07.10.2001 |
Orcus K.
Trinity unenäoline maailm |
Seda artiklit ajendasid mind kirjutama mõned suve
jooksul läbi lapatud raamatud ja Trinity äsja ilmunud
jutustus «Glorie igavene
kohalolek» («Algernon» 2001; september). Algselt
tahtsin loole
kirjutada mõõduka arvustuse, kuid üle pea
kasvavaid paralleele tekkis sedavõrd palju, et asusin
neid allusioone analüüsima ja süsteemi seadma.
Nõnda tekkiski sellest pisike uurimus.
Problemaatiliseks jääb muidugi küsimus,
kuivõrd adekvaatselt võib kirjandusteooria
üldse autori tegelikule loomingule läheneda. Alati on
võimalus sealt olematuid asju välja lugeda ja leida
selliseid teooriaid ja analoogiaid, millest autoril
õigupoolest aimugi pole.
Aga ka selle kohta on kirjandusteoreetikutel oma
õigustus: mingil hetkel lipsab tekst autori (ja ka
lugeja) käest ja hakkab iseseisvalt elama, loob nö.
oma sümboolse maailma, kus ta avaneb lõpuks
igaühele erinevalt. Tõlgendus ja arusaamine on
puhtalt «võtme küsimus», mis
jääb lugeja intuitsiooni ja nutikuse hooleks.
Taoline tees annab kirjandusteooriale suhteliselt vabad
käed. Ja kuna tõde on moodsa mõtlemise
kohaselt niikuinii subjektiivne, siis pole kuidagi
võimalik selle vastu patustada.
Juba kirjandus iseenesest on paras metafüüsika, mis
kõigub omamoodi religioosse kogemuse piirimail (eriti,
kui subjektiivset tõlgendust silmas pidada), aga kui
autor lausa meelega oma juttudesse pisikesi vihjeid sisse peidab
ning ajaloo ja enda mütoloogiaga vett sogaseks ajab, muutub
kirjutatu topeltmaagiliseks. Või peaks ütlema
unenäoliseks? Just see teema näib olevat Trinity
juttudes läbivaks niidiks.
Kahtlemata on paljude lugejate meelest unenägude teema
ulmes ennast juba ammu ammendanud. Julgeksin siiski vastu
vaielda. Pigem on hakanud unenäo pseudoreaalsust asendama
moodsamad elemendid nagu narkootikumid, arvutimängud ja
psühhoos. Teema on sama, kuid setting veidi teine.
Elava näitena võiks mainida kodumaise Barkeri kahte
juttu: «Mäng» ja «Sihtjaam --
Hullus». Need pole muidugi ainukesed.
Trinity on üsnagi järjepidev. Kui tema jutte
järjest lugeda, on näha, kuidas sama temaatika kandub
loost loosse ja laskub üha sügavamale. Kui
«Meeleparandajas» («Mardus» 3/2000) oli
unenäo kogemus kui üks andestamatu uid, siis
«Unenägude jumalas»
(«Algernon» 2000; detsember) on see juba
möödapääsmatu fakt,
mida tuleb igal hetkel üha uuesti ja uuesti arvesse
võtta. Miski justkui imbuks vargsi sisse (Teine
Teadvus?), alguses lihtsalt veidra uit-nägemuse ja
kogemusena, lõpuks juba allutatuna (Teise Teadvuse
muundurina).
Unenägu kui agressioon
«Kroaanlaste» («Mardus.
Juubelinumber») ja «Unenägude jumala» juures
kaob viimaks igasugune vahetegu unenäo ja reaalsuse vahel.
Unenäost saab seal salapärane agressioon, mis hakkab
segama normaalset funksioneerimist. «Unenägude
jumala» peategelane (Trinity?) on juba ise too agressioon,
saamata aru mispärast. Ärkveloleku ja une vahelisel
territooriumil muutuvad kõik asjad ebareaalseks ja see
viib tegelase teatava kriisini, kus iseenda olemasolu hakkab
ilmnema ainult läbi teise -- Marcelle'i.
