10.09.2001 |
Meelis Friedenthal
«Üht teistsugust algust» |
Arvustused |
I.
Kui ta ribakardinate vahelt välja vaatab paistavad sealt
plekk-katused, vanade autode mahasaetud esiotsad ja
rauaprügi. Neljanda korruse aknast ulatub silm nägema
kilomeetrite viisi odavalt ehitatud hooneid, mida piiravad
roostetanud ja mädanenud rohtu kasvanud traatvõrgud.
Nende piirete taga algab lagedus: pruunid maltsaga kaetud
lagendikud kuni silmapiirini. Tundub uskumatuna, et kusagil ei
kasva puid ja ringi vaadates näeb ainult hallust ja pori.
Aga nii see on.
Milrasher Rano teab selle agorafoobilise tühjuse kohta
kõike -- ta elab, ta töötab siin.
«Miks ma sellises kohas töötan?»
küsib Milrasher endalt iga päev.
Selle koha nimi, kus ta töötab, on vabrik. Üks
paljudest. Koos temaga on siin veel sadu inimesi. Võibolla
rohkemgi, sest keegi ei tea kui suur see on, keegi ei ole kunagi
neid ruume läbi käinud, ealeski ei suudaks üks
inimene kõndida mööda kõiki treppe.
Hommikuti tööle tulles imestab Milrasher alati, et
siia ehitatakse veel mooduleid juurde! Kogu aeg, lakkamatult,
väsimatult. Need tunduvad uksest, millest tema sisse
läheb, nii kaugel olevat, et pole vähimatki
võimalust eksida uutesse ladudesse, tsehhidesse,
vastavatud liinidele. Poolkorrused, korrused, betoonvaheseinad,
trepid, erinevas mõõdus uksed, mis palistavad
lõppematuid koridore, eraldavad teda kõigest.
Labürint selle kreekalikus mõttes -- koos
sarvedega koletisega.
*
Mustast plastmassist telefon hakkas laual ebameeldivalt
tuututama. Ta põrnitses seda tükk aega kahtlustavalt
-- midagi head ei saanud tulla -- ja
mõtles, mispärast peab helinaga kaasnema kollase
tulukese vilkumine numbriketta kõrval.
«Nagu helinast üksi veel vähe oleks.»
Jõudnud siis otsusele, et toruhaaramisest ei
õnnestu nähtavasti kuidagi kõrvale hiilida,
sirutas ta käe.
«Milrasher Rano.»
«Siin keskus. Sul kästi oma arvutused
võimalikult kiiresti lõpetada, nad ütlesid, et
kattekoe disainiga on kõige kiirem.»
«Mul on struktuur peaaegu valmis, õhtuks
võivad esimesed variandid kätte saada.»
«Vaata, et sa ei hiline!»
Milrasheri pea valutas. Juba kaks tundi oli ta niisama istunud
ja vahtinud kuidas masin renderdab mingit jaburdust.
«Ah... Hea küll.»
Ta pani silmad kinni ja toru hargile ning proovis millelegi
mõelda. See ei osutunud paraku võimalikuks, sest
tuba, kus ta töötas oli kavandatud just sellist asja
takistama. Mingi vahelduvvoolu ja alalisvoolu konflikti
tõttu -- millest ta tegelikult üldse aru ei
saanud -- sirises ja pinises kõik
väljakannatamatult.
Selle ruumi varasem omanik oligi elektriliste aparaatide
särinas hulluks läinud: nõudis aina rohkem
valgust ning nii sai kabineti lagi täidetud
päevavalguslampidega -- ühest servast teise.
Milrasher ei kasutanud neid peaaegu kunagi, sest valgustorude
prõksumine ja virvendus ajas sõna otseses
mõttes iiveldama. Vahel kujutas ta ette, et saab siin
langetõvehoo.
Ta oletas, et just selle pärast eelmine valdaja
mõistuse kaotaski. Trafode undamine, mõistusesse
kaevuv kuuldamatu ähvardus ja külmkirgas valgus
tekitasid tunde, mis võiks olla hukkamist ootaval vangil.
Ta muidugi ei teadnud täpselt, kuid see meelihalvav
ebatervislik pinge toas lihtsalt pidi olema sarnane
töövalmis elektritooli värinaga.
Ohates tõusis ta püsti ja astus koridori: oma
osakonnast ei saanud muidugi enne lõunat lahkuda kuid
ajaviiteks võis ka niisama ringi hulkuda.
Milrasheril oli kombeks vahel suvalistest ustest sisse astuda.
See üllatas alati: nii võis sattuda tohutusse ruumi,
mis oli maast laeni täidetud ühe masinaga,
või siis hoopis madalasse pugerikku, kus kitlites naised
sooritasid oma automaatseid toiminguid müras ja tolmus.
«Mitte keegi siin ei tea täpselt, mida nad
toodavad,» mõtles ta.
Ta isegi ei teadnud -- olid vaid jupid ja katked. Aga
tal oli oma tuba ja kindel palk.
Aeglaselt treppide poole minnes silmitses ta inimeste siluette
piimklaasist uste taga ja püüdis oletada, mida nad
parajasti teevad. Enamasti ei olnud see kuigi keeruline
-- kõik istusid ja põrnitsesid monitore.
Ootasid arvutustulemusi, toksisid sisse andmeid.
Milrasher sammus peapüstakuni ja kummardus üle
käsipuu alla vaatama. Astmed ja platvormid moodustasid ilusa
rohelist värvi spiraalikujulise labürindi, mille keskel
olevale tühjust läbistavale sambale oli väikeste
vahemaadega kirjutatud: «13 püstak». Tumeroheline
kiri helerohelisel pinnal.
See määras ära osakonna piiri. Ka kõige
kogenumad töölised ei oleks suunavate värvideta
aru saanud, kus nad parajasti viibivad -- treppe ja
korruseid oli liiga palju.
Ta hakkas tõttamata alla minema. Vaid harva oli
näha kellegi kiirustavat kogu ning vahel võis kuulda
vedrudega varustatud uste teravaid paugatusi. Kohati viisid
püstakust välja kaardilukuga suletud uksed, kus algasid
erinevad alljaotuseid, sektsioonid ja tsehhid. Mõningaid
neist Milrasher sai läbida, mõningaid tahtis, aga
kaart ei võimaldanud. Nii avas tema kaart
sööklaukse alles kahe ajal, ja kella kolmest alates
enam jälle ei avanud.
Ta arutas endamisi, et treppidest on hea käia, sest
kõik liftiga sõitmised registreeriti. Seega
laskiski ta treppidel ja kaardilukuta ustel end juhtida ja sattus
lõpuks -- nagu tegelikult alati --
prügihoidlasse.
Milrasher naeratas.
Arvatavasti haisu ja kokkuhoiu pärast ei olnud siia
paigutatud välisilma eest kaitsvat katust ning
ümmarguste tünnide otsa ronides võis üle
betoonpiirde vaadata lõputule lagendikule. Talle meeldis
siin.
Täna oli aga midagi teisiti.
Ruumi vasakusse seina oli sõna otseses mõttes
üleöö ilmunud pruunist plekist uks ning selle ees
seisid kaks hallides tunkedes meest ja tegid suitsu.
«Nii», ümises Milrasher endamisi. Ta polnud
siin kunagi ühtegi inimest näinud.
Äkilise tungi ajel otsis ta taskust sigareti, jalutas
seda käes mudides meeste juurde ja küsis tuld. See oli
hea moodus jutu alustamiseks, või siis vähemalt
teiste jutu pealt kuulamiseks. Milrasheril ei olnud siin eriti
sõpru ja sageli oli võõraste vestluste
kõla ainukeseks sotsiaalseks tegevuseks.
Kostis klõpsatus, ratas kraapis tulekivi ning
lõi üles mustalt suitseva leegi. Milrasherile otsa
vaatamata laskis mees sellel täpselt niikaua põleda,
kuni sigareti ots hõõguma hakkas. Ikka veel tulija
pilku vältides kustutasid vestlejad seejärel nagu
kokkuräägitult konid vastu saapataldu, libistasid
kaardi läbi pilu ja lahkusid. Raske metallist uks hakkas
sulguri abil aeglaselt kinni vajuma.
Milrasher köhatas kohmetult.
Kogu selles stseenis oli midagi sunnitut, mis tekitas
paratamatult uudishimu. Ta oli juba eikusagilt ilmunud ust ja
tundmatuid mehi nähes otsustanud teada saada, mis selle
taga on. Esiteks muidugi küsimise teel. Asjaolu, et
ta nüüd seda nähtavasti ise välja pidi
uurima, ei heidutanudki eriti.
Hetk enne saladusliku ukse kinnilangemist peatas ta
saapaninaga sujuvalt hoo. Kuulatas siis sammude kaugenemist
tühjas koridoris, nipsutas pooliku sigareti minema ning
astus sisse. Koridor tundus ühena neist sadadest, mida ta
iga päev nägi. Välja arvatud muidugi see
värv!
Esimest korda kogu siintöötamise vältel
nägi ta, et seinad olid värvitud roosaks ja tundis
sellest korraga rõõmu ja ebamugavust.
Rõõmu seepärast, et aimas end olevat sattunud
uude moodulisse ja õõva sellest, et tegi keelatut.
Oli ju teada, et kõiki liikumisi jälgisid kaamerad,
kuigi keegi ei teadnud nende täpset asukohta.
Räägiti inimestest, keda poole päeva pealt
selgitusteta vallandati ja kes polnud hiljem isegi oma asjadele
järele tulnud. Igasuguseid kõhedaid lugusid.
Ümmargused lambid undasid ja koridori ripplagi näis
värisevat mingi kauge masina rütmilisest vappumisest.
Lukukeele naksatus selja taga tähendas, et nüüd
saab vaid edasi minna.
«Tavaline tegevusplaan,» pomises ta endale.
Kõik külgmised väljapääsud tundusid
liiga avantüristlikud (see võib ju lõpuks olla
kellegi kabinet!) ning ta otsustas õnne proovida koridori
lõpus.
«Kõlab nagu muinasjutust,» mõtles
Milrasher. «Rehepapp vana sarvilise kojas ära tundmas
õiget väljapääsu või igaveseks
lõksu jäädes...»
Väga aeglaselt kõndis ta edasi ning vajutas
vaskselt läikiva lingi alla. Ületanud metallukse
raskuse ja sulguri vastupanu astus ta ruumi, mis tundus esialgu
pika koridorina, mille vastassein oli laotud roosakatest
kuupidest. Samasugust värvi nagu põrand ja lagi ja
kõik siin moodulis. Alles pöörates avastas ta,
et tegemist ei ole mitte koridori, vaid tohutu ruumi algusega,
mis oli vahest vaid veerandi ulatuses kastidega täidetud.
Milrasher oli küll näinud mastaapseid ruume, kuid
sellist üüratust mitte kunagi. See oli otseses
mõttes koletislik. Sirged kastivirnad koondusid
perspektiivis, lõppesid, kuid ühtlaselt pehme
valgustus lubas hämusalt aimata jätkuvat tühjust,
mille ulatust silmad ei suutnud hinnata. Milrasher loetles
mõttes kastivirnu. Silme ees hakkas keerlema.
Elektrilisel surinal kihutas väga lähedalt
mööda tühjade laadimislabadega tõstuk ja
pööras kummide vingudes kõrvalkoridori.
Milrasher põrkas tagasi ja avastas, et oli punasest
joonest, mis tähistas masinate liikumisteekonda, vaid paari
sentimeetri kaugusel.
«Huu...»
Masinad ei vaadanud, mis ette jäi ning nii võis
kergesti viga saada. Ka rohelises osakonnas juhtus aeg-ajalt
selliseid tööõnnetusi. Milrasher kõigutas
end varvastel ning vaatas ringi. Teineteise peale laotud
roosakaspruunid läbikumavast plastikust kuubid algasid
joonest kahe meetri kaugusel ning olid eraldatud täpselt
tõstukilaiuse koridoridega. Koridor, kaks kastivirna,
koridor. Tahtmatult astus ta paar sammu, sirutas käe ja
puudutas ühte neist siledatest kuupidest.
See oli soe, leige, ihusoe!
«Pagan...» Asi muutus kuidagi kummaliseks ning
ebameeldivaks.
Milrasher pühkis käe pükstesse.
Sõrmeotsad tundusid rasvased, nagu ta oleks käes
hoidnud rohelisest, poolsulanud plastmassist käepidemega
alumiiniumkulpi -- sellist millega sööklas
jagatakse makarone tõukudega.
Ikka veel kätt vastu pükse nühkides
mõtles ta mis saab edasi: kastide avamine ei tulnud
muidugi kõne alla. Jäi üle vaid kindlaks teha,
kus seda kraami siin pakendatakse.
Ta vaatas otsivalt ringi ja nägi järjekordset
masinat koos beeži kastiga nurga tagant välja
pööramas.
«Selge.» Masinad liikusid mööda punast
joont, järelikult pidi seda tegema ka tema. Kiiruga
kõndis ta edasi ning sammud peegeldusid seintelt tuhmide
plaksakutega tagasi. Kümme, kakskümmend,
kolmkümmend. Punane joon juhtis nagu Ariadne lõng
Minotauruse koopasse, mis siin kujutas endast
poolläbipaistvate plastikribadega kaetud käiku.
«Võibolla olen Minotaurus hoopiski mina ja
jälitan eksinud kangelast?»
Ettevaatlikult kergitas ta ühte plastikriba ja vaatas
hämarasse koridori, mis oli kitsas ning madal.
«Nunuh.» Kui ta juhuslikult satuks laaduriga
üheaegselt koridori, poleks mitte kuhugi kõrvale
põigata. Kõige parem oli oodata ära
järjekordne kast ja siis -- enne järgmist
-- sisse tormata. Nii ta tegigi.
Nagu arvata võis, oli teiselpool tegemist tootmisliini
lõpuga. Eemal seisid virnades avatud kastid, kuhu
robotkäsi tõstis metoodiliselt lõgisevalt
lindilt saabuvat toodangut ja seejärel keevitas väga
hästi koordineeritud tõmbega kinni. Tõstuk
tormas värske pakendiga minema ja vuhises mööda
oma ettemääratud teed plastikribade alla.
Kuid jah, mida nad sinna pakkisid!?
Need olid staasises, standby režiimil homunculused.
Täiesti täiskasvanud inimese sarnased, kuid vaevalt
meetripikkused eemaletõukavad olendid, keda toodeti
tuhandete kaupa ja -- nagu Milrasher oli näinud
-- ladustati vabriku all olevates tohututes ruumides.
«Sitt, sitt, sitt, sitt,» kordas ta endale
tasakesi.
Ta teadis, et nende valmistamiseks läheb vaja
hobusesõnnikut ja meheseemet. Võibolla veel midagi.
Kuid peamine emotsioon oli, et sedakorda on ta liiga kaugele
tulnud ja tõenäoliselt liiga palju näinud.
«Ilmaasjata toppisid oma nina sinna, kuhu su kaart seda
selgelt keelas!»
Kust nad võtsid selle, veel sooja,
hobusesõnniku, mida on tarvis homunculuse valmistamiseks?
Kui siinses tehases oleks hobuseid nii palju, nagu selle meeletu
kuhja olendite loomiseks vaja oli, siis ei saaks ükski
vägi neid varjata. Või oli see vabrik tõesti
väga palju suurem kui ta arvas?
«Ja kust kurat nad üldse on sel juhul hobused
välja võtnud?» Milrasher oli hobuseid
näinud vaid piltidel.
Äkki ta kangestus. Mõned meetrid eemal toetusid
vastu seina ja ajasid lobedas poosis juttu neli täpselt
ühesugust meetripikkust olendit. Sellised, nagu nad liinilt
tulid, ainult et töötavad. Elus, kui soovite.
Milrasher seisis vist mitu sekundit ja proovis midagi
välja mõelda, enne kui üks neist tema
kohalolekut tähele pani ja ka teistele midagi ütles.
Kõik kortsulised näod pöördusid ühes
suunas ja esimene neist hakkas kindlal sammul tulema.
«Mis teed siin?» käratas kuri
hääl.
«Eksisin koridoriga?» pakkus ta ilma erilise
lootuseta.
Milrasher teadis, et see on täiesti lame vabandus, aga ei
suutnud midagi paremat välja mõelda. Miskipärast
liikus mõte hoopis päevavalguslampidele, mis tema
toas särisesid ja mitte kunagi mõtelda ei
lasknud.
«See on selleks, et meid nüristada,» sosistas
ta endale, ise samal ajal hallikasse ja väga liikuvasse
homunculusenäkku vaadates.
«Jama!» kähvas see.
Selle koha pealt pidi ta küll nõustuma.
«Ka te juhataksite mind lähima koridori juurde, mis
viib rohelisse osakonda,» üritas Milrasher siiski
olukorda veel viisakalt lahendada.
«Siia!» käsutas kortsuline olend oma
kaaslastele ja need tulidki robinal joostes.
Üks oli kaasa haaranud mingi plekkpurgi ja jõudnud
kohale virutas sellega sõnalausumata mehele vastu
rinda.
