Sõbrad on sageli küsinud, miks ma oma kuulsad uitamised nii
järsult lõpetasin. Seni oli see, et ma soojade ilmade
saabudes metsadesse hulkuma kadusin, sama kindel loodusnähtus nagu
lindude lõunasseränd. Nüüd, kus ma juba peaaegu
terve augustikuu oma üüritoauberikus olen istunud, ei suudeta
ikka veel harjuda, et mind suvisel ajal kodust kätte saab ning
igaüks, kes helistab või lihtsalt läbi astub, ei
jäta küsimata, et mis minuga ometi juhtunud on.
Juhtunud? Paljugi on juhtunud...
Ometi peaksin ma ju küllalt karastunud olema, sest ööd
metsas ei ole just nõrganärvilistele. Ka suvisel ajal on
tormiseid pilvealuseid öid, mil tuul ragistab puudes ning ulub nagu
kurjast vaimust vaevatud, võimsad oksaharud murduvad lahti
kõrvulukustava prahvakuga, vihma kallab, nagu oleks
viimnepäev käes... Kord nägin, kuidas välk
lõi metsalagendikul seisvasse tamme, mis sealsamas paigas
leegimöllus ragisedes maha põles. Vaatepilt oli nii
võimas, et hoolimata ohust tule kätte jääda ei
raatsinud ma põgeneda, vaid seisin ja vaatasin lummatuna
metsahiiglase hukkumist, kuni ta söestunud oksaköndid
esimestes vihmavalingutes kustusid.
Ei saa öelda, et ma ühelgi neist tormistest öödest
tõsiselt kartnud oleksin. Loodus on oma jõus
mõnikord hirmuäratavgi, kuid ometi on raske karta midagi,
mida sa mõistad, samas kui seletamatu, mis iseenesest ei pruugigi
olla ähvardav või ohtlik, võib tekitada
pöörast, lausa halvavat hirmu.
Viimane öö metsas ei lähe mul vist kunagi meelest. See
kummitab mind siiani unenägudes ning sageli ärkan
võpatades üles, tundes tolle halli kivi kõrvetavat
külmust, nagu magaksin ikka sellel jumalast mahajäetud
teeristil ning mitte omas voodis väikeses turvalises agulimajas.
Tol hommikul lahkusin oma laagrist ühe väikese metsajärve
kaldalt, mille puutumatus ja rahu olid mind ahvatlenud mõneks
ajaks paikseks jääma. Sel päeval sai rännurahutus
kauni paiga võlust siiski võitu. Pakkisin oma vähesed
asjad seljakotti ja asusin põhja poole teele, lootes
õhtuks suurele maanteele välja jõuda. Mu lootused aga
luhtusid, sest õige pea muutus kuiv jalgealune pehmemaks ning,
ületanud ühe kõrgema seljaku, nägin enda
rõõmsaks üllatuseks künkaviire jalamilt algavat
raba, mis laius kaugele silmapiirini.
Rabad mulle meeldivad. Mind köidab nende sombuselt melanhoolne
maastik, justkui tolmuselt hallid kidurad männid siinseal, mis
hoolimata sellest, et paistavad surnud puuköntidena, on kummalisel
kombel siiski elus. Pehme erkudes toonides sammal lõhnab
vängelt ja joovastavalt... Miski ei võistle eheda raba
hõnguga, kus segunevad sookailu mõrkjas lõhn,
murakate pehme, vaevuaimatav aroom, niiske sambla värske
hõng ning müstilised mahlakad laukaaurud, mis reetliku
salalikkusega meeltesse imbuvad.
Tookord võisin seda hõrkust volilt nautida, sest sumpasin
rabas kuni sügava hämarani. Alles vastu ööd
jõudsin rabast tümama maa peale välja. Olin
läbinud palju vähem, kui hommikul oletasin, aga olin ikkagi
surmani väsinud ja näljane. Otsustasin ööbida
sealsamas läheduses, et siis hommikul jätkata: kiiret mul ju
polnud kuhugi.
