07.10.2001 |
Veiko Belials, Indrek Hargla
Paroodiad |
Arvustused |
Indrek Hargla
Härra Orkus ronis raskel sammul trepist üles,
nahast portfell surutud kaenla alla, hingeldades ja astmeid
loendades jõudis ta oma korterini ja surus siis
kõrva vastu ust. Ta kuulatas teraselt ning ta näole
tekkis kahetsusrõõmus naeratus. Kõik oli
täpselt nii nagu arvas. Härra Orkus vajutas kellanuppu
ja vali plärin täitis koridori. Ta ootas. Mitte
midagi. Uuesti lasi ta kella -- seekord pikemalt ja
nõudlikumalt. Ikka mitte midagi. Nüüd
törtsutas lausa paaniliselt -- üks pikem
helin, kaks lühikest, ent uks jäi suletuks. Hoopis
naabriuks avanes ning Glorie kärbatanud ämm pistis
higist leemendava pea välja. Härra Orkus näitas
talle keelt.
Ta veetis koridoris terve tunni, mille jooksul tiristas
ohjeldamatult oma korteri uksekella, suitsetas ja kui nälg
liiga talumatuks muutus, surus käe taskusse, koukis sealt
võtmed ja avas ukse.
Mary magas diivanil. Magas ja norskas. Diivani olid nad
saanud härra Saddorilt mõned päevad tagasi
võlgu, sest Mary magas viimasel ajal nii palju, et
abielu-, väli-ja külaliste tarbeks mõeldud
lahtikäivast voodist talle enam ei piisanud.
Unenäoaparaadi klapid olid Maryle meelekohtadele vajutatud,
suu lahti ja tekk köögikitlis keha peal.
«Kroaannnnh,» norskas Mary.
«Krrrrrooannnhh.»
«Issand Jumal,» mõtles härra Orkus.
«Issand jumal!» ja lülitas unenäomasina
voolu välja.
«Krrrrhhh,» tegi Mary unes pahaselt ja ärkas.
«Sina või, Orkus?» küsis ta.
«Mina?» hüüatas härra Orkus.
«Kas sina küsid, kas mina?»
«Mina või?» Mary polnud veel ikka
päriselt ärganud. Või kui oli, siis ainult
peaaegu.
«Mina?» küsis härra Orkus peale pikka
vaikimist vastu. Äkitselt tundus talle, et selles peitubki
kogu abieluõnne saladus ja lahendus. See, mis talle
tundus, tundus päris tabav, ainult et tähendus
jäi talle arusaamatuks «Mina? Mind ei ole olemas. Sinu
jaoks ei ole. Mina ei ole mina, mina olen keegi teine! See
seletab ju kõik, kas pole?»
Ja härra Orkus läks kööki kohvi
keetma.
«Täitsa segane,» pomises Mary,
«päris lolliks läinud.» Härra Orkus
keetis kohvi valmis aga ei joonud seda. Ta ei hakanud seda ka
Maryle pakkuma, hoopis avas oma kohvri ja kehakinnitamise asemel
parandas meelt. Poole tunni pärast oli ta meel palju parem.
Ta mõtles, kas ei peaks veel xeroffide bloore parandama,
kuid hetkel näis parandatud meelest küllalt.
«Mary,» kutsus ta hellalt oma naist.
«Mary!»
«Mh?»
«Mary, miks sa pead niipalju magama? Maailmas on ju nii
palju huvitavat, sa magad selle kõik maha, ei
märkagi, mis meie ümber toimub.»
«Meie ümber on unenägu,» vastas naine ja
haigutas.
«Aga ei ole,» vaidles härra Orkus innukalt
vastu. «See kõik on reaalne. Niipalju ilusat on meie
ümber...»
«Ilus on sinu jaoks alt Glorie, küll ma juba
tean,» kähvas Mary.
«Ta pole alt, ta elab otse meie kõrval,»
vaidles härra Orkus vastu, ent hammustas siis kohmetunult
huulde.
«Ta elab meie all korteris,» kinnitas Mary.
«Ja võibolla elab ka meie kõrval, üleval
ja sinu unenägude maailmas. Sinusuguse johmaka jaoks
võib ta olla korraga kõikjal ja igal
pool.»
«Mary, miks sa pead...»
«Head ööd, Orkus. Ma lähen nüüd
magama.»
«Oota!» Meeleparandusest sündinud kaastunde
voog polnud ikka veel üle läinud. «Magame
koos!» hüüatas härra Orkus.
«Lähme, ma heidan sinu kõrvale, vaatan ka seda
unenägude masinat, lähme reisime koos... sinna kus ta
tavaliselt käid ilma minuta.»
«No mida sa käid peale nagu uni,» kähvas
Mary, tahtis veel midagi öelda, kuid härra Orkus avas
kiiresti kohvri ja enne kui Mary jõudis midagi
öelda, oli ta meel parandatud.
«Oh, mu jumal,» kiljatas ta parandatult.
«Issand Kristus!»
«Ja saatku ta meile...mmmmm.... mõnusaid
unenägusid,» mõtiskles härra Orkus
valjusti. «Lähme nüüd tuttu.»
Nad nägid koos unes, kuidas nad magavad planeedil, mille
nimi on Kroaan ja mille nimi tuleb sellest, et seal kõik
«krroannnhh» häälitsedes norskavad. Seal ei
tehtagi muud, kui magatakse ja vaadatakse unenägusid. Mary
ja Orkus nägid unes, et nad on kroaanlased ja näevad
unes, kuidas nad pole mitte kroaanlased, vaid Mary ja Orkus
planeedil maal.
Nad magasid kaua ega ärganud ka selle peale, kui
naabermaja Glorie lasi kella, et soola laenata.
Nad magasid ja ei ärganud ka siis, kui keegi teine kella
lasi. Keegi teine lasi pikalt kella ja koputas, hüüdis
siis lukuaugust: «Hei, härra Orkus, ega sa mu naist
kuskil näinud ei ole? Glorie't, tead ju küll?
Räägitakse, et ta on -- kuidas see
nüüd oligi -- omnipresentne.»
«Jabur,» ohkasid samal ajal kaks Glorie't
koridoris, kes trepimademel juttu puhusid. «Mingu magagu
ennast välja. Oh, neid mehi küll!»
Härra Orkus ja Mary nägid aga unes, et nende uni on
kõvasti paranenud sellest ajast, kui koos magama
heitsid.
Võibolla -- mõtles härra Orkus
läbi une -- oleks pidanud me abiellumise algusest
peale koos magama. Võibolla isegi enne riidest lahti
võtma. Võibolla... aga edasi ei jõudnud ta
enam mõelda, sest kroaanlased ärkasid ja hakkasid
ohjeldamatu innukusega bloore parandama.
Kui nad lõpetasid, heitsid nad jälle magama.
Kroaanlasedki tundsid, et nende uni on oluliselt paranenud.
Algusesse
Veiko Belials
See juhtus...
Tegelikult polegi tähtis, millal see juhtus. Piisab, kui
öelda, et taas olid kätte jõudnud ärevad
ajad. Taas rippus kogu teadaoleva Universumi kohal hävingu
vari; taas olid Hävitajad asunud laastamisretkele,
kasutades ära Tworhi planeedi sõjardite omavahelist
armutut võimuvõitlust ja transgalaktilist
sõda vanade tsivilisatsioonide vahel.
Sellel tillukesel tolmusel planeedil ei teatud midagi
Universumit ähvardavast kaosest, mis seekord oli
lähemal kui kunagi varem; nagu ka Universumis ei teatud
seda unist maailma, mis asus kaugel eemal kõigist tuntud
täheteedest ja suurtest tsivilisatsioonidest. Vaid
vähesed, väga hulljulged, meeletud või
meeleheitel seiklejad teadsid teed siia ning polnud
pareminihoitud saladust kui marsruut Maale, sellesse vaiksesse
peidupaika.
Mina olin üks neist, kes teadsid saladust. Ma olin
hulljulge, meeletu ja meeleheitel. Mis tähendab, et ma olin
hädas ja vajasin varjupaika. Mis omakorda tähendab, et
ma olin Maal. Ma ootasin.
