«Sir, nad ei taha surra. Me aina tulistame ja tulistame
neid, kuid nad ikka ei taha surra. Mida me tegema peaksime?»
röökis üks reamees ahastades üle
lahingumöllu oma kaptenile kõrva.
«Kust kuradi päralt mina seda teadma peaksin. Ma ei
saa ise ka sellest sitast mitte kottigi aru. Mul on tunne, nagu
oleksin sattunud mingi haige tõpra kõige hullemasse
õudusunenäkku. Kuradi zombid küll! Jätkake
tulistamist, mida muud me teha saaksime!» oli kapten ise ka
parajas segaduses.
Kuulid niitsid lähenevaid sõdureid maha nagu
loogu, kuid püstijääjad rühkisid vihaselt
ikka edasi. Mõne aja pärast ajasid ka maha varisenud
mehed end jalule ning tormasid tulistajatele vastu. Mõnel
neist puudus käsi, teisel jalg, kolmandal hoopiski pool
pead, kuid need puudused ei suutnud vaigistada rünnakulaine
hoogu.
Isegi aeg-ajalt lõhkevad granaadi ja kusagilt
rindejoone tagant lendu lastud üksikud mürsud ei
suutnud suurt midagi ära teha, sest praktiliselt kohe peale
plahvatust jätkasid värdjalikult moonutatud kehad oma
teekonda
«Te ju näete nüüd ise, mis toimub. Me ei
suuda neid peatada. Sir, mida me tegema peame?» paanitses
noor reamees edasi.
«Tulistage, kurat, mida te siis mõtlesite.
Tulistage nii et vähe pole,» karjus kapten hetkeks pead
kaotades. Ta polnud kunagi sellises olukorras, kus vaenlased
lihtsalt ei sure, olnud ning hirm ja meeleheide võtsid
korraks võimust.
Ja surematute armee ei peatunud.
«Aaargh!» hüüatas reamees kapteni
kõrval järsku ning vajus maha. Kapten nägi, et
kuul oli õnnetu pähe teinud suure augu.
Raevununa suunas ta oma automaaditoru lähenevate zombide
poole ning vajutas päästikule. Teelesaadetud
tinatükid oleks normaaloludes teinud kindlasti
tõhusat tööd, kuid praegu polnud neist peaaegu
üldse kasu. Vaenlase hoog ei pidurdunud.
Äkki kuulis ta enda kõrvalt kaevikupõhjast
rabelemist ning märkas siis suure ehmatusega, et hetk tagasi
hukkunud reamees oli jälle püsti.
Maailm oli täiesti sassi läinud.
«Kuradi raisk, küll alles valutab,»
rögises tahtmatult uue silma saanud sõdur,
«Appi, ma enam ei suuda seda kannatada!»
röökis ta kohutavate piinade käes vaeveldes ning
tormas siis kaevikust ükskõikselt välja, otse
vaenlasele vastu.
Samamoodi talitasid ka kõik teised kapteni zombistunud
võitluskaaslased. Nad kriiskasid valust ja vihast, sest
nad olid ilma jäetud õigusest surra ning nende
õudsale hüüule vastasid samamoodi ka
lähenevad vastased.
Kapten vajus kaevikupõhja kössi ja toetas oma
selja vastu selle krobelist muldseina. Tema maailmas valitsenud
kord oli muutnud kaoseks ja ta ei saanud sellest aru. Tundus,
nagu oleks Surm loobunud surijaid enda juurde võtmast ning
jätnud nad saadud vigastustega siia ilma piinlema. Miks?
Järsku vuhisesid madallennul üle lahinguvälja
hävitajad ja heitsid üks teist armutult hakkivatele
zombidele kaela üpriski väikesed pommid. Kuid suurusel
pole ju tähtsust. Kohe kui lõhkekehad maapinda
puudutasid, muutus terve võitlusväli leekidest
pulbitsevaks tulemereks, mis põletas oma
põrgukuumusega ära absoluutselt kõik
-- nii sõbrad kui vaenlased, vahet pole, ja
ilmtingimata hirmuäratavad elavad surnud.
