05.10.2001 |
Lew R. Berg
Rünnak pilvede alla |
Arvustused |
Piirivöönd oli tinglik rajajoon kosmoses, mis
lahutas inimestele tuntud Galaktika kahte ossa, selleks, mida
hõivasid nemad ja selleks, kus peremehetses zoorideks
kutsutud võõras rass. Keegi inimestest, ka mitte
rajajoont kontrolliva Piiridiviisi sõdurid ega
ekspeditsioonilaevade meeskonnad, ei teadnud, millised zoorid
tegelikult välja nägid ja mida nad mõistusega
eluvormina endast kujutasid. Väikestes, kuid
rohkearvulistes relvakokkupõrgetes trofeedeks langenud
kosmoseaparaatidest ei leitud kunagi elusaid meeskonnaliikmeid,
vaid ainult täielikult tuhastunud, taastamiseks
kõlbmatuid jäänuseid. Kosmoseaparaatide enda
uurimine viis aga järeldusele, et need olid valmistatud
üksteisest kardinaalselt erinevate eluvormide tarbeks,
mille tõttu oli liikvele läinud teooria, et zoorid
mõistusega parasiitorganism, mis füüsilise
tegutsemise tarbeks kasutab teiste eluvormide kehi. Selle
teooria tõesust, samuti paikapidamatust, polnud seni
õnnestunud kontrollida.
Rajajoont patrullisid pidevalt sektorite kaupa Piiridiviisi
suured Exester klassi lahingulaevad, mis olid varustatud
planeedi hävitamiseks piisava tuumarakettide varu, saja
pardahävitaja ja muude relvadega. Peale selle oli iga laeva
mehitatud kõigeks drillitud dessantüksustega, kes
seni olid toime tulnud kõigi neile pandud
ülesannetega. Exester klassi kosmoselaevad kujutasid endast
ka üksikuna võimsat löögiüksust,
eskaadrisse kogunenult olid nad aga ilmselt võitmatud,
kuna esialgu puudus sellise jõu järele vajadus, olid
Exesterid hajutatud mööda kogu
piirivööndit.
Tähesüsteem koodnimetusega NGS51 kuulus sektorisse,
kus patrullis Exester pardanumbriga 78. Tähesüsteem
koosnes K-spetriklassi oranzhist kääbusest ja neljast
selle ümber tiirlevast planeedist, süsteem oli
olemasolevate andmete kohaselt asustamata ning seega oli
tegemist tavapärase rutiinkontrolliga. Exesteri
kaptenleitnandi auastmes komandör Olbrey kavatses oma
ülesandega võimalikult kiiresti toime tulla ja
saatis kohe süsteemi jõudes luurelennule
pardahävitajate esimese eskadrilli, mis koosnes
kaheteistkümnest Täheraev tüüpi suure
tegevusraadiusega hävituspommitajast. Need olid
võimsad, ühe tähesüsteemi piirides vabalt
opereerivad, ka atmosfäärilendudeks hästi sobivad
kosmoselennukid. Neil oli silindriline sihvakas voolujooneline
kere, mille ahtriosast sirutusid välja neli tugevalt
tahapoole kallutatud stabilisaatorit, esiosas aga asus
kerakujuline piloodikabiin, mis oli pööratav vastavalt
lennusuunast tingitud vajadustele. Neli laserkahurite konsooli
paiknesid ümber kere piloodikabiinist tagapool,
ründeraketid kinnitusid püloonidel stabilisaatoritele
tüürmootoritel läheduses. Täheraev
vääris talle pandud nime, see oli seni kasutusele
võetud pardahävitajatest võimsaim.
Varsti pärast lahingulaeva pardalt lahkumist jagunes
eskadrill neljaks lüliks, mis suundusid igaüks ise
planeedi poole. Tähest kaugemal asuv neljas planeet oli
üleni jäätunud, kuna isegi tähe periheelis
asudes tõusis selle põhiselt metaanist kaasneva
atmosfääri temperatuur vaevu -200 kraadini. Selles
läbikülmunud maailmas ei suutnud ilma abivahenditeta
eksisteerida, rääkimata aktiivsest tegutsemisest,
ükski senituntud elusorganism ja loodetavasti käis see
ülejõu ka zooridele. Kolm Täheraevu
sööstsid läbi sinaka atmosfääri,
riskides kokku põrgata õhus rippuvata tahkunud
gaasidest moodutunud hiiglaslike jäänõeltega,
pardaaparatuur kogumas planeedi kohta
kõikvõimalikke andmeid. Need edastati kohe
baaslaeva pardale, kus raalid neid üksikasjalikult
varasemate andmetega võrdlesid, mingeid
kõrvalekaldeid ei täheldatud ning peatselt sai
esimene lüli loa naasta Exesterile.
Kolmas planeet oli hiiglane, mille puhul piirduti
ettevaatliku sondeerimisega atmosfääri
ülapiirilt, kuna all märatsevad tuuled muutsid sinna
sisenemise võimatuks. Suuremat huvi pakkusid planeedi
kaks kaaslast, ent ka sealt ei ei leidnud midagi, mis
võinuks viidata zooride kavatsusele rajada sinna
mõni tugipunkt. Selle tegevuse ennetamine oligi
Piiridiviisi patrullide mõte.
Tähele kõige lähemal asuv planeet oli
tulikuum ja ilma atmosfäärita, selle asustamine
tavapärases mõttes oli ülimalt raske, kuid
igale arenenud tsivilisatsioonile pakkus see kahtlemata huvi oma
tohutu maagirikkusega.
Vast ehk kõige enam huvi pakkuv teine planeet asus
eskadrilli stardikohast ehk baaslaevast kõige kaugemal
ning kolmas lüli jõudis sinna alles siis, kui
mõned teised olid juba tagasipöördumist
alustanud. See oli tähesüsteemi ainus M-klassi
planeet, seega inimeste seisukohast lähtudes asustamiseks
kõige sobivam, kuigi mõningate
mööndustega. Planeeti oli tähesüsteemi
avastamise ajal põgusalt uuritud, seal teati leiduvat
mõningaid primitiivseid eluvorme, kuid sellega teadmised
üldjoontes piirdusidki. Niisket planeeti ümbritses
tihe pilvemass, millest ei suutnud läbi tungida ka
kõige parem optika, radariga sondeerimise muutis
võimatuks pilvede kohal asuv tugevalt ioniseeritud
õhukiht, mis peegeldas tagasi kõik radarikiired,
samal põhjusel ei saanud andmeid edastada ka planeedile
maandunud sondid. Tegemist polnud ionosfääriga
klassikalises mõistes, see asus palju madalamal ja oli
palju tihedam, kui sellistel planeetidel muidu, ka laetud
osakeste kontsentratsioon oli tavapärasest suurem. Senised
andmed planeedi kohta pärinesid iseseisvalt opereerivatelt
sondidelt, mis ülesande täitnult planeedilt startisid
ja kogutud teave pärale toimetasid, selliste
kosmoseparaatide kasutamine oli aga kallis. Sellesama side
puudumise pärast ei saadetud sinna ka ekspeditsioone, kuna
planeedile maandumise järel osutusid laskunud teistest
äralõigatuks ning mingi õnnetuse korral
puudus vähimgi võimalus abi kutsumiseks. Ka
Piiridiviisi patrullhävitajad piirdusid
atmosfäärilendudega pealpool ioniseeritud kihti,
kogudes andmeid võimalike muutuste kohta ainult
õhust.
Seekordne lend ei erinenud teistest, kuigi kaptenleitnant
Olbrey oli noor ja auahne, ihates alati parimaid tulemusi, ei
riskinud ta isegi võimalike uute teadmiste saamiseks
saata piloote tavalise patrull-lennu käigus allapoole
ioniseeritud õhukihti. See tegevus võinuks nad
asjatult ohtu asetada ning nii tegutsesidki kolm Täheraevu
pilooti juba aastaid kehtiva eeskirja järgi. Nad sisenesid
atmosfääri, hoidudes hoolikalt laskumast ioniseeritud
kihti ja alustasid kolmeks lahknenult tiiru ümber planeedi.
Läbi all kobrutava pilvemassi polnud midagi näha,
lennati lokaatorinäitude põhjal, ent pilootidele oli
see harjumuspärane, enamuse lennu ajast juhtis
hävituspommitajat nagunii küberneetika. Nende suurte
kiiruste jaoks jäi inimnärvide reageerimisvõime
liiga aeglaseks, piloodi ülesandeks jäi rohkem
taktikaliste otsuste langetamine ja lahinguolukorras vajalike
manöövrite sooritamine.
Lülivanem piloot Reacon juhtis oma Täheraevu
parajasti üle planeedi arvestusliku ekvaatori, kui tema
kiivriraadio kõrvaklappides kõlas teise piloodi
väljakutse. Seni olid nad planeedi ümbruses
eetrivaikust pidanud, et raadiosagedusi kontrollivatele
skanneritele oma signaalidega mitte lisatööd
põhjustada. Seekordne väljakutse aga oli
hädasignaal.
«Kotkas 10 Kotkas 11-le. Kaotan kõrgust,
aparatuur tõrgub, juhtimine raskendatud.»
«Mine üle käsijuhtimisele!» käsutas
Reacon mehaaniliselt, tehes samal ajal oma kosmoselennukiga nii
järsu tagasipöörde kui atmosfääri ja
gravitatsioonivälja tingimustes võimalik. Ta teadis
küll, et see oli kasutu, avakosmoses võinuks
avariilise hävitaja magnetklambritesse haakida ja
baaslaevale toimetada, praegustes tingimustes aga
tähendanuks see ilmselt mõlema kosmoselennuki hukku.
Teel teise Täheraevu viimase teadaoleva asukoha poole,
üritas Reacon teda uuesti sidesse kutsuda, ent tulutult,
Kotkas 11 ei vastanud kutsungitele ega saatnud ka ise enam
ühtegi signaali.
Baaslaevale jõudis teave õnnetusjuhtumist suure
vahekauguse tõttu veidi hiljem, siis kui kolmanda
lüli kaks allesjäänud Täheraevu tagasiteed
alustasid. Nad olid teinud kolmanda hävituspommitaja
marsruuti jälgides tiiru ümber planeedi, leidmata
kaduma jäänud kaaslasest märkigi. Ioniseeritud
õhukihti ei riskinud nad laskuda, tiirutanud veidi
viimati märgitud koordinaatide läheduses, leidis
lülivanem selle tulutu olevat ja käskis tagasi
pöörduda. Kui komandör otsutab
päästeoperatsiooni alustada, siis sobivad
dessantkaatrid selleks märgatvalt paremini.
Kuulanud nõupidamisruumis ära vahiohvitseri
ettekande, vajus Olbrey mõttesse. Igati tavaline, isegi
rutiinne patrull-lend ähvardas kujuneda olukorraks, mille
eest ei jagata lahingukuulsuse medaleid, vaid võidi
hoopis õlakute kallale kippuda. Seni oli Olbrey
uhkustanud oma noorima ja madalaima auastmega Exesteri
komndöri positsiooniga, praegu aga ähvardas teda
hoopis teistsugune kuulsus, olla esimene komandör, kes
kaotas tavalise luurelennu käigus Täheraevu. Juhtum
sarnanes lollile juhusele, ei inimlikud vead ega tehnilised
rikked ei tundunud usutavatena. Täheraevude piloodid olid
hea ettevalmistusega profid, igal piloodil pidid olema seljataga
kindel arv lennutunde, millega oli välistatud algajate
sattumine sellesse gruppi. Hiljuti kasutusele võetud
kosmoselennukid olid aga seni lennanud tugevalt alla poole
kasutusajast ning neil polnud täheldatud mingeid tehnilisi
häireid. Jäi üle ainult oletada mingit muud,
algul märkamatuks jäänud faktorit.
«Kutsu nõupidamisele analüütikute
ülem, dessantlaste kolonel ja kaptenleitnant Snaga!»
käskis Olbrey mõne hetke pärast endiselt tema
ees seisvat vahiohvitseri.
«Jah, kaptenleitnant,» reageeris vahiohvitser,
andis nõuetekohaselt au ja lahkus. Tema väljumise
järel astus Olbrey pikliku ruumi üht otsaseina
täitva ekraani juurde ja vajutas paarile klahvile. Lame
ekraan elustus, sinna ilmus tähesüsteemi hetkeseisu
kujutav skeem, kuhu oli märgitud ka lahingulaeva ja veel
naasmata pardahävitajate asukohad. Exesteri kavandatud
kurssi märkiv punktiirjoon kulges kaarena läbi
tähesüsteemi ja lõppes kohas, kus kavatseti
alustada uut hüpersiiret.
Nõupidamisele kutsutud leidsid sisenedes
komandöri endiselt ekraani ees seismast, alles nende
tulekul pööras ta ringi ja viipas käega ovaalse
pöördtoolidega ümbritsetud laua suunas.
Tulijatest oli pardaeskaadri ülem Snaga ainus, kes uksel
seisatades nõuetekohaselt au andis, ta oli
komandöriga ühevanune ja samas auastmes, ainult
ametikohalt tükk maad madalamal. Kolonel Beren seevastu
ületas Exesteri komandöri nii aastatelt kui auastmelt,
ta täitis kõik noore komandöri käsud, kuid
suhtes temasse iselaadse semulikusega ning kaptenleitnant lasi
sellel ka sündida. Kolonelil oli liiga palju teeneid ja
tema rinda ehtis liiga palju ordenilinte, et muidu pedantne
Olbrey sellele tähelepanu pööraks.
Analüütikute grupi ülem doktor Ardal oli aga
eraisik, kes erinevalt tumesinises mundris ohvitseridest kandis
heledaid lohmaka lõikega riideid ja andis kogu
käitumisega mõista, et ta on ainult ajutiselt
Piiridiviisi palgale võetud tsivilist.
