01.09.2001 |
Veiko Belials
Viimane ülesanne |
Arvustused |
«Daamid ja härrad.
Pöördun järgmise palve/ettepanekuga. Tuli kange
tahtmine kirjutada mõni paroodia ja ühe saingi valmis
(Berg). Ja läks mõte vähe suurema projekti
peale. Nii et kõigepealt tahaks paroodiate subjektide
käest nõusolekut paluda, et ega kellelgi midagi vastu
pole. Olen mõelnud nii, et on raam (Belialsi/Simpsoni
Existerion), mille sisse paigutuksid lühemad lood (1-2
lk). Ja kavatsengi parodeerida Orlaud, Veskimeest, Caini, Bergi.
Aga mure on veel selles, et äkki viitsiks keegi ka Hargalt
parodeerida, et siis saaks need asjad kokku kleepida.»
Nii kirjutas Indrek Hargla 24. mail. Ja sellest kirjast
ajendatuna sündis järgmine lugu, mis loodetavasti
sisaldub selles Indreku suuremas projektis, nagu ka lugu, mille
ma Indreku eelnevale palvele vastu tulles Grpowski kohta
kirjutasin.
|
«Peatus!» kamandas Willard, WSA turvateenistuse
erirühma juht, väsinult. «Jacks, Ricardo, hoidke
ümbrusel silm peal.»
Mehed noogutasid vaikides ja kadusid hääletult
rohekasse hämarusse, teised toetasid end kergendustundega
väänlevate tüvede vastu, pühkisid higi ja
üritasid puhata. Nad sumpasid teist päeva selles neetud
mülkas, mis meenutas mangroovisood, ning
maskeerimismaalinguid, mis nad eelmisel hommikul näole olid
kandnud, polnud enam tarvis -- nad olid niikuinii
pealaest jalatallani sopaga koos.
«Kuule, pealik, mida või keda me seekord
otsime?» päris Olafsen, viikingikasvu norralane,
tülpinult.
Willard õngitses pluusitaskust filtrita Cameli ja
klõpsas vanamoodsa bensiinitulemasinaga põlema.
«Pole aimugi,» raputas ta suitsu pahvides pead.
«Ei peetud vajalikuks seletada. Ainus, mida ma tean, on see,
et mingi eksperiment on jälle kontrolli alt väljunud ja
et me peame silmad lahti hoidma. Kõrgem salastatuse aste.
Kõrgem ohu aste. Ja kõrgem tasustamise
aste.»
«Hobusepask!» pomises Olafsen.
Planter ja Davidson vahetasid murelikke pilke. Nemad, nagu ka
poolakas Pozniewsky, keda kõik Pan'iks kutsusid,
kõhetu korealane Li-jen ja Switsky, kelle rahvust
keegi ära ei osanud arvata, olid rühmas uued.
«Rohelised», nagu Dutch rahulolevalt märkis.
Jacks ilmus välja nagu lummutis. Willard ei suutnud ikka
veel lõpuni harjuda indiaaniküti verd kaaslase
hääletu oleku ja erakordse ohutajuga, mis tegi ta
piiluri ja valvurina asendamatuks.
Willard kustutas suitsu ja vaatas Jacksile küsivalt
otsa.
Too raputas tummalt pead, nii et kotkasulg ta juustes
pendeldama hakkas.
«Ei meeldi see kõik mulle, seeru,» lausus ta
sosinal, kasutades Willardi kunagist, sõjaväeaegset,
auastet. «Kuula! Kuuled sa midagi? Vaata ringi! Näed sa
midagi? Ei meeldi mulle see hääletu ja liikumatu
maailm!»
Willard vaatas ringi. Seda, et soos oli vaikne, oli ta juba
ammu märganud. Nüüd pani ta aga tähele, et
vaikus oli tõepoolest kõikehaarav. Ei ühtegi
heli peale nende, mis mehed tekitasid. Ja ka need sumbusid kohe.
Ja mis veelgi kummalisem -- kogu maastik oli liikumatu.
Päikese viltused kiired, mis läbi puude võrade
soo liikumatut pinda valgustama küündisid, seisid
paigal. Ei värelust, ei võbinat. Ükski oks,
ükski leht ei liikunud. Ja ka kiired ise... Päeva
edenedes oleksid need pidanud suunda muutma. Ja
langemisnurka...
Willard nipsas koni minema ja jälgis selle lendu. See
kukkus mustavasse vette ja kadus. Hääletult. JA RINGE
JÄTMATA!