Umbes poole kilomeetri jagu edasi muutus metsaalune kuivemaks, nii et
sain lõkketegemisele mõtlema hakata. Lõpuks leidsin
koha, mis näis ööbimiseks sobivat. Kahe umbekasvanud,
ilmselt mõnda aega mahajäetud metsatee ristist mitte kuigi
kaugel oli väike lagendik, mille teepoolses servas seisis suur hall
kivi. Metsa all voolas väike puhta veega oja, mille kallastel oli
paar kuivanud puud maha murdunud, nii et nii vesi kui
lõkkematerjal olid käe-jala juures. Too kivi meeldis mulle
samuti: kui sellise äärde lõke teha, siis hoiab ta
öösel kaua aega sooja ja on lisaks ka väheke varjuks.
Keetsin terve katelokitäie teed ning kustutasin mehiste
võileibadega nälja. Kuni ma lõpuks õndsalt
viimast tassi teed rüüpasin, oli sügav öö
kätte jõudnud ning ümberringi võttis maad
augustiöine pimedus -- esimene märk, et sügis ei ole enam
kaugel. Viskasin tulle veel ühe suurema rondi, keerasin endale teki
ümber ning seadsin magama, selg mõnusalt vastu sooja kivi.
Nägin kummalist und. Tavaliselt unenäod ununevad ärgates,
aga see mitte, vastupidi, see on siiani selgelt ja üksikasjalikult
meeles.
Olin mingis avaras hämaras ruumis, millest mu silmad algul midagi
ei seletanud, justnagu oleksin äsja heledast päevavalgusest
sisse astunud. Kõrvulukustav muusika kurdistas mind, läbi
selle kuulsin vaid üksikuid valjuhäälseid hõikeid.
Kui mu silmad aegamisi hämarusega harjusid, nägin, et olen
sattunud otse peo keskele: ümberringi oli palju inimesi, osad
tantsisid, osad püüdsid läbi valju muusika
hääli kähedaks röökides juttu ajada, osad
jõid niisama omaette röötsakil, olles leppinud sellega,
et keegi nagunii kedagi ei kuule.
Ka siis, kui mu kõrv vägivaldselt valju muusikaga veidi
harjus, suutsin üldisest melust eristada vaid üksikuid
sõnu ja mõttetuid lausekatkeid. Samuti tundusid inimeste
näod mulle nii ähmastena, nagu vaataksin neid läbi paksu
uduse klaasi. See oli kummaline, sest kõik muu paistis
vägagi selgelt. Hägused valged laigud nägude asemel
näisid maskidena, millega pidutsejad end minu eest varjasid.
Tundsin end kõhedalt, justkui oleks mind ennast salaja
jälgitud.
Korraga köitis mu ekslevat pilku umbes minuvanune pikakasvuline
mees. Ta seisis kahe sõbraga nurgas ja kummutas pooleliitrisest
pudelist viina. Tema nägu nägin ma selgesti ning kuigi
võin vanduda, et ta oli täiesti võõras, tabas
mind äratundmisrõõm, nagu oleks tegemist kellegi
vägagi tuttava ja olulisega. Selles, et ma teda siiski esmakordselt
nägin, ei olnud võimalik eksida: on nägusid, mida ei
ole lihtne unustada. Ta profiil oli niivõrd lõikav, et
hetkeks tundus, nagu õngitseks terava kongus nokaga
röövlind viinapudeli kallal. Muljet süvendasid veelgi
järsu nurga all langev kõrge otsaesine, peaaegu nulliga
pügatud tumedad juuksed ning teravalt esiletungiv lõug. Ta
liigutused olid samuti ebatavalised, alates jõuliselt ja veidi
ülemäärase hoogsusega, aga jäädes kuidagi
lõpetamata, nagu oleks õhk neile pehmet aga väsitavat
vastupanu osutanud.
Jälgisin teda üksisilmi ning mind läbisid kummalised
tunded -- tunded, mis mulle kunagi varem ühtegi temataolist
meesolevust nähes mõttessegi pole tulnud, kuid mis sel
hetkel näisid täiesti loomulikena. Kontrast, mille ta suured
tumedad silmad ning leebe joonega huuled teravate, lausa kiskjalike
näojoontega moodustasid, oli lummav ja külgetõmbav.
Vahtisin teda üksisilmi, kuni kõik muu ümberringi
hägunes. Kogu peokära näis hääbuvat. Jäi
ainult tema -- joomas, rääkimas, laisalt seinale toetumas...
ja ometi sisemiselt pingul. Võibolla midagi ootamas?