Kapten haistis napalm X-i vastikut lõhna ning
tõmbus veel rohkem kössi. Ta palus jumalat, et leegid
temani ei ulatuks, sest ta tahtis edasi elada ning arvatavasti
võeti tema palveid taevas kuulda. Hämmastavalt kiire
põlemisega napalm X oli juba mõne minutiga oma
töö teinud ja siis lihtsalt kustunud.
Lahinguväljal hõljus ainult tolm, mida keerutas ringi
hoolimatu tuul.
«Sir, meile on antud luba taanduda,» ütles
eikusagilt välja ilmunud raadioaparatuuriga varustatud
leitnant.
«Jumal tänatud, siia ma küll enam
jääda ei taha. Mine teata ka teistele!»
käskis kapten.
«Juba tehtud,» vastas leitnant ja kadus. Kapten
tõusis püsti ning silmitses enda ees laiuvat
tühermaad. Ta oli õnnelik, et sai sellest neetud
paigast eemale ega pidanud vastu võtma vaenlase
järgmist hirmuäratavat rünnakulainet.
Varsti koondus kapteni ümber sadakond selles
rindelõigus tema alluvusse usaldatud sõdurit ning
ta andis käsu liikuda.. Mehed ei vaielnud vastu ja hakkasid
kergemate südametega astuma. Kapten polnud ainus, kes tundis
end seal ebamugavalt.
Teekond järgmise kaitseliinini polnud eriti pikk, kuid
see-eest oli üsna mõtlema panev. Ega ainult
lahinguväljal polnud zombisid, neid oli lausa kõikjal
ja nad ei olnud just eriti rõõmsad. Nad tundsid
küll kaptenis ja ta meestes ära oma
võitluskaaslased ning hoidsid neist kenasti eemale, kuid
valust ning hirmust lendu lastud sajatused saatsid taganejaid
igal pool.
Jõudes oma uute positsioonideni, tundus kaptenile, et
terve kindralstaap on end ohutust tagalast kohale vedanud ja
mõne aja pärast leidsid tema kahtlused ka kinnitust.
Kindrali koloneli auastmes adjutant tuli kaptenit isiklikult
ülemuste nõupidamisele kutsuma. Kapten lootis, et
äkki nüüd tungib valitsevasse pimedusse hele
valguskiir. Ta läks.
«Aa, kapten, tore, et te tulla saite,» lausus
lauakohale kummardunud kindral, kui kapten telki sisenes.
«Sir, milles asi?» asus kapten kohe asja
kallale.
«Jutustage mulle natuke, mis lahinguväljal ja teel
siia juhtus. Äkki saame me midagi uut teada, avastame
midagi, mis ennist kahe silma vahele jäi,» palus
varjust valguse kätte astunud teine kindral.
Kapten kohmetus nii kõrgete ülemuste kohal olekust
hetkeks, kuid pajatas siis üksikasjalikult kõik, mis
teadis.
«Jah, olukord on üpris hull. Vahest hullemgi, kui me
karta oskasime,» nentis teine kindral tõsiselt.
«Kapten, me oleme nüüd teiega täiesti
ausad. Me räägime teile ära kõik, mis me
teame ja siis oleme sunnitud paluma teilt ühte teenet,»
ütles üks kindralitest.
«Mis teenet?» imestas kapten. Tavaliselt
ülemused mingeid teeneid ei kerja, vaid ainult käsivad
ja siis tuleb tahes-tahtmata saadud korraldusi täita.
Kaptenil tekkis kuri kahtlus, et äkki on
sõjaväeluure saanud teada midagi tema minevikust,
tema päritolust.
«Kapten, te olete juba ise kindlasti aru saanud, et
maailmas on midagi kapitaalselt korrast ära,» alustas
kindral oma juttu: «Te nägite, mis toimus
sõjatandril. Nii meie kui ka vastase sõdurid said
surmavaid tabamusi, kuid ei hukkunud, vaid jätkasid oma
tegevust. Mõned läksid isegi nii sassi, et
üritasid end korduvalt tappa.