«Raisk!» vandus ta ja haaras oma 9-millimeetrise
Star Z-84 tüüpi püstolkuulipilduja. Mehed
vabastasid tema eeskujul oma MAC-id kaitseriividest ja
koondusid ringi.
«Mis me teeme, Will,» päsis Olafsen
sosinal.
«Me peame sellest neetud soost välja
pääsema. Jacks, sina juhid. Kus Ricardo on?»
«Patrullib,» vastas Jacks ja huikas vaikselt.
Hääl sumbus kohe, kuid ilmselt oli mehhiklane seda
siiski kuulnud, sest ta ilmus kohale, automaat laskevalmis.
«Olaf -- sina katad Ricardoga tagalat.
«Rohelised» keskele. Ja sina, Dutch, hoia neil silma
peal. Igaks juhuks.»
Dutchi kirikuõpetaja-ilme väändus
hapukasse grimassi.
«Lähme, lasteaed!» pomises ta
löödult.
Nad sumpasid minema ja nende sammud ei tekitanud soo
liikumatusse pinda vähimatki lainetust.
***
Põrgu läks lahti pisut pärast lõunat.
Willard oli just harjumuse sunnil pilgu päikese poole
tõstnud, et kellaaega ja asukohta määrata (see
oli kiirem ja mugavam moodus, kui kella ja kompassiga jamamine),
kui tardunud valgusvihkude nägemine talle nende olukorda
meenutas. Ta vandus vaikselt ja samal hetkel lülitati
päike nagu suur lamp välja. Korrapealt valitses
ümberringi pilkane pimedus.
«Öise nägemise seadeldised!» kamandas ta
sekundikski enesevalitsust kaotamata ja tõmbas
elektroonikat täispikitud optika ette. Soe vesi läikis
läbi seadeldise rohekalt, puud moondusid mustavateks
varjudeks. Mehed jätkasid Jacksi juhtimisel teed, kui
Davidson ootamatult mülkasse sattus. Olafsen oli esimene,
kes teda välja tõmmates mõistis, et midagi on
valesti.
«Will, jalad!» hüüatas ta äkki
hoiatavalt.
Willard pööras pilgu allapoole. Esimene asi, mida ta
märkas, oli halvenenud nähtavus. Esimese hooga
mõtles ta, et seadeldise toide jupsib, kuid taipas siis.
Ta oli juba mõnda aega tundnud, et jalgu liigutada on
üha raskem. Esialgu oli ta selle mülka arvele
kirjutanud ja muretsenud vaid, et keegi teine peale Davidsoni
sisse ei vajuks. Nüüd äkki taipas ta, mis
tegelikult teoksil on. Soo jahtus. Ja kiiresti.
«Soo hangub!» röögatas ta. «Jalad
käima, kui te kinni ei taha jääda!»
Mehed sikutasid jalad üha tahenevast pinnasest välja
ja tammusid nagu kari pühvleid. See oleks olnud naljakas.
Aga ei olnud. Jalgu välja sikutada oli üha raskem, aga
kui tekkis esimene kirmetis, läks kergemaks. Nad ei vajunud
enam kohe läbi ning pikapeale õnnestus neil esialgu
veel haprale pinnale püsima jääda. Vaid Li-jen
oli ühte jalga pidi kergelt kinni jäänud. Ja
loomulikult Davidson, kelle nad selle müttamise käigus
olid unustanud. Davidson istus vööst saadik sees ja
ainus hea asi oli see, et ta enam ei vajunud. Aga teda ei saanud
ka välja tõmmata.
Willard lükkas kasutuks muutunud öise nägemise
seadeldise otsmikule ja süütas sellesse monteeritud
tillukese prožektori. Sile must pind jalge all meenutas
asfalti. Ta põrutas paar korda prooviks jalaga ja noogutas
siis.
«Labidad!» kamandas ta. «Kang oleks parem, kuid
seda meil pole.»
Veel mõned prožektorid süttisid ning Switsky
ja Pan, kes olid varustuse hulgast kokkupandavad
sapöörilabidad välja otsinud, asusid Davidsoni
lahti päästma. Pinnas oli rabe ja murdus kergesti ning
näis juba, et Davidsoniga rohkem probleeme ei teki. Nad
eksisid. Dutch oli just käe sirutanud, et Davidson
välja tõmmata, kui too äkki nagu
šampusepudeli kork avardatud august välja lendas. Tema
järel purskus august välja simipimestava valguse voog,
mis Dutchi sõrmeotsad minema viis ja Li-jeni, kellel
ainsana öise nägemise seadeldis veel ees oli, pimedaks
tegi. Ka teistel tulitasid silmad veel pikalt pärast seda,
kui valgussammas juba kadunud oli ja nägemine taastus.
