01.09.2001 |
André Trinity
Glorie igavene kohalolek |
Mõlemad arvasid, et pisike Dornan magab. Aga ta oli
üleval. Istus magamistoa uksel ja kuulas, kuidas isa ja
keegi võõras mees rääkisid.
«See oleks äärmiselt jabur, kui laseksin tal
alati teha nii nagu tema seda soovib,» rääkis
võõras. «Küsimus on võimus! Iga
inimesega on nii, et kõigepealt proovitakse teise inimese
taluvuse piirid järele, et siis oma käitumisega kuhugi
närvesöövale piirile pidama jääda. Tead,
ma olen juba sellises seisundis, et annaksin ükskõik
mida, kui ta ainult sinu juurde tagasi tuleks.»
«Sa tahad Glorie siia tagasi saata?» pahvatas
Beumler ärritunud toonil.
«Ei, mitte seda... Ma ei tea, vist küll. Kas see
oleks mõeldav? Ma mõtlen, et sättida
kõik kuidagi nii, et Glorie tuleks sinu juurde tagasi ja
rahu majas. Dornanil oleks kindlasti hea meel.»
«Hull oled peast või?» nähvas Beumler.
«Ma ei taha teda siia ringi nuhkima ja mind kamandama. Tead,
ma aimasin, et kui sina juba kord mu ukse taga oled, on
õnnetus käes. Ma olen harjunud Dornaniga kahekesi
hakkama saama, meil on normaalne isa-poja suhe ja ma ei taha,
et Glorie tuleks seda rikkuma.»
«Jumal küll, ta on ju ikkagi poisi ema!»
«Mis see loeb?» katkestas Beumler. «Mida
kuradit see loeb? Mõtle nüüd õige
järele! Pool aastat tagasi marssisid sa siit uksest pudeliga
sisse, kindla nõuga Glorie endale saada. Ma isegi ei
mäleta, mis kärbseid sa mulle pähe ajasid, aga
nüüd on ta sinu. Kõik! Pealegi, ega me ei
sobinudki eriti hästi. Sinuga tekkis tal suhe ainult
tänu sellele, et ma kõik ööd ja päevad
all laboris kükitasin. Ja nüüd, kui ma hakkan oma
projektiga just valmis saama, tahad sa ta mulle tagasi tuua! Mul
ei ole sellist õnnetust tarvis. Kas Glorie ikka ise teab
ka, mida sa siin üritad?»
«Ei tea. Aga viimasel ajal ta muust ei räägigi,
kui tore tal sinuga oli,» vastas võõras.
«Tal on nagu mingi kinnisidee minust sind kasvatada. Justkui
oleksin ma mõni närune toataim, kelle kasvamissuunda
saab keppide ja redeli abil muuta.»
«Oh õudust...» ohkas Beumler.
Nad jäid vait. Kraapsatusega süttis tikk. Keegi tegi
suitsu.
Dornan istus praokil uksel ja näppis närviliselt oma
trussikuid.
«Tead, kallis mees, kui ma peaksin mingil põhjusel
nüüd Glorie uuesti tagasi võtma, arvaksin igal
päeval, et ega ma viimati vaimselt haige ei ole. Meditsiin
ei leiaks taolisele käitumisele korralikku terminitki.
Elu-persse-keeramise-sundus!»
«Aga sa ju ikka veel armastad teda, kas pole? Ja tema
armastab sind.»
«Armastab mind? See on õgiv armastus! See on
infantiilne omamistung ja ebainimlik väljapressimine. Ta
tahab kõike omada! Kui see võimalik oleks, elaks ta
kõikide ilusate meestega koos ja kamandaks neid. Vahel
mulle tundub, et ta pole üldse inimene...»
«Muuseas, sellest tahtsin sinuga juba ammu
rääkida, aga ma ei julgenud taolise jutuga lagedale
tulla.»
«Misasja?»
Isa pahur toon sundis pealt kuulavat poissi võpatama.
Võõras tasandas häält.
«Glorie isiksusesära ja loomuomane ainuotsustamise
voli on tegelikult ainult üks vaimuande osa. Seda
võib kohata paljude naiste juures, nagu ka rohekassiniseid
silmi ja täiuslikku keha. Sellisena on ta nagu paradiislik
indiviid - unistuste naine. Aga mitte naine, kes kohaneb
teistega, vaid naine, kelle kompromissitus nõuab
kohanemist temaga...»
«Ma ei saa nüüd täpselt aru, kas sa tulid
siia minu naist ülistama või? Seda kõike ma
tean, mulle ei ole vaja seda üle korrata!»
«Aga kas sa oled tähele pannud, et vahel tekib
selline tunne, nagu suudaks ta viibida kõikjal? Muidugi
oled! Ütlesid just ennist, et sa ei taha, et ta tuleb siia
nuhkima.»
«Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad,» turtsus
Beumler edasi.
«Ma kahtlustan, et Glorie'l on mingi maagiline
võime viibida ükskõik kus ruumi punktis ja
ükskõik mis ajal. Mul ei ole kindlaid
tõendeid, seda pean möönma, aga mulle tundub...
Tundub, et Glorie on justkui võluv igikohalolek
kõikjal, kus ma viibin. Mõistad?»
Võõra hääles kõlas
ärevust.
«Sa ajad pada! Kui sa temast nii sissevõetud oled,
miks tahad mulle teda tagasi saata? Igikohalolek? Täielik
jamps!»
«Kas Glorie on sul kunagi all laboris
käinud?»
«Ei, mitte kunagi. Mis see siia puutub?» vastas
Beumler.
Dornanil hakkas palav. Ta oli tahtnud alati isaga laborisse
kaasa minna, aga kunagi ei lubatud. Pideva keelamise tõttu
võttis labori mainimine Dornani mõtteis alati
hirmuäratava vormi. Justkui toimuksid seal koledad
piinamised loomade ja inimestega.
Võõras jätkas:
«Kuid kas sul on olnud kunagi sellist tunnet, et Glorie
seisab su seljataga, kuigi tead, et uks on lukus ja sa oled
üksi?»
«Jah, on vist küll. Ma ei saa ikkagi aru, kuhu sa
rihid. Kui hakata kõiki inimlikke tundeid
analüüsima ja nende olemust müstiliselt
põhjendama, võib lõpetada hullumajas.
Päriselt võib!»
«Ei, sa ei saanud minust aru. Ma ütlesin, et mul ei
ole mingeid kindlaid fakte. On vaid palju üksikuid
juhtumeid, mida mu mõistus peab juhusteks, kuid need sajad
juhused loovad Glorie'st kokkuvõtva pildi, kus
aeg-ajalt tundub, et ta ei olegi inimene.»
«Ma sain sinust väga hästi aru, ainult su
järeldused on veidi rutakad,» kostis Beumler
mürgiselt.
«Poole aasta jooksul tekkinud järeldused ei ole
rutakad,» muutus võõra hääl
ägedaks. «Tõesti ei ole! Ma ei usu eluilmas, et
sinul ei tekiks taolisi järeldusi, kui nädalast
nädalasse elades avastad, et Glorie liigub märkamatult
nagu vari ja on alati siis kohal, kui sa teda kõige
vähem ootad. Kui ma hommikul ärkan ja kööki
uimerdan, et tass kohvi keeta, on äkki Glorie platsis ja
ulatab mulle ka oma tassi. Alles ta ju magas! Ma lähen oma
tassiga elutuppa, ja pagan võtku, juba ta istub diivanil,
telekapult pihus ja klõpsib kanaleid. Põhjendan
endale igal hommikul, et küllap olin ilma kohvita
niivõrd uimane, et ei märganud, millal Glorie minust
mööda lipsas ja elutuppa sattus. Rääkimata
sellest, et mul ei õnnestu kunagi neid saateid näha,
mida mina tahan...»
Korraga kostus elutoa ukselt naisterahva hääl:
«Claudel, ma a r v a s i n, et sa oled siin! Miks sa
mulle ei ütelnud, et sa mu mehele külla
lähed?»
Pisike Dornan kargas uksevahelt püsti ja jooksis,
nutuvõru ümber suu, üle toa Glorie juurde.
«Emme, emme, emme... Ma mõtlesin, et sa ei
tulegi!»
Poiss kahmas kahe käega ema piha ümbert kinni ja
klammerdus tema märja mantli külge.
«Kuidas sa sisse said? Me ei kuulnud, kui sa tulid!»
ütles Beumler ja süütas teeseldud galantsusega uue
sigareti.
«Aaa, ei... Välisuks oli lahti, no ja ma tulin
sisse. Pealegi, Claudel'i auto oli ukse ees, nii et ma aimasin,
et te siin istute.»
Glorie seisis koriori vahekäigus ja naeratas
võluvalt. Naise kullakarva lokkide vahel muutus ta leebe
naeratus kuidagi ebamaiselt säravaks. See ootamatu ilmumine
võttis mehed sõnatuks. Claudel vaatas Beumlerile
tähendusrikkalt otsa, millest too võis välja
lugeda ühemõttelise
mida-ma-sulle-just-rääkisin.
«Dornan, kas sa ei maganudki?» küsis Beumler,
et mitte vait olla. Et poiss oli kogu selle aja üleval
olnud, see oli niigi selge.
Poiss raputas pead. Glorie kükitas poisi ette, sasis kahe
käega ta blondides juustes ja nunnutas:
«Sina siis ei maganudki! Kuulasid meeste jutte pealt,
jah? Kuulasid pealt, mida mehed rääkisid! On nii
või? Pärast räägid mulle ka, mis kuulsid,
eksju! Pärastpoole räägid!»
Mehed kohmetusid. Claudel saatis Beumlerile uue
tähendusrikka pilgu, mille peale too pea ära keeras ja
naise poole pöördus:
«Kell on küll palju, aga äkki tahad kohvi
või midagi?»
«Kohvi ei taha, aga veinist ära ei
ütleks...»
«Ma toon keldrist.»
Beumler tõusis ja läks keldrisse. Trepilambi
valguses pikalt pudelit valides, tabas ta end mõttelt, et
kas Glorie mitte meelega teda veini järele ei saatnud?
Nüüd avanes tal võimalus Claudel'iga omavahel
paar sõna vahetada, kui teda ennast silmapiiril polnud.
Glorie oli just sedasorti naine. Ta võis vabalt ka kogu
selle aja vaikselt uksepeal nende juttu pealt kuulata ja
seejärel tuppa astudes teatrit tegema hakata.
Dornan kuulis kindlasti, mis nad rääkisid. See oli
fakt. Glorie kohta ei osanud ta midagi kindlat arvata. Nad ei
olnud ju kumbki kuulnud, millal Glorie sisse tuli.
Kui Beumler pudeliga üles tuppa tagasi jõudis,
istusid diivanil ainult Glorie ja poiss.
«Kuhu Claudel siis läks?» ei saanud Beumler
küsimata jätta, märgates, et tolle mantel oli ka
kadunud.
«Ah Claudel, « ütles Glorie hooletult.
«Claudel'i saatsin ma koju. Ma ei lähe enam ta juurde
tagasi. Kas sa tõid mu lemmikveini?»
«Jah. Sa jääd nüüd siia, nagu ma aru
saan!» nentis mees ilmselget tõsiasja.
«Loomulikult.»
Naise «loomulikult» kõlas nii loomulikult, et
Beumler võinuks vanduda, et kui see inimesesarnane olend
teda just imbetsilliks ei pidanud, võis tema stoilises
meelekindluses märgata maailma täiuslikumat naiselikku
naiivsust, mis pidi ära hävitama igasuguse
võimaluse vastuvaidlemiseks.
Beumler kehitas õlgu ja tõi köögist
korgitseri.
«Tegelikult ära tee seda lahti,» katkestas
naine. «Ma olen nii väsinud, et ei jaksa sinuga koos
juua ja lobiseda. Targem oleks vist magama minna. Poiss on ka
hirmus väsinud, nii et joome parem homme.»
Mees kehitas uuesti õlgu. Tal ei jäänud muud
üle kui Glorie'ga nõustuda. Nad viisid Dornani
magamistuppa ja riietusid lahti.
***
Beumlerit näris palavikuline tunne, et elu on talumatult
vastik. Et Glorie tagasi tuli, see oli vaid osake
vastikustundest. Oli teisigi vastikuid momente, ent vastikuse
kulminatsioon oli muidugi heatujulises naises, kes juba hommikul
lustakalt ümisedes väljas pesu kuivama riputas ja
möödakäijatega juttu vestis. Beumleril kulus
sigareti süütamiseks kümmekond tikku, siis hakkas
ta närviliselt suitsu pahvima. Aknast paistis elavaloomuline
Glorie, kes parasjagu ühe halli kaabuga vanamehe
kuuevarrukat kohendas ja millegi üle meloodiliselt naeru
lagistas.
Ta on nagu kummitav unelm, mõtles Beumler.
Kontrollimatu ettekujutus, kelle armastus kord osavalt eemaldub
ja siis uuesti lämmatab. Glorie oli tagasi ja see näis
Beumlerile kohutav-koletu paratamatusena. Claudel ainult
näitas oma nägu ja õnnetus oli käes.
Magusalt jahmatamapanev õnnetus, mis algselt
püüdis ilmuda intiimse perekonnaõnne varjus. Ja
siis juhtub see jälle: vasikavaimustuse piinav
lõppstaadium, lapsikud kapriisitsemised, lõputu
rahulolematus ja altkulmu luuramine. Romanss lõppeb ja ta
leiab mõneks ajaks jälle kellegi huvitavama.
Beumler tundis, et keegi vaatab teda seljataga. Ta keeras
ringi. Dornan oli ärganud. Ta seisis keset elutuba ja
haigutas.
«Issi, kus emme on?»
«Õues,» vastas Beumler.
«Kas ta jääb nüüd meie
juurde?»
«Vist küll.»
Beumler vaatas aknast uuesti hoovi. Mees ja Glorie olid
vaateväljast kadunud.
«Aga kes see oli, kes meil eile külas
käis?» uuris poiss edasi.