Kuid hetkest, mil Marcelle õnnetuses hukkub, pole
peategelasel enam ühtegi pidepunkti, mis võiks tema
olemasolu reaalselt kajastada. Marcelle'i kujutis kantakse
üle järgmistele: Madeleine'le ja Magdaleenale.
Ühel hetkel on tähtis ainult objekt kui selline
-- tähistaja M. -- mille najal on
võimalik end kuidagi identifitseerida. M.-i kaotus on
lihtsalt armastatud objekti kaotus, variatsioon kauni naise
surmast. Ent objekt eksisteerib edasi. Ehk niikaua kui on olemas
objekt (M.), on olemas ka subjekt. Objekt M. aitab justkui
unustada kriisi äärele viidud peategelase
surmafantaasiat. Kuid Magdaleenaga kaasnenud segadus (Magdaleena
kui puhas tähistaja, puhas objekt -- pretensioonitu
olevus, kelle olemasolu pole enam usutav) jätab
lõpuks peategelase ilma kõigest. Nii objektist kui
ka iseendast.
Miks ma seda üldse oluliseks pean? Lihtsal
põhjusel. Võttes kätte ükskõik
millise Trinity jutu, vaatab mulle sealt vastu üks ja see
sama konseptsioon. See on Lacan. Kohe jõuan ka
selleni...
«Unenägude jumal» on omamoodi traagiline lugu
«jumalast». Jumalast, kellelt on röövitud
objekt -- Maailm. Kui pole maailma, mida oleks
võinud jumal luua, pole ka jumalat. Nihil est!
Jääb ainult tühi tähistaja -- M.
(kui sedagi). M. nagu Mina ja M. nagu Maailm. Kartesiaanlik
cogito taandub puhtaks Mõtteks, mis asetseb
kusagil 13. korrusel, kus sümboolne universum on
kokkuvarisemise äärel.
Auk reaalsuses
13. korruse all pean silmas neid kaldkirjas
vahelõike/katkestusi, mis viib jutu
metafüüsilisse plaani. Iga kord, kui üks
naine/objekt kaob, kandub tegevus nö olematule
territooriumile, kus Püha Kolmainsus (Trinity?) iseendaga
aru peab.
13. korrus on teadupoolest midagi mitteeksisteeerivat.
Paljudes hotellides pole nimetatud korrust inimeste ebausu
tõttu.
Robert A. Heinleini romaani «The Unpleasant Profession
of Jonathan Hoag» tegevus toimub kuskil New Yorgis, kus
Hoag palkab eradetektiivi uurima, mis juhtub temaga siis, kui ta
siseneb oma töökoha 13. korrusele. Hoagil endal pole
sellest aimugi, mis temaga toimub. Eradetektiiv Randall
järgnebki talle, kuid 12. ja 14. korruse vahel Hoag
lihtsalt kaob. Samal päeval ilmub Randalli teisik
magamistoa peeglisse ja kutsub tolle endaga kaasa. Läbi
peegli astudes satub ta komitee ette. Komitee esimees teatab
talle, et ta viibib 13. korrusel, kuhu teda hakatakse aeg-ajalt
küsitlustele kutsuma. Loo lahendusena saab lõpuks
Hoag aru oma identiteedist ja ta räägib ära kogu
loo...
Ühesõnaga võite ise edasi lugeda, kuna
järgnev ei puutu enam asjasse.
Seda kirjeldatud (mitteeksisteerivat) 13. korrust
võiks tinglikult nimetada Eimiskiks --
katkestuseks, tühjuseks, lüngaks, ilmaolekuks, auguks
jne. Ühesõnaga millekski sealpoolseks, kus subjektil
pole võimalust end identifitseerida (mälulünk
ja/või objekti puudumine). See on nagu mõra
-- auk reaalsuses. Trinity juttudes tähistab seda
Eimiskit (või 13. korrust) veel Teine Teadvus.