«Kas sa nägid sama, mida minagi?» sosistas
Olafsen, kes oli Willardile külje alla nihkunud.
Willard noogutas süngelt. Ta oli arvanud, et
nägemine teda petab, liialt jube oli vaatepilt, mis talle
enne pimestumist valgussambas avanes. Davidson tõmbles
hääletult karjudes valgusvoos ja teda oleks nagu
läbi valgustatud -- keha oli kadunud ning skelett
paistis. Siis nägemine kadus ja see säästis teda
edasisest.
Olafsen osutas silmadega jalge ette. Willard vaatas ja
nägi paari konti, siledat, otsekui poleeritut.
«Pask,» pomises ta Olafseni lemmikväljendit
laenates ning taipas alles siis, et näeb ilma öise
nägemise seadeldiseta. Päikest polnud endiselt, kuid
puutüved olid hakanud kergelt helendama. Sellest piisas, et
ümbrust eristada.
«Läksime!» hüüatas ta.
«Eluga!»
Mehed hakkasid sõnagi lausumata liikuma. Tahkunud soo
oli sile nagu asfaltplats ja peagi lasid kõik kerget
sörki, isegi Li-jen. Soo kõmas, nagu jookseksid
nad suurel trummil ja see kõmin kasvas. Maapind jalge all
hakkas sammude rütmis võnkuma ja enne kui Willard
mehi hoiatada jõudis, hakkas see pragunema. Kiiresti
laienedes ning lõhanguid ja kuristikke moodustades jooksid
praod raginal laiali. Willard, kes kartis, et pragudest ilmub
taas see seletamatu ja tappev valgus, hingas kergendatult
-- praod olid küll ohtlikud ja ähvardasid neid
üksteisest eraldada, kuid mingit valgust sealt enam ei
paistnud.
Pani karjatus sundis Willardi ümber pöörduma.
Poolakas oli hetkeks seisma jäänud, et ohutumat suunda
valida, kui pragu otse ta jalge all avanes. Willard jõudis
veel näha ta kätt, mis serva külge üritas
klammerduda, siis kadus seegi. Ta hüppas lähemale ja
kummardus üle ääre vaatama, kuid põrkus
siis pööritust tundes tagasi. Hetkeks tundus talle, et
ta on hulluks läinud, nii võimatu näis pilt, mis
silmadele avanes. Kuristikust ta jalge all paistis sügavmust
lõpmatus, mis oli tähti täis. Kõle
kosmiline tühjus näis kutsuvat ning Willard taganes
pikkamisi, näidates kaaslastele, et nood eemale
hoiaksid.
Alles kümnekonna sammu kaugusel andis tühjuse
tõmme niipalju järele, et Willard sai end ümber
pöörata. Olafseni küsiva pilgu peale raputas ta
vaid pead ja norralane ei hakanud rohkem pärima. Willard
lasi pilgul hindavalt ringi käia. Pragunemine oli
lõppenud ja väike salk seisis otsekui keset
hiiglaslikku ämblikuvõrku, mis neil tee igas suunas
ära lõikas. Siiski... mitte igas suunas. Lõuna
pool avanes kitsuke läbikäik.Willard krimpsutas
nägu. Talle ei meeldinud, kui talle midagi peale sunniti.
Nüüd ei olnud neil aga valikut ja ainus tee võis
tähendada lõksu. Ta ohkas ja viipas käega. Mehed
läksid liikvele.
***
See oli lõks. Rada lõppes ovaalse platsiga,
millel hiiglaslikele puudele sarnanevad sambad
pööristena ringi kihutasid. Rada nende selja taga
hakkas pragunema, sundides neid aina edasi, vastu nendele
hullunud titaanlikele vurridele. Nagu vari, vilksatas Willardi
teadvuses korraks midagi tuttavlikku, kuid tal polnud aega
järele mõelda, mis see oli. Üks sammastest
sööstis otse Li-jeni poole ja korealane, kelle
nägemine ikka veel polnud taastunud, pööras end
välkkiirelt ümber, laskus ühele põlvele
ning tõstis raketiheitja.
