01.11.2001 |
Jüri Piirisild
Kolumbuse lapsed |
Arvustused |
Paate ei olnud näha. Päev hakkas lämbuma,
päike valmistus end merre uputama, papagoide muidu nii
kõrvulukustav kisa muutus kõrvadele juba
talutavaks, aga paate polnud ikka veel näha. See ajas
närvi mustaks.
Või tegelikult -- paadid siiski paistsid.
Tumedad mügarikud lebasid silmipimestavalt valgel
kaldaliival otsekui kuivama riputatud tondinahad ja turritasid
oma tõrvatud tääve palmide poole. Olid seal
nagu suured surnud varesed. Ei liigutanud, ei kraaksunud, ei
püüdnudki lendu tõusta ega lähemale tulla.
Koos meeste ja rikkaliku noosiga mõistagi. Ainult
lebasid, ajasid laevalolijaid ilmaasjata närvi.
Kapten Manuelo oleks pidanud juba ammu midagi ette
võtma, aga ei osanud peale ringitormamise tühjagi
teha. Sõimata oskas ka, kõiki, kes silmaulatusse
sattusid. Väga vängete sõnadega pealegi.
Tõmbas niigi tobuvõitu jungale koguni läraka
vastu võidunud juustega kukalt. Ega junga sest hoobist
targemaks saanud, jäi vaat ehk lollimakski, sest
löök oli tugev küll. Pani poisi töinama.
Nojah, ja paadid, nagu öeldud, vedelesid ikka valgel
rannaliival.
«Kuradi kohihärgade kari!» pomises kapten
vihaselt. Rohkem nii omaette, mitte väga valjusti. Ja mitte
väga ropusti. «Raa otsa sihukesed kuivama
tõmmata, siis saab asja klatiks, ega muidu.»
Ning äigas jungale, kes ettevaatamatult jälle jalus
komberdas, veel ühe tutaka.
Päikesekannikast oli tükike alles taevaserval, kui
vahtijad kaldal viimaks sagimist märkasid. Päris
agarat sagimist. Midagi laaditi lodidesse, lodid nügiti
vette. Aerud hakkasid kiikuma. Päike kukkus merre.
Manuelo marssis kajutisse ja taipas suutäie rummi
neelata. Raade poole ta enam ei vaadanud. Ega sõimanud
üldse, isegi mitte ropusti.
Kui esimene paat parrast tonksas, haukas kapten parajasti
teist rummilonksu. Aga jõudis Juani, oma parima mehe
tulekuks siiski tekile tagasi. Parimaid naisi tal laevas polnud
ja mis seal ikka.
«Mida kuradit!» ütles ta, sest närvid
olid täitsa läbi. «Kohihärgade kari
või mis?»
«Jäta nüüd,» manitses parim mees,
Juan nimeks. «Mis sa tühja ...»
«Kari jah,» ei jätnud kapten jonni. Tema
sõna pidi alati peale jääma,
sellepärast.
«Vaata parem, mis tõime,» tegi Juan teist
juttu. «Ega siin poisikestega tegemist ole.»
Ei tea miks, aga isegi junga jättis nüüd
löristamise järele ja pühkis oma tatise nina
särgisabasse puhtaks. Polnud temagi enam poisike.
Manuelo astus sammukese ettepoole. Juan küürutas
üle reelingu, hakkas paadisolijatelt träni vastu
võtma. Junga tundis end juba peaaegu mehena, aga
särgi pesemine talle muidugi ei meeldinud. Oli targematki
teha.
«Vaata nüüd,» õpetas parim mees
oma kaptenit. «Sa pole sihukest värki näinudki.
Unes kah mitte.»
Juan võttis ühe kastikolaka õrnalt
sülle ja pani hellalt maha.
«Kassa näed!» kiitles ta.
Manuelo vaatas ega saanud mõhkugi aru.
«Kullast või?» küsis ta veidi totakalt.
Vähemalt talle endale tundus, et totakalt.
«Mis kullast? Misasja sa sogad? Kesse´s kullast lap-tope
teeb!»
«Lap-tope? Ahsoo ...»
Manuelo ei mäletanud tõesti, kas kuningas
käskis tal lap-tope varuda või ei. Kullast oli
juttu, seda võis ta vanduda. Aga need lap-topid ...
«Noh?» ergutas parim mees. «Noh?»
«Ah et lap-topid, ütled sa? No olgu peale, mis seal
enam ... Aga kuld, kus see on? Või vähemalt
hõbe? Kus need on?»