«See oli üks emme hea sõber,» kostis
seljatagant Glorie hääl.
Beumler keeras ennast ringi. Naine seisis poisi seljataga ja
mudis ta õlgu. Glorie näos peegeldus tema elev
meeleolu. Ilmutis kergitas oma vasakut kulmu ja kinkis mehele
kelmika peanoogutuse.
«Ah et hea sõber,» kommenteeris Beumler.
«Nii hea sõber, et saadeti õhtul sekundipealt
koju.»
«Just,» teatas Glorie rahulolevalt. «Ja ei
mingit skandaali! Kas pole ilus? Uitas veidi unistustemaal ja
lõpuks ärkas tühisesse reaalsusse. No hard
feelings!»
«Tõesti?»
«No võibolla mitte. Vahest säilivad kunagised
magusad lõhnad ja kauged mälestused juhuslike
emotsioonidega.»
«Kas selline õrritamine on tingimata
vajalik?»
Beumleri hääles oli midagi, mis ei lubanud Glorie'l
nöökimist jätkata.
Naine kummardus poisi kohale.
«Noh, kuidas meie pisike ka magas? Mis? Kas sul pole
jututuju? Või nägid paha und?»
«Jäta mind rahule!»
Dornan rapsis ema käe õlalt maha ja jooksis
kööki. Glorie vaatas Beumlerile etteheitvalt otsa.
«Mis poisil viga on? Mis sa talle ütlesid?»
«Mitte midagi,» vastas Beumler
ükskõikselt. Tal oli hea meel, et polnud ainus kes
taipas, et midagi on väga valesti.
«Midagi vist ikka ütlesid! Niimoodi pole ta minuga
veel kordagi käitunud.»
«Jumal küll, mis sa tõesti arvad, et
pärast pooleaastast äraolekut tuleme sulle lilledega
vastu või? Isegi laps saab aru, et see ei ole normaalne.
Ma ei ütlenud Dornanile midagi. Ta lihtsalt küsis, et
kas sa jääd nüüd siia.»
«Ja mis sa ütlesid?»
«Et vist küll. Oli mul õigus?»
Glorie noogutas. Ta tegi suu lahti, et veel midagi lisada, aga
mõtles viimasel sekundil ümber. Vaatas korraks
kaastundlikult mehele otsa, justkui õnnestuks tal vaikides
oma pahategu heastada ja kõndis siis aeda tagasi.
Beumler ohkas raskelt ja suundus kööki, et Dornanile
seltsi pakkuda, kui telefon helises. Beumler haaras toru.
«Jaa!»
«Beumler sina? Claudel siinpool...»
«Tere Claudel,» kostis Beumler kurnatult.
«Ma tahtsin eilse pärast vabandust paluda.
Tagantjärele mõeldes oli mu ettepanek vist
ennekuulmatult häbematu...»
«Oli küll.»
«Jah, ma saan isegi aru, et sinu juurde tulek oli
viga...
(telefon ragises ja Beumleril läksid mõned
sõnad kaduma)
...enam peaksin vabandust paluma, et me õhtul nii
inetult ära läksime. See oli muidugi Glorie idee. Tead
isegi, et ta ei kuuletu kellelegi oma tujukate soovidega. Ta
haaras mul lihtsalt varrukast ja kamandas, et nüüd
lähme koju tagasi. Loomulikult punnisin ma vastu. Oleksime
võinud viisakusest kas või head õhtut
soovida, aga ta oli millegipärast kohutavalt vihane ega
lasknud mul jääda. Ta sõna otseses mõttes
lohistas mind varrukatpidi koju, kus sain veel paraja peapesu
selle eest, et...»
«Mida sa räägid?» katkestas Beumler.
Üle tema selja jooksid tahtmatud külmajudinad.
Hüplev pilk peatus aknal, kust paistis Glorie nõtke
figuur. Ta seisis pesunööride all, pea kuklas ja vaatas
pilvi. Otsekui tajudes, et teda jälgitakse, keeras ta ennast
ringi ja naeratas Beumlerile.
«Mis ma räägin, mis ma räägin,»
kostis torust Claudel'i porinat. «Peapesu sain, mis muud!
Selle eest, et sulle külla tulin ja selle eest, et ei
tahtnud ebaviisakalt lahkuda. Kurat võtaks, ta tapab mu
oma kapriisidega...»
«Kus ta praegu on?»
Beumlerile tundus enda hääl kauge ja kähe.
Küsimus pani ta värisema, sest aimatav tõetera
näis absurdse ja pentsikuna.
«Poodi läks. Ma ju ei helistaks, kui ta siin mu
kõrval oleks! Oled sa...»
«Claudel, kuula mind! Glorie on siin! Väljas,
riputab pesu kuivama ja vahib pilvi. Ta jäi juba eile
õhtul siia!»
«Sa teed nalja!»
«Ma ei tea, kumb meist praegu nalja teeb, aga Glorie
jäi eile siia ja see on sulatõsi. Ma ju näen
teda praegu aknast!»
«Ma kinnitan sulle...
(telefon ragises jälle)
...koos koju. Aga... mäletad, mis ma sulle eile
rääkisin? Äkki... Kuule, uks käis. Ta tuli
tagasi. Ma pean lõpetama.»
Telefon visati hargile.
Beumler pani toru käest ja vaatas õue. Glorie oli
silmapiirilt kadunud.
«Mida kuradit...» pomises ta omaette, kuid vakatas
siis.
Dornan seisis köögiuksel ja vaatas oma suurte
küsivate silmadega isale otsa. Poisi suunurka oli
jäänud sõrmeotsatäis jogurtit, mille ta
nüüd käeseljaga üle põse laiali
tõmbas.
«Kas emme läks onu Claudel'i juurde
tagasi?»
Beumler ei vastanud.
«Ma tean, et läks,» jätkas poiss. «Ta
läks eile onu Claudel'iga koos ära. Ma
nägin!»
«Mida sa räägid? Emme jäi ju siia! Eile
pani ta su ilusti magama ja veel mõni hetk tagasi ajasime
temaga juttu. Ta ei läinud onu Claudel'i juurde!»
Beumleri hämmeldus kasvas. Ta enese jutt oli
ühteaegu nii usutav ja nii vale, hääl oli pisut
ebakindel ning värisev. See kõik pani teda
kõhklema ja viis kimbatusse.
«Läks küll, ma nägin!» ei jätnud
poiss järgi. «Emme läks onu Claudel'i juurde ja
jäi siia ka!»
Poisi jutt oli rabav. Lapse suu ei valeta! Äkki Claudel
ei teinudki lolli nalja? Sõbra jutus polnud ta tegelikult
kordagi kahelnud. Claudel oli pigem arglik paranoiku, kui muhe
naljamees.
«See ei ole võimalik, kullake.»
«On küll!» kiunatas poiss solvunult ja taganes
kööki. «On küll võimalik! On! Sa oled
loll ja ei tea midagi!»
Beumler vaatas uuesti aknast välja ja püüdis
ennast koguda. Glorie't ei olnud näha. Kuradi kurat!
mõtles ta vihaselt. Mis värk on? Paistis nagu
aidanuks mõttes siunamine tal ennast kokku võtta.
Siis haaras ta otsustavalt telefoni järele ja valis
Claudel'i numbri.
«Mina siin. Kuule, anna Glorie'le!»
«Hull oled peast või? Mida sa õige
mõtled?»
«Ta on ju sinu juures, kas pole? Anna siis talle, ma
tahan temaga rääkida!»
«Ta on praegu... eee... dušši all. Kuule, see
ei ole hea mõte, ausalt! Kas sa ei karda, et see teeb meie
olukorra veelgi keerulisemaks?»
«Claudel, tolvan! Olukord o n juba keeruline, mis moodi
saab seda v e e l g i k e e r u l i s e m a k s teha? Anna see kuradima telefon talle või ma tulen sinna!»
«Ma palun, ära seda küll tee! Mõtle ikka
järele, enne kui meie mõlema
närvisüsteemile halastamatu hoobi annad. Me ei tea ju
kumbki, mis sellele järgneb!»
Sel hetkel sisenes Glorie elutuppa. Ta vaatas südamlikult
Beumleri poole ja istus nappi kleiti kohendades tugitooli. Glorie
silmitses salapärase näoga uuesti meest ja küsis
tögavalt:
«Kellega sa rääkisid?»
«Mitte kellegagi. Valeühendus,» vastas mees ja
pani toru hargile.
«Või et valeühendus? Nojah, miks mitte, aga
sinu nurkasurutud olemus näitab, et see võis olla
kõike muud, ainult mitte valeühendus. Või mis,
Beumler?»
Glorie väljakutsuvast pilkest ei olnud aru saada, kas ta
rääkis tõsiselt või püüdis
meest lihtsalt õrritada.
«Ja kuidas meie pilvi vahtiv tibuke ka elab? Kas
nuusutasid õues niisama värske pesu ja saabuva kevade
hõngu või käisid hoopis poes?» andis
Beumler vastu.
«Miks sa arvad, et ma poes käisin?» muutus
Glorie tähelepanelikuks.
«Ma ei tea. Tõepoolest miks? Tavaliselt tuled sa
sealt tagasi ilmatusuure kotiga. Ühtegi kotti küll
kusagil nurgas näha ei ole, nii et...»
«Miks sa arvasid, et ma poes käisin?» kordas
Glorie.
«Vabandust! Sa ei käinud poes. Kotti pole,
järelikult ei käinud! (kui sa seda kotti muidugi
kuhugi mujale ei viinud) Käisid lihtsalt õues
roosa-mannavahu-pilvekesi imetlemas.»
Beumler vaatas naisele tähelepanelikult otsa,
võttis laualt suitsupaki ja potsatas teise tugitooli
istuma. Nad jõllitasid hetke üksteist nagu kass ja
koer, et siis peitusemängimist uue hooga jätkata.
«Tead, mis ma tahaks,» sõnas Glorie.
«Noh?»
«Ma tahaks sinu ja selle kuramuse labori õhku
lasta!»
«Mis see labor äkki siia puutub?»
Beumler paistis uue jutusuuna peale üsna üllatunud
olevat. Varem ei olnud taolisi etteheiteid Glorie poolt
tulnud.
«Labor puutub alati kõigesse! A l a t i ! Kas sa
ei ole märganud? Esimesed aastad sa lihtsalt ehitasid seda
ning majas oli sind näha nagu kuuvarjutust! Järgmised
aastad tegelesid sa laborisse kolu tassimisega ja sealt edasi ei
olnud sind enam üldse näha. Ma ei saa ainult aru, mis
valu on sind praegu laborist välja ajanud? Selleks peab
küll paganama mõjuv põhjus olema!»
«Sina, tibuke, ikka sina! Sa tulid ju tagasi. Kas see
pole siis mõjuv põhjus, mis?»
«Eluilmas ei usu!»
Glorie tõstis temperamentselt oma sihvaka koiva
üle põlve ja pildus sädemeid.
«Peab olema veel mingi põhjus! Minu pärast ei
ole sa veel kunagi midagi teinud! Mis nüüd, kas projekt
sai valmis?»
«Õige, projekt sai ka valmis, aga...»
«Ahaa!» ei lasknud Glorie mehel jätkata.
«Näed sa! Kas see sama...
eee...mis-ta-nimi-nüüd-oligi, see
Teise...»
«Teise Teadvuse muundur,» aitas Beumler lahkelt. Ta
süütas sigareti.
«Just. Kas see tähendab, et nüüd on
laboriga mõneks ajaks rahu majas ja sind on edaspidi siin
korrusel ka näha?»
«Ega tea midagi, eks seda saab näha. Väga
tähelepanelik sinust! Aga mul on samuti väike
tähelepanek!»
Suitsujuga hõljus lae poole.
«Anna tulla!»
«Projekti mehhaaniline osa sai valmis ja nagu
võluväel, ilmus välja ka armas-kallis naine,
justkui võinuks ta teada seda kuupäeva, millal iga
kui viimne detail paigas on. Milline hämmastav
kokkusattumus!»
Beumler manas ette õela naeratuse.
Glorie pilgutas häbelikult silmi. Beumler leebus, ahmis
pilguga naise paljaid sääri ja mõtles, et Glorie
on kõikidest maailma naistest kõige kaunim.
Selliseid ei tohiks rohkem olla, kui ainult üks eksemplar.
Ta oli ilus igast küljest ja igas olukorras; siis kui ta
naeris, siis kui vihastas või kui näitas ennast
julma, kalgi ja ükskõiksena. Eriti ilus oli ta
sõjakana. Siis muutusid tema näojooned teravateks
kontuurideks ja rohekalt hõõguvad silmad hakkasid
mõttelisi sädemeid pilduma.
Beumler pahvis masinlikult suitsu ja pomises monotoonselt:
«Ma arvan, et ma tean miks sa siin oled.»
«Miks siis?»
«Sa oled avastanud endas midagi rabavat -- kui ma
vaid teaks, mis see on -- ja tahad nüüd pagan
teab mis veidrat mängu mängida, teha kõik tagasi
ja korvata need talumatud kannatused, mida sa oled pidanud minu
kõrval olles läbi elama. Ent mis moodi? Mitte miski
ei oleks ju piisav ja halastamatult oivaline! Ja siis... siis
kuulsid sa kusagilt mu valmivast leiutisest, arvatavasti
Claudel'ilt, kuigi ma keelasin tal kellelegi hingamast, ja
leidsid, et see peaks sobima. On mul õigus?»
Glorie muigas leebelt ja tema pilk muutus veelgi
süütumaks.
«On mul õigus?» küsis mees
kõrgendatud häälel.
«Jah,» vastas Glorie, «miks ei võiks sul
ka see kord õigus olla.»
Beumler vandus vaikselt ja lasi suitsul
ninasõõrmete kaudu välja aurata. Ta istus seal
nagu pisike, naise käest tappa saanud lohe, kel rusikad
sügelesid, kuid iidamast-aadamast pärit
moraalikoodeks ei lubanud neid taskust välja
tõmmata.
