Ajahambast puretud varemed heitsid kahvatus täiskuukumas
pikki ja süngeid varje väiksele, umbes paarituhande
pealisele armeele, mis otsis nende vahelt kaitset lagendikul
puhuva jäise tuule eest. Rohi õõtsus tasakesi
selle külma hinguse rütmis, moodustades pikki
laineviirge täpselt nii, nagu teeb seda vesi kusagil nimetus
ookeanis.
Mõne miili kaugusel iidsest kantsist paistis
ähmaselt veel üks kindlus, mis tundus olevat
kõigest kümmekond aastat tagasi ehitatud. Vahid
jälgisid seda lagunenud müüride vahelt pingsalt,
otsides mingit märki vaenlasest ja püüdes ise
samal ajal peituda luudeni lõikava tuule eest. Kuid
valvsad mehed ei silmanud midagi erilist, mis oleks neid
ärevaks teinud ja nii heietasid nad oma süngeid
mõtteid eesootava võitluse kohta.
Kõik sõdurid olid ühisel arvamusel, et
nende armee, mis oli küll piisavalt suur, et edukalt
võidelda avamaalahingutes, ei suuda hästi
kindlustatud kantsi vastu midagi ära teha. Sõdurite
ainuke lootus oli nende kuulsa väejuhi lord Ray parem
käsi ja sõber, vapper ning võitmatu sangar nii
mitmeski kuningriigis, Brand Ek Noar.
See kummaline mees oli kõigile korduvalt
tõestanud uskumatut julgust, kavalust ja õnne,
tuues oma kaaslased välja isegi sellistest olukordadest, mis
tavaliselt oleksid kindlasti lõppenud väga, väga
kurvalt. Kõikjal levis jutt, et tuntud kangelane on kas
surematu või siis omab maagilisi võimeid.
Järsku lõi kõrge rohi kahte lehte laiali
ning sealt astusid välja hambuni relvastatud sõdurid.
Nad kõndisid vaikselt, kuid varjamatult edasi, kuni neid
peatas kivide vahele peitunud valvur: «Seis, kes te
olete?»
«Omad, omad. Me oleme lordi maakuulajad,» vastas
tundmatute juht valjusti.
«Salasõna? Öelge salasõna, siis lasen
läbi!!!»
«Lootus,» tunnistas mees õige
salasõna, mis võttis kokku kõikide peas
mõlkuvad mõtted.
«Võite minna,» lubas valvur, kuid ei suutnud
end kuidagi tagasi hoida ja küsis uudishimulikult: «Kas
nad teavad, et me oleme siin?»
«Ei, sõber, kuid äärepealt oleksid nad
saanud,» vastas luurajate juht ja näitas
sõdurile verekoorikuga kaetud suurt
kahekäemõõka.
Vaht heitis kiire pilgu tundmatu karmi näkku, lootes
sealt võib-olla midagi välja lugeda, kuid loobus
siis oma mõttest ning vaatas kõrvale. Mehed aga
läksid juba edasi, olles rahul, et said lõpuks
kõledalt väljalt põliste müüride
kaitse alla.
Hoolikalt varjatud lõkete ümber istus tihedalt
koos kogu sünge sõjavägi. Täna õhtul
ei kostnud seal lõbus laul, nagu oli alati tavaks enne
verist lahingut, vaid sosinad. Osalt tuli see lordi korraldusest
olla võimalikult vaikselt, teisalt ka meeste
rõhutud meeleolust. Kuigi ükski sõdur otseselt
ei kartnud, varjutas nende kõigi mõtteid peakohal
lasuv sünge ennustus.
Teel siia rüüstasid sõdurid ühe kohaliku
nõia, kellest ei räägitud midagi head,
hüti. Posija kinnitas veendunult, et väike armee saab
hävitavalt lüüa, hoolimata ühest vaprast
sangarist, kes nendega kaasa marsib. Lord Ray vihastus ja lasi
vanamoori kõhklematult hukata ning peale mutikese armetu
tare põlema pistmist käskis ta kõigil ennustus
unustada, kuigi teadis, et see saab raske olema.
Ükski end lõkketule paistel soojendavatest
sõduritest ei pööranud uustulnukatele erilist
tähelepanu. Nad vaid noogutasid korraks luurajatele ning
kohendasid siis oma musti mantleid ja nihkusid kuumadele
leekidele veel lähemale.
