24.09.2001 09:36:04

Veiko

Ei taha nõustuda Indrek Hargla seisukohaga, et algus on igav. Minu meelest on just algus loo parim osa, paljulubav... Kuid jah, lõpp vajub käest ära, liialt palju etteaimatavust. Samas annab lugu küll põhjust täiesti aksepteerida peakangelase selliseid ütlusi, nagu "kaalukauss", kuna polnud ju tegemist mingi stepis võrsunud nomaadiga, vaid ikkagi endise võimsama kuningriigi valitsejaga, kelle suust oleksin valmis kuulma ka selliseid sõnu, nagu "artikulatsioon", "strateegiline lähtepositsioon" ja muud sellist. Lugu oli mõeldud ilmselt lihtsalt tavalise lugemisvarana ning selle ülesande on ta ka mööndustega täitnud. Kuid peab nõustuma sellega, et autoril on veel kõvasti arenguruumi. Jõudu!

14.09.2001 09:22:08

Silver Sära

Igavavõitu ja täis klishee-tüüpi väljendeid. Sorav jutustamisoskus ei suuda neid stampväljendeid kuidagi kompenseerida.

11.09.2001 15:56:44

Indrek

Sissejuhatav osa - kus tegelasi ja toimumiskohta tutvustatkse, on igav... Sinna oleks miskit knihvi vaja, mis suuremat huvi äratab. Praegu saame teada vaid, et lord on psühhopaat, kes sonivaid vanamutte hukkab ja et Brand väidevalt mõistab ise nõiduda. Karmide - habemestüügastes armiliste meeste kirjeldused on trafaretsed ega tee neid rohkem inimesteks. Alustada võiks tegelikult sealt, kus Brand einet võtab ja luurekäigu tulemustest raporteerib - eelneva sissejuhatuse saanuks vihjetega järgnevasse peita. Brandi kõnepruuk, mis rohkem Willardit meenutab - läheb lahku sellest kujust, mida autor (minu arvates) tahtis luua... Ootaksin tarmukamat ja vähem ärplevamat sünget, enesessetõmbunud sõdalast. Laused nagu - "Meie sõdurid on küll tugevad ja karastatud nagu teras, kuid meil läheb vaja midagi, mis kallutab kaalukausi meie kasuks" on täiesti ülearused. Rääkimata sellest, et taolise sõjahundi suus kõlab väljend "kaalukauss" kuidagi kummastavalt. Lahingukirjelduses puudub dramaatika - see on tuim, kuidagi kobav, ent samas püüdev. Edasi lõppeb aga jutt ära... tuleb ebakohaselt pikk meenutus ja siis - noh, ütleme, et teadlane fäntazi-loos on iseenesest hea leid - mittemidagiütlev finaal.

Korduvalt öeldud sõnad - et pole peategelast ja miskit korraliku jutu jaoks vajalikku ideed. On püüdlikust koiduvalguse, päikesekiirte, õhtuhämaruse jms kirjeldamisel ning kange soov teha heroilist fäntazit. Puudu jääb intrigeeritusest, tegelaste suhestatusest... üldse väga palju jääb puudu.

Et kuna on "labor" siis võtsin nii pikalt põhjata. Halvasti ei tahtnud öelda - tuleb edasi kirjutada, tööd teha ja jõuda selle kirgastava hetkeni, mil selgub, et mis peab heas jutus olema ja mis mitte. Kui edasi kirjutatakse, siis see hetk ka tuleb.

11.09.2001 14:57:24

Mart

Lugeda sai ja läks nagu libedalt see arendus. Liigagi libedalt minu jaoks. Tore lugu aga kesine, etteaimatav. Jaksu järgmiseks korraks.

11.09.2001 14:22:30

Avo Nappo

Teostuselt meenutas see lugu pisut keskaegset skandinaavia saagat. Nii umbes 1000 aastat tagasi oleks see lugu võinud laineid lyya kyll. Ainuke häda, et vahepeal oli meil siin Walter Scott.. ja siis tuli Sapkowski.. ;)

Kui nyyd noor autor seda ilusasti maha märgitud rada pidi edasi ryhiks, siis võiks asjast põhimõtteliselt asja saada.

Praegune tekst on ilmselt esimene katsetus? Sellest esimesest proovitööst, ma hästi ei kujuta ette et midagi teha annaks. Aga katsetuseks - miks mitte. Järgmisest ootaks juba vähegi intrigeerivamat ja keerulisemat, samas loogilisemat syzeed ning karaktereid.