Minu nimi võis olla näiteks Simpson. Jah, miks
mitte? Kõlab igatahes päris mõistlikult.
Marek Simpson. Veel parem! Ma usun, et nii see oligi.
Niisiis, ma olin Marek Simpson. Ma olin täiesti tavaline
inimene.
See juhtus ühel ilusal suvisel päeval. Jalutasin
mööda kuumusest õhkuvaid kivitänavaid, kui
mu juurde astus neiu mikrofoniga.
«Vabandage, palun,» ütles ta. «Raadio
noortesaade. Meil on Teile ainult üks küsimus. Vanasti
oli kombeks küsida, mida inimesed võtaksid kaasa
üksikule saarele. Ajad on edasi läinud ja meid
huvitab, mis oleks need kolm eset, milleta Te ei läheks
tundmatule planeedile?»
Võpatasin, nii ootamatu oli see küsimus, kuid
jäin siiski mõttesse.
Jah, mis need oleks?
«Nagu ikka,» vastasin lõpuks. «Esiteks
-- oma 36. tehislik digitaalmina. Teiseks --
mikrosensor. Ja loomulikult molekulaarpihusti.»
Neiu turtsatas ja pomises midagi, mis kõlas nagu
«Lollid naljad...». Siis ta pöördus ja
peatas järgmise mööduja ning tuul kandis minuni
sõnad: «...ainult üks küsimus...»
Kehitasin õlgu. Huvitav, kuhu ma läksingi, kui ta
mind peatas?
Siis meenus see mulle; ma sõitsin linnalähedasse
metsa ja otsisin üles lagendiku, kus 0.05 Cantori
murdühiku pärast pidi materialiseeruma mu
maandumiskapsel.
Ootamine oli lõppenud.
Algusesse
Indrek Hargla
Puud seisid tummalt.
Ma olin Olematuses ja korraga Olemises, kõik oli
kaetud raske Mittekuskilolemise vaabaga. Ümberringi
valitses Kõiksus ja Hoomamatu Lõpmatus. Olin
Kunagi, Kuskil, Eikuskil.
Ma olin pärale jõudnud. Lõpuks. Aga see
oli vaid Algus. Pika Tee Algus.
Ta oli siin, Tema, keda ma olin nii kaua otsinud,
Kõikjalt ja Alati.
Universumi Teadvus -- UT. Olin tulnud Teda otsima,
sest ainult tema võis vastata minu küsimusele,
Ainsale ja Igavesele.
Nüüd. Nüüd võis ta vastata. Ta
kükitas minu ees, silmad punnis ja jõllitas otsa.
«Oli asja ka vä?» küsis UT.
Oo, mul oli.
«Ma tahtsin lihtsalt küsida,» alustasin ma
kohmetunult aga ta katkestas mind.
«Te kõik tahate küsida,
Pengringer.»
«Sa tead mu nime?» karjatasin. Olin UT Teadmistest
vapustatud. Olin üleni higine. Vapustatud. Nüüd.
Jah, ma olin.
«Muidugi, sul on ju nimesilt rinna peal,» pugistas
ta peenikest naeru.
Ta oli nii läbinägelik, nii võimas, ta
teadis kõike!
«See pandi mulle Väravas,» vastasin.
«Meile. Kõigile. Pandi.»
«Nad peakski teile kõigile seal väravas
panema,» ohkas UT. «Hästi, tee kiiresti. Mis
sinul siis oli?»
Puud ei seisnud enam tummalt. Nad olid muutunud varjudeks. Ja
varjud said tiivad.
Ma ei suutnud ikka veel rääkida.
«Ma ütlesin, tee ruttu!» kärkis UT.
«Ma panen varsti kontori kinni, näed isegi.»
Ma nägin. Kogelesin. Otsisin sõnu. Leidsin. Need
Ainsad ja Õiged, mida olin nii kaua Otsinud.
Ma ütlesin: «Mina ollin üxjaggo aigga
möttelennud kuni härewus töusis ülle minno;
kohhutaw arrosaamatuse laine lõi loksu ja
minna...»
«Misasja sa jahvatad nagu Valdeko Vende. Öeldi
sulle -- tee ruttu! Kas sa ei saa inimesemoodi
rääkida, mis? Ütle, mis see oli, mikspärast
sa tulid. Olemise Mõte, Helesiniste Liivade...
seesamunegi, Õhtuse Tõe Allikas, Vanaema Suured
Hambad? Igasuguseid jaburdusi tullakse küsima, tead
küll. Nii et küsi otse ja kähku!»
«Wahest on kohhutaw hirmos ja koledusline
küsümus minno pähhe kerkinud, et...»
«Pengringer!» käratas UT. Tema hääl
kõlas Ähvardavalt.
Kogusin ennast. Pole lihtne seista Universumi Teadvuse ees,
kes võib näha Sinu Hinge Sopini.
«Ma tahan teada,» kogelesin siis, «et mis asi
on filosoofiline ulme?»
«Iihhii,» itsitas UT. «Kas sa mõtled,
et filosoofiline ulme iseenesest või katse kirjutada
filosoofilist ulmet?»
«Eee... mõlemat,» arvasin, kuigi mu aju ei
jõudnud Temaga samal kiirusel töötada.
«Hästi,» sõnas UT ja vaatas Kella.
«Sa said oma küsimuse välja öelda, sa see on
juba Suur Asi.»
«Misasi?»
«Suur, ma räägin, Asi. Mõlemad Suure
Tähega, mõistad?»
Ma vist noogutasin, kuigi teadsin, et enam Ammu ei
jõua mu mõte Temaga sammu pidada. Nüüd.
Enam. Ei jõua. Hämardus. Öö tõusis
üle kõige.
«Nii et filosoofiline ulme, hmmm,» kortsutas UT
kulmu. Ma ei teadnudki, et tal on. Kulmud. «Kui me
räägime katsest, tuleb käsitlus jagada kaheks
osaks. Esimeseks Osaks ja Teiseks Osaks. Ehk teisisõnu
-- tuleb eristada alustatud ja lõpuleviidud
katset. Üldjuhul loetakse alustatud, ent siis hüljatud
katset kirjutada filosoofilist ulmet, suhteliselt ohutuks
üleastumiseks. Need katsed hüljatakse tihti tänu
kõrvalise isiku sekkumisele, kuid sinu puhul vist ei
sekkunud keegi, on nii?» Ta hääles kõlas
Kaastunne. Veel kõlas.
Ma raputasin pead. «Ei, ei sekkunud. Vastupidi, mind
õhutati...»
«Katset lõpule viima, jah, ma tean. Sul oli ju
kaaslane? Oli? Ära löö silmi maha, ma ei
nõua ju, et sa ta reedaksid. Mis sa arvad, et minu eest
saab üldse midagi varjata?»
«Ei.»
«No näed siis. Ühesõnaga --
lõpuleviidud katse kirjutada filosoofilist ulmet
-- juhul, kui see on ebaõnnestunud -- ma
mõtlen, et lõpetatud katse on
ebaõnnestunud, ent ometi valmis tehtud... Hei,
jõuad sa ikka jälgida? Väga hea... et see katse
on üldjuhul kuritegu mingis kindlas taustsüsteemis
buumistaadiumis olevaks kuulutaud ulme vastu.
Arusaadav?»
Temas kõneles Õhtuse, ei Öise --
sest Öö oli tõusnud juba üle kõige
-- Tõe Allikas.
«Kui me aga räägime filosoofilisest ulmest,
kui niisugusest, siis räägime jälle kahest
asjast. Ühest Asjast ja...»
«Teisest Asjast?» pakkusin ma ebalevalt.
«Justnimelt!» hüüatas UT. Peaaegu et
rõõmsalt. «Ja mõlemad Suure
Tähega, eks ole. Niisiis Üks Asi on filosoofia ning
mul on väga hea meel, et sind just minu -- UT
-- juurde juhatati, mitte kõrvalkabinetti, tolle
diletandi Edasijõudnud Pengringerite Abistaja juurde,
sest tema seda käsitleda ei mõista...