Sellesse samasse «auku» langeb «Mina ja
Teise» («Mardus» 4/2000) tegelane Saddor,
avastades end ühel hetkel teiselpool paberit. Kuigi
konkreetne lugu on üsna viletsalt teostatud, jääb
teksti idee «võtme» positsioonile.
Sama juhtub ka «Meeleparandaja» tegelasega.
Kokkusulatatud maailmad
Natuke müütilise maiguga tegelase Saddor Romero
kirjutatud «Teise Manifest» äratab
Madeleine'is võime teiste mõtteid lugeda ja
peategelasele (Trinity'le) meenub, et kunagi lasi ta kellelgi
unes näha, et too kirjutas selle raamatu. Autor muudab
«Unenägude jumalas» oma kaks eelnevat lugu
iseenda unenäoks, mis lõpuks «Glorie...»
jutus omamoodi põimuvad.
Sellega on tegevuspaikade territoorium asetunud une ja
reaalsuse piirile. Kummast reaalsusest on üks või
teine tegelane pärit, sellest on viimaks üsna raske
aru saada. Aga kui lugeda igat juttu eraldiseisvana, ilma et
moodustuks ühtne maailm, siis taolist probleemi ei
teki.
Frazeri väitel ei tee metsarahvad mingit vahet
ärkveloleku ja une vahel. Nende arvates on unenäod
ärkveloleku episoodid. Ent Trinity juttude tegelased on
paisatud kuhugi vahepealsele territooriumile ja on alati enesega
puntras, saamata aru, kust algab üks episood ja
lõpeb teine. Autor püüdleb selle poole, et
sulatada need kaks seisundit üheks ja samaks, kus
unenägu ongi reaalsus ja reaalsus unenägu --
ainuvõimalik kohtumispaik:
«Olime seal nagu kaks juhuslikult kohtunud
unenägu. Võibolla ei olnudki me kunagi kohtunud!
Elasime üks ühes ja teine teises linnas. Mina olin
abielus hoopis kellegi teisega ja tema samuti. Kohtumispaigaks
unenägu!»
[«Unenägude jumal»]
«Kas me kohtume veel kunagi?»
«Ma ei tea, võibolla unenäos!»
«Kas siinsamas?»
«Jah, siinsamas.»
«Unenägudeni siis, kallis!»
[«Kroaanlased»]
«Kroaanlaste» puhul on selgelt kasutatud tuntud
Zhuang Zi paradoksi, kes nägi unes, et on liblikas ja
pärast ärkamist esitas endale küsimuse: kuidas ma
tean, et ma praegu ei ole liblikas, kes näeb unes, et on
Zhuang Zi?
Aga ole liblikas! kõlab see paradoks uuesti läbi
«Kroaanlaste».
Palju tsiteeritud Shakespeare väidab, et me oleme tehtud
sellest samast ainest, millest unenäod (läbiva motona
ka «Unenägude jumalas»). Miks ei võikski
olla nii, et me oleme mõlemad! Ka unenägu on
reaalsus -- olematu korruse reaalsus, mis on siiski
olemas! Episood? Ärkveloleku episood.
«Glorie igaveses kohalolekus» tungib see
«episood» Beumleri ellu nii võimsalt, et
lõpuks ei ole enam võimalik vahet teha, kus algab
üks reaalsus ja lõpeb teine. Ühelt poolt on
Beumler üsna ebameeldiva isiksusega teadlane, kes on
leiutanud veidra aparaadi, mis suudab inimese Teist Teadvust
aktiveerida ja muuta fantaasiad reaalseks. Teisalt on ta
vilets abikaasa, kes andis mingil põhjusel oma naise
mõneks ajaks sõbrale «kasutada». Ja
ühel õhtul saabub naine tagasi.
Ent see, kes tagasi saabub, ei olegi enam see naine, vaid
midagi enamat. Episood? Glorie on midagi, mis mõjub
destruktiivselt turvalisele reaalsusele. Ta on kui «auk
reaalsuses», kellel on omad seadused või
õigemini ei ole neid. Ta väärtushinnangud
asetsevad kuskil teiselpool head ja kurja. Glorie on kui
jumal -- unenägude jumal, kes teostab oma
fantaasiaid piire seadmata.