«Ei!» hüüatas Willard, kuid oli juba
hilja. Ta oli alati imetlenud korealase võitluskunstidega
treenitud meeli ja reaktsioonikiirust. Mürsk tabas samba
alumist kolmandikku ja lõi sinna suure, siledate servadega
augu. Korraga näis, nagu oleks tohutu tolmuimeja
tööle lülitatud. Kord ühte ülesannet
täites oli lennuk, millega Willard lendas, tabamuse saanud
ja väljas valitseva alarõhu tõttu olid nad
kurja vaeva näinud, et neid lennukist koos asjadega
välja ei imetaks. Nüüd juhtus midagi samalaadset.
Li-jen, kes oli sambale kõige lähemal, karjatas,
kui õhuvool ta kaasa viis ja samba sisse vedas. Siis
kärgatas plahvatus, sammas paiskus kildudeks ning jalge all
olev kummaline pind sulas ainsa hetkega. Sambad tardusid puudeks
ja Willardi rühm leidis end seismas põlvist saadik
tuttavas soos.
Eespool hakkas maapind tõusma ning Willard juhtis mehed
puudega kaetud künkale. Jacks ja Ricardo vaatsid koha
üle ja noogutasid -- plats oli puhas.
«Puhkus!» kamandas Willard. «Öö
veedame siin. Homme liigume edasi. Olafsen -- valvad
teisena, minu järel. Siis Jacks, Dutch, Ricardo, Switsky. Ja
nüüd vaikust -- ma tahan
mõelda!»
Ükski leht ei liikunud, kui tohutu vari künka kohale
kerkis. Näha polnud midagi, vaid õhk väreles
vaevumärgatavalt ning tähed paistsid veidi tuhmimalt
seal, kus varju heitev keha oleks pidanud asuma. See seisis hetke
puude kohal ja prantsatas siis alla nii et ümbrus rappus.
Künka harjale tekkis ruudukujuline jälg, kus maapind
oli jala sügavuselt sisse pressitud. Näha polnud
endiselt midagi ja ainult õhk väreles seal, kus oli
olnud laager.
***
Lew.R. Berg pani punkti ja luges jutu üle. Willardi sari
oli ennast juba ammendanud ja oli paras aeg asi ära
lõpetada. Lõpetada nii, et Willard ei saakski aru,
millega ta seekord kokku puutus, lõpetada müstiliselt
ja saladuslikult. Berg noogutas rahulolevalt ja kirjutas
pealkirja: «Viimane ülesanne». Siis kustutas ta
tule.
***
Willard lükkas lehed kõrvale ja piilus
ettevaatlikult välja. Kõik oli vaikne, ainult
õhk väreles vaevumärgatavalt seal, kus nad
laagris olid olnud. Ta lasi lehtedel tagasi langeda ja roomas
meeste juurde.
«Te nägite, mis juhtus,» sõnas ta
sosinal. «Mul oli õigus. Ma tean, kus me oleme ja mis
teoksil on. See pidi olema meie viimane ülesanne ja ma tean
täpselt, kes siin kontrolli alt on väljunud.»
Jah, tal oli tekkinud kahtlus kohe, kui ta nägi sambaid.
Midagi oli neis tuttavlikku, kuid alles siis, kui nad olid
laagrisse jäänud ja tal oli aega selle peale
mõelda, meenus talle, miks. Ta oli midagi sellist lugenud.
Berg, meenus talle. Lew. R. Berg. Ja halba aimates oli ta mehed
laagrist välja viinud. Viinud vaikselt, märkamatult,
vähimagi krõbinata. Ja tal oli õigus
olnud.
«On üks mees, kes kirjutab jutte -- Berg. Me
oleme tema loodud maailmas, tema fantaasias.»
«Mis, see on siis mingi tindisolkija unenägu
või?» vahutas Olfsen. «Hobusepask!»
«Tss!» sisistas Willard ja noogutas. «See ongi
see «eksperiment», mis kontrolli alt
väljus.»
«Mis edasi?» päris Dutch asjalikult.
«Töö ootab,» mühatas Olafsen.
«Ülesanne on ju veel täitmata.»
«Viimane ülesanne,» noogutas Willard. «Aga
mitte sel põhjusel, mis tema arvates.»
Ta tõmbas kuuli rauda ning muigas süngelt.
«Lähme vaatame, mis puust see Berg õige ise
tehtud on!»
|