*
Lord Ray oli oodanud kaua, vahest liiga kaua, sest tema arust
oleksid mehed pidanud juba ammu tagasi olema. Ta kartis, et
vaenlased on nende kohalolekut märganud, kuid kui
maakuulajate juht telki astus, libises üle ta kahvatu
näo kerge naeratus, mis ka kohe jäljetult kadus.
«Brand, ma arvasin, et sa ei tulegi enam tagasi,»
ütles Ray kergendusega oma heale sõbrale ja vaatas
siis talle otsa.
Kangelane polnud just ilus mees, nagu polnud seda ka lord ise,
kuid piisavalt kena, et saavutada kindlat edu naiste seas. Mehe
kandilist nägu raamis tihe habemetüügas, andes
talle taltsutamatu ilme, mida süvendasid veel
õlgadele laskuvad paksud tumedad juuksed ja suured,
kahtlaselt helkivad silmad. Igal pool mehe näos võis
märgata vanu arme ning jälle jooksis üks uus
punane jutt mööda sangari põske alla.
«Mul oli plaanitust veidike rohkem tegemist,»
teadvustas Brand ülemusele: «Kohe räägin ka
sulle, kuid kõigepealt tahavad mu mehed natuke
kärakat, et seda neetud külma kontidest minema ajada ja
ka midagi hamba alla ning ega minagi mõnest suutäiest
ära ei ütleks.»
Lord Ray kutsus ühe sõduri ja andis mehele Brandi
soovid edasi, mida ka kiiresti täitma tõtati. Varsti
kantigi lauale kesine eine, mis koosnes külmast
küpsetatud loomalihast, kuivanud mustast leivast ja
mõrudast kitsejuustust. Pealejoogiks oli suur veega
lahjendatud kannutäis viina.
Brand asus toidu kallale ja hävitas selle hämmastava
kiirusega. Siis haaras ta topsi üsnagi kange
märjukesega ning kummutas selle ühe
sõõmuga tilgatumaks.
«Ma käisin koos meestega päris kantsi juures
väljas ja vaatasin kõik üle,» alustas ta
pikema sissejuhatuseta. «Asi on halb. Nende kindlus on
üpris tugev ja ilma üllatusmomendita me seda ära
ei võta. Ning isegi siis läheb meil hädasti imet
tarvis. Piiramiseks ei jätku meil nii aega kui ka mehi.
Oleks mingi muu võimalus, siis loobuksin ründamisest,
kuid kahjuks teisiti ei saa. Me peame oma ülesande
täitma ja kõik pimedust kummardavad värdjad
teise ilma saatma. Homme asume asja kallale ja jumalate abiga ka
võidame!»
Kuna lord Ray hindas oma sõbra tarkust ja vaprust
kõrgelt ning tunnustas tema teeneid kogu
sõjaväe ees, pühendas ta Brandi loomulikult oma
plaani ja küsis suurte kogemustega kangelaselt ka natuke
nõu. Arutanud paari tunni jooksul kõik
üksikasjad põhjalikult läbi, jäid nad
tulemusega lõpuks enam-vähem rahule, kuigi kavas
oli veel palju nõrku kohti
Alustama pidid nad väga vara hommikul ja proovima kohe
tormijooksuga lossi peaväravast sisse murda. Kui see ei
peaks juhuslikult õnnestuma, tuli meestel taganemist
teeseldes vaenlased oma kaitsva kindluse rüpest välja
meelitada, et nendega siis väljal lahingusse astuda.
Põhirünnaku juhtimise usaldas lord Ray Brandi
kätte, sest temast paremat väejuhti niikuinii kusagilt
võtta polnud ning pealegi mõjuks kangelase
legendaarsus meeste moraalile hästi. Ray ise otsustas
väikese üksusega igaks juhuks tahaplaanile
jääda, sest kui peaks tulema avamaa lahing, on nii
kergem vaenlasele vastu astuda.
«Mis su näoga juhtus?» päris lord Ray veel
enne sangari lahkumist.
«Kurat! Komistasime ühele nende patrullile otsa.
Neid oli umbes kümme meest ja kohe, kui nad meid nägid,
tungisid kallale. Kindlasti lootis nende juht tänu
arvulisele ülekaalule meile ilma abivägesid kutsumata
ots peale teha, kuid me valmistasime talle paraja pettumuse. Meid
oli küll kaks korda vähem, kuid enne kui nad midagi aru
jõudsid saada, olid kõik minu mehed vastased juba
tapnud,» ütles Brand irvitades.