Kuhumajäingi... Ahah! Ja Teine Asi on...»
«Ulme?» tegin ma veel katse kaasa
mõelda.
«Suurepärane! Hämmastav, tubli, Pengringer,
tubli!» Ma Punastasin.
«Et on siis Kaks Asja,» rääkis UT edasi.
«Ja nende ühisosa moodustabki filosoofilise ulme.
Lihtne, on ju?»
Olin tumm ja rabatud. Hädavaevu suutsin noogutada. Siis
kogusin end. «Tuleb välja, et ulme ja filosoofia
ühisosa ongi filosoofiline ulme. Ja kui puudub üks,
puudub ka teine.»
«Tuleb küll nii välja,» noogutas UT
lõbusalt.
«Aga kuidas seda leida? Ühisosa?»
«Ah, kuidas leida? See on ju hoopis teine küsimus?
Sa tulid ju küsima, et mis on filosoofiline ulme, mitte
kuidas seda leida? Anna andeks, aga minu tööaeg on
nüüd läbi. Väiksed napsid, telekas, mingid
mõnusad seebikad -- ka UT peab puhkama. Nii et
pane end uuesti järjekorda ja tule kunagi uuesti.
Ciao!»
Ei, hüüdsin ma mõttes. Ära mine, ei,
veel mitte.
Aga Ta kergitas juba Kaabut ja kadus -- Kunagi,
Kuhugi, Eikuskile.
Ma polnud jälle saanud vastust oma Küsimusele,
jälle olin ma Üksi Lõpmatus Mitteolemises.
Ja siis sain minna arro, et pimmedus on tiiwad sanud ja tema
hirmus needus on walla pääsenud, jälle otse minno
peale on tema langenud, jälle seesamma öudne
saatuseline needus, et minna mitte ialeski omma
küsümusele wastust ei saa. Köik, mis ette on
kuulutatud, sab üxkord ka töe sisse saama.
Ma sain aru, et olengi päriselt Pengringer ja see needus
oli mind alati saatnud. Igavene. Lakkamatu ja Lõppematu
Pengringerite needus.
Algusesse
Veiko Belials
«Ei, aga siiski, mu armas Puntch,» uras Irvik
süngelt, «kas te liiga kindlalt ei väida, et
saavutades surematuse minetab kass oma loomalikkuse. Olen
nõus, et kõik animalistlikud
mõõdupuud ainult surelikkuse raamides kehtivad,
kuid usun siiski, et rääkides tundmatust
fenomenist, pole õige see hindamiseks tuntud
taustsüsteemi projitseerida. Kas te ei leia
nii?»
«Teoreetiliselt on teil kahtlemata õigus,»
nõustus Puntch. «Kuid arvestagem, et kassist kui
asjast iseeneses pole ühtegi käsitlust, kus tema
surelikkus ei ole tunnetuse aluseks. Kass on kass ainult siis,
kui ta sureb. Sureb küll üheksa korda, kuid ikkagi
sureb. Ehk teisisõnu -- surematut kassi pole
olemas. Ja kui leidukski keegi surematu, kassile kõigi
tunnustega vastav isend, siis poleks meil tema surematust
arvestades õigust teda kassiks pidada.»
«Kõtt, päevavargad!» sisistas Kitty.
«Kus nüüd tulid filosoofid välja.»
Kõutsid tõmbasid kõrvad lidusse.
«Valgel on mure, aga nemad teoretiseerivad siin kassi
kui niisuguse olemusest! Muidusööjad!» ei suutnud
vöödiline, emaliku olemisega angoora rahuneda.
«Kasu on teist sama palju kui hiiremustast!»
***
Igal linnal on omad lõhnad, teadis Pan. Lõhnad
täis hurma, salapära ja peibutust. Lõhnal, mida
ta siin tundis, polnud ei seda, teist ega kolmandat. See polnud
Pariisi muretu vahukoorelõhn, Müncheni vorstikeste
asjalik parfüüm või Moskva nukrutsev
paplivaigune pliinide ja hapukoore aroom. See polnud ka Roomale
ainuomane pitsa ja marmori lõhn, kus purskkaevude
rõskus seguneb ajastute väärika suursugususega,
hangib endale mozzarella peene ja terava alltooni ja
paiskab sulle lõpuks ninasõõrmeisse
Kapitooliumi karge hõngu. Ei, siin seda kõike
polnud. Aga see polnud ju ka linn. See oli üksik
mahajäetud häärber keset laanekolgast ning siin
lõhnas vaid kopituse ja mahajäetuse järele.
«Niisiis?» nentis ta nurruvalt, vaadates
ootusrikkalt oma kutsujale, vanale siiami kassile Sultanile,
otsa.
Too ohkas.
«Niisiis...» kordas temagi ja silmitses PanŽi. Kas
too, äärmiselt tagasihoidlike maneeride ning kikkis
vurrude ja nirginäoga kass on tõesti
võimeline neid aitama? Vana Rääbakas oli nii
öelnud ja Vana Rääbakat Sultan uskus. Ta vaatas
veelkord uurivalt PanŽi poole.
Pan oli väga silmatorkamatu kass -- väike,
vesihalli sileda karva ja valgete «sokkidega». Selline
püüab kuskil pudupoes või antikvariaadis
vaikselt hiiri, mitte ei tee seda, mida Vana Rääbakas
väitis teda tegevat.
«Vaadake,» alustas Sultan ettevaatlikult.
«Ta on Poola päritolu, vähemalt nii
väidab ta ise, ning sellepärast meeldib talle, kui
tema poole pöördudes kasutatakse nime Pan,»
meenusid Vana Rääbaka sõnad, ning ta lisas:
«Pan. Üks meie ühine tuttav väitis, et teil
on eee... teatavaid võimeid.»
Hall kass noogutas.
«Ega ma äkki liiga pealetükkiv pole, kui ma
pärin, kuidas...» ebales Sultan. «Mitte et ma
teie ellu kuidagi sekkuda tahaksin, aga mõistate, ma
näen teiesugust esimest korda...»
«Eksortsistiks sünnitakse,» vastas väike
kass. «Meid on välja valitud. Ja arvestage, me ei tee
imet. Me kasutame vaid neidsamu vahendeid, mida ka jõud,
kellega me võitleme. Keegi ei tea, kes oli esimene
eksortsist. Me oleme alati olemas olnud; olnud siis, kui
tärkav ristiusk üritas omi püha tekste kokku
seades kujutada Põrgut ja Saatanat iidsete Egiptuse ja
Babüloonia salateaduste motiividel ja oleme ka
nüüd. Egiptuses kummardati meid kui jumalaid, ristiusk
põletas meid kui nõidu. Meie tegelikku olemust ei
mõistnud aga kumbki. Egiptlased uskusid meisse, kirik
usub omaenda usku. Eksortsistid ei usu midagi, meil pole selleks
õigust.
Eksortsistid on nii vanad, et meil polegi enda jaoks
õiget nime ja nii me kasutamegi kreekakeelsest
exorkizein'ist tuletatud eksortsisti, mis on sajandite
vältel suupäraseks ja mugavaks kujunenud. Ex
tähendab 'välja', horkizein 'loitsuga
köitma' ja tuleb sõnast horkos --
'loits'.
Esimesed eksortsistid ei omanud tehnikat. Neil olid ainult
teadmised ja võimed. Aga aegapidi maailm areneb. Üks
reegel, üks oskus või võte on aga
eksortsistidele alati omane olnud. 'Väljaloitsija' peab
pakkuma oma hinge või ihu töödeldavale
energiale. Ja edasine sõltub juba õnnest, oskusest
ja... vahest ka tehnikast. Eksortsist ei tee imet, ta on harilik
kass. Ja kassina on talle omane enesealalhoiuinstinkt. Kuid kui
kass kasutab seda niikaua kui võimalik, siis eksortsist
niikaua kui vajalik.
Nii et ei midagi üleloomulikku. Rääkige parem,
miks te mind kutsusite.»