Glorie vaatas õndsalt lakke ja muigas
heatujuliselt.
«Tähendab, sa nõuad revanši ja selles
ongi kogu asi? Sellepärast tulidki tagasi? Aga millest sa
järeldad, et ma sind laborisse üldse sisse lasen? Et ma
sellega ülepea nõus olen?»
Glorie ei ütelnud jälle mitte midagi.
Kõigutas vaid üle põlve visatud
säärt ja heitis mehele küsiva pilgu.
«Olgu, olgu,» kostis mees. «Kui ainult selles
ongi asi, siis olen ma nõus. Tunnistan ausalt, su elu on
olnud raske ja sul on revanšiks täielik õigus.
Aga mis edasi? Kas siis lähed Claudel'i juurde tagasi ja
meie intellektuaalsetel julmustel on lõpp?»
Beumlerile meenusid kümned ja kümned seigad murtud
lubadustest, haledatest sõnelustest, äkkilistest
raevuhoogudest ja enda üleväsimusest tingitud tigedast
ilmest, mis põhjustasid Glorie'le igapäevaseid
kibedaid pisaraid ja lodevat melanhooliat. Jah, tal on selleks
täielik õigus, kinnitas Beumler endale. Ta
üritas eemale peletada kuskilt tagaplaanilt
esiletükkivaid mälupildikesi, kuna närune
vaatepilt muutis meele mõruks.
«Kui see vaid oleks nii lihtne,» sõnas
Glorie.
«Jah, kui see vaid oleks nii lihtne,» ohkas Beumler
nõusoleku märgiks, kuigi ta ei taibanud, mis saab
seal niiväga keerulist olla.
Beumler kustutas koni tuhatoosi ja tõusis.
Köögiuksel keeras veel korraks ringi ja ütles
sõrmi nipsutades:
«Kõige eest tuleb maksta, kõige eest! Kes
maksab oma mõistusega (vaene Claudel, ta on omadega
täiesti sassis) ja kes närvidega, aga palun,
jäta Dornan oma tobedast mängust välja. On selge?
Ma ei tea, mida sa teed ja kuidas sa seda teed, aga Dornan on
alles pisikene jõmm ega tee veel vahet tõel ja
illusioonil. Dornan jäta välja, selge?»
Glorie naeratas süüdlaslikult. Keeras juuksesalgu
kõrva taha ja saatis Beumlerile kelmika
õhusuudluse. Beumler vandus veel kord ja kõndis
kööki.
Dornan istus köögilaua ääres ja pani
omaette nohisedes moororratturi pildiga puzzlet kokku. Ta asetas
ühte tükki küll niimoodi ja naamoodi, aga see ei
tahtnud kuhugi sobida.
Beumler ei osanud midagi teha. Ta silmitses heldinult
puzzletükkidega klõbistavat poega ja üritas
meenutada, miks ta oli tahtnud üldse kööki tulla.
Beumler avas külmkapi, ent avastas siis, et tal ei ole
mingit isu. Toidu nägemine ajas lausa iiveldama. Ta
lükkas kapiukse kinni tagasi, istus laua äärde ja
hakkas sõrmedega lauaplaadil trummeldama. Õuest
kostus lindude siutsumist ja autode tasast mürinat. Kaugemal
kilkasid lapsed.
Beumler oli rahutu. Ta ei suutnud üle minuti paigal
istuda. Nii ta siis tõusis uuesti püsti,
kõndis paar korda edasi-tagasi, silmanurgast kiigates,
kas poiss on probleemsele puzzletükile juba sobiva koha
leidnud, ja istus siis uuesti maha.
Dornan tõstis pilgu ja vaatas isale mõistvalt
otsa.
«Issi, mis siis saab, kui see emme, kes Claudel'i juurde
läks, ka siia elama tuleb? Siis on meil ju kaks emmet! Kumb
emme mind magama panema hakkab?»
Beumleril kadus värv näolt. Jumal küll, pomises
ta endamisi, ent taipas siis, et alles mõni aeg tagasi
vilksatas tal endal samuti sarnane mõte peast
läbi.
«Kuss! Mis juttu sa ajad? Pole meil mingit kahte emmet!
Meil on üks ja ainuke emme, kes istub praegu elutoas. Mine
vaata, kui ei usu! Mine, mine!»
«Loomulikult on elutoas praegast üks emme, sest
teine emme on onu Claudel'i juures,» jätkas Dornan
täiesti korrektse lapseloogikaga. «Aga millal teine
emme siia tuleb?»
«Ei tule mingit teist emmet,» sõnas Beumler
järsult ja natuke tigedalt.
«Ma tahan, et tuleks, kuuu-le! Las ta tuleb,»
lubas poiss lahkelt peaga noogutades, «siis üks emme
paneb õhtul minu magama ja teine paneb sinu.
Eksju!»
Beumler tundis, et ta peab kohe siit majast välja saama,
muidu läheb varsti hulluks. Ta mühatas
«ja-jah» ning tormas köögist välja,
elutoast läbi, kuni jõudis aeda pesunööride
alla, kus ta sügavalt sisse ja välja hingates leidis,
et vajab kiirelt ühte rahustavat napsu. Tuppa tagasi minna
ta ei tahtnud. Beumler otsustas, et toob selle eluliselt vajaliku
napsu seekord nurgapealsest baarist. Peaasi, et saaks kodust
eemale. Kaugele, kaugele, ära siit... sinna, kus inimesed on
täie mõistuse juures, peaasi et ära siit
hullumajast... mul on nii-nii kõrini kõigest,
rohkem kui kõrini, mõtles Beumler ja taipas, et
baar on tegelikult viimane koht, kust selge mõistusega
inimesi leida võiks.
*
Õhtuks oli Beumler lakku täis. Ta tatsas taaruval
sammul mööda konarlikku munakivisillutist kodu poole ja
jauras omaette, milline mõnus semu ta tegelikult on ja et
keegi ei tohiks tema pähe sedasi kärbseid ajada.
Möödakäijad tõmbusid temast
põlglikult eemale, nagu võiks joobunu kriiskavalt
arulage soigumine neile mädapaiseid tekitada.
«Oi, ma vihkan teid,» mõmises ta piisavalt
valjult, et möödujate tähelepanu pälvida,
«Te olete kõik ühsugused! Ära tee midagi
süütut nägu pähe! Tegelikult tahaksid samuti
keerata oma mehele, aga sul ei jätku lihtsalt julgust.
Näe, minu naisel jätkus! Jätkus julgust isegi
tagasi tulla! Kurrradi värdjas sihuke... Oi, oi, oi, poe jah
oma mehe kaissu. Võin kihla vedada, et a m e t l i k u l t
armastate teineteist hullupööra! Kui te vaid
näeksite üksteise ajukäärude vahele, kui te
vaid näeksite...»
Beumler vaatas paarikesele pikalt järele ja keeras siis
hoovi. Ta komberdas tagauksest sisse, lüües pimedas
koridoris paar korda oma nina millegi vastu ära ja
jõudis lõpuks õnnelikult elutuppa.
Glorie istus diivanil ja vaatas televiisorit.
«Tššš, Dornan magab!» manitses
Beumler naist. «Tššš, kas Dornan magab? Magab
või?»
«Jah, magab,» sõnas Glorie vaikselt.
«Siis on kõik korras. Peab hästi vaikselt
olema.»
Beumler sikutas saapad jalast ära, jättes need keset
elutuba vedelema ja vaarus siis Glorie kõrvale
diivanile.
«Tššš, peab hästi vaikselt olema!
Glorie, ütle mulle, et ma hästi vaikselt
oleksin!»
Beumler haises suitsu ja alkoholi järele, aga Glorie't
see ei häirinud. Ta võttis hellalt mehe õlgade
ümbert kinni ja sosistas:
«Tššš, tššš, ole hästi
vaikselt, Dornan magab.»
«Jah, Dornan magab, peab hästi vaikselt
olema...»
Beumleri pea vajus rinnale ja ta kordas viimast lauset veel
oma kümme korda, nagu uinutavat mantrat ja kustus
lõpuks päris ära.
***
Beumler seisis külmutuskapi juures, tomatimahla pakk
huultel ja kaanis selle ühe sõõmuga
tilgatumaks. Glorie seisis akna all ja jälgis teda
kaastundlikult.
«Mul on ilge pohmakas,» kommenteeris mees eilset ja
pühkis käeseljaga suult tomatimahla
jäänuseid.
«I l g e pohmakas,» kordas ta veel kord, pannes
rõhku just esimesele sõnale.
«Seda võib arvata,»nõustus Glorie.
Beumler heitis hajameelselt tühja tomatipaki
külmikusse tagasi ja lükkas ukse kinni. Tema enesetunne
paranes ja ta näol aimdus viivuks isegi nõrk
naeratusevine. Selline tahtmatu, mis tekib tavaliselt pärast
ärevusele järgnenud kergendust. Glorie on tagasi!
avastas Beumler uuesti hirmuäratava tõsiasja. Tema
leebe naeruvirvendus moondus äkitselt umbmääraseks
vastuhakuks, mis imes soontest välja viimse kui
energiakübeme.
Beumler istus laua taha ja jäi tühja pilguga oma
naist jõllitama.
«Täna tutvustad mulle oma leiutist, on ju nii?»
sõnas Glorie nagu muuseas. Samasuguse tooniga võiks
naine oma mehele öelda, et täna viid sina
prügiämbri välja.
Beumler mühatas. Ta oli liiga väsinud, et midagi
välja mõelda, miks just tänane päev selleks
kuidagi ei sobi. Mees püüdis oma magavaid ajurakukesi
liigutada, aga ainuke, kelle järele ta sel hetkel
küsida oskas, oli Dornan.
«Kus poiss on?»
«Lasteaias.»
«Mida?» läksid Beumleri silmad punni.
Nüüd oli ta täiesti ärkvele raputatud.
«Mis ajast ta meil lasteaias käib?»
«Tänasest.»
Beumler ei suutnud ikka veel oma kõrvu uskuda.
«Miks sa ta lasteaeda panid?»
«Kullakene! Poisu on meil juba viiene, järgmine
aasta läheb kooli! Ta peab õppima omasugustega ka
suhtlema! Kaua ta istub sul siin toas? Tal tekib niimoodi
arengupeetus!»
«Ise oled üks arengupeetus,» turtsus mees
vastu.
Lastekasvatuse osas oli neil alati lahkarvamusi. Pärast
seda, kui Glorie ära läks, tegeles Beumler lapsega iga
päev vähemalt kolm tundi. Poole aastaga õppis
Dornan soravalt lugema ja saja piires peast arvutama.
Arengupeetusest oli asi igatahes kaugel. Ja
ülejäänud aja, kui Beumler laboris
töötas, oli poiss majas üksi. See aitab poisi
iseseisvumisele hästi kaasa, oli Beumleri seisukoht. Ja
tõepoolest ei olnud enam midagi, millega poiss üksi
hakkama poleks saanud. Võileibu oskas ta ise teha ja kui
vaja, käis ka poes. Igavuse üle ei kurtnud ta kordagi.
Ta kas luges, mängis oma autode ja mootorratastega
või vaatas televiisorit.
Aga nüüd, kus Glorie tagasi oli, hakkas Beumleri
arvates poisi juures jälle titestumise tunnuseid ilmnema.
Nüüd tuleb teda õhtul jälle ilusti magama
panna ja üleüldse näib ta kuidagi
ülemäära tujukas. Beumler kirjutas selle
kõik naise arvele. Glorie tuli tagasi ja kõik
kiskus jälle kuidagi viltu.
«Sina toppisid ta muidugi sõimerühma!»
ühmas mees veel kord.
«Just nimelt. Panin luti ja kaks paari kõristeid
ka kaasa,» naeris Glorie.
«Ah, sa oled vastik.»
«Kullakene, mis selles imelikku on? Lõpeta
nüüd ära! Kõik temavanused käivad
lasteaias!»
Glorie'ga pole mõtet vaielda, taipas mees ja
jättis asja sinnapaika. Ta haaras laualt suitsupaki, ent
avastas siis, et see on tühi. Tühi pakk lendas kaarega
prügikasti.
«Vastik hommik!» pomises ta tusaselt ja lohistas
ennast elutuppa.
«Täna tutvustad mulle oma leiutist, onju!»
hüüdis naine talle järele.
Beumler ei teinud kuulmagi.
*
Beumler pani laboris tuled põlema ja sulges Glorie
järel ukse. Pikad päevavalgustorud süttisid
ükshaaval ja täitsid pisikese ruumi ühtlase
surinaga.
Keset laborit laiutas suur hõbedakarva metallist laud
ning laua ümber oli asetatud neli mugavate käetugedega
tooli. Laua peal aga seisis mitut arvutit meenutav aparaat,
millest ulatus välja käevarre jämedune
plastmassist toru. Selle teine ots viis labori nurgas seisva
balloonini.
«Claudel arvatavasti rääkis, mida see leiutis
endast kujutab,» alustas Beumler ja vaatas naise poole.
Glorie näos ei liikunud ükski lihas. See ajas mehe
segadusse.
«Oled sa ikka kindel, et tahad proovida. See mida sa
koged, ei pruugi sulle meeldida,» otsis Beumler naise eest
tagasiteed.
«Mitte mulle, vaid meile, kallis!» parandas Glorie.
«M e i l e ! Me proovime seda koos!»
«Ja-ja, koos muidugi, aga mina juba tean, mis see
on.»
«Mis see siis on?»
«No kuidas ma seletangi, nii et sa aru saaksid... See
aparaat käivitab tööle inimese alateadvuse ja
kõik, mida sa koged, on põhimõtteliselt sama
mis unenägu. Ainult selle vahega, et tehisunenägu on
palju ehedam ja vahetum. Tavalised unenäod unustame enamasti
hommikuks ära, kuid Teise Teadvuse muunduri poolt
afitseeritud tehisunenäod ei unune. Kogetu programmiks on
iga inimese enda teadvus, õigemini inimese teine
teadvus -- see, kus pesitsevad allasurutud unelmad ja
fantaasiad. Ja need tuuakse päevavalgele ja elatakse
läbi. Jube, kas pole?»