«Keegi ei pääsenud kantsi hoiatama?»
kartis Ray hommikusest üllatusmomendist ilma
jääda.
«Ole rahulik, ei jõudnud keegi kuhugi,»
vastas Brand veendunult.
«Siis on kõik hästi,» ütles lord
Ray.
«Igatahes poen ma nüüd kohe põhku, homme
ootab ees karm päev. Meie sõdurid on küll
tugevad ja karastatud nagu teras, kuid meil läheb vaja
midagi, mis kallutab kaalukausi meie kasuks,» ütles
Brand ja tõmbas oma suure tumeda keebi rohkem endale ligi
enne kui astus telgist välja külma kätte.
Kuid lord Ray teadis juba, et see midagi saab olema Brand ise,
sest mehele oli antud kõrgemalt poolt uskumatud
võimed. Ja seda polnud ta kuulnud kuulujuttudest.
***
Hommikul varavalges rivistas Ray oma armee üles. Ta pidas
meestele lühikese, kuid sütitava kõne ning
saatis nad siis kuulsa kangelasega eesotsas kantsi vallutama. Ise
jäi ta rahulikult oma hetke ootama, mis ei pruukinud kunagi
saabuda.
Kõrvulukustava kisaga tormasid sõdurid kindluse
peale.
Kaitsjate üllatus oli suur ja tekkinud segaduse varjus
läks Brandil korda murda läbi tugevast väravast
ning jõuda avarale siseõuele. Kuid seal kohtasid
nad juba hästi organiseeritud vastupanu ning olid sunnitud
noolerahe all taanduma. Mehi langes nagu loogu ning ainult Brand
ja mõni ta kaaslane pääses terve nahaga.
Kuid sellega polnud rünnak veel lõppenud. Samal
ajal kui Brand võitles kantsi hoovis oma elu eest,
õnnestus ühel teisel üksusel sisse tungida
massiivsest küljeuksest. Sõdurid võitlesid
vapralt ja ei löönud isegi siis kõhklema, kui
vastaseid üha enam juurde tuli ning lahing järjest
verisemaks muutus. Mehed mõistsid, et võit on
käe ulatuses ja rühkisid vihasemalt edasi, pannes vaevu
tähele oma kaotusi.
Aga nii ei saanud see kaua kesta. Varsti ilmus
võitlustandrile, milleks oli kitsas ja rõske
koridor, võimas maag, kes asus oma tulekeradeks muutuvate
loitsudega ka seda hästialanud rünnakut tagasi
tõrjuma.
See oleks võluril kindlasti ka korda läinud, kui
taganevatest meestest poleks mööda trüginud
hiiglaslik Brand. Kuulamata teiste hoiatusi, kargas ta maagile
vihaselt kallale ning peale lühikest, kuid ägedat
võitlust lebaski võlur koos mõne oma mehega
surnult suures vereloigus külmal ja kalgil
kivipõrandal.
Vastased ei riskinud oma pealetungi enam jätkata, sest
kartsid, et hirmuäratav kangelane kustutab ka nende
eluküünla ning taandusid nüüd igaks juhuks
ise. Brandi mehed kasutasid avanenud võimalust ja
ründasid uuesti, kuid nende üürike õnn
pöördus õige pea. Nad olid sunnitud koridoridest
lahkuma, südames lootus, et saavad vaenlasega arved
õiendada vabas õhus.
Osavalt teeseldes paanikas sõjaväge, taganesid
vaprad sõdurid suurele rohumaale, lõplikus
võidus kindel vaenlane neil otsustavalt kannul. Brandi
sõjavägi oli peaaegu poole väiksem
jälitajate omast, kuid neil oli veel üks trump varuks
-- lord Ray.
Siis kui tagaajajad olid jõudnud kindlusest juba nii
kaugele, et kiire taganemine sinna varjule osutus juba
võimatuks, andis kangelane oma sõduritele
märku ning kohe olid nad võitlusvalmis. Samal ajal
ilmus nähtavale ka lord Ray ise ning lahing võis
jätkuda.
Juba teist korda õnnestus neil mitu korda tugevamat
vaenlast üllatada. Enamus kiiresti lähenevatest
sõduritest kaotas pea, kuid oli ka neid, kes Brandile
vapralt vastu astusid. Aga oli juba lootusetult hilja.