Iha objekti liikumine
Hetkel, kui Beumler ja Glorie lülitavad sisse Teise
Teadvuse muunduri, kandub tegevus taas kuhugi
ebamäärasesse Eimiskisse (unenäkku). Pikk
suguakti kirjeldus toob sisse uue olulise märksõna:
IHA. See viitab juba selgelt Freudi ja Lacani
kontseptsioonidele:
Igasugune uni projitseerub valgele ekraanile, mida pole
reeglina näha (kui seda mitte just kujutleda). Tühi
unenäo-ekraan on seostatav magamisIHAga, mille
prototüübiks on hästitoidetud imiku uinak.
Tühi ekraan samastub ema rinnaga. Kõik muu
(temaatika), mis ekraanile tekib, on tekitatud teiste ihade
poolt. See häirib magamist ja vormib unenäo. Fantaasia
on omamoodi stsenaarium, mis realiseerib subjekti iha. Fantaasia
õpetab/teostab ihalemist ehk otsib sobiva objekti.
Hirm tekib Lacani järgi siis, kui ollakse (iha)
objektile liiga lähedal. Hirmu tekitab iha kadumine.
Beumler tundis kohutavat õudu just pärast seda,
kui oli oma esimese rahulduse kätte saanud. Iha oli
kadunud! Fantaasia jaoks polnud enam ruumi, kui objekt oli
kätte saadud. Beumler soovis isegi, et ta füüsis
alt veaks, kuid Glorie varikujusid tekkis üha juurde ja
Beumler ei näinud muud, kui sadade naiste
õnnelikult naeratavaid nägusid, kellest alati
üks tema peal üles-alla hüpeldes tantsis ning
lõpuks ka oma hirmuäratavatest silmadest kurdistava
karje kuuldavale tõi.
Üsna ühemõtteliselt on vahele
põimitud ka freudistlik kastratsioonihirm: Beumler
vaatas naist õudusega ja mõtles, äkki on tal
allpool veel üks paar hambaid...
Seejärel mattub Beumleri mõistus
ebamäärasesse pimedusse. Ja kui ta oma silmad avab,
avastab ta end tühjalt rannalt:
«Mere ja taeva piiril loojusid kaks punakat
päikeseketast -- üks ühele poole, teine
teisele...»
Sarnaselt on kirjeldatud «Kroaanlastes» planeet
Kroaani, kus üks päike tõuseb hommikuti
ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Ja nad loojuvad ka
niimoodi.
Ma ei vaevugi seda nimetama märkimisväärseks
kokkusattumuseks. Seda see pole. Miks see oluline on?
Ausõna, pole aimugi. Hiljem mainitakse
möödaminnes, et on olemas mingisugune kroanismi-
nimeline religioosne liikumine, mis näis olevat kristluse
välja tõrjunud. Kroaan mängib mingit uut
paradiisliku rolli, kuid millist täpsemalt, teab ehk ainult
autor ise.
Oluline on hoopis see, et just selles kohas tabab Beumlerit
lacanlik äratundmine:
(«Glorie, sinu) iha on see, mis meis ihaleb! Me
armastame lakkamatult ja südamepõhjast
Armastust!»
Lacani järgi taotleb IHA kestvust/püsivust, mitte
rahuldatuse saamist. Iha objektiks on iha ise. Nirvaana- ja
naudinguprintsiip on opositsioonis.
Taolisena pole armastus tõesti midagi muud kui
kannatus -- iha ihalemine ehk lõputu protsess,
kus midagi ei saavutata. Subjekti suhe oma iha objektiga on
midagi säärast nagu Achilleuse ja kilpkonna lugu. Seda
ei saa iial kinni püüda (nagu Glorie kummitav
nägu möödakäijate varjus, mis vaatamisel
alati silma alt minema lipsab).