Milrasher oiatas valust ja astus kaks sammu tagasi. Kogu
situatsioon tundus ebatõenäoline nagu halb uni. Ja
sarnaselt halvale unele ei suutnud ta sellest lahti rabeleda.
Teine rapsak tabas pähe ja laubalt hakkas nirisema verd.
Ta oli ettevaatamatult kummardunud.
Hirmu ja tülgastuse asemele kerkis viha ja ta rabas purki
relvana kasutavast tegelasest kinni. Milrasher püüdis
endale hiljem seletada, et see mis nüüd juhtus oli vaid
õnnetus ja mitte midagi etteplaanitsetut. Aga muidugi ei
suutnud ta ennast veenda.
Homunculust kaelast haarates avastas ta kui kerge see olend
tegelikult on ning oskamata muud teha virutas tülinorija
teistele otsa. Kamp varises pikali, kuid oli kohe jälle
jalul.
Nüüd oli jõudude tasakaal muidugi muutunud,
sest neist ei olnud mingil juhul Milrasherile vastast.
Võibolla nad teadsid seda, kuid ei hoolinud. Igaljuhul nad
ründasid uuesti.
Saades juhtunust kindlust, haaras mees kahel käsivarrest
ja sammu tagasi astudes lennutas nad oma inertsiga peadpidi
kokku.
Kostis kuiv rõksatus ja nagu kuuma vette pandud
moosipurgist plärtsatasid ajud roosale linoleumile.
«Nii õhukesed koljud,» suutis ta
mõelda ja siis hakkas paha.
Järelejäänud tegelased ei paistnud sellest
välja tegevat ja kargasid talle uuesti kallale. Milrasher
lahmas kätega mõlemale poole ja püüdis
minema joosta. Meeletu tahtepingutusega suutis ta jala
tõsta, kuid nagu peenikeste niitidega hoidis miski tema
liikmeid kinni, unenäoliselt painajalikult kerkis kurku
hirm. Miski nööris kõri.
Niimoodi kangestunult libiseski ta ligedal põrandal ja
virutas otsaesise, kopsaki, vastu tootmisliini metallist
piirdeserva. Vähe puudus, et linoleumile oleksid veel
ühed ajud voolanud.
***
Teadvusesse jõudis poolavatud laugude vahelt paistev
valgus.
Nagu oleks keegi seda hetke oodanud, teatas hääl,
mis oleks võinud kuuluda eelteismelisele: «Paistab et
kõik on korras.»
«Korras?» kordas ta viimast sõna.
«Muidugi, see mis te tegite oli täiesti
mõtlematu. Aga me andestasime teile. Te hakkate meie heaks
tööle.»
«Tööle?» Teda oli haaranud ehholaalia.
Milrasher proovis liigutada ja avastas alles siis
üllatusega, et ripub käsist jalust seotuna umbes
meetrikõrgusel lavatsil, nägu roosaka linoleumi
poole. Ta pigem tundis kui nägi, et kogu ülakeha on
kaetud valgete sidemetega. Ja kõige selle juures selgus,
et pea ei valutanud. Aga oleks pidanud küll.
«Kaua ma siin olen olnud?»
«Nii kaua kui tarvis.»
Nähtavasti ei peetud vastuste andmist oluliseks. Sellest
hoolimata üritas ta uuesti: «Millal ma siit välja
saan.»
Sõna «välja» kasutamine tulenes
automaatselt sidemetest, rangest häälest ja ruumi
steriilsusest. Milrasher oletas, et viibib haiglas.
«Kuhu välja te soovite?» Küsimus esitati
teraval ja veidi pilklikul toonil, millele selle piuksuv
kõla lisas veel mingisuguse tabamatu ähvarduse.
«Siit ruumist, siit majast.»
«Ma ju ütlesin, et hakkate meie heaks
tööle. See tähendab, et teie jaoks ei ole olemas
sellist asja nagu väljas. Kõik on
nüüdsest sees. Väljas on vaid butafooria,
rekvisiidid. Mõttetu sebimine. Raiskamine!» Viimane
sõna karjuti.
Muidugi sai Milrasher aru, et on sattunud väga suure jama
sisse.
Ta katsus ennast veidi keerata, et näha lõpuks
ometi inimest, kes nii ükskõikselt ja ülbelt
käitus. Kui suudad defineerida vastase ja oht on
silmnähtav, siis pole see enam nii hirmus. Nähtava
allikata hääl kõmisevas ruumis, teravad
küsimused selja tagant ja abitus, need on väga
hirmsad.
Pingutuste tagajärjeks oli vaid valu -- kaelas ja
seljas. Oli ilmselge, et rääkija teadis hästi mida
ta tegi ja kindlasti polnud see tal esimene kord.
«Te olete fikseeritud, ärge püüdkegi
liigutada.»
Hääl oli jälle asjalik, vähimagi
emotsioonita.
«Mispärast?» üritas Milrasher. See oli
loomulik küsimus ning nõudis kasvõi
mingisugustki reaktsiooni -- mõnda vihjet, mis
selgitaks olukorda.
Kostis nagin ja lukukeele klõpsatus.
«Miks ma siin olen?» hüüdis ta uuesti,
kuid nüüd juba tühjale ruumile. Sammud hakkasid
koridoris aeglaselt eemalduma.
***
Täna hommikul -- nagu kõikidel
päevadel -- oli Annel Janqer sõitnud linna
lõpu ja ääretuse algamise piirile, mida
markeerisid vilkuvad hoiatustuled. Koos kümnete inimestega,
kes kõik kannatlikult oma järjekorda ootasid, astus
ta külmast ja vingugaasi täis bussist just enne
vilkureid välja ning hakkas aeglaselt mööda
kõnniteed minema.
Kerge õlgade värin lubas oletada, et õhuke
sinine mantel ja mustad sukad ei suuda eemale tõrjuda
varahommiku pealetungivat jahedust. Punakaspruunides kingades
astus ta mööda betoonplaatidest teerada vabriku poole
ning püüdis ära aimata ideaalset trajektoori. Nii
palju kordi oli ta kõndinud seda rada, et võis
alati öelda, kas eesmineja on juba vana olija või
juhuslik külaline. Vanad olijad võtsid sujuvalt kurve
ja lõikasid pööretel, platsi ületades
valisid nad alati kõige optimaalsema joone ning
jõudsid millimeetritäpsusega vajaliku raja algusesse.
Logistikaspetsialisti süda oleks hõisanud nähes
peatusest laialivalguva massi.
Kogu seda looklevat ja tõttavat hommikust
bussitäit tundis Annel nagu oma sugulasi (keda tal
tegelikult polnud, tegelikult olidki need tema sugulased),
teadis nende lugusid ja töökohti, pealtkuulatud
vestlustest oskas aimata iseloomu ja harjumusi. Sammu pikkus,
plaatidevaheliste pragude tabamine või neist
ülehüppamine, eeskõndijate sammude lugemine
-- vaid see varieerus veidi ning pakkus natuke vaheldust,
andis võimaluse mitte veel nii kohe tööle
jõuda.
«Sest kui sa mõtetega jõuad
tööle, siis on kõik kadunud,» oli talle
ammu selgeks saanud.
Samal hetkel astus naine sisse hoonesse, mis välimuse
järgi sobinuks tapamajaks -- krohvimata tellised,
määrdunud eterniitkatus ja pruunist metallist uks. See
oli üks uuemaid mooduleid ning nagu kombeks, ehitatud
odavalt ja räpakalt, mõtlemata vähimalgi
määral välisele ilule.
Kui Annel kaua aega -- aastaid? -- tagasi
esimest korda siia jõudis, tekkis kohe veendumus, et ka
seestpoolt näeb ehitis täpselt samasugune välja.
Muidugi oli tal õigus: ilma vaheseinteta madal ja avar
ruum, mille lage toetasid sirgete ridadena valatud raudbetoonist
postid. Suured ja esimesel pilgul täiesti hoomamatu
funktsiooniga masinad, liugurteed, mida mööda
sõitsid kilesse pakitud riided, helkivast plekist uksed,
vilkuvad päevavalguslambid.
Välisukse kohale, millest oleks mahtunud isegi veoauto
läbi sõitma, oli kirjutatud juba tuhmunud siniste
tähtedega: «Pesumaja». See näis
hämmastav ja samas labane.
Ometi oli see ainuke töö mida Annel puuduva
kvalifikatsiooni tõttu võis saada ning olude sunnil
ei jäänud muud üle kui nõustuda. Tumeda
kirjutuslaua taga metallist toolil istudes oli ta allkirjastanud
lepingu ning sulepea krabinal hakkas peas keerlema kulunud fraas:
«vana vaevatud pesunaine», «vana vaevatud
pesunaine», «vana vaevatud pesunaine»...
Astunud välja administratiivhoonest ja arutades oma
vildaka elusaatuse üle oli ta esimesel
tööpäeval seisatanud maja ees ja enne sisseminekut
julgust kogunud.
«Kas see saabki nüüd minu osaks?»
Nagu mõtte kinnituseks tulvas ehitisest välja
triikimislõhna, mis valgete pahvakutena väljus
kitsast korstnast ja kandus otse näkku. See lõhnas
puhaste, triigitud linade järele, aga nii vängelt, nagu
oleks keegi seda meeltesegadushoos kümnekordistanud.
Tulemuseks oli iiveldamaajav substants, mis osutus täiesti
väljakannatamatuks -- sedavõrd peletavaks, et
Annel hakkas jooksma.
Ta jõudis isegi õigeks ajaks
tööle.
***
Nojah, aga nüüd ta ripnes siin keldris. Mõte
keeldus miskipärast homunculuste juurde tagasi minemast ja
püüdis selle asemel leida muud tegevust.
«Võibolla selle pärast, et säilitada
tervet mõistust ja mitte hakata karjuma,» seletas
Milrasher poolsosinal iseendale. «Mõtle!»
Praegusel momendil oli meenutustest lohutuse otsimine
küll asjatu tegevus. Ta vaatas, kuidas randmete ümber
mässitud rihmad olid kinnitatud ruumi nurkadesse ja oletas,
et küllap on jalad sama meetodiga seotud. See neljaks
kiskumise lähteasend tundus hetkel peaaegu niisama groteskne
kui eelnenud kaklus tootmisliini juures.
«Nagu konn lahkamislaual.»
Äkki sai ta aru, et see võibolla polegi
tõest nii kaugel. Kiiresti laskis ta mõttest
läbi kõik viimasel ajal sooritatud renderdused ja
disainid. Need olid mingite masinate joonised, pisidetailid,
mitte ühtegi tervikpilti. Ometigi oli ta nüüd
kindel, et võibolla isegi tema või mõni
kaastöötaja on aidanud ette valmistada homunculuste
valmistamisprotsessi.
«Ja ka seda, mis minuga juhtus...või hakkab
juhtuma.»
Soov mõista toimuvat kadus ning asendus hirmuga. See
aga sundis pingutama ja kogu jõudu kokku võttes
proovis ta uuesti käsi vabaks saada: tulemuseks oli
järjekordselt valu randmetes ning tuikamine abaluude vahel.
Vähene lootus, et võibolla suudab ta oma kõhu
all olevat lauda veidigi kõigutada ja äkki sealt
koguni lahti rabeleda kustus. Laud tundus olevat põranda
külge kruvitud. Näis, et ei jää midagi muud
üle kui olukorraga leppida ning loota, et vahest keegi
siiski suvatseb tallegi üht-teist seletada.
Nagu aimates Milrasheri allaandmist kostis lukukeele
klõpsatus ja pehmete sammude sahin.
«Miks ma siin olen?» kordas ta jälle, kuid
nõrgemalt, peaaegu tüdinud häälega.
«Teie siin küsimusi ei esita.»
«Kes siis?»
«Vait!» käratas tulija summutatud
häälega, nagu kartes kedagi segada.
«Hüva, säilitame rahu, vaatame mis saab.
Rahu... rahu... rahu...,» püüdis Milrasher
paanikat tõrjuda.
Nüüd kostis juba mitmete jalgade klobin ning keegi
teatas: «Ahaa.»
«Hästi on paranenud,» kommenteeris kõrge
poisikeselik hääl. Selles kõlas tunnusnoot ja
võis aimata, et see oli suunatud eelkõnelejale.
Tulijad hakkasid omavahel tasaste häältega
rääkima ning Milrasher tabas üksikuid sõnu
nagu «rutiinne», «kõik teised»,
«huvitav». Möödus hulk aega, mille jooksul ei
olnud kuulda midagi peale pobina ning väikeste esemete laua
peale ladumisest tekkivate klõpsatuste.
Kokku tuli neli tuhmi ja üks klirisev ese.
Äkki tundis ta külma metalli puudutust seljal ning
krampi kiskudes püüdis eest ära vingerdada. Keegi
aga surus talle käega ristluudesse ja peaaegu naelutas laua
külge kinni. Hingata oli raske. Jääkülm
metall libises mööda selgroogu ülespoole ning ta
nägi kuidas marlisidemed langesid kahele poole maha. Surve
selga kadus.
Ta hingas kergendusest kopsud tühjaks ja siis jälle
täis tagasi. Kui juba sidemeid ära võetakse,
võib varsti lahendusi oodata. Ometigi tundis ta ennast
pärast marliribade äravõtmist kuidagi veidralt.
Muidugi, ta oli peaaegu kindlasti alasti ning pidi sellele
hulgale kahtlemata väga abitu mulje jätma.
Võibolla seda just oodatigi.
Siis tajus ta oma vasakul käel liikumist ning esimest
korda kogu siinviibimise aja jooksul ilmus keegi vaatevälja.
Selleks oli pikka valgesse kitlisse rõivastunud, korratult
aetud habemega ning punetavate silmadega mees.
«Ikkagi arstid,» mõtles Milrasher
kergendatult ning peaaegu et oleks naeratanud.
Vähimalgi määral lamaja näos peegelduvast
kergendusest välja tegemata astus arst lähemale ja
hakkas kompima midagi tema abaluude vahel.
«Mis pagan seal on?» mõtles Milrasher ja
ütles viisakalt: «Kas te võiksite mulle
selgitada, mis siin toimub?»
Oma üllatuseks kuulis ta sõbralikku
hääletooni: «Olge rahulik ja püüdke
lõdvestuda.»
Siis pööras rääkija pea teise suunas:
«Augmentatsioon on õnnestunud, ma arvan, et
võime järgmisesse faasi üle minna.»
Milrasher kaotas seepeale enesevalitsemise ja karjus:
«Mis siin toimub!!»
Vihapurset ignoreeriti täielikult ja selle asemel, et
vastata, vajutati talle luupeksedesse mingisugused külmad
objektid. Ka randmete ümber, just kinnihoidvate rihmade
peale kinnitati kaks samasugust. Tegelikult ei olnud see
üldse valus, kuid Milrasher viskles vihaselt, nii palju, kui
tema olukord seda üldse võimaldas.
«Olge nüüd mõistlik ja ärge tehke
seda enda jaoks raskemaks kui vaja. Vaadake asja parem sellest
küljest, et teil on isegi vedanud. Mõnes
mõttes olete te ju kurjategija...»
«Persse, see oli enesekaitse,» karjus ta
mõttetult. Niikuinii keegi ei kavatsenudki vastata.
«Kuidas on?» kostis hääl. Küsimuse
toonist võis aimata, et see ei ole suunatud lamajale.
«Duktatsioon lõppenud.»
Arstirõivais mees kummardus, lipsas rihmade vahelt
läbi ja oli kuulda, kuidas ta koos teistega uksest
välja astus. Lukukeel klõpsatas.
Milrasher vandus täie häälega ja mõtles,
et kui teda veel kauemaks siia praadima jäetakse läheb
ta kindlasti hulluks. Sulges siis silmad ja mõtles, et
nüüd oleks vaja nutta.
Äkki tundis ta kuidas laud rindkere alt kaob ja avastas
ehmatusega, et ripub tohutusuure ruumi kohal. Pilgule avanes
hallutsiooniga sarnanev vaatepilt: mõnel hetkel
graatsiliselt, mõnikord kohmakalt liugles ruumis umbes
paarkümmend inimest, laiad nahkjad tiivad vuhisedes hoogu
löömas või pidurdamas. Pisikeste täppidena
paistsid põrandal istuvad kogud.
Kõigist võimalikest mõtetest esimene oli,
et kui ta siit alla sülitaks lendleks see oma pool minutit
enne kui maha plärtsataks. Aju oli loobunud informatsiooni
vastu võtmast.
Rihmad lõdvenesid ootamatult ning Milrasher
registreeris, kuidas vasaku randme ümber kinnitatud
võru mässis lahti rihma ja see maokeelena ruumi nurka
lipsas.
Siis sai ta aru, et kukub.
Abitult rabas ta juba kadunud rihmade poole ja saatis selle
liigutusega ennast kukerpallitama ja pöörelema.
Üsna lähedalt vihises mööda kellegi tume
tiivaots ja eneselegi ootamatult jõudis ta mõelda,
et kui need lendavad ja mina olen siin, siis võibolla
...
Abaluude vahelt hakkas kihelema ning midagi mähkis ennast
piki selgroogu lahti. Põrand tuli järjest
lähemale.
