15.02.1999 |
Indrek Hargla
Gondvana lapsed [uusversioon] |
Arvustused |
I
Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578. Koidiku aasta. Ja need
kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui
Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka
milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku
start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need
ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Ammuoodatud Suure
Kolonisatsiooni algamine.
Esmakordselt ei mehitatud kosmoselaevu väljaõpetatud
astronautidega vaid kõige tavalisemate inimestega. Ja neid oli
palju. Kahte ruumilaeva -- Gondvanasse ja Koidikusse -- said mitmeks
oma eluaastaks kodu 600 000 inimest, kes olid järgnenud
igavikulisele kutsele ja otsustanud Maa maha jätta.
Ei mindud kibestumise ega tüdimusega, mindi tiivustatuna soovist
asustada Uut Maailma, mindi õhutatuna tungist avastustele,
kanda edasi inimkonna ammust unistust Lennata Tähtede Poole.
Kaasaegsed kirjeldasid toonaseid sündmusi meeliülendavalt
kaunilt. Sest ilmselt esmakordselt inimkonna ajaloos oli kogu planeet
ühinenud ühe idee, ühe unistuse teokstegemisele.
Gondvanat ja Koidikut ehitas kogu Maa. Ja neis lendasid minema
inimesed kõigilt mandritelt. Patriotism ei seostunud enam
ühe rahvusega.
Läksid noored. Sest lähima elamiskõlbuliku
planeedini, Terranoovaks, nimetati seda, oli lennata 20 aastat.
Gondvana ees ja Koidik järel, pidid need kaks laeva asutama
esimese koloonia. Ja polnud kahtluski, et koloonia noorimaiks
asukateks pidid saama tähtedevahelises ruumis sündinud ja
kasvanud lapsed. Kosmoselapsed.
Siis tuli shokk. Ja kainenemine. Hädasignaal «Gondvana
kutsub Koidikut» sai hiljem aastasadadeks kurikuulsaks. Maa-
aastal 2580, kui Gondvanal veel 8 aastat lennata, püüdis
talle järgenud Koidik kinni hädaohusignaali.
«Gondvana kutsub Koidikut. Meie kolmas tensorgeneraator on
rivist väljas. Õhurõhk langeb. Lendu jätkata
ei saa. Hädamaandumine Rhadmanthysel. Kordan, proovime korraldada
hädamaandumise Rhadmanthysel. Aidaku meid ju...»
Vaid ühe korra suutis Koidiku radar kinni püüda kaugelt
avarustest tuleva SOS-signaali. Vaid ühe korra kuvas Koidiku
pardakompuuter selle kaptenisillale. Kusagil seal tühjuses, 10
aasta kaugusel, üritab inimkonna esimene kaugtähelaev
sooritada hädamaandumist tõenäoliselt
elamiskõlbmatule planeedile.
Koidiku kapteni Morozovi otsuse õigsuses ei kahelnud keegi.
Koidik pidi lendama päästeoperatsioonile Rhadmanthysele. 10
aastaga ei saanud seal kuigi palju Gondvana asukaid ellu
jääda, kui üldse keegi sai. Keegi ei teadnud seda, kuid
Koidikul oli piisavalt ruumi ja varusid, et vähemalt veerand
Gondvana inimestest peale korjata. Inimene pidi ka kosmoses inimeseks
jääma.
Maa ei saanud enam kuidagi aidata. Astronoomia ei tundnud viisi,
kuidas piiluda Rhadmanthyst ümbritsevate gaasipilvede taha. Ja
pealegi olid Maa ressursid niikuinii ammendatud kahe hiigelsuure
ruumilaeva ehitamisega. Rhadmanthysest ei teadnud keegi midagi,
viimase sajandi teadus oli end pühendunud Terranoovale, millest
kogutud teadmised lasid arvata, et kui kuskil on olemas
paradiisiplaneet, siis on see just seal, Terranooval. Vaid Terranoova
uraani- ja titaanirikkad mäeahelikud said pakkuda Gondvana
portatiivsele asulale piisavalt energiat, et ehitada
sidepidamisvahendid Maaga.
Kõige kohutavam oli see, et Koidik lahkus samuti 5 aasta
pärast ruumist, kust oli veel võimalik Maaga sidet pidada.
Hermes, Koidiku miniatuurne sõnumitoojalaev edukast
päralejõudmisest Terranoovale, ei tulnud Maale kunagi. Ja
kõik katsed leida Terranoovalt märki kolonistide
päralejõudmisest ei andnud midagi. Kosmos jäi
tummaks.
600 000 Maa parimat poega olid kadunud ilmaruumi avarustesse. Keegi ei
teadnud, mis sai Gondvanast ja Koidikust. 26. sajandi lõpuks
kadus igasugune lootus. Ja kadus ka soov edaspidi ilmaruumi lennata.
Maa oli end üheks hingetõmbeks kokku võtnud, et
paisata avarustesse kaks laeva, mis pidid alustama uut ajastut.
Esimene tagasilöök oli liiga ränk ja valus. Rohkem
polnud Maal jõudu ja vist ka tahtmist.
Tõsi, 2761. aastal lähetati teele Soter, robotitest
koosnev pääste- ja luurelaev, mis jäi kursseerima nii
kaugel Maast ja nii lähedal Rhadmantysele, et suuta
ükskõik kui nõrka signaali edasi saata. Kuid Soteri
robotid jäid tummaks. Soter jäigi sinna kaugele
tühjusruumi vaikusesse. Iga aasta ja sajandiga vähenes
lootus Soterilt elumärki kuulda, sest Soteri patareid jäid
üha tühjemaks.
Ja iga sajandiga tuhmus ka mälestus neist vapraist
kosmonautidest, kes kunagi hallil ajal teele olid asunud. Kaks esimest
ruumilaeva muutusid inimkonna ajaloo suurimaiks legendideks.
Kaptenitest Morozovist ja Carpinist loodi oopereid ja kirjutati
raamatuid, nad olid ajastu tähistajad ning ka tulevaste
põlvede hoiatajad. Soterist sai igaveste täitumata
lootuste sümbol.
Gondvana ja Koidik olid kummati toonud uue ajastu -- kosmoselendudeta
ajastu.
***
Suure Kolonisatsiooni äpardunud algusest oli möödunud
üle 700 aasta, Gondvana ja Koidiku lugu oli muutunud
müüdiks. Aleksandri tehissaarele, keset India ookeani, kust
kunagi olid startinud kaks tähelaeva, oli kerkinud memoriaal. 600
000 inimese nimed, kes avarustesse olid kadunud, leidsid kõik
igavese jäädvustamise Aleksandri marmoris. Usk ja lootus
olid sajanditesse haihtunud, alles jäi kultus ning ka igatsus
kunagise suuruse järele.
Aleksandri tehissaare memoriaali alumisel korrusel, klaasist
põrandaga ruumis, mis andis sealviibijale imelise kogemuse
veealuse elu saladustest, plinkis siiski veel edasi Soteri
Kommunikaator. Seal käidi kui igavese tule juures, käidi kui
templis, mis heiastas pilti vankumatutest, inimesele igavesti truudest
robotitest, kes on määratud igaveseks ilmaruumi
jääma.
Soteri patareid olid ligi 500 aastaga väga nõrgaks
jäänud. Iga sideseanss Maaga vähendas
päästelaeva eluiga veelgi, kuid kultus tahtis oma.
Maailma kalleim turismiobjekt asus Aleksandri saarel ja selle
tipphooaeg oli üks päev aastas -- 12. juuli,
Kommunikatsiooni Päev. Tuhanded sektandid ja fanaatikud piirasid
oma kaatrite, heljurite ja kopteritega Aleksandrit sel ühel
päeval aastas, et osa saada kasvõi nende väheste
rikaste ja väljavalitute nägemisest, kes memoriaali
alumisele korrusele laskusid. Inimene ei leidnud oma mineviksut palju,
mille poole kummarduda.
Ja Kommunikatsioon ise oli pigem rituaal. Sidekeskuse direktor muutus
sel päeval preestriks, kes valitud tunnil saab ühenduse
kõigekõrgemaga. Ainult direktor võis teada Soteri
sagedust ja ainult tema lugeda esimesena deskrambleeritud teadet, mis
kordus aastast aastasse, sajandist sajandisse -- «Siin Soter.
Kutsun Maad. Kutsun Maad. Staatusraport: Kõik pardafunktsioonid
normaalsed. Skaneerimisraport: Kontakti ei ole. Kordan, kontakti ei
ole. Jõudlusraport: Soteri energia 46,786%.
Lõpp.»
Energiat jäi Soteril loomulikult pidevalt vähemaks.
Tehissaare osavad ärijuhid olid Soteri pearoboti Vitalise
elektroonilisele sõnumile juurde kodeerinud
inimhääle.
Iga kaugusest tulev infoühik leidis tähenduse Maapealse
arvuti häälevarjundis. Ja nii võisid tuhanded
huvilised üle maailma kuulda, kuidas vanadusest kähisev
robot aasta aastalt oma kuiva ja Maale-jõudmiseks juba ligi 2
aasta vanust sõnumit «eetrisse» luges. Loomulikult
oleks võinud ka robotiga rohkem suhelda, kuid iga ülearune
sekund, mille Soter sidepidamiseks kulutas, vähendas tema eluiga
ja seega ka Kommunikatsiooni Päeva tähtsust Maale.
Sidekeskuse arvuti muutis igal aastal Vitalise häält, et see
pidevalt vanemana tunduks. Vitalise, Soteri ja Kommunikatsiooni
Päeva kultus oli kultus igavestele täitumata ootustele.
Ka 3288. aasta Kommunikatsiooni Päev ei pidanud erinema ligi
viiesajast eelnenust. Soteri ruumi külalisteloozhi kogunesid
turistid. Ei mingit ärevust, ei mingit erutust, pigem
pseudopühalik hardus ja vaikus. Tseremoonia ei pidanud tulema
pikk. Mõned minutid rituaali ja siis võisid hirmkalli
pileti lunastanud turistid asuda Aleksandri tehissaare muude
lõbustusasutuste hüvede nautimisele.
Sidekeskuse Direktor seadis ennast kommunikatsioonipaneeli taga sisse.
Tseremoonia võis alata. Ja algaski nii nagu alati.
Määratud hetkel lõid Soteriga ühendusest
kõnelevad tablood helendma, üle saali levis vaikne summer.
Etendust oli harjutatud aastasadu.
Suurele stereoekraanile tekkis kosmoses helpleva Soteri kujutis.
Loomulikult polnud see pilt hetkel tegelikust Soterist. Kujutis oli
salvestatud 200 aastat tagasi, kuid seda teadsid vähesed.
Ümarik ja
pätsjas moodul, mille külgedel kaks generaatorit ja ninast
väljaulatuv ülivõimas radar. Kuskil seal sisemuses
asusid robotid ja nende isand, ülivõimas ja liikumatu
«vanadusest hall» Vitalis.
Viimase visuliseerimist ei oldud vajalikuks peetud. Hääl
iseenesest oli piisavalt emotsionaalne vahend olustiku loomiseks.
Publik kuulas hinge kinni pidades, kuidas elujõudu kaotav vana
meeshääl alustas oma igavikulist ettekannet.
«Siin Soter. Kutsun Maad. Kutsun Maad. Staatusraport:
Kõik pardafunktsioonid normaalsed. Skaneerimisraport: Kontakt
sagedusel 556,876 ultragratti. Kordan, kontakt sagedusel 556,876
ultragratti. Edastan kontakti salvestuse.»
Muusika! Soter edastas muusikat! Pehmed kummalised helid valgusid
üle Sidekeskuse saali.
See oli ood, see oli «Ood Kolonisatsioonile», mille saatel
Gondvana ja Koidik kunagi ammustel aegadel teele olid asunud. Oodi ei
oldud Maal unustatud, see oli muutunud omalaadseks hümniks
kadunud pürgimuste ajastule. Seda viisi tundis kogu planeet.
Muusika ei kestnud kaua. Selle hääbudes alustas teine
hääl. Väga nõrgalt ja katkendlikult kostus
läbi elektrontormide ragina Soteri poolt salvestatud Kontakt.
«Rhadmanthys kutsub Maad. Gondvana on elus. Koloonia on
loodud. Kordan, koloonia on loodud. Saatkond asus teele uuel Gondvanal
Kahekümne kaheksanda Carpini juhtimisel. Me kohtume Maal.
Rhadmanthys kutsub Maad...» Ja siis jälle «Ood
Kolonisatsioonile». Muusika lõppes sama äkki, kui
algas. Taas kõneles kähisev Vitalise vanurihääl.
«Siin Soter. Jõudlusraport: Soteri energia 0,785%.
Soter lõpetab.» Hääl pidas pausi. Ta
jätkas ebalevalt ja aeglaselt, seades oma elektronajus kokku
lauseid, mida inimene kunagi polnud sinna programmeerinud.
«Me oleme väga õnnelikud, Maa. Meid oli siiski
tarvis. Hüvasti.»
Ekraan edastas endiselt pilti Soterist, nagu ta oli 200 aastat tagasi,
ent tegelikult Soterit enam polnud. Kontakti edastamise peale kulunud
energia ja Vitalise hüvastijätt olid luurelaeva
raadioisotoopidel põhinevad termoelektrilised generaatorid
tühjaks kulutanud. Tegelikult oli Maa kinnipüüdnud
signaali laevalt, mida ammu enam polnud. Soter oli oma ülesande
täitnud.
Keegi ei juubeldanud ega hõisanud, sest teadvustel kulus aega
arusaamiseks, et inimrassil seiasb ees taaskohtumine iseendaga.
***
Rektor Ghazi trummeldas närviliselt sõrmenukkidega vastu
klaaslauda. Ta silmad libiseseid nõudlikult üle
koosviibijate. Improviseeritud nõupidamine oli veninud pikemaks
ja keerulisemaks, kui ta oli arvanud. Rektor oli oodanud, et tema
kahel kaaslasel on rohkem öelda.
«Ma ei taha seda enam kuulda!» teatas siis kategooriliselt.
«Ma ei taha kuulda, et me pole valmis. Maa ei saa mitte valmis
olla. Maa on alati valmis kadunud poegi vastu võtma.»
Rektor istus koos kahe kaaslasega sõjajõudude kiire
ristleja nõupidamistekajutis, mis tuiskas mööda
laineid Aleksandri saare poole. Peale tema viibisid veel kajutis
lühikestes pükstes pisikest kasvu ja kiila pealaega
ajaloolane Rodig Koloman ja astrofüüsik doktor Rudolf
Savicki.
Koloman köhis kogu aeg, sehkendas midagi oma plokknooti aga ei
rääkinud midagi, luues niiviisi kena kontrasti pidevalt
seletava doktor Savickiga.
«Ma kardan, et te ei saanud päris õieti aru,
rektor,» õiendas Savicki. «Loomulikult on Maa valmis,
sest ta soovib taaskohtumist, ei mingit kahtlust selles, rektor. Kuid
ma arvan, et meie teaduslik ettevalmistus nii teoorias kui praktikas
on mõnevõrra, kuidas nüüd öelda,
mahajäänud. Meil seisab ees suurpäev, vahest suurimgi
kõigist seniolnud tähtsündmustest Maa ajaloos, aga me
ei ole selle vastuvõtmiseks piisavalt arenenud.»
«Oodake nüüd, doktor!» alustas taas rektor Ghazi.
«Teie olete pandud Maa kõige väljapaistvamate
teadlaste etteotsa just selle ülesandega, et valmistada ette
Gondvana naasmine tähtede juurest. Pange tähele, et
valmistada ette. Aga mitte selleks, et teatada, et me ei ole valmis.
See teie ettekanne,» rektor viipas laual lebava paksu kausta
poole, «on kahtlemata väga väärtuslik
teaduslikult, aga mulle, meile ja kogu planeedile on tarvis
teostatavat tegevuskava.»
«Ja sellega tegeldakse, rektor,» vastas Savicki. «On
tekkinud mitmeid raskusi, kuid me loodame, et nad kõik on
ületatavad.»
Aleksandri tehissaare kosmodroom elas üle oma teist
õitsengut. Sajandeid muuseumi ja kuulsusrikka ajastu
mälestusmärgina eksisteerinud hiigelkompleks esitas
inimkonnale nüüd suure väljakutse.
Tuli taastada möödaniku võimsaim ehitis. Ja mitte
ainult taastada, vaid ka tööle panna. Miljonid
külastajad, kes sajandeid Aleksandrile kui pühamule tormi
olid jooksnud, jätsid manduvale kompleksile ka oma jälje.
Lennujuhtimiskeskuses asus restoran ja peakompuutrisaalis keeglirada.
Treeningkeskus oli muudetud hotelliks ning kõik need
kompleksid, mida turismiäris kasutada ei saanud, olid lihtsalt
lagunenud. Kevadeti oli juba sajandeid Aleksandri tuulevaiksesse
sadamasse poegivad vaalad kogunenud. Uus ehitustöö saarel
oli veehiiglased sealtki minema ajanud, andes nii loodusteadlastele
põhjust muretsemiseks. Vaalu oli Maal väga vähe
järele jäänud.
«Te teate, rektor, milline meeleolu valitseb,» jätkas
doktor Savicki pöördudes Ghazi poole, kes endiselt oma
sõrmenukke vastu lauda trummeldas. «Meilt, teadlastelt
oodatakse imet. Me peame tööle panema sajanditevanuse
kõrgtehnoloogilise kompleksi, millise funktsioneerimise
saladustesse süüvimine on ülimalt keeruline. Veel enam,
isegi kui meie ajaloolased suudavad välja selgitada, kuidas siin
omal ajal kõik toimis, pole meil vähimatki ettekujutust,
milline tulnukate kosmoselaev välja näeb. Millist enargiat
ta kasutab, kuhu ta üldse saab maanduda? Mida me oma
tähesugulastest üldse teame?»