«Härrased, tänase luurelennu käigus
kaotasime teise planeedi kohal ühe Täheraevu,»
teatas Olbrey, kui kõik olid laua ümber istet
võtnud. «Nii hävitaja kui piloodi edasine
saatus ja asukoht on teadmata. On teil kommentaare?»
Kahele ohvitserile oli see uudis ootamatuseks, kuna kogu
eskadrilli naasmiseni polnud Täheraevu kadumisest veel
lahingulaeva pardal räägitud. Doktor Ardal oli aga
viibinud hävitajatelt saabuva informatsiooni salvestamise
jurres ning teadis kohalolijatest juhtunu kohta ilmselt
kõige rohkem. Esimesena võttis sõna siiski
Snaga, kes pardaeskaadri ülema oli vastutav ka selle
tegutsemise eest.
«Kannan ette, et kogu eskadrilli kontrolliti enne
väljalendu nagu alati,» ütles ta püsti
tõusmata, kuna sellistel nõupidamistel oli
kõigil lubatud arvamust avaldada istudes.
«Tehnilised põhjused on minu meelest
välistatud. Piloodid käisid regulaarselt arstlikul
ülevaatusel, kellelgi ei avastatud mingeid tüsistusi,
kõik olid täiesti terved.»
«Doktor Ardal?» pöördus Olbrey
analüütiku poole, kui Snaga lõpetas.
«Informatsiooni töötlemine on poolikul,»
ütles too õlgu kehitades. «Seniste andmete
põhjal paistab tegemist olevat mingi kõrvalise
faktoriga, kuna nii Täheraevu kui piloodi seisund oli
ideaalilähedane. Ootamatult kaotas ta kõrgust, alles
seejärel vähenes mootorite võimsus ja
lülitusid välja pardaseadmed. Side katkes vahetult
enne ionosfääri laskumist.»
«Pange kogu grupp tööle,» ütles
Olbrey. «Unustage praegu ülejäänud andmed ja
keskenduga Kotkas 11-lt saabunud teadetele. Me peame teada
saama, mis temaga täpselt juhtus ja seda võimalikult
kiiresti.»
«Võin ma minna?» küsis doktor
lühidalt.
«Jah,» noogutas Olbrey. «Alustage
kohe.»
Oodanud, kuni Ardal väljus, vaatas Olbrey kahele kohale
jäänud ohvitserile rangelt otsa.
«Ma loodan, et te mõistate, mida doktori
sõnade tõeks osutumine tähendab,»
ütles ta. «Kõrvaline faktor viitab selgelt
zooride tegutsemisele, kuna planeedil endal puuduvad
mõistusliku elu alged. Järelikult on zoorid
viimasest kontrollist möödunud aja jooksul
jõudnud sinna rajada baasi.»
«Võib-olla ka varem,» lausus kolonel Beren
mõtlikult. «Kontrollimisel on piirdutud lendudega
ülalpool ioniseeritud kihti ning aastakümneid pole
planeedi pinnale laskunud ükski sond. Me ei tea tegelikult
üldse, mis seal toimub.»
«See ei muuda asja tuuma,» tähendas Olbrey.
«Oletatvasti on zooride kätte langenud meie uusim
ründerelv ning nad võivad hakata seda kasutama meie
enda vastu. Meie ülesandeks jääb Täheraev
ülesse leida ning see sealt ära tuua või
hävitada, sama tuleb teha zooride baasiga.»
Lasknud meestel hetke oma sõnade üle
mõelda, tõusis Olbrey käsu andmiseks laua
tagant püsti. Enam-vähem võrdses positsioonis
laua taga istudes toimuv arutelu oli läbi.
«Kolonel Beren, valmistage üks dessantpataljoni
rühmadest ette planeedile laskumiseks. Kaptenleitnant
Snaga, teie eskadrillid peavad olema valmis vaenlase baasi
ründamiseks. Kui ilmneb mingit lisainfot, lasen teile
teatada.»
Mõlemad ohvitserid andsid sõnatult au ja
lahkusid nõupidamisruumist.
Umbkaudu samal ajal toibus seersant Ashin, praeguse seisuga
kadunuks arvatud Täheraevu piloot pikast ja hämarast
teadvuseta olekust ning avas vaevarikkalt silmad. Ta lebas kinni
köidetuna kõval alusel mingis niiskes ja pimedas
paigas, mille rasket, vaevuhingatavat õhku täitsid
arusaamatud lehad. Ta oli alasti, tal oli külm, parem
õlg valutas meeletult ja tal polnud aimugi, mis temaga
vahepeal oli juhtunud. Piloodi viimased mälestused
seostusid katastroofiga kosmoselennukis, kui see järsku
kõrgust kaotama hakkas ja pardaaparatuur osade kaupa
iseenesest välja lülitus. Töötamast lakkas
ka peamootor, aerodüünamilised tüürid ei
reageerinud vähimalgi määral, tema katsed
olukorda kontrolli alla saada ei andnud tulemusi ning
Täheraev jätkas langemist. Samas ei sarnanenud see
seiskunud mootori ja juhitavuse kaotanud lennuki sihitule
uperpallitamisele, vaid Täheraev püsis kindlas asendis
ja laskus sujuvalt rõhtjoones allapoole nagu hoidnuks
miski seda liialt kiirelt kukkumast. Siinkohal katkesid Ashini
selged mälestused, sest hapnikuaparaat lakkas
töötamast ka avariirezhiimil ning värske
õhu juurdevoolu puudumise tõttu kaotas ta
teadvuse. Mõnest selgemast momendist tundus ta
mäletavat mingit kiirgavat valgust, mis temast üle
libises ja enda kohale kummarduvaid võõraid
olendeid, ent ta ei võinud kindel olla, et tegemist
polnud hallutsinatsiooniga. Kuidagi tundus aga nende
mälestustega olevat seotud ka valu õlas.
Mõne aja jooksul harjusid silmad hämarusega ja
seletasid üht-teist ümbrusest. Tema paljast,
vappekülmast rappuvat keha hoidsid aluse küljest
plastikule sarnanevad klambrid, mis kinnitusid ümber
randmete, pahkluude, rindkere ja kaela, ka pea oli kindlalt
fikseeritud, sundides ta liikumatuks. Ruum, mille keskel alus
seisis, oli madala võlvitud laega, mis oma ehituselt
meenutas miskipärast maa-alust uuristatud koobast. Mingeid
detaile ruumi sisustusest silma ei hakanud, see tundus olevat
täiesti lage. Ahsin üritas end vabaks rabeleda, kuid
loobus juba esimese katse järel, tihkelt liibuvad sidemed
ei võimaldanud isegi korralikult lihaseid pingutada.
Ürituse ainsaks tulemuseks jäi vangistajate
tähelepanu äratamine. Ahsini hapnikuvaesest
õhust tingitud hingeldamine polnud veel vaibunud, kui
kusagil avanes uks, oma liikumatuse tõttu ei näinud
piloot selle asukohta, aga ruumi ulatus valguskuma ning selle
eest läbi libisenud varjude järgi võis loendada
neli sissetulijat. Ükski neist ei astunud piloodi
lähedusse, vaid jäid seisma väljaspool tema
nägemisulatust. Tõmmanud sügavalt hinge, teatas
Ashin neile oma auastme, nime ja tunnusnumbri, ta ei arvanud
küll, et temast aru saadakse, kuid nii oli tema toimima
õpetatud. Praeguse hetkeni polnud ta uskunud selle napi
lause vajadusse, kuna teadaolevalt polnud seni ükski
lahingulendur kellegi kätte vangi langenud, tavaliste
hädamaandumiste puhul polnud madalamatele eluvormidele
mõtet oma päritolu raporteerida.
Piloodi sõnadele ei reageeritud esialgu mingil kombel.
Ashin kordas öeldut, see tuim repliik andis talle mingitki
kindlustunnet, ta oli vähemasti elus ja teadis, kes ta on.
Kui seda ka kolmandat korda lausus, ilmus üks
võõras piloodi kõrvale ja kallutas end
talle otsa vaatamiseks veidi ettepoole. Sama aluse peal seisev
pruun karvane võõras oli maksimaalselt poole
meetri pikkune ning meenutas välimuselt sümpaatset
laste kaisukaru, ainult tema käpad lõppesid pikkade
painduvate sõrmedega. Armsalt nürimeelses näos
sätendasid sinna mitte sobivad targa vaatega silmad.
Vaadanud pead viltu hoides vangi hetke viisil nagu inimesed
vaatavad ebahariliku välimusega, kuid ohutut looma,
tõi võõras kuuldavale kriiksuva heli,
milles võis eristada erinevaid toone, kuid mis siiski ei
sarnanenud artikuleeritud kõnele.
«Seersant Ashin, Piiridiviisi piloot,
tunnusnumber..,» ütles Ashin, kuid
võõras katkestas teda rahulolematu viipega. Aluse
servale hüppas veel kaks sarnast olendit, nad näisid
hääletult omavahel nõu pidavat, vaadates kord
üksteisele otsa, kord pilooti. Viimaks tegi üks neist
taas kriiksuvat häält.
«Seersant..,» alustas Ashin uuesti, ent seekord ei
jõudnud ta kaugemale esimesest sõnast. Pead
ümbristev side tõmbus koomale ning andis ajusse
otsekui haamrilöögi. See kajas vastu kõigis
närvilõpmetes, valu pöördus varbaotstest
tagasi pähe ja selle löögi mõjul kaotas
Ashin uuesti teadvuse.
Üks teine mees, dessantpataljoni rühmaülem
lipnik Rohan kargas aga oma koist ülesse ja tõmbus
valvelseisangusse. Tema ees seisis kolonel Beren, kellele alluva
logelemine paistis ülimalt vastumeelsena.
«Kus on distsipliin, lipnik?» käratas Beren,
puurides Rohanit tigeda pilguga. «Miks te
logelete?»
«Ma mõtlesin..,» tahtis Rohan midagi
eneseõigustuseks öelda, kuid kolonel ei lasknud tal
lõpetada.
«Sõdur ei mõtle, vaid tegutseb. Mis saab
Piiridiviisist, kui iga sõdur mõtleb
logelemisele?»
Rohan vaikis, leides kõige mõistlikuma olevat
lasta kolonelil välja öelda, mis too asjast arvab.
«Vana», nagu dessantlased oma pataljoniülemat
seljataga kutsusid, polnud väiklane mees ning ditsipliin
tähendas talle eelkõige lahingukäskude
täitmist. Alluvate pisieksimustesse suhtus ta
mõistvalt ning nii oli see ka praegusele juhul.
«Koguge oma rühm, lipnik! Te saate
lahinguülesande.»
«Lubate tegutseda?» küsis Rohan ja astus loa
saanult sidepaneeli juurde.
«A-kompanii esimene rühm, rivistus!»
Kolonel ees, lipnik sammu võrra tagapool, läksid
nad majutustekile, suurde vaheseintega osadeks jaotatud
trümmi, kus elas dessantpataljoni reakoosseis. Rühm
oli juba üles rivistatud, lipnik asus oma kohale, kolonel
peatus rivi keskpaigas, pani käed seljale ning silmitses
enda ees seisvaid dessantlasi. Nood olid temast paarkümmend
aastat nooremad, parima võimaliku
väljaõppega, kõigeks drillitud mehed, kellel
siiski paraku puudusid praktilised lahingukogemused. Siiski ei
kõhelnud Beren ülesannet just neile andmast,
õppuste käigus oli A-kompanii esimene rühm
tõestanud ennast löögivõimelise
üksusena, nende ülem aga oli kohusetunde kehastus,
meenutades kolonelile ennast noorena. Rohan polnud
lõpetanud ohvitserikooli, vaid oli seersandist lipnikuks
ülendatud isikliku vapruse eest
päästeoperatsioonil ning sellise taustaga mehi oli
terves Piiridiviisis vähe. Pataljonis aga rohkem mitte
ühtki.
«Esimene eskadrill kaotas täna teise planeedi kohal
ühe Täheraevu,» teatas kolonel, peletades peast
kõrvalised mõtted. «Teie esmaseks
ülesandeks on nii piloodi kui Täheraevu leidmine.
Teiseks teete kindlaks võimaliku vaenlase baasi asukoha
ja hävitate selle. Praegu lähete õppeklassi,
kus teile tutvustatakse planeedi üldtingimusi ja eluvorme,
seejärel saate täisvarustuse. Teil on kokku tund aega,
siis peate olema lähtevalmis. Küsimusi on?»
«Ei!» kõlas üksmeelne vastus.
«Pidage meeles, et see pole õppus, vaid reaalne
lahingutegevus,» ütles kolonel ja käsutas:
«Vabalt! Õppeklassi marss! Lipnik,
paigal!»
Rohan jäi oma kohale seisma, ülejäänud
tegid vasakpöörde ja marssisid vabasammul
õppeklassiks nimetatava kajuti suunas.
«Ma ei tahtnud meeste moraali kõigutada, aga need
andmed, mis teile antakse, on ülimalt kesised.
Ülevaate saate alles kohapeal ning ma loodan, et hindate
olukorda õigesti ja toote oma rühma sealt
tagasi.»
«Teen oma parima,» vastas Rohan ning kolonel andis
talle lahkumiseks märku.