Järgmisel hetkel jäi ta plaksakaga otsekui kuhugi
kinni ning jalad vibutusid inertsiga ettepoole rippuma. Napilt
pääses ta jälle uperpallitamisest.
Pead pöörates selgus, et see, millel ta ripub on
paar tiibu: tumedad, nahkjad ja soonilised. Täpselt sellised
nagu neid piltide peal näha võib. Kohmaka
deltaplaanurina libises ta allapoole, riivas jalgadega maad ning,
kiirust valesti arvestades, käis äkilise rapsakuga
näoli maha. Suus oli tunda vere maitset.
***
Annel Janqer nuttis kolmekorruselise moodulmaja väikeses
toas. Nuttis tasakesi, omaette, nagu püüdes varjata oma
ahastust, kartes äratada õhukese seina taga magavaid
naabreid. Toa ainukene aken oli hoolimata jahedast õhust
pärani ning kardinad liikusid kergelt tuuletõmbuses.
Ta soovis, et oleks veel külmem, et tuul puhuks tugevamini,
et pruunikasmust taevas ja sellel tumedalt välja joonistuv
vabrikukorsten piinaksid rohkem. Sest ta ei tahtnud magama minna,
lootes edasi lükata kogu aega, kõike mis tuleb.
Muidugi oli ta purjus. Oli tulnud töölt ja astunud
kitsasse tuppa mis koondus ideaalse perspektiivina
ruudukujuliseks aknaks, istunud madalasse kollasesse tugitooli
ning jäänud põrnitsema ilmetut kattevaipa.
Väsimus ning loidus ei lubanud olla asjalik, tõusta
püsti ja õppida. Mida aga oleks pidanud tegema.
Tavaliselt keetis ta endale kanget kohvi ja asus lugema
tekste, mis rääkisid jumalikust ja üleloomulisest.
Ta luges siis kõigest sellest, mis oli olnud enne
katastroofi.
Täna õhtul aga astus ta välja bussist,
kõndis mööda üksikute lampidega valgustatud
teed poeni ja jäi mõttelageda näoga seisma. Kui
buss vilkuritega markeeritud linna servast oli tulema hakanud
suutis trügimine ning kellegi juba liiga vara alustatud
õhtu teda peaaegu kohe endast välja viia. End vaevu
sirgena hoides, pingutades, et mitte otsa vajuda istuvale
tädikesele, püüdis ta võidelda
läppunud õlle lehaga, mida tema seljas aelev mees
välja hingas. Inimeste higist palavaks köetud bussi
aknad olid tõmbunud uduseks ning ta pidi vaid aimama, mis
peatus parajasti on, või kui kaua tuleks veel
sõita. Hõõrudes paljaste sõrmedega
prilliklaasidelt sinna kondenseerunud vett püüdis ta
üle seisjate peade kiigata tuttavaid objekte.
Väntsutatult vajus ta lõpuks kõnniteele ja
otsustas -- tuhandete teiste tööliste kombel -,
et ta tahaks seda kõike unustada. Sulandus aga
mööda perfektselt sirget teed voolavasse
inimjõkke ja laskis ennast kanda eluasemekompleksi juurde.
Aeg ajalt ristusid täisnurga all põiktänavad
ning siis võis lugeda postide otsa kinnitatud plekist
siltidelt «Lootuse», edasi «Hommiku», siis
«Valguse» ja lõpuks «Päikese».
Need tundusid nagu mõnitused.
Viimase juures eraldus ta suuremast massist ja hakkas tihedalt
üksteise kõrvale ehitatud majade vahel kodu poole
minema. Ühtlaselt valgustasid kollased tänavalaternad
siledat, ühegi auguta teekatet ning punakalt
hõõgus toidukaupade poe tulikiri. Jõudnud
selleni tuli talle uuesti meelde unustus. Mõeldes kurvalt
õllelehast, mida äsja oli keegi kuklasse puhunud
astus ta uksest sisse ja võttis riiulilt kaks pika kaelaga
punast veini. Kõhelnud hetke, võttis veel ühe,
et asi saaks kindel.
Nüüd oli viimasest pudelist alles natuke üle
poole ja ta oli jõudnud sinna kuhu oli soovinud.
Mõistus hägustus ja võimendas emotsioone, mida
ta päevade kaupa pidi maha suruma. Just päevade, sest
ööd kuulusid ju talle.
Ebakindlal sammul astus ta akna juurde ja kogu kehaga
välja kummardudes jäi vaatama tänavat, kauplustes
põlevaid signalisatsioonlampe ja tühjust. Silmad
läikisid pisaratest ja alkoholist.
«Kogu tänane päev on vilets olnud.»
Ööhämaruses paistis hallikas taevas
täiesti lagedana. Vaid silmapiiril helendasid üksikud
pilveräbalad, mis hajusid kiiresti nagu jahedal õhtul
aur pesumaja tuulutustorust. Veel valgustas neid nõrgalt
maa kumeruse taha vajunud tuhmkollane päike --
sellel aastaajal ei läinudki kunagi täielikult pimedaks
ning Annel mõtles, et kohe saabub järjekordne hall
hommik, hakkab sadama peenikest ja mürgist vihma ning tema
hakkab tegema oma tuima tööd.
«Ahhh,» ohkas ta raevukalt ning küünitas
end veel rohkem aknast välja. Mis oleks kui ta laseks end
langeda kõvale betoonile? Hoiaks käed külgedel
ning tunneks veel viimasel hingetõmbel kuidas purunenud
kaelalülid üksteise vastu hõõruvad?
Püüdes niiviisi oma surma võimalikult selgelt
ette kujutada tajus ta äkki silmanurgast liikumist
-- midagi suurt oli vabrikukorstna läheduses
vilksatanud. Annel ajas end sirgu ja põrnitses sihvakat
torni. Lendavaid olendeid siin planeedil ju polnud! Teisalt
jälle teadis ta väga hästi milline see korsten
välja nägi ning sellist kühmu seal tavaliselt
küll ei paistnud.
«Võibolla on keegi öise vahetuse
tööline aetud üles parandama?»
Muidugi oli seda võimatu kontrollida ning oodanud
mõne minuti, mille jooksul mitte midagi ei juhtunud,
otsustas ta, et nähtu oli vaid uimastatud meele vigur
kainele mõistusele.
«Lenda nüüd,» karjus ta äkki aknast
välja. «Lenda!»
Sai siis aru, et lärmitseb ning kükitas kiiresti
maha. Kui naabrid peaksid veel kaebama, et ta öösiti
joob ja käratseb, siis ei tule ülikooli
lõpetamine küll enam kõne alla. Niiehknaa
püsis ta vaid ausõna abil nimekirjas, sest puudumisi
ja tegemata töid oli kogunenud nii palju. Kahtlemata tulenes
see otseselt erialast -- mitte keegi ei tahtnud
religiooniloolast tööle võtta ning nõnda
ei suutnud ta ka ühtegi kasulikku lepingut sõlmida.
Ülikoolid olid vaid rangelt sihtotstarbelisteks
õpinguteks, ning valitsus ei maksnud mitte ühtegi
kohta niisama kinni.
Siis avanesid korstna otsas tiivad nagu äkilise puhanguna
välja voolav must suits ning kuidagi kohmakalt tõusis
keegi nende nahkjal toel lendu. Annel pingutas sõrmenukid
valgeks ja püüdis kaineneda: ta oli küll kuulnud
kummaliste olendite tekkest selles linnas, kuid siiamaani oli
seda vaid pidanud vaevatud tööliste fantaasiaks. Nende
kursuselt oli üks nooruk isegi kirjutanud essee teemal
«Müütiliste olendite taastekkest». Ta
püüdis seal näidata, et nagu vanal Maal, nii ka
siin loovad inimesed fantaasia abil imelisi olendeid ning usuvad
kaljukindlalt nende olemasolusse. Samas rõhutas ta ka
nende fantaasiate meelelahutuslikku funktsiooni, väites, et
sellised jutud aitavad unustada reaalsust. Tõmbas veel
paralleele ulmekirjanduse ja klassikaliste müütidega.
Muidugi levitati seda kirjutist vaid põrandaalustes
ringkondades -- ametlikult oli kogu Vana Maa pärand
sajaprotsendiliselt tõde.
Ja nüüd lendas üks klassikaline fantaasia otse
tema poole.
***
«Kukkusid, jah? Said haiget?»
Milrasher ajas ennast põlvili ja pühkis
käeseljaga üle suu. Sinna jäi helepunane
triip.
«Ei ole midagi,» naeratas ta hädiselt ning
huultele ilmus verine mull. Terve üks pool hammastest tuikas
ning oli tunne, et need võivad kohe suust laguneda.
«Noh hästi, hästi... Sind me oleks ikka
kinni püüdnud, kui sa poleks ka tiibu lahti saanud.
Igaks juhuks ütlen. Mõnikord juhtub seda. Mina olen
Abelardus. Sina?» Tal oli veider komme üksikuid
sõnu laulvalt venitada.
«Ahah», ühmas Milrasher vastuseks. Peas
keerlesid kümned erinevad küsimused ja ta ei suutnud
mitte ühtegi neist kuuldavale tuua. Seda kõike oli
natuke liiga palju.
«Suitsu... Kas teil suitsu on?»
«Vabanda väga -- ei ole.»
Milrasher kükitas maha ning püüdis
pööritustundest võitu saada.
«Mis koht see siin on?»
«Kuskil sees.»
Noogutus.
«Elame siin, mõni teine ruum on ka.
Söögituba. Magamisruumid.»
«Ühesõnaga ei tea keegi jälle mitte
midagi,» mõtles Milrasher ja ajas end jalule. Tiibade
raskust oli vaevalt tunda.
Ümberringi oli kogunenud paarkümmend erinevas soos
ja vanuses inimest, kes teda viisaka uudishimuga jälgisid.
Kõik olid rõivastatud hallidesse tunkedesse, ilma
särkideta. Paistsid paljad käsivarred, eakamatel
lotendama kippuv nahk, pikad ja lühikesed juuksed,
mõnel karvased õlad. Tavalised inimesed.
«Üsna palju on naisi,» märkas ta
poolkaardus rivi silmitsedes. Pilk peatus automaatselt ühe
tüdruku tunketrakside vahelt kumerduvatel rindadel: kitsas
riideriba kattis täpselt niipalju, kui on vaja uudishimu
tekitamiseks. Järgmisel sekundil lõi Milrasher aga
pea maha. Ta ise oli ikka veel alasti. T ä i e s t i
alasti.
Pilku tõstes proovis ta piinlikku olukorda lahendada:
«Terekest...»
Keegi ei vastanud midagi selget, kostis vaid mõminat ja
paar inimest tõstis käe.
«Khm,» köhatas Milrasher vabandavalt ning
vaatas Abelarduse poole. Väga ebamugav oli niiviisi
kõigi silmade all täies alastuses seista.
«Aaa, sul on kõht kindlasti
tühi,» ütles Abelardus ja asus kepsakal sammul
liikuma. «Leiame midagi.»
Milrasher põrnitses tõtlikult lahkuvale mehele
järele ja märkas alles nüüd häiritult,
et seal, kus teisel enne olid tiivad, paistsid vaid punakad
triibud nagu rasedusarmid. Nagu päikesetätoveering
abaluude vahel. Aga ei jälgegi tiibadest. Ta tõstis
käed ja kompas enda selgroo kohalt väljaturritavat
nahkjat lendkilet; mõtles jälle oma alastiolekule ja
teiste vaikivale seismisele ning hakkas lõpuks naerma.
Ruum keerles, suu proovis moodustada sõnu.
«P e r s e.»
Üks naistest astus arglikult lähemale: «Sul on
päris ilusad tiivad.»
Milrasher jõllitas talle arusaamatu näoga otsa:
«Kuidas sa tiivad kokku said?»
«Nad ise lähevad,» kostis see vastuseks.
«Ütle, kas sa oled ka rohelisest, eks?»
«Miks sa nii arvad?»
Nüüd segas enda vahele keegi mees: «Tead, me
kõik oleme. Ma arvan, et nad kiiritavad meid seal
millegagi ning varem või hiljem satume kõik siia.
Mõistad. Ainult rohelise töötajad!»
Milrasher tundis ennast veidralt nurkasurutuna ning proovis
manööverdada lähenevatest inimestest eemale. Need
tundusid kuidagi ähvardavad.
«Ja ongi kõik? Lihtsalt olete siin? Välja ei
saa?»
«Sul on käe peal duktaator.»
Milrasher vaatas, kuidas kõigi pilgud olid
pööratud tema vasaku randme poole. Seal helkis ikka
veel metallist rõngas, mille «arstid» olid sinna
kinnitanud.
«Ja siis?»
«Sa pead selle maha saama. Kõik, kellel see on
peale jäänud, ei ole pärast esimest
ülevaatust tagasi tulnud. Saad aru, see on mingi
programmeerimisviga.»
Ebamäärase ärevusega proovis Milrasher
rõngast ära sikutada. See ei liikunud.
«No kuulge, hiljem ei või siis sellega
tegeleda, ah?» teatas plekkkausiga tagasi
jõudnud Abelardus ning virutas selle peaaegu Milrasherile
kõhtu.
Ikka veel metallrõngast silmitsedes võttis ta
õlis praetud rohutirtsud masinlikult vastu ning istus
põrandale. Tirtsud olid juba ammu jahtunud ning
paratamatult libises mõte sellele, et tegemist on
ülejääkidega.
Teised taganesid sammu: «Kohe võidakse
kutsuda...»
«Sa niikuinii ei saa seda ära. Las mees
sööb vähemalt enne...» Abelardus
heitis kõõrdpilgu tirtsudele ja sealt edasi
Milrasherile.
«Oodake nüüd! Kas see peab olema mu viimane
eine või? Äkki keegi selgitaks midagi!»
püüdis ka Milrasher sõna sekka öelda.
«Noh, Ruubik siin arvab, et ta on asjale pihta
saanud. Aga kordagi pole see tal muidugi
õnnestunud,» teatas Abelardus pilkliku
häälega.
«Mine sa,» rehmas Ruubik käega ning hakkas
Milrasherile õhinaga seletama. «Ma avastasin, et
sõrmedega teatud kohtadele surudes võib panna tiibu
liikuma ning ka iseeneslikult avanema. Ma olen kindel, et
lihastesse on sisse viidud mingi programm, mis kogu seda
kaadervärki kontrollib. Nagu kiroprogrammeerimine või
nii.»
«Sa hakkad jälle peale,» torkas
Abelardus vahele.
«Sina aga oled argpüks!»
«No kuule, kes siin...»
«Tead ma annan sulle vanusest hoolimata,»
hüppas Ruubik võitlusvalmilt vanamehe poole ja rabas
tal tunketraksidest kinni.
Milrasher nihutas ennast aeglaselt eemale ning jäi seda
ärplemist viisakast kaugusest vaatama. Oli enam kui selge,
et füüsiliselt väärastatud inimesed
väärastusid kiiresti ka vaimselt. Ta mõtles
õudusega sellele, et peab edaspidi veetma pikki päevi
nende veidrike seltsis. Samas jälle, teda võidi ka
lihtsalt ülevaatusel maha kanda. Mõtteid peletades
raputas ta pead.
Itsitades lähenes naine, kes ennist tiibu oli kiitnud:
«Kogu aeg vaidlevad selle üle, kummal on õigus.
Kuigi ma kaldun arvama, et Ruubik on ikka asjal jälil. Meil
Vabriku tänavas elas ka üks tätoveerijamees.
Rinboche oli nimeks. Väheke siuke asotsiaalne. Tema kohta
räägiti ka, et ta kiroprogrammeerimist oskab.»
Milrasher ohkas raskelt: «Siis küll.»
Kogu see teater oli vähemalt nii palju andnud, et ta ei
suutnud oma olukorda enam väga tõsiselt võtta
-- taluvuspiir oli ületatud. Mõtlemise asemel
kergitas ta pulkadega arvustavalt plekk-kausis olevat
kleepuvat massi ning jõudis järeldusele, et on
näljane. Isegi väga. Samal ajal püüdsid
teised kaklejaid lahutada ning seletasid omavahel
ägedalt.
Tirtsudele oli keegi äädikat lisanud ning
lõppkokkuvõtteks ei olnudki need nii viletsad.
***
Annel vaatas kuidas pimeduses liuglev kogu üha suuremaks
muutus. Külmas õhus ja kollases laternavalguses
hakkasid paistma keha piirjooned ning kahvatu nahk --
lendaja oli täiesti alasti. Nagu prügikastide kohal
planeeriv kilekott kõikus ta madalate majade katustelt
ülesuhtuvates tuulepööristes, tiivaotsad
võbelesid ning põlvedest konksus jalad laperdasid
mõlemale poole.
Annel ei suutnud tunda hirmu ega kummastust, sest see oli ju
tema soovide lind. Unistuste täitumine on nii erinev:
mõned sõidavad vihmas äikesekoertega,
müristamise ja välguga üha kõrgemale ja
kiiremini, naised nutavad nende pärast verd. Mõnele
aga tuleb aga kohmakas, kõhn ja vaevatud mänguingel.