«Ei, miks jube. Oleneb inimesest. Kui pole proovinud,
siis ei tea ju!» vastas Glorie hooletult.
«Täiesti õige.»
«Kellega sa seda ise proovisid?» uuris Glorie
uudistavalt ja võttis mugavas nahktoolis istet. Ta ajas
pea kuklasse ja hakkas tooliga hoogsalt keerutama.
«Mitte kellegagi. Üksi.»
Naise juuksepahmakas tabas Beumleri käevart. Glorie andis
jalaga toolile uue hoo ning keerles eufooriliste kiljete saatel
veel pool tosinat ringi. Beumlerit häiris tema valdustes
lõbutsemine, ent ta ei öelnud midagi.
Naine peatas tooli. Nüüd käis tal ainult pea
ringi, ise oli ta paigal.
«Nii et tegelikult sa ei tea, mis juhtub siis, kui kaks
inimest seda koos proovivad?»
«Tean küll, aga proovinud ei ole.»
«No mis siis juhtub?» sosistas Glorie
salapäraselt ja hakkas mehe püksinööbi
kõrvalt välja rippuvat niiti katki hammustama.
Beumlerit segas taoline familiaarsus, ta tahtis tunda ennast
tähtsana, aga Glorie käitumine muutis selle
võimatuks. Ta astus naisest kaks sammu eemale, istus laua
peale ja hakkas seletama sellise näoga, nagu istuks tema
vastas sajapealine auditoorium, mitte tema imearmas naine:
«Vaata, leiutise iva ongi selles, et see masin
ühendab mitme inimese alateadvused uueks keskkonnaks, kus
vastavalt igaühe olemusele kujunevad välja teatavad
karakterid ja positsioonid, mille kaudu need alla surutud
fantaasiad reaalseks saavad. Meie tava-teadvus liigub
tagaplaanile ja aktiivseks muutub hoopis alateadvus. Selles
reaalsuses ei mäletata oma igapäevaelu pisiasjadest
mitte midagi, need uinuvad koos tava-teadvusega. Leiutise
mõte on muidugi teraapiline, sellepärast peakski
muunduriga ühendama tegelikult vähemalt kaks inimest.
Siis on tehisunenägudel ka muu mõte sees, kui
lihtsalt naljakas kogemus.»
«Ja meie oleme siis see esimene probleemne paarike, kel
on au järele proovida, kas sinu uus ultra-modernne
psühhoteraapia aitab meie kiiva kiskunud suhte taas jalule
või mitte. Onju, musike!»
«Ma ei saa aru, kas sa kohe pead ilkuma kogu aeg mu
kallal?»
Beumler paistis olevat hingepõhjani solvunud, et Glorie
teda tõsiselt võtta ei taha. Talle tundus, et
Glorie suudab oma suhtumisega muuta ta pisikeseks
poisijõmpsikaks, kes on kutsunud emme mängunurka, et
siis pöörase tähtsusega oma uut liivalossi
demonstreerida.
«Minu meelest on sul kõiksugu muud huvid
mängus, ainult mitte teraapilised,» jätkas
Beumler. «Isegi siis, kui su kätte anda kõige
lihtlabasem kruvikeeraja, oskaksid sa sellest kasulikust
riistapuust üles leida kõige pimedama poole.
Mõnikord mulle tundub, et sa oled puhas Kurjus!
Pakend on vaid uhke.»
«Ära meelita. Räägi edasi. Noh, mis moodi
see aparaat teraapiline on?»
«Ega ma ei teagi, kas see on teraapiline. Teoreetiliselt
peaks olema nii, et kui kaks inimest on muunduriga
ühendatud, siis arvuti muudab nende alateadvused üheks
ainuvõimalikuks reaalsuseks, kus kõik fantaasiad ja
salasoovid teoks saavad. Ütleme, et kui normaalses elus
juhtub neil olema suhtlemisega probleeme või ei ole nad
julgenud oma soove ja mõtteid valehäbi tõttu
teineteisele väljendada, kartes, et äkki see partnerile
ei meeldi, siis tehisunenägudes hajuvad kõik
barjäärid. Kõik varjatud mõtted elatakse
teisega koos jõhkralt läbi. Ja mis kord on juba
päevavalgele toodud ja läbi elatud, ei tohiks tulevikus
enam nende inimeste omavahelistes suhetes probleemiks olla. Nii
õpitakse ühtlasi ka teineteist paremini tundma! See
on niiöelda pingete maandamise koht.»
Glorie tõusis toolilt ja keksis mööda laborit
ringi. Jõudes kollase balloonini, hakkas ta selle kraane
kinni ja lahti kruttima.
«Ära nüüd näpi kõike, kui sa
ei tea, mis seal sees on!» keelas mees.
«Kas siit tuleb naerugaasi või narkoosi?»
«Ei, narkoosi pole vaja,» vastas Beumler.
«Sealt tuleb erinevatest idamaa ürtidest kokku segatud
aroomi. Sellist, mida kasutasid mõningad šamaanid, et
ennast transsi viia. See suitsusarnane gaas aitab Teist Teadvust
aktiveerida.»
Glorie hüppas käsi kokku lüües
kolm-neli korda ühel kohal ja langes siis Beumlerile
kaela.
«Oh, sa mu kallikene,» kilkas ta mehele
kõrva, «sa oled leiutanud elektroonilise vesipiibu.
Nii tore!»
Beumler lükkas naise kaugemale. Ta ei saanud aru, kas
Glorie irvitab või on ta tõepoolest
pööraselt rõõmus oma tobeda avastuse
üle. Glorie puhul ei võinud seda kunagi teada.
Päris tihti ta lihtsalt oligi sihuke, aga aeg-ajalt ta
mängis, milline ta päris tihti on -- tegi
niiöelda eneseparoodiat -- ja siis mõnikord
ta sõna otseses mõttes mõnitas. Ja
päris karmilt. Paraku ei olnud aga võimalik alati
vahet teha, kas ta pilkab või võtab asja
tõsiselt. Isegi tema lapsik nägu ei reetnud midagi.
Igatahes Beumler kahtlustas, et seekord teda
mõnitatakse.
«See ei ole vesipiip. See on muundur, selge?»
«Olgu pealegi. Elektroonilise vesipiibu sarnane
muundur,» vastas Glorie tõsisemalt, «mille me
nüüd otsekohe tööle paneme.»
Beumler vaatas veel kord naisele otsa, aga kuna tema
surmtõsisest ilmest midagi välja lugeda ei
õnnestunud, hakkas tegutsema.
Kusagilt kapist ilmusid välja kaks, värvilisi
juhtmeid täis pikitud, metallsõrestikuga kiivrit,
mille küljes tolknes tillukene hapnikumask. Mees keris
juhtmepuntra lahti ja ühendas ühe otsa kiivri ja teise
masinaga. Maskist väljaulatuv toru läks
klõpsatusega muunduri vastavasse avausse. Kui kõik
oli valmis, lülitas Beumler muunduri sisse. Aparaadi sees
hakkas väike ventilaator vaikselt surisema.
Beumler jälgis helendavat ekraani ja klõbistas
midagi klaviatuuril. Siis kõndis Glorie juurde ja aitas
talle sassis juhtmetega parukat meenutava kübara
pähe.
«Kas siit tuleb ainult kanepit või tohib hapnikku
ka hingata?» osutas naine maskile, mille mees tahtis tema
ninale asetada.
«Ära pabista. Näed, siin on veel kuus suurt
auku, kust pääseb tavaline õhk ka juurde. Aroomi
tuleb õige pisut, palju ei olegi vaja.»
Beumler pani naisele maski pähe.
«Ma seadsin relee poolele tunnile. Siis lülitab
muundur ennast automaatselt välja. Muidu me unustaksimegi
ennast siia. Kas pool tundi on liiga palju esimeseks
korraks?»
Glorie raputas pead.
«Parasjagu,» proovis ta läbi maski ütelda,
aga see ei kukkunud eriti hästi välja.
Sellega valmis, istus Beumler ka toolile ning pani juhtmed ja
maski pähe.
Mees oli natuke närvis. Ta ei olnud kunagi arvanud, et ta
hakkab oma leiutist Glorie'ga proovima. Ent midagi ei olnud teha.
Ta tundis, et on Glorie ees võlgu ning tasumise tund on
käes. Glorie proovib riistapuu järele ja kõik
pöördub varsti õigesse rööpasse. Aasta
pärast saab patendi eest kopsaka summa ja elu läheb
uuesti joonde. Kes teab, äkki hakkame üksteist isegi
armastama!
Beumler vajutas nuppu ja ventilaator hakkas valjemini
surisema. Läbi voolikute imbus Beumleri ja Glorie
ninasõõrmetesse magusat aroomi. Mõlema
silmad hakkasid kiiremini pilkuma, mis oli märk sellest, et
üks teadvus tõrjuti välja ja teine muutus
aktiivseks.
«Loodetavasti hakkame üksteist isegi
armastama,» oli Beumleri viimane mõte, enne kui tema
silmad täiesti kinni vajusid.
Beumler avas silmad. Ta seisis keset kabelit. Kahes suures
ringis seisis kolme sõduriteriviga eraldatud tihe inimeste
mass. Kõikidel olid seljas mustad rüüd ja nad
püüdsid tungida kabeli keskele, kus Beumler
ihuüksinda seisis. Beumler proovis sadade sõdurite
seast eraldada konkreetseid nägusid, ent nad kõik
näisid ühesuguste piikidega relvastatult täiesti
sarnased. Sõdurid nägid vaeva, et metsikult ulguvat
ja peale pressivat rahvamassi tagasi suruda. Tuhanded
hääled ja rõõmukriisked kurdistasid
kõrvu.
Aegamisi kisa vaibus ja otsekui märguande peale
võttis maad haudvaikus. Kõikide pilgud olid
pööratud üles poodiumile, kus seisis massiivne
altar. Beumler keeras ennast ringi. Vasakul ja paremal hakkas
rahvamass edasi-tagasi õõtsuma ja kooris
tundmatut viisijuppi ümisema, pilgud kahe meetri
kõrgusele poodiumile naelutatud. Kuliks aetud peaga
kõhetu poiss kõndis altaril ja süütas
küünlaid. Algul süttis üks küünal,
siis kaks, kolm, neli ja peatselt juba kümneid ja
kümneid, kuni altar põles sadades tulukestes nagu
suur küünlameri.
Kui poisi etteaste lõppes, muutus õõtsuva
rahvamassi ümin sujuvalt lauluks. Beumler üritas
eraldada laulu sõnu, kuid arusaadav oli ainult
refrään, mis korrutas GLORY, GLORY, HALLELUUJA!
Korraga laul katkes, nagu oleks vaikus noaga sisse
lõiganud. Beumler vaatas altarile ja jahmatusest vajus
tema suu pärani. Altaril seisis Glorie -- üleni
valges. Tal oli seljas valge, pooleldi läbipaistev maani
ulatuv kleit, mis lasi küünlavalguses aimata naise
paljaid kehakumerusi. Beumleril oli jahmatusest ikka veel suu
lahti ja ta suutis vaid sosistada «Glorie!»
Neli kulipead tassisid märkamatult kohale ilmatusuure
trooni, kus Glorie pidulikult istet võttis. Kulipead
kadusid sama märkamatult, nagu olid ilmunud. Kogu kabel, mis
oli nagu üksainus peademeri, muutus surmvaikseks, nii et
Beumler kuulis ainult omaenda hingamiskahinat.
Glorie vaatas alla Beumleri peale ja avas suu:
«Kes iganes minu juurde tuleb, seda ei lükka ma
välja!» kõmises tuhandehäälne
hüüatus, mis pani kabeli sambad värisema.
Beumler tundis rinnus valu. Hääl oli liiga vali.
Glorie huuled hakkasid uuesti liikuma ja sekund hiljem
kõmises hääl uuesti.
«Sinu süda teab nii eilse kui ka homse saladusi!
Tuleb vaid vaikimisi kuulata ja su hing kostab, et eilne pole
muud kui tänase mälestus ja homne, see on tänase
unistus. Beumler, mis on sinu unistus?»
Beumler vaatas ebalevalt ringi, justkui saaks selles kahelda,
et just teda kõnetati. Rahvamassi üksainus silmapaar
pöördus tema poole.
«Olla rahul sellega, mis on,» vastas Beumler ja
tundis, kuidas kabel iga tema sõna endasse neelas.
«See ei ole unistus tänasele, vaid unistus
eikunagile!» kõmises Glorie tuhandekeelne
hääl pisut leebemalt. «Mis on sinu tänane
unistus?»
Beumler mõtles. Ta mõtles väga kiiresti,
kuna kartis, et ta räpased mõtted kaiguvad kabeli
seintelt kajana laiali. Ta seisis kahe jalaga kindlalt
marmorplaatidel ja näppis häiritult oma musta kuue
mansetinööpi. Siis tõstis ta silmad ja
hüüdis:
«Ma tahan osata armastada!»
Rahvamass hakkas läbisegi midagi üksteisele
sosistama, kuid hetk hiljem sosin vaibus.
«Oo, armastus kroonib, aga ta lööb ka
risti!» purunes Glorie hääl miljoniteks kildudeks
vastu kabeliseinu. «Ta viipab ja sa järgned talle, ta
virutab ja sa alistud! Armastus on müsteerium, loov ja
hävitav alge. Armastus sünnib valu ja verega, lahkub
kannatuses ja agoonias, ent armastus ise on ülev ja kaunis.
Armastus -- kui ilus ja julm on see sõna! Oh ei,
mu kullake, ennekõike pead sa oskama end lasta armastada!
Aga tea, armastus on and, mida ei saa tagasi lükata. Ja kui
sa oled kord selle vastu võtnud, jääb armastus
igavesti kohale. Kes iganes Mind vastu võtab, sellest saab
Minu eluase!»