Kuigi koloneli sõnad infonappuse kohta vastasid
tõele, said dessantlased siiski teada üht-teist
kasulikku. Planeedi atmosfääris leidus küll
arvestataval määral hapnikku, kuid aktiivse
füüsilise tegevuse korral jäi seda normaalseks
hingamiseks väheseks. Pealegi oli atmosfääris
karta tundmatuid mikroorganisme, mis muutis skafandrite kandmise
vältimatuks. Planeet ise oli niiske, enamuses soise
maastikuga, suures osas kaetud tiheda taimestikuga. Loomsetest
eluvormidest teati senini viit põhiliiki, kahel jalal
liikuvaid lihasööjaid sisalikke, puudel elavaid
närilisi, kahepaikseid, väikseid linde ja nendest
suuremaid nahkhiire sarnaseid olevusi. Kaladest,
lülijalgsetest ja roomajatest puudus ülevaade, nende
olemasolu üksnes oletati, kuna nad polnud jäänud
ühegi naasnud vaatlussondi kaamerate ette.
Atmosfäär oli elektrirohke ka allpool pilvekihti, mis
raskendas raadiosidet ka planeedi pinnal, baaslaevaga
ühenduse kaotamine oli varemgi teada.
Leppinud nende teadmistega, viis Rohan rühma lattu
varustust saama. Kolonel Beren, kes teatavast isiklikust huvist
oli samuti infopooltundi kuulanud, kutsuti uuesti komandöri
juurde nõupidamisele, kuhu kogunes sama seltskond, mis
varemalt. Seekord andis Olbrey sõnajärje kohe
Ardalile, küsides, millised on andmeanalüüsi
tulemused.
«Oletused osutusid tõeks,» teatas doktor ja
tema hääles kõlas väike uhkusenoodike oma
nutikuse üle. «Täheraevu allakukkumise
põhjustas tõepoolest väline faktor, nimelt
registreeris hävitaja pardaaparatuur hetk enne
töötamast lakkamist planeedi pinnalt lähtuva
energiavoo, mille mõjul hakkaski Täheraev
kõrgust kaotama. Kõigi tunnuste kohaselt
tõmbas see hävitajat allapoole, mõjudes
samaaegselt tema süsteemidele, mille tagajärjel need
välja lülitusid.»
«Selge,» tähendas Olbrey. «Mida te veel
teate?»
«Energiavoo vektorit arvestades peaks selle
lähtekoht ühtima Täheraevu viimaste teadaolevate
koordinaatidega.»
«See on tore,» ütles Olbrey. «Pole
otsimisega vaja vaeva näha. Kolonel, andke see teave oma
meestele edasi! Snaga, kaks lüli lennuvalmiks! Eskordivad
dessantkaatri planeedi juurde, juhul kui kaatriga peaks midagi
enne planeedile laskumist juhtuma, alustavad ilma meiepoolse
täiendava korralduseta lahingutegevust.»
«Kes selle otsuse langetab?» küsis Snaga.
«Lülivanem,» vastas komndör
lühidalt.
«Sel juhul lendan ma ise,» ütles pardaeskaadri
ülem ennastohverdavalt. Ta ei soovinud silma paista mehena,
kes langetab sõjaliselt olulise otsuse, pigem soovis ta
säästa oma alluvaid hilisemast võimaliku
patuoina rollist, kui midagi peaks viltu minema. Exesteri
komandör kiitis tema otsuse heaks, kuigi hoopis teisest
vaatepunktist lähtuvalt.
«Jah, on parem, kui otsuse lahingutegevuse kohta
võtab vastu mõni ohvitser.»
Nagu see midagi muudaks, mõtles Snaga
pardahävitajate starditekile suundudes. Vale otsuse
võib langetada igaüks ning praegusel juhul
võisid sellest otsusest sõltuda ainult
tagajärjed nende endi laevale. Zooridega oli sõditud
juba tükk aega ja võimalus, et lisaks neile
satutakse sellel planeedil konflikti veel mõne
mõistusega eluvormiga, oli kaduvväike.
Eskorti moodustavate Täheraevude piloodid ajasid alles
üksteisega lobisedes skafandreid selga, kui lipnik Rohani
rühm juba täiesti stardivalmilt dessantkaatris istus.
Välimuselt meenutas dessantkaater lapikuks litsutud muna,
mis selle jõhkra operatsiooni järel on ometigi
suutnud säilitada tervikliku voolujoonelise kuju. Piki tema
kesktelge kulges ümar toru, milles esiotsas asus
piloodikabiin, taga aga mootoriruum, nende kaatri kahe
elutähtsa sõlme vahel paiknesid dessantrühma
soomukid. Dessantrühma isikkoosseis oli mahutatud kahte
toru külgedel paiknevasse kabiini, nende ja väliskere
vahele jäid omakorda kütuse- ja õhureservuaarid
ning varustuse panipaigad. Dessandi kiire kulgemise huvides
võis selle sektsiooni täielikult avada,
rahulikemates tingimustes väljusid dessantlased nelja
kerealuse luugi kaudu. Kaater oli relvastatud laserkahurite ja
raketipatareidega, mis sobisid nii õhulahinguks kui
dessandile kattetule pakkumiseks.
Kuivõrd oli tegemist esimese mehitatud laskumisega
sellele planeedile, siis oli dessantrühma tavalist
koosseisu mõnevõrra täiendatud. Vaatlejatena
olid sinna kaasatud analüütik, meteoroloog ja parema
bioloogi puudumisel üks laeva arstidest. Viimane oli ainus
naine rühmas ning tema ülesandeks jäi peale
eluvormidega tutvumise ka vajaduse korral abi osutamine
haavatutele. Rohanit isiklikult need täiendused ei
vaimustanud, tegemist oli eelkõige siiski sõjalise
operatsiooniga ja vaatlejate ohutuse tagamine kujutas endast
tüütut lisakohustust.
«Eskort stardiks valmis,» teatas Snaga lennu
kontrollkeskuse vahiohvitserile.
«Dessantkaater valmis,» kandis ette ka
dessantkaatri piloot Wedge, vaadates korraks oma kopiloodi
poole. Tavaliselt lendasid dessantkaatrite piloodid üksi,
kopiloodi kohal istus harilikult dessantrühma ülem,
kuid seekord eeldati raskeid tingimusi ning kopiloodiks
määrati Reacon, kellel oli kogemus ühest
luurelennust planeedi kohal. Mehed tundsid üksteist, kuigi
kuulusid erinevatesse üksustesse ja ka nende spetsiifiline
ettevalmistus kulges erinevalt. Dessantkaatrite piloodid ei
kuulunud pardaeskaadri koosseisu, vaid pataljoni tehnilisse
rühma.
«Start lubatud,» ütles vahiohvitser ning
kõigepealt paiskas katapult kahekaupa välja kuus
Täheraevu, mis laevast parajal kaugusel kolmnurkrivisse
võtsid. Teiselt starditekilt teed alustanud dessantkaater
asus kohale nende vahel ja kogu eskadrill võttis suuna
teisele planeedile.
Suletud silmil oma kohal istudes keskendus Rohan eelseisvale
ülesandele. See oli tema esimene lahinguoperatsioon ja seda
ei saanud võrrelda isegi talle ohvitseriõlakud
toonud päästetöödega. Tookord juhtunu
püsis tal hästi meeles, nende pataljon oli
ellujäämistreeningul asustamata planeedil ning mingi
täiesti ebatõenäolise juhuse tõttu
kukkus just tema jao treeningurajoonis alla väike tehnilise
rikkega turismilaev. Kokkupõrge planeedi pinnaga paiskas
kosmoselaeva osad mööda kõrbe laiali ja juba
enne pataljoniülema korraldust oli ta asunud purunenud ja
kohati põlevast laevakerest ellujäänuid otsima.
Sellised riskantsed kogemused tulid loomulikult kasuks, aga kas
neist ka praegu abi on, pidi näitama lähim tulevik.
Igatahes oli tema missioon teatud mõttes ajalooline, seni
polnud rünnatud ühtegi zooride baasi ja kõik
kokkupõrked leidsid aset avakosmoses, mistõttu
neis osalesid lahingulendurid, aga mitte dessantlased.
«Sööst-1 78-le,» kõlas kutsung,
mis peletas Rohani mõtted eemale. Rühmaülemana
oli tema kiivriraadio ka dessantsektsioonis ühendatud
kaatri põhiaparaadiga, kuna ta pidi olema teadlik
kõigist saabuvatest teadetest.
«Sööst-1 kuuleb,» vastas ta.
«Energiavoo suundvektor oli risti planeedi
pöörlemisteljega ja arvestuste kohaselt püsib
sellisena ka järgmise ilmingu korral. Eelduste kohaselt ei
saa nii suure energiavoo tekitamiseks vajalik allikas liikuda ja
selle koordinaadid püsivad muutumatutena. Olge
lähenemisel ettevaatlikud.»
«Arusaadud, 78,» ütles Rohan, hetk hiljem
kinnitas seda ka Snaga.
Eskadrill jätkas täiskiirusel lendu, ent kuna
vahepeal möödunud aja jooksul polnud
tähesüsteemi osade ja lahingulaeva asukoht olulisel
määral muutunud, siis kulus pärale
jõudmiseks taas tunde. Atmosfääri piiril
jagunesid saatehävitajad kaheks lüliks, esimene
sukeldus kohe luurelennuks atmosfääri, teine, mis
julgestas dessantkaatrit, järgnes viis minutit hiljem. Nad
piirdusid kõrguse vähendamiseks poole tiiruga
ümber planeedi ning sisenesid tihedatesse
õhukihtidesse Täheraevu kadumise koordinaatide
lähedal, hoidudes sealt siiski piisavalt kaugele, et mitte
selle saatust jagada. Ioniseeritud õhukihi piiril
tõusid saatehävitajad kõrgemale ja lisasid
orbiidile naasmiseks kiirust.
«Edu teile!» soovis kaptenleitnant Snaga.
Dessantkaatri piloodid vaatasid seepeale teineteisele otsa.
«Läheb lahti,» ütles Reacon süngelt.
«Nüüd oleme omapäi.»
Samad sõnad, ainult kõrvaltvaataja seisukohalt,
lausus ka vahiohvitser Exesteri kontrollkeskuses. Nad olid siin
kolmekesi, peale vahiohvitseri ja komandöri viibis
kontrollkeskuses erandkorras ka kolonel Beren. Tavaliselt polnud
laeva juhtivkoosseisu mittekuuluvatel isikutel siin oleks
lubatud, ent seekord tegi Olbrey erandi, kuna kontrollkeskus
kujutas praegu endast ka käimasoleva lahingutegevuse
staapi, selles oli aga kolonel Berenil, õigemini tema
alluvatel, suur osa. Nad seisid kolmekesi kontrollkeskuse
suurima ekraani ees, mis praegu edastas eelmise lennu ajal
planeedi orbiidile jäetud sondilt lähtuvat pilti. Kuus
hävitajat ja dessantkaater olid hästi eristatavad,
nende poleeritud teraskered läiklesid tähevalguses,
tungides musta tausta põhjal eriti kontrastselt esile.
Nad kehastasid hävitavat jõudu, kuid
kõrvaltpaistva planeediga võrreldes tundusid nad
tühiselt väikesed.
«Öelge ausalt, kolonel, kas teie poisid saavad seal
hakkama?» küsis vahiohvitser Bereni poole
pöördudes. Ühevanuste meestena lubas ta
madalamast auastmest hoolimata koloneliga suhtlemisel keregt
familaarsust.
«Neid on treenitud kõigeks, mida oskame ette
näha,» vastas Beren ,laskmata ennast teise toonist
häirida. «Seda, kas nad toime tulevad, saame
kaheteistkümne tunni jooksul teada.»
Pilvemassi sukeldunud dessantkaater oleks nagu mingisse kotti
sattunud, nii tihedad olid teda ümbritsevad hallid
rünkpilved. Näha polnud midagi, kuid piloote see enam
ei häirinud, ioniseeritud õhukihi läbimisel
kaootiliselt virvendanud lokaatorid ja kohati kummalisi andmeid
näidanud pardaaparatuur funktsioneerisid taas normaalselt.
Reacon aga mõtles miskipärast sellele, kui palju
valgust üldse planeedi pinnale jõuab, kui juba siin,
pilvekihi piiril, vähenes valgustugevus tuntavalt, siis all
võis valitseda päris hämarus.
Pilvekiht osutus ootuspärasest isegi paksemaks,
nähtavasti pärinesid sondide andmed teisest
kliimavöötmest või aastaajast. Nad laskusid
kakskümmend kilomeetrit allapoole, enne kui pilved
taandusid ja planeedi pind nähtavale ilmus. Pilootides ei
tekitanud teadmine, et nad on esimesed inimesed, kes seda
planeeti vahetult näevad, mingeid erilisi tundeid, nad
mõlemad olid hõivatud maandumiskoha otsimisega.
Kaks-kolm kilomeetrit madalamal laius pealtnäha
ühtlase valkjasrohelise kattena taimestik, varjates enda
alla pinnavormid, hämmastavalt tihti läbisid seda
suurte jõgede sinakad niidid ja tumedad järvesilmad.
Veelgi madalamale laskudes maastikupildi ühtlus lagunes,
juba palja silmaga märgatavaks muutusid tuulemurrud, soised
lagendikud ning isegi mõned tulekahjudes
paljakspõlenud paigad.
Nad sattusid ootamatult äikesepilve alla, kus niigi napp
valgus tihedaks hämaruseks muutus, ümberringi
sähvivad välgud pääsesid seetõttu
veelgi paremini mõjule. Planeedi äikeserohkust olid
täheldanud ka varem planeedile laskunud sondid ja
atmosfäärilende sooritanud patrullhävitajad, kuna
võimsate elektrilahenduste sähvatused paistsid
kohati isegi läbi pilvemassi. Välgu tugevust polnud
õnnestunud mõõta, kuid visuaalsete
vaatluste põhjal oletati seda mitmeid kordi tugevamaks
kui M-klassi planeetidel harilikult.