Tekkinud akvaariumitaolises vaikuses tajusin järsku kellegi
sisenemist. Pöörasime korraga pead -- mina ja tema. Uks avanes
-- ülejäänud peoliste jaoks, kes seal
tõenäoliselt siiski olemas olid, küllap
märkamatult, kuid minu (meie?) jaoks millegipärast nii
ainuoluliselt, et vähimgi hääl, mida ukse vanad
raudhinged kuuldavale tõid, kostis valjult ning kajas suures
ruumis vastu. Loojuva päikese punakas valgus pääses
korraks hämarasse saali ning tolles purpurses raamis seisis keegi
väike ja õbluke, kelle nägu ma tollel valguse ja
hämaruse pimestaval piirimaal näha ei saanud. Siiski oli ta
tulemine nii ääretult tähtis ja halvaendeline, et
ootamatu ängistushoog pidi mind peaaegu kägarasse suruma.
Tahtsin karjuda, et teda hirmutada, tahtsin ukseni tormata ja ta
välja tõugata, lootuses, et too teine teda siiski ei
märganud, kuid ei suutnud häältki teha, veel vähem
end liigutada. Abitult jälgisin, kuidas tulija veidi
kõhkleval sammul saali astus ning oiatasin, kui uks ta järel
kõrvulukustavalt kinni kõmatas. Kõik ümbritsev
-- pidutsevad inimesed, seinad, põrand, lagi, oli ainult
laialivalguvate värvilaikude udune kaleidoskoop ning ma nägin
ainult neid kahte üksteisele lähenemas kõhklematult ja
otse üle saali, justnagu poleks ka nende jaoks olemas midagi muud.
Mehe hääl, tavaline inimlik hääl, purustas tolle
kummitusliku vaikuse: «Kristin, sa ikkagi tulid...»
Tüdruk naeratas, mängides üllatust, kuid suutmata siiski
oma headmeelt varjata: «Kas sa siis ootasid mind, Juudas?»
Kõik muutus. Nad näisid nii turvaliselt inimlikena, pisut
ebakindlad, pisut kohmetud, unustanud kõik ümbritseva peale
teineteise. Tundsin end sellest kummalisel kombel osa saavat ja olin
samamoodi -- rahutult õnnelik.
Imestasin, kuidas võis too tüdruk mind alguses üldse
nii hullusti hirmutada -- nõnda vist võis nimetada toda
surmapelule sarnanevat ängistust, mis mind tabas. Ta oli ju nii
noor, vaevalt kuusteistki täis, ning kogu ta olekust õhkus
noorekeste veidi lapsikut usaldavust ja toda kummalist säravat
elurõõmu, mis paneb temasugustele tänaval järele
vaatama. Ja siis veel too süütu vasikaviisi värske
uudishimu kõige vastu, mida ümbritsev imepärane maailm
pakkuda võis... Ei saa öelda, et ta oleks ilus olnud, aga
pilkupüüdev -- seda kindlasti.
Nad istusid nurgas, pikakasvuline Juudas tüdruku kohale
kummardunud, teda pooleldi varjates (minu eest? teiste eest?). Nad
naersid mõttetute naljade üle, rääkisid,
rääkisid misiganes pähe juhtus, naersid taas...
tantsisid, jõid ja tantsisid veel. Siis...
«Tule, Kristin, lähme sõidame!» haaras Juudas
tüdrukul käest.
Turvalisus oli purustatud ning külm ängistus tuli tagasi,
mõjudes lausa hoobina. Kristin ainult naeris muretult ning nad
astusid käest kinni hoides üle ukseläve pimedasse
öhe. Ja mina läksin nendega tahtmatult kaasa.
Tundsin pealtvaataja piinlikkust, kui nad eesistmel kirglikult
suudlesid, teadmata, et autos on veel keegi. Uni ja reaalsus läksid
mu jaoks tol hetkel tõesti täiesti segamini.
Siis vajutas tüdruku lähedusest lõplikult joobunud
Juudas gaasi põhja ning auto võttis kummide vingudes
paigast. Kristin kiljatas, mängides ehmatust, kuid tegelikult oli
ta lihtsalt hirmutult põnevil.