«See on kõik väga oluline, doktor,» ohkas Ghazi.
«See, kuidas kõik kunagi välja nägi. Aga
Nõukogu arvates on mõistlik eeldada, et gondvaanalased
leiavad mooduse, kuidas Maad oma saabumise logistilistest
üksikasjadest teavitada. Ja nende teadmistega saab Maal
kõik valmis seada. Kuid siiski tuleb meil pingutada, et
Aleksandri saar mingisugusessegi mõistliku konditsiooni viia.
Me ei tea ega saagi teada, kui palju meil aega saab olema, kui
Gondvanalt esimene signaal tuleb. Selles on probleem.»
«Jah, ma mõistan teid täielikult,» noogutas
doktor Savicki. «Ja palju on juba tehtud. Hädapärast
võib ju kasutada Baikonurigi, kus praegu Soter II
ehitatakse.»
«Soter II pole tähelaev, doktor,» teatas rektor Ghazi,
et oma teadmistega veidi hiilata. «Soter II on pigem lennuk, mis
maalähedaselt orbiidilt peab Gondvanaga esimese kontakti looma.
Väiksemat tüüpi süstik on see Soter II, aga hetkel
on ta meie kosmonautika tippsaavutus. Ja ma tahtsin ka teie arvamust
kuulda, Koloman!» pöördus rektor nõupidamise
kolmanda osavõtja poole, kes pikemat aega polnud midagi
öelnud.
Koloman tõstis pikkamööda pea oma märkmetelt.
Teistele juuresviibijaile võis olla jäänud mulje, et
Rodig Koloman, maailma tuntuim kosmoseajaloolane, oli senisest
keskustelust huviga ülestähendusi teinud. Tegelikult oli
Kolomani märkmeplokki tekkinud suhteliselt tõetruu ja
kunstipärane joonistus rebasest.
«Heal meelel,» naeratas Koloman ja sulges märkmeploki.
«Loodan siiski, et Soter II-st saab midagi enamat kui paljalt
lennuk, aga muidugi ei tea mina ega teised ajaloolased suuremat
tehnilisest detailidest. Aga mind panevad muretsama ka hoopis muud
probleemid.»
«No jagage siis oma muret meiega,» lausus Ghazi malbelt.
Ghazile meeldis Koloman, meeldis tema iroonia ja ajalooarmastus. Tihti
oli rektoril olnud sõnelusi teiste Nõukogu liikmetega,
kellele Koloman liialt ekstsentriline tundus.
«Otsekohe. Seni, nagu olen aru saanud, on Nõukogu
pingutused keskendunud niiöelda kosmosetehnika
reinkarnatsioonile. Ja mina ei jagaks siin doktor Savicki pessimismi,
et me midagi ei tea. Ajaloolasena saan soovitada lugeda ajalooalaseid
kirjutisi kosmoseajastust. Meie töödes peaks enam-vähem
kõik kirjas olema. Ja lõppude lõpuks, kui meie
esivanemad kosmodroomi ehitamisega hakkama said, siis peaksime
meiegi.»
«Ja milles siiski seisnevad need ajaloolaste mured?»
küsis rektor Ghazi.
«Ajalugu,» jätkas Koloman, «õpetab meile
palju, lugupeetavad. Eelkõige aga seda, et inimkonna areng on
kulgenud pidevas tõusvas joones. Inimene on pidevalt arenenud.
Inimese poolt maasse mahajäetud märgid on lubanud meil
taastada endiste aegade pildi ja üpris tõetruult. Me
teame, mis inimene on olnud ja kuidas elanud. Teame inimese
pürgimusi ja ihalusi. Ajalugu aga loomulikult ei anna meile
vastust tuleviku kohta. Gondvana saabumine esitab meile
väljakutse. Paraku just tuleviku kohta. Sest pole vähimatki
kahtlust, et inimkond näeb lähipäevil oma homset
nägu. Meie esivanemad, kes Maalt minema lendasid, lubatagu mul
öelda, esindavad meist kõrgemat rassi. See on rass, kes
suutis ellu jääda meile tundmatutes Rhadmanthyse
tingimustes. Ja veel enam, nad suutsid edasi arendada tehnoloogiat,
mis nad sinna lennutas, et nüüd naasta. Meil seisab ees
väga raske psühholoogiline probleem -- kohtumine tundmatuga,
tundmatu rassiga. Me ei pea end milleksi eriliseks valmis seadma. Ei,
me peame vaid teadvustama fakti, et kohtume rassiga, keda me ei
tunne.»
«Ei naase ju siiski mitte kogu rass, see on vaid saatkond, nagu
Sõnum meile ütleb,» mõtiskles rektor Ghazi.
Rektor nautis tihti Kolomani heietusi ajaloost, kuid vahest pidas ta
neid liiga ninatarklikeiks. Neil hetkedel tundis Ghazi
äärmist lähedust nende Nõukogu liikmetega,
kellele Koloman ei meeldinud.
«Pole vähimatki kahtlust, et see saatkond ei koosne
ühest ega kahest inimesest. Kui Rhadmanthysel oli võimalik
luua koloonia ja Gondvanale taas hääled sissepuhuda, siis on
tõenäoliselt oodata ikka suuremat seltskonda,» arvas
doktor Savicki ja lisas muheldes: «nagu ütleb
vanasõnagi -- odin na pole ne vojn.»
Ghazi muigas. «Teil on kuidagi militaristlikud lähenemised
inimkonna parema osa suhtes. Ma oskan vene keelt küll, doktor.
Kuid, jah, olen teiega nõus. Gondvana funktsioneerimiseks
üksi oleks tarvis ligi 20 000 inimest. Rääkimata neid
teenindavast personalist. Umbes nii ma olen teie töödest aru
saanud, Koloman.»
Koloman vaatas Ghazi poole. «Oleme kohtumas meist arenenuma ja
võimsama rassiga. Rassiga, kes suudab ületada
tähtedevahelist ruumi. Rassiga, kes suutis ehitada kõik
selle.»
Ja Koloman viipas käega illuminaatori poole, millest varsti pidid
paistma hakkama Aleksandri taevasse kõrguvad
metallkonstruktsioonid. «Me ei tea, millist tehnoloogiat nad
kasutavad selle uue Gondvana tarbeks. Ma poleks sugugi üllatunud,
kui tegemist oleks täiesti uue lähenemisega kosmoselennule.
Ja tõsiasi, et tegemist meie endi sugulastega, ei tee selle
mõistmist sugugi lihtsamaks. Vaadake, nagu on selgunud, on
inimkond viimase 700 aasta jooksul arenenud kahel eri planeedil. Siin,
vanal heal Maal on tsivilisatsioon ohjeldamatult mandunud...»
«No kuulge, Koloman!» hüüatas rektor Ghazi.
«Kosmoselennud pole siiski ainus näitaja tsivilisatsiooni
arengu kohta. Maa areneb. Kindlasti on meil tehnoloogiaid, millest
Rhadmanthyse asukad pole undki näinud! Võtame
kasvõi täiesti uue lähenemise maaparandusele ja
niisutussüsteemidele. Kui Gondvana startis, elas veerand maailma
veel praktiliselt näljas!»
Kuid doktor Savicki jagas Kolomani pessimisi: «Siiski,
rektor,» mühatas ta. «Kunagi ammu suutsid inimesed
lennata tähtedele. Aga meie praegune tase kujutab endast
lootusetut susimist Kuu ja Marsi läheduses. Ja seegi on viimase
nelja aasta saavutus, kui tekkis vajadus Soter II valmis ehitada. Ma
oskame kasutada ainult solaarenergiat, mis aga on võimalik
ainult suhteliselt väikeses osas Päikesesüsteemis,
seal, kus Päike on lähemal ja solaarenergiat külluses.
Isegi Uraanile ei suuda me lennata, õnnetule Pluutole lendamine
oleks aga praegu praktiliselt võimatu. Meie
kosmonautikateadlased ammutavad oma teadmisi ajalooõpikutest,
mis, lubatagu mul öelda, on ilmunud just tänu härra
Kolomani isiklikule entusiasmile.»
Koloman ei olnud ennast iialgi entusiastiks pidanud. Ta lihtsalt
armastas ajalugu, see lummas teda oma suuruses ja tarkuses ja
võlus ajastute dünaamikaga. Kuid ta jäi ikkagi
ajaloolaseks ja harrastusfüüsikuks. Tema ja tema koolkonna
tööd Gondvana-ajastu kosmosetehnikast jäid alati vaid
ajaloohämarusist väljaotsitud referaatideks.
Füüsikud said neist vähe abi.
«Jah, ma tean seda,» sõnas Ghazi.
«Sellepärast härra Koloman siin ongi. Inimesena, kes
peensusteni tunneb kosmoselendude ajalugu.»
Koloman köhis taas. Ta oli seda juba liiga palju kuulnud ja
mõtles endamisi, et hakkabki ennast varsti geniaalseks
ajaloolaseks pidama. Tegelikult oli ta enda meelest kõige
harilikum ajaloolane, kelle tööala -- kosmonautika ajalugu -
- oli lihtsalt äkki päevakorda kerkinud. Kuid hoolimata
Kolomani esialgsetest vastuväidetest, oli Ghazi ta
Nõukokku surunud. Ajalootoimkonna esimehena.
Koloman oli lapsest saati olnud lootusetu kosmoseromantik.
Viieaastasena oli talle kustumatu mulje jätnud ooper
«Väljavalitud» -- nostalgiline lugu ennastsalgavaist
Koidiku kosmonautidest, kes olid tähelaeval mahasurunud
nahahoidjate mässu ja võtnud vastu kangelasliku otsuse
minna Gondvanale appi. Ooper lõppes ülendava
massistseeniga, mille käigus hiiglaslikul laval sulgub Koidiku
väliskülje järgi kujundatud eesriie, ning seejärel
kaob võimas tähelaev gaasipilve -- vastu teadmatusele ja
seiklustele. Ja üleüldse oli Koloman olnud alati rohkem
huvitatud Koidikust kui Gondvanast. Gondvana reisjate enamuse
moodustasid lisaks teadlastele ja sõduritele ka igatlaadi
seiklejad, kellest nii mõningi, nagu Koloman välja
selgitas, oli suhteliselt kahtlase minevikuga. Oma esimeses
populaarses raamatus kosmoseajaloost -- «Nostradamus ja
Gondvana» -- oli ta sellele tähelepanu juhtinud. Raamat oli
talle kaasa toonud nii mõnegi ebameeldiva kohtuprotsessi. Kuid
hiljem oli ta oma poisipõlve üleelamiste ajel rohkem
tegelenud Koidikuga, sest just teise tähelaeva reisijais leidis
Koloman rohkem inimlikku entusiasasmi, uudsusiha ja avastasmistungi.
Koidiku 300 000 elanikust oli valdav osa lihtsad, erilise
ettevalmistuseta inimesed.
«Meie probleem on selles, kuidas võtta vastu
külalist, kelle kohta me praktiliselt midagi ei tea.
Vähemalt peale selle, et ta on meist palju kõrgemalt
arenenud,» suutis nüüd Koloman järjekordsete
köhahoogude vahepealt kraaksuda.
«Kuulge Koloman, te võiksite selle suitsetamise
ükskord maha jätta,» lõikas rektor pahuralt.
«Teist on väga raske arusaada, kui te köhite kogu
aeg.»
«Ma jätsingi, sellepärast ma köhin,» lausus
Koloman valjusti, aga mõtles hoopis, et tema köhimine
annab rektorile ja teistele nõukogulastele hea põhjuse
ebameeldivaid tõdesid mitte mõista.
Nõukogu oli loodud kohe pärast Sõnumi
vastuvõtmist Soteri poolt. Nagu kogu planeet oli kunagi
ühinenud Gondvana ja Koidiku üleslennutamiseks, oli
nüüd Nõukogu ülesanne ühendada Maa Gondvana
tagasitulekuks. Loomulikult polnud see lihtne ülesanne. Vanad
soikujäänud teadused tuli üles soendada, ajaloo
hämarustest üles tõsta ja funktsioneerima panna. Ja
kogu seda füüsikuist, keemikuist, astronoomidest,
sõjaväelastest, ajaloolastest ja kellest-kõik-veel
koosnevat seltskonda pandi juhtima Damaskuse Araabia Akadeemia endine
rektor Ghazi, kes diplomaadina oli peadpööritavat
karjääri teinud. Pärast hulgaliste rahuprotsesside
lahendamist erinevais kriisikolletes oli Ghazi saavutanud hiilgava
lepitaja maine. Kriisikoldeid oli palju, enam polnud Maal Gondvaana-
ajastu, mil kogu planeet oli ühes rütmis hinganud.
Kuid mitte ainult diplomaadikarjääri pärast ei valitud
Ghazit Nõukogu etteotsa. Ghazi ema polnud araablanna, vaid
itaalanna, kelle sugupuu ulatas tagasi legendaarse kapten Dino
Carpinini, Gondvana kaptenini.
Ja Sõnumis sisaldanud osundus Kahekümne Kaheksandale
Carpinile, oli Nõukogu suunanud ideele leida ka maalaste seast
Carpinide suguvõsa kahekümne kaheksanda põlve
esindja, kes oma tähesugulase vastuvõtmist korraldaks.
Otsingud Carpinide suguvõsas ei kestnud kaua. Kahekümne
kaheksandaid polnud enam elus. Ghazi oli kolmekümne esimesest
põlvest pärast Gondvana starti.
Tegelikult polnud selle tõepoolest iidse suguvõsa
kindlakstehtavaid järeltulijaid enam palju alles
jäänud. Ja neist, keda õnnestus üles otsida,
ületas Ifthikar al-Burusqi Ghazi kanditatuur kõik
ülejäänud. Sest sümbolism oli siin ilmne. Kapten
Dino Carpini, kes Gondvana kaptenisillal oli pidanud kunagi ammu vastu
võtma otsuse hädamaandumisest mõistatuslikule
Rhadmanthysele, polnud senimaani Carpinide klanni kõige tuntum
esindaja. Kapten Dino Carpini oli ju ikkagi legendaarse ränduri
Giovanni del Piano-Carpini, kuulsa Assisi Franciscuse kaaslase ja
frantsiskaanide ordu asutaja järeltulija. Gondvana teeleasumise
eel kaevasid ajaloolased välja Giovanni del Piano-Carpini raamatu
1250. aastast -- «Mongalite ajaloo».
Ja see 13. sajandi Euroopa jaoks nii kangelaslik ja uskumatu reisijutt
sai 26. sajandi maailma meelislektüüriks.
Nüüd aga, aastal 3292 istus Carpini suguvõsa
maapealne kuulsaim esindaja rektor Ghazi sõjalaeva pardal ja
keerutas mõtlikult vuntsi. Kõigi pilgud
pöördusid rektori poole, kui temagi köhatas ja lausus.
«Gondvana suudab ületada tähtedevahelist ruumi. See on
mind alati kõige rohkem painanud. Ma mõistan, et raske
on taasleiutada teadust, mis igiammu väljasurnud. Teadus
nõuab järjepidevust, oma loogikat, sisemist
põlemist, kui soovite. Kuid ikkagi, kuidas nemad seda suudavad,
Koloman?»
«Arvan, et samal põhjusel, miks meie ei suuda. Neil on
selleks ressursse. Rhadmanthys ei pruugigi olla nii kõle ja
elamiskõlbmatu. Ma ei tea.» kostis Koloman.
«Võibolla küll,» nõustus Savicki.
«Rhadmanthys jääb meie haardeulatusest välja.
Jäi juba siis, kui nad lendu tõusid. Me ei tea ega saagi
teada, mis planeet see selline on.»
Koloman kiikas muiates Savicki poole. Doktor ei tahtnud kuidagi omaks
võtta oma ajastu teaduse võimetust. Ja võimetus
tekkis Maast enesest. Tema kui ajaloolane teadis hästi inimkonna
kosmoseajastu hirme ja lootusi. Esimesed lennud Marsile, Maale
lähedale sattunud komeedile, Eginhardi asteroidile ja Veenusele
olid süstinud teadlastesse hullumeelset optimismi. See saatuslik
Eginhardi asteroid...
«Ma arvan, et teeksime väikse kokkuvõtte,»
nõudis Ghazi. «Niisiis, Koloman, mida te soovitate?»
«Ma arvan, et Soter II tuleks varustada kõige
põhjalikumate skaneerimisseadmetega, mis meil hetkel üldse
olemas on. Gondvanale tuleks teha midagi röntgenitaolist Ja enne
maandumisloa andmist peaks nad kogu kupatusega karantiini
suunama.»
Ghazi noogutas. «Ilmselt on see võimalik. Teie arvamus,
doktor?»
Savicki kratsis kukalt. «Mnjah. Teoreetiliselt küll. Kuid
millise eesmärgiga, Koloman?»
«Ikka selle samaga, doktor,» vastas Koloman. «Enne
külaliste vastuvõtmist tuleb neid põhjalikult
tundma õppida.»
«Kuid Gondvana pole ju mingi külaline,» protesteeris
Savicki. «Nad on ju inimesed, samasugused nagu meiegi. Nad on
meie esivanemad. Kas te teate üldse, kui palju inimesi on
koondunud praegu Täheliigasse, mitu miljonit, kui ma õieti
mäletan. Need on inimesed, kes on oma sugupuud uurinud, leidnud
sealt Gondvana ja Koidiku pardale asunud esiisasid. Ja ootavad neid
kui kangelasi. Aga teie soovitate neid esmalt röntgenisse
suunata! See on naeruväärne, Koloman.»