«Lipnik, me hakkame sihtkohale lähenema,»
kandis Wedge ette, kui äikesepilv ahtri taha jäi. Ta
oli põhjalikult kursograafi ekraani uurinud ja veendus,
et peatselt jõuab kaater oletatavast vaenlase baasist
kaugusele, kust edasiminek võinuks seada nad juba
otsesesse ohtu.
«Otsige maandumispaik!» käskis Rohan.
«Peale puudet avate minu käsu peale terve
dessantsektsiooni!»
«Selge, lipnik,» vastas Wedge, Reacon aga pani
endamisi imeks lipniku riskivalmidust. Tundmatus kohas terve
dessandi korraga välja paiskamine nõudis julgust, ei
teatud ju mille või kellega vastamisi satutakse, aga eks
Rohan teadis paremini, mida tegi. Teisest küljest
kindlustas selline äkkväljatung vähemasti
maandumispaigas inimeste ülevõimu.
Madalamale laskudes leidsid piloodid maandumiseks sobiva,
korrapäratu kujuga, umbes poolekilomeetrise
läbimõõduga lagendiku. Vaatlus ja
sondeerimine lokaatoriga kinnitasid, et tegemist on suhteliselt
kõva pinnasega, seega kadus oht dessantkaatri
maandumisjärgsele sissevajumisele, mida niiskel ja soisel
planeedil võis kergesti juhtuda.
Veelgi kõrgust vähendanud dessantkaater
manööverdas ennast maandumiseks sobivale kohale ja
vajus sujuvalt allapoole. Mootorite tulekeeled kõrvetasid
maapinda, aurustades seal leiduvat vett ning ülesse kerkis
paks udu. Kaatri kerest sirutusid välja telikud, mille
amortisaatorplaadid võtsid vastu esimese kokkupuute
planeediga.
«Puude!» teatas Wedge Rohanile.
«Dessant!» käsutas seepeale lipnik.
Dessantkaater avanes nagu taimeõis, ta
küljepaneelid kerkisid ülesse, kerest libisesid
välja maani ulatuvad kaldpinnad, mida mööda
tormasid lagendikule dessantlased. Platvormidel lasti välja
kuus soomukit, mis praegusel hetkel mehitamatutena roomasid
automaatrezhiimil eri suundades kere alt välja. Nende
tornikahurid liikusid sünkroonis kaatri pardarelvadega,
valmis ohu puhul samuti tuld avama.
Maandumispaigas oli hämar nagu õhtul, kuigi
planeedi vööndiaega arvestades olid nad maandunud
keskpäeva ajal. Õhk oli isegi läbi skafandrite
tuntavalt rõske, lagendiku kohal hõljus udu, mis
maapinna läheduses kuni inimese
vöökõrguseni oli täiesti
läbipaistmatu, tundudes lausa tahkena. Poolsada meetrit
eemal, lagendiku serval, kerkisid udust välja
sõnajala ja palmi hübriidi meenutavad puud,
vähesest klorofülli sisaldusest valkjad laiad lehed
veidi longus. Lagendiku pind tundus siiski soiselt pehme ja
vetruvana, kaatri teliku amortisaatorplaadid vajusid pinnasesse,
kuid vähemalt püsis kaater kindlas asendis. Lagendikul
polnud peale inimeste kedagi liikumas märgata, ka tundlikud
liikumisdetektorid ei registreerinud midagi ning mõne
minuti pärast andis Rohan seni ringkaitses püsinud
dessantlastele käsu soomukitesse asuda. Mõlemad
piloodid koos vaatlejatega jäid kaatri pardale, igaks
juhuks jättis lipnik julgestuseks kohale ka ühe
dessantlase, kuna vaatlejatel oli kavas kaatri ümbruses
sooritada mõningaid uurimusi.
Väljaõppinud dessantlastel kulus vaid mõni
hetk soomukitesse ronimiseks, igasse masinasse mahtus viis
meest, moodustades lahingutegevuseks optimaalse meeskonna.
Soomukid olid võimsad ja madalad, kumera kereprofiiliga
masinad, mille karmis ja ähvardavas funktsionaalsuses ei
puudunud ka teatav ilu. Lame voolundatud korpus oli kaetud
kiirgus- ja kuumuskindla soomusega, kere ülapoolest ulatus
veidi välja kaht kombineeritud laskeseadet mahutav
väheldane turell. Praegusel hetkel toetusid soomukid laiale
kerealusele roomikule, kuid põhiliselt liikusid nad
igasugusele maastikule sobival õhkpadjal.
Ärasõidukäsku andes mõtles Rohan, et
maandumine oli operatsiooni kõige lihtsam osa.
Nüüd pidi ta ilma kaardita leidma sihtmärgi,
mille koordinaadid olid umbmäärased, kuna
koordinatsioonivõrk ülal- ja allpool
ionosfääri ei pruukinud kokku langeda. Kõik
talle antud lähteandmed püsisid oletuste tasemel,
polnud isegi selge, millise vaenlasega tuleb kohtuda.
Piiridiviisi ajaloos oli see ilmselt esmakordne taoline dessant
ja Rohani rühm pidi tõestama laialt levinud
väidet, et dessantlased tulevad toime kõigega.
Lagendiku äärele suundudes rivistusid soomukid
kolonni, juhtmasin leidis puudemüüris
läbipääsuks piisava prao ning üksteise
järel sõitsid soomukid metsaalusesse. Kuigi suure
läbivuse tõttu maastiku suhtes
ükskõiksed, ei piisanud nende jõuseadmete
võimsusest puulatvade kõrgusele tõusmiseks,
mistõttu tuli otsida teed läbi metsa. Õnneks
kasvasid suuremad puud kuue-seitsme meetriste vahemaadega,
millest piisas soomukitele manööverdamiseks,
väiksemate ja peenemate puualgete mahamurdmiseks aitas
soomukite massist ja hoost, kuna metsas sai arendada
küllaltki suurt kiirust. Hoolimata puude suurtest vahedest
varjasid lehed kogu ülalt langeva niigi napi valguse ja
metsa all oli päris pime. Planeedi üldistele
tingimustele kohaselt ei puudunud siit loomulikult ka udu, mis
muutis nähtavuse praktiliselt nulliks. Palja silma ja
tavaliste nägemisseadmetega ei tuldud siin enam toime,
ainult elektronoptilised muundurid võimaldasid
ümbrusest aimu saada.
Kolonni juhtmasin, mida rühmaülemana käsutas
Rohan ise, kihutas teistele teed rajades teed rajades läbi
metsa. Juht sooritas masinaga lausa kaelamurdvaid trikke,
kusjuures Rohanile tundus, et ta meelega sõitis
tavalisest järsemas stiilis. Praeguses
sõidurezhiimis järgisid teised masinad automaatselt
esimese kurssi ning kogu kolonn vonkles puude vahel nagu suur
lüliline madu.
Rohan kallutas endale lähemale spetsiaalselt selleks
operatsiooniks soomuki aparatuurile lisatud seadme ning vajutas
nupule, mis aktiviseeris seersant Ahsini ID-saatja. Igale
Täheraevu piloodile oli naha alla opereeritud mikrokiip,
mis tema kadumise või hädamaandumise puhul
baaslaevalt saadetud signaali peale aktiviseerus ning hakkas
tööle raadiosaatjana. See lihtsustas otsinguid, kuna
töötas ka vaenlase kätte langenud või
teadvusetu piloodi puhul. Antud juhul polnud võimalust
Exesteri saatjat aktiviseerimiseks kasutada ja tuli rakendada
selle väiksema võimsusega analoogi.
«Töötab?» küsis lipnik sihturilt,
kelle ees seisis ID-peilingaatori ekraan.
«Signaal on nõrk,» vastas too ekraani
uurides. «kuid selge. Suund on määratud, varsti
peaksime ka ligikaudse asukoha saama.»
Mõne minuti pärast nimetas sihtur ID-saatja
koordinaadid, need jäid veidi kõrvale Exesteri
määratud saladusliku kiire lähtekoha
koordinaatidest, kuid juhusliku kokkulangevuse jaoks asusid nad
liiga lähestikku. Arvestades nendel
mõõtmistel paratamatult esinevat viga, siis
võisid koordinaadid isegi kokku langeda, nendega
ühtis ka kadunud Täheraevu viimane asukoht
ülalpool ioniseeritud kihti. Sellisel hulgal juhuslikust
polnud usutav, seda enam, et ka mootorite töötamast
lakkamise puhul ja katapulteerumise järel ei maandu piloot
kunagi oma viimase asukoha koordinaatidel. Arvatavasti kiskus
energiakiir Täheraevu lihtsalt koos piloodiga otsejoones
alla, selline kiir sai viidata ainult mingi vaenuliku jõu
olemasolule planeedil, looduses polnud selliseid suunatud
energiavooge täheldatud ei siin ega kusagil mujal.
Vaenulikuks jõuks said osutuda ainult zoorid, kuna
ühegi teise eluvormiga polnud inimesed sõjalisse
konflikti sattunud. Seega võis operatsiooni edukas
läbiviimine tähendada Rohanile peale medali
vähemalt leitnandi õlakuid, sest ühtegi zooride
baasi polnud seni leitud, hävitamisest
rääkimata.
Lipniku optimistlikud mõtted kaugenesid koos soomukite
kolonniga, dessantkaatrile maha jäänud grupi vanem
Wedge polnud sugugi nii rõõmsameelne. Kohe peale
soomukite lahkumist oli ta dessantkaatri ohu vältimiseks
uuesti sulgenud, nüüd aga tahtsid vaatlejad asuda oma
toimetuste juurde. Maandumise järel üleskerkinud udu
ei tahtnud sugugi hajuda, see oli endiselt tihe, ulatud inimese
kõrguseni ja nähtavus piirnes umbes meetrise
vahemaaga. Kuigi skafandrite kiivrivisiirid olid varustatud
sisseehitatud elektronoptiliste muunduritega, mis
nägemispiirkonda oluliselt suurendasid, kartis Wedge
põhjendatult halvast nähtavusest tingitud
lisaohtusid. Tema arvates ei piisanud ühest dessantlasest
vaatlejate julgeoleku tagamiseks ja järelikult tuli selleks
rakendada ka Reaconit, kuna üks pilootidest, see
tähendab tema ise, pidi kindlasti jääma kaatri
pardale.
Kui analüütik varsti uue väljumissooviga
piloodikabiini uksele ilmus, andis Wedge selleks
nõusoleku. Dessantlane pidi saatma analüütikut,
Reacon laevaarsti, meteoroloog aga võis vaatlusi
toimetada ainult dessantkaatri vahetus ümbruses, kus Wedge
sai tal silma peal hoida. Meteoroloogil polnud selle vastu
midagi, kuna tegelikult võis ta toimetada oma vaatlusi
isegi kaatri pardal, kuna ülejäänud ei
öelnud midagi, ainult Reacon polnud uuest ülesandest
vaimustuses. Häälekalt ta oma rahulolematust
loomulikult ei väljendanud, sest selle põhjus oli
üsnagi naeruväärne, nimelt ei meeldinud eduka
naistemehena tuntud Reaconile laevaarst, keda ta saatma pidi.
Laevaarst kuulus nende vastassugupoole esindajate hulka, kellelt
mehed pilgu kohe kõrvale keeravad, ta oli inetu
näoga mehelik naine, kellest tagaselja räägiti,
et sõjaväkke oli ta läinud just oma
välimuse puudujääkide pärast. Ta ise oli
enda välimusega leppinud ega pööranud sellele
tähelepanu, oma sümpaatse käitumisega oli ta hea
arstina võitnud paljude siira poolehoiu.
Nii vaatlejatel kui Reaconil oli see esimene kord
dessantkaatri pardalt lahkuda, nad ei väljunud
külgkaldpindade kaudu nagu dessantlased, vaid ühest
kerealusest lüüsist. Trapist allaminek sarnanes
mööda basseiniredelit laskumisele, aste-astelt
jõudsid nad üha sügavamalt läbitungimatu
udumassi sisse, kuni kadusid sellesse täiesti. Kaatri kere
all oli maapind kõva ja kuiv, eemal hakkas see jalgede
all lirtsuma, tekitamata siiski tunnet, et paari sammu
järel võib põlvist saadik sisse vajuda.
«Mis vaatlusi te siin teha tahate?» avaldas Reacon
nördimust. «Siin ei näe isegi näppu suhu
pista.»
«Seda ei saa nagunii,» tähendas dessantlane
Yelvin. «Sul kiiver peas.»
«Kohe saad valgust,» ütles Wedge ja
süütas kerevälise valgustuse. Ümbrus muutus
küll heledamaks, kuid erilist kasu sellest polnud, sest
enamus valgusest neeldus udus ja põhilise osa
nähtavusest kindlustasid endiselt kiivrisilmikute
muundurid. Kaatri asukoht muutus nüüd kergemini
märgatavaks, ent selle pärast Wedge muret ei tundnud,
kui nende maandumist seni polnud avastatud või sellest
lihtsalt välja ei tehtud, jääb ka valguskuma
tähelepanuta.
«Siin all ei paista kõik nii selgelt kui
üleval, mu noor ja tormakas lendur,» lausus laevaarst,
kusjuures tema hääles võis aimata naeratust.
Reacon üksnes mühatas seepeale, naine polnud temast
kuigivõrd vanem, et sellist emalikku tooni kasutada. Ta
kohendas rihmaga õlal rippuvat reaktiivkarabiini, millega
ta ennast dessantkaatri varustuse hulgast oli relvastanud,
ründepiloodina tundis ta põhjalikult relvi ning
oskas neid kasutada, seega polnud laevaarstil põhjust oma
julgeoleku pärast muret tunda.
