Detsembris 1945 tassisid ülikondades kujud matsakaid lehepakke veoautodelt ühte äärelinna katlamajja. Peaaegu kogu 10. detsembri «The New York Timesi» tiraazh korjati müügilt ning põletati, sest lehenumbris oli ilmunud artikkel «Tuumapomm. Miks me sellest räägime? Kuidas me ta saime?»

Föderaalne Juurdlusbüroo ei kartnud seda, et venelane võiks üksikasjaliku joonistega varustatud artikli põhjal omalegi tuumapommi teha. Ei, mitte sugugi seda ei kartnud FBI.

Artikli põhjal saanuks asjatundja mõista, et tuumapommi pole võimalik valmistada.

Juba järgmisel minutil oleks ta möönnud, et Ameerika Ühendriikidel ei olegi tuumapommi.

Ning võib-olla ülejärgmisel minutil oleks liitlasvägesid Euroopas oodanud uus Caporetto või Dunkerque.

Ehkki Ameerika Ühendriikide president Truman oli Potsdamis oma abile sõnanud enne Nõukogude delegatsiooniga kohtumist -- «Kui see asi lõhkeb, aga ma arvan, et nii see läheb, siis on mul nende poiste tarvis päris paras kaigas olemas!» -- polnud tema sõnad muud kui suurejooneline bluff. Kui juba Saksamaa oli terve sõja asjatult ponnistanud luua imerelva, ei võinud see Ameerikalgi hõlpsalt edeneda.

Peale Prantsusmaa kapituleerumist ning Suurbritannia projekti «Tube Alloys» liitmist Manhattani projektiga olid liidreiks jäänud USA ja Deutches Reich. Kumbki uskus edusse ja püüdis teise tegevust võimalikult segada. Kui Peenemünde polügoonilt hakkasid startima lendraketid V-1 ja V-2 Londoni suunas, puhkes Downing Streetil paanika, sest iga hetk kardeti tuumapommi saabumist ja natside invasiooni. «Ehkki me ei uskunud hetkekski vastase propagandat, nagu võiks neil olla suure purustusjõuga relv,» kirjutas Winston Churchill hiljem oma memuaaris «Tormihoiatus», «otsustasime võimalikult palju tsiviilisikuid maapiirkondadesse hajutada.»

Teise rinde avamise tuhinas jäi paljudel märkamata, et inglased ja ameeriklased pommitasid Peenemünde põhjalikult segi. Liitlaslennuvägi arendas Saksamaa ründamise käigus välja uudse lauspommitamise taktika, mis tuumabluffiks hiljem marjaks kulus. Barbaarse rünnaku ajal veebruaris 1945 heitsid lendavad kindlused Dresdenile nõnda palju pomme, et linnas tekkis tuletorm. Intensiivne konvektsioon tõstis kõrgele tontliku punase samba, mille kuumuses sulas raud ja isegi osa kivimeid.

Saksamaa okupeerimise käigus õnnestus ameeriklastel enda valdusse saada algeline reaktor, mille abil olid natsid proovinud tuumareaktsiooni käivitada. Nobeli preemia 1944. a. laureaat Otto Hahn ütles ameeriklastele sama, mida ta oli korrutanud Hitlerile: isegi, kui tuumareaktsiooni abil võib elektrit toota, pole võimalik korraldada võimast tuumaplahvatust.

Kõrged Ameerika pagunikandjad kogunesid kokku ning otsustasid, et Stalini sõjamasina ohjamiseks on ometi tarvis maksku mis maksab luua müüt hirmsast tuumarelvast. Kui Ameerika ei saa kuidagi teisiti, siis viskame megatonni trotüüli, nii nagu Dresdenile. Nii Hiroshimas ja Nagasakis tehtigi ning peale tavapäraste pommide sadas jaapanlastele kaela hulk rikastatud uraani, et tõsta kiirgusfooni ja jätta tuumaplahvatuse muljet.

