On juba hämar, kuid põlevad lõkked ei lase
metsalagendikul toimuvast midagi pimedusse
peita. Tuledest valgustatud platsil käib tants.
Pikkades linastes hamedes haldjatüdrukud keerlevad
keerulistes mustrites vaevu jalgadega maad puudutades.
Lõkkesõõrist väljas mängivad tumedad kogud
viiuleid, vilepille ja ka paar torupilli teevad
häält. Meeshaldjad ja nende naised jälgivad
tähelepanelikult noorte tüdrukute tantsu, seistes ise
valguse ja varju piiril.
Äkitselt muutuvad vaatajate ilmed, sest tantsijate
muster läheb natuke sassi, ebameeldiv üllatus!!
Kuid mõne hetkega muutub ebameeldiv
üllatus, sest keset haldjatüdrukuid,
kes jätkavad naerdes oma tantsu uute mustritega,
on endale teinud ruumi inimeselaps, tema tants on metsik
kuid lummav oma siiruses, tema silmad pilluvad
naerusädemeid ja lilledest pärg heledates, tantsu
rütmis siia-sinna pekslevates juustes püsib seal
kui nõiaväel.
Pidu kestab varavalgeni, haldjate
kontrollitud ja viimse nüansini viimistletud
liigutustega nauditav liikumine kõrvuti
inimtüdruku tantsurõõmuga, mis oma loomulikkusega
ei jää alla müstiliste olevuste kunstile...
Enne lahkumist laotab üks haldjamees oma
rohelise mantli unne suikunud tüdruku peale
ja libistab käega kergelt üle magaja juuste.
«Kahju,» mõtleb ta, «kui inimesed suureks
kasvavad...» Lõkked kustuvad nõiaväel.
|