Nad läksid lagendiku ääre poole,
kõndides kõrvuti, lausa käeulatuses, kuna
taolistes tingimustes võis vajalikuks osutuda vahetu
kontakt. Ümberringi polnud suurt midagi näha, alles
metsaserval hakkasid läbi udu paistma puud, need olid
paarimeetrise läbimõõduga ja sileda
postilaadse tüvepinnaga. Nende lopsakad lehed moodustasid
juba mõneteistkümne meetri kõrgusel tiheda
katte, mida võis liialdusteta võrrelda katusega.
Metsaalune pinnas oli ebatasane, kohati tungisid juured
maapinnast välja, samas nende kõrval haigutasid
alustaimestikuga kaetud reetlikud loigud.
«Tere tulemast nõiametsa,» pomises Reacon,
kelles puude vahel hõljuv udu kutsus esile just sellise
tunde.
«Sa oled liiga palju muinasjutte lugenud,» arvas
Yelvin, kes koos analüütikuga läks teises suunas.
Reacon tahtis talle midagi teravat vastata, kuid samal hetkel
liigutas miski ennast lähima puu taga. Nii tema kui
laevaarst jäid seisma, piloot keeras relva sinnapoole,
sihikurist kiivrivisiiril järgis kohusetundlikult karabiini
liikumist. Viiv hiljem vajutas mees päästikule, sest
kuigi teda polnud dessantlaste kombel planeedi loomastikuga
tutvustatud, leidis ta puu tagant välja ilmunud eluka
välimuse olevat piisavalt ohtliku. See oli silma järgi
hinnates kolme meetri pikkune madala kerega sisalik, kelle peast
enamuse moodustasid suured avatud lõuad. Arvatavasti
roomas ta välja mõnest puutagusest lombist ning
tardus nüüd paigale, otsekui järgnevat tegevust
kaaludes. Selleks ei jäänud tal aga enam aega,
reaktiivkarabiini lõhkekuul rebis ta plahvatades
pooleks.
«Seda poleks nüüd küll vaja olnud,»
arvustas laevaarst piloodi tegevust.
«Kas ma pidin ootama, kuni ta meile kallale tuleb?»
õigustas Reacon, tundes teadmata põhjusel
piinlikust, nagu oleks ta ohtliku sisaliku asemel tapnud
kogemata kombel kellegi lemmiklooma.
«Me ei tea isegi, kas ta oli lihasööja,»
ütles laevaarst, astudes puu juurde, kus vedeles suurim
sisalikust alles jäänud tükk ning silmitses seda
hindavalt, ülejäänust polnud võimalik enam
midagi aru saada, lisaks loopis plahvatus selle lihapudru
mööda metsaalaust laiali. «Ta võis meile
ohutu olla.»
«Õigesti tehtud, Reacon,» kiitis Yelvin,
kellel analüütiku seltsis nähtavasti igav hakkas
ja seetõttu pidevalt teiste kõnelusse sekkus.
«Kõigepealt tulistatakse, siis alles
mõeldakse.»
«Sina ole vait!» kähvas Reacon, kellele
dessantlase pidev irvitamine hakkas närvidele käima.
«Räägid siis, kui sult midagi
küsitakse.»
«Ära tühjast vihastu,» tähendas
Yelvin veidi tagasi tõmbudes. Reacon polnud talle
küll ülemus, kuid siiski auastmelt kõrgem.
Dessantkaatri pardal kuulas Wedge neid sõnavahetusi
ilma omalt poolt midagi lisamata, peaasi kui nood seal
väljas ei unusta, et pole mõnel muretul safaril.
Kunagi hiljem võib-olla hakataksegi siin jahiretki
korraldama, aga praegu oli see planeet veel liiga
võõras ja läbiuurimata. Sedasama arvas ka
lipnik Rohan, jälgides vaateekraanilt mööda
libisevat metsa, mis püsisseni igati endisena. Paar korda
vilksatasid ka liikumist reetvad varjud, ent nendest
täpsemalt aru saamiseks oli kiirus liiga suur ning pealegi
ei kavatsenudki Rohan hakata planeediga põhjalikumalt
tutvuma. Tal oli oma ülesanne ning igasuguste uurimuste
jaoks olid dessantrühmaga kaasa tulnud vaatlejad.
Peilingaatori näidu järgi otsustades lähenesid
nad jõudsalt ID-saatja asukohale ning varsti tuli asukoha
täpsemaks määramiseks kasutusele võtta
käsipeilingaatorid. Tavaliselt peiliti saatja asukoht
välja orbiidilt kuni meetrise täpsusega, kuid
praegustes tingimustes tuli kasutusele võtta märksa
primitiivsemad meetodid. Ühe peilingaatori kasutamine
maapinnal andis kuni sajameetrise mõõtevea,
millest piisas metsas inimese kaotamiseks. Nähtavasti oli
piloot ise vastamisvõimetu, kuna väljakutsed
sidesagedusel ei andnud tulemusi.
«Täpsemalt enam ei saa,» teatas sihtur.
«Ta peab olema kusagil siinsamas.»
Rohan andis käsu peatumiseks ning dessantlased
väljusid soomukitest, masinatesse jäid vaid juhid, kes
ühtlasi kindlustasid vajaduse korral dessantrühmale
kattetule. Dessantlased hargnesid kuude gruppi, kus
igasühes oli peilingaator ning asusid ümbrust
läbi kammima. Efektiivsuse huvides olid peilingaatorid
omavahel ühendatud, otsimine kulges kiirelt ning peatselt
jõudsid kõik kuus gruppi väikesele
lagendikule. Paika ümbritsesid erinevates suundades maha
murtud puud, jättes mulje nagu oleks siin märatsenud
purjus hiiglane või oleks keegi üritanud
käepäraste vahenditega ringkaitset organiseerida.
Puutüved moodustasid lagendikku ümbritseva valli,
millest tuli enne lagendikule jõudmist üle ronida,
kuna keegi ei püüdnudki seda takistada, siis
ületasid dessantlased raskusteta tõkke, mille
kõrgus ulatus kohati pooleteise-kahe meetrini.
Peilingaatorid väitsid ID-saatja asukohaks korrapäratu
lagendiku keskpaiga, ühtegi inimest seal märgata
polnud, ainult umbes meetri kõrgusel mahamurtud
puutüvest jäänud känd. Ometigi ristusid
peilingaatorite suunavektorid kangekaelselt just selles kohas,
lähemale astunult uuris Rohan kändu hoolega ning
avastas murdumisel tekkinud pindude vahelt ID-saatja
sentimeetrise läbimõõduga metallkettakese,
mis oli koos hüübinud verega. Polnud raske aimata, et
see oli inimihust välja rebitud ning üheaegselt selle
tõdemusega aimas lipnik Rohan sattumist varem
valmisseatud lõksu.
Kõrvaklappides karjet kuuldes pööras Reacon
ringi, kuigi teadis karjujat pärinevat teisest paarist.
Sisaliku jäänuseid uuriv laevaarst kükitas temast
vaevalt paari sammu kaugusel ja temaga polnud midagi hirmsat
sündinud. Viiv hiljem kostsid nendeni udu tõttu
summutatult kolm kiirelt üksteisele järgnevat
karabiinilasku, mis tähendas, et karjujaks sai olla ainult
analüütik, kuna relv oli Yelvini käes.
«Mis juhtus?» küsis Wedge masinlikult. Tema
kuulis ainult karjet ega teadnud sedagi, kellega õnnetus
juhtus.
«Mingi sisalik tuli kallale,» teatas Yelvin,
taustaks analüütiku oigamine. «Altpoolt
põlve on jalaga pahasti.»
«Tuleme teie juurde,» ütles laevaarst ennast
sirgu ajades.
«Suund kell kaheksa, sada sammu kaatrist,» nimetas
Yelvin nende asukoha.
Laevaarst hakkas nõnda tormakalt liikuma, et Reacon
jäi temast algul paari sammu võrra maha. Tänu
Yelvini täpsetel suunistele leidsid nad raskusteta teise
paari asukoha ning nägid juba kohale jõudes juhtunu
tagajärgi. Vahepeal teadvuse kaotanud analüütiku
jalg oli põlvest allapoole peaaegu otsast hammustatud,
seda tundusid reie küljes hoidvat ainult verega
määrdunud skafandri räbalad. Ümberringi
vedelesid kõikjal valkjad lihatükid,
lõhkekuuliga puruks rebitud kallaletungija
jäänused. Midagi küsimata võttis laevaarst
vöölt esmaabikarbi, mida ta alati kaasas kandis ning
kükitas analüütiku kõrvale. Senikaua kuni
ta verejooksu sulges ja kannatanu seisukorda hindas, uuris
Reacon põgusalt sisaliku jäänuseid. Üsna
tervena säilinud peast oli kerge leida tuntavat sarnasust
tema enda poolt kohatud sisalikuga.
«Me nägime samasugust,» ütles ta
Yelvinile.
«Pole ime, et sa ta kohe maha lasid,» lausus
dessantlane. «Paras peletis.»
«Ja arvati veel, et vahest pole ohtlik,»
tähendas Reacon, viidates kerge peanõksuga
laevaarsti suunas.
«Sellist meile ei tutvustatud ka,» ütles
Yelvin otsekui naise kaitseks, tuletades meelde
õppeklassis näidatud pilte. «See on mingi uus
elukas.»
«Noh, saame uue liigi avastamisega kuulsaks,»
lootis Reacon, ent Yelvin kehitas ainult ükskõikselt
õlgu.
«Ärge jutustage, aidake ta kaatrile viia,»
sekkus laevaarst, suhtudes halvakspanuga teiste muretusse
lobisemisse. «Siin sureb ta lähima veerand tunni
jooksul.»
«Siis on veel aega,» lõõpis Yelvin,
ent sellegipoolest tassisid nad koos Reaconiga
analüütiku kaatri juurde ja vinnasid trapist
ülesse. Sellega nende osa piirduski, laevaarst jäi
haavatuga tegelema ning mehed läksid vööri
piloodikabiini juurde.
«Mis uudist?» küsis Reacon, astudes
täieõigusliku kopiloodina kabiini sisse, samal ajal
kui Yelvin peatus uksel.
«Ei midagi,» vastas Wedge ja lisas selgituseks.
«Ma ei kuule neid, häired on liiga tugevad.»
Jutt puudutas loomulikult dessantrühma, mille Rohan
parajasti rünnaku kartuses kiirelt hajutas. Aimdus ei
petnud teda, vaevalt olid dessantlased varjuda, kui lagendiku
pihta avati laserrelvadest tuli. Tulistati kusagilt eemalt,
enamus impulssidest tabas lagendiku inimestest tühjenenud
keskosa, vaid mõned sattusid puudest moodustatud valli
pihta ning süütasid selle põlema. Tänu
õigeaegsele varjumisele pääsesid dessantlased
esimesest löögist kaotusteta. Seda taipasid
nähtavasti ka vastased, turmtuli lakkas ning pausi
kasutades andis Rohan rühmale käsu soomukite juurde
taandumiseks. Pool rühmast jõudis valli
ületada, kui vastasküljelt ilmusid valliharjal
nähtavale seni varjus püsinud vaenlased, kes
välimuselt meenutasid igati siinseid kahejalgseid
lihasööjaid sisalikke. Nende metoodiline
käitumine ja kasutada olev varustus tõrjusid aga
kõrvale mõtte lihasööjate karja lihtsast
saagijahist. Neid oli arvult seitse, nad liikusid
korrapäraste vahedega kolmnurkrivis ning hoidsid
esikäppades laserrelvi, millest nad tihedalt taanduvate
dessantlaste pihta tulistasid. Täpsus jättis küll
soovida, ent see-eest oli laskude koordineeritus lausa
hämmastav, ilma mingi tuntava kokkuleppeta tulistasid
sisalikud alati ühte kohta, kusjuures sihtmärk paistis
olevat valitud täiesti suvaliselt. Ebatäpsust
võis seletada ka relvade sobimatusega, isegi eemalt ja
põgusalt vaadatuna paistsid need kohmakatena ja ainult
hädapärast sisalike tarbeks kohandatutena.
Kaotanud omalt poolt kaks meest, asusid dessantlased
tõsisemale vastupanule, misjärel sündmused
võtsid üsna üllatava pöörde.
Karabiinid tulistasid küll lõhkekuulidega, kuid
tavaliselt piisas ühest laengust sõltuvalt
tabamusest inimese suuruse olendi pooleks rebimiseks, mitte
enamaks, aga praegu lõhkesid püsti seistes
vähemalt kahe ja poole meetri pikkused sisalikud nagu
katkitorgatud õhupallid. Sähvatas gaasiplahvatust
meenutav tulekera ning praktiliselt jäi sisalikest alles
ainult kõrbenud lihapuder, mille järgi oli
võimatu kindlaks teha, kellega tegemist. Dessantlastel
kulus kallaletungijate hävitamiseks vähem kui
kümmekond sekundit, mispeale jäid nad
lahinguvälja täieõiguslikeks peremeesteks.
«Neetud ilutulestik,» ütles Rohan.
«Võiks arvata, et tulistasime nende pihta
granaatidega.»
«Võib-olla mõjub atmosfäär
laengutele aktiviseerivalt,» pakkus üks dessantlane
kõhklevalt.
«Vaevalt,» ütles teine asjatundlikult.
«Neid on proovitud igasugustes tingimustes, sellist
mõju pole varem täheldatud.»
«Äkki on sisalikel probleeme
kõhugaasiga,» irvitas kolmas.