«Naeruväärne või mitte, aga seda ma soovitan,
Savicki.»
«Mulle tundub mõnikord, Koloman, et te olete
apokalüptikute mõju alla sattunud,» urises Savicki.
Apokalüptikuteks kutsusti paarisada fantaasialembelist aktivisti.
Nad kuulutasid teooriat, et Gondvanana esineb verejanuline tulnukate
rass, kes Maa eufooriat ja heatahtlikkust ära kasutades tahab
planeedi vallutada. Keegi ei võtnud neid eriti tõsiselt.
Savicki oli nende peale eriti vihane. Ta nimetas apokalüptikute
õpetust Trooja hobuse sündroomiks.
«Olgu peale, doktor,» sõnas Ghazi. «Veel,
Koloman, mis teil veel mõttes on?»
Koloman pöördus Savicki poole.
«Palju te meile aega annate, doktor? Millal Gondvana
saabub?»
«Noh, raske on muidugi täpselt öelda, aga lähema
kahe aasta jooksul peame me suutma mobiliseerida kõik
jõud, et...»
Ghazi muigas jälle. «Kuulge, Savicki, miks teil kõik
need ütlemised ikka nii sõjaväelaslikud on?
Mobiliseerida kõik jõud?! Öelge lihtsalt, millal te
siis Gondvana saabumist ennustate. Või hästi, ei
ennusta,» ruttas rektor lisama, nähes Savicki grimassi.
«Ei ennusta, vaid prognoosite?»
«Nagu ütlesin, on meie arvates kaks aastat igati
mõistlik aeg, arvestades teatavat teaduslikku progressi, mis
Rhadmanthysel ilmselt aset on leidnud. Kui rehkendame nii, et
Gond...»
«Vaal! Näete, vaal!» karjatas ootamatult Ghazi ja
tormas illuminaatori poole. Rektori silmad põlesid lapselikust
erutusest, kui ta tooli ümber paisates kohalt kargas. Ka Savicki
ning Koloman vedrutusid oma istmetest ja jooksid illuminaatori poole.
«See on sibaldus musculus,» tähendas Savicki
vaikselt, «Sinivaal. Suurim imetaja, kes kunagi Maa ookeanides
elanud.»
«Ja sööb ainult planktonit. Niipalju, kui seda on veel
järele jäänud,» pomises Koloman mõtlikult.
Kuid Ghazi ei kuulnudki neid. Vaimustunult jõllitas ta
läbi illuminaatori laevast veerand miili kaugusel veepinnal
liuglevat sinkjasmusta siluetti. Vaala hiiglaslik kere lõikas
lained majesteetliku rahuga. Ta ujus ristlejale vastassuunas, eemale
Aleksandri saarest, kuhu sajandeid oli inimene tahtmatult vaaladele
parima võimalikest poegimiskohtadest loonud.
Mehed seisid illuminaatori ees niikaua, kuni vaal vaateväljalt
kadus.
Tunni aja pärast hakkasid taamalt paistma Aleksandri saare
hiidkolossid. Kolomani palvel ja Ghazi nõudmisel oli ristleja
käiku aeglustanud. Koloman ei olnud iialgi varem tehissaarel
viibinud. Ta nautis laevasõitu ja tahtis seda pikendada.
Aleksandri saar oli tema esimese merereisi sihtpunkt. Ja
võimalik, et aastateks.
***
Koloman ja Savicki seisid laeva vööris. India ookeani
päikeseloojang tundus mõlemale mehele vapustavalt kaunis.
Suurema osa oma elust olid nii Savicki kui Koloman veetnud
kabinettides ja raamatukogudes. Mõlemad olid Gondvanaga kokku
puutunud tegelikult juhuslikult. Kui Kolomani jaoks oli
pöördepunktiks olnud noorusaja filmid ja mütoloogia,
siis Savickile Eginhardi asteroid. Õieti tema teine
lähenemine Maale. Just siis, kui Gondvana ja Koidiku
tähemüüt taas Maa tähelepanu köitis.
«Kas te olete kunagi mõelnud, kas Eginhardi asteroidi
oleks olnud võimalik teine kord veel püüda?»
päris Savicki Kolomanilt, oma doktoritööd meenutades.
Ajaloolane nõjatus reelingule ja tegi näo, et teda ei
huvita sugugi Savicki sõrmede vahel ookeanituules imekiiresti
kahanev sigaret.
Imelik, et just nüüd seda küsib, mõtles Koloman.
Miskipärast oli Savicki sigaretiots ja sellelt tõusev
suits meenutanud talle just Eginhardi asteroidi.
«Niikuinii oleks juba hilja olnud,» vastas ta siis tusaselt.
«Ja mõttetu. Eginhardiiniga ei saaks niikuinii
tensorgeneraatorit lollikindlaks muuta. Kütus on kütus. Ja
tensor on tensor.»
Savicki mühatas. «Ärge tulge mulle rääkima,
et te teate, mis on tensor!»
«Ma tean, et see on tensor, aga mitte kütus. Keegi ei tea
täpselt, miks see generaator neil rivist välja läks.
See on saladus. Aga saladused on minu eriala, mitte teie.»
Doktor ohkas. «Ilmselt jääb see Eginhardi asteroid mind
igaveseks painama. Me oleks pidanud vähemasti proovima.»
«See oleks olnud sama vaimustav, kui 15. sajandi inimesed oleks
hakkanud seda ristlejat ehitama. Soov on, tahtmine on, aga teadmisi ei
ole. Kuulge, Savicki, tahate kihla vedada,» muutis Koloman
hoopiski teemat. «Varsti peaks Tema Rektorlik Kõrgus
jalutama tulema. Veame kihla, et ta on kapteni käest binokli
küsinud ja patseerib sellega ringi? Mis te arvate? Pakun oma
viimase raamatu signeeritud eksemplari teie sigaretipaki vastu?»
«Miks te nii küüniline olete, Rodig? Ghazi on hea
inimene.»
«Teile, slaavlastele on kõik head inimesed. Mindki
kutsusite juba eesnime järgi, aga alles me sõimlesime.
Kuidas siis jääb?»
«Ei sõimelnud me midagi,» kostis Savicki jonnakalt.
«Ma ainult tahtsin lähemalt teada teie rõntgeni ja
karantiini kohta. Aga milleks talle binokkel?» ei taibanud
astrofüüsik. «Aleksandri saar on juba palja silmagagi
hästi näha.»
«Ghazi tahab veel mõnda vaala näha,» irvitas
Koloman. «Sellepärast ta lasigi laeva käiku
aeglustada.»
«Mina sain aru, et teie palusite teda kiirust maha
võtta.»
«Nagu öeldakse, ristusid erinevate soovide vektorid
ühes tahtluspunktis. Mina tahan merel olla, Savicki. Kes teab,
kauaks me sinna tobedale saarele jääme. Kas te ei saa aru,
milline õhk siin ja vaade siin on? Avarus! Vaalad!»
«Öelge mulle parem Rudolf,» pakkus Savicki. «Aga
kihlvedu ma vastu ei võta. Suitsu võite saada igal ajal,
selleks ei pea rektorit mõnitama.»
«Õilishing. Te olete füüsiku jaoks liiga
suuremeelne, Rudolf,» naeris Koloman. «Ma ei taha
suitsetada, mäletate, ma olen maha jätnud.»
«Milleks teile siis sigaretid?» päris Savicki
ükskõikselt.
Ta ei saa sellest kunagi aru saama, mõtles Koloman. Ta
silmitses Aleksandri saare metallkolosse. Hääletud
laevamootorid lasid ookeanikohinal sulnilt esile tõusta.
Tähelaeva toendurid Aleksandril olid nii kõrged, et saart
ennast veel ei paistnud. Vaid pikad metallvarbad küünitlesid
taeva poole.
«Kuulge, Rudolf, kas see kupatus seal Aleksandril ei meenuta
teile Rhodose kolossi?»
Savicki vaatas ajaloolasele leebelt naeratades otsa. «Ei, ei
meenuta. Siis kui koloss ehitati, olin ma liiga noor. Õieti
polnud ma veel sündinud. Ja pealegi oli too õige koloss
vaid 40 meetrit kõrge.»
«Ei, ma ei mõtle esimest kolossi. Pean silmas seda teist,
imitatsiooni. Tõsi, ka siis polnud teie veel sündinud.
Rhodose koloss ehitati juba 2867. aastal, nagu iga ajaloolane teab.
Muidugi on ka see 370-meetrine hiiglane vaid Aleksandri hale
vari.»
«Ma pole Rhodosel kunagi käinud.»
«Mina ka ei ole. Ja ma ütlen teile, miks. Mul oleks
väga valus sinna minna. Mitte et ma ei kannataks, et ajaloost
tehakse raha. Ei, seda mitte. Mulle ei meeldi, kui taasluuakse
ajalugu. Mulle teeb haiget mõte, et me ei suuda oma geeniusega
targemat pihta hakata, kui luua jäljendusi ammustest aegadest. Me
ei suuda enam tähtedele lennata. Hästi! Meil pole enam
eginhardiini. Hea küll! Asteroid imeti tühjaks nagu sidrun.
See imesodi, mis ilmaruumist tuli, sinna ka Gondvana ja Koidikuga
tagasi läks. Suurepärane! Kuid ikkagi milleks siis
tsementeerida oma küündimatust?
Milleks ronida ajalukku ja taastada kümnekordses suuruses seda,
mis kunagi ehitati ammu kadunud rahva poolt, mille keeltki enam ei
räägita! Ja see rahvas ehitas oma kolossi võidu
tähistamiseks. Mõistate, Rudolf, Võidu. Heliose
kuju Rhodosel oli tänuavaldus jumalatele. Oli saavutus, mida
jäädvustada. Tänapäeva koloss aga on meie
mälestusmärk meie mannetusele. Umbes nii, et kui kosmosesse
enam ei lenda, siis taastame kosmoselendude-e e l s e i
d mälestusmärke, mis juurtega maas. Unustagem
tähed! Mingem tagasi ajalukku! Nii kaugele, kui suudame, ehk
leiame sealt midagi suursugust?»
Savicki süütas uue sigareti. Ta hoidis suitsu tugevalt
nimetissõrme ja pöidla vahel, nagu inimene, kellele
suitsetamine pole hobi ega zhest, vaid tõsine tegevus.
Sigaretiots muutus üha eredamaks. Hakkas hämarduma.
«Huvitav, et seda kolossi mainisite,» sõnas ta siis
mõtlikult. «Ma olen kuskilt lugenud, et esimene,
roodoslaste koloss, meenutas pigem Aleksander Suurt kui Heliost.
Võiks ju öelda, et Aleksandri saar on kolossi kolmas
kehastus, mis sugugi ei sümboliseeri püüdluste
mannetust ja taotluste pateetilisust. Pigem vastupidi.»
«Jah.» Koloman ohkas. Kummati oli veidi üllatunud
astrofüüsiku ajalooteadmistest. «Muide, kolossi
ehitasid kreeklased, mitte roodoslased. Ega neil vahet olnudki. Kas te
olete kunagi mõnd kreeklast kohanud, Rudolf?»
«Ühte olen. Kreeka keelt ta enam ei osanud. Ütles enda
kohta yunum. Eeskujuliku rahvuspoliitika viljad.»
«Nii on. Kõik, mis on kunagi suur olnud, hääbub.
Rahvad vananevad.»
Paistis, et ristleja oli päris seisma jäämas. Lainete
pekslemine vastu laevakere jäi üha vaiksemaks.
«Te süüdistate inimesi liiga palju selles, et
kosmoselennud lõpetati,» lausus Savicki. «Vaadake,
mina olen kah veidi ajalugu uurinud ja tean, et 26. sajandi inimesed
suhtusid kosmosesse liiga ülemeelikult. Esimesed lennud Marsile
ja Veenusele olid väga kulukad ja ressurssenõudvad. Aga
seda ei märgatud, ei pandud tähele. Või ei tahetud
panna. Sisuliselt paigutati Koidikusse ja Gondvanasse kogu Maa toonane
tööstus-tehniline potentsiaal. Need kaks ruumilaeva ehitati
ju pea igaveseks. Võibolla ongi Maa määratud mitte
lendama kosmosesse. See meie planeet on ju nii väike ja
eginhardiin oli valus löök ka planeedi eneseuhkusele. Maal
ei ole piisavalt ressursse, et lennata. Eginhardi asteroid oli
sõna otseses mõttes taeva kingitus, ilma eginhardiinita
poleks me iialgi kuhugi lennanud.»
«Arvate, et Gondavana toob Maale mõnda uut liiki
kütust. Et nüüd võiksime me kosmoselennud
taasatada?»
«Kuidas saaksin ma midagi taolist arvata, Koloman? Kõik
seesugused arvamised on vaid spekulatsioon. Miks Gondavana üldse
tuleb?»
«Miks...?» jäi Koloman mõttesse. Ta oli sellest
mõelnud juba aastaid, see oli tema lemmikmõtteaine --
gondvaanalaste saabumispõhjus. Paljudele seda probleemi ei
eksisteerinud. Koloman polnud kindel, kas ta isegi seda just
probleemina käsitles. Sest miks ei pidanud Gondvana siis tulema?
«Kahju, et rahvad ja rahvused ei saa oma dünaamikat nii
määrata, nagu see laev,» õhkas ta siis.
«Kes teab, mis meie kuulsusrikastest gondvaanalastest saanud on?
Ma imetlen ja pelgan neid ühtaegu. Ma usun neisse, aga ma ei taha
neist jumalaid teha.»
Savicki lennutas sigareti lainetesse. «Teate, te hakkate juba
jaburat juttu ajama. Tahate äkki ikkagi sigaretti? Uskuge, see
mõjuks teile ergutavalt. Laev ei määra oma
dünaamikat ise, seda teevad laeva mootorid, kapten ja nagu ma aru
sain, siis kõige rohkem rektor ja teie ise. Kuid mis siis neist
gondvaanalastest ikka võib saanud olla? Kas te pelgate
midagi?»
«Teatavat mutatsiooni ei saa muidugi välistada.
Täielikult välistada. Kuid pool Maa aastatuhandet on ikkagi
olulisema mutatsiooni jaoks vähe. Samas ei tea me Rhadmanthyse
oludest ju üldse midagi. Kui seal näiteks on väga pime
ja suure tõenäosusega on seal pime, siis võivad
neil olla nägemiselundid mõne veidra arengu läbi
teinud. Kui on tegu külma planeediga, siis võiks eeldada
tihedamat karvakasvu. Raskusjõud võis mõjuda
pikkusele ja kaalule. Kuid siiski on mingid seitse sajandit suuremat
sorti geneetilise mutatsiooni jaoks vähe.»
«Kuid, kui õieti mäletan, asusid vähemasti
Koidiku pardale ka mitu geenitehnoloogi.»
«Tõepoolest, Rudolf. Ja mitte ainult geeniteadlased, vaid
Koidikule sisustati ka mitu vastavat laborit. Tõsi, enam siiski
Terranoova olusid silmas pidades. Loodeti eriti bioloogilise
geenitehnoloogia abil Terranoova floorat pisut ümber
kujundada.»
Koloman pööras pilgu Aleksandri saare ehitistelt
äkitselt tajutud varjule selja taga. Kajutiuks oli paugatanud.
Loomulikult oli see rektor Ghazi. Olgugi et oli juba hämar, sai
Koloman aru, et rektoril polnud binoklit kaasas. Ka tema ei looda enam
ja ma poleks niikuinii sigaretipakki saanud, mõtles ajaloolane.
Me kõik loodame ainult Gondvanale.
***
Kuna ristleja pidi tehissaarele jõudma öösel, oli
rektor otsustanud varem magama minna. Ta ei pidanud improviseeritud
nõupidamist Savicki ja Kolomaniga eriti tulusaks. Enamik
probleeme oli jäänud lahendamata. Mõlemad teadlased
olid olnud selgelt üleväsinud. Viimaste aastate pinge ja
koormus olid jätnud omad jäljed. Koloman muutus lausa silme
all iga päevaga üha kiilamaks ja Savicki suitsetas mitu
pakki sigarette päevas. Ilmselt ka öösel.
Indoeurooplased pole kunagi osanud magada, arvas Ghazi, unustades
teadlikult oma ema itaalia päritolu. Uni on neile vaid taastumine
ja ettevalmistus järgmiseks päevaks. Pole ime, et Euroopas
leiutatakse ravimeid uneaja vähendamiseks, mõtles Ghazi.
Tuleb olla tegus ja üha luua uusi väärtusi.
Materialism! Uni on vaid tüütu takistus, mis ei lase
inimesel end täiel võimsusel rakendada.
Ghazi oli nõustunud Kolomani ettepanekuga sõita
Aleksandrile laevaga just sellel põhjusel, et mehed saaksid
ennast välja puhata. Kui Savicki rehkendused olid õiged,
siis ei saa me võibolla kahe järgneva aasta jooksul
jalgagi saarelt, arutles rektor.
Ghazi ei suutnud kuidagi endale teadvustada oma sugulust ei Dino
Carpini, veel vähem Giovanni Carpiniga. Ta oli end alati
araablaseks pidanud. Usinaks ja igaveseks. Ghazi armastas Damaskust,
kõrbe ja araablaseks olemise muretust. Hoolimata sellest, et
seleukiidid ja roomlased olid ajuti Damaskust üsna veidralt
kujundanud, jäi see linn Ghazile alati kõige
araabiapärase sümboliks. Ja olgugi, et Ghazi elukutse
kirjutas tema maailmatunnetuse jõujoontesse tubli annuse
kosmopoliitlust, leidis rektor alati oma rahva pärandist midagi
innustavat ja õilsat.