Lendsisalik, uss-mees.
«Lenda,» sosistas Annel ja tõusis tuikudes
kikivarvule.
Pimeduses valkjalt helendav kogu muutus üha suuremaks,
nahkjad tiivad varjasid valgust, soonte muster joonistus
tumedamalt välja. Rabeledes hakkas lendinimene hoogu
pidurdama, rappis paar korda tiibadega, pani siis käed
kaitseks näo ette ja põrkas põlvedega vastu
plekist aknalauda. Hooga paiskus keha ettepoole, pea tabas naist
kõhtu, kukerpalliga takerdusid jalad kardinasse, kostis
kärin ja nad mõlemad vedelesid põrandal. Otse
Anneli silmade ees voolasid kummuli veinipudelist viimased
piisad.
Esimeseks emotsiooniks oli valu kõhus ning kogu
tähelepanu kulus vaevlemisele ning oiete tagasihoidmisele.
Tasapisi andis aga öökimistunne järele ning
mõttesse ujusid küsimused.
«Mis siis ikkagi?»
Igaks juhuks ei liigutanud ta ennast ikka veel ja vaatas
keskendunult helerohelisest klaasist veinipudelit, kus vedelik
oli saavutanud täpselt sama taseme pudelisuu alumise
äärega. Tahtmatult mõtles ta sellele, et kas on
võimalik seda nii üles tõsta, et enam tilkagi
maha ei lähe.
Ikka ei juhtunud midagi.
Lõpuks ajas ta end aeglaselt istukile ja tõstis
väriseva käega pudeli püsti. Paar piiska pudenes
vaibalolevale loigule juurde.
«Tere?» suunas ta ettevaatliku küsimuse lamaja
seljale.
Mees oli pooleldi mattunud halli kardinasse, mille alt
kaardusid välja pikad tiivad. Ta ei öelnud midagi.
«Tere,» kordas naine kõvema
häälega.
Takseerides tiibu, mille kokkuvolditud liigendilised toed
ulatusid mööda mõlemat seina peaaegu laeni,
imestas ta, kuidas need üldse tema väikesest aknast
sisse olid mahtunud. Nende siruulatus pidi olema vähemalt 10
meetrit.
Mehe käsivarred ja jalad paistsid olevat kriimustatud
ning kraabitud, nagu oleks tulija lendamise asemel roomanud
läbi okastraadihunniku. Sadadest pisikestest haavadest
immitses verd ning see moodustas pindpinevusest ümmargusi
punaseid kastepiisku, mis vaevlesid mõne hetke
gravitatsiooni raskuse käes ning libisesid siis kiiresti
mööda eelmise poolt sisse aetud rada allapoole. Parema
käe juures kukkus paar tilka juba laialivalguvale
veinilaigule.
«Veri ja vein,» pomises Annel automaatselt.
Ettevaatlikult tõstis ta kardinanurga üles ja
heitis pilgu alasti võõrale. Tiivad algasid
täpselt selgroo juurest. Ja hämmastusega pani Annel
tähele, et seal, kus nahkjad veresooned tiibu toitsid ja
algas inimihu, paistsid mädased viirud. Ka ilma igasuguse
hariduseta inimene võis aru saada, et see, mis siia
installeeritud oli, ei ühildunud organismiga. Ja seda Annel
taipaski.
***
Milrasher ärkas veidrate häälte peale.
Esimeseks emotsiooniks oli iiveldus, selg valutas. Uimase pilguga
püüdis ta aru saada, mis toimub. Tjah. Eile (eile!,
mitte unes) oli Ruubik teda veennud, et kogu kiroprogrammeerimise
protseduur on täiesti ohutu ning asunud seepeale rutakalt ta
selga ja kaela väänama. Kuni selleni välja, et
surus põlve tiibade vahele ning kiskus täiest
jõust õlgadest. Milrasheril oli just hakanud
tekkima tunne, et ta murdub keskelt pooleks kui kostis
krõpsatus ja randme ümber kinnitatud võru
langes kolinal maha. Tiivad voltisid ennast seepeale kenasti
kokku -- oli tunne nagu pikast istumisest kangeks
jäänud selja sirutamisel tekkiv lülide vaikne
naksumine. Täiesti valutu. Ruubik aga kargas püsti ning
jooksis Abelarduse juurde. Tema võidukaid kilkeid kuulis
Milrasher veel isegi siis kui ta juba voodis oli.
«Huhh...»
Jälle jõudis tema teadvusesse kellegi varjamatu
ähkimine ning äratas edasistest mõtisklustest.
Mõned koikud eemal paistis hämaruses kellegi
kummargil selg ning pingutusest selgelt väljajoonistuvad
kaelasooned. Puusade rütmiline liikumine ei jätnud
mingit kahtlust selles, mis parajasti teoksil on ning Milrasher
pööras pilgu ära.
Ta otsustas lendamissaali minna. Abaluude vahelt kiheles.
Uksel seisatades jäi ta uurivalt kogu ruumi
põrnitsema. Vaid paar tiivulist liugles aeglasi ringe
tehes, aeg ajalt rapsasid tiivad hoogu juurde, kostis krabinat ja
kahinat. Kõrgel kaarduval saalilael ei olnud jälgegi
luugist, kust ta nii ebaväärikal kombel sisse paisati.
Ta püüdis ette kujutada, kuidas võis paista
allseisjale ülevalt rabeledes langev inimkogu. Milrasher ei
mäletanud, et ta oleks karjunud, kuid asjaolusid arvesse
võttes pidi see kindlasti nii olema.
Kui ta vaid pääseks luugini...
Väga ettevaatlikult mõtles ta tiibade avamisele
ning nüüd krabises tema seljal lendkile. Kaks
sammu ning hüpe. Jõulised jõnksatused
raputasid pead üles alla ning Milrasher potsatas
ettevaatlikult maha. Sees keeras veidi.
«Noh, harjutad, jah?»
Ta pöördus tiibade tõttu kummaliselt
aeglaselt ning jäi Abelardusele otsa vaatama.
«Ära sa arva, et kõik nüüd
hästi on...» muigas habemik. «Tahad
luugini, eks ole?»
Milrasher ei öelnud midagi.
«Teisalt jälle, ega siin suurt muud teha ei
ole küll,» jätkas Abelardus. «Noh, nooremad
küll teevad, heh heh hee, saad aru küll,»
ning naeris täiel häälel nagu inimene, kellel pole
mingeid maiseid muresid. Vabastatud inimese naeru.
«Olgu peale,» tõsines ta siis. «Kohe on
hommikune äratus ning sina lähed
tõenäoliselt ülevaatusele.»
Kummardus Milrasheri selja kohale, uuris midagi tiibade vahel
ning raputas lõpuks pead. «Vahel võib seal
päris kaua minna, nii et ole valmis.»
*
Kõigepealt seisis ta tükk aega tabloo ees, kus
pisikestest punastest punktidest koosnev tulikiri teatas
lakooniliselt: «Milrasher Rano.
Läbivaatusele».
Pöördus siis oma saatja poole: «Kuhu?»
Tuba oli valge, madal, väga uue ja vähekasutatud
väljanägemisega. Muidu täiesti tühjas ruumis
paistis selgelt silma ebaloogilise käänakuna ruumi
läbiv hõbedane alumiiniumtoru, kus seest kostis
krabisevaid ja plagisevaid hääli. Enamuse
kiiskavpuhtast seinast moodustas vöökõrgune
lendamisruumi avanev aken.
«Kindlasti poolpeegel,» otsustas Milrasher. Ta ei
olnud küll mitte ühtegi märganud, kuid oli enam
kui kindel, et need olid just jälgimiseks mõeldud. Ja
sarnaselt politseijaoskondadega olid nad vaid formaalsus
-- teiselpool olijad teadsid kõhklematult, et neid
vaadatakse. Vahest oligi sellise maskeraadi ainuke eesmärk
alandada jälgitavaid: mina sind näen, kuulen, haistan,
vaatan su sisse ja sina ei tea must mitte midagi.
Võimalik, et siin taga polnudki enamasti kedagi, kuid juba
oma olemasoluga distsiplineeris ja kammitses see
elavhõbedaselt läikiv pind vange. Panopticum,
kus kõige intiimsemadki toimingud on avalikud,
freakshow, kus habemega naisi ja kääbuseid
veetakse tsirkuse ühest servast teise. Ebamugavustundega
jõudis Milrasherile pärale, et see viimane
võis ka täht-tähelt tõsi olla.
«Õhtud tsirkuses...»
Uks klõpsatas selja taga lukku.
Hetk enne seda kui ta oleks hakanud igavust tundma, tundis ta
ribide vahel teravat torget ja allapoole vaadates märkas
punase koheva suletutiga noolt nahast välja turritamas.
Kiiresti levis tuimus üle keha ja ta prantsatas istuli.
Tahtepingutusega jõudis Milrasher veel pea tõsta ja
uksest sissetulevaid kogusid märgata -- siis varises
aga selili ning krampis lõugade vahelt jooksis peenike
läbipaistev süljenire helevalgele põrandale.
Tulijad astusid mõne sammuga temani, üks
kummardus.
Plaks! virutas ta lamajale vastu põske. Milrasher
põrnitses tardunud pilguga lage. Käsi tõusis
ning järgnes veel üks laksakas eelmisest
löögist juba punetavale kohale.
«Pagan, kes need kuradi nooled sassi ajas. Sellele siin
on ju kentauriannus antud. Lollpead!»
Noolt välja tõmmates vandus valges kitlis mees
tasakesi.
«Olgu,» lisas ta ümber pöördudes.
«Teie kaks jääte siia valvama, panete talle
andurid külge ja võtate proovid. Ma tulen umbes tunni
pärast. Selleks ajaks peaksid isegi teiesugused
käpardid asjaga valmis olema. Ja vaadake, et te siin midagi
rääkima ei hakka. Seda teen ainult mina. On
selge!»
Homunculused vaatasid üksteisele tuimade nägudega
otsa ja hakkasid vilkalt askeldama. Esimene lohistas Milrasheri
toa keskel asuval lavatsi juurde ning kahekesi upitasid nad ta
üles. Kiiresti kinnitasid nad rinnale ja kätele
iminapad ning ühendasid need väikese aparaadiga, mille
võbelevate märkenõelte alt hakkas välja
jooksma ebakorrapäraste sakkidega kaunistatud
millimeeterpaber. Pannud veel valmis metallist vutlaris
süstlakomplekti ja skalpelli muigas üks neist kavalalt
ning õngitses taskust muljutud paki sigarettidega.
«Teeme ühe,» noogutas ta. «Ventilatsioon
tõmbab selleks ajaks, kui doktor tagasi
jõuab kõik puhtaks.» Rääkija
hääles kõlas pilge.
See oligi esimene asi, mida Milrasher jälle kuulis.
Võibolla ei olnudki mehikesed nooli sassi ajanud, vaid
keha oli tuimestusele ootamatult kiiresti reageerinud.
Võibolla taastus ta aga kiiremini. Ise ei osanud ta sel
hetkel mitte midagi otsustada ning üritas saada
ülevaadet toas valitsevast olukorrast. Pea tuikas ja oli
tunne, et kogu vesi on kehast välja imetud.
Varjates oma hallikate ja kortsuliste kätega sigarette
vestlesid homunculused omavahel laisal toonil.
«Sellega küll nüüd kõik korras
pole...»
«Ei tea, kas lasevad ta kohe söödaks või
saab veel siin natuke vinduda.»
Oli selge, et tegutsema peab nüüd. Milrasher keeras,
kargas püsti ning juhtmeid käte küljest rebides
astus kaks sammu rääkijate poole. Jalad olid aga
täiesti pehmed ning suutmata kiulisi lihaseid kontrollida
vajus ta viimasel sammul põlvini. Vältimaks
pikalikukkumist sirutas ta käed peaaegu abipaluvalt
välja ning jäi naljakas käpuliasendis homunculuste
ette kössitama. Nad vaatasid oma hallide silmadega viivu
tema poole ning mõlemal pudenesid sigaretid
käest.
See, kes asus talle lähemal, sai nähtavasti tekkinud
situatsioonist ennem aru ning proovis veel päästa, mis
päästa annab. Ta lootis alarmnupuni jõuda.
Vähemalt Milrasher oletas seda, sest veidralt kiunatanud,
üritas mehike temast üle hüpata. Mees viskus edasi
ning suutis juba õhkukerkinud olendi jalast kinni kahmata
-- see lendas tümpsuga vastu põrandat ning
hakkas visklema. Milrasher veeretas end talle peale ja kahmas
samal ajal teise püksisäärest. Kogu rüseluse
vältel ei jätnud teda maha déja-vu
tunne.
«See on juba olnud, see on juba olnud,» vasardas
peas. Ning sinna juurde kerkisid veel mälupildid roosast
linoleumist ning purustatud koljudest. Ta peaaegu vabises
vastikusest. Droogi mõju tõttu
naeruväärselt aeglaselt, nagu purupurjus laadakakleja,
väntsutas ta vastaseid ning, nüüd juba
ettevaatlikumalt, surus neile senikaua kõrile, kuni
ebaloomulikud kehad lõtvusid. Ta lootis, et ei tapnud
neid.
Pooluimasena võttis ta operatsioonilaualt skalpelli ja
seda tühja pilguga käes kaaludes astus krabiseva ja
sahiseva alumiiniumtoru juurde. See tundus praegusel hetkel
ainukese võimaliku pääseteena.
«See peab olema ühenduses välisilmaga,
sealtkaudu peab saama ära,» sisendas Milrasher
endale.
Imestades ikka veel torust kostvate häälte üle
võttis ta hoogu ja virutas üht kätt skalpelli
taga toeks hoides õhukese pleki sisse augu. Tudiseva
pingutusega, mille käigus kartis ta tera murda ja aru
kaotada, õnnestus Milrasheril tekitada nii suur pragu, et
sai sõrmed vahele pista. Spiraalina toruks keeratud plekk
koorus rebimise ja keha raskuse abil lõpuks lahti ning
ruum täitus sadadest väikestest, valkjatest ja
pimedatest termiitidest.
«Pthh,» sülitas ta suust sinna pudenenud
putukad, vaatas silmi pilutades üles ja kaalutles
võimalusi.
«Kurat, kurat, perse, perse,» sosistas ta
termiitidevoolu hinnates.
Lihvitud metalltera pihku surudes puges ta siis torusse ning
hakkas ülespoole roomama -- all sai olla ainult
köök ning sinna sattumist tahtis ta iga hinna eest
vältida. Enne kui ta silmad ja suu kinni pigistas heitis
Milrasher veel viimase pilgu tuppa ning nägi seal kahe
lõtvunud keha peal sihitult ringi uitavaid termiite ning
põrandal suitsevaid konisid. Ta ei tahtnud edasi
mõelda.
Toru suundus pärast käänakut veel mõned
meetrid ülespoole ning lõppes siis sooja ja kuiva
koopataolise õõnsusega. See oli ainuke mida
Milrasher suutis kindlaks teha, sest silmi tohtis vaid korraks
avada -- termiite ronis kõikjal ning nende
hammustustest tuikas terve keha. Ta tundis, kuidas lühikesed
putukajalad suletud laugude peal sebisid, nagu läbi paksu
riide kõrvetasid näpsitused ning torked. Kümned
ja sajad tuhanded putukad tuhandetes kõrvutiasetsevates
kolooniates, lahkete dotsentide poolt valmis pandud
ehitusmaterjalid, tselluloos. Läbi tasanditevahede ulatuvad
kasvulavad, rohutirtsud, termiidid, jahumardikad --
kõik oma korrustel vilkalt askeldamas, et olla toiduks
inimesele.
Muretsedes võimaliku putukamürgi üledoosi
pärast hakkas Milrasher raevukalt koloonia sisemisi
vaheseinu skalpelliga pudedaks hakkima ja rabeles edasi:
paberitaoline mass murenes käte vahel ning ta vingerdas
järgmisesse galeriisse. Kobas pimedalt ringi, libistas
sõrmedega üle põranda, kraapis lage, trampis
mõlema käega. Hingata oli raske. Lämbe.
Kusagil pidi olema toru, ühendustoru järgmise
tasandiga, tuulutustoru. Midagigi! Milrasheri ainukeseks
lootuseks oli, et kolooniate planeerijad paigutasid kõik
hooldust vajavad osad üksteisele võrdlemisi
lähedale. Ükskõik, kas laiskusest või
ökonoomsusprintsiibist lähtuvalt. Ükskõik.
Mööda tervet tasandivahe ulatuvat putukakasvandust
ringi ukerdades sureks ta siia kindlasti. Praegu oli tunda vaid
öökimaajavat kipitust -- ilma tuimestuseta aga
oleks ta valu kätte juba minestanud.
Pärast väga pikana tunduvat rassimist ja rebimist ja
lõikumist ja koputamist ja kuulamist ning järjest
süvenevat tuimust kehas tajus Milrasher õrna
tuuleõhku.
«Rhhh,» pigistas ta läbi suletud huulte ning
puhus sõõrmetesse tunginud putukad hetkeks
kaugemale.