Jätnud ülejäänud dessantlased tagalat
kindlustama, läks Rohan koos kahe mehega lahingupaika
üle vaatama. Targemaks nad ei saanud, kuna ei suutnud leida
midagi, mis seletanuks karabiinikuulide hävitavat toimet
sisalikele. Relvad olid säilinud tervetena, osaliselt ka
teadmata otstarbega lisavarustus. Jäi üle vaid oletada
mingeid enesetapjalikke lisalaenguid, mis pidid välistama
elusalt vangilangemise võimaluse. Võtnud
näidistena kaasa mõned relvad ja varustuse osad,
taandusid dessantlased koos kattegrupiga soomukite juurde.
«Mis edasi?» küsis rühmaülema
asetäitja, kes Rohani äraolekul oli rühma
soomukitesse käsutanud.
«Jätkame otsinguid,» ütles Rohan
endastmõistetavalt, kuna eesmärgist loobumine
või kõrvalekaldumine polnud talle hetkekski
pähe torgatanud. Otsimine kulges edasi üldjoontes
endise plaani järgi, ainult ID-saatja peilimisest tuli
loobuda ja lähtuda üksnes salapärase energivoo
lähtepunkti asukohast. Sellise võimalusega oli ka
varem arvestatud ning see ei teinud Rohanile muret, küll
aga äsja tagasilöödud rünnak. Enne lahkumist
lahingulaevalt oli dessantrühmale kinnitatud, et planeedil
ei leidu mõistusega eluvorme, ometi lükkasid
sisalike poolt rünnakus kasutatud relvad selle väite
ümber. Samas ei uskunud Rohan nagu söödetakse
talle teadlikult valeinformatsiooni ette, pigem oli olukord
planeedil lihtsalt nende käsutuses olevate andmetega
võrreldes tugevalt muutunud. Zooride mõju osutus
arvatust suuremaks ning nad olid isegi kohalikud loomad
dresseerinud enda huvide eest võitlemiseks relvi
kasutama.
Rohan andis käsu ka kattegrupi moodustanud meestel
soomukitesse asuda ja operatsiooni jätkata. Soomukid
võtsid nüüd suuna energiavoo koordinaatidele,
mida lahutas ID-saatja asukohast üle poolsaja kilomeetri.
Maastik nende ümber püsis muutumatuna, endiselt mets,
mille puude vahel võisid soomukid oluliste takistusteta
sõita. Liikumisdetektorid fikseerisid paar asukohta
vahetavat objekti, kuid dessantlased ei pööranud
sellele suuremat tähelepanu, soomukite puhul ei kujutanud
ka relvi kasutama õpetatud sisalikud neile ohtu.
Tunni ajaga jõudsid nad koordinaatidele piisavalt
lähedale, et Rohan koos nelja mehega jalgsi eelluurele
läheks. Nimelt arvas ta küllalt põhjendatult ka
vaenlast liikumisdetektore omavat, mistõttu soomukid
äratanuks oma suuremate mõõtmete ja massiga
ebasoovitavat tähelepanu. Viit meest seevastu võis
eemalt pidada metsas hulkuvaks loomakarjaks, sõltuvalt
loomulikult detektorite tundlikusest ja
eraldusvõimest.
Uus teadvuseletulek kulges Ashinil seekord eelmisest veelgi
vaevalisemalt, kui ta lõpuks suutis ümbrust
eristada, leidis ta kaisukarude sarnased olevused endiselt enda
ümber seismast. Ilmselt olid nood tema toibumist oodanud,
sest kui piloot silmad avas, vahetasid nad omavahel mõned
viiped ja hüppasid aluselt maha. Veel enne, kui Ashin
jõudis mõelda nende käitumise
võimalikele tulemustele, tundis ta kuidas pead paigal
hoidev side veidi lõdvenes ja miski asi talle kuklasse
surus, sundides pead rinnale painutama. Aluse peapoolne ots
alustas sujuvalt tõusmist, kuni kerkis püstloodsesse
asendisse. Piloodi vaatevälja see ei avardanud, pea asendi
tõttu oli ta nüüd sunnitud põrnitsema
ruumi ühetaoliselt määrdunudhalli
põrandat. Ta kavatses just mingil kombel protesti
väljendada, kui tundis kaelapiirkonnas kerget torget.
Sellele järgnes kogu pead haarav kõrvetav
valusööst ja Ashin kaotas uuesti teadvuse.
Rohani dessantlased liikusid ettevaatlikult läbi metsa,
jalgsi käies oli see loomulikult raskem kui soomukiga
sõites. Metsaalune oli ebatasane, sellest ajasid end
välja puude juured, mis vaheldusid sügavate aukudega.
Iga sammu eel tuli hoolega ette vaadata, vältimaks
komistamist või kuhugi kukkumist, metsaaluses
hõljuv udu oli küll märgatavalt hõredam
kui maandumispaigas, ent kaugemate objektide eristamiseks siiski
segav. Mehed sammusid hanereas paari-kolme meetriste
vahemaadega, millest piisas, et ka rivi viimane mees suudaks
näha esimese märguandeid.
Rühmaülemana läks Rohan kõige ees,
jõudes esimesena välu servale, mille kohalt udu oli
täielikult taganenud, välu servast kulges otsekui
lõigatud piir, kust edasi udu lihtsalt kadus. Seda
ilmselt lagendikult õhkuva soojuse tõttu, sest
metsaveerel seisev Rohan tundis isegi läbi skafandri sooja
õhu kerget liikumist. Lagendiku tehislikus päritolus
ei jäänud vähimatki kahtlust, see oli sajakonna
meetrise läbimõõduga absoluutselt tasase
pinnakattega korrapärane kaheksanurkne väljak.
Hulknurga igas tipus seisis umbes meetrise
aluseläbimõõduga kümne meetri
kõrgune sihvakas koonus, mille tipp kiirgas valgus,
kaheksa koonuse kogusummas oli väljak suhteliselt heldalt
valgustatud ning märgatavad kõik selle detailid.
Väljaku keskel seisis vertikaalasendis lisatugedega
toestatud Täheraev, mille telikud olid lennuasendis
sissetõmmatud, hävitaja paistis vähemalt
väljaspoolt terve olevat ning selle ümber sebis kari
väikeste paksude ahvide sarnaseid olendeid.
Täistabamus, mõtles Rohan rahulolevalt,
hävitaja on leitud ja vaenlase baasi olemasolu kindlaks
tehtud. Ülesannet võis lugeda juba pooleldi
täidetuks, tuli vaid mõelda, kas katsuda ehitust
hävitada oma jõududega või kutsuda appi
saateeskadrill. Tõsi küll, piloodi saatusest polnud
veel selgust, aga naha alt välja rebitud ID-saatja leidmine
sundis Rohanit vägisi oletama kõige halvemat.
Pilooti meenutades kahetses lipinik, et polnud Reaconit kaasa
võtnud, mis võinuks olla veel parem kui vaenlase
kätte langenud Täheraevu tagasivallutamine. Kuigi, kes
teab, kas see üldse oli enam lennukõlbulik.
Ülema märguande peale peatunud dessantlased
hiilisid lähemale ja peatusid Rohani kõrval
lagendiku servas. Dessantlased ise seisid veel neid
kuigivõrd varjava uduloori see, pool meetrit edasi avanev
vaatepilt näis aga pärinevat hoopis teiselt
planeedilt.
«Kas tõmbame tule peale, lipnik?» küsis
üks meestest, ent Rohan raputas pead.
«Vara,» ütles ta. «ründame
kõik korraga. Vähemalt Täheraevu peame me
hävitama.»
Soomukid liikusid ülema käsu kohaselt samuti
ettepoole, neist väljunud dessantlased hargnesid poolkaares
ümber lagendiku. Rohan otsis samal ajal meeleheitlikult
märke sissepääsust, kuhu saata
minöörid, kuid ei avastanud väljaku
ühetaolisuses vähimatki viidet võimalikest
sissepääsudest. Need olid kas hästi maskeeritud
või polnud neid üldse.
«Kõigepealt tuld Täheraevu pihta!»
ütles Rohan. «Seejärel võtame maha
allesjäänud pärdikud ja tungime
platsile.»
Viimased sõnad ütles ta juba kõhuli maas
lebades, sest vahepeal avastati lagendiku serval seisvad
dessantlased ning nende suunas tulistati paar laserimpulssi, mis
mehed end varjama sundisid. Seekord aga õnnestus neil
näha impulsside lähtekohta, kaheksanurga tippudel
seisvate koonuste keskkohas libises osa kattest alla,
paljastades vabalt ümber koonuse telje pöörleva
laskeseadme.
«Tuli vabaks!» käsutas Rohan, kuna
üllatusrünnak oli läbi kukkunud ja enda
varjamisel polnud enam mõtet. Ta lootis vaid, et soomukid
on vahepeal laskepositsioonidele jõudnud, nende
tuletoetus osutus praegu hädavajalikuks, sest ainult
karabiinidega oli nii Täheraevu kui väljakut raske
oluliselt kahjustada.
Tulesabad taga sööstsid lagendikule soomukite
patareidest väljalastud lähimaaraketid. Paar
tükki tabasid Täheraevu, ainult lisatugede najal
püsti seisev hävitaja kõikus nagu purjus torn,
tabamustest mõranenud kere murdus pooleks ning prantsatas
raskelt vastu maad. Lahvatas leek, mis haaras endasse terve
vraki, õhu väikese hapnikusisalduse tõttu oli
tulekahju võrdlemisi tagasihoidlik.
Ülejäänud kuus või kaheksa, täpset
arvu ei teadnud hetkel keegi, sest tulistasid kõigi
soomukite patareid, tabasid väljakut ja koonustesse
peidetud laskeseadmeid. Viimaste pihta sattunud raketid
lõhkesid väikese viivitusega, kuid seda seda suurema
jõuga, ilmselt plahvatasid ka koonuste sisemuses peituvad
energiaallikad. Lagendikul sähvatasid üksteise
järel suuremad ja väiksemad plahvatused, väljaku
pind mullistus kohati kohati nagu keev pudru. Paar ahvisarnast
olendit, kes Täheraevu juurest olid eluga
pääsenud, jooksid paanikas mööda
väljakut ringi, Rohan nägi, kuidas neist ühe karv
süttis ja olend gaasileeki meenutavas tulekeras
hävines. Siis plahvatasid korraga Täheraevu raketid,
lööklaine ning hetkeliselt kogu lagendiku haaranud ja
metsa tunginud tulelahvatus sundisid dessantlasi end veelgi
tihedamalt vastu maad suruma.
Siin ei jää küll midagi terveks, mõtles
Rohan, tundmata seejuures mingit
võidurõõmu. Ta muretses rohkem, kas selles
ettenägematult tugevas plahvatuses mõni dessantlane
viga ei saanud. Eetrist küll hädakisa või
surijate oigeid ei kostnud, ent Rohan teadis, et sellises
tulemöllus põleb inimene enne, kui jõuab
häältki teha.
Tõusnud püsti, leidis Rohan eest põhjaliku
hävitustöö vaatepildi. Lööklaine oli
ümbruses puid maha murdnud, kohati neid isegi juurtega
pinnasest välja rebides ning metsa mitmest kohast
põlema süüdanud. Niisked puud põlesid
vinduva leegiga, levitades paksu tahmavat suitsu nagu
süüdatud kumm. Enne ideaalselt tasane väljakukate
meenutas sulanud plastmasskaussi, see oli mustalaiguliselt
kühmuline ja sisse vajunud, paar raketitabamustest
puutumata jäänud koonust olid kurvalt viltu
vajunud.
«Rühm, rünnakule!» käsutas Rohan. Ta
käsu eesmärgiks oli kontrollida, kas ikka kõik
vaenlased on hukkunud ja juhuslikult pole avanenud mõni
sissepääs. Lipnik nimelt ei uskunud, et kogu ehitis
piirdub ainult nähtava väljakuga.
Püsti hüpanud dessantlased jooksid lagendikule ja
juba esimeste meestega juhtus midagi kummalist, väljaku
pinna jäänuste ja meeste vahel tekkisid tugevate
elektrilahenduste sinakad välgud. Mehed kõrbesid
sõna otseses mõttes hetkega ning rünnak
takerdus juba enne lipniku taganemiskäsku. Ta andis selle
puhtmehaaniliselt, soovimata edasisi asjatuid kaotusi, ainsa
hetkega taipas ta, et nad ei suuda võtta väljakut
oma kontrolli alla, see üritus oleks hukutanud lihtsalt
kogu üksuse.
«Lipnik, kella kolme suunas liigub grupp
võimalikke vaenlasi,» teatas ühe soomuki juht.
«Paistab, et lähenevad.»
«Soomukite juurde!» käskis Rohan igaks juhuks,
meenutades kolonel Bereni sõnu, et hea ohvitser ei
kõhkle vajaduse korral taandumast. Surnukehade kätte
saamise üritamisest ta loobus, kuna see oleks
põhjustanud vaid lisakaotuseid.
Liikumist täheldati ka dessantkaatri pardal, siinsed
detektorid olid tundlikumad kui soomukitel, läheneja
avastati juba kaugemalt ning määratleti isegi tema
umbkaudne suurus. Midagi täpsemat ei õnnestunud
teada saada, aga kuna inimesemõõduline objekt
otsejoones kaatrile lähenes, otsustasid Reacon ja Yelvin
asja uurimiseks väljuda. Enne seda üritas Wedge
väljakutset sidesagedusel, sest miskipärast tekkis
oletus, et tegemist võib olla mõne teistest
eraldunud ja rühmast maha jäänud dessantlasega.
Sideproovi ei krooninud edu, eeter jäi tummaks ja
kõige tõenäolisemalt oli tegemist mõne
ringihulkuva loomaga.
Vaevumata ootama, kuni objekt kaamerate fookusesse
jõuab, lasksid Reacon ja Yelvin vahepeal
sissetõmmatud trapi uuesti alla ning läksid taas
planeedi loodusega tutvuma. Midagi polnud vahepeal muutunud, udu
oli endiselt tihe ja ka muud tingimused polnud paranenud.