«Meil siin sünnivad viimasel ajal imelikud
asjad,» vastas Sultan. «Valgel oli pesakond. Viis kena
kassipoega. Nad uputati. Mitte ei uppunud, vaid just uputati.
Kotiga. Ja eelmise täiskuu ajal leidsime surnud Sabatu.
Mitte et kellelgi temast eriti kahju oleks olnud, aga loomulik
see surm ei olnud. Ja ükski loom seda ka ei
põhjustanud. Ta oli... poodud. Mõistate isegi, et
sellised asjad teevad murelikuks.»
Pan noogutas.
«Inimene?» päris ta vaikselt. «Selle
pärast te mind ju ei kutsuks?»
«Ei, inimesi siinkandis ei ole,» nõustus
Sultan. «Pole olnud juba aastakümneid, kui
pärimusi uskuda. Ja see meile muret teebki.»
Pan mõtles veidi.
«Palju siin kasse elab?» uuris ta.
«Häärberis umbes kakskümmend,»
loetles Sultan. «Keldri varemetes veel neli-viis; paar
tükki hulgub ümbruskonnas ja kümmekond pesitseb
metsavahimajakeses, siit umbes paari tunni tee
kaugusel.»
«Midagi kahtlast kellegi käitumises ei ole
märgatud?»
Sultan vajus mõttesse.
«Ega vist. Kui just Tonti mitte arvestada.»
«Tonti?» Pan vedas silmad vidukile. «Nimesid
ei panda niisama. Igal nimel on oma aura, oma põhjus, oma
niiöelda lugu. Mida see Tont endast kujutab?»
«Üksik hulkur,» kräunatas Sultan
põlglikult. «Must nagu tont, sealt see nimigi. Vasak
kõrv lõhki rebitud. Salalik, kellegagi ei seltsi,
tige. Ühesõnaga --
röövel!»
«Millal Valge pesakond uputati,» muutis Pan
ootamatult teemat.
«Eee... mõned nädalad tagasi. Mis
siis?»
«Niisiis jälle täiskuu ajal...» nentis
Pan.
«Nii jah,» pidi ka Sultan nõustuma.
«Kas te olete kunagi Tonti täiskuu ajal
näinud?»
Sultan vangutas pead.
«Vist mitte. Aga kindlalt ei julge väita. Teda
välditakse. Ja kui keegi teda näebki, siis üritab
seda kohe unustada. Ta on häbiplekk, nuhtlus!»
«Kus ta elab?»
«Kes seda teab? Hulgub siin-seal...»
Pan vajus mõttesse.
«Ma jään siia,» teatas ta lõpuks,
kui oli otsusele jõudnud. «Vähemasti
järgmise täiskuuni.»
«Te mainisite juba mitmendat korda täiskuud,»
näugus Sultan murelikult. «Ega te ometi arva, et
liba...»
Pan vaatas talle silmade kiisates tähelepanelikult
otsa.
«Ei, ma ei pea silmas haigust, mida tuntakse
humantroopia nime all, kus kass kujutab ette, et on inimene.
Mitte sedasorti libainimest pole vaja teil karta. Ma pean silmas
tõelist kehamuutjat, kassi, kes täiskuu ajal muutub
inimeseks.»
***
«Kõige lugupidamise juures, Puntch... Kuidas
saaksime me väitlusesse tuua praktilise
aspekti?» tegi Irvik nõutut nägu.
«Rakenduslik filosoofia on üldse teema, mida me oleme
jõudumööda vältinud... Lisaks on meie
käsitluses osaline ka teatav metafüüsiline
või esoteeriline moment, milliste juures praktika
kriteeriumina on veelgi küsitavam kui
filosoofias...»
Kitty peletas Puntchi ja Irviku minema ning silmitses
kaastundlikult väikest halli kassi. Too oli nii habras, nii
haavatav. Ja nüüd tahtis ta minna üksi koletise
vastu, sest oli täiskuu ja liba pidi taas ilmuma.
«On see ikka ohutu?» muretses ta.
«Eksortsistid, mu kallis, on pisut erinevad teistest
kassidest - meil on surmasoov tahtlikult ja teadlikult
välja arendatud, meie vaim on alati valla, et teistpoolsuse
kurjust endasse aheldada ja ta seal tappa,» nurrus Pan ja
hakkas oma kasukat lakkuma. «Loomulikult ei ole see
ohutu.»
«Sultan, kas me ei saa midagi teha?» Kitty oli
lootust kaotamas.
«Ei. Las Pan teeb, mida ta tegema peab, ja loodame, et
see õudus täna öösel
lõpeb.»
***
Pan vaatas kuud. Suur ümmargune ketas kumas madalal
metsa kohal ja Pan lausa tundis selle tõmmet. Ta teadis
hästi, kuidas see kehamuutjale mõjub. Ta otsis
varjulise koha lagendiku veerel ja keskendus.
Eksortsismi üks põhireegleid nägi ette, et
Kuri Vaim tuleb välja manada, pakkudes manaja hinge otsekui
boonuseks ja teenustasuks. Hiljem peaks siis manaja muidugi
Vaimu petma ja oma hinge «tagasi varastama». Pan
teadis, et just selles trikis ongi eksortsistide töö
kõige raskem osa. Mõned tema endised kolleegid
polnud sellega hakkama saanud ja tulemused olid üpris
kurvad... Kehamuutjate ja libadega oli asi aga veelgi
komplitseeritum. Teinekord tuli manajal hinge asemel välja
pakkuda hoopis oma keha, ja see siis hiljem «tagasi
varastada».
Pan otsustas mõlemaks variandiks valmis olla. Ta
sirutas ennast, näugus mõttes Diodoruse passiooni,
lasi vaimu vabaks, sirutas end veel ja veel ning vaatas siis
väikest halli keha, mis põõsa all lebas. Ta
seisis põõsa kõrval ning ta alasti keha
hingas öö jahedust. Seisnud mõnda aega, et uue
kehaga harjuda, pööras Pan end ringi.
«Kes tapab kassi, tahtlikult või mitte, on
määratud surmale,» pomises ta ning nägi siis
Teda.
Kuuvalgus täitis metsa, valas oma õõvast
helki üle lagendiku, segunes lõhnade ja tunnetega.
Ta oli tõepoolest lähedal, seisis seal, kus rada
viis metsa ja puud sulasid hämarusega ühte. See oli
suur mees. Tema nägu Pan ei seletanud, kuid kehakujult
langev kuuvari võimendas mehe piirjooni veelgi. Ta seisis
keset rada, tagumised jalad kõverdatult ja tugevalt maha
surutud, keha oli vibutunud ettepoole, tugevate õlgade
alt sirutusid käed võimsalt ette. Pea oli kuu poole
püsti, suu avatud. Mees naeris.
Pan vaatas lummatult kuuvalgel naervat ilusat meest ja ilus
ta oli, seda tuli tunnistada. Pärimustes on inimest alati
kujutatud pisut juhmakana, kes kavaluses alati kassile alla
jääb. See on pigem enesekompensatsioon hirmust
võimsama ees. Inimestesse on suhtutud hirmuga,
ärevusega, kurjaootusega. Inimest on kardetud, tema
jõudu ülistatud, talle on omistatud
üleloomulikke võimeid. Hirmust on tõuget
saanud ka kassinimese ehk libainimese müüt, mis
sündinud kunagi hallil ajal. Kuid põlatud pole
inimest kunagi. Rohkem on inimene siiski pälvinud austust
ja lugupidamistki. Aga inimest ei põlata... Kaksjalg,
valgesilm, karvutu, silevillem - kui palju kentsakaid
nimesid on kassisuu inimesele andnud. Kõike ikka selle
nimel, et inimest mitte asjata välja manada. Inimese
nimetamist kardeti, selle nime maagilisse toimesse usuti. Sest
uskmatuse hind võis olla ränk.
Pan teadis seda. Tema uskus. Uskus nagu iga eksortsist juba
sajandeid oli uskunud. Sest juba sajandeid kestis Suur Jaht
kujumuutjatele. Ammu olid möödas ajad, kus inimene
kassidele ohtu kujutas, kuid kujumuutjad -- libainimesed
olid endiselt surmavalt ohtlikud.