Sugulus muistsete aegade kangete meestega ei süstinud algul
Ghazisse sugugi enesekindlust ega missioonitunnet. Rektor
võttis oma iidset ja auväärset päritolu pigem
tähtsusetu kõrvalteemana oma kõige olulisema
ülesande juures. Korraldustöö oli Ghazile alati
meeldinud. Just selles lubas ta endal sisimas nautida idamaise
mentaliteedi võlusid ja üleolekuid õhtumaise
asjalikkuse ja närvilisuse kõrval.
Giovanni del Piano-Carpini teose «Mongalite ajaloost»
avastas rekor enese jaoks alles siis, kui oli aktiivsest
diplomaadikarjäärist loobunud ja tegutses hoogsalt Gondvana
saabumise kallal. Ghazi luges oma kauge ja iidse sugulase reisikirja
läbi esmalt sellepärast, et ta pidi seda tegema.
Teist korda pärast seda, kui ta oli suutnud end läbi suruda
Dino Carpinile ajaloolaste poolt koostatud kangelaslikust ja
üliigavast eluloost. Rektor lootis leida kasvõi
mõne paralleeli oma sugulaste hingeeludes. Saabuva Gondvana
kapten, tema tähesugulane, võis ju samuti evida
mõnda Carpinidele üdiomast iseloomujoont. Paraku oli
rektor sunnitud tunnistama, et aeg teeb oma töö ja
peberisugulus jääb vaid genealoogiliseks saavutuseks.
Paljunõudva töö kõrval Nõukogus asus
rektor uuesti esiisa Giovanni elutöö uurimise juurde. Ja
kuigi päevad olid pingelised, ei pidanud Ghazi kordagi uneajast
lisa näpistama. Ta oskas eristada olulist ebaolulisest.
Diplomaadivaist lubas Ghazil Giovanni kiretute lausete taga näha
pühendunud uurijat, filosoofi ja võõra kultuuri
tundmaõppimise soovi. Ja aegupidi hakkas ta Giovanni teosest
tegema väljakirjutusi.
Ja lühidalt öeldes, nad usuvad, et tule läbi saavad
kõik puhtaks; siit ka see, et kui nende juurde tulevad saadikud
või vürstid või mingid inimesed; siis nii nemad kui
ka nende poolt toodud kingid peavad minema läbi kahe tule vahelt,
et teha läbi puhastumine, et neist ei tuleks miskit
mürgitust või muudpidi mõnda kurja.
Ghazi ei hakanud ennast vaevama Giovanni teose rohkete
tõlgetega vaid süvenes üha rohkem ladinakeelsesse
originaali. Võibolla leidis ta Giovanni del Piano-Carpini
ülestähendusest samasuse oma praeguse ülesandega. See
13. sajandi Antivari arhipiiskop oli saadetud võõra
rassi juurde uurima nende kombeid, poliitikat, elulaadi ja
mõttemaailma. Lyonist pea Baikali järveni, Karakorumi
rännanud paavsti legaat sooritas oma ajastu kohta sama
tähendusega retke, kui Gondvana nüüd, ületades
tähtedevahelist ruumi. Ja Giovanni leidis võõra
rassi juures ka kiitustväärivaid kombeid.
Ülalmainitud inimesed, ehk tatarlased, kuuletuvad oma
valitsejaile rohkemal määral, kui ükskõik
millised inimesed, kes elavad meie maailmas, kas siis ilmalikud
või vaimulikud. Nad austavad neid rohkem ja vähem
valetavad nendele. Vaidlusi nende vahel on harva või siis
üldse mitte, kaklusi ei kunagi, sõdasid, tülisid,
vigastamisi, inimesetapmist ei juhtu nende vahel iialgi. Seal ei ole
ka tähtsate asjade röövimisi ja vargusi; sellest ka
see, et nende voorid ja asulad, kus oma varandusi hoitakse, pole
lukkude ega köidikutega suletud.
Jah, ka Ghazi esiisa oli tunnetanud kultuurikonflikti, millest nii
tihti armastas mõtiskleda see kiilaspäine ajutiselt
mittesuitsetav ajaloolane Koloman.
Meid aga viidi sisse ja anti meile õlut, sest meie
üldse mitte ei saanud juua märapiima, ja niiviisi osutati
meile suurt au; kuid ikkagi sundisid nad meid jooma, mida meie
harjumatusest kuidagi ei suutnud taluda. Seepärast meie
näitasime neile, et märapiim meile vastuvõetamatu on
ja siis nad lõpetasid meie sundimise. Nende toiduks on
kõik see, mida läbi hammustada võib, täpsemalt
öeldes söövad nad koeri, hunte, rebaseid ja hobuseid,
aga vajaduse korral söövad ka inimese liha. Nad
söövad samuti tuhutisi, mis tulevad mära seest koos
varssadega. Vähe sellest, nad söövad isegi
täisid.
Giovanni andis oma tähelepanekud edasi ka sajandite taha. Sest
too rahvas ei osanud veel teadvustada oma suurust ja tähtsust
maailma ajaloole. Ghazi taipas, et tatarlaste jaoks ei eksisteerinud
ühkti muud maailma peale nende endi oma. Ja vaistlikult oli
Giovanni ka edasi andnud oma võõrustajate lootusetu
tuleviku.
Tatarlaste salaplaan seisneb selles, et allutada enestele, kui
võimalik on, kogu maailm, ja selleks on neil Cingizkhaani
käsk. Just seepärast on ka nende imperaatori pitsatil kiri
«Kõigi rahvaste imperaator ja käskija.» Ja
sellepärast ei sõlmi nad rahu ei ühegi rahvaga, kui
need just juhuse läbi nende tahte alla ei satu.
Kuigi Ghazi oli veendunult islami usku, polnud ta kunagi kellegi
usutunnistusele suuremat tähelepanu pööranud. Islami
tunnistamise leidis ta olevat ainuvõimaliku araablaseks olemise
juures. Parimagi tahtmise juures ei suutnud ta väärusulisi
põlata ja ei oodanudki seda teistelt. Gondvana saabumise ja
nende religiooni üle oli ta end siiski tihti mõtisklemast
avastanud. Mida võisid küll täheinimesed uskuda? Ja
kas võisid nad eales aimata, et nad ise Maal religiooni
surrogaadiks on muutunud?
Nad usuvad ühte Jumalat, keda tunnistavad kõige
nähtava ja nähtamatu maailma loojaks; ja samuti peavad teda
kõigi õndsuste ning ka kannatuste loojaks; kuigi nad ei
austa teda palvete või muud liiki kombetalitustega. Nad
kummardavad aga ka päikest, kuud ja tuld, samuti ka vett ja maad,
pühendades nendele oma söögi ja joogi palasid, enamasti
hommikul, enne kui sööma või jooma asutud. Niisiis ei
pea nad kinni ei ühestki seadusest, Jumalasõnast ega sunni
nad ka kedagi, niipalju kui meile teada, lahti ütlema oma
usust.
Aga rollid olid veidralt vahetunud ja paigast nihkunud. Gondvana on
võõras rass ja seda juhib nii minu kui Giovanni
sugulane, mõtles Ghazi. Kunagi ammu oli üks meist
võõrrassi juurde saadetud, sellest teadust tooma ja
nüüd naaseb jällegi üks meist, aga nüüd
juba võõra rassi eesotsas. Kuigi Ghazi tähesugulasi
ootas ja isegi igatses nende järele, kahetses ta tihti, et tal
polnud gondvaanalaste hulgas ühkti «oma meest». Olla
oma partnerist või vastasest alati üks samm eespool, see
tees oli olnud Ghazi motoks ja selle põhimõtte
järgimine oli talle ka diplomaadina edu toonud. Meie, Carpinid,
oleme head spioonid, arvas rektor. Sest tegelikult polnud Giovanni
olnud ei etnograaf ega rahvaluulekoguja, vaid salakuulaja.
Kõik, kes nendega võidelda tahavad, peavad omama
häid ja tugevaid vibusid, ballistasid, mida nad väga
kardavad, piisaval hulgal nooli ning soomussärke heast rauast.
Otsteravikud nooltel ja ballistadel peavad nagu tatarlastelgi olema,
kui nad veel kuumad on, karastatud soolaga segatud vees, et nad nende
relvadest läbi tungiksid. Kui mõned tatarlased lahingu
kulgedes saavad oma hobustelt paisatud, siis kohemaid tuleb nad ka
vangi võtta, sellepärast, et olles maa peal, nad vahvasti
nooli lasevad, inimesi ja hobuseid haavavad ja tapavad. Ja vange tuleb
hoida, sest nad võivad osutuda nendeks, kelle eest võib
saada igavese rahu või palju raha, sest nad väga
armastavad üksteist.
Gondvanal olid inimesed, aga nad võisid Maale olla väga
võõraks jäänud. Me ootame neid, arvas Ghazi,
väga ootame. Ja võtame nad hästi vastu, selles pole
mingit kahtlust. Aga me ei tea oma tähesugulasist tõesti
midagi. Ja kõik, mis me saame teha, on Aleksandri saart
kõpitseda, et ta tähelaeva suudaks vastu võtta.
Olude sunnil oli Kolomani idee Gondvana põhjalikult läbi
skaneerida talle meeldima hakanud. Gondvanale saadetakse vastu
elektrooniline spioon, otsustas Ghazi. Gondvana on ju saatkond,
saatkonna eesotsas on saadik ja saadiku võtab alati vastu
protokolliülem. Ajaloolased on alati head spioonid olnud, leidis
rektor.
Ghazi luges tihti märkmeid «Mongalite ajaloost».
Eelkõige köitsid teda seosetuna tunduvad paralleelid
sajandite vahel. Ta ei uskunud, et ülestähendused
tatarlastest oleks saanud kuidagi aidata tal lahendada Gondvana
mõistatust. Ometi meeldisid talle mõttemängud
sajandite ja sugulaste vereseosest ning hoomamatud sarnasused.
Täna ei tulnud tal kummalisel kombel und. Ta lappas rahutult
väljakirjutusi Giovanni reisikirjast ning asetas siis ohates
märkmiku kajutilauale, Koraani kõrvale.
Liiga palju tööd oli tehtud ja liiga palju seisis ees. Ta
tõusis ja läks laevatekile jalutama. Vaala oli Ghazi ammu
unustanud. Talle tuli veehiiglane taas meelde, kui Koloman
sarkastiliselt talt päris, kas rektor ka harpuuni kaasa
võttis.
II
«Soter II on esimesel liinil, rektor!» ütles pehme
naisehääl vaikselt, kuid tungivalt rektor Ghazi kuularites.
«Ma ühendan.»
«Loomulikult.» Ghazi tõstis sõrme.
«Tähelepanu, mehed.»
Lennujuhtimiskeskusest restoraniks saanud ja siis jälle sajandite
pärast taas esialgse ilme omandanud hiiglaslikus saalis
Aleksandri tehissaare kosmosekompleksis võttis maad vaikust.
Ruumi seintele paigaldatud helendavad ekraanid edastasid otsepilti
Soter II-lt, mis asus Maalt juba väga kaugel. Nii kaugel, kus
ükski kosmoselaev polnud viibinud juba seitsesada aastat. Soter
II oli jõudnud tühjusesse Uraani ja Saturni vahelistel
orbiitidel. Ja viimaste aastate edusaammud astronoomia alal olid
võimaldanud Soteril kasutada peilingtehnoloogiat, mis peaks
Gondvana avastama ligikaudu Uraani orbiidi ümbruses.
Soter II oli ehitatud samasuguse skeemi alusel kui tema ristiisa,
robotitelaev Soter, mille isandale Vitalisele olid inimesed
püstitanud juba mälestusmärgi.
Oma põhikujult meenutas Soter II vägagi esimest
luurelaeva. Samasugune alumiiniumist pätsjas ja ümarik kuju
kahe mooduliga külgedel. Tagaosas paistsid nelja ioonimootori
üüratud väljalasketorud. Kuid sedapuhku oli tegemist
mitu korda väiksema isendiga. Loomulikult mitte ainult
sellepärast, et Soter II ei pidanud oma eellase kombel kompama
lõputuid ilmaruumi avarusi, vaid Maale suhteliselt lähedal
asuvat ruumi. Soter II oli lootsilaev ja sellisena oma kauge eellase
tagasihoidlik koopia. Erinevuseks olid veel suured solaarpaneelide
read Soter II külgedel ning Kolomani initsiatiivil installeeritud
skaneerimissüsteem.
Kolmas suurem erinevus esimesest Soterist seisnes selles, et
algvariandi robotite toiteplokkide ning teenindusruumide asemel olid
nüüd inimeste kajutid. Soter II oli mehitatud lootsilaev.
Soter II kasutas solaarenergiat ja ksenoonkütust ning
töötas igivana ioonjõu põhimõttel,
millest juba esimese Gondvana üleslennutamise ajaks oli ammuilma
loobutud. Ka ioonreaktiivjõu põhimõtte oli
taasavastanud õigupoolest ajaloolane Koloman, mitte mõni
füüsik. Soter II energiaallikaks oli elektrijõud, mis
tuli solaarpaneelidelt. Nõukogu oli algul, kohe pärast
Sõnumi vastuvõtmist alustanud tööd keemilise
reaktiivjõu arendamisega, kuni Koloman pakkus välja
kümme korda võimsama ioonreaktiivjõu, mis talle
arhiividest ettesattunud materjalide põhjal oli saanud nii
südamelähedaseks. Tema põhiargumendiks oli, et just
lihtsat kütuse ioniseerimismeetodit kasutades oli inimkond umbes
tuhat aastat tagasi lennanud esimest korda komeedile ja Marsile.
Ioonireaktiivjõud kasutab õõneskatoodi tootmaks
elektrone, et need kokkupõrkes ioniseeriksid ksenooni.
Ksenoonioon kiirendub elektrostaatiliselt 1400 voldini ja paiskub
välja läbi molübdeenvõrgustiku. Samal ajal
suunatakse teine elektronkiir tootma neutraalplasma kiirt ja neid
omavahel tasakaalustades ongi võimalik kiirust suurendada ja
vähendada.
Lendu kontrollivas Keskuses Aleksandri saarel algas valmisolek number
üks.
Rektor Ghazi istus keskpuldi taga, tema kõrval kaks Maa ainsat
lennukoordinaatorit ning nende selja taga doktor Savicki. Soter II
pardal oli 20 meest, nende seas ka Koloman. Keskus oli samuti pungil
teadlasi ja funktsionäre. Ajakirjanikud ja turistid oli sedakorda
Aleksandrist eemal hoitud. Julgeoleku tagamises oli suur osa ka Ghazi,
Kolomani ja Savicki Aleksandrile toonud ristlejal. Apokalüptikute
read olid kahe aasta jooskul oluliselt täienenud. Kuid ka see
saja tuhande pealine poliitiline liikumine ei suutnud kõigutada
Maal valitsevat juubeldust.
Lennujuhtimiskeskuse personal keskendus sideseansile.
Kõige suuremale keskmisele ekraanile ilmus kujutis Soter II
meeskonnaruumist. Kaadris oli kapten Hrkac. Tema selja taga tuvastas
Ghazi vilksatamas Kolomani näo.
«Siin Soter II. Näen teid, Maa.»
«Olete pildil, Soter II,» vastas koordinaator, «Kuulen
teid hästi. Kandke ette.»
«Tensorradar on midagi välja peilinud. Midagi väga
suurt. Ta ei tahtnud seda algul ise uskuda. Lülitas ennast
välja ja alustas uuesti. Nüüd peaks signaal juba ka
teieni jõudma. Vaadake ise.»
Ghazi vaatas Maa radrimeeskonna poole, nood toksisid oma arvuteid kuid
raputasid siis päid.
«Meil pole veel midagi, Soter II,» ütles koordinaator.
«Me peame kanalid ümber lülitama.»
«Siis võiksite seda teha küll,» kostis Hrkac.
«Ma ütlen, et meie radar on täiesti arust
ära.»
Kolomani pea ilmus äkitselt Hrkaci kõrvale.
«Kuulge, Maa,» hõikas Koloman ja lehvitas tobedalt.
«See peab seal ikka olema tõeline purakas. Oleme suure
kala kinni püüdnud. Aga nad ei edasta veel midagi. Kui nad
näevad, et me vastas oleme, peaks nad side sisse
lülitama.»
«Olete kindel, et see on Gondvana, mitte asteroid?»
hõikas nüüd Ghazi erutunult.
«Kursi järgi kindlasti mitte asteroid. Nii suur ta ka ei
ole. Ka kiirus on tugevalt suurem. Ootame ära,» vastas
Hrkac.
Ka Ghazi teadis suurepäraselt, et ühtegi asteroidi ei tohiks
sealkandis parajasti hulkumas olla.
«Käes!» kostis radarimeeskonna poolt. Ekraanidele ilmus
Soter II peilingussiignaal.
Ja Maa teadlased jõllitasid juhmide nägudega hüplevat
elektronmaailma, mis edastas pilti Soter II-le kiiresti
lähenevast hiiglaslikust kogust. Ja kuigi tegu oli vaid
kujuteldavate numbrikombinatsioonidega arvutimälus, mõjus
vaatepilt Ghazile ometigi suursuguselt. Ootamatult meenus talle paar
aastat tagasi nähtud vaal. Ghazi tundis mingit ängistust. Ta
mõtles neile miljonitele, kes praegu igal pool üle Maa
hakkavad kogunema, et majasuurustelt ekraanidelt oma
tähesugulaste saabumist jälgida.