Kihutasime mööda pimedat maanteed, kuni Juudas järsult
kitsale metsavaheteele ära keeras. Tihedad männitukad
vilksatasid tuledevihus, kui juht autost pehme kattega teel viimast
võttis, nii et liiv rataste alt tuiskas. Juudas sai sellest
veelgi enam hoogu juurde ja kiirus üha suurenes. Kristin hoidis
juba teesklematu hirmuga uksest kinni, aga juht näis olevat ta
olemasolu unustanud, nautides sõidu kiirust ja metsikust ning
seda, kuidas võimas auto talle kuuletus. «Juudas, palun
ära tee!» hüüatas Kris peaaegu tahtmatult, kui nad
ühest järsemast kurvist peaaegu välja oleksid lennanud.
«Ära karda, kõik on korras!» vastas teine ja
suurendas kiirust. «Kõik on kontrolli all!»
Hirmust ümmarguste silmadega jälgis tüdruk teed. Ees
paistis pikk sirge tee ja Juudas võttis kiiruse
võimalikult üles -- võibolla tõestamaks, et
kõik ongi kontrolli all. Mootor undas ning tumedad puutüved
vilksasid mööda, kui nad kaelamurdval kiirusel edasi
kihutasid. Liiga hilja nägi Juudas, et pika sirgena tunduv tee
lõpeb varjava künkaga. Auto lendas üle teekumeruse...
järsk kurv... pidurite krigin... siis lõpmatuna tunduv
libisemine reetlikul liival ja siis... jõhker löök...
pimedus.
Tolle lühikese põrguliku pimeduse jooksul valdas mind
vastandlike tunnete keeris: armastus, viha, abitus ja siis lihtsalt hirm
ning see viimane osutus kiiresti kõige tugevamaks. Hirm iseenese
pärast, surmahirm.
Purukslennanud aknast paistis suur hall kivi.
Vaikus, mis peale mürtsatuse läbilõikavat rauakriginat
maad võttis, oli nii sügav, et mõjus peaaegu
kõrvulukustavalt. Õnneks ei kestnud see kaua... Juudas
ajas end oiates üles: «Kristin?»
Tüdruk lamas liikumatult kägaras, märjalt läikivad
juuksed üle näo. Mööda ta paljast kaela ning
rinnaesist voolas tume nire. Uksepiidal, kohas, kuhu ta oli oma pea
ära löönud, paistis määrdunud jälg.
«Kristin!» paanilises hirmus raputas Juudas tüdrukut
õlgadest... Kristini pea langes veidra nurga alt kuklasse ning ta
klaasistunud silmad olid tühjad ja ükskõiksed.
Värisevate kätega tõmbas Juudas tahavaatepeegli eest
ning proovis sellele püüda vähimatki märki
hingamisest. Tulutult.
Hirm. Ahastus. Siis jälle hirm. Siis süütunne. Siis
jälle hirm.
Elasin Juudast piinava tunnete virvarri läbi, nagu oleks see mu
enda oma olnud. Tundes nii tolle hirmu sügavust ja tagamaid, nagu
oleks ma ise olnud see, kes niimoodi kardab, kardab vastutust,
süütunnet, tapja nime -- sain Juudasest aru. Või olin
unenäos tol hetkel lihtsalt temaks muutunud?
Juudas tiris Kristini hambad ristis autost välja ning viis ta
süles kivini. Tüdruku pea ja paljas käsivars
kõlkusid elutult, särades kuupaistel kummituslikult valgena.
Seda mustemana näis aga veri, mis kattis ta paremat põske
ning tilkus mööda pikki heledaid juukseid alla. Juudas seadis
ta hellalt kivi äärde istuma, nagu suudaks teine veel midagi
tunda, võpatades siis järsku tüdruku käsivarte
jahedust tajudes.
Kristini pärani avatud silmad näisid jälgivat, kuidas
Juudas autost väikese labida võttis ning sinnasamma kivi
äärde liiva sisse auku kaevama asus. Labida krigin vastu kive,
tumedad mütsatused, kui märg liiv hunnikusse visati... rabedad
hingetõmbed.. ja samas nii täielik vaikus. Puud seisid
hääletult, isegi pilved ei liikunud, vaid püsisid
süngete ning halvaendelistena ümber kuu. Kristini suurtes
läikivates silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud
pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat.
Auk sai valmis. Mitte küll kuigi sügav, kuid siiski piisav
selleks... milleks ta mõeldud oli.