Kõik väljal olnud vaenlased tapeti halastamatult,
kuid kindlusesse tungida ei õnnestunud neil ikkagi. See
oli liiga tugev.
*
Õhtupäike libistas aegamisi oma viimased kiired
üle välja ning loojus siis. Tallatud rohul lebas palju
langenuid, kellest enamuse moodustasid vaenlased, kuid seal oli
ka Ray mehi. Surm ei soosinud kedagi. Näljased kaarnad
täitsid külma inimlihaga oma tühja kõhtu
ning tõstsid kisa nende peale, kes julgesid lindude
sünget pidusööki segada.
Lõkked olid süüdatud. Vahid sammusid reipalt
valguse ja pimeduse piirimai ning kiikasid rahulikult vallutamata
jäänud kindluse poole. Enam polnud nende mõtted
nii tumedad.
Tule ääres vahetasid leiba luuse laskvad mehed
värskeid lahingumuljeid ja olid üllatavalt hästi
meelestatud. Täna ei saabunudki kardetud hukk, vaid hoopiski
edu, mis andis homsele juba rohkem eeldusi.
Põhiliseks jututeemaks oli erinevate sõdurite
kangelasteod ja vastaste nõrkus ning uskumatu lollus.
Eriliselt tõsteti esile aga võitmatut sangarit
Brand Ek Noari. Ülistati kangelase tublidust ning
mõistatati, kust tuleb mehe ülivõimas
vägi. Pakuti välja igasuguseid teooriaid, kuid
kõige usutavama ning huvitavama pajatas üks vana
seersant, kes oli maailmas palju ringi rännanud ja nii
mõndagi näinud.
«See oli vahest kümmekond aastat tagasi, kui ma
kohtasin ühte kuulsat mõõgameest, kes oli
parasjagu minemas mingile turniirile, kust pidid osa võtma
paljud üllad rüütlid ja võitmatud
kangelased, kel polnud just muuga tegemist,» alustas
vanamees.
«Kui ma tahtsin teada paari tuntumat nime, mainis ta
teiste hulgas ka legendaarset sangarit, lugematute kuningriikide
päästjat ja musta maagia vastu võitlejat
-- Brand Ek Noari. Kuna ma olin tulnud kaugelt ja ei
teadnud sellest kangelasest midagi, palusin
rändrüütlil selgitada ja sain uskumatu loo
osaliseks.
Elas kord mees, kes oli ühe maa kuningas. Ta oli hea
valitseja ning kaubavahetus teiste riikidega tõi
kõvasti sisse. Päev päevalt kasvas nii tema kui
ka kogu maa jõukus, mis tekitas kadedust naabrites, kuid
veel polnud aeg küps. Kuningas oli hea väejuht ning
tema sõjavägi paremini varustatud kui ükski
teine ning keegi ei riskinud rünnata.
Kuid ühel päeval pidi see idüll lõppema.
Kuninga vastu sõlmiti kohutav koalitsioon, mille ette otsa
asus Suure Ida anastanud Sortskuningas. Tema kurjad
käsilased ja liitlased külvasid kaua surma ja hirmu
igal pool kuningriigis, enne kui kuningal läks korda oma
vägi kokku kutsuda.
Toimus lahing, mis kestis mitu päeva ja ööd.
Kaua heitlesid vastased teineteisega nagu võrdne
võrdsega, kuid siis pani Sortskuningas tänu mustale
maagiale oma paremuse maksma. Kuninga armee purustati
täielikult ning kõik, kes elusalt kätte saadi,
hukati kohapeal kõige julmemal moel või siis
muudeti mingiteks jälkideks olenditeks. Ainult kuningal
endal õnnestus põgeneda, kuid sellest polnud enam
kasu.
Ühe hooga tungis Sorts kuningriigi pealinnani, kus viibis
ainult hädavajalik paarisaja meheline garnison ning tegi
selle maa tasa. Üle maailma tuntud uhkest linnast ei
jäänud isegi kivi kivi peale, mida mälestada.
Sortskuningas vangistas ka löödud kuninga perekonna,
rüvetas ja teotas julmalt igat selle liiget ning lasi nad
metsikult ning piinarikkalt hukata.
Matnud oma häbistatud lähedaste surnukehad, andis
vihane, masendunud ja kättemaksu ihkav kuningas nende
värsketel kalmudel enesele vande, et nii kaua kui talle
elupäevi antakse, püüab ta hävitada
kõik musta maagiat kasutavad võlurid, keda ta
kätte saab, alustades Sortskuningast.