«Signaal vastu võetud,» kuulis Ghazi koordinaatorit
ütlemas.
«Mida me veel selle tulnuka kohta saaksime teada?»
küsis Ghazi. «Kui suur ta täpselt on?»
Vastas Hrkac. «Signaal tuleb lasta ID-programmil läbi
töödata. Selleks kulub mõni minut.»
Doktor Savicki müksas Ghazit. «Kuulge, mäletate seda
Gondvana kontakti Soteriga? Sõnumit, noh?» sositas ta.
Loomulikult Ghazi mäletas. Sõnumit teadis peast peaaegu
iga maalane. Sõnum kõrgemalt sugulasrassilt, kes suutis
ületada ilmaruumi, kes ei pidanuks seda mäletama?
«Vaadake, rektor, ma olen ammu mõelnud,» jätkas
Savicki sosinal, kui Hrkac edastas kuivi tehnilisi andmeid, millest
Ghazi midagi ei mõistnud, «et kas nad Gondvanal ka
teadsid, et nende sõnum on Soterini jõudnud?
Loomulikult, ma saan aru, et ajavahe võis olla liiga suur, mitu
aastat ilmselt, aga siiski. Sest vaadake, kui nad äkki teadsid,
et Soter nende läkituse üles korjas, võisid nad ju ka
miskit muud edastada. Mõningaid tehnilisi parameetreid
näiteks?»
«Mis siis,» vastas Ghazi samuti sosinal, kuigi selleks
puudus ilmne vajadus. «Mis siis sellest. Nüüd on nad
meil varsti igaljuhul sideulatuses. Juhul muidugi, kui see o
n Gondvana, mis sealt läheneb. Minu arvates meenutas
Sõnum pigem sellist pimedat lootust, et äkki keegi kuuleb.
Mäletate, doktor, ühest taolisest katsest, SETI oli vist
selle nimi, on ka juttu ühes Kolomani raamatus. Juhuse ja hea
õnne peale saadetud läkitus ilmaruumi, mille inimkond
saatis teele umbes 1400 aastat tagasi. Gondvana Sõnum oli just
nimelt sama liiki teatis -- lootus, et äkki, keegi...»
«Ei, seda küll,» ei jätnud Savicki, «aga
Soter võis ju üles korjata vaid mõne fragmendi
Gondvana läkitusest. Mäletate, seal oli jutt ja siis Ood
Kolonisatsioonile ja siis hakkas sama jutt jälle korduma. Aga
seal võis ju olla palju rohkem, sest ega siis Soter ei
pruukinud k o g u signaali kätte saada.»
«Olgu peale, Savicki, mida te tahate siis lõpuks
öelda?»
«Ma ei tea isegi, lihtsalt oletan. Et äkki arvab Gondvana,
et me teame neist palju rohkem, kui me tegelikult teame.»
«Mida me selle oletusega praegu pihta hakkame?» ei
mõistnud Ghazi. «Ootame ära, kuni nad ühendusse
astuvad.»
«Mõnikord tuleb lihtsalt oma instinke usaldada,
rektor.»
«Ja mida need instinktid teile räägivad?»
«Seda, et ka Gondvanal on ees kohtumine talle täielikult
tundmatu ja mõistmatu maailmaga.»
«Siis te hakkate juba Kolomani moodi kultuurikonfliktidest
rääkima. Nii või?»
Savicki pobises midagi habemesse ja tõmbus tagasi. Ka temale
meenus millegipärast India ookeani lainemassidel lendlev vaal.
«Meil on esialgsed andmed, rektor,» ütles
sideoperaator. «See elukas on ligi viis kilomeetrit pikk,
ümbermõõt umbes üks kilomeeter. Kaalu veel ei
tea.»
Ekraanile ilmus Koloman.
«Klapib. See on suurem kui esialgne Gondvana. Aga
tõenäoliselt on nad kütusepaakide arvel pidanud laeva
suuremaks ehitama. Rhadmanthysel ei saanudki olla kompressoreid,
millega esimese Gondvana kütust töödeldi.»
Kapten Hrkac võttis jutujärje üle. «Kui me ei
taha nüüd esimese Soteri kogemust korrata, peame seansi
lõpetama. Patareid tahavad laadimist.»
Kui sideseanss lõppes, läks doktor oma kambrisse,
jõi sidruniga teed, kuulas diksiländmuusikat ja heitis
magama. Ghazi aga pidi veel andma tüütava pressikonverentsi.
Vaid pooleks tunniks saarele lubatud meediarahvas aga suutis rektorit
piinata kaks tundi. Tegelikult polnud Ghazil muud öelda, kui
Soter II poolt edastatud napid andmed. Kuid ka nendest piisas. Midagi
muud peale Gondvana ei saanud ju avarustest ometi läheneda!
Kosmoseavarustes heljuv Koloman aga igatses Maa järele, sest
hoolimata kogu romantikast ei kannatanud ta sugugi kaaluta olekut. Ja
üleüldse ei meeldinud talle mõte, et just tema kui
ajaloolane valiti välja uue Gondvanaga esimese kontakti
loomiseks. Parem oleks see võinud olla mõni
tseremooniameister või telediktor. Kuid siiski tahtis ta olla
esimene, kes vaatab «röntgenpilti» Gondvanast.
***
Sõnum, et Gondvana läheneb Soter II-le levis kulutulena
üle Maa. Inimkonna kõige vaprama põlvkonna
järeltulijad on tagasi saabumas. Kõrgem rass, kes tuleb
Maale teadust tooma uusimatest tehnikasaavutustest ja
inimvõimetest. Kadunud poja tagasitulek. Täheliigasse
koondunud miljonid kodanikud pidutsesid -- sugulased on tulekul. Maa
erinevais paigus puurisid inimesed vanu etnograafia-alaseid
teatmeteoseid, et kaugetele külalistele iidsete kommete
järgi vastuvõttu pakkuda. Müütide ja legendide
kangelased olid ihulikku kuju võtmas. Apokalüptikute
hädakisa ei võetud tõsiselt. Milleks oleks pidanud
mõistatuslikud kosmosekoletised hakkama Gondvanat imiteerima?
Maa ootas oma kangelasi. Milline tunne võib olla kohata
tõesti elavat legendi? Kas ta vastab meie ootustele? On ta
tegelikkuses sama sangarlik ja võimas kui meie ettekujutusis ja
müütides? Inimkonnale oli koitmas lootus taas suureks saada
ja hakata ajama juuri kosmosesse. Tähesugulastega seostati Maa
lootusi tungida Universumi igavestesse saladustesse.
***
Mõistatuslik hiidese, mille Soter II radar tuvastas, o l
i Gondvana. See sai selgeks siis, kui Aleksandri saarel oli
südaöö ja ka saare päevatsükliga harjunud
Koloman proovis Soter II-l und leida. Kui ta peaaegu oligi juba
tukastanud, kõlas pardal madal summertoon ja unine Koloman
virgus morni näoga.
Lootsilaev oli signaali kinni püüdnud. Sest muidu vaid
mustjalt kahisev radarikuvar sättis ennast visalt õigele
lainepikkusele, sealjuures äärmiselt ebameeldivaid
hääli tehes. Koloman hõljus radariruumi, kus
ülejäänud kosmonaudid olid juba ühendust
võtnud Aleksandri saarega. Kapten Hrkac polnud kaks
ööpäeva silmatäitki maganud. Tal oli hea meel, et
nüüd langeb suurem osa kohustustest selle kiilaka ajaloolase
kanda.
Soter II meeskond jälgis pingsalt radarikuvarit. Kuskilt kaugel
avarustest tuli signaal. Kontakt.
Tensorradari ekraanil oli Gondvanaks peetud hiidese samuti juba Soter
II-le äärmiselt lähedale jõudnud.
«Me peaks teda varsti nägema,» ütles Hrkac
haigutades. «Ilmselt pole keegi kunagi midagi suuremat
näinud. Radari järgi otsustades on see kõige suurem
asi maailmas. Võimas vaatepilt saab see olema, mis,
Koloman?»
«Ma olen vaala näinud, kapten. Kõige suuremat elavat
asja maal, sinivaala.»
«Nojah, võimalik, igatahes on see nende kosmoselaev
küll suurem, kui teie vaal.»
Jah, mõtles Koloman. Gondvana on kõige suurem
kosmoselaev. Ja Gondvana oli ka kõige suurem manner. Liiga
palju 'kõige suuremaid' asju.
«Maal käib praegu pidu,» hõikas sideohvitser oma
seadeldiste tagant. Üks tema monitor edastas telesignaali Maalt.
Parasjagu oli eetris saade Kolomanist. «Te olete kuulus mees,
Koloman. Kõige suurem ajaloolane, nii nad
räägivad.»
«Jälgige parem, mida Aleksandri saar räägib!»
nähvas Koloman.
«Mida te ootate, Koloman, mida nad edastama hakkavad?»
päris sideohvitser.
«Pesapalli. Või tampooni reklaami. Kust mina tean?!»
Kuid siis tuli pilt Gondvanalt läbi.
Ekraanil oli mehe nägu. Mis muud seal saanukski olla,
mõtles Koloman. Häält veel ei olnud, kostus vaid
ebamääraseid kahinaid. Mees vaatas otse ekraanilt Soter II
meeskonna jahmunud nägudesse. Mees avas suu. Häält ikka
veel ei olnud. Kuid huulte liikumise järgi võis aru saada,
et mees ütles «Gondvana». Jällegi mõtles
Koloman, et mida muud ta saanukski öelda. Pilt Gondvanalt
läks läbi Soter II otse Maale. Ka Aleksandri saarel ning
miljoneis kodudes, linnaväljakutel ja kõrtsides üle
kogu planeedi jälgisid inimesed oma tähesugulase esimest
etteastet.
Mees oli ilus. Seda võis kindlasti öelda. Lumivalge nahk,
ent tumedad juuksed, mis raamistasid nurgelist nägu. Helepruunid
silmad. Loiud silmad, mõtles Koloman, neis peaks olema rohkem
ärevust. Palju rohkem. Mehe nina oli terav. Kui gondvaanalane
rääkis, paljastas ta oma kaunid lumivalged ja teravad
hambad. Kui see oli Carpini, siis igaljuhul pole ta sugugi Ghaziga
sarnane, arvas ajaloolane. Kuid miks ta peakski. Kogu see sugulusasi
on ju nii skemaatiline ja tunnetamatu.
Kaadris oli ainult tulnuka nägu. Õlgu ei paistnud, polnud
aru saada, mida ta seljas kandis. Ka taustapilti polnud
võimalik eristada. Mehe tagant paistsid vaid mingid
hägused varjud. Gondvana ilmus Maa ette inimese näoga. Ja
apokalüptikud pidid pettumuse üle elama.
«Kui kaugel nad on?» päris Koloman sideohvitserilt.
«Päris lähedal, paari tunni pärast peaks me neid
nägema.»
«Järelikult saadavad nad signaali väga lühikese
vahemaa peale. Miks? Ilmselt oleks pilt võinud tunduvalt varem
läbi tulla?» päris Koloman.
«Mida väiksem vahemaa, seda parem kujutis. Signaal on
tugevam,» vastas sideohvitser. «Tõenäoliselt
pole aga neil pardal lihtsalt võimsaid translaatoreid.»
«Kuulge, tõesti,» sekkus Hrkac. «Ka Sõnum
tuli ju ikkagi Rhadmanthyselt, mitte Gondvanalt.»
Nägu ekraanil oli endiselt tumm, kuigi rääkis midagi ja
väga aeglaselt. Huvitav, mis keeles ta räägib,
mõtles Koloman. Sõnum oli olnud loomulikult inglise
keeles, mis oli Maal väga levinud, kui Gondvana ja Koidik teele
asusid. Kuid mõlema laeva rahvastik oli olnud väga kirju.
Olelusvõitluses võis mõni muu keel peale
jääda. Keeled võisid ka Rhadmantysel seguneda. Kuid
me peaksime neid mõistma, kui Sõnum juba oli inglise
keeles, arvas ta siiski.
Mees Gondvanalt näitas kätega mingeid sümboleid. Neist
oli võimatu aru saada. Miks nad ei võiks mõnda
videot või muud visuaalset pilti edastada, ei saanud Koloman
aru. Üldse jäid talle paljud asjad Gondvana läkitusest
arusaamatuks, sest kontakt ei kestnud kaua. Mees naeratas ja see
tundus väga siiras. Ning siis ta l e h v i t a s.
Kolomani arvates äärmiselt tobedalt. Signaal katkes.
Aleksandri saare juhtimiskeskus oli kõike jälginud ja
vähemasti Ghazi oli pettunud. Ei mingeid tehnilisi parameetreid.
Kuidas peaks see hiiglasuur jurakas maanduma? Milliseid erisoove neil
on? Kas nad leiavad Maalt kütust või on see neil kaasas?
Ilmselt liiga vara tahan ma kõike teada, arvas ta. See, et mees
ekraanilt oli tema sugulane, ei suutnud Ghazis mingit emotsiooni
tekitada.
Kuid Maa juubeldas. Nad on elus ja tulevad tagasi! Taaskohtumine!
***
Gondvana ilmus tõepoolest Soter II nägemisulatusse
mõne tunni pärast.
Gondvana oli majesteetlik. Ta ei olnud valge, nagu Koloman oma
kujutlusis millegipärast arvanud. Gondvana oli roheline. Tema
majesteetlikkus seisnes kõigepealt tema suuruses. Kahtlemata
oli Gondvana kõige suurem asi, mida inimkäed kunagi valmis
on ehitanud. Vaid Aleksandri tehissaar India ookeanis võis
suurem olla. P i d i suurem olema, mõtles Koloman.
Uus Gondvana oli palju suurem kui esimene, mis kunagi Maalt
Terranoovale startis. Esmapilgul ei suutnud Koloman sugugi eristada
originaalse tähelaeva ehituslikke osi. Paistis, nagu oleks
tähelaev Rhadmanthysel uue kerega kaetud. Võis aru saada
vaid üksikutest detailidest. Ja ega rohkem nagunii ei paistnud.
Liialt väikesed oli selleks Soter II illuminaatorid ja kaamerad,
et kogu tähekülaliste ruumilaeva suurusest aimu saada.
Gondvana oli midagi väga suursugust. Selle oli ehitanud
tõepoolest kõrgem rass.
Soter II meeskond oli keeletu. Ega polnudki üksteisele midagi
öelda. Illuminaatoreist paistev Gondvana rääkis ise
enda eest. Kaks laeva, äbarik Maa lootsilaev ja hiiglaslik,
inimkonna hällist väljalennanute ruumilaev, seirasid
üksteist.
«Signaal! Kontakt!,» röögatas sideohvitser Soter
II-l. Taas hakkas radarikuvar kahisema.
Ekraanile tekkis jälle Gondvana mehe nägu. Nüüd
tundus tema ilme ajaloolasele palju ilmekam.
«Me saame ainult nende signaali vastu võtta,» kandis
ähmis sideohvitser ette. «Meie kanalid ei leia nende
sagedust. Me ei saa nendega rääkida.»
Koloman haaras mingist veidrast hoovast ja üritas ennast ekraani
eest eemale heljutada.
«Kuhu te lähete, Koloman?» päris kapten Hrkac.
«Skeneerimisruumi,» vastas Koloman. «Meie aparaadid
pole eriti suure võimsusega. Praegu on Gondvana meile parajalt
lähedal.»
«Aga side, kes nendega räägib?» protesteeris
jahmunud kapten.
«Ei saa ju rääkida!»
«Nende radarid püüavad meie signaali igal juhul
kinni,» oli sideohvitser kindel. «Ja siis võivad nad
leida mooduse seda dekodeerida. Või pole neil vastuvõtja
lihtsalt sisse lülitatud. Ma ei tea.»
«Ma olen kohe tagasi, see ei võta kaua,» rehmas
Koloman ja suutis end heljuma lükata.
Võibolla oli Kolomani ehmatanud Gondvana suurus ja
majesteetlikkus. Võibolla oli see kummaline lähedustunne
tundmatuga. Igaljuhul teadis ta, et ei saa enne Kontaktile asuda, kui
on oma «röntgenipildi» kätte saanud.
Aparatuur polnud eriti keeruline. Kolomanil tuli vaid sisse
lülitada ühendus toiteplokiga, genereerida skaneerimiskiir
ning siis seda arvutist suunata üle Gondvana pinna. Seejärel
tuli lasta arvutil ise otsida parameetrid, lasta ta kohaneda
skaneeritava pinnaga. Mida ta lootis leida? Ta ei teadnud isegi.
Seitsmenda Carpini tumm pöördumine, tema loiud silmad ning
tobe lehvitus ei andnud vastust ühelegi Kolomani küsimusele.
Aga tal oli neid palju ja ta polnud söendanud neid kunagi
Nõukogu ees sõnastada. Mitte et Koloman poleks uskunud
Gondvana tõepärasusse. Kui enamikule inimestele olid
Gondvana ja Koidik vaid müüdid ja kultusobjektid, siis
Kolomanile oli tõsiteaduslikult võetav uurimismaterjal.
«Röntgen» oli nüüd töökorras.
Skaneerimisruumist ei näinud Koloman Gondvanat, siin polnud
illuminaatorit. Küll aga edastas teine kuvar endiselt pilti
Gondvana kaptenist, kes rääkis hääletult.