Trinity intentsioonis asetatakse Glorie Armastuse
tähistajaks. Maa-aluse kabeli altarimaalil on kujutatud
Glorie't ja selle kohal jookseb tekst: Jumal on Armastus. (Suure
tähega kirjutatud «Armastuse» võib vabalt
asendada sõnadega «Glorie» või
«Jumal». Tähenduslikkus muutub sellevõrra
ainult sügavamaks.)
Sarnane sublimatsioon toimub ka «Unenägude
jumalas». Armastus kandub ühelt objektilt teisele, et
iha võiks säilida. Armastatakse armastuse tunnet ehk
iha objektiks on iha ise. Ja kui see kõik ühel
momendil kokku variseb, tabab peategelast läbi
eksistentsiaalse kriisi äratundmine (tõde?):
«Ma tegin kõike vaid armastusest /.../
Armastus on painaja, kas te ei teadnudki seda? Elu on
unenägu ja armastus on painaja!»
Fantaasia kui kõige alus
Tekstidest käib läbi veel üks oluline
märksõna -- ETTEKUJUTUS või FANTAASIA
(sünonüümidena), mis haakub ühtlasi ka
ihalemise motiividega.
«Meeleparandajas» leiab härra Gordon
teistkordsel vaatamisel salapärasest valgest kotist
muutunud kirjaga paberi, mis on ilmunud sinna justkui Eikuskilt
(tühjusest, reaalse «august»). Ta loeb sealt:
«Ettekujutusele antakse eriline tähendus ka
siis, kui ollakse end juba haiglases mõtteteatris
kaotanud. Sellele omistatakse agooniline õudus, mis ehk
polegi muud, kui «Jumalatu müstika» --
sinu enese universum...»
Härra Gordon, pisike varganägu, ihales
võõrast kotti. Hetkel, mil ta selle kätte sai
ja sinna sisse vaatas ning avastas selle üsna
«tühja» olevat, tabas teda «agooniline
õudus». Objekt oli käes (ihalemise protsess
lõppes) ja fantaasial polnud enam pidepunkti, millelt
oleks saanud ihalemist jätkata. Kotist vaatas talle vastu
tegelikkus ehk tõde (formuleerituna kirjapaberil).
Gordon heitis pilgu justkui enesesse, mis oli nähtavasti
sama tühi/auk(maatiline) nagu kottki ehk kus ei olnud
midagi ihaldatavat. Isegi mitte jumalat.
Kõikjal saavutatakse ihaldatav objekt seal, kus
reaalsus paindub tühjuseks -- olematuks
dimensiooniks. Seal, kus reaalsusse tungib midagi
võõrast. Ja see «võõras»
ei röövi subjektilt mitte ainult objekte, mida
ihaldada, vaid ka subjekti enesepildi.
«Meeleparandajas» on selleks valge kott,
«Glorie's...» saavutatakse objekt tehisunenäos,
mis pole muud kui moondunud reaalsus (olematu korrus).
«Unenägude jumalas» käib peategelane
vahepeal «ära» (kodus?) ja iga kord just siis,
kui ihaldatav objekt (või teine, kelle kaudu enesepilt
re-projitseeritakse) silmapiirilt kaob.
Lacani järgi teostab fantaasia ihalust. Fantaasia loob
kättesaamatuid kujutluspilte ja suurem osa elust polegi
seeläbi midagi enamat kui lõputu ihalemine (suurem
maja, parem auto, ilusam naine jne.). Fantaasia rolliks on
subjekti ihale koordinaatide andmine. Lõpeta ihalemine ja
su elu muutub tühjaks -- reaalseks!
(«Unenägude jumalas» kajastuv Kolmainu (Trinity
seostab mänglevalt autorinime jutustuse esoteerilise
tasandiga) Üks-Kõiksuse filosoofia püüab
nähtavasti kirjeldada tõelist reaalsust, kus
puudub igasugune IHA millegi järele. Siiski, hiljem see iha
tekib. Ihaletakse impulsse ja kogemust ehk
teisisõnu -- ihalust.)