Mees astus edasi. Nüüd nägi Pan ka tema
nägu ja võpatas. Ta tundis seda nägu, neid verd
täisvalgunud silmi, ärarebitud kõrva ja armi,
mis üle põse jooksis. Talle oli antud
võimalus; nüüd ei tohtinud eksida. Mees astus
veelgi lähemale. Ta naeris. Pan astus talle vastu.
***
Mees istus metsaserval. Tal oli nirginägu ja kikkis
vuntsid. Ja ta oli alasti. Ta silitas angoorat, kes ta
süles end mõnusasti kerra oli tõmmanud. Vana
siiami kass istus tõsise ilmega tema kõrval.
«Nüüd on see möödas,» ohkas
mees. «See oli Le-Ming, kõige nurjatum ja
õelam kujumuutja. Me olime teda juba aastaid
jahtinud.
Mul õnnestus Le-Mingi energeetiline püsivaim
välja tõmmata. Selleks tuli kasutada Faurby
retriiverloitsu ja veel mõningaid trikke. Le-Ming seestus
minusse, ta inimkeha kaotas oma vaimu ja muutus tühjaks
kestaks. Ka tema side Tondi kehaga katkes ning ma arvan, et Tont
lihtsalt ärkas kusagil põõsa all ja jooksis
metsa, teadmata midagi sellest, mis temaga juhtus. Igal juhul
pole ta enam ohtlik. Ta võib küll olla vastiku
iseloomuga ja riiakas, kuid mitte mingil juhul kujumuutja. Enam
mitte.
Le-Mingi püsivaim oli aga minu sees ja mul tuli ta Mura
menetlusega tappa. See on õnnestunud vaid 1735. aastal
Jaapani kassil Mural. Ja ainult üks kord. Teisel korral see
ei õnnestunud ja Mura tuli tappa. Le-Ming - meie
kujumuutja - on aga väga vana, kaval ja tugev. Ka
mina pidin mängu panema kõik oma võimed ja
tugevuse. Mida tugevamalt rünnata, seda rohkem vastane
kannatab. Siin tuleb mängu üks paradoks. Ma
blokeerisin oma meeled Daremberg- Rufinuse kontrapassaadiga ja
purustasin siis Le-Mingi tajud nii võimsalt, et ta minu
sees otsekui minestusse langes. Pange tähele -
kujumuutja püsivaimu ei saa surmata väljaspool keha,
see on väga oluline. Ainult eksortsist saab kujumuutja
tappa oma kehas, kuid selleks peab kujumuutja reageerima.
Le-Ming oli aga liiga nõrk. Toibumiseks läinuks
talle vaid veerand tundi, ei rohkem. Siis aga poleks mind enam
olemas olnud. Te oleksite pidanud maid jagama kujumuutja
PanŽiga...
Aga oli ka teine võimalus... Kujumuutjat saab tappa
igas füüsilises kehas. Loomulikult koos selle kehaga.
Et tema füüsiline keha -- Tont -- oli
läinud, jäi mul üle vaid üks võimalus
-- mu enda keha, mis eemal põõsa all
lebas. Mu side kehaga oli alles ja ma kandsin vektorloitsu
kasutades Le-Mingi teadvusetu püsivaimu oma kassikehasse.
Ja tapsin ta siis koos sellega.
Nii on lood, Sultan,» ohkas mees veel korra. «Kes
tapab kassi, peab surema. Iidne mana. Ka mina tapsin kassi. Ja
surin. Kassina.
Kass näugus kurvalt.
«Ära kurvasta,» lohutas mees kassi. «Mu
võimed on endiselt alles. Ma olen ikka veel eksortsist.
Pealegi,» muigas ta, «ma näen Kurja nagu
kassinagi. Ja mul on minu üheksast elust endiselt kaheksa
alles, mis eksortsisti ametit arvestades on suurepärane
pagas. Ja mul on... nälg. Tont võtaks, kõigi
allesjäänud kaheksa elu suurune.»
Ta pani silmad kinni.
«Kui saaks nüüd golabki'sid. Keerad
kergelt hapendatud kapsalehtede sisse hakkliha, seeni, sibulat;
sõlmad õrnalt niidiga kinni, keedad...»
sõnas ta unistavalt. «Või pierogi kapusta
z grzybami... Või placki kartoflane --
kartulipannkooke - kuidas nad mõnusalt hamba
all krõmpsuvad, kui neile hapukoort peale
määrida ja süüa... Oh... Barszsz;
seenesupp klimpidega; hapukapsad seentega; kolme sorti pirukad;
keedetud karpkala; heeringas hapukoorega; kluski -
kartuliklimbid; vanilliga teekoogid; kompott kuivatatud
fruktidest; nalesniki - pannkoogid juustuga; magus
rosinaleib... Mmmm...»
Ta avas silmad.
«Ma pean minema,» sõnas ta. «Ma pean
süüa saama. Aga mul pole nime... Ja riideid. Pan
-- nii ma ennast vist nimetasin?»
Ta tõusis ja pani Kitty ettevaatlikult maha,
sügades teda veelkorra kurgu alt.
«Grrrrr,» nurrus kass.
«Grr?» pomises mees vurre siludes. «Pan ja
Grrr? Grpowski. Pan Grpowski. Jah. Pan Mieczislaw Grpowski.
Mulle kuluks ülikond ära. Selline hall,
silmapaistmatu. Aga kõigepealt sokid. Valged sokid.
Jah.»
Ning ta hakkas astuma, jättes kassid endale nukralt
järele vaatama.
Algusesse
Indrek Hargla
Ääremärkus EUÜ'lt: Tegemist on
ühe esimese asjana Eesti ulmes, millel on oma poliitiline
programm ja selgelt tajutavad mõjutused Heinleinlt ja
Strugatskitelt, kui neil kunagi üldse midagi ühist on
olnud. Igasugused mõjutused muust nõukogude ulmest
-- kirjutatud ja kirjutamata -- on
juhuslikud.
Ta lebas selili lilledes, karikakrad higiste kaenlaaluste alt
õilmitsemas, meelespeade magus lõhn
sõõrmetes, pääsukesed madalalt üle
aasa lendlemas. Meeletu loodusehoovuste voog tulvas läbi ta
keha, andis jõudu, energiat. Ta hingas sisse, peatus
veidi, kohendas asendit -- ootas. Ta teadis, et kohe,
kolme nanosekundi pärast tuleb Kuu pilve tagant välja
ja siis saab ta uuesti alustada. Hetked ratsutasid
raudlennukitena üle ta keha, ootushetked, magusad ja
valusad.
Siis sõudis taevasse Kuu.
Ta sulges silmad, keskendas jõu, vaatas kumavat sirpi,
ahmis iga selle ähmaselt aimduvat kraatrit rakkudesse,
igatses, manas silme ette selle, mida teadis olevat kraatritest
allpool, seal kuhu ei ulatu jobude silmad.
Kuu.
Täheke!
Vibalik tütarlapsekeha, miniseelikus, vallatu,
kuulõhnaline, vaevalt koolipingist -- kuigi seal
polnud ta kunagi käinud -- raius end tema
meeltesse, kondised sääred, alles tärganud
rinnakesed. Nüüd! Kohe! Täheke, sa oled siin! Ta
alustas taas.
«Totu!»
«Äh?»
«Totu?! Sa jälle...»
«Ma ainult korraks...»
«Sel pole mõtet! Seda ei too kunagi tagasi. Mis
on olnud, on olnud. See on minevik, unusta see!»
«Aga ma ei saa...»
«Totu!» Taibu lausa karjatas ta nime.
«Lõpeta! Püksid üles! Topi sisse, nii,
lukk kinni! Sa lootusetu romantik, tulla siia aasale unelema ja
onaneerima, kui meil on käsil Ordu ülesehitamine. Kas
sa ei mäleta, mida sa pidid tegema?»
«Prundile kvanthüdraulika termoaatomi tensorite
integraale seletama, aga...»
«Mitte mingit aga! Kas sa pead mind juudiks või!