Juudas tõstis tüdruku lausa kohatu ettevaatlikkusega
värskeltkaevatud auku, sättides õrnalt ta käsi ja
jalgu, nagu oleks tegemist magava lapsega. Kristin tundus niiviisi
tõepoolest elusana, verine nägu ära pööratud,
tumedalt määrdunud kael kaetud pikkade pehmete juustega --
näis, nagu mängiks ta, või oleks lihtsalt uinunud,
magades kerratõmbunult soojas liivas.
Lõpuks lõi Juudas rusikaga vastu kivi, kriimustades
käeserva marraskile, ning hakkas siis hullumeelse hooga alla liiva
kühveldama. Märg liiv langes vaikse sahinaga tüdruku
pehmele nahale, teksadele, särgile, kattes nad peagi. Viimasena
paistsid liiva alt juuksed, mis ikka ja jälle visatud
labidatäie alt välja libisesid ning vähimagi tuulehooga
kaasa lehvisid. Lõpuks kattis liiv ka need.
Taskulambivalgel hauakoha kanarbikuvarte alla peitnud, hüppas
Juudas autosse. Peale paari tulutut katset õnnestus mootor
käima saada ning gaasi põhja vajutades põgenes Juudas
nagu oleks tal põrgukoerad kannul.
Pärast ta lahkumist valitses vaikus, nagu oleks aeg peatunud: ei
tuult okstes, ei heina vaikset sahinat... Kaua see kestis, ei ole
vähimatki aimu, ainus, mis ma võin öelda, on, et see
kestis talumatult kaua. Korraga kostus summutatud hääl, algul
ainult aimatav, siis tugevam ja selgem... ning lõpuks
hirmukarjatus, mis katkes järsult, nagu oleks liiv selle
lämmatanud. Õudusega nägin, kuidas hauapind siit-sealt
pisut varises, nii et võisin selle järgi aimata maetu
kramplikke, meeleheitlikke liigutusi. Siis katkesid ka need ning vaikus
võttis taas maad, ajades mind oma lõputu sügavusega
lihtsalt hulluks...
Ärkasin, tundes seljas kontideni lõikavat külma.
Lõin silmad lahti ning tõmbusin vaistlikult kivist eemale,
olles ise veel täiesti unesegane ning kummalisest eredast
unenäost oimetu. Võttis hetke aega, kuni taipasin, et olen
ärganud, ning et selle põhjuseks oli toosama kivi, mida
õhtul hoole ja armastusega kütsin, et ta öösel
sooja annaks. Kivi oli külm nagu jääpank.
Tõusin jalule, et lõkkesse puid visata ja sedaviisi sooja
saada, imestades ise ikka oma pöörase unenäo üle.
Komberdasin puuvaruni, mille olin lõkkest veidi kaugemale
sättinud. Võtsin paar roigast ja... sellelt kauguselt
jäi mulle korraga silma, et kui mujal kivi ümber kasvas
õhuke kiht sammalt siin-seal kidura kanarbikuga segamini, siis
just tollel kohal, kus ma magasin, oli umbes pooleteise meetri pikkuses
ja veidi vähem kui meetri laiuses samblatu liivane laik. Jälk
eelaimus rabas mind nii, et pillasin roikad peost. Taganesin tahtmatult
metsa poole, siin-seal kandupidi kanarbikku komistades, suutmata aga
pilku kivilt pöörata. Kas tuli see siis sellest ainitisilmi
öisesse pimedusse vahtimisest, unest veel segastest meeltest
või millestki muust, aga mulle tundus korraga, et pimedus kivi
ümber uduna tihenes. Korraga nood öömusta udu laamad
avanesid. Vaatepilt tarretas vähimagi soone mu ihus: sealsamas, kus
olin maganud, istus kivile toetudes inimene. Tüdruk. Kristin. Ta
heledad juuksed langesid üle õlgade ning ta suurtes silmades
peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus
näis ta pilku peaaegu elustavat...