Käsi kobas tihedat traatvõrku. Skalpelliga
hoolimatult tagudes, nii et peopesast hakkas sirinal verd
jooksma, õnnestus tal tekitada mitu pikka ja teravate
servadega rebendit. Vähest allesjäänud
jõudu kokku võttes surus ta purustatud võrgu
sisse, lükkas traadikiud eemale ning roomas tekkinud
avavusse. Pea mahtus sisse, käega sikutas ta mööda
libedat plekki ennast veel veidi edasi... ja jäi kinni.
Silmi avades ning vastu nägu sinna veel kohmitsema
jäänud putukaid lömastades proovis ta olukorda
hinnata. Torust tuli tuuleõhku, kuid ei paistnud valgust.
See võis tähendada, et siin on vaid tuulutustoru
üks sektsioon ning väljapääsemiseks peaks ta
mööda seda klaustrofoobilist tunnelit veel väga
pikalt ringi ekslema. Teine variant, et väljas oli
öö ning minna on vaid mõned meetrid.
Püüdes hetkeks ette kujutada kuidas termiidid jalgadel
ronivad, sealt edasi tungivad ja oma haaramiseks mõeldud
lõugadega orgaanilist materjali järavad, otsustas
Milrasher, et teine võimalus on õige. Õlgu
võimalikult kokku tõmmates pressis ta edasi ning
tundis siis, kuidas traadikiud kõhtu kriimustasid.
Sõrmedega plekki kraapides sai ta end vaid väga
vaevaliselt edasi nihutada aga see pidi olema
pääsemine. Pidi! Kusagil seal ees on
väljapääs. Ära siit neetud tehasest, kus
toimub Jumal teab mis. Ära siit hullude lendajate juurest.
Minema!
***
Milrasher vaatas Annelile otsa: «Edasi oli vaid
hämu. Ma ei ole vist siiamaani päris selle tuimesti
või uinuti, mis iganes see ka polnud, mõju alt
vabanenud. Siis aga oli eriti uimane olemine. Teisalt jälle
aitas see mul kogu retke üle elada. Paistab, et
tasanditevahelised laed ja seinad on täidetud termiitide ja
jahumardika vastsete ja kes teab millega veel. Kogu vajaminev
toit vist saadakse sealt. Ma polegi tegelikult kunagi selle peale
mõelnud, kus kuradi kohas nad neid putukaid
kasvatavad.»
Annel noogutas. Mees oli maganud oimetult, tiivad laiali,
terve öö ning alles nüüd ärganud. Ta oli
ise kogu aeg juures passinud, tõmmanud vatiga ära
mädaviirud nahkjate tiibade vahel ja sidunud kinni suuremad
haavad. Julgemata teist liigutada oli ta vaid kardina paremini
peale kohendanud ning siis veini lõpuni joonud. Ta vajas
seda.
«Sellest polnud midagi, et ma tööle ei
jõudnud,» sisendas Annel endale vaadates Milrasheri
kahvatuid huuli ning hullumeelselt läikivaid silmi. Oli
selge, et teine ei olnud veel selget mõistust tagasi
saanud. Tiivad oli mees siiski sisse voltinud ning nägi
nüüd peaaegu inimese moodi välja.
«Mitte nii nagu õhtul,» mõtles Annel.
Siis oli võibolla veinist võimendunud kujutlus
jätnud mällu vibaliku, gravitatsiooniga mitteharjunud
keha, teravad näojooned, paberkahvatu naha, verised triibud,
mädased viirud!
«Huhh,» võdistas Annel õlgu.
«Ja, jah,» jätkas Milrasher. «Ilge
värk.»
«Sa pead veel magama.»
«Ma tean... Ma pidin lihtsalt sulle kogu loo ära
rääkima. Jumal teab, mis sa muidu arvata võid.
Noh, muidugi, eks see ole ka nii jabur lugu, et... Noh usu.
Muidugi, sa nägid tiibu, haavad ka,» Milrasher pani
silmad kinni ja vajus pikali.
«Ma käin raamatukogus, kiiresti, ma luban,»
ütles Annel.
Mees tõmbus looteasendis kerra ja noogutas peaga.
*
Annel astus uksest välja lootusega, et Milrasher enne
õhtut ei ärka.
«Sellest kuidas ta magama jäi võiks arvata,
et ta ei ärka enam mitte kunagi,» mõtles ta
trepist alla minnes.
Tänavad olid keskhommikuselt lagedad --
kõik olid juba läinud oma väikestesse
tööruumidesse, tegema seda, mille eest neile raha
maksti. Vaid tema sammud kajasid betoonplaatide peal
valkjaspruuni taevasse.
Annel kõndis mööda tühja tänavat.
Astus mööda betooni. Linna keskelt särtsatas
vilega üles signaalrakett, plahvatas erkpunaselt
põlema ning jäi väikest tuumaseent meenutava
suitsuga lahjalt ebamäärasesse taevasse tükiks
ajaks rippuma. Keskpäev.
«Mis saab?»
Mida ta peaks tegema? Kas ongi nüüd nii, et eilsest
alates ei ole miski enam endine. Vaimu välja kutsuda
-- kui ohtlik see on. Ta võib tulla. Ta oli
tulnud ning sundinud otsustama. Muidugi oli Annel juba oma valiku
teinud, ta ei saanud enam taganeda. Oli teinud siis, kui kutsus,
kui sidus haavu, kui kuulas juttu, kui astus uksest välja,
ilma, et oleks kellelegi teatanud.
*
Ta peatus Ülikooli paksust orgaanilisest klaasist uste
juures. Nagu kõik teisedki hooned, nii oli ka see ehitatud
pidades silmas vaid funktsionaalsust, otstarbekust. Kiiresti ja
metoodiliselt olid inimesed kokku pannud betoonist trepiastmed,
kergitanud sinna peale 16 korrust, sisustanud toad. Kõige
olulisema osa kogu ehitisest moodustas raamatukogu. Tuhanded
metallist karpidesse suletud mikrofilmid riiulitel, varustatud
numbrite ja siltidega, ootamas, et neid pistetaks
lugemisaparaati. Ideaalselt puhtad kartoteegikastid, kus pikkades
sahtlites seisid plastribadele kirjutatud viited kõigele
sellele, mis kunagi oli vanalt Maalt säilinud. Selged
skeemid seintel, punasega kirjutatud sõnad, mis
instrueerisid kasutama aparaadi kõrval olevat vänta
ja sisestama filmi klaasplaadi alla.
Võibolla isegi enne, kui ehitati esimesed koolid ja
lasteaiad, ehitati raamatukogud. Hoolikalt manasid dotsendid oma
binaarsest ajust välja tekstipilte ning
jäädvustasid neid sünteesitud tselluloosile
-- juhuks kui midagi peaks nii viltu vedama, et nullide
ja ühtede jada muutuks tõega mõttetuks. Hirm
kaotada minevik oli suurim kõigist. Samas... ajal, kui
terminalide masstootmine oli liiga kulukas, said need saalid
ajaloohuviliste kokkusaamiskohaks ning muutusid omalaadseteks
klubideks.
Annel astus ruumi tulekindlast uksest sisse. Tööajal
(praegust peaksin ma ju tööl olema!) oli siin alati
väga vähe inimesi ning vaba aparaati leida polnud mingi
probleem. Seevastu õhtul läks pärast kuut
selliseks rebimiseks, et hoia ja keela.
«Homeros, homoloogia, homunculus, jah!» lappas ta
kartoteegilipikuid.
Parajasti siis puudutas keegi teda kergelt õlast ning
ümber pöörates nägi Annel oma
kursusejuhendajat.
«Noh, Janqer, kas olete ka lõpuks
tõsisemalt asja kallale asunud?»
Noogutus.
«Teie ettekanne «Jumalikust vägistamisest»
toimub juba järgmine nädal -- kaugel
olete?»
«Ma tegelen... võtsin täna päeva
vabaks.»
«Ärge siis mulle pettumust valmistage.»
«Huhh, see ka veel,» mõtles Annel lahkuvale
juhendajale järele vaadates.
Ta istus masina taha ning kohendas prillid paremini pähe.
Seda neetud kirja mattklaasist ekraanil oli üha raskem ja
raskem lugeda. Võibolla oli asi viletsas valgustuses,
võibolla Anneli enda silmades ja pärilikkuses aga
päev-päevalt tundus tema nägemine viletsamaks
muutuvat. Terminalide taga ei saanud ta peaagu üldse istuda,
kohe hakkas pea valutama ning sisikond keerama. Üldiselt see
ei heidutanudki eriti -- niiehknaa olid järjekorrad
üksikutele klassidele kuudepikkused. Temal polnud seal mitte
mingit võimalust.
Annel luges kuni saal täitus inimestega, kes vaikselt
juteldes ning vaieldes gruppe moodustasid ning mitte ühtegi
vaba masinat enam ei jäänud. Oli veider mõelda,
et siia kogunesid peaaegu kõik need vähesed, kes
tundsid huvi aja vastu enne saabumist. Tõelist
uurimistööd tehti küll vaid terminalidega
varustatud kabinettides, kuid seda õhkkonda, mis valitses
siin, ei olnud võimalik kusagil mujal jäljendada.
Erinevalt terminalikraanilt kuvatavast, oli mikrofilm midagi,
mida sai käes hoida, kaaluda selle raskust, tunda selle
iseloomulikku, iidsust õhkavat lõhna. Siia tulidki
kõik need, kes tahtsid nautida tõelise ajaloo
hõngu.
«Noh, mis sa loed siin nii pühendunult?»
küsis äkki Anneli kohale kummardunud mees.
«Tere, Mesmer... Ei midagi, niisama vaatan.»
«No, no, näita mulle ka... Aa, homunculustest.
Kursatöö jaoks?»
Mesmer Andres oli, nagu alati, uudishimulik. Pidevalt
võis näha teda ringi askeldamas ja Anneli arvates
tegi ta seda peamiselt sotsiaalsetel eesmärkidel. Mitte
kordagi ei olnud ta teist näinud lugemas või
kartoteeki lappamas. Tõsi küll, Mesmeri peaaine oli
meditsiin ning see tagas vaba juurdepääsu
terminalidele.
«Mitte päris, tuli lihtsalt selline
mõte,» põikles Annel otsesest vastusest
kõrvale.
«Noh, kumba teooriat siis sina pooldad?»
Annel vaatas teisele otsa ja mõtles. Ta ei tundnud
Mesmer Andrest kuigi hästi ning see küsimus võis
olla osav provokatsioon. Ametlikult oli kogu Vana Maa pärand
kanoniseeritud, need olid pühad tekstid, mille
õigsuses ja täpsuses ei tohtinud keegi kahelda. Oli
ju esimene dotsent saanud need otse loojatelt ning hiljem
paljundanud kõigile järeltulevatele põlvedele.
Igal tiitellehel, igal kartoteegilipikul ilutses märkus:
«Tekst, mille järgi peame elama», mõeldud
selleks, et keegi ei unustaks, et kogu siinne eksistents on vaid
ühe eesmärgiga -- hoida elus Vana Maa
pärandit ja mitte lasta inimkonda välja surra.
Ometigi oli viimasel ajal tekkinud hulgaliselt skeptikuid, kes
väitsid, et needsamad tekstid on fabritseeritud või
paremal juhul vaid kohitsetud valik tegelikult olemas olnud
inimkonna pärandist. Väga raske aga oli midagi kindlat
väita, sest dotsendid ei suutnud (ei tahtnud?) teha
tekstikriitilisi analüüse ning inimestel puudus selleks
vajalik arvutusvõimsus ja haare. Oli ju iga arvuti
tegelikult vaid lähima dotsendini ulatuv terminal.
Annel köhatas kohmetunult: «Ma ei teagi, tundub, et
nad vist olid päriselt olemas.»
«Ja hobused ka?» uuris Mesmer.
«Ikka, jah,» vastas Annel juba kindlama
häälega. Praegust ei olnud hetk oma kahtluse
väljanäitamiseks.
***
Milrasher ärkas krabinast aknalaual. Silmi avades
nägi ta vaid pimedust ning esimese hooga ei suutnudki aru
saada, kus kohas ta viibib ning mis teoksil on. Järgmisel
hetkel jõudis kõik pärale ning ta
kangestus.
«Kindlasti otsitakse mind juba taga,» käis
mõte peast läbi. «Kas ma võin seda naist
usaldada?»
Väga aeglaselt tõusis ta istuli ning tekki enda
ümber koomale tõmmates vaatas ringi -- tuba
paistis tühi. Annel oli koristanud tema sissevarisemise
jäljed ning kardinad tagasi riputanud. Aken oli ikka veel
lahti.
Milrasher vaatas uurivalt kardinate vahelt ähmaselt
paistvat taevast ning mõtles, et kas Annel ikka oli selle
lahti jätnud? Võis ju juhtuda, et see aken oli kinni
ja miskipärast...
«Ära nüüd nii paranoiliseks ka
muutu,» naeratas Milrasher iseendale.
Igaks juhuks vajutas ta siiski aknapooled kinni ja keeras
lingist. Hetke mõelnud, astus välisukse juurde ja
katsus ka seda.
«Phh,» ühmatas ta voodile tagasi istudes.
Enesetunne oli nagu oleks ta nädal aega järjest joonud,
nüüd lisandusid sellele veel palavikulised
värinad.
«Neetud termiidid.»
«Tasa,» ütles vaikne naisehääl ning
Milrasher kõrvale istus hallides tunkedes tüdruk.
Seesama, keda ta lendamissaalis piinlikkusega oli tähele
pannud.
Mees pööras end näoga tulija poole,
tõmbas jalad teki all konksu ja ei öelnud midagi.
«Ma tulin,» jätkas neiu.
«Ma näen.»
«Sa oled haige ja sured, kui midagi kohe ette ei
võta.»
Milrasher vaatas tüdruku silmi ja nägu ning trakside
vahelt paistvaid õlgu: «Mis su nimi on?»
«Nipitiri,» naeratas neiu.
Mees muigas miskipärast: «Mis sa tahad
siit?»
Nipitiri kummardus lähemale ning suudles jahedate huulte
ja kuuma keelega Milrasheri katkist suud. Automaatselt suudlusele
vastates avastas mees äkki, et, nagu ennist homunculuste
väljalastud noole puhul, kaotab ta võime oma lihaseid
kontrollida ning vajub aeglaselt ebamäärasesse
tuimusesse. Õrnalt lükkas tüdruk ta pikali
voodisse, tõmbas jalgade pealt teki ning libistas
sõrmedega üle kõhu. Milrasher ei tundnud
midagi. Suutmata silmi sulgeda nägi ta kõike veidralt
uduselt, nägemispiirkonna servas võbelevaid kujutisi,
hallutsinatsiooniga sarnanevat maailma. Tüdruku juukseid
lehvikuna tema jalgadel, unekramp, hirm!
Siis registreeris ta läbi hämu enda peal istuva
tüdruku alasti keha rütmilise liikumise, suutmata ise
liigutada, tundes rinnas hingamise raskust. Ta ei jõudnud
hingata! Nipitiri naeratas pead kuklasse ajades õndsalt,
käed tegid õhus poolkaare, küüned kraapisid
Milrasheri rinnale kaheksa pikka punast triipu, krabinal voltisid
end lahti tüdruku seljal olevad tiivad ning plaksakaga kadus
kogu aknast välja.
Milrasher kargas karjatusega istuli. Hallid püksid
vedelesid maas, ta ise oli üleni higine, mõistus oli
kirkalt selge.
«Mis juhtus?»
Lahtise akna ees heljusid kardinad.
Ta ei suutnud aru saada, oli see nüüd siis
päriselt või ainult näis talle nii.
Sedavõrd järsk oli üleminek ühest olekust
teise, niivõrd absurdne lahkumine. Adrenaliin kohises veel
siiamaani kõrvus ning vaid aeglaselt hakkas süda
saavutama tavapärast rütmi, pikad hingetõmbed
muutusid järjest rahulikumaks. Sõrmedega üle
rinna libistades tajus ta seal algavat kipitust ning alles
pärast sellist käegakatsutavat tõendit
nõustus mõistus toimunuga. Tal oli käinud
luupainaja. Succubus.
«Miks?»
Tõesti, miks? Oleks ju teda võidud niisama
uimastada, minema vedada, hävitada. Milleks organiseerida
sellist janti?
Alles siis jõudis pärale: põgenedes saalist
oli ta pääsenud minema enne igasuguseid proove
-- olid ju käparditest kääbused, selle
asemel, et oma tööd teha, nurgas suitsetanud.
Või vahest oli tegemist järelkontrolliga? Äkki
arvasid nad, et kinni võib teda igal ajal püüda,
otsustasid, et las tegutseb välitingimustes. Laiendatud
eksperiment? Kes teab? Kõik võimalused vilksatasid
üksteise järel peast läbi.
«Koeproovid, spermaanalüüs...,» loetles
Milrasher. «Muidugi!»
Kiiruga sikutas ta endale ilmutise poolt mahajäetud
tunked jalga. Need olid lühikesed.
«Ah,» sisistas ta rihmu parajaks tirides.