KOGEMUS näib olevat veel üks oluline
märksõna. «Glorie's...» on just
kogemus see, (pange tähele, seal on see välja
toodud kaldkirjas!) mida Glorie taga ajab. Ka
«Unenägude jumalas» ihaldab peategelane (Trinity
= Kolmainsus) kogemust. Ühesõnaga Glorie't
näidatakse varjatult Jumalana, kuid jutustuse lõpus
juba Demiurgina, kus jääb lõpuni
küsitavaks, kas Jumal/Glorie on jumal või
deemon?
Fantaasia ja ihaluse motiiv on eriti tugevalt välja
toodud just «Unenägude jumalas». Hoopis teises
valguses kajastub see katoliku preestri loos. Härra Michin
hakkab korraga söögilaua taga Madeleine'i himustama.
M. aitab omakorda preestri fantaasiat toita, muutes oma
käitumise eriti seksuaalseks. Minategelane peab samal ajal
loengut sellest, kuidas iha inimest hukutab.
Viimse piirini viidud preester püüab läbi
kahetsuse saavutada lepitatuse nullseisundit, keelates endale
igasuguse naudingut pakkuva kujutluspildi, kuid see muudab ta
elu pigem hullemaks. Sealt edasi võis preestrile
naudingut pakkuda ainult südametunnistuse etteheidetest
koosnev masohhismi suletud ring.
Jumalaks olemise tahe
«Glorie...» jutus saab fantaasiast
kõikvõimsuse sümbol. Nii kaua, kui
jätkub fantaasiat, niikaua libiseb ihaldatav objekt
käest ja elu võib täisvõimsusel
jätkuda. Kuid siin on rõhk juba ihade teostamises,
mitte ainult ihaluses endas. Beumler suunab oma leiutisega
alateadvusse surutud soovid ja ihad tehisunenägudesse,
otsides seeläbi omamoodi teraapiat inimeseks olemisele.
Ent Glorie on juba kõike seda, mida Beumler luua
püüdis. Ainult selle vahega, et Glorie ei olnud seda
tehisunenägudes, vaid ka päris reaalsuses. Nietzcshe
üliinimese prototüübina kujutleb Glorie ennast
isegi taaskehastunud (nais)Jeesuseks. Kuid päris
lõpus pakub ta Beumlerile kuradi kombel tervet maailma,
mispeale too ei kostagi enam, et «sa oled puhas
Kurjus! Pakend on vaid uhke.»
Kontekstist eraldi ei seisa ka autori kõige varasem
jutt «Soovide Loss» («Mardus» 2/1999).
Soovimine iseenesest on ihalus, kuid Soovide Loss sümbolina
on juba IHA kõikide ihalduste järele. Loss
tähistab taas seda maagilist «auku»
reaalsuses.
Kui tüdruk ja peategelane Lossist väljuvad, avastab
Cyril nagu oleks maailm muutunud. Inimesed on kadunud ja
kõik näib palju kaunimana. Tema soov oli
täitunud! Ent Cyrili soov ei olnud lihtsalt pisut maailma
muuta, ta tahtis seda uuesti luua -- oma näo
järele ehk olla kui jumal! Kuid millegipärast kukub
tema jumalikku sfääri tungimine haledalt läbi ja
järgmisel hetkel leiab ta enese tüdruku poolt
orjastatuna.
«Unenägude jumalas» kehastab Madeleine seda
valitsemistahet. Ka tema on sunnitud lõpuks leppima
üsna ebameeldiva positsiooniga -- inimeseks
olemisega.
Iseäralik mütoloogia
Üsnagi huvitav tegelane «Glorie...» loos
on pastorihärra Cooper Field. Loo alguses on ta tundmatu
halli kaabuga vanamees, kelle kuuevarrukat Glorie
kohendas ja kelle käeotsas kõlkus hiljem valge
vanaldase väljanägemisega kott.
«Meeleparandajas» figureeris samuti üks halli
kaabuga mees. Juhus? Vaevalt. Vanameest nimetati kord
preestriks, kord Cooperiks, aga ühel hetkel, kui ilmus
Glorie, nimetas naine teda Copperfieldiks.