Ta liigutas käe all kiire juhtkuuli ja tema ette tekkis pilt
Gondvana sisemusest.
Aleksandri saare juhtimiskeskus vaatas uut Gondvana läkitust.
Ghazi kõrval istus tõlk, kelle ülesandeks oli
lugeda Seitsmenda Carpini huulilt sõnu. Seni aga polnud
tõlk oma ülesandega hakkama saanud. Gondvana keel oli
talle tundmatu. Üksikutest sõnadest suutis ta küll
aru saada, kuid kogu läkituse sisust mitte.
«Carpini. Märkmik. Ei tea palju..., peame väga
kalliks...,» luges tõlk kiretu häälega talle
arusaadavaid sõnu gondvaanalase huulilt. «See on inglise
keel, aga paljud sõnad on segased. Armastus... on meile millegi
eest... Maa. Kaua, väga kaua oodanud... Surm... Kahjustatud...
Pole kõik säilinud...»
«Miks teie veel Gondvanale midagi, et edasta, Soter II?»
päris Ghazi nõudlikult Hrkacilt.
«Esiteks pole Koloman veel valmis. Teiseks ei suuda me kuidagi
nende sagedust tuvastada,» vastas Hrkac.
Koloman aga juba skaneeris Gondvana sisemust. Üldiselt kujutas ta
tegevus ette sisuliselt pimedas kobamist. Ta pidi kiirt juhtima ilma
mingi orientiirita. Kõigepealt sattus ta mootoritesektsiooni.
Pilt oli udune ja hägune ning tehnikaseadeldised polnud ka need,
mida Koloman otsis. Reaktiivmootorid töötasid ilmselt talle
senitundmatul tehnoloogial. Selge oli ka see, et Rhadmanthysel
veedetud sajandid on Gondvana tehnoloogiat oluliselt täiendanud.
Kuid ta tahtis näha inimesi, mitte masinaid.
Korraga kadus Gondvana kapteni nägu ekraanilt.
«Kas side katkes?» peaaegu röögatas Ghazi.
«Ei,» sideohvitser Soter II oli segaduses. «Kõik
on normis. Sidekanalid on ühenduses, aga pilt on lihtsalt see,
mis ta on.»
Pilt oli lihtsalt must ekraan.
«Ma ei suutnud sealt palju aru saada,» ütles
tõlk vabandaval toonil. «Aga tundus, nagu oleks ta
rääkinud midagi Carpini märkmikust, mida nad peavad
väga kalliks ja mis on neile millegi eest.»
Gamma- ja soojuskiirguse vahet Koloman ei teadnud. Siiski oli ta
kindel, et suudab aparaadi ümber seadistada nii, et see otsiks
elusolendeid. Jah, ka Maal oli teadus edasi liikunud. Kolomani aparaat
suutis gammakiirte läbitungivusele telepildi juurde pookida. Ta
kuulas hoolikalt sideseanssi Maaga ja püüdis samal ajal
kiirt mootorite juurest eemale juhtida. Häda oli selles, et
Gondvana oli väga paks. Ja ta pidi iga kord laskma
skaneermisaparaadil uued parameetrid leidma, kui tahtis ühest
ruumist pikkusteljel edasi liikuda. Selleks pidi aga kiir ise enne
«avastama» skaneeritava materjali omadused. Koloman oli
esimesel katsel masinaruumist järgmise ruumi asemel sattunud
mootori sisse. Kõige parem oleks kaptenisild üles leida,
mõtles ajaloolane.
Siis aga tekkisid sidekuvarile hoopis tähed.
Ghazi, sidekeskus ja Soter II meeskond koos Kolomaniga taipasid
äkitselt, et Gondvana edastas neile inglisekeelset teksti!
«Nad lülitasid lihtsalt oma translaatorid ümber,»
taipas sideohvitser. «See on mingi arvutifail.»
...ks jäänud. Aga ma olen uhke. Sest on, mille üle
uhkust tunda. Me oleme elus! Kuid ma ei tea kauaks. Me suutsime
nendest gaasipilvedest läbi tungida. See oli puhas õnn,
tegelikult oleks pidanud me kõik surnud olema. Pean salvestama
pardakompuutri mällu jäänud andmed, sest neid
läheb vaja sulle, Morozov, kui juhtud selle signaali kätte
saama. Kui ei, siis ei ole kõigel enam mingit tähtsust. Me
saatsime hädasignaali ja sellega meie võimalused orbiidil
piirdusidki. Nagu mulle Gonzalez räägib, on meil
võimalik see signaal sulle edastada vaid juhul, kui suudame
tensorgeneraatori ära remontida. Ta peab seda
vähetõenäoliseks, sest paljud meie süsteemid on
rivist väljas. On paanika, mul pole täit ülevaadet, mis
laeval toimub. Kõik teavad, et me ei suuda omal jõul
sellelt neetud planeedilt startida. Ära hakka küsima, mis
planeet see Rhadmanthys on. Ma olen kurt, ma olen tumm, ma olen pime,
ilma arvutiteta ei tea keegi, mis meie ümber on. Et suutsime
maanduda, on puhas õnn ja Jumala arm.
«See peab olema kapten Carpini läkitus Koidiku kaptenile
Morozovile,» ütles Ghazi erutunult. «Püha Jumal,
Koloman, kas te jälgite?»
Loomulikult Koloman jälgis. Ta oli tähelepanu ise.
Ajaloolane oli kiire juba peaagu unustanud ja pingutas silmi, et
ekraanilt lugeda Carpini käsikirjalist teksti, mille vapper
kapten pidi olema oma käsiarvutisse elektronstiilosega
sisestanud.
«See fail pole neil tervikuna ja täielikuna
säilinud,» arvas Ghazi, «seda meile Gondvana kapten
püüdiski öelda.»
Aga tekst jätkus.
...palju on hukkunuid. Suur osa III elamublokist on purunenud. I on
siiski terve ja II vaid osaliselt kannantanud. Pardahaigla sektsioon
on aga kahjuks peaaegu tervikuna hävinud. Haiglapersonali
evakueeritakse ja proovitakse luua improviseeritud ravilat... Niipalju
on praegu selge. Ma ei tea, mida teha hukkunute ja haavatutega. Ootan
uudiseid Gonzalezilt, kuid paistab, et meie sidevõimalustel
pole elulootust. Ma olen uhke, et suutsime laskuda sellele planeedile,
kuid samas olen ka vastutav nende elude eest, kellele oli
määratud hukkuda... jäänud vähe. Ja andmed
oleks olnud liiga traagilised, et neid sulle edastada. Gonzalez oli ju
vigastatud. Ta ei lubanud mulle sellest teatada. Ja ma lasin ta
niimoodi, otsastrebitud käelabaga kompuuterblokki.
Koloman taipas, et kuskil olid sajandeid arvutufaili hoidnud
kompuutrid vea teinud ja tekst oli vahepeal katkenud.
Aga ta on kangelane. Valushokk põhjustas minestuse. Gonzalez
kukkus ja põles ära. Meil ei ole enam meest, kes teadis
Gondvana arvutites iga kui viimast osa. Ülejäänud
meeskonna liikmed, kes koos Gonzalezega kompuutriblokis olid,
teatasid, et remont on võimatu. Meie ainus lootus paistab
olevat Koidik. Kui ta, kui sina, Morozov, püüdsid selle
appikutse kinni.
Laeva vigastused on katastroofilised. Erinevad sektsioonid on
üksteisest eraldatud. Me oleme sõna otseses mõttes
rusude all. Kui tensorid rivist välja läksid, suutsin ma
ometi navigatsiooniseadmed varugeneraatoritele ümber
lülitada. Nende abil suutsimegi siia, Rhadmanthysele laskuda.
Olgu ta neetud. Me ei tea, mis planeet see on, ja kas siin üldse
on võimalik ellu jääda.
Tekstis oli jälle paus. Nagu vanad käsikirjad, mõtles
Koloman. Vaid fragmendid on säilinud.
Sain just praegu teada, et me ei suuda enam mingit signaali
edastada. Meie vähesed arvutid, mis on terveks jäänud,
on võimelised läbi töötama ja salvestama vaid
täiesti tühise hulga informatsiooni. Seepärast pean
siis ise siin logiraamatut nagu mõni keskaegne kapten oma
galeoonil. Varsti peaks ma suutma liikuda kaptenisillalt laeva
sisemusse. Ma ei taha näha, mis seal toimub, aga ma pean. Ma ei
tea, mis on saanud minu naisest ja perekonnast, palun Jumalat, et nad
oleksid elus, kuid...
Kolomanile tuli meelde, et Dino Carpini oli startinud Terranoovale
koos abikaasa ja kahe pojaga. Vanem poeg, Erwin, oli tööl
laeva hiiglaslikes aiandites. Noorem oli vaid nelja-aastane, kui laev
startis Aleksandri saarelt.
...haiglas. Näha lapsi nutmas vanemate poolitatud,
lõhkirebenenud kehaosade juures. Nägin rusude alt
päästetud väikest poissi minestamas, kui talle kukkus
sülle ema pea. Kui poiss enne metallirüsade alt välja
tiriti, hoidis ta käes isa kätt. Alguses ta ei kartnud, sest
arvas, et hoiab kogu aeg isast kinni. Isast aga leiti ainult pool
keha. Ma ei teadnudki, et lapsed võivad minestada. Ma tundsin
seda last ja seda perekonda. See oli Gondvana bioaedade juhataja. Siin
on lapsi, kes pole kunagi Maad näinud. Neile on
räägitud Maast muinasjutte. Nad surid Maad nägemata.
Naasin just III elamublokist. Seal asusid Gondvana kõige
paremad korterid. Mis tähtsust sel enam on? Ma ei tea ikka veel,
kas Erwin, Maurizio ja Nina on elus.
Koloman ei suutnud end kuidagi Carpini märkmetest lahti rebida ja
oma tähelepanu kahele monitorile võrdselt jaotada. Kuid ta
jõudis siiski märgata, et tema skaneerimiskiir oli tabanud
esimesi inimesi. Ta juhtis kuuli ja nägi liikumist, mis tundus
kuidagi seostatuna ja loomingulisena, ja mis ei sarnanenud sugugi
masinate monotoonse töötamisrütmiga.
Nad liikusid kiiresti, peaaegu joostes laeva koridorides.Tegemist oli
Gondvana Soter II poolse küljega, ilmselt asusid siin kajutid.
Jah, pidid asuma, sest Kolomanile kerkis silme ette hästi
päheõpitud esimese Gondvana skeem. Kuid pilt oli veel
väga hägune. Ta eristas vaid kiiresti liikuvaid,
soojusenergiat kiirgavaid värvilisi laike.
Gondvana ja Soter II asusid nüüd peaaegu kohakuti.
Ajaloolane keskendus uuesti Carpini päevikule, lootes, et pole
midagi olulist vahele jätnud. Gondvana edastas tervikuna
erinevaid lehekülgi, mitte ei rullinud teksti mööda
ekraani. Lehekülgede edastamise vaheaegadel oli ekraan pime.
...Saabuvad teated kogu laevalt. Mul pole palju aega märkmete
tegemiseks. Organiseerin mehi gruppidesse ja jaotan neid laevale
laiali. Pääseme praegu vaid III elamublokki. Teed I blokki
takistavad rusud... on elus. Nina on elus, aga Erwin hukkus. Nina on
hüsteerias. Mulle ei tundunudki tema hüsteeria kogu
ülejäänud inimeste omast millegi poolest erinevana.
Minu poeg on surnud. Sadade inimeste lähedased on hukkunud. Pean
magama ja ma tunnen, et saan magada. Meie laskumisest Rhadmantysele on
möödas 46 laevatundi. Nähes nii palju surma korraga, ei
tundu üksik, eraldiseisev surm, kui kohutav ta ka poleks, enam
nii hingeminevana. Surm tundub loomulikuna, kui teda ümerringi
nii palju on, ja ma olen õppinud surma viimaste tundide jooksul
mitte kartma. Mul on vaja olla tugev ja palju mõelda. Ma pean
unes mõtlema...
...as ma jõudsin seda päevikut üldse pidada? Peaksin
oma varasemad märkmed läbi vaatama ja katsuma siiski pidada
korrastatud logiraamatut. Kuigi kirjutamiseks on aega napilt. Ja mitte
ainult minul, mulle ei paista sugugi paslikuna panna keegi
kroonikakirjutamisega tegelema. Mulle öeldi, et magasin ligi
ühe Maa ööpäeva, seega siis 24 laevatundi.
Pidasime Laevakogu esimese kriisinõupidamise. Veider, et
inimestel säilib soov organiseeritud arutelude vastu isegi
kõige kriitilisemates tingimustes. Tõenäoliselt
omab kasvõi näilik tavaolukordadele lähedase
situatsiooni taastamine teatavat rahustavat momenti. Vaid mõned
üksikud leidsid, et me ei peaks säilitama laevas valitsenud
demokraatlikku korda ja andma kõik olulisemad küsimused
minu juhtmise alla. Ja ma ei soovigi seda. Koosolek andis meile
kõigile veidi hingetõmbeaega.
Aleksandri saare juhtimiskeskus ei juhtinud enam midagi. Keegi ei
teadnud, kui kaua Gondvana veel oma kroonikat edastab. Ghazi ees laual
lebas Nõukogu poolt väljatöötatud
küsimustik. Samasugune oli ka Kolomanil Soter II pardal. Kuid
kedagi ei huvitanud hetkel Gondvana tehnilised andmed. Kogu keskus
neelas ahnelt kangelasliku kapteni ülestähendusi maailma
ajaloo suurimast laevakatastroofist. Savicki, kes istus Ghazi
kõrval, oli rektorit jälle salamisi käisest
sikutanud.
«Ghazi, kas te saate nüüd aru, miks me nendega
rääkida ei saa?»
Ghazi raputas ennast pahuralt ekraanil kuvavast tekstit lahti.
«Mis siis nüüd jälle on?»
«Nad tahavad, et me neist midagigi teaksime. Miks nad teie
arvates edastasid Sõnumi ajal Oodi Kolonisatsioonile? Taipate?
Nad ju otsivad kontakti oma minevikuga, eluga, mida keegi ei tunne.
Maa võib olla nende jaoks vaid Müüt. Maa inimesed
võivad neile olla sama muinasjutulised tegelased, kui meile
ulmeromaanide tulnukad. Tegelikult ei tea nad meist ju midagi. Nad ei
tea isegi seda, kas me neid üldse m ä l e t a m
e. Seepärast nad edastavadki meile seesugust infot nagu
muusika ja Maal sündinud inimese märkmed sellest, mis
tegelikult juhtus!»
«Lugege, doktor, lugege. Ärge ennustage ega arvake, teile ju
ei meeldi see.» Rektor osutas sõrmega ekraanile.
«Vaadake, siit on vist jälle osa puudu. Poleks ealeski
uskunud, et arvutifail võib kahjustuda nagu märjaks saanud
käsikiri.»
«Carpini käsiarvuti võis puruneda. Hiljem ehk suutsid
nad seal mõned üksikud andmed taastada,» vastas
doktor ja jätkas lugemist.
...ootasin väga. Gondvana on, või nüüd juba
õigemini oli, jaotatud viide sektsiooni. Kõige suuremad
olid muidugi Asula ja Tehnikakeskus, mis koosneb laevamootoreist,
industriaalosast, kütusekompressoreist ja arvutikeskusest.
Suuruselt järgmised on elamublokid ja kasarmud. Olmekeskus
mahutab haiglat, raamatukogu, bioaedu, olmelaoruume, spordikeskusi,
kööki ja lõbustusasutusi. Ning lõpuks
kaptenisild ehk navigatsioonipardad. Esialgsed andmed purustustest on
kohutavad. Kõige rohkem on kannatanud, paraku, Tehnikakeskus.
Ülejäänud laeva osad, peale Asula, umbes poole
võrra. Kõige paremini on säilinud minu suureks
üllatuseks ja kergenduseks elamublokid. Olmekeskuse purustused on
ositi väga erinevad. Haigla on hävinud, samuti bioaiad ja
raamatukogu. Asulat meil enam aga ei ole. See Maa meistriteos,
Terranoova esimene linn, on täiesti purunenud. Kõik, kogu
asula tervenisti! Laod, laborid, liikurmasinad, heljukid! Hukkunute
arvu ma täpselt ei tea. Meeskond koostab ohvrite nimekirju, mis
pidevalt täienevad ja muutuvad. Kui sisenesime Rhadmanthyse
atmosfääri, (ja see on siin esialgsete andmete kohaselt
täiesti olemas) mis ei pruugigi Maa omast palju erineda, polnud
veel enamik inimesi elamublokki jõudnud. Seetõttu on
ohvrid laiali üle kogu laeva ja nende arvu kindlaks tegemine
võrdlemisi keeruline...si uuest haiglast. Suutsime selle siiski
luua. Üllataval kombel ei ületagi ravivajajate arv
voodikohtade oma eriti suurelt. Olukord polegi kõige hullem.
Hoopis keerulisem on asi hukkunutega. Surnukamber on sõna
otseses mõttes maast laeni täis ja enne, kui kõik
laibad pole koos, pole mõeldav nende väärilisel
viisil transportimine laevast välja.