Prunt lesib seal sada sammu eemal lilledes ja muudkui annab
kätele voli ja sonib mingisugusest Pipist. Sa oled siin
kõik oma romantikaga lolliks ajanud. Saa ükskord aru
-- sinu Täheke jäi Kuule. Me tõime
sealt kaasa midagi palju väärtuslikumalt, kui
erootilised unelmad. Sinu Täheke, koos oma siredate
säärte ja seeliku alt välkuvate trusssiku... Ei!
Sa ei lase enam pükse maha, kas kuuled! Ma keelan selle!
Tootttuuu! Uu!»
Viimaks ta kuuletus, kuigi see oli nii raske.
«Tule minuga kaasa!» käskis Taibu.
«Hästi, Taibu.»
«Ära kutsu mind nii. Ma ei ole Taibu, olen Judge.
Ma olen Judge, jäi meelde?»
«Jäi küll, Taibu.»
«Oooeeh,» oigas Taibu ja kohendas prille,
«kuidas me sinusuguste tolgustega küll Ordut üles
ehitame?»
Nad möödusid terastest lennukitest,
hõbedaläikelistest raudlindudest. Kõik
võinuks olla ka teisiti, teadis Totu.
Ühe lennuki aatomstraadi neutronkanali
kompressiooniveski generaatori ees istus Plint; istus ja luges
raamatut. Taibu prilliklaaside tagant lahvatas äike,
jäsemed tõmbusid krampi, kuid ainult hetkeks. Pikad
soonilised sõrmed rebisid inseneri õliste
käte vahelt raamatu. Taibu röökis: «MIDA SA
LOED!»
Plint polnud Judge'i iial sellises raevuhoos näinud. Ta
tahtis midagi öelda, kuid hakkas kogelema.
«Mida?» röögatas Taibu. «Sa arvad,
et ma olen mõni patsifist või? Sotsialist
vä?»
«Eeeii,» jõudis punastav Plint pomiseda.
«Kaks on romantikud, kolmas loeb... seda!»
Vihakiunatuste saatel rebis Taibu raamatust lehti välja,
tallas seda mustade lakk-kingade alla. «Mida sa loed! See
on okse, see tuleb ära hävitada, see on sõnnik,
kõnts, mõistad? Saast, saast ja veelkord saast,
Saast suure algustähega, SAAST igas tähenduses ja
kontekstis. Niimoodi tuleb sellega teha!» Lehed kattusid
poriga, kägardusid kingade raevukate tallumiste all.
«Hädaoht! Õudus, ideoloogiliselt keelatud
kirjandus -- ja sina, sina loed seda? Kuidas sa julged?
Oh, ma teadsin kohe, et sellistega Ordut ei tee, neetud
proletaarlane...»
«Kõike muud, aga mitte seda, Taibu,» pomises
kohmetu Plint.
«Ära kutsu mind nii!» karjus Taibu. «Sa
loed NÕUKOGUDE ulmet. Munn! Selline lektüür
-- sest marakanniväärseks kirjanduseks seda ei
saa ju pidada -- tuleb sulle vastu pead puruks taguda,
tuumatalves põletada. Hakkida väikesteks
tükkideks, üle valada kuivatatud samaväärse
ainega -- mõistad, millest ma räägin,
sa hädine prole -- ja siis lik-vi-dee-ri-da. Korda,
silp-silbi haaval!»
«Likv-iid-eri-da,» kordas Plint kartlikult.
«Seda ma arvasin!» röökis Taibu edasi.
«Sa ei oska isegi silbitada. Kas sa peast arvutada oskad?
Oskad, ah, könn? Arvuta kohe -- palju on ruutjuur
kümnest?»
«Sada millegagi,» kogeles Plint.
«Sada?! See on kolm koma kuusteist, looder! Sa ei oska
isegi oma sõrmi kokku lugeda. Sinu kätte ei tohiks
isegi põrandakaltsu usaldada, mutrivõtmest
rääkimata. Lähed peedile!»
Nad jätsid õnnetu Plindi oma sõrmi kokku
rehkendama ja Taibu vedas Totut edasi. «Meid on vähe
järele jäänud,» seletas ta tee peal.
«Vähe neid, kes on näinud ja mõistavad.
Näita Plindile ja Prundile korra Kuud ja nad ei saa ikka
millestki aru, seiklejavaimu on neil samapalju kui
kasekännul. Lollide saarel on nende paras koht ja sinna ma
nad viin...»
«Ma tahaks ka...»
«Vait! Meil tuleb kohe koosolek ja sinul on seal
ettekanne. Räägid meie Ordule Kuul nähtu ja
kogetu vabastavast mõjust; räägid, kui uhke
tunne on olla inimene relvaga, teada, mis on vabaduse ideaal. On
sul relv?»
«Ma just... Sa ju ütlesid, et lukk kinni
ja....»
«Totu!» oigas Taibu. «Ma räägin ju
sulle sellest relvast, millega saab tappa jobusid. Blasterist!
Unusta oma Täheke, ta oli patsifist, aga selliseid pole
meile tarvis. Ainult ideoloogiliselt karastunud Ordu --
see tähendab parimad meie seast, kes peeretavad astroloogia
ja üleloomuliku peale, kes suudavad peast arvutada ja
teavad, et Ganymedese atmosfääris on kõik
loogiline; et peale loogika pole üldse muud mitte midagi
olemas -- ainult need võivad kanda relva ja olla
ühiskonnaks juhtivaks jõuks. Räägi neile,
Totu, sa olid Kuul, sa nägid, räägi!»
«Ma ei tea, mida rääkida.»
«Näh, siin on kõne. Loe see ette.»
Koosolek ei olnud rohkearvuline. Totu nägi siin oma
kaaslasi kuureisist, teiste seas ka Pontsut, kes oli Ordu
kasarmus, kus nad kõik pidid nüüd elama,
kõvast alla võtnud ja habeme kasvatanud. Totu ise
seisis koos Taibuga terasraketi hõbedasel kroomitud
rauast tõukuri paneelil. Ta tundis end uhkelt ja oleks
ülevusest isegi pisara poetanud.
«Räägi!» käskis Taibu.
«Sõbrad,» alustas Totu, kobas paberit,
kissitas silmi ja alustas taas. «Sõbrad ja
orduvennad jobud, kes on siia...»
Läbi kohalviibijate käis ähvardav
pahameelepomin.
«Anna siia!» sisistas Taibu. Ta rebis kõne
Totu käest, tõukas ta eemale, luges.
«Sõbrad orduvennad!» hüüatas Taibu
paatoslikul häälel. «Sõbrad orduvennad!
Jobud, kes on siia meie ridadesse pugenud, on nüüdseks
kõik saadetud hiidpeedifarmi paranduslikele
töödele. Neil pole õigust meie seas viibida,
meie Ordut naeruvääristada. Meie oleme eliit
-- meie oleme näinud Kuud, tema õilistavat
palet, meie teame, mis on vabadus! Meil on raketid, meil on
kaalutus, meil on blasterid. Me viime läbi kiire
revolutsiooni! Me kukutame Päikselinna haleda
humanitaarsotsialistlik-kommunistliku diktatuuri...»
Taibu küll tahtis kõnet edasi lugeda, ent
erutusest hakkas ta sõnu segamini ajama ja läks
üle kiirkeelele, mille oli kuukate kõnet kuulates
ise loonud. See oli keel, milles puudusid tarbetud sõnad;
mille ehitus oli ise niivõrd loogiline ja lubas
väljendada n astmes neliteist korda rohkem sisukaid ja
inimväärseid mõtteid, kui jobude tavaline
laterdamine.
Taibu sattus hoogu, ta suust pritsis tatti ning ta ei
pööranud tähelepanu, et keegi temast enam ammu
aru ei saa. Totu hiilis vaikselt paneelilt maha ja astus hilju
aasa poole tagasi. Ta ei tahtnud tunnistada, et ei tea, kelle
vastu ja mille eest nad õieti võitlema peavad.