Algul arvasin, et kirjaviga. Aga pärast kõike
eelnevat, ei usu ma enam kunagi kirjavigadesse! Mulle meenus, et
ühes teises loos oli samuti juttu Copperfieldist, mis
tõsi küll pole Trinity kirjutatud. Ent üha enam
süveneb minus nüüd kahtlus, et need kaks autorit
on üks ja see sama. Temaatika ja stiil on üsna
sarnane! Lisaks mainitud morfiin... Ja Trinity unenägude
jumal Morpheus... Pluss läbiv kristlik apokalüpsis.
Pole võimalik eksida! (Kui eksin, andke mulle
andeks.)
Mis «Glorie...» teoloogilistesse
spekulatsioonidesse puutub, siis oli see hämmatavalt
usutav. Vaevalt on see laest võetud. Kui jamaikalased
peavad Jeesust neegriks, siis arvatavasti peavad feministid teda
naiseks. Kuid inglid laulsid pigem «Gloria in excelsis Deo
(Au olgu Jumalale kõrges)», kui et «Glorie-
Glorie». Aga spekulatsiooni huvides võisid nad
muidugi ka vastsündinut nimepidi tervitada. (Kiriklik
tsensuur, ehhee!)
Kogu selle «jumalatu müstika» raskemini
tõlgendatavaks elemendiks jääb Teise Teadvuse
mütoloogia. Esimest korda on Teisest juttu
«Mina ja Teises», kus vahest kõige
arusaadavamaks muudaks jutu lacanlik seisukoht:
«Mitteteadvus on Teise kõne». Ei hakka siin
süvenema kõikidesse psüühilistesse
süsteemidesse. Ütlen ainult, et see mitteteadvus
(või alateadvus) on Lacani järgi see sama lünk,
auk või katkestus mõtlemises ja kõnes.
«Unenägude jumalas» väljendatakse seda
«katkestust» kaldkirjas tekstiga, milles
mõtlemine kandub teise reaalsusse. Loo
lõpus tunnistab peategelane, et kui ma olen pinges,
tabab mind mingi kummaline katkestus. Veider tühjus ja auk
-- mälu lünk. Selle tobeda psühhoosi
pärast ei suuda ma meenutada, mis vahepeal juhtus.
Selles loos kukub tegelane mõnikord reaalsusest
välja, «auku» mis võiks olla lacanlikult
mitteteadvus või siis Teine Teadvus. Aga kui
«Unenägude jumalas» ja «Kroaanlastes»
räägitakse Teisest Teadvusest, siis nende
järgi ei ole paraku võimalik lacanlikke laiendusi
ära tunda. Mõlemas loos räägitakse Teisest
Teadvusest kui mingist kõrgemast instantsist, mis hoiab
inimesi oma illusioonide küljes vangis. Siin lõhnab
see rohkem gnostitsistlike variatsioonide järele.
«Glorie...» loos on Teine Teadvus selgelt
mitteteadvus/alateadvus, kust kangutatakse välja salajased
ihad. Seega puudub siin arusaadav järjepidevus.
Võibolla selles on teatavat loogikat, kuid mina seda
igatahes ei leia.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks peab tunnistama, et ega siin ei
õnnestugi suurt midagi kokku võtta, kuna pole veel
midagi lahtigi räägitud. Üritasin lihtsalt autori
juttudest ära tunda seda, mis minu jaoks ära tuntav
oli ja tabada tabamatut.
Tunnistan ausalt, Trinity on ja jääb mulle
sümpaatseks autoriks. Eelkõige seetõttu, et
igas tema loos pesitseb paar «tabamatut» mõtet
ja paarkümmend «tabamatut» seost, mis avanevad
ainult «õige võtmega». Mul on
mõned võtmed...
Teine meeldiv moment seisneb selles, et autor ei kirjuta
suvalisi tondijutte, vaid põimib juttudesse eksootilisi
ja moodsaid ideid, mis veavad alati välja ühte ja
samasse kohta -- maailma, kus unenägu ja reaalsus
sulavad kokku. Ja selle maailma jumalaks on TRINITY.
|