Koloman oli oma skaneerimisseadme unarusse jätnud. Ta neelas
ahnelt Carpini käsikirja ja oli jõudmas samadele
järeldustele, mis Savickigi Aleksandri saarel. Carpini
märkmed võisid olla kogu Gondvana järeltulijaile
ainus ajalooallikas. Ja tõenäoliselt oligi. Ma ei tea, mis
sai Koidikust, mõtles Koloman, ei tea, kui palju nemad suutsid
talletada ajaloolist mälu. Kumbki tähelaevadest polnud
mõeldud ajaloomuuseumiks, vaid korduvkasutusteks. Seega olid
mõlemad varustatud eelkõige vajalikuga Terranoova
tingimusteks ja pikaajalise reisiperioodi üleelamisega. Carpini
viimased sõnad panid aga Kolomani kergelt muigama. Tunnetades
küll Gondvana kapteni olukorra kogu traagikust ja keerukust, ei
suutnud Koloman tähele panemata jätta kapteni delikaatset
väljendusviisi.
...on terveid laipu siiski vähe. Ma ei hakka kirjeldama seda
apokalüptilist meeleolu, mis valitseb laoruumides, kuhu kogutakse
ohvrite kehaosi. Sisenemisel atmosfääri olime sunnitud
tugevalt pidurdama. Vastasel korral poleks meist midagi alles
jäänud. Niipalju, kui suudame kindlaks teha, on Rhadmanthys
ainult üks kivilasu. Ja ta on nii hall! Kuid kuskil peab olema ka
vett ja palju vett, sest atmosfääri õhuniiskus on
suur. Pidurdus põhjustas laeva tugeva deformatsiooni,
konstruktsioonid ei pidanud vastu ja sisekorrused rahmatasid elanikele
kaela. Liskas kuumenesid pidurdusmootorid üle ja kuna tensorid
olid juba rivist väljas, siis plahvatas suur osa staatikaprokist.
Edasi ütles üles arvutuskeskus, kuid pardakompuutrid olid
meie suurimad päästjad. Tulehoiatussüsteem
käivitus samal hetkel plahvatusega. Tulekahju levik suudeti
piirata. Kuid mitte täielikult. 2 lasteaeda põles... kere
on terveks jäänud. Kuid kujutan ette, et meie olukord on
sarnane pommirünnaku läbi kannatada saanud linnale. Enamus
hukkunuist on surnud füüsilistesse traumadesse, on surnuks
põlenuid. Vähem neid, kes pidurdusele vastu ei pidanud ja
surid ülekoormuse tõttu. Vanemabi McMahon ja kindral Hardy
korraldavad tööd laipadega. Kuidas me nad siia kivisse
matame? Selles aga, et meil õnnestub laevast vähemalt
ajutiselt välja pääseda, ma ei kahtle. Laoruum, kus
hoiti skafandreid, on terveks jäänud. McMahon juba andiski
korralduse, et skafandrid toimetataks hallitekile ja laibad lattu.
Pean üldse meeskonda kiitma, laskusmisjärgne shokk on
möödunud. Käib võitlus ellujäämise
nimel. Terve närvikavaga inimesed on organiseeritud
päästekomandodesse, insenerkond tegeleb purustuste ulatuse
kindlaskmääramisega ning katsub päästa
kõike, mis päästa annab. Olen väga tänulik
kindral Hardyle. Ma pole kunagi tegelikult sõjaväelasi
lõpuni mõistnud, nende mõttemaailma olen alati
piiratuks pidanud ja sõjavälaslikku otsekohesust
kutsehaiguseks arvanud. Nüüdses olukorras aga olen sunnitud
tõdema, et katastroofolukordadega harjunud, või
vähemalt selleks treenitud isikud, suudavad meie olukorras
säilitada harjumuspärast distsipliini, mis mõjub
rahustavalt kogu laevkonnale. Ka oli õige saata vaid ainult
sõduritest formeeritud päästekomandod
mahapõlenud lasteaedade juurde...n tüüpilises
poksijaasendis. Kuid mida edasi, seda talutavamaks surm muutub...
Jumal, kas ma tõesti kirjutasin ise selle?! Ma ei taha
ühtegi oma kirjutatud sõna muuta. Las jääda
kõige vahetumad emotsioonid sellele, kes seda kunagi loeb.
Meeskond ei tea, et ma seda kroonikat siin kirjutan. Arvan, et
sellisel kombel, üksikutel hingetõmbe hetkedel vargsi
päeavikut pidada on nõrkuse märk. Ju ma siis saan
sellest tugevamaks... jälle umbes 40 tundi. Nad ütlevad, et
ma pean magama. Nagu ma ise ei teaks! Kuid magamata olekus,
üleväsinuna, tunnen end nagu minu laevgi kosmoseavarustes
(kunagi) töötavat autopiloodil. Väsimuse
meeldetuletamine kutsubki selle esile. Ma ei mäleta, et oleksin
viimasel korral, kui magasin, und näinud. Ehk pelgani magamist
unekartuse pärast? Üha rohkem mõtlen, kas ma ise
laevahukus süüdi ei ole. Mõni antud käsk, mis
võis põhjustada rikke tensorites? Loomulikult tean, et
see ei ole nii. Täna on Maal 25. september, homme oleks olnud
Erwini sünnipäev ta...
Koloman tundis ängistust. Ajaloolasena oli ta õppinud
vaatlema erinevaid olukordi nende seostatud tähendustes.
Seetõttu ei masendanud teda mitte niivõrd Gondvana
laevahuku kirjeldus ja inimlikud kannatused, sest alles
nüüd, neid Carpini ridasid lugedes, jõudis tema
teadvusesse kogu toimunu tegelik traagika. Gondvana oli olnud
inimkonna unistuste lipulaev. Selle vintsutused tundusid talle
äkitselt liialt sümboolsetena.
...d kivid. Kuid planeedi pinnal peaks olema võimalik jalgsi
vabalt liikuda. Teadlased kinnitavad, et läheduses peaks olema
ookean. Kuid näha seda pole. Nagu nädalaid tagasi
kirjutasin, on Gondvana väliskere terveks jäänud.
Sestap oleme võimelised kasutama filterruumi
välisvaatlusseadmeid. Tõsi, ainult osaliselt. Planeedil on
tugev magnetväli, ilmselt käivitab selle nn
hüdromagneetilise dünamo efekt. Guymerâ kinnitab mulle
pidevalt, et tuleb ekspeditsioon välja saata. Lõppeks on
Gondvana siiski sooritanud esimese tähtedevahelise lennu ja
laskunud esimest korda inimkonna ajaloos väljaspool meie
päikesesüsteemi asuvale planeedile. Guymerâ on rohkem
teadlane kui ellujääja. Kuid laipadega tuleb midagi ette
võtta. Ma olen varsti sunnitud andma käsu
põletusmatusteks. Kõikvõimalikud külmkambrid
on laipu täis ja isikute identifitseerimine alles käib. Osad
külmkambrid on kasutuses ainult kehaosade hoidlatena. Seal on
üle 20 000 paari inimeste käsi, jalgu. Ka päid ja peade
tükke. Ilmselt polegi enam varsti sellel tähtsust, kas
hukkunute kehad tuvastatakse või mitte, sest surmasaanute
nimekiri on olemas...
...avastati alles täna. Seni olme arvanud, et oleme kõik
võimalikud ellujäänud on leitud. Kokku on kasarmu ja
elamubloki vahelises lõksus üle 400 sõduri. Nende
väljaaitamiseks tuleks ette võtta
lõhkamistöid. Mehed on veel elus, nende olukord on
väga lähedal elusalt matmisele. Ol...
Tekst katkes taas. Kolomanile meenus, et mõlema laeva Asulad
olid varustatud nii solaar- kui hüdroenergia generaatoritega.
Samuti oli mõlemal märkimisväärne
kütusevaru eginhardiini kompressorite näol. Ta rehkendas, et
isegi kui Asula oli hävinud, võis Gondvana Koidiku
eeldatava saabumiseni vastu pidada. Koidiku saatus ei andnud
Kolomanile endiselt asu. Kui Gondvana ei suutnud Koidikuga enam
ühendust pidada, pidi viimane orienteeruma vaid SOS-signaali
koordinaatide järgi. Laskumine Rhadmanthysele võis juba
lihtsam olla, sest Koidiku pardaobservatoorium oli suuteline
tähelepanuväärseteks vaatlusteks.
...oodata. Tundub ainukese mõistliku lahendusena. Kui meie
olukorrale üldse mingi lahendus on. Ekspeditsiooniga ma esialgu
ei kiirusta. Viimane kuu on kulunud nii kiiresti ja siiamaani oleme
Rhadmanthysel hakkama saanud. Eneselegi üllatuseks olen hakanud
meie ühiskonda siin nimetama Kolonooniaks. Me polegi nii abitud,
kui alguses võis arvata. Inimene on siiski võimeline
üle elama ka kõige kohutavamaid katastroofe, kui elutahe
ja missioonitunne on tugevad. Probleeme on muidugi palju. Paljude
laipade ja kehaosade saatus on endiselt lahtine. On meil ju Koloonias
nii palju erinevaid rahvusi, usundeid, kombeid ja tavu. Inimesed
püüavad säilitada oma maapealseid harjumusi ka
kõige uskumatumates olukordades. Minul kaptenina, paraku, pole
see eriti õnnestunud, sest olen oma ülestähendused
pikaks ajaks unarusse jätnud. Ehk kahtlen isegi nende
otstarbekuses. Oleme peaaegu minetanud igasuguse bürokraatliku
asjaajamise, elu kulgeb omasoodu, lihtsalt ja loogiliselt.
Ellujäämine on ainus kriteerium ja usk, mida mina tunnen.
Vastutus on ainus kohustus. Olen vastutav selle eest, et Gondvana
Koloonia püsiks Koidiku saabumiseni. Mis edasi saab, on juba
üle minu otsustuste piiri. Gondvana ja siin ellujäänud
peavad Koidiku tulekuni vastu! Ja Koidik peab saabuma, see on meie
ainus lootus. Kuna meie Asula on hävinud, oleme sunnitud
terveksjäänud laeva ümberkorraldama asulaks.
Kõik, millel uutes oludes enam tähtsust pole, nagu
navigatsiooniseadmed, mootorid jne, seadistatakse ümber. Nende
aastate jooksul, mis meile pääsemiseni jäänud,
peame ainult ellu jääma. Muu pole tähtis. Olen andnud
vande hoolitseda nende inimeste elude eest ja seda ma teen...i Koidik
tuleb? On kaks võimalust, kas üritame jätkata reisi
Terranoova poole või siis lendame Maale tagasi. Kõik
sõltub siiski sellest, kuidas Koidik suudab läbida
Rhadmanthyse rõngad ja gaasipilved. Ja nad ei tea midagi
sellest, kuidas meil õnnestus planeedi pinnale laskuda. Ei tea
siiamaani, kuidas täpselt meil see õnnestus. Õnn?
Vist küll. Nagu meiegi, ei pruugi Koidik teada üldse sedagi,
kas Rhadmanthys on tahke planeet. Kogu lootus on nende
pardaobservatooriumil. Laevast väljaspool mingit suuremat
Kolooniat pole siiski võimalik asutada. See on suhteliselt noor
planeet, raskusjõud on inimestele sobiv ja õhk samuti.
Ümberringi laiuvad aga ainult kivised lagendikud, taamalt
paistavd mäed. Peame Gondvana kohandama ümber
tõeliseks kolooniaks...
Gondvana vahetas taas lehekülgi Carpini säilinud
märmete vahel ja Koloman keskendus hetkeks taas oma
skaneerimisseadmetele. Aparatuur oli endale leidnud sobivad
parameetrid ja Koloman võis juba selgesti eristada inimesi
Gondvana pardal. Midagi oli nende inimesete juures veidike valesti.
Koloman skaneeris videopildi kiiresti arvutisse ja filtreeris
kujutise. Siis kasutas ta füsioloogiaprogrammi ja sai ekraanil
vilksatanud inimeste esialgsed antropoloogilised andmed. Ta saatis
selle Aleksandrile ja jäi jahmunult ekraanil kuvatud numbreid
põrnitsema.
Teisele ekraanile aga ilmusid uued read Carpini päevikust.
...üles. Olime vahepeal juba lootust kaotamas. Aga nad on
elus. Nagu kindral Hardy’gi, pean seda sündmust väga
oluliseks. See on eliitrühm, välja õpetatud ellu
jääma ka kõige rasketemas tingimustes. Nad oli
väga lähedal elusalt matmisele või vähemalt
näljasurmale. Tahan õhtul vestelda nende juhi, major
Hwangiga. Tema pöördumine laeva poole võiks
kõigile süstida teatavat optimismi. Meil kõigil
läheb vaja eneseusku, lootust, optimismi ja tugevust...
Gondvaanalaste keskmine pikkus oli kaks meetrit! Oluline ja huvitav,
kuid mitte määrav, klassifitseeris Koloman oma üllatava
avastuse. Vanade roomlaste keskimine pikkus oli meeter
viiskümmend ja tolleaegsed kaunitarid ei läbiks
tänapäeval ühegi iludusvõistluse valikvooru.
Hiiglas- ja vägilasmüüdid tekkisid oma ajast
ettekasvanud meeter üheksakümnelistest mehemürakatest.
Muid olulisi mutatsioone Kolomani programm ei täheldanud.
Harilikud inimesed.
Maa peal neelasid kõik ahnelt Carpini
päevikulehekülgi. Savicki tegi isegi märkmeid,
hoolimata, et see polnud vajalik, kuna paraleelselt ekraaniga
trükiti kogu tekst välja. Savicki sai aru, miks Gondvana
pidas Carpini märkmete edastamist nii oluliseks. Vähemalt
arvas ennast saavat. Tingimustes, kus paljud väga olulised laeva
sektsioonid olid hävinud, ei pruukinud laevnike side oma
minevikuga säilida. Võis olla, et need leheküljed
jäid täheränduritele sajandeiks ainsaks allikaks oma
ajaloost.
Ka Koloman mõlgutas samu mõtteid. Carpini päevik
pidi olema nii juhiseks ja võimalik ka et omamoodi
testamendiks, et seda nii kaua oli säilitatud. Ta jättis
skaneermiskiire oma toimetuste juurde ja pööras pilgu taas
ekraanile. Mõnigase pettumusega pidi ajaloolane nüüd
tunnistama, et päevikus oli suur ajahulk vahele jäänud.
...pean vastu võtma otsuse. See pole lihtne. Probleeme aina
kuhjub, kusjuures ka selliseid, mida me alguses ette ei suutnud
või ei tahtnud näha. Mul on mitemid ideid, kuid mul lasub
ka vastutus. Paljus on ka Hwang mulle abiks. Mul on hea meel, et ta
oma vangistusest mõningaid seiku ainult minule usaldas. Tema
vaist kriisisituatsioonis õige käitumine leida on meid
juba mitmest täbarusest päästnud. Toetun üha
rohkem Hwangi nõuannetele, mis on ka palju nurinat tekitanud.
Siiski, just tema abiga olen hakanud paremini tajuma meie olukorra
kogu keerulisust, mida vahepeal kippusin juba unustama. Pärast
esialgset shokki saabus laeval mõningane meeleolutõus,
kui selgus, et me pole määratud kiirele surmale.
Nüüd on aga ilmenud raskusi, mis algselt vaid
teisejärguliste olmeprobleemidena paistsid...gi teatavat
vaenulikkust. Kuid kapten olen siin laeval siiski mina ja ma ei luba
midagi taolist. Me peame ellu jääma ja me jääme,
maksku see, mis maksab. Väljumiskeelu rikkujaid ootab karm
karistus. Olen ise väga pühendunud ja ootan seda ka
teistelt. Valjust distsipliiniküsimustes pole vaja häbeneda
või karta.
Arutasime täna laeva reisijate kasutamise tõhusust.
Kahjuks olime sunnitud jõudma järeldusele, et umbes 1/5
inimestele ei jätku tööd ega saa nad ennast ka muul
viisil kasulikuks teha. Peamiselt on need inimesed, kes kaasati
lennule Terranoova Asulat silmas pidades ja kellele
nüüdsetes oludes ei suudeta rakendust leida. Viimaste kuude
jooksul on täheldatud ka kuritegevuse kasvu. On esinenud
röövimisi, isegi tapmisi. Motiividena näeme
kriisiolukorrast tingitud stressi, toidunappust, lootusetusetunnet ja
isegi kadedust nende vastu, kes on ilmutanud algatusjulgust ja
vastupidavust keerulistes tingimustes ja seetõttu ka
hierarhiaredelil kiiresti tõusnud. Kasutud inimesed on
moodustunud jõuke, esitades isegi poliitilisi nõudmisi
nagu väljumiskeelu tühistamine ja demokraatlikud valimised
koloonia juhtkonna väljavahetamiseks. Kuid juhtkonna otsus on
kindel -- me ei välju laevast, seni kuni pole selge, mida
Rhadmanthys endast kujutab. Veenappust meil ei ole, seevastu on nappus
ohvitseridest, kes kontrolliksid ja koordineeriksid planeedi pinnal
liikumist...
...koostama täiesti uue juhtkonna, kuna uued tingimused esitavad
meile täiesti uusi väljakutseid. Loomulikult on meile teada
ka mässuõhutajad. Nad otsitakse üles ja neid
karistatakse. Mul tuleb vastu võtta rangeid ja kardinaalseid
otsuseid, mis aga meie olukorras on vältimatud. Koloonia peab
ellu jääma, olen andnud vande ja ma ei murra seda...
Koloman suunas oma kiirt edasi, otsides kaptenisilda. Ta eristas
selgelt koridore ja hargkäike. Inimesed olid kõik usinalt
millegagi ametis. Gondvana kihas inimestest, see oli kui
töökas mesilaspere. Ometi oli ajaloolane mõneti
segaduses. Ta sai aru Gondvana põhiplaneeringust, kuid palju
jäi talle mõistmatuks. Kohati tundus talle, et Gondvana
oli täielikult ümber ehitatud, kohati jälle näis
laev samasugune, kui talle vanadelt joonistelt tuttav oli. Viimaks
Koloman mõistis.