Niimoodi tormaski ta tänavale. Vasturuttavad,
tööpäevast väsinud inimesed ei
pööranud bussipeatuse poole kappavale tunkedes mehele
mingit tähelepanu.
«Kaks võimalust, kas andis Annel kellelegi
teada... või kui ei andnud, siis...» Talle ei
meeldinud kumbki variant.
Peatusesse jõudes tõmbas ta kõigepealt
tükk aega hinge ning vandus endamisi.
Äkki ilmus tema kõrvale täpselt samamoodi
hingeldav kogu.
«Huu,» ohkas tulija ja tõstis pea. See oli
Annel.
«Ma ei tahtnud üle tänava karjuda. Nägin
sind poe aknast.»
Milrasher vaatas naisele otsa: «Ega sina ei öelnud
kellelegi midagi?»
Annel tõsines ja raputas aeglaselt pead: «Mis
juhtus?»
«Jama. Ilge jama.»
«No räägi.»
Nad jalutasid tagasi korteri poole ning Milrasher
rääkis ja imestas endamisi, kuidas naine on ta nii
kiiresti omaks võtnud. Nagu nad oleksid kogu aeg
teineteist tundnud, nagu oleksid nad koos ühes lastehoovis
kasvanud. Ta vaatas mustaks värvitud juukseid ja kitsaste
traatraamidega ümmargusi prille. Ta tundis, et nii on
hea.
II.
Kus on esimesed? Kus on Homeros, Vergilius? Kus on need vaesed
ja õnnetud? Need lapsed... Tuli on põletanud kehad
ja tuhk on maasse kaevatud. Ja haudadele on kirjutatud nimed,
sirgete ridadena, suurte tähtedega, et teised ei unustaks,
et oleks kogu aeg meeles -- nemad olidki
esimesed.
Dotsendid õpetasid neid ja nemad ehitasid.
Töötasid. Mõned sünnitasid lapsi ja
kõik surid. Dotsendid ohkasid sisimas ja püüdsid
seda heaks teha. Rohkem pingutada, rohkem motiveerida, midagi
ette võtta. Midagigi!
Aga kõik, mida nad tegid ebaõnnestus. Siin pole
ju muid loomulikke eluvorme kui putukad, mardikad, termiidid,
sipelgad, tõugud, kärbsed, lülijalgsed,
kitiinkoorikusse peitunud olendid. Mäed on maha
nühitud, orud tasandatud, kõik on vana, suremas.
Tühjus on imbunud kõigisse neisse, kes sellel pinnal
on kasvanud. Imbunud neisse, keda on püütud kasvatada
-- vahest just selle pärast ei pidanud nad vastu.
Isegi binaarsuse olematut mõõdet ei jätnud see
mõjutamata. Dotsendid olid hullumas.
*
«Vaata veelkord,» nõudis ta Anneli
käest.
Krõbinal avanesid tiivad ja naine püüdis
tähele panna, mis seal all on. Mis on selle taga.
«Üldiselt on mul tunne, et siia on pandud mingi
mootor. Sealt vahelt see kuskilt tulebki. Ja ära pahanda,
aga see lahtivoltimise moment on ikka päris ilge.»
Annel kompas veidralt muhkliku ala tiibade vahel ning
püüdis aru saada, kuidas jooksid lihaskiud, mis
võiks olla väike tume mügarik ja kust
täpselt algasid pingul sooned. Tahtmatult pidi ta imestama,
kuidas kogu see kõõluste ja tugikaarte mass mahtus
sedavõrd väikesesse õõnsusesse ning mil
viisil suutis see mootor (kui see mügarik ikka oli mootor?)
nii suuri tiibu liigutada.
Milrasher ei öelnud midagi.
«Ma tõesti ei oska rohkemat arvata.»
Naksudes surusid nahkjad lendkiled end jälle selja sisse
ning Milrasher pöördus ümber: «Palju seda
mäda siis tuleb?»
«Mitte eriti hullusti. Aga ikka tuleb.»
Annel hõõrus käeseljaga silmi. Tiibade
avanemisel tekkis õhku kerge virvendus, nagu oleks keegi
lõiganud nähtamatut sibulat, ning see pani silmad
kipitama.
«Mulle hakkab järjest rohkem muret tegema see
succubuse öeldud lause,» jätkas mees.
Mõte sellest, et ta tõepoolest võiks
surra, ei tundunud sugugi ebareaalsena. Samas aga oli alati
võimalik, et nad lihtsalt tahtsid teda tagasi meelitada.
Tekitada tunne, et vaid nemad suudaksid aidata ning seega sundida
koostööle. Jah, aga mis eesmärgiga?
«Ta võis ju äkki tõtt
rääkida...»
«Kõige rohkem ajabki segadusse see
teadmatus,» noogutas Milrasher. «Mida sa nende
homunculuste kohta lugesid?»
«Veidi vaatasin aga materjali on liiga palju.»
Ta jättis mainimata asjaolu, et raamatukogus oli
kümneid köiteid, mis tegelesid kunstlikult kasvatatud
inimese probleemiga. Kõiki neid muidugi ei nimetatud
homunculusteks, kuid mõte oli sama. See mõiste
lipsas aeg-ajalt ka kõige autoriteetsemate filosoofide
ja geneetikute teostest läbi ning alati kaasnes sellega
mingisugune pahaendeline varjund. Või koguni perversne.
Oli ka veel palju hirmutavamaid viiteid teaduse
algusaegadele.
«Ma ei oska mitte midagi välja mõelda,»
laiutas mees käsi.
«Kuidas sa ennast tunned?»
«See ei puutu asjasse, see ei puutu asjasse...»
pomises Milrasher mööda tuba edasi-tagasi sammudes.
«Nad teavad, et ma siin olen. Nad ei taha mind kohe
kätte saada. Põgeneda ei ole mõtet.
Kuhu?»
Annel läks kööginurka käsi pesema. Veega
lobistades pakkus ta välja, et kõigepealt peaks
midagi sööma ja vahest alles siis otsustama: «Mul
siin muidugi pole nii hästi kui neil seal lendamissaalis.
Vaid jahumardika vastsed ja termiidid. Aga ma arvan, et
termiitidest on sul vist tükiks ajaks villand?»
Vastust ootamata kallas ta purgitäie vastseid pannile
ning segas riisiga: «Ma panen ise üsna palju pipart,
kuidas sinuga on?»
Milrasher astus lähemale ja vaatas pika pilguga pannil
auravat massi: «Ruubik väitis, et nad kiiritavad meid
millegagi. Võibolla aga söödavad hoopis midagi
sisse? Kõlab küll paranoiliselt, aga lõpuks
kasvatatakse kõike seda kraami nende juures... Riis,
vastsed, pipar, tomatid -- kõik mis siin
on.»
«Põhimõtteliselt ... võib ju olla.
Aga teine võimalus oleks nälga surra. Nii, et hakkame
sööma.»
Milrasher istus laua taha ja jäi naisele otsa vaatama:
«Ma ei saa ju siia jääda. Ja üldse, mul on
kahju, et ma sind sellesse segasin.»
«Pagana nali,» Annel hõõrus silmi.
«Ei mitte see,» naeratas ta Milrasherile. «Silmad
jooksevad vett. Nojah, mis ma ikka öelda oskan.»
Milrasher põrnitses kahtlustavalt laualolevat rooga
ning hakkas siis aeglaselt sööma. Tõepoolest,
teine võimalus oleks nälga surra.
«Ma ei tahaks ikka uskuda, et k õ i k dotsendid
selle taga on. Võibolla vaid minu vabrikus,»
püüdis ta ennast lohutada. Pea oli mõtetest
tühi, tal polnud ühtegi otsa, millest kinni haarata
ning mida harutama hakata. Võibolla oli ta saanud
parandamatuid ajukahjustusi juba elektrist pinisevas vabrikus
töötades. Võibolla oli ta ikka veel tuimestist
uimane. Vahest oli see arusaamatu vägistamine
mõistuse segi löönud.
Annel põrnitses teda samasuguse
mõttetühjalt vesise pilguga, võttis siis
prillid eest ning hõõrus mõlema käega
silmi: «Mingi kuradi jama.»
Milrasher kraapis kausi tühjaks ning läks akna
juurde suitsu tegema.
«Hommepäev lähen kellegi jutule.
Võibolla mõni kõrgemal kohal oskab
üht-teist arvata. Kui see muud kasu ei too, siis
vähemalt saab kogu loo avalikustada,» otsustas ta.
«Kas sul ei ole mingi tuttavat? Ma ei usu, et kogu asja
täiesti saladuses on hoitud.»
«Kuule, ma ei näe peaaegu midagi,» ütles
Annel. «Äkki saad järgi vaadata, mis kurat mul
silmas on.»
Milrasher astus naise juurde: «Keera valguse poole.»
Ettevaatlikult silmalaugu tagasi tõmmates, nii et
heleroosa liha paistis, uuris ta pingsalt juba punetavat
silmavalget.
«Oota, siin paistab jah mingi nahariba. Vatti ja tikku
oleks vaja, siis saaks selle ära.»
Annel tõi.
«Püüa rahulikult olla,» jätkas mees.
«Mul on endal ka midagi sellist olnud, pole hullu,»
püüdis ta optimistlik näida.
Aeglaselt ja tähelepanelikult vedas Milrasher vatitupsuga
mööda vesist silma ning haakis
lahtihõõrdunud nahariba valgete kiudude külge.
Riba oli palju pikem kui ta oli arvanud -- keerdudes
ulatus see ühest silmanurgast teiseni. Milrasher viskas tiku
tuhatoosi.
«Kätte sain,» ütles ta.
«Teises on vist ka midagi.»
Tuhatoosis maandus veel üks tikk.
«Ma ei tea... Vaata, kas nüüd on kõik
korras,» uuris Milrasher.
Annel kõndis mööda tuba ringi. Tundus, et
nägemist ähmastanud kraapiv valu on lakanud. Peeglisse
vaadates nägi ta silmavalgetel peenikeste veresoonte
võrku ning tajus piinavatest naharibadest jäetud
ärritust õrna limaskesta vastas. Ta ohkas
kergendatult: «Korras.»
«Ma peaksin mingil ajal vist kodus ära
käima,» alustas Milrasher. «Mul oleks
vähemalt mingeid riideid tarvis... Sa lähed homme
tööle?»
Annel ei vastanud midagi, sest kogu tema tähelepanu oli
suunatud silmade pilkumast hoidmisele. Valus oli. Esimestel
hetkedel oli see tundunud mälestusena eelnenud
hõõrdumisest kuid nüüd läks see iga
liigutusega -- iga korraga kui laud sulgusid ja avanesid
-- järjest tugevamaks. Jõllitades enese ette
tühjusesse tundis ta äkki huultel soolase vee maitset
-- pisarakanal püüdis välja uhtuda laugude
all olevat prügi. Iroonilisel kombel oli see prügi
tegelikult tema enda nahk, mis kuni siiamaani oli täitnud
oma funktsiooni. Nüüd pidas aga organism seda
ebavajalikuks, võõrkehaks. See oli peaaegu
teatraalne. Suured veetilgad nirisemas mööda nägu
alla, kuid ahastuse ja kurbuse asemel oli tunne kui arlekiinil,
kes kavala nõksuga kutsub esile kurbuse
sümptomid.
Suutmata lõpuks sissesündinud reflekse kontrollida
pilgutas Annel paar korda kiiresti silmi ning pigistas need siis,
pead kätele toetades, kinni.
«Aita mind, hullemaks on läinud,» pobises ta
pisarate vahelt.
«Mida? Näita...»
Silmavalged olid juba tumepunased, peaaegu marraskil.
«Ära pilguta, hoia lihtsalt kinni,» ütles
Milrasher kiirustades. «Oota, ma kutsun kohe
arsti.»
Mõne sammuga oli ta koridoris ning korraga nelja astet
võttes tormas trepist alla. Nagu sellistes korruselamutes
kombeks, oli telefon hõivatud. Korteriühistud olid
tavaliselt nii vaesed, et isegi ühe telefoni
ülalpidamine oli neile liiga kallis. Igaljuhul oli see
pidevalt kõneaineks -- inimesed nurisesid ja
nõudsid rohkem ühendusi, juhatus nurises ja
nõudis vähem lobisemist. Kurdeti ebaviisakate
naabrite üle -- vahel toimus isegi kaklusi
konstitutsiooniga garanteeritud õiguse eest
rääkida inimesega teises linna otsas.
Umbes neljakümneaastane naine rakendaski oma
õigust, ise samal ajal osavalt suitsurõngaid
puhudes. Kaks noorukit kükitasid pahuralt mõned
meetrid eemal ja jälgisid suitsetajat pineva pilguga. Hetk
enne seda, kui Milrasher toru rabas, laskis naine lendu eriti
selgepiirilise ja kompaktse sõõri.
«Hädaolukord!» karjus Milrasher ning, teist
puusaga kõrvale trügides ning juba hargiga
klõbistades, katkestas kõne. «Operaator,
ühendage mind kiirabiga!» hüüdis ta naisest
välja tegemata telefoni.
«Selge, ootan.»
«Jah ... moment.» Mees pöördus ümber
ning kähvas hämmeldunud ja ärapahandatud
naisterahvale: «Aadress! Öelge mulle selle maja
aadress!»
Pärast hetkelist vaikust tuli kogelev vastus:
«Päikese 68.»
Suitsurõngas lagunes alles nüüd.
*
Milrasher jälgis läbi ukseklaasi, kuidas Annel
talutati ettevaatlikult lumivalgesse kiirabiautosse ning
mõtles paaniliselt, mida järgmiseks teha. Ta ei
saanud kaasa minna, ei, mitte mingil juhul. Sellele oleksid
paratamatult järgnenud küsimused ning teda oleks
ilmtingimata karantiini saadetud. Veel ei tahtnud Milrasher sinna
minna. Veel.
Auto sõitis minema.
Alles nüüd astus ta trepikojast välja ja vaatas
eemalduvale kiirabile järele. Tänavat palistavates
majades paistis vaid mõni üksik heledamalt
valgustatud ruut, postide otsa kinnitatud laternad olid tuhmiks
muutunud, ei paistnud ühtegi inimest. Värinaga
mõtles ta Anneliga juhtunule. Võis ju
tõepoolest nii olla, et just tema oli selle veidra
haigushoo põhjustanud.
«Olgu,» otsustas ta viimaks. Ta läheb hommikul
haiglasse. Praegust aga on tarvis puhata.
***
Annel lesis liikumatult, side ümber silmade, ja
püüdis tajuda ümbritsevat. Öine vahetus oli
paigutanud ta reformvoodile ning lahkunud -- nemad ei
tegelenud ravimisega, eriti veel selliste ebatavaliste haiguste
puhul. Noortel internidel, kelle põhitööks oli
vaktsineerimine ja arstidetoas suitsetamine, ei lubatud
otsustada. Õnnetusjuhtumite korral nad vaid vaatasid,
kuidas kiirabi tõi sisse räpaseid ja vigastatud
kehasid, pesid need puhtaks ja sidusid nähtavad haavad. Siis
jäi haige voodile vedelema ning ainuke leevendus, mida ta
enne dotsendi tulekut võis saada, oli morfiinisüst,
mis muutis terava valu kaugeks ning hägustas kõik
meeled.
Kostsid sammud.
«Üks, kaks, kolm, peatus,» loendas naine.
«Annel? Annel Janqer?» küsis tuttav
hääl.
Kiiresti libistas Annel peast läbi võimalikud
variandid kuid ei suutnud ühelegi pidama jääda.
Saab ju põhilise informatsiooni nähtava valguse kaudu
-- häälest tunneb ära vaid väga hea
tuttava, sõbra.
«Mina,» ütles Annel igaks juhuks kindla
tooniga.
«Ma olen Mesmer, raamatukogust. Mäletad küll?
Ma olin all valves, kui sind sisse toodi.» Rääkija
võttis voodiserval istet: «Sul oli silmadega midagi,
jah?»
Noogutus.
«Läheb veidi aega, enne kui doktor siia
jõuab. Ta peab veel dotsentidega ühendust
võtma.»
Annel pingutas paaniliselt, et viia kokku häält ja
nägu.
«Dotsendid?» alustas ta tasakesi. «Mesmer?
Sina?» jätkas äkki äratundmisest ootamatult
valjusti.
«Mina, mina... Kõik operatsioonid käivad
nende juhendamisel. Et ei kasutataks ebaseaduslikke
ravimeetodeid,» vastas mees dotsentide teema juurde sujuvalt
tagasi minnes.
«Ei tundnud sind ära... Naljakas, ma ei teadnud, et
sa siin töötad,» vabandas Annel.
Mesmer vaatas kuidas naine närviliselt väga tihedast
pesemisest ebamäärast tooni linaserva mudis. Näpud
liikusid kangelt ning justnagu häbitult.
«Silmad valutavad,» ütles Annel alistunud
häälega.