Kristin naeris. Üldse mitte ebaloomulikult või jubedalt. Ta
naeris nii inimlikult: vaikselt ja rõõmsalt, et see
soojendas mingil viisil lahti mu kangestunud liikmed. Ma ei
märganud, kuidas ta püsti tõusis. Korraga ta lihtsalt
seisis, vaadates minu poole, nagu ta kunagi ammu unenäos oli
vaadanud Juudast. Õige märkamatult liikus Kristin
lähemale... Taganesin taas tahtmatult, sest hoolimata ta
naeratavast näost ei suutnud ma taluda mõtet, et ta
võiks mind puudutada. Ta nägi välja nii... ebainimlik,
kahvatu, peaaegu läbipaistev. Ja mulle meenus kuratlik külmus,
mis oli mind äratanud. Väristasin tahtmatult õlgu.
Kristin oli veel vaid veidi rohkem kui paari meetri kaugusel.
«Juudas, sa ikkagi tulid...» sosistas ta, ning naeratas
säravat tüdrukunaeratust. Mälupildid unenäost
sähvatasid meelde: Kristin uksest sisse astumas, Kristin tantsimas,
siis... Juudasega suudlemas... Tundus, nagu kuuleks ma Juudase
häält: «Kas sa siis ootasid mind, Kristin?». Siis
sain korraga aru, et olin seda ise sosistanud.
Tüdruk astus veel sammukese lähemale... ja siis veel
sammukese. Mind rebisid kaks vastandlikku tunnet: põgeneda, iga
hinna eest põgeneda, ning jääda ja seda last lohutada.
Ma ei suutnud otsustada ja seetõttu jäin.
«Juudas...» sosistas ta. «Ma ju teadsin, et sa tuled.
Ilma sinuta on... nii igav!» Ta vaatas arglikult naeratades mulle
otsa. «Ma ei taha enam üksi!» kurtis ta «Üksi
on külm... Tule minu juurde!» ta sirutas käed.
«Tule!» See mõjus nagu käsk.
Tundsin, kuidas südame ümbert lõi külmaks, nagu
oleks jäärõngas rinnus pigistanud. Pöörasin
selja ja tormasin metsa poole nagu meeletu. Ometi tundsin toda halvavat
külma otse enda taga... ei sammugi maha jäämas. Ainult
korra julgesin üle õla vaadata. Seal ta oli! Seekord ei
olnud kahtlustki, et see olin justnimelt mina, kellele ta otsa vaatas,
otse silma sisse, endal nägu tundmatuseni moondunud, vihast,
valust, kättemaksuhimust... Käed ette sirutatud, sõrmed
konksus nagu röövlinnu küünised. Ta ei jooksnud, ta
lihtsalt tuli. Ogara hooga hüppasin üle oja ning jooksnud veel
paar sammu, komistasin ühe juure taha ja lendasin pikali.
Lamasin, nägu mudas, julgemata liigutadagi. Midagi ei juhtunud.
Võtsin end kokku ning kergitasin pead. Ikka ei juhtunud midagi.
Julgesin heita pilgu selja taha. Seal ta oli! Lähedal... Otse
sealsamas üle oja. Millegipärast ei hüpanud ta üle:
ta lähenes ojale ning põrkus siis uuesti tagasi, nägu
nutukrambis nagu lapsel, kellele on liiga tehtud. Nähes mind
tõusvat, sisistas ta tigedalt ning püüdis veelkord minu
poole küünitada. Voolav vesi peatas ta aga jälle ning
jubeda karjatusega, mis katkes poole pealt, nagu oleks liiv selle
lämmatanud, haihtus ta öösse.
Tuikusin metsa nagu joobnu, minnes edasi sihitult nagu
nõdrameelne. Ometi ei võtnud kaua, kuni jõudsin
suure maanteeni välja. Keegi ei tahtnud mind peale võtta,
üleni porine ning metsik, nagu ma olin. Lõpuks lubas
üks veoautojuht mul kasti hüpata ning olin sellegi eest talle
südamest tänulik. Istusin kaubakottide vahel ja
mõtlesin tollest kummalisest hullusest, mis mind oli tabanud.
Unenägu, mis nii ootamatult ärkvel olles edasi kestis...
Ühel hetkel, kui jalad kurvis tugevamalt vastu põrandat
surusin, häiris mind taas üks väike kivike saapa sees --
olin seda juba metsas tuikudes tundnud, suutmata siis eriti hoolida.
Tirisin saapa jalast ja püüdsin kivi välja raputada.
Hetke pärast kukkuski ta säärest krobinal autokasti
põrandale. See polnudki kivike. See oli õige pisike
autoklaasi kild.
|