Mitmed Stalini lähikondsed on kirjeldanud, kuidas Nõukogude Liidu diktaator peale Hiroshima ja Nagasaki pommitamist oli kabinetis säärikute kriuksudes edasi tagasi käinud ning läbi piibutobi pobisenud: tuu-maa-pomm! tuu-maa-pomm!

Täiesti kindel on aga fakt, et peale Nürnbergi tippkohtumist, kus Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia Nõukogude Liidule varjamatut survet avaldasid, palus Stalin nõukogude teadlastel tuumarelva alaseid uuringuid kiirendada.

Kes need nõukogude teadlased olid? GULAG-is vireles lugematu arv tippajusid nii nõukogude- kui välismaalt. Nad pidid kände juurima, palke tirima ja Põhja-Siberi raudteed monteerima. Need, kes külma, toidunappuse ja ülejõukäiva töö kiuste hinge olid jäänud; kutsuti mõnda peabarakki, riietati, anti klaas kärakat, topiti «Pobeda» tagaistmele ja sõidutati Moskvasse. Vihma käest räästa alla. Mine sinna, ei tea kuhu; too seda, ei tea mida ehk teisisõnu -- leiuta tuumapomm, kui elu armas on. Muidu kuivab su pea järgmisel hommikul teiba otsas, nagu vanavene muinasjutus, meenutasid eakad akadeemikud. Vaevalt kolm aastat hiljem, 1949. a. augustis lõhkasid venelased väidetavalt maailma esimese tuumapommi.

Ameeriklased ei osanud teha muud, kui süüdistada oma juhtivat tuumarelvauurijat Robert Oppenheimerit reetmises. Oppenheimer ise oli ehk veel kõige rohkem juhtunust jahmunud. Kuidas on niisuguse pommi loomine venelastel õnnestunud?

Pentagoni suurajud sügasid veel korra nahakurde ja tellisid parimailt spioonidelt aru. Ameerika spioone oli sellal kõikjal. Isegi Walt Disney oli agent ning tema koomiksiraamatuid kasutati rahvusvahelises luuretöös edukalt shifriraamatutena.

Viimaks lappasid kõrged pagunikandjad laual arvukaid fotosid skeemidest, seadmetest ja masinaist. Mitte üks ei mõistnud, mida fotodel näha on, sest kõrge kiiritusfoon oli filme osaliselt valgustanud. Vaatamata puuduvatele detailidele tundsid kõik hirmu Nõukogude sõjalis-tööstusliku kompleksi ees ning kindral Robert McNamara soovitas kibekiiresti kaevikuid kaevama hakata. «Ma olen kuulnud, et Leningradis toodetakse isegi konserve sõjatehases,» lausus McNamara masendunud häälel.

Selle peale saanud üks admiral südamerabanduse.

Pentagoni ainsa enam-vähem töötava Nõukogude Liidu kohal tiirleva Maa tehiskaaslase -- sõna sputnik ei lubanud NASA uhkus kasutada -- fotosilmad suunati Kasahstani NSV salajastele tuumaobjektidele ja kõrberadadele, kus polnud näha midagi ebatavalist peale usbeki, kes saagis toru saelehe sileda poolega. Ent säärane olukord näis eriti kahtlane.

«Härrased!» olevat ühel koosolekul laksatades vastu lauaplaati löönud kindral Douglas MacArthur. «Ma arvan, et moraalse kasvatustöö taset Ameerika Ühendriikide armees tuleb tõhustada! Viimase pealetungi ajal langes meie vägede kätte sadu tonne piiritust, arvukalt elektoonilisi mänge «Volk i shariki», hulk videomakke ning lugematu arv kasette nõukogude mängufilmide ja kinoringvaadetega. Sõdurite võitlustahe on langenud, nad istuvad laagris ja keelduvad enne edasi pealetungile minemast, kui on näinud viimast osa seriaalist «Kapten Gloss», sest midagi säärast CBS ei näitavat!»