«Ta on teist kella kahe suunas,» teatas Wedge.
«Vahe teiega kolmkümmend meetrit.»
«Näeme teda,» vastas Reacon, silmates udus
mingit ebamäärast kogu. Nad mõlemad Yelviniga
hoidsid relvi laskevalmis, kuid lähemale jõudes
muutus kogu kergesti eristatavalt skafandris inimeseks. Ta astus
veidi kohmakalt kõndides meeste poole ja tegi käigu
pealt mingi arusaamatu viipe.
«Ashin, pärgli päralt!» hüüatas
Reacon, kui paari meetri kaugusel muutus arusaadavaks ka
läheneja nägu ja ta tundis ära kadunud piloodi.
Ashini näos ei peegeldunud vähimaidki emotsioone,
kuigi loogiliselt pidanuks ta kaasvõitlejate
nägemisest rõõmu tundma. Ta astus
kuutõbise ilmel edasi, vaatas kahele mehele korraks
kordamööda uurivalt otsa ja möödus neist
nagu segavatest takistustest.
«Mis tal viga on?» küsis Yelvin ja koputas
sõrmega oimukohal vastu kiivrit. «On ta veidi
nikastatud?»
«Vist sai maandumisel põrutada,» kohmas
Reacon, oskamata midagi targemat öelda, kuna Ashini
käitumine hämmastas teda samapalju kui dessantlast.
Vahest isegi rohkem, sest Ashinit tundes teadis, et taoline
käitumine polnud tollel vähemalt normaalsetes
tingimustes kombeks.
Väljailmunud piloot aga sammus sihikindlalt otsejoones
kaatri poole ning Reacon ja Yelvin järgnesid talle
mõningast vahemaad hoides.
«Mis teil seal toimub?» uuris Wedge, kellele
kaamerad ei edastanud nähtavasti täielikku pilti.
«Ütle doktorile, et talle on uus patsient,»
vastas Yelvin.
Sedaaegu trapini jõudnud Ashin seisatas esimese astme
juures, vaatas ülesse luugiavasse ja tundus
miskipärast kõhklevana, otsekui tuleks tal siseneda
mingisse tundmatusse ja ohtlikku paika. Hetke pärast ronis
ta aga otsustavalt trapist ülesse, kusjuures tema
liigutused mõjusid veelgi kohmakamalt kui
käimisel.
«Vaeseke on päris kõvasti põrutada
saanud,» haletses Yelvin irvitavalt.
«Paistab küll,» nõustus Reacon
märksa tõsisemalt. «Lähme järele,
enne kui ta ennast puruks kukub.»
Öeldud polnud liialdus, samal kombel kohmitsedes
võis piloot tõepoolest kukkuda ja ennast
vigastada, mis kahtlemata halvendanuks tema niigi kehva
tervislikku seisukorda. Trapist üles jõudes leidsid
nad Ashini vasakpoolsest dessantkabiinist, kuhu nad enne olid
tassinud ka vigastatud analüütiku. Piloot seisis keset
kabiini läbikäiku, vaatas uurivalt ringi ega teinud
talle lähenevast laevaarstist väljagi.
«Tulge istuge,» ütles arst nõudlikult.
«Ma pean teid läbi vaatama. Kuidas te end
tunnete?»
Alles nüüd paistis Ashin laevaarsti olemasolu
märkavat, ta pööras pilgu naisele, tõstis
käe ja tõukas ta kõrvale. Arst, kes polnud
taolist käitumist oodanud, kaotas tasakaalu ning kukkus
vastu üht istet. Tõukehoog oli tugev, sest sealt
libises naine edasi põrandale. Piloot astus temast
häirimatult üle, suundudes piki vahekäiku kaatri
vööri poole piloodikabiini.
«Mida sa teed!» röögatas Reacon
lähemale tormates. Oma varasema käitumisega
võrreldes pöördus Ashin ülinobedalt ning
tema rusikas tabas lülivanemat vasaralöögina
rinnakorvi alla. Kuna Reacon ei kandnud lahinguvarustust, vaid
ainult kerget lennukombinesooni sarnast skafandrit, sundis see
hoop teda kooku tõmbuma. Küürakil asendis
jäi ta ette Yelvinile, kes pääses temast
mööda alles siis, kui Ashin oli jõudnud
piloodikabiini ukseni. Lärmi kuuldes välja tulnud
Wedge sattus Ashiniga vastakuti jäädes
hämmingusse, oskamata nähtavasti teise
käitumisele mingit seletust anda, tõkestas ta oma
kehaga edasipääsu piloodikabiini. Sellele
puhtreflektoorsele liigutusele vastas Ashin löögiga,
mis purustas dessantkaatri piloodi kiivrisilmiku, kätt
kiivrist välja tõmmates viskas Ashin Wedge'i
lõtvunud keha endast mööda nagu üleliigse
rämpsu. Yelvinil õnnestus kokkupõrget
piloodiga vältida ja sööstis talle kallale, kahe
mehe vahel puhkes toores käsivõitlus, milles Ashin
ilmselgelt alla jäi, seda mitte niivõrd oskuste, kui
just liigutuste seletamatu kohmakuse tõttu. Ennast
vaevaliselt sirgu ajanud Reacon nägi vaid selle
üllatuslikku lõppu, Yelvinilt tugeva löögi
saanud Ashin põrkas hoogsalt seljaga vastu istme
käetuge ja Reacon arvas kuulvat isegi tema selgroo
murdumise raksatust. Samal hetkel sähvatas dessantkabiinis
tulekera, mida võis tugevuselt võrrelda
granaadiplahvatusega ning kui kabiinis olijate hetkeks
pimestatud silmad taas midagi nägema hakkasid, oli
Täheraevu piloodist alles jäänud ainult hunnik
tuhka. Äratuntavad olid ainult kiivri, õhuballoonide
ja muu varustuse metallosade jäänused.
«Mida...see..,» kokutas Yelvin jahmunult.
Ohuolukordadeks ja ootamatusteks treenitud mehena polnud ta
ometi osanud ette näha oma tegevuse taolist tagajärge.
Keegi ei öelnud sõnagi, mõne hetke valitses
vaikus, siis ajas laevaarst end põrandalt ülesse ja
astus liikumatult lebava Wedge'i juurde.
«Surnud,» teatas ta põgusa kontrolli
järel. Löök, mis purustas kiivrisilmiku, oli
sedasama teinud ka näoga, muutes selle veriseks lihamassiks
ning nähtavasti olid ajju tunginud luukillud tapnud piloodi
pea koheselt. Reaconit hämmastas ainult, kust ammutas Ashin
sellise löögi sooritamiseks vajaliku jõu,
Täheraevu piloodina, kes pidid teinekord taluma
äärmuslikke lennutingimusi, oli ta küll hea
füüsilise ettevalmistusega, kuid polnud kunagi
paistnud teistest tugevamana. Veel kummalisem oli aga surnukeha
hävimine, kui luu murdmumise raksatust võis pidada
Reaconi ettekujutuse viljaks, siis jäägitult
põlenud laip oli reaalsus, mille tunnistajateks olid
kõik dessantkabiinis viibijad.
«See polnud enam see Ashin, keda teie tundsite,»
ütles analüütik. Ta oli istmetest moodustatud
asemel pikali ja upitas ennast nüüd poolistukile.
Kaatrile toimetamise järel süstis arst talle suure
annuse tuimestit, see oli küll kohaliku mõjuga ega
tohtinuks ajutegevusele mõjuda, ent sellegipoolest heitis
Reacon tema suunas kahtleva pilgu.
«Mida te sellega öelda tahate?» küsis
äsja teistega liitunud meteoroloog uudishimulikult.
«Eelduste kohaselt on zoorid parasiidid, kes
peremeesorganismi tungides sunnivad teda tegutsema oma tahte
kohaselt,» seletas analüütik.
«Nähtavasti aga ei suuda nad omandada
peremeesorganismi teadmisi, see seletaks nii teie sõbra
kontaktivõimetuse kui kummalise käitumise.»
«Hea küll,» noogutas Reacon, leides
analüütiku jutu olevat piisavalt selge ja loogilise.
«Aga mis põhjustel ta niimoodi ära
kärssas?»
«Ilmselt suudavad nad muuta organismi keemilist
koostist, et see vajaduse korral süttib ja
jäägitult ära põleb. Absoluutselt kindel
viis jälgede peitmiseks, lootusetus olukorras tapavad nad
end koos peremeesorganismiga ning nende jäänuste
põhjal ei suudeta taastada isegi peremeesorganismi kuju,
rääkimata millestki muust. Zoorideolemuse või
viisist, kuidas nad peremeesorganismi allutavad, uurimisest ei
tasu unistadagi. Enesetappudega säilitavad nad enda
püsimise tundmatu organismina.»
«Neetult keeruline,» arvas Yelvin.
«Enesetapjate rass,» ütles meteoroloog.
«Jah,» nõustus analüütik lahkelt
mõlemi arvamusega. «Nüüd me teame, et
zoorid suudavad allutada ka inimesi, aga muus osas ei saanud me
sugugi targemaks.»
«Kallis hind nende väheste teadmiste eest,»
tähendas Reacon. Wedge'i surmaga ainsaks piloodiks
jäänult võttis ta endale ühtlasi meeskonna
vanema kohustused. Saatnud Yelvini trapi juurde valvesse,
sikutas ta Wedge'i surnukeha lähimale istmele ning
laevaarst kattis selle laibakotiga. Kuigi inimkaotused ei
kuulunud otseselt dessantrühmade plaanidesse, olid
kõik üksused ometigi varustatud nende kottidega.
«Kaatri pardalt enam ei väljuta,» teatas
Reacon. «Pardale ei lase me enne kedagi, kui oleme
veendunud, et tegemist on tõepoolest meile tuntud
isikutega.»
«Vabatahtlik arest,» tegi kokkuvõtte Yelvin,
kes treapi ülestõstmise ja luugi sulgemise
järel tuli samuti tagasi kabiini.
Oletatava vaenlase baasi juurest taganenud dessantlased
pääsesid takistuseta soomukitesse ning valmistusid
ühtlasi uueks lahinguks. Nende üllatuseks muutis aga
lähenev tundmatute grupp suunda, üritades ilmselgelt
vältida kokkupuudet soomukitega ning Rohan otsustas haarata
initsiatiivi enda kätte. Jõu ülekaalukusest
hoolimata ei kavatsenud ta rünnata kogu üksusega, vaid
jättis kolm masinat tagalat kindlustama, et vältida
sattumist järjekordsesse lõksu. Esmapilgul lihtsana
tundunud ründeplaani elluviimine osutus tegelikuses siiski
veidi raskemaks, kuna tundmatute grupp liikus tiheda
võsaga kaetud alal, kus soomukite eelised kippusid
vähenema. Ootamatusele aga ei tasunud mõeldagi, sest
puutüvede murdumise raksatused kuulutasid masinate
lähenemisest juba kaugele. Siiski vähenes vahemaa
jõudsalt ja kümnekonna minuti pärast
jõudsid dessantlased grupist kaugusele, kus
nägemisseadmed seda täpsemalt eristasid. Tegemist oli
võrdlemisi kummalise salkkonnaga, kuhu kuulusid nii
suured lihasööjad sisalikud kui platsil märgatud
karvased elukad. Kaheksa rohmakaid laserelvi kandvat sisalikku
paistsid moodustavat midagi kaitsemeeskonna taolist, kaks neist
kõndisid teed rajades ees, ülejäänud kuus
regulaarsete vahedega kahel pool külgedel. Rasvunud sabatud
ahvilaadsed, kes omasid ka mõningast sarnasust karvaste
mänguasjadega, liikusid sisalike vahel. Neid oli arvuliselt
samuti kaheksa, kuus nendest tassisid pikerguse kujuga kasti
või konteinerit, kaks paistsid niisama kaasas
käivat. Kogu selle kambaga tundusid seotud olevat ka
väikesed närilised, kes läheduses puudel
näiliselt sihitult edasi-tagasi hüplesid, kuid ometi
maapinnal liikuva salgaga ühte tempot ja suunda
hoidsid.
«Kõigepealt võtame maha sisalikud,»
teatas Rohan. «Siis vaatame, mis pärdikutega teha.
Selle kasti peame aga kätte saama.»
Kuigi Rohan ei osanud aimatagi, mis nimetatud esemes
võis peituda, uskus ta olevat selle
väärtusliku, kuna igasugu tühja-tähja ei
valva keegi. Zooride ja nende kohalike käsilaste puhul oli
küll tegemist tundmatute eluvormidega, kuid teatud asjad
kehtisid igal pool. Ka kõige madalamad liigid
võitlesid ja hoolitsesid selle eest, mis neile
väärtuslik.
Soomukid piirasid salga ümber, ülemalt käsu
saanud dessantlased hüppasid masinatest välja ja
alustasid lahingut, kui seda nii sai nimetada, sest tegelikult
sarnanes asi tapatalgutele. Dessantlased avasid Rohani varasema
korralduse kohaselt sisalike pihta tule, nood ei
jõudnudki vastupanu osutuda, kui juba pihtasaanutena tule
sähvatuses surid. Karvased olevused, kelle kasv
küündis vaevalt inimese põlvepikkuseni, ei
pööranud sisalike surmale suuremat tähelepanu,
vaid üritasid koos oma kandamiga pakku pääseda.
See aga ei klappinud sugugi Rohani plaanidega.