Ja nii on see igal pool. Me oleme saanud kohutavaid raporteid
üle terve planeedi ning mõned teated isegi teistest
maailmadest. Universum on langenud kõike hõlmavasse
kaosesse ja me ei saa lasta sel jätkuda. See peab
lõppema!»
Kapten silmitses kindraleid, oodates, et nad oma juttu
jätkaksid, kuid seda ei juhtunud
«See on kõik,» katkestas üks
kindralitest juba ebamugavaks muutunud vaikuse.
«Mida? Te teete nalja või? Seda polnud ju
üldse palju,» oli kapten segaduses: «Ma arvasin
seda enam-vähem isegi.»
«Jah, me teame, kuid rohkem informatsiooni meil
pole,» vabandasid kindralid.
«Kui te armeesse astusite, uurisime me teie geneetilist
põlvnemist ja see, mis me avastasime, pakkus suurt
huvi,» ütles kindral.
Kapteni suurim hirm oli tõeks saanud. Nad olid teada
saanud tema esivanemate päranduse, tema kummalise mineviku
ja potentsiaalsed anded. See oli kapteni jaoks väga halb,
kuid ta püüdis asjale läheneda teisest
küljest.
«Rääkige edasi,» innustas kapten
kindraleid.
«Me teame, et teil on erilisi andeid. Meie teadlased
usuvad, et te suudate oma võimeid kasutades tuua
keerulisse olukorda natuke selgust või isegi selle
ära lahendada.»
«Ma lubasin oma vanematele, et ma ei kasuta neid
võimeid kunagi ja ma olen sõnapidaja mees,»
segas kapten end vahele.
«Jah, me hindame seda, kuid kaalul on universumi
saatus,» väitsid kindralid vastu: «Mõelge
natuke ja öelge oma otsus!»
Ja kapten tegigi seda, kuid tal ei läinud enam eriti
kaua. Ta oli juba enne oma otsuse langetanud, ta vaid kaalus veel
kord läbi kõik võimalikud variandid ning
küsis: «Ja kuidas te mõtlete seda
korraldada?»
«Meie teadlased viivad teid transsi, kuid rohkem me teid
aidata ei suuda. Niipea kui te teadvuse kaotate, olete
üksi,» hoiatasid kindralid teda.
«Olgu, teeme siis ära!» ütles kapten
enesekindlalt ja mõlemad kindralid ohkasid
kergendunult.
«Õnn kaasa, sõber!»
*
Oli pime. Väga pime. Ta oli sattunud igavese öö
kuningriiki -- külma ning kõledasse maailma,
mis erines radikaalselt sellest, kust tema oli tulnud. Ja ta oli
valmis kohtuma selle maa isandaga.
Kuid varsti selgus, et pimedus polegi nii lõpmatu, kui
alguses tundus. Kauguses, kus jooksis silmapiir, võis
aimata kerget koidukuma.
Kapten teadis, et ta peab sinna poole minema ning ta asus aega
viitmata teele. Tal oli oma eesmärk täita.
Kapteni retk oli pikk ja raske, äärmiselt kurnav,
kuid mitte üle jõu käiv. Kõndinud
väga kaua, jõudis kapten igavese öö ja
koidiku piirimaile. Ta oli oma ülesandele juba üsna
lähedal.
Mõne aja pärast silmas ta kauguses keset lagedat
välja ühte musta kühmu. Ta kiirustas, sest
lahendus peitus just seal. Lihtsalt muud võimalust ei
saanud enam olla.
«Vabandage, kas ma tohin teie kõrvale kivile
istuda?» küsis kapten viisakalt.
Tume kogu kiskus oma pilgu maast lahti ning silmitses kaptenit
hindavalt. Siis ta noogutas ning kapten istus.
«Kas te oletegi Surm?» küsis kapten.
«Paljude jaoks olen ma seda tõesti, kuid mitte
enam kauaks. Sa ju näed, et päike tõuseb?»
ütles Surm ja osutas horisondile, mis tõepoolest
muutus aegamisi heledamaks.
«Niisiis te teate, mis maailmas toimub?»
«Missuguses maailmas? Neid on palju,» vastas Surm
küsimusele küsimusega, kuid ei jäänud vastust
ootama, sest teadis, et kaptenil pole neist asjust aimu. Veel!