Rahvas hakkas uuesti midagi läbisegi ärevalt
sosistama, kuid seekord muutus sosin laulvaks üminaks. Algul
kostus seda vaevukuuldavalt ainult ühest
sõõrist, siis aga levis see kõikjale. Tihe
inimmass õõtsus nagu rukkiväli tuules ja
ümises kuuehäälselt juba tuttavat viisikest.
Beumler vaatas poodiumile, kus nüüd helkisid vaid
lugematud küünlaleegid. Glorie oli oma troonilt
kadunud. Beumler vaatas ringi, kuid ei näinud midagi peale
ühtlaselt õõtsuva inimmassi.
Äkitselt seisis Glorie tema ees. Naise pale hiilgas
ebamaiselt ja valge kleit langes õlgadelt
põrandale. Beumler avastas, et ka tema seisis
nüüd alasti. Must rüü oli märkamatult
põrandale libisenud.
«Võta mind vastu ja saa minuga üheks,»
sosistas Glorie seekord täiesti inimliku
häälega.
«Jah,» vastas mees ja otsekui tema sõna peale
voolas kabelisse paks helendav udu, kattes nõnda
kõigi pealtvaatajate silmad kinni.
Rahvamassi ümin kaugenes ja valge udu muutus talumatult
kirkaks, nii et Beumler oli sunnitud silmad kätega kinni
katma. Ta kuulis vaid, kuidas lugematud hääled tema
ümber sosistasid. «võta mind vastu ja saa minuga
üheks... vastu... saa minuga üheks... üheks...
võta mind... üheks... vastu... võta mind...
võta mind...võta mind...»
Sosin kaugenes ja Beumler suutis jälle näha. Ta
avastas, et on metallist laua külge kinni seotud, jalad ja
käed laiali. Esialgu valdas teda paanika. Ta üritas
ennast ahelatest vabastada, kuid tegi endale ainult haiget. Ta
vaatas ringi ja märkas, et läbi nõrga udu
võis eristada ruumi kontuure. Koht meenutas talle nii
väga tema enda laborit. Metallist laud oli külm ja
kõva ning mees tundis ennast ebamugavalt.
Ta püüdis veel pead keerata, ent silmas siis
Glorie't.
Glorie keha piimjas-valge nahk valgustas mahedalt
ümbrust ja tema smaragdrohelised silmad särasid
õnnelikult. Naine kummardus mehe kohale ja hakkas tema
keha oma siidjate sõrmede ja huultega hellitama. Beumlerit
läbis värin ja ta tundis, kuidas laud ta all muutus
soemaks ja pehmemaks. Naise huuled suudlesid mehe rinda ja see
pani Beumleri südame kiiremini lööma. Allpool
liigutas end miski. Naine libistas ennast mehe peale. Nende kehad
sulasid kokku ja üsna pea liikus Glorie mehe otsas
rütmiliselt, pikad valged juuksed õlgadel
hüplemas. Algul liikus Glorie piinava aeglusega ja siis aina
kiiremini ja kiiremini.
Ruumis oli tunda magusat viiruki lõhna.
Beumleri pea käis ringi. Tema jalad hakkasid surisema ja
see surin ronis ikka rohkem ja rohkem ülespoole. Glorie
ebamaine pale virvendas tema silme ees üles ja alla ning
naljakas surin, mis algas jalgadest, jõudis lõpuks
näpuotsteni ja voolas sealt edasi. Glorie hingas raskelt
nagu kolmepealine lohe ja hakkas Beumleri otsas metsikult
vingerdama. Mehe käed ja jalad olid täiesti surnud ning
pöörane surin jõudis juba huulteni ja sealt
edasi hammasteni, kus see pani terve peanaha õndsalt
kihelema.
Glorie karjatas pööraselt ja tema keha läbis
maailmakõiksust raputav värin. Laud muutus Beumleri
all tulikuumaks, nagu tahaks see ära sulada. Glorie langes
mehe rinnale ja jäi sinna mõneks minutiks lebama. Nad
hingasid koos ja nautisid kehasid läbivaid
orgasmiimpulsse.
Siis tõusis Glorie püsti ja tuli Beumleri pealt
maha. Ta naeratas joobunult ja lasi käel üle mehe rinna
libiseda. Kuid siis astus naisest välja teine Glorie, kes
nägi välja täpselt samasugune -- piimjalt
helendav nahk, pikad õlgadeni ulatuvad juuksed ja rohekalt
säravad silmad -- ning hakkas meest huulte ja
keelega hellitama. Esimene Glorie nõjatus vastu lauda ja
vaatas seda kõike tähelepanelikult pealt.
Glorie suudles igat sentimeetrit mehe kehal ja Beumler tundis
uuesti tuttavaid värinaid oma jalgades. Naine libistas
ennast jälle Beumleri peale ja hakkas sujuvalt
õõtsuma nagu pehme laine vastu merekallast, kuid
pea muutus rahulik õõtsumine tormiliseks
hüppamiseks. Elektrivärin algas taas mehe varvastest ja
tungis meeletu kiirusega üles. See oli palju võimsam
kui eelmine! Beumleri pea viskles vasakule ja paremale ning tema
nägu moondus taevalikus kires kohutavaks grimassiks. Glorie
tõi kuuldavale metsiku kriiske, mis pani terve ruumi
vappuma.
Beumler vaatas naise poole ja tema roosakalt õhetav
nägu muutus hetkega lubivalgeks. Glorie suu oli pärani
ja sealt väljus kõige kohutavam karje, mida ta eales
kuulnud oli. Ent karje ei väljunud mitte ainult suust! Naise
silmalaugude asemel olid huuled ja nende taga valendasid heledad
hambad -- tema silmad tõid kuuldavale samasuguse
kohutava karje! Beumleri silmad ei petnud teda, Glorie'l ei olnud
tõepoolest sel hetkel silmi. Nende asemel olid kaks suud,
mis samuti kisendasid kõrvulukustavalt. Beumler vaatas
naist õudusega ja mõtles, et äkki on tal
allpool veel üks paar hambaid, mis peatselt plaksatusega
kinni vajuvad.
Maavärin lakkas ja Glorie vajus väsinult mehele
otsa.
Esimene Glorie, kes oli seda kõike kõrvalt
jälginud, naeratas taas õrnalt ning tema kehast astus
välja kolmas naine. Täpselt kahe eelmise koopia. Teine
naine tõusis mehe pealt üles ja loovutas koha
kolmandale. Teised kaks jäid pealt vaatama.
Beumler tundis meeletut väsimust, nii et isegi
mõte uuest naisest tekitas temas jälestust. Ta lootis
ainult sellele, et ta füüsiline pool naisi alt veaks.
Aga ei vedanud. Naine hakkas meest keelega hellitama ning Beumler
tõdes pettunult, et ta lootused on luhtunud. Kõik
kordus täpselt nii nagu kahel eelmisel korral.
Kui kolmas naine lõpetas, väljus esimesest
Glorie'st neljas koopia ning eelmine naine loovutas oma koha
sellele.
Kuuenda ja seitsmenda naise järel kaotas Beumler
meelemärkuse. Aeg-ajalt, kui tema mõistus taas
selgines, nägi ta kuidas tuba täitus üha uute ja
uute Glorie'dega. Algul oli neid kaheksa ja siis, iga kord kui ta
uuesti meelemärkusele tuli ja ringi vaatas, oli lisandunud
vähemalt oma paarkümmend. Paarikümmnest sai
paarsada -- paarsada ühesugust smaragdroheliste
silmadega heledalt kumavat naist ja publik aina kasvas. Ruum oli
vahepeal suuremaks muutunud ja Beumler ei näinud muud, kui
sadade naiste õnnelikult naeratavaid nägusid, kellest
alati üks tema peal üles-alla hüpeldes tantsis
ning lõpuks ka oma hirmuäratavatest silmadest
kurdistava karje kuuldavale tõi. Värin raputas naist
ja raske laud kõikus raevukalt koos põrandaga.
Naised vahetasid kohti ja Beumleri mõistus mattus uuesti
ebamäärasesse pimedusse.
Beumler kuulis, et naised laulsid ta ümber
Glorie-Glorie häälega, mis muutus kord meeste
madalatämbriliseks üminaks ja siis taas naiste
seitsmehäälseks hümniks. Mõne aja
pärast hääled eemaldusid ning kõrvu kostus
tasast lainete loksumist.
*
Beumler avas silmad. Ta istus tühjal rannal kuldkollasel
liival ja tundis, kuidas soojad lained tema paljaid jalgu
kastsid. Meri oli vaikne ja ilus. Vasakul ja paremal, nii kaugele
kui silm ulatus, oli näha lõputut randa. Kogu
silmapiiril ei olnud mitte ühtegi kivirahnu selle harmooniat
häirimas. Ainult kollane liiv ja meri. Mere ja taeva piiril
loojusid kaks punakat päikeseketast -- üks
ühele poole, teine teisele. Pastellsed loojanguvärvid
valgusid kahelt poolt vette, muutes selle kirevaks
värvipotiks.
Tuul sasis mehe pruunides juustes ja tema alasti keha
tõmbus kananahale. Õhk oli pisut jahe.
Kusagilt kostis naeru. Beumler vaatas ringi, kuid ei
näinud kedagi.
«Oled see sina, Glorie?» küsis ta vaikselt.
Naer tuli lähemale ja lükkas tuulena juuksesalgu
mehe silmadele. Õhk naeris ja meri ohkas. Kõik oli
nii võrratult ilus ning Beumler mõtles, et sellises
kohas võiks surra.
«Glorie?» sosistas mees vaikselt.
«Jaa-aa!» helises tuul vastu. «Kas sa
nüüd oskad armastada?»
«Jah, nüüd oskan,» kostis mees.
«Kas sa tunned?»
«Mida?»
«Armastust!»
«Jah, ma armastan sind, Glorie!» hüüdis
mees ja lükkas juuksekahlu näolt ära.
Meri kohises ja suurem laine tegi mehe istumise
märjemaks. Beumler tundis tõepoolest armastust. Seda
oli igal pool. See väreles päikeses, klammerdas teda
maa külge ja seda oli õhus. Armastus sasis tema
juustes ja embas hellalt nagu lõunatuul. See ohkas
kaeblikult meres ja põksus uinutavalt südames.
Armastus hingas teda sisse ja siis uuesti välja --
tungis kopsudesse ning taandus taas, et mitte lämmatada.
Armastus oli kui piiramatu maailmaruum, mis iha ja igatsusena
temas lakkamatult kibeles.
«Glorie, sinu iha on see, mis meis ihaleb! Me armastame
lakkamatult ja südamepõhjast Armastust!»
hüüdis mees Glorie'le järele ja sulges siis
silmad, et kuulda armastust.
*
Kui Beumler uuesti meelemärkusele tuli, oli enamus ta
kehast muutunud tundetuks. Tuhandete Glorie'de rahulolevad
näod ümbritsesid teda ja jälgisid, kuidas
ei-tea-mitmes Glorie hirmuäratava karje kuuldavale
tõi ja mehe otsa kokku varises. Kuskilt ilmus uus naine ja
võttist mehe peal koha sisse. Beumlerile tundus, et tema
keha on ta maha jätnud. Sama tuim, nagu oli mehe keha, oli
ka tema mõistus. Mehe näoilmes polnud enam midagi
inimlikku, ent ometi tajus ta kõike hämmastava
selgusega, justkui seisaks ta laua kõrval ja hindaks
olukorda kusagilt tundmatust dimensioonist. Sellelt positsioonilt
paistis kõik oma talumatus alastuses kohutavalt
mitmetahulisena.
Glorie -- hingestatud jumalanna, kellele reaalsus ei
sea mingeid piiranguid -- väljapulbitsev armastus
ümbritses meest põletava atmosfäärina, mis
leidis korduva astraalse kulminatsiooni igast valulikust
orgasmikarjest, mida naise ebaisikulised varikujud kuuldavale
tõid, ent selles armastuses pesitses varjul
kõhedusttekitav ükskõiksus, mis vaatas talle
tühjadest silmakoobastest vastu ja kõneles
naiselikkuse pimedamast küljest. Glorie jõhkras
tegutsemises oli midagi isikupäratut, mis muutus tema
tuhandete võrdkujude peegelduses tardunud
vägivallaks. Olid tema motiivid romantilised või
püüdis ta näidata looduse tugevamat
ürgjõudu, sellest ei saanud Beumler aru. Aga üks
asi oli kindel: see monotoonne piinarikas rituaal pidi talle
midagi õpetama.
Beumler pingutas, et pisut mõelda. Viimati oli jutt
armastusest, meenus talle. Jah, teda õpetatakse armastama,
õigemini armastust vastu võtma, aga see pole enam
armastus! See on kõige äärmuslikum kannatus,
mida võib üldse armastuse tähe all ette
kujutada!
Beumler liigutas oma tinarasket pead. Glorie väänles
ta kohal ja küünistas pöörases ekstaasis mehe
rinnale pikad punased verevaod. Beumleril oli valus. Üle
pika aja tundis ta taas, kuidas kurnatud keha tema selget vaimu
kammitseb. Beumler liigutas kuivanud huuli, et midagi
ütelda. Glorie tardus paigale ja jäi ainiti mehe suud
vaatama. Üle huulte lipsas hääletu ja vaevaline
äratundmine:
«Armastus on kannatus!»
Hetkeks Beumlerile viirastus, et ta seisab ikka veel keset
kabelit, ainult mustadesse kuubedesse varjuva rahvamassi asemel
ümbritsevad teda rahulolevalt naeratavad Glorie'd. Üks
neist seisis talle nii lähedal, et ta võis tunda
naise sooja hingeõhku oma kaelal. Glorie vaatas mehele
hoolitsevalt otsa ja küsis: «On sinuga kõik
korras?»
«Uu-u! On sinuga kõik korras?»
Naine oli kummardunud mehe kohale ja raputas teda kergelt.
Beumler pilgutas raskeid silmalauge ja surus oma sõrmed
läbi juhtmete meelekohtadele. Tema näos haigutas
ebardlik tühimik.