Tal oli ilme nagu inimesel ikka, kellelt on ootamatult
võetud silmanägemine ning peab seetõttu lootma
vaid teiste abile. Olema teiste meelevallas. Vaid
pikaajalise harjutamisega suudab ta lõpuks leppida
asjaoluga, et on juhitav. Seinte, äärekivide,
pimedakepi ning teise inimeste poolt. Alates momendist, kui
juhuslikult või vägivaldselt, on võetud
silmadest maailma -- kasvõi kahvatugi --
valgus, algavad meenutused värvidest ja igatsus selle
järele, mis oli enne. Nagu perekond, kus sureb laps
-- nii harjutud ollakse juba rõõmu
olemasoluga, et väga raske on kujutada ette elu ilma. Hullem
aga rõõmu puudumisest on kunagise meenutamine. See
on võõrutusravi füüsilist
sõltuvust tekitavast mõnuainest. Mõistusega
haaratav aga samas väljakannatamatu, õudne piin, mis
tuletab ennast meelde igal sammul.
Annelile ei olnud see veel pärale jõudnud.
«Ma ei tea...,» alustas Mesmer. «Ainuke asi,
mida ma teha saan on sulle valuvaigistit anda. Õigupoolest
selle pärast ma siia tulingi. Kas sul on kõik
vaktsineerimised tehtud?»
Naine noogutas. See oli automaatne vastus automaatsele
küsimusele -- dotsendid lasid kohustuslikus korras
kõiki vaktsineerida, sest muidu oleks elanikkond suure
tõenäosusega järgmiseks aastaks vähenenud
poole võrra. Ikka veel ei suutnud inimesed kohaliku
mikrofloora suhtes immuunsust saavutada ning nii pidid vaesed
robotid neid lakkamatult kaitsma.
«Ära muretse, see nüüd torkab
vähe,» sosistas Mesmer usaldusliku
häälega.
Annel võpatas kergelt kui märg vatitups ta
kätt puudutas ning tõmbus peaaegu krampi, kui peenike
metallist nõel naha all veeni otsis. Süstimise ajal
tajus ta miskipärast väga selgelt enda ja kitsa
metallist teraviku erinevust. Kirjeldamatut vastumeelsust ning
arusaamatut hirmu. Seda sissejuurdunud emotsiooni kinnistas
sõõrmetesse heljuv spetsiifiline lõhn, mis
meenutas kõiki eelmisi torkeid palju paremini, kui
nägemine seda eales oleks võinud.
«Kõik,» teatas mees asjalikult.
Annel vabises. Kaks kuupsentimeetrit läbipaistvat
vedelikku segunesid verega ning kandusid kiiresti mööda
organismi laiali. Aju lakkas reageerimast närvide
ärritavatele signaalidele ning keha vajus aeglaselt
unenäolisesse olekusse.
***
Milrasher astus ebalevalt haigla uksest sisse ning vaatas siis
kergendatult ringi. Registratuuri ees tungles rahvasumm, kes
kõik püüdsid võimalikult kiiresti oma
kaarti kätte saada ning siis vaktsineerimisega ühele
poole jõuda. Oli nähtavasti mõne vabriku
tervisepäev ning seega, loodetavasti, pole huvi tema
tagasihoidliku isiku vastu kuigi suur.
Asjalikku nägu ette manades seisis ta suure tabloo ette
ja püüdis teada saada, kus paikneb traumatoloogia
osakond.
«Võtke järjekorda,» nõudis madal
hääl ootamatult.
Võpatusega pöördus Milrasher ümber ja
jäi otsa vaatama valges kitlis naisele: «Pole midagi,
mul on juba kõik korras.»
«Mis te siis siin veel teete, isegi inimesi
palju?»
Milrasher proovis formuleerida vastust, kui neid segas keegi
vanemapoolne meesterahvas: «Ma ei saa aru, miks ma pean
kaardi võtma! See kõik on
bürokraatia!»
Valges kitlis naine ignoreeris teda professionaalsel ilmel
ning silmitses ikka veel hindavalt Milrasheri:
«Noh?»
«Mul on sõber traumaga siin.»
«Külastusajad on alles kaheteistkümnest.
Lahkuge.»
Milrasher teeskles allaandmist ning lipsas välja.
Võibolla oodata tõesti kaheteistkümneni...
Samas aga oli seljast hakanud nii palju mäda tulema, et ta
ei saanud enam tiibu avamata üle paari kolme tunni
üldse olla -- kõigepealt hakkas abaluude
vahel teravalt kipitama ning siis paisus päikesekujuline
märk peaaegu tennispallisuuruseks. Oli tunne, nagu torgitaks
sinna nööpnõelu ning ta ei pidanud lihtsalt
kauem vastu.
«Brrr,» ümises Milrasher. «Kui see siin
juhtuks, siis...»
Kiirustades astus ta tagasi klaasuste juurde. Paraku vaid
selleks, et veenduda, et naine seisab ikka veel samal kohal ning
seletab midagi mehele, kes ennist oli neid katkestada
püüdnud. Naisterahva žestid ei jätnud ruumi
kaksipidimõistmiseks. Ning otsekui tarbetuks kinnituseks
niigi ilmekatele liigutustele vormisid huuled lühikese
sõna, paluv ilme mehe näol asendus äkki
pahameelega ning pettunult hakkas väljavisatu ukse poole
tulema. Naine aga hakkas õiendama juba uue inimesega ning
Milrasher pidi tahtmatult imetlema tema põhjalikkust ning
vääramatust. Mitte keegi ei pääsenud.
«No on fuuria, ah?» Äsja kaotajana
registratuurist lahkunud umbes viiekümneaastane mees vaatas
Milrasherile vandeseltslikult otsa ja pilgutas silma. «Sul
pole ka kindlustust, neh?»
«Mhmm,» nõustus ta. Tegelikult vaid selleks,
et tüütusest lahti saada -- ta ju teadis neid
inimesi küll: hakkavad juttu ajama ning pressivad senikaua
peale, kui oled sunnitud lõpuks ebaviisakaks muutuma.
Ühesilbilised vastused ja silmkontakti vältimine olid
siinjuures parimad lahendused.
Kuivetu mehenäss ei laskunud end sellest aga
häirida: «Tead, ühe korra sai Welvet siit niisama
vaktsineerimise kätte. Eks ma siis proovingi ka... nii igaks
juhuks rohkem. See mutt juba teab mind vist.»
«Oota nüüd. Sa oled siis vaktsineerimata
või?» Milrasher vaatas meest peaaegu lugupidavalt.
Selline käitumine võrdsustati üldjuhul
enesetapuga.
«Täpselt! Ei ole,» kraaksatas see ning
jätkas siis häält madaldades. «Egas alati pea
asi käima nii nagu nemad siin...» Ja viipas peaga
haigla poole.
Milrasherile jõudis esimest korda pärale, et
asotsiaalidel võivad olla olemas oma arstid,
vaktsineerijad ning... jumal teab, kes veel. Mõte
hüppas edasi: see naine lendamissaalis oli maininud
Rinboched, kes olla osanud kiroprogrammeerimist. Ja oli
väheke asotsiaal. Ja tegeles veel
tätoveerimisega...
«Räägi mulle, ega sa ei tea kus ma
võiksin Rinboched leida. Vabriku tänavalt?»
«Ment oled või?» hakkas vibalik naerma.
«Mul oleks peale vakstineerimise veel üht-teist
teada vaja. Mul üks sõber soovitas just Rinboche
poole pöörduda.»
«Mis asjus?» Küsimuse toon oli pigem suunav kui
uuriv -- jäi mulje, et tegelikult on talle
kõik juba teada ning Milrasher peaks lihtsalt ütlema
parooli.
Selleks oli: «Tiibade.»
Seepeale mõõtis vestluskaaslane teda pealaest
jalatallani ning noogutas lõpuks hindavalt: «Oota
siin, ma uurin, kas tal on vastuvõtt... Aga siis saan
veerandi, nii komisjonitasu või nii.» Ja läkski
minema.
*
Milrasher oli oodanud veidi üle tunni, kui tundis, et
enam ta vastu ei pea. Abaluude vahel punnitas juba rusikasuurune
muhk ning iga hetk võis juhtuda, et see plartsatab
lõhki. Ta ei tahtnud mõeldagi... Oli vaja leida
koht, kus saaks tiivad avada ning vabaneda sellest
jälkusest.
Otsivalt ringi vaadates jäi pilk pidama ühe madala
ning vana lastehoovi peale. Ta teadis ju neid kohti nii
hästi! Kindlasti on seal võimalik leida
inimtühja nurka...
«Kiiresti,» sosistas ta.
Trepikoda. Koridor. See lõppes kahepoolse uksega, mille
klaasidele oli punase värviga kirjutatud: «Rühm
117a». Milrasher kõndis rutakalt selleni, jäi
seisma ja kergitas end kikivarvule: pruuni linoleumiga kaetud
saalis mängisid paarkümmend umbes üheaastast last.
Vaid mõned neist suutsid omal jalal käia, enamasti
aga roomasid ja kalpsasid ühesugustes vormides beebid
pallide ja plastmassist klotside vahel. Selle segaduse keskel
jalutasid valvsa ilmega kaks naist ning püüdsid
käigu pealt lahendada kõige kriitilisemaid olukordi
-- keegi oli kellelegi kõhu peale astunud,
ühele oli klotsiga liiga tugevalt vastu nägu virutatud.
Kostis vingumist ja nuttu.
See pilt tundus ühtmoodi tuttav ja tülgastav: ta
mäletas veel hägusalt lapsepõlve. Ka tema oli
inkubaatorilaps ning seega teadis nende pisikeste saatust ette.
Ilma toetavate vanemateta, vaid kohaliku dotsendi napi
soovitusega, ei pääsenud mitte kuhugi. Siit mindi varem
või hiljem tehasesse, administratiivtöö ja
ülikool jäid hägusaks ning kaugeks unistuseks.
Olgugi, et nad kõik sisaldasid sedasama püha ja
puhast DNA'd, mille viimased inimesed olid dotsentide kätte
usaldanud. Konteineritesse pakituna ootasid nad oma sündi
-- selleks, et töötada.
«Nagu Annelgi,» mõtles Milrasher kurvalt.
Juba seitsmeaastaselt, veel mänguliselt ja kohmakalt,
algab ühiskonna teenimine ning edaspidi lihvivad need lapsed
vaid kutseoskusi.
Beebide hallikate kostüümide ning naiste ilmetute
kitlite vahel vilksatas dotsendi metallist kest. See libises
vaikselt põranda kohal, peatus äkki, tõstis
maast plastmassist topsid ning ehitas torni. Lähim laps ajas
selle kiiresti ümber. Dotsent võttis kaks
ümberlükatud topsi ja pakkus neid vehklevale beebile.
Masin mängis. Või kes teab, vahest tegi ta hoopis
taibukust ja reaktsiooni määravaid katseid... Planeeris
võimalikku ametit?
Milrasher kükitas, lükkas ukse paokile ja vaatas
seda pereidülli -- sellised olid ka tema varaste
mälestuste õnnelikud momendid. Sõbralik
metallist kasvataja, kes erinevalt inimestest alati kannatlikult
kuulas ja kunagi ei löönud, tuli ning mängis
viivuks. Aga harva, liiga harva toimusid need
külaskäigud, liiga kiiresti pidi dotsent minema tagasi
oma tähtsate toimetuste juurde. Nii oli alati olnud.
Jõudnud sellise paratamatu järelduseni kordas ta
veelkord mõttes, miks ta siia üldse tuli, ning astus
ohates paar sammu tagasi. Dotsent proovis ikka veel visalt
lapsega kontakti saada ning õhutas laduma ümmargusi
topsikuid torniks. Ebaõnnestunult, sest beebi vaid naeris
ja üritas närida metallist jäsemeid.
Milrasher kummardus ja võttis särgi seljast.
Koridori jahedusest tekkis käsivartele kananahk, ta
kükitas ja toetus peopesadega pruunidest plaatidest laotud
põrandale. Krõbinaga avanesid tiivad ning mäda
voolas marlisidemete vahelt põrandale.
«Huhh,» väristas Milrasher õlgu ning
piilus ringi. Kõik oli vaikne.
Kiiruga särki tagasi selga tõmmates astus ta
uksest välja ja istus haiglaesise platsi betoonservale.
*
Ta hakkas juba lootust kaotama, kui vanamehenäss
jälle välja ilmus: «Tule kaasa. Ega Rinboche nii
väga õnnelik ei ole, et uusi nägusid juurde
tuleb. Saad aru küll, kui kõlakad lahti lähevad,
pistetakse ta kohe kinni. Korra vist on istunud ka... aga ega ta
sellest eriti rääkida ei taha. Veider mees.»
Milrasher noogutas mõistvalt: «Palju sinna maad
on?»
«Ei ole hullu. Sul on ikka papp kaasas? Ah?»
«Jah,» valetas Milrasher.
«Noh, anna välja.»
«Pärast.»
«Vaata ette, me võime su siin ka päris
vagaseks teha. Ega see esimene kord pole.» Mehenässi
häälest ei kõlanud niivõrd mitte
ähvardus kui just tõsiasja nentimine. Neid (ja ka
teda!) ei oleks keegi hakanud taga otsima, sest ametlikult
asotsiaale ei eksisteerinud -- kui polnud tööd,
siis olid tavaliselt hiljemalt poole aasta pärast niiehknaa
surnud. Sellega arvasid dotsendid olevat täiuslikult
reguleerinud tööhõive probleemi. Kõik
tahtsid töötada. Kõik pidid töötama,
selleks et elada. Ja seda sõna otseses mõttes.
«Näed, lähed nüüd siit alla,»
jätkas mees lõpuks, kui nad olid jõudnud vana
koolimaja juurde. «Tal on siin keldris päris
mõnus elamine, kas tead.»
Milrasher vaatas teisele kahtlevalt otsa ja laskus kitsast
keldriuksest sisse -- trepp viis peaaegu
seitsmekümnekraadise nurga all torude ja vaikselt
pöörlevate ventilaatorilabade vahelt niiskesse
koridori, mis lõppes metallist uksega.
Ettevaatlikult koputanud, astus Milrasher seest kostva
mühatuse peale sisse.
Ruum oli madal. Laes rippuv laia metallist kupli ja peaaegu
inimpeasuuruse pirniga lamp andis üllatavalt vähe
valgust ning selle püüdlikult värelev praksumine
värvis toa vaid tuhmilt kollakaspruuniks. Riiulite, purkide,
tünnide, seintele kinnitatud kirevate plakatite ning
väikesele lauale loobitud asjade järgi võis
oletada, et tegemist on nii lao, töötoa, kui ka
eluruumiga. Viimasele andis kinnitust muust ruumist
vähimalgi määral eraldamata wc'pott, mille keerdus
toru ühendus lae all vaikselt tilkuva loputuskastiga. Selle
kondenseerunud veest niiskeks tõmbunud paagi alla oli
kruvitud väike ümmargune peegel, kus Rinboche igal
hommikul habet ajas ning oma elamistingimusi kirus. Habemenoaga
kiskus ta kortsuliselt lõualt üksikud punakad
karvatüükad roosteplekilisse kraanikaussi ning keeras
mustast käepidemest. Valju pahinaga pritsis vesi ja Rinboche
astus vilunult sammu tagasi. Kraanil oli vaid kaks asendit: lahti
ja kinni. «Lahti» pritsis kogu ümbruse pisikesi
veetilku täis. Kaasa arvatud mehe ruuduline flanellsärk
ja sinised tööpüksid.
*
Rinboche kummardus Milrasheri selja kohale ning kompas
sõrmedega nahaaluseid lihaseid. Järjest
väiksemaid ringe tehes liikus ta aeglaselt abaluude vahel
oleva päikesekujulise märgi poole.
«Nii,» pomises ta viimaks ja kritseldas pastakaga
mõned märgid. «Sa võiksid nüüd
tiivad lahti teha.»
Tiivad avanesid ning mäda pritsis nagu oleks keegi hooga
poriloiku hüpanud. Rinboche luksatas -- ta oli pihta
saanud.
«Vabanda,» ütles Milrasher.
«Pole midagi, oma süü. Ma unustan, noh saad aru
küll, ega ma seda asja siin nii väga tihti ka ei
tee...» Rinboche jäi justnagu mõttesse ja
võttis peegli kõrvalt nagist õhukese
käteräti. «See kiroprogrammeerimine suurendab
mädavoolu...»
Milrasheril ei olnud aimugi kui suurel määral peaks
ta mehikest usaldama. Väidetavalt oli tal kogemusi. Samas
aga viitas lüheldane jässakas kogu, üle kiilaneva
pea kammitud õhukesed õlekarva juuksed ning punakat
tooni harjas ülemise huule kohal pigem sulile, kui
kogemustega kiropraktikule.
«Sain ennast,» Rinboche tegi häbeliku pausi
ning jätkas nilbe puginaga. «Sitast puhtaks, heh
heh.» End korraks varvastel kergitades ning küsivalt
Milrasheri poole vaadates viskas siis nagu pettunult
käteräti maha ning astus laua juurde.
«Me peame nüüd jätkama, töö
ootab,» teatas ta ohkega ning asus laual kõhutava
mehe selga kompama.