Totu möödus Plindist, kes oli oma sõrmede
loendamise juures jõudnud viieni; astus kastemärga
rohtu, sammus üha edasi, kuni vaid ta uhke sinine
kübar õite vahelt paistis. Lõpuks leidis ta
armsa koha, viskas selili ja suunas silmad Kuu poole.
«Täheke,» sosistas ta. «Täheke, me
tuleme veel tagasi. Kindlasti tuleme.»
Tundus, et Kuu oleks talle vastanud. Kraatrid paendusid
heleroosakateks huulteks, mis nukra igatseva naeratuse saatel
hingasid: «Siis on pidu?»
«Muidugi!» mõtles Totu vastu. «Muidugi
teeme me peo. Ta sõrmed libisesid
püksinööbini ja jäid siis peatuma.
«Totu,» sosistas Täheke Kuult. «Ära
kiirusta! Sa oled nüüd ordurüütel, sa pead
teadma...»
«Ma tean kõike, mida vaja,» vastas Totu
kärsitult.
«Ei, oota! Kas sa tead, palju on kuupjuur
kolmekümne ühest? Ainult siis sa tohid...»
Totu oigas.
Algusesse
Indrek Hargla
Seitsmenda kvadraadi selvamets oli täiesti lage,
tühi, absoluutselt kõle ja lõpuni tühi
inimestest ja konteineritest. Oleks ka imelik, kui seal oleks
konteinereid olnud. Ainult puud kasvasid metsas ja nende
ümber väändununa kasvas tihedalt alusmetsa. Seal
oli veel mustikaid ja rebaseurg ning VSA korporatsiooni
eraldusmärkidega turvaüksus. Neid oli kokku kuusteist
meest ja kõik nad olid eriti osavalt maskeeritud, kandsid
peas männiokstega kaetud kiivreid, nagu olid parimad nende
seast teinud juba Rodeesias äpardunud riigipöörde
katset äpardunult maha surudes. Nad seisid tühjas ja
lagedas metsas puude all rivistunult ja tõmbasid filtrita
«Camelit». Veel oli lageda metsa all neli
tiibrakettidega veomasinat «Ford», kaks maasturit
lahinguvarustusega ja neli «Nautilus»-tüüpi
kiirkaatrit. Kui seda mitte arvestada, oli mets lõputult
ja täienisti lage ning tühi. Metsa lõpu poole
seisvas otsas seisis VSA reindžerite pealik --
turske, helesiniste tinakarva silmadega blondide juustega
Läti sõjapõgenik Vil V. Vilards. Ta oli
turske, tinakarva silmade ja blondide juustega ja nende pealik,
keda kõik mehed piiritult usaldasid ning temast ei
lahkunud hetkekski tunne, et kaatrid on metsa alla sattunud
mingi eksituse tõttu.
Vilardsi parem käsi hoidis filtrita «Camelit»
ja samaaegselt Uzi 33b 65-se kaliibriga miinipildujat, mida ta
mõtlikult muiates suhu tõstis, sisse hingas ja
siis välja puhus. Vasakus käes hoidis ta Berg-78
tüüpi haubitsat, mis oli olnud tema lahutamatu
kaaslane juba Iseseisvussõjas ja veidi varem
Konstantinoopoli ristisõjas. Vilards tõmbas
sigaretist viimase mahvi ja heitis siis sigareti kuivale
samblale, mis siiski ei süttinud. Vilards ei teadnud palju
ökoloogiast ega metsahoiust; tegelikult ei teadnud ta suurt
palju veel topoloogiast, geodeesiast, geograafiast,
matemaatikast, bioloogiast, kvantfüüsikast,
ehistikanditest ega ka seda, kuidas selvas saab sammal kasvada.
Aga sammal lihtsalt ei süttinud, sest Vilards oli ekspert
selvaoperatsioonide alal.
Käel, mis koni oli samblasse heitnud, ilutses
näkineiu kujuline tätoveering. Üks teine
tätoveering oli Vilardsil veel, see asus selja alaosas,
kujutas endast noolega läbilastud südant, ning oli
sinna tekkinud mõned aastad tagasi, kui VSA
eriturvaüksus oli Vil V. Vilardsi juhtimisel üle piiri
Venemaal ja seal kohtunud tutvumisõhtul kohaliku
spetsnaziga. Oli joodud palju viina ja mängitud vene
ruletti, siis joodud veel viina. Vilards mäletas
ähmaselt, et oli tutvunud spetsnazi ülema major Kolja
Poljanskiga, turske, armilise kahemeetrise heledate juustega
tinakarva pilguga hiiglasega, kes talle üha viina oli
kallanud. Hommikul ärgates oligi Vilards avastanud
tätoveeringu, tundnud meeletut peavalu ning kirbet
paistetust pärakus.
«On meil veel kaua oodata, äh, sheff?»
küsis portugaallane Juku, turske süngeilmeline
tumedavereline reindžer, ja nipsutas oma filtrita
«Cameli» Vilardsi kombel samblasse.
«Mine persse,» pomises Vilards vastuseks ja muigas.
Tema mehed teadsid, et see muie ei tähenda midagi head. Ja
ei tähendanudki, sest järgmisel hetkel haaras Vilards
haubitsat hoidva vasaku käega põuest leegiheitja ja
lasi Juku maha. See oli palgasõdurite harilik, ehkki julm
komme, kuid oludes, milles nad tegutsesid tihtipeale
möödapääsmatu. Lahinguolukorras ei esitata
liigseid küsimusi.
Vilards toppis leegiheitja põue tagasi ja suunas
keskendunud pilgu puude latvadesse. Kõik VSA üksuse
mehed järgisid tema eeskuju. Vilards süütas
filtrita «Cameli.» Tema käeliigutuses oli midagi
kurjaendelist.
«Hei, Vil,» hüüdis äkitselt üks
meestest, turske, ligi kahemeetrise kasvuga heledajuukseline
eskimo Francisco. Ta oli salga radist, kes oskas vintpüssi
ja pussnuga käsitleda siiski sama osavalt kui
kõrvaklappe. «Hei Vil, ma püüdsin midagi
kinni! Hobusesitt! See on...»
«See on tina,» märkis Vilards tinasel pilgul,
kui küljetaskust haaratud 105-se kaliibrilise
Smith&Wessoniga Franciscosse kümmekond auku puuris.
«Ma andsin eetrivaikuse käsu ja sina könn tuled
siin midagi köbisema. Kitsepask!»
VSA turvaüksusest, millest oli alles jäänud
neliteist meest, käis läbi heakskiidupomin. Nad
usaldasid piiritult oma pealikku ja teadsid, et ta on üks
kõva mees ja niisama suvalisi käske ei anna.
Vilards koukis taskust uue filtrita «Cameli».
«Anna tuld, Sven,» pöördus ta enda
kõrval seisva ligi kahemeetrise blondi hiiglasest
araablase poole, kelle pärisnimi oli Sven S. Svensson.
Araablane kõhkles hetkeks, kuid siis rebis
õlalt «Gustav Adolfi» tankitõrjerusika
ja suunas selle vilunult Vilardsi poole. Aga pealiku aastasadade
pikkuse treenigu tulemusel sündinud reaktsioon oli kiirem.
Põuetaskust väljailmunud kuulipilduja
«Beachtown» jättis Svenssonist alles vaid
kärssava lihatombu. «Mölakas,» kommenteeris
Vilards. «Ma tahtsin ju ainult suitsule tuld.
Prääks!» pöördus ta kiiresti endast
vasemal seisva kahemeetrise turske rõugearmilise pikkade
heledate juustega norra palgasõduri Lev ibn Mägi
poole. Prääks oli norralase hüüdnimi, mida
ainult Vilards võis kasutada, kartmata, et Lev talle
sellepärast haiget teeb. Vilardsil oli oma meeste seas
tugev autoriteet, kõik teadsid, et ta on kõva
mees.
«Prääks!» käskis Vilards veelkord.
«Anna suitsule tuld! Härjasitt!»