«Jah, ma tean, mis maailmas sünnib. Kuidas saaksin ma
mitte teada, ma olen ju Surm!»
«Kuid miks? Miks see kõik juhtub?» päris
kapten.
«Sest ka mina väsin. Ma olen juba vana mees ja ma
tahan puhata. Öö, milles ma olen juba kaua elanud,
muutub varsti päevaks. See on paratamatus, kui
just...,» lausus Surm kahtlevalt.
«Kui mis?» õhutas kapten takka.
«Kui just ei leidu mulle asendajat,» lõpetas
Surm oma mõtte.
«On see võimalik? Te olete ju Surm, te olete
igavene, sest see on paratamatu. Te peate jätkama, sest
maailmas valitseb kaos, millest teil aimu pole!» vihastus
kapten.
«Oled sa kindel, et mul pole aimu. Las ma jutustan sulle
veel midagi, enne kui lahkun,» sõnas Surm
sarkastiliselt. «Ka minu maailm oli kunagi löödud
nii segamini, et keegi ei saanud aru, mis toimub. Isegi paljud
õpetatud mehed raputasid nõutult pead, kuid siis
ilmusid välja mõned meie suurimad maagid kummalise
seletusega, mis vastas muidugi tõele. Kellelegi ei tulnud
mõttessegi kahelda võlurite sõnades ning
kohe asuti täide viima nende ettepanekut. Oli vaja ainult
leida üks väga võimekas noor maag ja ta siia
saata, et ta lahendaks probleemi. See maag olin mina. Ma olin
vaprusest ja kohusetundest tulvil, sest kohutavad pildid
elavatest, kes pidid olema surnud, ehmatasid mind nii väga.
Ma tulin siia, nagu sinagi ja kohtusin Surmaga, nagu sinagi. Kuid
tema ei andnud mulle valida. Ta oli oma ametit pidanud liiga kaua
ning kaotanud viimasegi inimlikkuse raasu. Tema süda oli
muutunud kiviks. Surm ulatas oma saua mulle ja kadus, selgitamata
mulle praktiliselt mitte midagi.
Mina jätan sulle valikuvõimaluse, sest ma pole
veel nii kalestunud. Ma ütlen sulle, et algul on
töö huvitav, kuid sa näed praegu, kuhu see
välja viib. Kas sa võtad mu saua vastu ja sured
inimkonnale, et saada Surmaks, või elad igavesti edasi?
Valik on sinu!»
«Mis siis saab, kui ma keeldun?» tundis kapten
huvi.
«Siis tuleb keegi teine,» vastas Surm.
«Kas neid on ennegi käinud?»
«Mis sa ise arvad?» Kapten vaikis: «Kahjuks
rohkemgi, kui sa ette kujutada oskad,» paljastas Surm kurva
tõe. «Ja ega nad alati pole valmis jääma,
nagu sina. Nad tahavad veel elada.»
«Ka mina tahan elada!» hüüatas kapten.
«Ma tean seda, mu sõber, kuid teised tahavad ka
surra! Valik, nagu ma juba ütlesin, on ainult
sinu!»
Tuhanded mõtted tormasid valguskiirusel ja veel
kiireminigi läbi kapteni pea. Mälestused naudingutest,
mida pakub elu, armastusest ja selle kadumisest, õnnest ja
õnnetustest. Kõik, absoluutselt kõik, mida
ta kunagi teinud ja tundnud oli, tulvas läbi ta
mõistuse ja siis oli see viimne pilguheit
möödas.
«Ma olen otsustanud,» lausus kapten kindlalt:
«Sa võid minna, mina jään!»
Surm tõusis püsti, noogutas tänulikult ning
hakkas astuma hommiku poole. Kapten jälgis teda nii kaua,
kuni too oli kadunud helendava silmapiiri taha. Siis
tõusis ta ka ise püsti ning seadis oma sammud hoopis
vastupidises suunas.
Ning öö valgus üle tema pea. Kohe saabusid ka
kaua kannatanud ja vaevelnud elavad surnud. Uue Surma, uued
kaaslased. Öö lapsed, öö surnud.
|