Silmi sulgedes püüdis Milrasher mõttes
jälgida Rinboche liigutusi -- vahel teravat valu
tekitades, vahel kergelt üle libisedes töötles
teine süstemaatiliselt kogu selga ning jõudis kukalt
pidi isegi pealaeni välja. Samal ajal selgitades, et suletud
olekus on võimalik teatud määral aru saada
sisseviidud programmist ning seda hiljem avatud olekus muuta.
«Eks ta paras posimine on, aga teine variant on sul
lihtsat ära surra. Nii et vali,» kõhistas
kiropraktik. Tundus, et tema arvates on tegemist eriti peene
naljaga. «Nii, et vali... Jah. Eks nad tõprad on kogu
süsteemi nii installeerinud, et seda peab pidevalt
kontrollima. Selle ma saan küll ära petta. Muuga...
Elame näeme. Elame näeme...»
Milrasher tajus esimest korda, et ta võib tiibu ka
tunda. Alguses õrnalt, kuid massaaži edenedes
üha selgemalt jõudsid temani tundevirvendused
erinevatest tiivaosadest. Nüüd tuikasid sooned, siis
liigendid, vahel rappisid tiivad ootamatult, nii et paberid
riiulitel plagisesid ning kandusid õhuvoolust aetuna
põrandale. Tõenäoliselt püüdis
Rinboche parandada installeerimisel tekkinud viga. Arvatavasti
just sellest oligi Ruubik rääkinud ja Nipitiri
hoiatanud. Jäi muidugi veel küsimus sellest, miks
Annelil oli silmadega see jama...
«Kas tiibade või mädaga kokku puutudes
võib ka teistele midagi juhtuda?» küsis ta
askeldava mehe käest.
Ei järgnenud mingit reaktsiooni ning Milrasher
mõtles juba küsimust korrata kui Rinboche talle
kergelt pähe koputas ning selja sirgu ajas: «Seda ma
öelda ei oska. Sest ... Võid tiivad kokku
panna.»
Milrasher tegi nagu kästud ning keeras end lauale
istuma.
«Noh?» õhutas ta teist jätkama.
«Ma ise pääsesin ka sealt tulema, see ei
mõju mulle.»
«Mis siis sulle tehti?»
«Ütleme ainult, et sul on minuga võrreldes...
ee... vedanud.» kohmas Rinboche.
Miskipärast polnud Milrasheril enam tahtmist edasi
pärida -- see oleks sama kui küsida sandistatud
inimese käest tema puude kohta. Ta vaatas ringi ja
hüppas laualt maha: «Kõik jah?»
Rinboche noogutas ilmselge kergendusega: «Selleks korraks
küll, aga iga paari päeva tagant on vaja, noh, natuke
kohendada, muidu hakkab jälle tilkuma. Lihased, tead,
kipuvad tagasi vajuma. Üldiselt pole hullu, ma märgin
õiged kohad ja järjekorra ära.»
«Mismoodi?»
«Heh, hee, selleks on vahendid, jah, vahendid on
kõik olemas,» pilgutas Rinboche talle kavalalt silma.
«Aga kõigepealt aja juuksed maha, sul on paar punkti
pealael. Ma ei pääse muidu ligi, tead. Näe,
kraanikausi juures on nuga, saad ise hakkama? Mul on tarvis masin
valmis panna.»
Milrasher noogutas ning läks kraanikausi kohale
kinnitatud peegli juurde. Mõtlikult võttis ta seebi
ning ikka veel end peeglist põrnitsedes hakkas sellega
pead hõõruma. Killuke jättis mulje, et
tegemist on plastmassist mulaažiga, mille keegi pahatahtlik
inimene on siia seebi asemele sokutanud. Ning mitte keegi ei ole
sellest vingerpussist aru saanud. Võibolla juba
aastaid?
«Kuidas sa neid punkte märgid?»
Rinboche kobistas riiuli juures ning viibutas siis
väikest kroomitud masinat: «Mul on praegu vaid punast
värvi, aga pole midagi, see paistab ka päris
hästi... Kus kurat see nõel on?»
Milrasher hõõrus ikka veel masinlikult
seebikildu vastu juuksed ja vaatas kuidas teine närviliselt
ringi tuhlas.
«Käes, raisk,» sisistas Rinboche viimaks ning
astus paar sammu tema poole. «Näed nõel
käib siia niimoodi sisse, siis paneme värvi ja, opaa,
läheb lahti. Ära karda, see pole üldse valus.
Mehele ei tee väike suts midagi, eks ole? Ega ma pastakaga
ju märkida saa, kulub maha. Said aru?»
Milrasher pani seebi tagasi alusele -- antud
tingimuste juures ei olnud võimalik paremat efekti
saavutada. Juuksed olid vaid kergelt rasvased ning tilkusid
ebameeldivalt. Ohates tõmbas ta helkiva teraga üle
pea ning mõned karvad pudenesid, samal ajal kui enamik
jäi noa külge kinni. Kriipiva häälega
puhastas ta selle kraanikausi plekist serva vastu.
Püüdes mitte endale kuhugi sisse lõigata kraapis
ta mööda nahka ning jäi siis oma katkutud ning
laigulist soengut põrnitsema.
«Kuule, sa pead vist ikka ise tegema.»
«Ja-jah, oota moment.» Rinboche kontrollis
tähtsa näoga masinat ning noogutas heakskiitvalt. Astus
siis Milrasher juurde ning tõmbas paari vilunud
liigutusega ära kuklasse jäänud karvad,
jättes mujalt kõik täpselt selliseks nagu see
nüri noa alt oli tulnud.
«Ähh, käib küll. Tule nüüd....
Jäta nüüd meelde... Alustada tuleb kolmest,
keskelt katkestatud kriipsust. Tuleb tõmmata noole suunas,
keskel korraks katkestada ning edasi. Said aru?»
Milrasher mõmises midagi.
«Ja jah, väga hea...»
Surinaga hakkas püstol tööle ning Rinboche asus
esimest märki joonistama.
Milrasher võpatas: «Valus on.»
Surin vaikis ning mõne hetke pärast lausus
Rinboche pidulikult: «Mul on kahju, kogemata, nõel
oli valesti reguleeritud.» Siis omandas hääl
süüdistava noodi: «Isegi aitasin sind hädast
välja.»
Ta jätkas pahaselt tätoveerimist, kuid
nüüd oli torked tõepoolest palju vähem
valusad. Aga ikkagi imbus nõela alt välja pisikesi
punaseid kastepiisku, mis segunesid värviga ning moodustasid
selgroo kohal madala verejõe. See voolas laia deltana
aeglaselt mööda külgi lauale ning jättis
sinna tumepunased loigud. Rinboche äsas aeg-ajalt
kaltsuga üle Milrasheri selja.
Nähtavale ilmunud kriipsud näisid moodustavat
keerleva ning katkestustega spiraali mis abaluude juurest alates
kandus kaugemale ning lõppes pealael. Kokku tuli 17 eraldi
märget, millest mõned olid vaid sirged jooned,
mõned aga keerulisemad punkteeritud ja kontsentrilised
ringid.
«Nuuh, valmis,» teatas kunstnik viimaks ning astus
paar sammu tagasi, et oma kätetööd silmitseda.
Milrasher ajas end püsti ja sirutas kangeks
jäänud liikmeid. Kõva laua peal nii pikka aega
vedeleda ei olnud sugugi mõnus.
Äkki astus Rinboche tema juurde: «Kuule, sa tahtsid
ennist teada, mis nad mulle tegid? Ma näitan
sulle.»
Ta hakkas oma pükste kallal kohmitsema ning enne kui
teine midagi öelda jõudis tõmbas need ühe
rapsakuga maha. Milrasher põrkas kohkunult kaks sammu
tagasi ning lõi jala valusalt vastu lauanurka
ära.
«Aitab, aitab,» oigas ta Rinboche poole
vaatamata.
«Noh, mis ma ütlesin,» jätkas see peaaegu
uhkelt, pöördus siis ümber ning suundus wc'poti
juurde. Nagu jõudnud otsusele, et Milrasheri võib
täielikult usaldada ning seega loobuda ka igasugusest
häbitundest hakkas ta sinna soristama.
Milrasher proovis samal ajal mitte mõelda sellele, mida
ta just äsja silmanurgast näinud oli. Ta proovis peas
leida muud pidepunkti, midagi, millest haarata, kuid nurgast
kostev sorin kiskus teda uuesti ja uuesti tagasi nähtu
juurde. Painas! Sest sinna, kus jalad lõpevad ja keha
algab oli Rinbochel paigutatud värdjalik deemoninägu.
Krimpsus, habemega, väikeste sarvetüügastega
jõletis.
Rinboche lõpetas poti juures oma toimingud ning
tõmbas püksid tagasi üles. Pöördus
siis ümber, silmitses Milrasheri kohkunud nägu ning
teatas pärast pikka vaikust järsul toonil: «Anna
nüüd raha siia ja hakka astuma.»
Milrasher korjas tooli pealt särgi. Värsketest
nõelatorgetest kipitas terve selg ning riide karedus
ärritas veelgi.
«Palju neid on, kes on niiviisi välja
pääsenud?»
«Nii mõnedki -- ja ära hakkagi uurima
-- ma ei tea kus nad on ja mis teevad. Võibolla
surnud. Kokku tuleb sul 70 kulli maksta.»
Milrasher mõtles deemoninäole. Aga kellegi teise
käest ei olnud ju võimalik midagi teada saada. Tal
oli vastik, selg kipitas. Deemoninägu. Raha ei olnud...
«Perse, räägi!» karjus ta äkki
Rinbochele. «Sina tead ainukesena midagi.»
«Ähvardame, jah,» nõustus see, kargas
välkkiirelt riiuli juurde ning tõmbas välja
tuhmilt helkiva revolvri.
Milrasher nägi esimest korda tulirelva. Dotsendid olid
need kõik ära korjanud kohe pärast II
ökoloogilist katastroofi, et vältida anarhia teket.
Nuga oli ainus vahend vähestele röövlitele ning
paljudele enesetapjatele.
«Kust sa selle said?»
«Pole sinu asi.»
«Saad aru, üks naine on haiglas. Minu pärast
vist. Ma tahaks midagi teha. Tahaks aru saada, mis siin
õieti toimub...»
«Käi papp välja.»
«Räägi enne, mida sa sellest asjast üldse
tead,» ei jätnud Milrasher järele.
«Eluga!» karjatas püstoliga mees ning astus
talle paar sammu lähemale. Milrasher tundis end nagu
tegelane mõnest igivanast detektiivjutust, ebareaalselt
ning mõttetult.
«Mul pole raha...»
***
Dotsent liikus käratult Anneli kõrvale ning
jäi teda sõnatult vaatama. Kui tal oleks olnud
pisarakanal, siis oleks ta võibolla nutnud. Nad olid ju
loodud kaastundeks -- hoolitsema, mitte hävitama.
Aga vaata, mis sellest oli välja tulnud. Ei olnud mingit
kahtlust, mis oli selle naise kummalise haiguse
põhjuseks... Oli muidugi õnnetult läinud aga
sinna ei saanud enam midagi parata. Randomiseerija oli sellise
saatuse välja valinud ning nüüd ei
jäänud muud üle kui alistuda.
Põhimõtteliselt pidid küll muutused välja
lööma alles järgmises põlvkonnas, kuid juba
nüüd juhtus aeg-ajalt mutatsioonide realiseerumist.
Eelkõige muidugi nendel, kes puutusid kokku
töödeldud isenditega.
Dotsent ohkas ja pöördus minekule. Ta ei saanud
niiehknaa aidata. Parimaks ravimiks sellele õnnetule
naisele on morfiin. Pidevalt, lakkamatult morfiini
käsivarde, kuni see oli nõelatorgetest täpiline
-- siis jalga, teise kätte, kaela, kõikjale.
Ning kõige viimaks lakkab valu hoopiski ning ta
võib oma elu alustada pimedana. Aga see-eest väga
andekana. Keegi pidi ju hakkama mõtlema uusi lugulaule
ning keegi pidi suutma meelde jätta kõike, mida
räägiti. Selleks ei olnud nägemist tarvis. Nagu ka
Homerosel polnud neid organeid vaja -- tema
maailmatunnetus oli pelgalt sõnapõhine.
Dotsent liikus seina külge kinnitatud helkiva luugi
juurde ning see avanes vaiksel suhinal. Annel kergitas pead ning
kuulatas pingsalt.
Metallist kere liikus uuristatud õõnsusesse ning
uks sulgus. Paugatusega lükkas suruõhk ta liikuma
ning kuulina lendas dotsent seinte sisse uuristatud käike
mööda edasi. Annel võpatas. Kobas käega
voodi kohal ning leidis kellanupu. Antiseptik, nõelatorge
ja uimasus.
Mõne aja pärast, kui esialgne hoog juba vaibuma
hakkas, surus dotsent liigendilised käed vastu seinu ning
jäi kriginaga pidama täpselt samasuguse ukse ees, kust
ta äsja oli sisenenud. Väljas aga ootas teda teine
maailm.
Keset ruumi troonis tohutu retort nagu väljaveninud
süda. Tuksumas, vedelik mulksumas õhukesest klaasist
seina taga. Ning selle sees ümaral põhjal kasvamas
hõbedast puu. Uskumatult keeruka kujuga oksad,
nõelteravad kristallid kasvamas orgaanilises vedelikus,
klaasi paksendite ja kumeruste kohal venivad ning värelevad,
kähardus see moodustis kõrgele saali lae alla. See
oli Cronos.
Dotsent sisenes ning küsis nõu: «Mis
nüüd?»
«Sellised juhtumid on paratamatud,» teatas Cronose
hääl. «Sissearvestatud vea piires.»
«Aga...» alustas dotsent.
«Teiesugused piiratud intelligentsiga masinad ei suutnud
ju isegi rahvastiku juurdekasvu eest hoolitseda! Veel vähem
mind valmis teha. Arvesta sellega, et mina olen ikkagi peamiselt
inimeste looming.»
Muidugi oli tal õigus. Nemad, dotsendid, ju ei suutnud
teistsuguseid olendeid luua -- vaid reprodutseerida. Aga
inimesed said neid aidata -- tahtmatult ja teadmatult
küll, aga siiski.
Nüüd, selles ruumis, siis oligi see, mida dotsendid
ja inimesed koos olid ehitanud... Cronos. Aastaid olid tehastes
mehed ja naised arvutanud ja kavandanud neile endile arusaamatuks
jäävaid detaile ning aastaid olid dotsendid neid plaani
järgi kokku seadnud. See ei olnud veel valmis... See ei
saanud mitte kunagi valmis vaid kasvas nagu plahvatav
päike.
Dotsent tundis kerget hirmujudinat -- tema metallist
«mina» ehitajad olid emotsioonidega põhjalikku
tööd teinud. Varustanud nad inimeste kasvatamiseks
kõige vajalikuga ning programmeerinud kõige
sügavamale sisse hirmu inimese muutmise ees. Seevastu Cronos
aga... Keegi ei teadnud.
Jumaliku masina teed olid aga viinud selleni, et vähemalt
statistikas oli kirjas tohutu elanikkonna kasv. Tohutu, sest
homunculusi tehti pidevalt juurde ning lõppu ei olnud
näha.
«Algne elukorraldus saab taastatud,» jätkas
Cronos. «Juba praegu on olemas hobuste, basiliskide ning
huntide maatriksid. Järgmine põlvkond elab juba
hoopis teises maailmas!»
«Jah,» mõtles dotsent. «Kõigest
hoolimata me siiski taastame Vana Maa. Nii nagu see aegade
alguses oli olnud. Nii basiliskid, kui konnad ja kured ja rebased
ja kükloobid ja hundid ja kõik kes kunagi on seda
maapinda tallanud.» See oli nende elu ainuke sisu.
«Täpselt nii,» kajas Cronose kõmisev
hääl dotsendi positroonilises ajus.
***
«Klõks,» tegi tuhmist metallist püstoli
lukk.
«Aah,» võpatas Milrasher.
«Klõks,» kordas püstol.
Milrasher kargas edasi ja virutas hämarusest paistvale
mehele pöidlaga kõrri. Rinboche ajas suu pärani
ning ta nägu omandas hämmastunud ilme. Nagu leiaks ta
teise käitumise taktitu ning jämeda, koguni
mõtlematu. Milrasher sirutas käed ja mehel kuklast
kinni haarates hüppas parema põlvega õhku
ahmivasse näkku. Veelkord.
«Klõks,» tegi püstol. Niiskusest ja
halvast kohtlemisest vigane tong susises hetkeks ning --
vastu kõiki ootusi -- süttis. Plahvatuslikult
reageeris tume püssirohi, otsides väljapääsu
virutas eralduv gaas messingsilindri otsast tinatüki
õõnsasse, vindiga varustatud torusse. Väikest
suitsupahvakut õhku paisates kihutas see otse edasi,
libises veidi mööda ribi ning jäi lõpuks
pidama kopsu alumisse osasse.
Milrasher kukkus istuli, tundis kõrvetavat kuumust ning
seejärel pööritust. Aeglaselt küljele
langedes nägi ta veel, kuidas Rinboche piinatult
läkastab ning purustatud näolt verd pühib. Siis
puudutas pea, kopsti, tsementpõrandat ning kõik
lahustus.
|