«Kuku, kullake! Kuhu sa jäid? Masin jäi juba
ammu seisma!»
Beumler väristas õlgu ja liigutas oma hiiglasuurt
valutavat pead. Ta tahtis midagi ütelda, kuid kurgus
pitsitav klomp lasi läbi vaid hädise piuksatuse. Mehe
silmad valgusid pisaraisse.
«Sa nutad? Kullakene...»
Glorie võttis Beumlerilt kübara peast ja
tõmbas mehe märja näo hellalt vastu rinda.
Kramplikud nuuksed panid Beumleri üle kere vappuma. Glorie
silitas rahustavalt mehe pead ja sosistas «ei ole midagi, ei
ole midagi, kõik saab korda...» Ent iga järgneva
sosina peale mehe nutupuhang valjenes.
Kui ta lõpuks rahunes ja pead tõstis, oli tema
nägu täiesti muutunud. See oli nüüd kahvatu
ja silmade all ilutsesid punakad lohud. Ta pilk oli umbusklik
nagu näeks ta enda ees viirastust. Labor tundus
ebatavaliselt ähmane ja Glorie kohalolek kinnitas, et
äsjasest unenäost oli saanud füüsiline
mälestus.
Beumler ei suutnud oma hüppelisele mõttetegevusele
kindlat suunda anda. Ta lihtsalt vaatas Glorie'le heldinult otsa,
andmata endale aru, kas naine on ikka päris
või mitte.
«Ma armastan sind!» pudenes ta südame pealt
siiras ülestunnistus.
«Oi kui tore,» hüüatas Glorie ja
sättis ennast mehe sülle istuma. «Kas sa seda
tahtsidki mulle enne ütelda? Enne kui nutma
hakkasid.»
Beumler noogutas vaevumärgatavalt.
«Ma armastan sind ka,» kostis naine. «Tule,
lähme parem üles ja joome kohvi!»
Nad tõusid ja komberdasid teineteise ümbert kinni
hoides trepist üles.
***
Järgmised paar päeva möödusid suhteliselt
rahulikult. Beumler hoidis pelglikult laborist eemale ning
üritas vahejuhtumi peale mitte mõelda. Sealt alates
oli elu justkui õigesse rööpasse läinud,
seega ei vaevunud ta heade asjade tagamaades surkima.
Dornan käis ilusti lasteaias ja oli märgatavalt
rõõmsameelsem. Kodus lobises ta rohkem kui kunagi
varem, et mida tegi kasvataja mustlasest poisiga, kui too
patsidega tüdruku rohelise kammi puruks tegi ja mida arvasid
tüdrukud, kui tema õues poistega vastikut mustlast
käbidega pilduma hakkasid. Glorie käis aga tähtsa
näoga ringi, nagu oleks just tänu temale
väikekodanlik idüll uksest sisse marssinud. Seejuures
käitus ta ääretult emalikult. Korjas mehe ja lapse
järelt riideid, tegi süüa, pesi pesu ja oli veel
tuhandel muul moel veetlevalt tähelepanelik ja
hoolitsev.
Aga see kõik ei saanud niimoodi igavesti jätkuda,
selles oli Beumler rohkem kui veendunud. Kõik tundus liiga
ilus, et olla tõsi! Elu tõde on, et igale
tõusule järgneb mõõn. Ja
mõõn ei lasknud ennast kaua oodata...
Perekondlik harmoonia lagunes pühapäeval. Kes teab,
võibolla ei olnudki üldse mingit harmooniat, kuid
Beumleri jaoks lagunes see just pühapäeval. Siiani oli
ta püüdnud kõike häirivat ja ebatavalist
enda teadvusest eemale tõrjuda, ent pühapäev
elustas uuesti kõikvõimalikud kahtlused, mis
puudutasid Glorie ebatavalist isikut.
See juhtus õhtupoolikul. Beumler ja Glorie istusid
kahekesi elutoas ja vaatasid telekat. Dornan mängis
rahulikult köögis ja ilmus aeg ajalt elutoa uksele
vaatama, kas oodatud lastesaade on juba alanud.
«Sa oled viimasel ajal kuidagi vaikne,» üritas
Glorie mehega juttu alustada.
«Igaühel omad mõtted,» vastas
Beumler.
«Ära räägi nii.»
Glorie pani põse vastu mehe õlga ning lõi
nurru. Ta avas Beumleri särginööbi ja libistas oma
sooja käe sealt sisse.
«Sa oled nii kummaline,» sõnas mees.
«Jah? Miks siis?»
Naise käsi liikus edasi. Beumler ei suutnud enam telekale
keskenduda. Kuigi ta punnis vastu ega lasknud Glorie trikkidel
enda üle võimust saada, ei olnud see sugugi lihtne.
Eriti siis, kui tema vastu liibus ilus ja hulluksajav olend, kes
üritas iga hinna eest ta mõtteid ühele
konkreetsele rajale suunata.
«Mida sa nüüd õige
üritad?»
Beumler jäi naisele otsa vaatama. Glorie põrnitses
vastu ja tõmbas nipsakalt käe särgi alt
ära.
Just sel momendil kostis köögist vali kolin, tuhm
mürtsatus ja Dornani nutt. Enne kui Beumler veel taibatagi
jõudis, et nähtavasti poiss kukkus ja tõmbas
endale midagi kaela, oli Glorie tema kõrvalt kadunud. Viuh
ja läinud, otse tema silme alt! Beumler pilgutas
hämmeldunult silmi, kuulates kuidas Glorie köögis
juba poissi lohutas.
«Oh sa mu tibukene! Mis sa sealt kapi otsast otsisid? Kas
said väga haiget? Tule ma puhun peale... pole midagi, kohe
läheb üle. Oota nüüd, ole paigal, emme
vaatab, kas pea jäi terveks... Väike muhk tuleb, muud
midagi. Paneme jääd peale...»
Beumler oli äsja nähtust nii jahmatunud, et taipas
alles siis kööki vaatama minna, kui külmkapi uks
mürtsuga kinni lükati. Glorie istus põrandal ja
hoidis jääkotti poisi kuklal. Dornan ei nutnudki
enam.
«Kuidas sa seda tegid?»
Beumleri hääl värises pisut. Nähtu
tõi talle meelde Glorie tulekuga kaasnenud salapärase
pinge.
«Mida ma tegin?» pööritas naine imestunult
silmi.
Dornan kobas käega kukalt, kuid sõrmede alla
jäid ainult jääkuubikud.
«Sa tead küll!»
«Ei tea! Mida siis?»
«Kuidas sa nii kiiresti kööki
jõudsid?»
«Aaa... emainstinkt vist. Kas sa ei ole kuulnud
sellest?»
«Ei, see oli midagi muud,» jäi mees endale
kindlaks.
Glorie ei teinud mehe tähelepanekust väljagi, hakkas
hoopis poisiga tegelema.
«Kas enam ei ole valus?»
«On küll valus,» protesteeris poiss.
«Las ma vaatan... Ei, muhk väidab, et enam väga
valus ei ole. Ma teen musi peale ja lähebki
üle.»
«Läkski üle,» naeris poiss
õnnelikult ja ajas ennast püsti.
Beumleri näos liikusid ikka veel tumedad pilved, justkui
toimuks tema silme all midagi loomuvastast. Ta pigistas hambad
tugevasti kokku, nii et suunurgad vajusid inetult alla.
Dornan jooksis temast mööda elutuppa ja pani
televiisori valjemaks. Lastesaate tunnusmuusika helid vallutasid
terve elamise.
«Kuidas sa seda tegid?» jätkas Beumler pooleli
jäänud teemat.
«Mida, jumal küll? Mida ma tegin?» Glorie toon
oli pahur. «Kurat võtaks, poiss kukkus ja ma tormasin
kööki. Mida ma siis sinu arust tegin?»
«Ära üldse hakka mulle ajama... Ma ju
nägin! Sa mitte ei tormanud, vaid haihtusid
kööki!»
«See on juba sinu probleem, kui sulle meeldib selliseid
sõnu kasutada. Kas ma oleks pidanud siia roomama nagu tigu
või? Mida sa nüüd õigupoolest
tahad?»
«Tahan teada, kuidas sa seda tegid? Sa eirasid tervet
rida füüsikaseadusi. Mis moodi?»
«Palun lõpeta ära! Sa ajad mind
naerma...»
Glorie avas külmiku ja viskas jääkoti sinna
tagasi.
«Nii kergelt sa ei pääse! Claudel oli seda ka
varem märganud, siiani ma lihtsalt ei uskunud ta
juttu.»
«Mida sa nüüd tahad?» kordas Glorie uuesti
ärritunult ja vehkis kätega nagu tuuleveski.
«Rikkusin füüsikaseadusi! Mis ma nüüd
siis ütlema pean? Palun vabandust, enam ei tee! Või
tahad, et ma tunnistaksin, et minu kohta need seadused ei
kehti?»
Beumler oli jõudnud ennast vahepeal koguda ja kergitas
nüüd küsivalt kulme. Glorie pildus jälle
tabamatuid sädemeid ja see meeldis Beumlerile. Näis, et
mees lausa nautis antud vaatemängu.
«No ma tunnistan siis: Minu kohta füüsika
seadused ei kehti. Kas said targemaks ja oled nüüd
rahul?»
Beumler oli rabatud ja ei osanud enam midagi kosta. Glorie
ootamatu rünnak vaakus taas kusagil tõe ja pilke
piirimail ning see muutis mehe relvituks. Edasine jutuajamine
oleks olnud mõttetu.
Ja asi jäigi selleks korraks sinnapaika. Ometi vindus see
paranoiana Beumleri mõtteis igal sammul. Edaspidi
jälgis ta Glorie't silmanurgast, et tähele panna igat
ebaharilikku pisiasja, ent neid ei olnud. Tundus, nagu oleks
Glorie aimanud ja oli nüüd ettevaatlikum. Ent juhuse
tahtel leidis ta ühel päeval tee Glorie'ni.
Võibolla ei olnudki see juhus.
***
«Claudel, sina või?»
«Mina jah.»
«Kas Glorie on praegu seal?»
«Ei. Ta on õues... kuskil. Ma ei kuule sind
hästi, telefon ragiseb. Räägi
kõvemini!»
«Ei saa, ta on vannis ja võib kuulda.»
Beumler ohkas. Korraga ta taipas, kui tobe see kõik
on.
«Kuidas sul läheb?» kostis teiseltpoolt
läbi ebaühtlaste prõksude.
«Sa ei kujuta ette, mida ma läbi elanud olen. See
muundur... Kuule tead, sul oli õigus! Ma nägin oma
silmaga, kuidas ta kööki kadus --
sajandiksekundi jooksul!»
«Ah-soo.» Claudel'i hääl tuli nagu maa
alt. «Noh, minu juures ta enam seda ei varja. See on talle
nagu mäng ja ma olen sellega juba harjunud. Aga palju rohkem
huvitab mind see, et mis moodi ta ikkagi sinu juures on, kui ta
tegelikult siin elab! Oled sa kindel, et ta ei kuule meid
praegu?»
«Ei kuule, ära muretse. Vannitoas vesi
soliseb.»
«Ja siis veel see kuradima vanamees! Ta kohtub temaga
vähemalt iga kahe päeva tagant!»
«Mis vanamees?»
«On üks halli kaabuga kõbi. Kui Glorie poes
käib, siis...
(telefon ragises raevukalt)
...aknast näen, et alati lobiseb ta ühe ja sama
vanamehega, enne kui tuppa tuleb. Nad ei käi koos, aga nende
teed alati ristuvad siin samas akna all. Kuuled sa ikka
mind?»
«Ja-jaa, ma lihtsalt mõtlesin, et ma olen vist
ka seda vanameest korra näinud. Siin samas. Akna all. Halli
kaabuga ütlesid?»
Beumler vaatas aknast välja, justkui oodates, et
nüüd näeb teda sama koha peal uuesti. Väljas
jalutas ainult üks noor paarike, laps käevangus.
«Halli kaabuga jah ja siis oli tal veel see
hõbedase munaga jalutuskepp, mis selle kuramuse vanamehega
üldse kokku ei sobi.»
Paarike jõudis just siis aknaga kohakuti. Naine keeras
pead, märkas Beumlerit ja naeratas. Beumler kahvatus. Ta
oleks võinud vanduda, et see oli Glorie! Vahemaa
tänavani oli küll pikk, aga need valged juuksed ja see
naeratus...
«Oled sa ikka veel seal? Halloo?»
«Olen, olen. Ma lihtsalt...»
Paarike kadus vaateväljast ja Beumler tundis, et tema
peopesad olid higiseks tõmbunud.
«Ma lihtsalt nägin... viirastust. Kuule, kas sa saad
kindlaks teha, kes see vanamees on? Kõnni talle
järele või... ma ei tea. Glorie käest ei maksa
igatahes küsida, siis hakkab jälle see loll
peitusemäng pihta.»
«See ei ole just lihtne, sest...
(telefon ragises veel hullemini)
...näen, on nad koos. Aga ma vaatan. Kuidas sul selle
muunduriga edeneb?»
«Kuule, vesi keerati kinni! Glorie tuleb vist vannist
välja! Peame lõpetama.»
«Olgu siis.»
Nad panid torud hargile.
«Kuidas sul selle muunduriga edeneb?» tänitas
Beumler mõttes. «Tõbras selline, pasundasid
Glorie'le kõik välja ja nüüd küsid,
kuidas sul selle muunduriga...»
Glorie ilmus elutuppa, käterätik ümber. Teise
rätikuga kuivatas ta juukseid. Ta kõndis
õõtsuva kõnnakuga üle põranda,
jättes märjad jäljed parketile. Meheni
jõudes, põimis käed tolle kaela ümber ja
andis põsele musi. Mõlemad rätikud kukkusid
põrandale ning tema alasti keha oli nüüd aknast
kõigile möödakäijatele näha. Beumler
tahtis selle kohta midagi ütelda, kuid tal vajutati suu
pealetükkiva suudlusega kinni. Natukese aja pärast
väänlesid nende mõlema paljad kehad juba
põrandal...