Kõike märkavad Jumalad kuulsid seda tõsist
vannet ja kutsusid meeleheitel kuninga enda juurde. Nad lubasid
mehele, et pikendavad ta iga, kui ta oma sõna peab ja
tõepoolest pimeduse vastu võitlusesse asub.
Loomulikult oli kuningas nõus ja Jumalad paljastasid
talle, kuidas nad seda teha kavatsevad
Selgus, et ühe tundmatu mäe jalamil asub ühes
raskesti ligipääsetavas paigas puu, mis on väga
tihedalt kuningaga seotud. Nii kaua, kui elab see puu, ei tasu
kuningal millegi pärast muret tunda. Ta on sõna
otseses mõttes võitmatu, kuid kui puuga midagi
peaks juhtuma, siis sureb samal hetkel ka mees.
Kuningas läks ja tappis kurja Sortskuninga,
hävitades tema hirmuvalitsuse ja tuues oma maale taas
rahuaja. Kuid ise ta ei saanud seda enam valitsema ei
jääda. Ta oli oma vandega seotud ning ei tahtnud seda
murda. Ta oli õilis mees, kuigi kibestunud, sest
kättemaks ei toonud loodetud rahuldust.
Jätnud kõik selja taha, asus kuningas, kes oli
julmalt oma troonilt tõugatud, maailmas ringi rändama
ja oma igavest ülesannet täitma, nagu nõudsid
seda jumalad, kogudes ise sealjuures järjest rohkem
kuulsust. See kuningas oli Brand Ek Noar,» lõpetas
seersant oma jutu. Kuigi enamus sõduritest seda eriti
tõsiselt ei võtnud, avaldas lugu ikkagi tohutut
mõju ja tõstis Brandi populaarsust.
***
Varased päikesekiired peegeldusid igilumega kaetud
mäetippudelt silmipimestavalt tagasi. Õhk oli selge
ja meeldivalt karge, kuigi suure kõrguse tõttu
veidi raskesti hingatav. Kirkal sinisel taevalaotusel ei
sõudnud ühtegi pilvelaeva. Hommik oli
ääretult ilus ja kütkestav, ees ootas uskumatult
kaunis päev.
Mööda konarlikku mäepinda ronis üles
kümneliikmeline salkkond. Kuigi tõus oli
silmnähtavalt raske ja kurnav, ei paistnud mehed sellest
eriti hoolivat. Peaaegu kõik nad olid mägede pojad ja
armastasid kõrgmaa loodust, selle süütust ja
puutumatust, ning rikkalik tasu, mida oli lubanud ekspeditsiooni
jõukas juht, innustas neid veelgi enam
Salga liidriks oli umbes viiekümneaastane heas vormis
mees. Tema kogukas keha viitas jõule, mida nii
mõnigi rammumees oleks võinud kadestada, kuid
silmis värelev arukas ning uudishimulik pilk andis
tunnistust teadmisjanulisest ja haritud mehest.
Mõne aja pärast jõudis seltskond
väikesele kaljupaljandikule, mille kohal kõrgus
kitsas eend, kust rippusid alla lopsakad rohelised ronirohu
tuustid. Kaugemal võis veel aimata mingi tundmatu puu
võra.
Mehed peatusid ja juht käskis neil seada valmis
ronimisvarustus mööda horisontaalset, peaaegu ilma
ühegi pidepunktita seina. Siis võttis ta endalt oma
kitsenahkse jaki seljast, paljastades lihaselise rinna ning
valmistus meeste üllatuseks ise ronima. Teistel palus ta all
oodata ja mehed olid sellega väga rahul, sest keegi ei
tahtnud nii ilusal hommikul end väsitada.
Umbes kahekümne meetri kõrgusele tõusmiseks
kulus tal paar väsitavat tundi, mis tõid mehele
suured higipärlid laubale, kuid tema meelest oli raske
teekond end lõpuks ära tasunud. Ta oli saavutanud oma
eesmärgi.
Eendi serval seistes avanes talle imeilus vaatepilt.
Mägilumest jõudu ammutav kristallselge veega allikas
toitis mahlakat rohtkatet ja ühte kuninglikku puud, mis oma
kirevate lehtede ja sügav-pruuni koorega oli
kirjeldamatult kaunis. Mees silmitses seda natuke aega lummatult,
unustades terve õela maailma enda ümber, enne kui
hakkas tasakesi sellele lähenema. Ta ei mõistnud ka
ise miks ta nii kummaliselt käitub, kuid arvatavasti ei
tahtnud ta rikkuda selle paiga sügavat rahu.