Sama aasta 11. aprillil, päev peale säärast avaldust kõrvaldas armee juhtkond MacArthuri Korea vägede ülemjuhataja kohalt, sest nördinud kindral oli näidanud kesktelevisioonis ABC elektroonilist mängu «Volk i shariki», ent ametliku ajaloo järgi polnud Ameerika teadlased elektroonilisi mänge sel kujul veel leiutanud. Kaitseministeeriumi pressiteate järgi esindas MacArthur mängu näidates pelgalt isiklikku seisukohta, mis ei läinud kokku Ameerika Ühendriikide valitsuse vaadetega.

Umbes samal ajal, et summutada skandaali, teatas Ameerika ajakirjandus esimese tuumaallveelaeva «Nautilus» vettelaskmisest vaatamata president Dwight Eisenhoweri kõhklustele, kas venelased äkki hädaga tuumaallveelaevagi ei leiuta. «Nautilus», nagu nimigi ütleb, pärines Hollywoody rekvisiitide laost ega võinud selge ilmagagi rannast kuigi kaugele eemalduda, sest ta liikus mööda merepõhja ehitatud rööpaid.

Venelased leiutasid nii tuumaallveelaeva kui ka vesinikupommi ja isegi neutronpommi tegemine oli nende jaoks käkitegu. Kasahstani kõrbes märgati hiiglaslikke rakette kandvaid vedukautosid, mis sõitsid pidevalt jänkide esimese rünnaku hirmus ringi, et säiliks igal juhul potentsiaali vasturünnaku jaoks.

Ameerika Ühendriigid vastasid omalt poolt uue mandritevahelise raketi «Minuteman» väljatöötamisega ja tõele au andes kukkus mudel üsna hästi välja. Umbes kolmandik neist startis plahvatamata, mõned jõudsid kahtsetuste ajal rünnatava territooriuminigi ning spetsialistide väitel polnud nende vastu võimalik kaitsekilpi luua, sest aeg-ajalt õhus lagunevate rakettide osade trajektoori ei olnud võimalik välja arvutada (nõukogude õhukaitseväelased ei tundnud uute luureandmete põhjal logaritmitabelit) ja lõhkepead ei eristanud teistest vidinatest isegi mereväepiksilmaga. Nojah, õigupoolest lõhkepead polnudki, ent mis siis?

1980. aastad tähistasid uut etappi võidurelvastumise ajaloos. President Jimmy Carter, kes tunnistas, et ei suuda enam ameerika rahvale valetada, loovutas võimu Ronald Reaganile. Ronald Reagan, tuntud näitlejast westernikangelane, ei pilgutanud silmagi, kuulutades välja suurejoonelist tähesõjaprogrammi. George Lucase menuka samanimelise triloogia toetusel kõneles president Ameerika Ühendriikide ajaloolisest missioonist seista ja võidelda kurjuse impeeriumi vastu.

Rahvusvaheline pinge tõusis taas haripunkti ning LKA tundis end tõe jälile jõudes iseäranis sandisti. Peale Eesti ja Läti Vabariigi okupeerimist, Saksamaa ja Prantsusmaa kokkuvarisemist ning Briti Impeeriumi degeneratsiooni ei saanud maailmas enam kõnelda teaduse arengust, teaduslik-tehnilisest revolutsioonist rääkimata. Kogu vastloodud Euroopa Ühenduse tööstus tugines üksikutele tööle jäänud Ruhri tehastele. Uued tooted ei tulnud aga nende vooluliinidelt, vaid suurtest angaaridest, kus Ameerika sõjaväevõimud hoidsid trofeetelereid, satelliitsüsteeme, mikrolaineahje ja nuimiksereid. Ja kui venelased varastasid ameeriklastelt nuimikseri skeemi, mille need olid omakorda varastanud natsidelt, siis kuidas suutnuks Nõukogude Liit valmistada tuumapommi?

Aga need demokraadid, nemad kahtlevad ja arutavad alati kõiges, mõistmata, et usk on peamine.