Gondvana ja Koidik olid kokku ehitatud!
Seepärast oligi tähekülaliste laev nii
üüratult suur.
Koloman näppis sidekanali paneeli sõrmiseid. Maa oli
kuuldel.
«Ghazi? Koloman siin. Mul on teile huvitavat
informatsiooni,» kuulutas ta Aleksandri keskusele.
«Sellest pole juba kaua puudust olnud,» vastas rektor.
«Olete nad nüüd läbi oma röntgeni lasknud
või?»
«Tööd on veel palju. Laeva suhtes aga usun, et meie
külaline pole päriselt see Gondvana, kes Maalt teele
läks. Nad on Koidiku ja Gondvana kokku ehitanud. Koidiku Asula,
kui autonoomse toite- ja energiasüsteemiga üksus, on ilmselt
Rhadmanthysel. Seda tähendabki fraas, et «Koloonia on
loodud»! Mäletate Sõnumit? Koidikust on
eemaldatud Asula ja ilmselt paljud olmesektsioonid. Tundub, et ka
Koidik sai maandumisel viga, kuid jõudis siiski kohale. Ja siis
oli neil kaks vigast laeva, millest kummagagi ei saanud enam lennata
ei Terranoovale, ei Maale. Nad pidid ehitama kahest laevast ühe,
et sellega Maale naasta!» vuristas kiiresti Koloman.
Ghazi vaikis. Rektor seedis kiiresti ajaloolase hüpoteesi.
«Kuid kui nad Maale suudavad lennata, miks siis mitte
Terranoovale?» päris ta siis.
«Aga sellepärast, et nad olid Koidiku Asulast loonud
koloonia Rhadmanthysel. Kui laevu kokku ehitati, pidid inimesed ometi
kuskil elama. Gondvana Asula aga oli ju purunenud! Asulat aga ei saa
sama lihtsalt jälle kokku pakkida.»
«Võimalik, Koloman, täiesti võimalik. Kas
saate oma skaneerimispilti ka meile edastada?»
«Usun, et küll,» vastas ajaloolane.
...jäid terveks, kuid kolm kuuli tabasid. Praegu ei tunne ma
midagi, olen hüpnoosi all. Kirjutan salaja, arstid ei lubanud,
aga kirjutan ikka. Enda asemele määrasin tervenemiseni
Hwangi. Ta on hea juht. Polnud lihtne olla elusalt maetud, kuid abi
saabumiseni vastu pidada. Ta on ennast tõestanud. Tema teab,
kuidas suudame ellu jääda. Olemegi meie ju sisuliselt
elusalt maetud. Ka Hwang teab, et meie ainus lootus on Koidik. Ta
käis just minu palatis. Mässajad on kinni võetud.
Hwang palus sanktsiooni nende karistamiseks. Mul polnud valikut.
Anarhiat ei tohi lubada. Muidusööjate banded on
lokaliseeritud ja laev taas kontrolli alla saadud. Ootan...
Mäss Gondvanal? Täiesti võimalik. Midagi sellist
oligi Koloman oodanud. Ekstreemsetes tingimustes võib tekkida
palju erinevaid arvamusi edasise suhtes. Ta kujutas elavalt ette
olukorda, kus laevarusude alla jäänud inimesed
püüavad omaalgatuslikult organiseeruda. Erinevad teadlased
ja laevatingimustes vältimatult kujunenud sotsiaalsed grupid on
kõik veendunud oma tões. Kuid kapten peab vastutama kogu
laeva eest, ta ei saa lubada «parteide» tekkimist. Oli vastu
võetud otsus oodata Koidikut ja viimase Asula baasil proovida
ellu jääda. Kuid kindlasti oli laevas, mille sotsiaalne
koosseis oli nõnda kirju, ka palju teisi arvamusi.
...olukorrast ette. Olin nõus, olen temaga juba ammu
nõus olnud. Peame siin veel 8 aastat vastu pidama. Nägin
arsti Hwangiga vaikselt rääkimas. Midagi on toimumas, sest
Hwang oli väga murelik. Ma poleks pidanud minema seda
ringkäiku tegema või oleksin pidanud vähemalt kuulama
nõuannet ihukaitse kaasa võtta. Naine, kes mind
tulistas, kargas välja täiesti ootamatult. Nägin vaid
sähvatusi, pauke ei kuulnud. Ta ei sihtinud üldse.
Nägin vaid tema nägu, kui ta püstoli tõstis. Ta
hüüdis midagi, aga kuul lendas kiiremini, kui levis naise
hääl. Olen talle andestanud, sest omal kombel saan temast
aru. Ka tema laps (nagu mulle hiljem öeldi) oli hukkunud. See
naine aga ei pea vastutama...
Maa peal, Aleksandri keskuses ei lastud rektor Ghazil jällegi
rahulikult Carpini märkmetesse süübida. Nüüd
tüütas teda tõlk, kes oli sel ajal, kui
ülejäänud juhtimiskeskus Gondvana läkitust luges,
hoolega Gondvana kapteni tumma läkitust uurinud.
«Härra rektor, ma usun, et olen nüüd enamuse tema
viipekeelest ja huulteliigutustest deshifreerinud!»
«Jumalat usutakse, proua,» nähvas rektor. «Teie
pidite ainult tõlkima. Mis teil on?»
«Siin,» lükkas tõlk Ghazi ette paberilehe.
«Üksikud lüngad on jäänud, aga mõte
peaks olema arusaadav.»
«Väga hea.»
Koloman aga jagas endiselt oma tähelepanu kahe ekraani vahel. Ta
oli skaneerimispildi kujutistega juba peaaegu kohanenud.
Võis eristada nii mehi kui naisi. Gondvana naised oli
tõelised tähekaunitarid. Nõtkelt ja graatsiliselt
lendlesid nad ruumilaeva koridorides. Ta skaneeris kiiresti videopilti
ja edastas kõik saadud andmed Maale.
...n uskumast. Laeval on palju muutunud. Võibolla minu jaoks
isegi liiga palju. Aga ma olen oma otsused teinud. Meil on ainult
üks võimalus, ainult üks tee...ud enam magada. Ma ei
tea, mis ravim see oli, aga Hwang ütles mulle, et arstide seas
pidi olema palju neid, kes ei suuda tajuda me olukorra kogu keerukust.
Hwang sundis neid siiski vastumürki otsima. Rumal on
võidelda oma saatuse vastu, rumal on võidelda
ellujäämise vastu... Ma tahan, et see tuleks kiiresti ja
valutult. Ilmselt tahab nii igaüks. Ma tahan, aga jumalat ma enam
ei palu. Ma tean, Tema saab minust aru. Kui ta on siin. Siin
Rhadmanthysel. Ma arvan, et jumal jäi Maa peale...
...on Koidik. Olen kindel, et ka Morozov oleks talitanud samuti. Ka
minu poeg mõistab mind, olen selles kindel. Ma soovisin, et
Hwang talle truudust vannuks. Vanne! Vanne loeb alati. Meie, kaptenid,
teame oma kohust. Kuidas siis need rumalad inimesed sellest aru ei
saa. Kapten lahkub laevast viimasena. Need arstid murdsid oma vannet,
nad ei jäänud lõpuni arstideks, ei jäänud
truuks oma kohustuste ees siin Rhadmanthysel. Jumal võis
jääda Maa peale, aga vanne käib inimesega alati kaasas.
Ma olen oma vande andnud. Koloonia jääb ellu, hoolimata
sellest, et mina ei jää. Inimene peab jääma alati
toeks teistele, ka oma surmas...
Ghazi ei olnud kunagi tundnud kapten Carpiniga sugulust. Pelgalt
paberi peal eksisteerivad geneaoloogilised konstruktsioonid ei
mõjutanud oma sajandite hägus tema teadvust. Kuid teade,
et tema sugulane, ükskõik kui kauge ja oletuslik ta ka
poleks, on mürgitatud, tekitas rektoris jõuetut raevu. Kui
seni oli rektor loetud ridadesse suhtunud kui lihtsalt huvitavasse
kroonikasse, siis nüüd lahvatas idamaalase meelelaad ja Dino
Carpini surm ihkas isiklikku kättemaksu.
Gondvana vahetas taas lehekülge.
Rektor süüvis tõlgi poolt tehtud märkmetesse.
«Maa,» oli seal kirjas, «Meie armastus Maa
vastu pole kunagi kustunud. Maalt olid pärit meie esiisad, kes
näitasid meile teed tulevikku. Maal sündis Carpini. Meie
päästja ja meie lunastaja.
Me ei tea Carpinist palju. Temast on säilinud vaid see
märmik, mida Koidiku kapten püüdis hävitada, kuid
Sõdurid päästsid selle, nagu Koidik päästis
ka meid. Me peame kalliks ja austame nii mälestust Carpinist kui
kõigist nendest vapratest meestest, kes asutasid Rhadmanthysel
uue elu.
Armastus elu vastu on teinud meid tugevaks. Carpini märkmik on
meile vääramatu tõestus inimese vaprusest ja
vastutusest. Oleme kaua oodanud ja kannatanud, et näha Maad.
Planeeti, kus headuse jõud on alati valitsenud. Carpini surm
oli olnud meie esivanematele väga valus sündmus. Carpini
järglased on alati Rhadmanthysel valitsenud. Ka mina olen
Carpini. Me saadame teile oma püha teksti. Sellest pole palju
säilinud, aga selliseks nagu Esimene Carpini manitses meid olema,
oleme me jäänud.»
Ghazi vaatas taas ekraanile, kuid see oli must ja tühi. Paistis,
et Gondvana on oma pühakirja edastamise lõpetanud.
Kapten Hrkac oli taas liinil.
«Sideohvitser räägib, et seanss on läbi,
Maa.» raporteeris Hrkac. «Me proovime nüüd
Kolomani neile otsa saata. Ta jändab ikka veel oma aparatuuriga.
Korraldused?»
«Koloman liinile!» kamandas Ghazi. Seni polnud rektor
viitsinud keskenduda paraleelselt ka pildile Gondvana sisemusest, mida
Kolomani aparatuur edastas. Kuna paistis, et Gondvana poolt on
praeguseks kõik, käskis rektor planeedile edastatava
telepildi asendada Kolomani omaga.
Koloman aga kiirustas. Ta oli lootnud Sotrer II luuresüsteemilt
rohkemat. Ta püüdis nüüd kiirt seada
gondvaanalaste liikumise järgi, täpsemalt ü h
e gondvaanalanna järgi, kellele ta oli mingil
nostalgilisel põhjusel Gala nimeks andnud.
«Vaadeke ometi seda laeva,» ütles Koloman Ghazile.
«See on ju tõeline iludus. Pole ime, et nad seda
seitsesada aastat ehitasid. Asi on aega väärt. Ja pole ka
ime, et see on roheline. Kui kogu see Rhadmanthys oli hall.»
«Koloman, te peate nendega kontaktile asuma!» käskis
Ghazi.
«Niipea, kui sidekanal on valmis,» pomises Koloman
vastuseks.
«Vaadake seda,» ütles Ghazi ja andis märku, et
Gondvana kapteni huultelt loetu edastataks Soter II sideliinidele.
Koloman luges tõlgi ülestähendusi, samas
jälgides kuidas Gala liikus liftiga allapoole, ilmselt
teenindusruumidesse. Neid alasid polnud Koloman veel vaadelnud. Ta
luges teksti kiiresti läbi ja muigas.
Rektori eel-isa haigussonimised olid gondvaanalastele pühakirjaks
muutunud. Muigamiseks oli tal põhjus olemas. Kas mitte siin ei
pruukinudki peituda tema poolt nii kardetud kultuurikonflikt? Koloman
oli küll kaugel sellest, et pidada religiooni eetika ja moraali
mõõdupuuks ning alustalaks. Samas oli raske ette
kujutada rassi, kes äärmustingimusis võis olla
kujundanud kogu oma eetilise süsteemi laevahuku läbielanud
tähelaeva kapteni hajamärkmeil. Märkmeil, milles kapten
rõhutas oma vastutust, vannet ja kohustust ellu
jääda. Kas pelgalt ellujäämine ei olnud liialt
kitsas pind ühe eetilise süsteemi jaoks?
Kuid polnud mingi ime, et «Esimesel» Carpinil tuli raskeid
otsuseid vastu võtta. Koloonia tuli Koidiku saabumiseni
keerulistes oludes elus hoida.
Kuid ajaloolane ei mõistnud täpselt, millest siiski
konflikt tähelaeva kapteni ja paljute reisijate vahel oli alguse
saanud. Väljumiskeeld ei saanud ainus põhjus olla. Midagi
pidi veel olema, midagi, mis õhutasid ja sundisid osa laevast
mässule. Mõned Carpini otsused pidid olema liialt raskelt
vastuvõetavad. Kas tundis kapten end osaliselt süüdi
laevahukus? Või sundisid sõjaväelased peale
diktaatorlikku korda? Koloman ei suutnud meenutada kedagi Hwangi-
nimelist, kuid sõjaväelasi oli Gondvanal väga palju
olnud. Omaaegsed inimesed olid millegipärast nii veendunud olnud
selles, et ilma korralike relvajõududeta kolooniat Terranooval
ei ehita.
Oli veel palju, mis Kolomanile mõistmatu ja selgusetu oli.
Kõige enam häiris teda Gondvana-kesksus. Pea kogu
informatsioon, mis seni Gondvanalt edastatud, oli seoses Gondvana
endaga. Ometi oli selge, et Koidik oli samuti Rhadmanthysele
jõudnud ning mängis koloonia loomises suurt rolli.
Või veel! Kogu elu Rhadmanthysel pidi asuma Koidiku Asulas.
Miks siis on tekkinud kapten Carpini kultus ja tema segased
märkmed on täheinimeste seas omandanud pea religiooni
tähenduse?
Koloman sundis end taas aparatuurile keskenduma. Ta nägi
jälle oma kaunitari. Gala väljus liftist, selle iluduse
jälgimine pakkus Kolomanile ka mingit mehelikku naudingut, ta
surus alla mõtted, et Gala võiks minna oma kajutisse
dushshi võtma. Meeldima hakanud naisterahva salaja
jälgimine oli midagi, millega Koloman polnud juba aastaid
tegelnud.
Nüüd, kus Koloman teadis, et Gondvana on tegelikult kahest
laevast kokku ehitatud, oli ka skaneerimiskiire suunamine
hõlpsam. Praegu jälitas tema nähtamatu spioon Galat
läbi originaalse Gondvana olmebloki, kus kunagi asusid bioaiad.
Enam neid seal ei olnud. Ajuti oli Gala asemel vaid soojuskiirguse
värvilised laigud, siis, kui aparatuur end uue ümbruskonnaga
kohandas, muutus kujutis selgeks kui telepilt.
Gala asus nüüd koondlaeva uuemates osades. Polnud raske aru
saada, et tegemist oli Koidiku elamublokkidega. Miskipärast
asusid need suhteliselt vähekäidavas laevaosas. Üldse
ei meenutanud ümbrus päriselt elamublokki.
Gala liikus mingi suurema kambri suunas, ta avas ukse. Veel inimesed,
palju inimesi. Kuidagi liiga palju ja tihedalt koos. Nende pikkus oli
tunduvalt väiksem kui ülemiste tasandite asukatel. Asukatel,
kes pidid olema päris-Gondvana elanikud.
Koloman jälgis Galat... Ja siis ta nägi...
Kultuurikonflikt?! See Kolomani poolt kunagi väljaöeldud
sõna oma ettevaatlikkuse väljendamiseks muutus
nüüd nii äkki talle naeruväärseks ja
tühiseks. Korraga ta sai kõigile oma küsimustele
vastused. Appitulnud Koidik oligi Gondvana päästnud, aga
kummalisel kombel. Kuid Koidiku reisijad olid siiski ellu
jäänud.
Miks oli Sõnumis juttu ainult Carpinist ja sõdurite
Gondvanast aga mitte lihtinimeste Koidikust? Vastused oli tema ees
ekraanil.
Vastasseisu põhjus Carpini ja Hwangi ning mässajate vahel
sai selgeks. Kõik killud mosaiigis asetusid omadele kohtadele.
Elusalt maetud oma sõduritega! Ellujäämisvajadus iga
hinna eest! Vanne ja lubadus hoida inimesed elus. Hoida elus
võimalikult palju inimesi elus. Dino Carpini oli olnud
sõnapidaja mees. Massiline inimeste hukkumine oli toonud kaasa
nii ühe üksiku inimelu kui surma tähenduse kadumise.
1/5 kasutuid muidusööjaid?!
Kes oli olnud esimene Koidikult? Kes oli esimesena aru saanud,
esimesena näinud?
Kolomani sisikond rebis ennast välja.
Rhadmanthysel olid edasiarenenud kaks rassi. Tugevate rass, kes oli
leidnud Rhadmanthyse tingimustes ainukese
ellujäämisvõimaluse ja nõrgemate rass
Koidikult, kes ei suutnud ellu jääda inimestena. Ei saanud
ellu jääda, sest Dino Carpini oli suuna ette näidanud.
Öökimishoogude vahepeal lahvatas ta teadvusest läbi
mõte, et ta oli unustanud sidekanali Aleksandri saarega sisse.
Ja nüüd võis kogu Maa näha, kuidas Gala sisenes
l a u t a!
Inimkonnal seisis ees kohtumine Gondvana kannibalide rassiga.
|