Juan tundis ennast hetkeks veidi ebamugavalt.
«Pole,» vastas ta lõpuks lihtsalt.
«Lap-topid ju ...»
Kapten marssis oma parima mehe ette ja hakkas saapaninaga
nodi togima.
«Mis ... Mis selle kuradi värgiga tehakse? Milleks
seda vaja on? Tubaka, nagu sa tead, saab maha müüa,
kullaga, nagu sa samuti tead, saab elu mugavaks muuta. Aga see
siin,» -- Manuelo tonksas varbaga veel kord
kolahunnikut -- ,«on ausalt öeldes sihuke
...»
«Oota nüüd, lase ma panen patareid ikka paika
...,» läks parim mees järsku kurguauguni vurtsu
täis.
Ta pusis tükk aega kasti külge mingisuguseid
vidinaid sobitada, lükkas lõpuks selja sirgu.
«See peab ennast vist natuke aega laadima,»
ütles ta ebalevalt.
Kasti üks külg lõi nõrgalt helendama.
Kast ise hakkas vaikselt surisema. Ekraanile ilmusid tavatud
tootemid.
Manuelo lõi risti ette ja neelatas. Rummipudelisse oli
veel sorts vedelikku jäänud, nii igaks juhuks ja see
talle just meenuski.
«Loll oled või?» käratas ta pärast
veidi nagu pikaks veninud pausi. «Mis ma selle ... kap-
topiga ... õige teen? Kuningas lööb mu maha.
Ausõna lööb. Ajab võib olla isegi
teibasse, et uss sind hammustagu! Kuningas saadab meid maailma
otsa kulla järele, meie, kujutad sa ette ... Kap-topid
...»
Manuelo tonksas saapaninaga jälle hunnikut.
«Ja mis, kurat, see siin veel on?»
Juan ajas kaela õieli ja vaatas.
«See on see, noh ... sii-dii-rom. Selle peal pidi
kõik kirjas olema. Et kus ja kuidas või sedasi.
Vähemalt nii nad ütlesid.»
«Kes -- nad?»
«Need ... atsteegid, noh, või kes nad seal on.
Nad ütlesid, et kulda praegu pole, aga võivad riist-
ja tarkvara pakkuda. Et Euroopas sihukest kraami nagunii ei
liigu. Et neil on mõlaga segada, võtku me aga.
Kuningas pidavat rõõmustama. Nii nad igatahes
ütlesid, jah.»
«Lollakas!» läks kapten äkki marru.
«Need saatana aborigeenid keeravad su ümber
sõrme, nagu ... nagu ...».
Ta ei leidnud kohe õiget sõna.
«... nagu säinakala soolika ja sina lased sellel
silmagi pilgutamata sündida!»
«Aga nad ütlesid, et satelliidi kaudu ...»
«Vait ole! Vait, ütlen ma! Mitte üks
sõna enam!»
Manuelo ajas end kriginal sirgu, tõmbas
määrdunud kämblaga kaks korda läbi rasvaste
juuste, lükkas rinnakorvi kummi ja hüüdis siis
nagu kõri võttis:
«Kõik see kraam jalamaid üle parda!
Kõik see kraam!»
Kui mehed noosi vaikides vette loopisid, pöördus
kapten kajutiukselt veel kord ringi:
«Laupäeva hommikuks peavad trümmid kulda
täis olema! Pilgeni täis! Ja lolluste heastamiseks
läheb seesama meeskond,» -- ta sihtis
sõrmega läbi pimeduse ebamääraselt
reelingu poole -- , «läheb seesama meeskond
varavalges maale ega tule sealt enne tagasi, kui käsk on
täidetud. Kuningas ootab teilt, pagan võtku,
tegusid, mitte rumalusi.»
Uks lartsatas valju pauguga kinni.
Manuelo kobas koiku alt pudelit, tõstis selle suu
juurde ning luristas kõhunurka jälle mehise lonksu
rummivett.
«Kap-topid ... Rommid ... Mõtelda vaid! Kui isa
seda juttu kuuleks, keeraks ennast hauas kummuli ...»
Keegi lajatas jungale pimeduses vastu kukalt. Junga hakkas
hädiselt töinama. Parda tagant kostus hingekraapivaid
lartsatusi.
Varsti oli laevatekk mittevajalikust kraamist puhas nagu
laguunivesi ja väsinud mehed võisid lõpuks
magama minna.
Kõik lootsid täiesti tõsimeeli, et uus
hommik tuleb vanast õhtust tublisti targem.
|