*
«Lähme laborisse! Mulle meeldis see
seanss.»
Glorie istus diivanil, kõigutas jalga ja vaatas, kuidas
mees vaikselt laialipillutud riideid kokku korjas.
«Sa just praegu said oma seansi!»
«Seal oli teistmoodi. Lähme!»
«Ei,» vastas Beumler ning avastas, et ta kardab.
Mitte ainult seanssi, vaid üldse -- kardab Glorie't.
Usaldamatus oli tekitanud temas irreaalse õuduse ja
taolist ebamugavust ei saanud ta kuidagi meeldivaks muuta.
Timor Dei initium sapientiae
*1*, käis tema peast
läbi. Talle meenusid orgasmist karjuvad silmad ning ta
võdistas õlgu.
«Miks, kas sulle ei meeldinud?»
Küsimus oli süütu, kuid natuke pilkav.
«Ei meeldinud jah,» tunnistas Beumler ja kobas
pluusitaskust muljuda saanud sigaretipaki järele.
«Aga see teraapia mõjus ju. Pärast
ütlesid, et armastad mind ja seejärel saime
mõnda aega päris hästi läbi.»
Glorie'l oli paganama õigus, avastas Beumler. Ta oli
seda omal nahal kogenud! Ja mingil kummalisel kombel ta isegi
igatses selle esmase tunde järele, mille mõju hakkas
millegipärast ära kaduma. Ometi oli elamus olnud liialt
ränk. Nii ei tekkinud tal mingit soovi seda Glorie'ga uuesti
läbi elada.
«Ei, ja jutul lõpp,» ütles mees
järsult. «Mängi üksi selle riistaga, kui
tahad!»
«Ise tead,» nähvas Glorie ja hakkaski keldri
poole liikuma.
«Kuhu sa lähed nüüd?»
«Laborisse. Nagu sa ütlesid, mängin
üksi!»
«Sa ei oska ju.»
«Oskan küll! Ma ju nägin, kuidas sa seda
tegid!»
Beumler lõi käega. Las siis läheb, kui olin
juba lubanud. Mulle see ikka mingit kahju teha ei saa. Ta pani
ennast riidesse ja süütas sigareti. Tõmbas paar
rahustavat mahvi ja vaatas, kuidas kollaste kiivritega
jalgratturid akna alt läbi vuhasid.
Ent siis märkas ta vanameest! Täpselt see sama
-- hall kaabu ja hõbedase otsaga jalutuskepp.
Käe otsas kõlkus tal valge vanaldase
väljanägemisega kott. Arvatavasti tuli poest ja kohtus
äsja Glorie'ga -- Claudel'i eksemplariga, pakkus
Beumler. Ta viskas poolelijäänud suitsu hooletult
tuhatoosi ja tormas välja.
«Vabandust! Ma tahaksin teiega
rääkida!»
Beumler hingeldas kergelt, kui ta vanameheni jõudis.
Mees keeras ennast ringi ja silmitses Beumlerit, kes üritas
oma hingamist rütmi saada. Vanamehe pilgus oli
iseäralik mõjujõud ning Beumlerile tundus,
nagu suudaksid need pisikesed ja ilmekad silmad tema hinge
tungida ja seal inventuuri teha.
«Ma tean, te tulite Glorie pärast,»
sõnas vanamees.
«Kust te...»
Jahmatus kustus poolel teel, enne kui see välja
jõudis.
«Kui keegi mulle niiviisi järele jookseb, tuleb ta
alati Glorie pärast.»
«Kuidas...»
Vanamees ei lasknud Beumleril ikka veel midagi
ütelda.
«Minu nimi on Cooper Field,» ütles ta kuivalt
ja sirutas kondise käe välja, «aga teie
võite mind lihtsalt Cooper´iks kutsuda.»
«Mina olen...»
«Ma tean väga hästi, kes sa oled,»
lõikas Cooper vahele. «Ma tean igat inimest siin
neetud linnas. Lähme edasi, tänav ei ole õige
koht rääkimiseks.»
Beumleri otsaesine tõmbus arusaamatusest kipra. Ta avas
suu, et kas või ühte küsimustki lõpuni
esitada, kuid vanamees viipas katkestavalt käega ja juhtis
ta tähelepanu teisel pool tänavat kõndivale
paarikesele.
«Vaata tähelepanelikult. Kas näed?»
Teisel pool sõiduteed jalutasid tavalised inimesed.
Mitte-midagi-ütleva väljanägemisega
tumedapäine kogukas mees ja tema kõrval tippis
punakate juustega lühem naisterahvas. Naine üritas
mehele ägedalt midagi selgitada, kuid too raputas
järjekindlalt pead.
«Vaata naist,» täiendas Cooper.
Beumler vaatas uuesti. Nõks enne, kui tema pilk naiseni
jõudis, tundus nagu kõnniks seal Glorie, aga siis
nägemus hajus ning vaateväljas oli kõige
tavalisem punapea. Beumler vaatas veel kord. Glorie naeratav
nägu vilksatas ainult hetkeks, justkui õnnestuks tal
mehe pilgu eest põgeneda.
«Nägid?»
Beumler noogutas. Nad kõndisid vaikides edasi ja
keerasid tänava lõpust alla väikesele teerajale,
mis viis linnast välja. Elumajad lõppesid ja algava
metsaga ühel joonel kõrgus massiivne, tondilossi
väljanägemisega, kirik. Beumleril hakkas kõhus
keerama.
«Miks me s i i a tulime?»
«Ma elan siin,» vastas Cooper. «Ma olen ju
preester! Vähemasti olin... enne, kui kroanism veel nii
populaarne ei olnud. Mis siin imelikku on? Kapten läheb ka
alati koos laevaga põhja! Nii minagi.»
Nad jalutasid läbi rohtukasvanud aia käärkambri
ukseni. Vanamees sobras püksitaskus ja välja ilmus
ahjuroopi meenutav võtmekolakas. Ta surkis sellega
mõnda aega lukuaugus ja uks klõpsatas lahti.
«Nüüd panen ma alati hoolsalt kõik uksed
lukku,» seletas ta Beumlerit sisse juhatades.
«Tänapäeval ei tea kunagi, kes siia kolama satub.
Mõned aastad tagasi, kui ma tuberkuloosi jäin ja mind
mitmeks nädalaks haiglasse pandi, leidsin tagasi tulles, et
mingisugune astraal-tsivilisatsioon oli oma jälkide
rituaalidega minu laeva kolinud. Võttis paar nädalat,
enne kui õnnestus nad siit välja kihutada. Kohutav
bürokraatia! Keegi ei mäletanud enam, et see on minu
kirik. Kuid paberid olid siin, selle sekti valve all.»
«Astraal-tsivilisatsioon?» maigutas Beumler
hämmeldunult.
«Ah see on üks kroanismi põrandaalune
religioon,» ühmas ta hooletult. «Parem on, kui sa
neist midagi ei tea.»
Cooper raputas vaikselt pead, nagu suudaks see naljakas
liigutus halba mälestust eemale peletada.
Käärkamber oli pisike, aga mugav. Vanamees oli
tassinud siia kõik eluks vajaliku. Ühes nurgas
konutas väike roostekarva gaasipliit koos muu
pudi-padiga ja teises nurgas vedeles üks õnnetu
väljanägemisega päevinäinud tugitool.
Lahmakas kirjutuslaud laiutas keset kambrit ja see oli täis
pesemata nõusid ja pakse raamatuid. Ainult laua keskele
oli jäetud natuke ruumi paberite ja pliiatsite jaoks. Voodit
ei olnud aga kusagil näha.
«Ära arva, et ma päris nii askeetlikult siin
elan,» kostis preester, märgates külalise
hämmeldust. Muiates avas ta pisikese, kambriseinast
väljaulatuva ukse, pani tuled põlema ja juhatas
Beumleri kitsasse käiku. Nad laskusid mööda
ebamugavat keerdtreppi allapoole.
Kui nad trepikäigust välja jõudsid, avastas
Beumler, et nad viibivad suures maa-aluses kabelis. Kahel
pool toetusid massiivsetele sammastele võlvkaared ja nende
taha joonistas kroonlühtrite tuhm valgus musti varje.
Krüpti teist otsa, seal kus oleks pidanud olema altar,
varjasid paksud punakad kardinad. Põrandaplaatidest oli
laotud suur ja keeruline ornament, mida esimese pilguga ei
olnudki võimalik tervenisti haarata. Nähtu tekitas
Beumleris tõelise déja-vu. Polnud mingit
kahtlust, just siin oli ta viibinud tehisunenäo ajal.
Nad kõndisid üle saali. Kabel muutis nende sammud
süngeks kõminaks. Cooper lükkas kardinad
kõrvale ja selle tagant paljastus uhke altar. Altar oli
kaetud valge linaga, mis nägi välja nagu uus. Igal pool
oli rohkelt küünlaid ja kuldselt helkivaid
küünlajalgu. Altarimaalil oli kujutatud avatud
kätega Kristust, teemal «tulge minu juurde
kõik...» Maali kohal jooksis laia kaarega tekst:
Jumal on Armastus.
Cooper naeratas süüdlaslikult. Beumler ei saanud
selle tähendusest kohe aru ja vaatas vanale küsivalt
otsa. Preester nõksatas peaga uuesti altari suunas. Siis
Beumler märkas, et Jeesust oli kujutatud naisena. Tal olid
küll veidi mehelikud näojooned, kuid
tähelepanelikul vaatlemisel ilmnes, et pikkade valgete
juuste varjust põrnitsesid neid kaks smaragdrohelist silma
ning riiete all punnitasid pisikesed rinnad.
«Glorie?» sosistas Beumler, olles unustanud ennast
ainiti maali vaatama.
«Oot, oot, oot,» kopsis vanamees kepiga vastu
põrandaplaate. «Nii lihtne see nüüd ka ei
ole. Kõigepealt on pildil kujutatud ikkagi Jeesust, kuigi
Glorie on ta muidugi ka.»
«Jeesus oli ju mees!» protesteeris Beumler
vastu.
«Nojah, arvamusi on mitmeid. Tegelikult oli ta ikkagi
naine. Juutluses ei olnud aga naiseks olemine just kõige
eelistatum positsioon, nii et Jeesus oli sunnitud seda
varjama.»
«Kust te s e d a võtate?»
«Kus sa elanud oled? Nojah, kirik ei taha neist
avastustest eriti rääkida,» vangutas Cooper pead.
«Alustame algusest: Jeesus sündis neitsist. Neitsist
saab aga sündida üksnes naine, kuna naine kannab endas
ainult x-kromosoome. Mees kannab mõlemaid. Xy on mehe
kombinatsioon ja xx on naise oma. Kust kohast see Maarja selle
y-kromosoomi siis sai, et poega sünnitada, kui ta oli
neitsi? Järelikult Maarja pidi saama tütre ja Jeesus
oli tegelikult naine. Muuseas, see altarimaal ei ole mingi
modernne soperdis, vaid üks vanimaid.»
«See on tobe...» pomises Beumler pettunult. Ta pilk
peatus kabeli lael, kuhu oli maalitud tähistaeva mudel.
«Miks tobe? Need on faktid! Kui sa tahad, et Jeesus
ilmtingimata mees oleks, peaksid uskuma, et ka Maarja oli
tegelikult mees. Mehed aga teatavasti ei sünnita! Kumb
kompromiss siin siis arukam on?» küsis ta naerdes.
Vanamehele paistis see jutuajamine rohkem kui naljakas. Ent
Beumleri naljasoon oli viimaste päevade jooksul tublisti
kannatada saanud ja seepärast ei suutnud ta taluda Cooperi
irvitavat lõusta ja keeras talle selja.
«Aga tead, miks inglid laulsid sel ööl
Glorie-Glorie?» jätkas preester,
«Sellepärast, et selline oli meie nais-jeesuse nimi
tegelikult. Joosep pani tütrele nimeks Jeesus ainult
seepärast, et unenäos ilmunud ingel seda
nõudis.»
«Evangeelium nii ei kirjuta!» täheldas Beumler
vastumeelselt.
«Evangeelium mitte, aga sellest kirjutab üks
gnostiline apokrüüf, mille leidsime koos selle
altarimaaliga siitsamast kabelist. Tekstist ilmneb, et siin
krüptis tegutses veel 15. sajandil üks salajane sekt,
mis pidas Jumala poega naiseks. Müsteerium oli segunenud
küll Mithra
*2* ja Gaia
*3* kultusega, kuid eelkõige oli
tegemist gnostilis-kristliku liikumisega. Ega me väga
palju veel ei tea, sest selle sissepääsu avastasime
alles käärkambri renoveerimise käigus.»
Preester nihkus Beumlerile lähemale ja asetas oma
käe usalduslikult tema randmele.
«See on kõigest ajalugu,» kinnitas ta
rahustavalt ning juhatas mehe edasi altari taha.
Altaritagune nägi välja nagu pisike armupesa. Otse
altarimaali taga oli uhke voodi, mille päitses, keermetega
raudvõre otsas, seisid pooleldi ärapõlenud
küünlajupid. Põrandale ja seintele olid laotatud
kirevad vaibad.
Beumler vaatas seda kõike, ega osanud midagi
mõistliku öelda. Tema mõtted olid juba ammu
teistele radadele uitama läinud, nii et uhke voodi
nägemine ei tekitanud temas erilist üllatust. Kuskil
pidi ka preester magama!
Cooper võttis kaabu peast, viskas selle voodile ja
lülitas põrandal vedeleva soojapuhuri sisse. Preester
elas tõepoolest kabelis! Beumler vaatas seda kõike
pealt ja püüdis meenutada, miks ta üldse siia oli
tulnud. Ta kogus end, tõmbas sügavalt hinge ja
küsis:
«Mis moodi mu naine selle kõigega seotud
on?»
Cooper istus voodiservale ja silus käega oma kiilast
pealage.