Järsku hakkas miski puuvõras ehmunud rabistama
ning mõne hetke pärast lendasid sealt välja viis
pisikest, kuid toreda sulestikuga lindu, kes suundusid
kõrgele sinitaevasse endale uut puhkepaika otsima.
See oligi puu, mida mees oli proovinud leida suurema osa oma
elust. See puu pidi korda saatma imesid, nii rääkis
üks vana müüt ja millegipärast uskus mees
seda. Legendid olid varemgi tõeks saanud.
Mees võttis vöölt väikese terava kirve
ning lõi ühe kiire ja tugeva hoobiga puu juure pealt
maha. Siis tükeldas tüve väikesteks tükkideks
ning asetas need oma reisikotti.
Natuke aega puhkas mees jalgu, kustutas janu külmast
allikast ning ronis kiirustamata alla, kus ootavad kaaslased said
oma juhi rahulikust käitumisest aru, et kõik on
korras ja varsti võib saada lubatud tasu. Teadusmees oli
aga kõige õnnelikum, sest tema unustus oli
täitumas. Varsti võis ta oma kuningriigis saada
suureks ja võimsaks.
Kusagil ja kunagi oli ta poole kõrvaga kuulnud lugu
elupuust, kuid pidas seda tavaliseks väljamõeldiseks.
Ta teadis, et puul on mingi seletamatu vägi, kuid ei uskunud
selle seotust mingi kuningaga kusagil kuningriigis, sest see
oleks olnud juba liiga jabur.
***
Koiduvalgus leidis kangelase Brandi ja lord Ray taas kindluse
eest. Mehed olid just saatnud kantsi oma saadiku koos käsuga
alistuda, kuid vaene sõdur ei jõudnudki kunagi
tagasi. Sellega oli luhtunud lootus kindlust ilma edasise
verevalamiseta vallutada ning lord Rayl ei jäänud muud
üle, kui rünnata.
Sõdureid täitis uskumatu võitlusind. Nad
tormasid metsikult röökides vastu oma saatusele, mis
võis olla nii hiilgav võit kui ka purustav
kaotus.
Alguses läks kõik hästi. Lord Ray meestel
õnnestus uuesti suurest väravast sisse tungida ning
isegi müüridele tõusta. Paljud neist langesid,
kuid seda ei pandud suures tuhinas tähelegi. Brand
võitles alati kõige ohtlikemas kohtades ja igal
pool, kus tema esile kerkis, tehti vapustavaid edusamme. Mitu
maagi leidis läbi tema käe oma otsa ja juba tundus, et
võlureid rohkem polegi, kui ilmus välja kõige
võimsam neist.
Karmatult astus Brand vastu hirmuäratavale maagile ja
kahjuks kaotas kahevõitluse temaga. Keegi ei näinud
täpselt, kuidas kuulus sangar hukkus, kuid hiljem teati
rääkida, et hiiglaslik tulepall, mida oli
võimatu tagasi tõrjuda või vältida,
neelas Brandi alla.
Kohutav uudis kangelase langemisest levis lord Ray
sõjaväe seas nagu kesksuvine kulutuli ning paanika
halvas meeste tahte. Kiiresti koondas maag, kes oli ühtlasi
ka kindluse valitseja, oma segi paisatud ning juba peaaegu
löödud mehed ja asus vasturünnakule.
Võitluse lõppvaatus oli tormiline ja
õudne. Lord Ray mehed pistsid hirmunult põgenema ja
vaenlased jälitasid neid nii kaua, kuni väsimus nad
tagasi sundis pöörduma. Tundmata halastus kellegi vastu
tapeti kõik, kes kätte saadi. Ainult lord Rayl ja
võib-olla sajal ta sõjamehel õnnestus
pääseda hukust.
Brand Ek Noar oli aga surnud ja tema maiseid
jäänuseid ei leitud kunagi.
***
Kui teadusmees oma kuninga ees reisipauna avas, ei leidnud ta
sealt seest mitte midagi. Mis mõtted sel hetkel tema peas
võisid keerelda, seda ei tea keegi, kuid ilmselgelt oli
puu kadunud, jätmata ühtegi jälge.
|