«Aga sul üks sigaret on juba ees, Vil...»
alustas norralane, kuid ei jõudnud lõpetada, sest
Vilardsi püksisäärest imekiiresti
väljailmunud ammust lendu lastud nool läbistas ta
kõri. Selline oli palgasõdurite seadus --
pealiku käske lahinguväljal polnud kombeks
kommenteerida; tihti võisid ebaolulised
õiendamised ja vaidlemised viia kriitilise olukorrani,
kus terve rühma elud sattusid ohtu ning Vilardsi kui
pealiku ülesanne oli seda vältida ning
säästa niipalju elusid kui võimalik. Neile
maksti ülesande täitmise eest ja kõik, kes
ülesande täitmist takistasid, takistasid ka
ülejäänud meeste võimalust ellu
jääda.
«Kitsekusi,» muigas Vilards ja süütas ise
teise filtrita «Cameli».
Samal hetkel lendas puude kohale helikopter. Ehkki helikopter
oli mõnesaja meetri kõrgusel, tundis Vilards
ära selle eraldusmärgid. Õhusõiduk
kuulus konkureerivale korporatsioonile KSA&KSA ning ilmselt oli
saadetud siia samal põhjusel, mis VSAgi. Vilards ei
teadnud küll täpsemalt, miks VSA oli tema üksuse
siia saatnud, kuid tema stiili hulka ei kuulunud
üleliigsete küsimuste esitamine. Ülesanne tuleb
täita ja mitte pärida miks ja milleks. Ta kamandas
endiste komandoste eliitüksust, mitte mõnda
skaudimalevat.
Juhituna palgasõdurite kirjutamata reeglitest haaras
Vilards tagataskust stingeripilduja «Metamorfoos-hookus-
pookus» ja vajutas sihtimata päästikule. Seegi
oli pikaajalise lahingukogemuse harjumus, sest kriitilistes
olukordades tuleb tihti loota kogemustele ja sihtimiseks pole
aega. Kuna nüüdki Vilards ei sihtinud, tabas rakett
hoopis tema enda salka, ning kümme meest lendasid vastu
puutüvesid veristeks ribadeks. Nad olid sellega harjunud,
sest palgasõduri elus tuleb selliseid olukordi tihti
ette. Ülesande täitmise nimel pole tähtis mitte
ühe üksiku või kümne reindžeri elu,
vaid kogu salga ühine ettevõtmine ja ülesande
täitmine.
«Lambasitt,» pomises Vilards ja süütas
filtrita «Cameli». Missioon oli kujunenud raskemaks,
kui ta oli arvanud. Enne oletatava vaenlase mänguilmumist
oli kõvasti üle poole tema meeskonnast hukkunud.
Seegi oli aga tegelikult osa eliitturvaüksuse rutiinist.
Langenud olid end ohvriks toonud ülejäänute ja
ülesande täitmise nimel. Nad kõik olid sellise
võimalusega arvestanud.
«Vil, ma mõtlesin, et...» hüüdis
äkki Vilardsi juurde jooksnud poolakas Chen Tsui Ming
-- umbes kahe ja poole meetri pikkune blond
mustanahaline hiiglane, turske ja sitke langevarjur,
«põdrapask, aga ma mõtlesin, et me
tõesti võime nad...»
Tsui Ming ei jõudnud lõpetada, sest enne
lajatas Vilardsi saapatald talle näkku, saapatald, mille
ette jäämist pole saanud kahetseda ainult need, kes on
selle ette jäänud, sest neil polnud enam kunagi
võimalust midagi kahetseda.
«Mägrasõnnik,» urises Vilards, «
või tema tuleb lahinguolukorras mõtlema.»
Olukord oli nüüd muutunud enam kui kriitiliseks;
pöörase hooga arenevad sündmused olid Vilardsi
lahinguväljale üksi jätnud. Kindlasti polnud tema
bossid VSA's sellise asjade käiguga arvestanud. Tegelikult
ei osanud nad kunagi asjade tegelikku käiku ette näha;
alati ilmus operatsiooni mingi senitundmatu faktor. Vilards
teadis, et nüüd tuleb tal loota ainuüksi enda
osavusele. Aga ta ei teadis ka, et on kõva mees ja
niisamalihtsalt temast keegi võitu ei saa.
Helikopterist aga hüppasid välja rakettplaaneriga
langevarjurid ning laskusid oskuslikult metsa peale. Enne kui
nad alla jõudsid, olid ohtlikust olukorrast hoolimata
ellujäänud Vilards osavalt varjunud puu taha. Ta
jäi sinna umbes viieks minutiks, sest niikaua kulus
langevarjurite komandöril -- pikka kasvu, heledate
juustega tinase pilguga sitkel ja turskel sangaril oma meestele
otsa peale tegemiseks. Vilards tundis temas ära
ameeriklase, oma endise kaaslase Puunia sõdade
päevilt, samuti Balti sõjapõgeniku
päritoluga Viljaminas V. Viljardjauskase, oma
igipõlise rivaali ja vihavaenlase.
«Mutisitt,» ühmas Viljardjauskas,
süütas filtrita «Cameli» ja jäi enda
ees lasuvat veresodi põrnitsema. Ta oli kõva mees
ja oma meeste seas vaieldamatu autoriteet ega talunud asjata
lõualõksutamist, ent nüüd näis ta
-- hoolimata et kõik langevarjurid olid surnud
palgasõdurile kohaselt ülesande täitmise ja
kaaslasete ellujäämise nimel -- kuidagi morn
ja tujust ära. Tundus, et temagi polnud sellist asjade
käiku oodanud.
«Mitte mutisitt, vaid koprakaka,» mühatas
Vilards, kui puu varjust välja astus. Tal oli suus neli
filtrita «Camelit», mis palgasõdurite
kirjutamata koodeksi järgi ta Viljardjauskasest
kõrgemale hierarhiapulgale asetasid; paremas käes
haubits ja kuulipilduja ning vasemal miinipilduja ja
stingeriheitja. Sihtimata -- sest selleks polnud tal
aega, kuna Viljardjauskas hoidis ühes käes
õhutõrjekahurit ja teises Kosmoseleegioni blastrit
-- vajutas Vilards päästikutele.
Viivu pärast oli Viljardjauskasest alles verine
püdel tomp.
«Vaat nii, mutisitt,» muigas Vilards,
süütas järgmise filtrita «Cameli» ja
kummardus ikka veel häälitseva Viljardjauskase
kohale.
«Kurekusi,» ähkis haavatud langevarjur,
«me oleksime võinud olla ühel poolel.»
«See on elevandisõnnik, mida sa
räägid,» kähvas Vilards. «Sa tunned
reegleid.»
«Lambasitt, ma ütlen lambasitt,» ütles
verine kägardis. «Anna enne kui sa mulle lõpu
teed, üks sigaret. Sa ju tunned palgasõdurite
tavasid.»
«Härjasõnnik, siin see on,» lubas
Vilards suuremeelselt ja ulatas Viljardjauskasele
süüdatud suitsu.
Surev langevarjur tõmbas mõnuga suitsu
veresodistesse kopsudesse. «Aitäh,
rebasekusi.»
«Hei, oota!» Vilards oli äkki ühel
männitüvele kleepunud kehaosal märganud midagi
tuttavat. Süüdates veel ühe sigareti, kummardus
ta verisele känkrale lähemale. Eksimatult võis
eristada kannikatükki ja sellele tätoveeritud noolega
läbilastud südant.
«See on sinu jagu raisk või?» küsis
Vilards.
«Ja nagu ma aru saan, siis sinu oma samuti,» muigas
Viljardjauskas. «Härjasitt, me olime üle piiri
Venemaal tutvumisõhtul sealse spetsnaziga... Ma ei
mäleta paljut, ropult sai joodud aga hommikuks oli see
tätoveering mulle peale kraabitud.»
Vilards noogutas mõtlikult. Siis ulatas ta käe
Viljardjauskasele, aitas püsti selle, mis tema rivaalist
veel alles oli, süütas talle veel ühe filtrita
«Cameli» ning mõistis samal hetkel, et
tegelikult on neil mõlemil nüüd üks
ühine vaenlane -- Kolja Poljanski -- ning
et nad on vaid etturid kellegi suuremas mängus, mis
käib kõrgelt üle nende peade.
|