«Glorie tuli umbes aasta tagasi minu juurde pihile,»
alustas preester. «Ma ei mäletagi, millal on keegi
niimoodi pihile tulnud. Ühesõnaga, ühel
päeval koputas ta mu käärkambri uksele ja
ütles, et tuli pihtima...»
«Ütles, et tuli pihtima?» hüüatas
Beumler jahmunult vahele ja vaatas Cooperile nagu poolearulisele
otsa.
Cooper naeratas malbelt.
«Loomulikult ei saa ma sulle rääkida, mida ta
pihtis, aga ma võin rääkida, mis edasi sai
-- pärast neid pihilkäike. Alguses tuli ta siia
pihtima, kuid pärast seda ajasime niisama juttu. Ta oli
huvitatud kõigest: usust, kirikust ja paljust muust ja nii
ma näitasin talle kogu elamist -- selle ajaloolisest
aspektist muidugi. Ühtlasi tõin ta ka siia, seda
altarit vaatama. Glorie märkas hoobilt pildi sarnasust
endaga ja valas mind küsimusterahega üle. Ta tahtis
absoluutselt kõike teada ja oli nii huvitatud, et ma
rääkisingi talle kõigest...»
Cooper mudis soonilise käega jalutuskepi hõbenuppu
ja märkis süüdlaslikult: «Minu viga, ma
poleks pidanud teda siia tooma.»
«Ühel pool oli pildi ja nime sarnasus ning teisel
pool Glorie pihisaladus, mis sarnanes terve neetud looga,»
jätkas preester. «Ja sellest päevast peale hakkas
ta kujutlema, et tema ongi Glorie -- tähendab
Jeesus.»
«Mis see pihisaladus siis oli?»
Beumler oli selgelt ärritunud, et mingisuguse
institutsiooni reeglistik ei luba tal enda naise kohta
kõike teada saada.
«Ütlme nii, et Glorie'l olid väga kummalised
fantaasiad. Ja sellest päevast alates, kui ta tunnistas, et
suudab mingil üleloomulikul moel neid fantaasiaid ka
teostada, läks asi ülekäte. Edaspidi hakkas ta iga
päev mu juures käima. Algul ta pihtis, nagu ikka
pihitakse, pärast ajasime lihtsalt juttu. Aga kui tema
ülestunnistused hakkasid üha veidramaks muutuma, siis
lõpuks ei uskunud ma enam sõnagi neist tobedatest
juhtumitest ja soovitasin talle ühte oma tuttavat
psühhiaatrit. Glorie sai selle peale kohutavalt vihaseks. Ta
üritas mind kõigest hingest veenda, et just teda on
pildil kujutatud ja et tema ongi tagasitulnud Jeesus...
nais-jeesus... tähendab Glorie.»
Õigete sõnade otsimine ajas preestri
segadusse.
«See oli nii jabur,» jätkas Cooper, «et ma
tembeldasin ta hulluks ja palusin, et ta rohkem siia ei tuleks.
Ja siis see juhtus! Minu silme all jagunes Glorie
mitmeks-mitmeks tükiks... kuidas ma seletangi...
Glorie'sid tekkis siia mitusada, nii et terve kabel oli neid
täis ja nad kukkusid mind sõimama nagu ühest
suust uskmatuks Toomaks ja ei tea veel kelleks. Pidin kätega
oma kõrvad katma, et mu kõrvatrummid nii tugevatele
detsibillidele vastu peaksid. Aga see veenis mind täiesti!
Rohkem ei julgenud ma tema jumalikus päritolus
kahelda.»
Beumler noogutas mõistvalt. Ent mõistmisest oli
asi kaugel. Pigem ajas kuuldu külmajudinad kraevahele, mitte
ei aidanud olukorda mõista. Talle meenus taas painajalik
elamus tehisunenäo ajal ja nähes vaimusilmes preestrit
maailma romantilisemas voodis lesimas, tõmbus ta süda
valust kokku.
«Kas te Glorie'ga... noh, tead küll!»
«Kas ma magasin temaga?» küsis preester
üle.
«Just. Kas magasid?»
«Kuidas ma sulle ütlengi... Sinu Glorie'ga ei ole ma
maganud. Aga kõigi teistega, kes su naisest välja
astusid, nendega jah. Jah, siinsamas,» täiendas Cooper,
märgates, kuidas Beumleri silmad hullunult voodit
õgima hakkasid.
«Jumal küll...» niutsatas ta
õnnetult.
«Sinu naisele meeldis rohkem pealt vaadata. Aga
võibolla pidas ta teievahelist suhet pühaks... Nii et
sinu Glorie'ga ei ole ma kordagi...»
«Kurat võtaks! Mida sa toonitad, et sinu Glorie'ga
ja sinu Glorie'ga!» kukkus Beumler vihaselt karjuma,
«Nad on üks ja see sama Glorie! Loomulikult keppisid sa
minu naisega, idioot selline! Ise tahad veel preester
olla...»
Tühi kabel kõmises õõnsalt. Beumler
värises üle kere ja raev pani soontes vere kiiremini
voolama. Cooperile kallale tormamine oleks olnud totter. Vaevalt
nüüd preester selles süüdi oli, kui Glorie
oli teda enda mängukannina kasutanud.
«Rahune maha või ma ei räägi sulle
rohkem midagi,» sõnas preester napilt.
Beumler hingas sügavalt sisse ja rahunes. Nad vaatasid
mõnda aega üksteisele sõnatult otsa.
Lõpuks palus Beumler, et preester edasi
räägiks.
«Sellest päevast alates ta mulle enam ei pihtinud.
Tundus, nagu oleksin ma preestriseisvuse kaotanud. Me saime
küll kokku, aga mitte pihtimise raames. Vahetevahel uurisin,
et mida me nüüd õigupoolest teeme, aga tema ei
saanud taolisest küsimusest aru. Ütlesin, et see ei ole
õige ja me peaksime taolise suhte katkestama, kuid Glorie
väärtushinnangud asetsesid kusagi teiselpool head ja
kurja. Ta ei leidnud selles midagi väära -- ta
lihtsalt teostas kõiki oma fantaasiaid. Ja siis ühel
päeval ütlesin, et nüüd on lõpp. Tehku
seda kõike kellegi teisega...»
«Sa lihtsalt katkestasid kogu suhte?» ei suutnud
Beumler uskuda. Talle tundus see nii võimatu.
«Jah. Lihtsalt niimoodi! Ainult, et selle tulemusel ei
ole siin linnas enam ainsatki naist, kes ei oleks mingil
määral Glorie. Ta on nagu katk! Ta on kõigis
neis!»
«Mismoodi kõigis?»
«Kuna ma keeldusin tema fantaasiates osalemast, siis
otsustas ta teha seda omal viisil. Ta kogub informatsiooni, mida
ta nimetab kogemuseks ja see kõik voolab su naise
teadvusse. Kõik selle linna naised on nagu pisikesed rakud
Glorie ajus -- midagi kollektiivse teadvuse sarnast -- nad on Glorie
silmad, kõrvad või
lihtsalt tööriistad. Kas sa mõistad, su naisel
on linna peal terve haarem! Jumal üksi teab, millisena ta
oma Jeesuse rolli ette kujutab!»
«Aga kuidas ta seda teeb?» küsis Beumler
hämmeldunult.
«Kust mina tean,» pahvatas Cooper. «Kui Glorie
seda ise teaks, küllap räägiks mullegi. Tal on
vaja kellegi ees eputada! Küsi ta käest,
võibolla ta räägib!»
Beumler vangutas kurvalt peanuppu. Siiani ei olnud nad
omavahel kordagi mõistlikku juttu suutnud ajada.
«Aga ta teeb seda hämmastava kergusega!»
hüüatas preester. «Öeldakse, et kõik
sõltub inimesest endast ja tema hoiakutest. Noh,
võibolla oskab Glorie enda aju produktiivsemalt kasutada
kui teised. Sina oled ju meil teadlane! Seleta siis, miks
inimesed kasutavad vaid väga tühist osa oma ajust!
Mõtle, kui see täisvõimsusega
töötaks, siis... ah, ma ei tea.»
Cooper lõi käega, nagu ei oleks tal
spekuleerimiseks tuju.
«Tead,» sõnas Beumler veidral toonil,
«minu leiutis -- Teise Teadvuse muundur --
see on täpselt see sama, millest sa räägid! Glorie
justkui elaks juba selles dimensioonis, kus ainukeseks reegliks
on fantaasia piir...»
«Ükski leiutis ei teki niisama!»
hüüatas Cooper vahele. «Aeg peab olema selleks
küps! Ma arvan, et ka sinu leiutise puhul on Glorie
käsi mängus -- ta lasi sul selle leiutada!
Kunagi ta vihjas millelegi säärasele. Kas sulle ei
tundu?»
Beumler ei vastanud. Ta sai väga hästi aru, kui
õigus võib preestril olla. Glorie tuli tagasi just
siis, kui tema oma leiutisega valmis sai. Mängis niikaua
kometit, kuni sai proovida. Beumler ei suutnud aga taibata,
milleks oli Glorie'l vaja muundurit proovida, kui ta suutis seda
kõike juba ilma leiutisetagi.
«Aga mis siis, kui ta ongi tegelikult Jeesus?»
kahvatus Beumler.
«Jah, mis siis küll oleks?» kostis saalist
Glorie pilkav küsimus.
Mõlemad võpatasid naise ootamatu ilmumise peale.
Beumler keeras ennast ringi. Glorie seisis saalis, ornamendi
keskel ja kepsutas seal ringi. Tal oli seljas valge, pooleldi
läbipaistev õhuke kleit, mis liibus ümber
sihvaka talje ja ulatus kandadeni.
«Mis s a siin teed?»
Beumler jõllitas totralt naist, justkui nõuaks
see tuttav, sabas jõlkuv kummitus midagi enamat, kui
lihtsalt jätkuvat imestushüüet.
«Sedasama tahaksin sinu käest küsida!»
Glorie katkestas tantsimise ja astus kingi klõpsides
üle saali meeste juurde. Nõrk parfüümiaroom
möödus Beumlerist ja jäi kahe mehe vahele
seisma.
«Tere Copperfield! Pole ammu näinud!»
«Tervelt tund aega tagasi...»
«Mis siis küll oleks? Vasta siis mu mehe
küsimusele!»
«Millisele?» ei taibanud preester kohe.
«Mis... siis... oleks,... kui... ma... tegelikult...
olengi... -- Glorie?»
Naine rõhutas igat sõna erilise armsusega,
justkui oleks tegemist maru toreda sõnademänguga. See
ongi mäng, mõtles Beumler, ja Glorie on selle neetud
mängu juht.
«Siis on kristlusest siiani väga valesti aru saadud!
Kuigi öeldakse, et Jumala teed on äraarvamatud, siis
see oleks juba liig. Sa ei ole --
Glorie!»
Beumler märkas preestri hääles kurba
meeleheidet. Ta kössitas seal voodiservas nagu pisike
kutsikas, keda perenaine teatraalselt noomib, kui pahateod
üle pea kasvavad. Beumler mõtles, et nende kahe vahel
sai voodis ainult sado-masohhistlik suhe olla või
kõige leebemal juhul -- ema ja lapse suhe.
«No musike, kas nüüd on su uudishimu
rahuldatud? Said kõik vastused mida otsisid?»
Glorie astus peaaegu Beumleri varvastele ja vaatas talle alt
otsa. Naise pikad ripsmed kõditasid mehe huuli, kui ta
neid üles-alla plinkis.
«Vist küll,» vastas mees ja tundis, kuidas ta
olemine muutus taas väga koduseks.
«No siis lähme ilusti koju tagasi, on ju
kallis?»
«Jah.»
Glorie võttis mehe käevangu ja nad kõndisid
üle saali treppide poole. Naine nõjatus vastu mehe
õlanukki ega paistnud sugugi pahane olevat. Kõik
oli korras! Täpselt nagu varem! Glorie lükkas mehe
kitsasse trepikäiku ja nad hakkasid üles koperdama.
Beumler jõudis veel silmanurgast märgata, et
üks Glorie jäi koos preestriga altari juurde neile
järele vaatama. Millegipärast see enam ei häirinud
teda.
*
Nad kõndisid mööda märga asfalti kodu
poole. Vahepeal oli vihma sadanud ja õhk lõhnas
magusa osooni järele. Glorie hoidis meest õrnalt
käevangus ja nii nad jalutasid -- kahekesi läbi
nukrate linnatänavate. Ilm oli pisut sompus ja tänavad
olid tühjad. Kollaka maja hoovist kostis tasast
muusikat.
«Kuidas sa seda ikkagi teed?» küsis Beumler
hooletult.
Glorie naeratas, kuid ei öelnud midagi.
«Mhh?»
«Lähme koju, siis näitan! Võibolla
õpetan sullegi.»
«Mismoodi õpetad? Kas seda saab siis
õppida?»
Glorie muigas ja pigistas meest küünarnukist.
«Kõike saab õppida! Kujutlusvõime
peab ainult endal olema! Peaksid oma muunduris vaid paar asja
ümber tegema... ja siis on terve maailm meie päralt!
Kas sulle meeldiks see?»
Beumler ei saanud täpselt aru, mida Glorie sellega
mõtles, aga ta kujutas ette. Terve maailm ja minu
ettekujutus... Sellest juba tuleks midagi!
«Jah, see meeldiks mulle...»
/kevad 2001/
*1* Timor Dei initium sampientiae
-- jumalakartus on tarkuse algus (lad. k.)
Tagasi
*2* Mithra -- Pärsia
valguse- ja päikese jumal, kelle kultuslikud salapidustused
toimusid maa-alustes ruumides. Hiljem asendas keiser Justinianus Mithra sünnipäeva Kristuse omaga (24 dets)
Tagasi
*3* Gaia -- kreeka emalik
maajumalanna. Suure Ema kultusega vastandati end patriahaalsele
ühiskonnale. Varasema lisanimega tuntud ka kui Pandora.
Tagasi
|