«Tapke nad kõik!» röögatas lipnik,
takistamaks ihaldatud kasti metsaalusesse kadumist ning
mõni hetk hiljem oli käsk
tähelepanuväärse kiirusega ellu viidud. Vaid
kuumusest veidi närbunud võsataimed kasti
ümbruses viitasid kuuele seda tassinud elusolendile.
Roostepruuni värvi kühmulise pinnaga konteiner oli
silmatorkavas vastuolus nähtud väljaku matemaatiliselt
väljapeetud kujundusega, vedeles hüljatult metsaaluse
märjal samblal. Dessantlased kogunesid selle ümber,
hoides ettevaatusest siiski teatavat vahemaad.
«Tehke see lahti!» käskis Rohan.
«Võin-olla ei tasu,» arvas tema
asetäitja kõhklevalt. «See võib ohtlik
olla, me ju ei tea millega tegemist.»
«Võimalik,» nõustus lipnik ning
osutas kahele dessantlasele. «Teie jääte paigale!
Teised tagasi masinate juurde!»
Ka Rohan ise taganes paar sammu, jäädes siiski
ülejäänud rühmast ettepoole. Kaks
dessantlast vaatasid teineteisele otsa ja seejärel
konteinerit, mille sisust Rohan huvitus. Ülema käsk
jäi siiski täitmata, sest mõnda aega tulutult
konteinerit uurinud ja kompinud, pöördus üks
dessantlastest lipniku poole.
«See ei käi lahti,» ütles ta. «Tuleb
lõigata.»
«Tont temaga,» lõi Rohan käega.
«Tassige soomuki juurde, võtame selle
kaasa.»
Kui umbes meetri pikkune ja küllaltki raske ese kohale
tassiti, loobus Rohan ettevaatusest kavatsusest see soomuki
kabiini toppida ja konteiner sai rihmadega ühe soomuki
tagaosale kinnitatud. Leides ülesande olevat
võimaluste piirides täidetud, andis lipnik käsu
tagasisõiduks. Piloodi otsimise katsetest ta loobus, kuna
oli juba ID-saatja leidmise järel kindel piloodi
hukkumises. Kui aga zooride baasi taheti Täheraevu
hävitamise järel veelgi põhjalikumalt
purustada, pidi seda tegema Snaga oma eskadrilliga,
dessantrühm oli kandnud juba piisavalt kaotusi, et loobuda
uljutükkide sooritamisest.
Tagasitee kulges kiiremini, soomukite kursograafid
järgisid kord juba läbitud teed ja sõit
läks tulekuga võrreldes tempokamalt. Kaatri juurde
jõudes aga ootas ees ebameeldiv üllatus, vaevalt
sõitsid soomukid lagendikule, kui eetris anti edasi
korraldus koheselt seisma jääda, vastasel korral
lubati kolonni pihta kaatri pardarelvadest tuli avada.
Käsutajaks polnud Wedge, kelle lipnik oleks
häälest ära tundnud, vaid keegi teine, ilmselt
Reacon.
«Mis lollused need veel on?» küsis Rohan,
oskamata sellise käitumise peale õieti vihastudagi.
«Laske meid pardale!»
«Lipnik Rohan, öelge oma tunnusnumber,»
nõuti vastuseks. Rohan vahetas kõrvalistuva
soomukijuhiga arupidava pilgu, hetkeks mõtles ta isegi
rünnakukäsku anda, kuid kartis, et kaater võib
selle käigus viga saada ning nimetas siiski nõutud
numbri. Kaatri pardal kontrollis Reacon selle
tõelevastavust ja lubas seejärel Rohanil
üksinda kaatri juurde tulla.
«Teised jäägu paigale!» lisas ta.
«Käsu eirajad lastakse maha!»
«Nad on seal päris segi läinud,» porises
Rohan soomukist välja ronides pahaselt. Ta läks kaatri
juurde, ootas kuni trapp alla lasti ja läks ülesse.
Luugi avanemise järel leidis lipnik ennast silmitsi Yelvini
karabiinirauaga. Esimese reaktsioonina tahtis ta püstoli
haarata, kuid surus selle reflektoorse liigutuse maha, taibates,
et jääks duellis kaotajaks pooleks. Yelvinil, kes oli
sama kiire reaktsiooniga mees, kui ta ise, tarvitses ainult
sõrme päästikul kõverdada. Andnud
rühmaülemale märku endale järgneda, taganes
Yelvin teda sihikult laskmata dessantkabiini, kus ootasid Reacon
ja laevaarst. Luuk Rohani selja taga sulgus uuesti.
«Vabandage neid meetmeid, lipnik,» ütles
Reacon. «aga teatavatel põhjustel pidime me veenduma
teie isiku vastavuses tgelikusele.»
«Mis juhtus?» küsis Rohan lühidalt.
Vastuse asemel andis Reacon märku kaasa tulla teise
dessantkabiini, siit leidis lipnik eest haavatud
analüütiku ja kellegi laibakotiga kaetud keha. Reacon
osutas aga hoopis põleletusjäljele kabiini
põrandal, kus vedelesid skafandri kiiver ja
õhubaloon.
«Mis see on?» küsis Rohan igaks juhuks, kuigi
vaatepilt meenutas väga seda, mida ta oli näinud
lagendikul ja metsas peale tulevahetust sisalikega.
«Kõik, mis Ashinist järele jäi,»
vastas Reacon, taibates lipniku võrdlemisi
ükskõikse reaktsiooni järgi, et too oli juba
millegi taolisega kokku puutunud.
«Või nii,» venitas Rohan. Kadunud piloot oli
siis leitud, kuigi hoopis teisel viisil, kui operatsiooni algul
osati kujutleda. Ta ei hakanud praegu küsima, mil viisil
Ashin kaatri pardale sattus, kuna vaevalt osanuks keegi sellele
midagi arukat vastata. Küll aga kiitis ta endamisi heaks
kaatri meeskonna poolt rakendatud turvameetmed, nüüd
pidid sama protseduuri läbima kõik dessantlased.
Kuigi Rohani arvates polnud ükski neist viibinud teistest
eemal piisavalt kaua, et mõni zooridest võiks tema
organismi tungida, ei saanud lipnik riskida vaenlase
võimaliku pardale sattumisega.
«Mis sellega teeme?» küsis
rühmaülema asetäitja, kui kontrolli järel
hakati soomukeid tagasi dessantkaatri pardale laadima. Ta seisis
soomuki päral ja tonksas kõnealust eset, metsas
trofeeks saadud konteinerit jalaga. Rohan ei jõudnud
vastata, enne lõhenes konteineri ots neljaks ning sealt
sirutusid välja pikad sõrmejämedused kombitsad,
mis ennast hetkega ümber dessantlase jala mähkisid.
Valjusti röögatades kargas mees eemale, kombitsad ei
vabastanud teda, vaid neid kaasa tõmmates sikutas ta
konteinerist välja midagi munakujulist. Selle pind meenutas
nii värvilt kui läikelt poleeritud ja lakitud mahagoni
ning tundus olevat kitiinitaolisest materjalist jäik ja
kõva kest, mille ühest otsast tungis taime
juurepuhmana välja hulgaliselt kombitsaid. Jalga raputades
üritas dessantlane munast lahti saada, kuid edutult,
üha rohkem kombitsaid mähkis end tema jala ümber.
Mees lõi muna vaba jalaga, vastuseks hakkasid kombitsad
eritama mingit sööbivat hapet, sest kombitsate vahelt
hakkas kerkima sellele viitavat kirbjat suitsu. Nüüd
juba puhtalt valust röökiv ja vangistatud jalaga
mõttetult rapsiv rühmaülema asetäitja
kaotas tasakaalu ning kukkus soomukilt maha. Masina
kõrval väherdades peksis ta muna vastu soomuki
külge, ent nagu varasematelgi katsetel munast vabaneda,
polnud sellelgi tulemusi ja lähemale hüpanud Rohanil
ei jäänud muud üle, kui muna pihta tulistada.
Kuul tungis kestast läbi ja plahvatas muna sisemuses, kest
mõranes, kuid ei purunenud, kuuli sissetungimise august
purskas joana välja valkjat ollust. Kombitsad
tõmbusid korraks sirgu ja lõtvusid siis,
vabastades rühmaülema asetäitja jala. Skafandri
säärel olid selget näha sissesööbinud,
kuni ihuni ulatuvad vöödid.
«Velsker!» röögatas Rohan ja kui kutsutu
tema kõrvale ilmus, viitas haavatule. «Vaata, kas
saad midagi teha, kuni me kaatrile tagasi
jõuame.»
«Üritan, lipnik,» vastas velsker, avas
esmaabikarbi ja põlvitas haavatu kõrvale. Ta
piirdus praegu ainult haavade antiseptilise töötluse
ja sidumisega, muu eest pidi kaatri pardal paremates tingimustes
hoolitsema laevaarst. Rohan uuris samal ajal munakujulist
elukat, kaaludes kas tasub seda kaasa võtta ja leidis
siis, et ilmselt pole sellel mõtet. Kesta sees
plahvatanud lõhkekuul oli hävitanud kõik
uurimist vääriva ja allesjäänut võis
võrrelda tühjaks puhutud kanamunaga. Kahtlemata
olnuks sel olendil elusast peast suur abi zooride
tundmaõppimisel, ent Rohan ei saanud tegevusetult pealt
vaadata, kuidas võõras eluvorm tema silme all
tapab üht tema kaaslastest. Virutanud
südametäiega munale jalahoobi, millest see raskelt
nagu topispall vaevalt pool meetrit edasi veeres, andis Rohan
käsu kaater stardivalmis seada.
Saateeskadrilliga orbiidil oodanud Snaga kuulas ära
planeedilt naasnud Rohani ettekande ning andis seejärel oma
volitusi kasutades eskadrillile rünnakukäsu. Kuus
Täheraevu pikeerisid läbi pilvede, tulistades
väljakut rakettidest, tegelikult piisanuks ka üheainsa
Täheraevu rünnakust, kuid Snaga otsustas korraldada
jõudemostratsiooni. Kuigi välja lasti vaevalt
veerandik eskadrilli relvastuses olevatest rakettidest,
põhjustas seegi kogus lagendikul ja selle ümbruses
täieliku katastroofi. Mitme plahvatuse üheaegne
lööklaine ulatus tuulehoona isegi lahkuvate
Täheraevudeni.
Exesteri pardal võttis Olbrey vastu lühikesed
raportid tulemustest ning jäi põhjalikemateks
ettekanneteks ootama eskadrilli naasmist. Selleks ajaks kutsus
ta nõupidamisruumi ka Ardali ja Bereni, viimase küll
rohkem tunnustuse avaldusena dessantlaste edukale tegutsemisele
ning kolmekesi kuulasid nad ära ettekanded koos planeedil
salvestatud videomaterjaliga. Sanga raport ei pakkunud erilist
huvi, see sisaldas vaid kuivi fakte eskadrilli poolt kasutatud
rakettide arvust ja salvestust asetleidnud plahvatusest. Kuigi
ka Rohani jutt oli võimalikult lühike ja asjalik,
äratasid mitmed seigad selles tähelepanu,
eelkõige piloot Ashini sattumine zooride mõju
alla, sisalike relvastus, tundmatud ahvilaadsed olevused ja
munakujuline organism, mida oli katsutud hävingust eemale
toimetada.
Avaldanud mõlemile ohvitserile tänu operatsiooni
eduka läbiviimise eest, lubas Olbrey neil lahkuda,
pöördudes seejärel kahe endiselt laua
ääres istuva mehe poole.
«Teie arvamus, härrased?»
«Nad käitusid kuidagi kummaliselt,» ütles
Beren mõtlikult.
«Seletage palun lähemalt, kolonel,» lausus
Olbrey, taipamata millele teine viitab.
«Kui oletada, et tegemist oli sõjalise baasiga,
siis oli selle kaitsevõime enam kui kesine,»
ütles Beren. «Mingist kaitsetegevusest polnud
märkigi, ainult korra katsusid nad dessantrühma
piloodi ID-saatja abil lõksu meelitada, aga seegi
sarnanes ainult vastase tugevuse ja võimete prooviga.
Praktiliselt ei osutatud dessantrühmale ja
ründeeskadrillile mingit olulist vastupanu ning tänu
sellele kulgeski operatsiooni nii kergelt.»
«Nõustun koloneli arvamusega,» teatas Ardal.
«Kui keegi vallutab vaenuliku sõjavahendi, arvestab
ta ka võimalike vastutegevusega, midagi sellist polnud
aga märgata. Pigem võib nende käitumisest
välja lugeda katset otsesest relvakonfliktist
pääseda. Sellest omakorda võib järeldada,
et nad polnud relvakokkupõrkeks üldsegi
valmis.»
«Aga kuidas te seletate Ashini väljailmumist?»
segas Beren vahele.
«Samuti mingi meeleheitlik katse midagi ette
võtta,» vastas Ardal. «Mõjutatud Ashini
käitumine oli liiga kohmakas ja silmatorkav, et seda
võinuks saata edu. Pigem andis see teatavat kasu meile,
me teame nüüd, et zoorid ei suuda otseselt omandada
peremeesorganismi teadmisi ega käitumismaneere.»
«Kui nad teie sõnade kohaselt polnud
relvakonfliktiks valmis, millega oli siis tegu?»
pöördus Olbrey tagasi eelmise teema juurde.
«Täheraev ju ometi rööviti.»
«Usun, et tegemist oli mingi eksitusega,»
ütles Ardal. «Kahtlemata asus planeedil zooride baas
või tugipunkt, aga selle eesmärgiks polnud meie
hävitaja maanduma sundimine. Energiavoog oli arvatavasti
osa nende kosmoselaevade maandumissüsteemist ja
Täheraev sattus selle mõju alla täiesti
juhuslikult. Nähtavasti pole eksimine omane ainult
inimesele.»
|