|
[ Jutt |
Jutulabor: jaanuar 1999 |
Uued arvustused ]
pole kunagi ma v2itnud, et 6uduslood mulle meeldivad,samas, mis parata, kui satun selliseid lugema, kipuvad nad mind ikkagi kaasa haarama...
Tüüpiline Karen Orlau lugu tüüpiliste Karen Orlau vooruste ja puudustega.
Vooruste poolel on kahtlemata hea (üle Eesti keskmise)kirjatehnika. Lisaks, ja see on täiesti tuntav, KO soovib ja tahab õudukaid kirjutada. Mis antud jutu juures tähelepanu köidab, on autori õhkõrn, kuid siiski tabatav, katse moraliseerida... Milleks seda nimetada, nihkeks õiges või vales suunas, on veel vara öelda. Karen Orlau on seni oma kangelastega väga hoolimatult ümber käinud, ta on nende vastu reeglina absoluutselt ükskõikne, mis juttude väärtust minu silmis tublisti kahandanud on.
Kindlasti saab ja võib kirjutada anatoomilis-naturalistlikest RAPPIMISstseenidest küllastatud lugusid, mis sedavõrd nõretavad verest, et Taavi peab 3 korda päevas serverit "Fermentaga" nühkima ja milles puuduvad igasugused emotsioonid ning kõik on rajatud ainult kirjeldustele. Seni pole KO ka seda teed läinud. Midagi pole parata - kirjutamine on nagu strippamine vinge põhjatuule käes, tahad või ei taha, meeldib või ei meeldi, aga et asi õnnestuks, tuleb trussikud maha koorida. Kirjanik on kirjutades alasti. Alles siis, kui ta julgeb end paljaks koorida tekib tal ka võimalus midagi varjata ja midagi alltekstina sisse sokutada. Praegu ei jää mul aga muud üle, kui Karen Orlaule tuult purjedesse soovida ja soovitada suuremat otsustavust literatuurse ekshibitsionismi harrastamisel.
Sa suudad! Näita neile! 8-]]
Minu arvamus selle jutu kohta on nüüd küll üsna ketserlik, aga mulle meeldis jutu algus lihtsalt suurepäraselt, looduskirjeldused olid fantastilised ja meeleolu võrratu, aga siis äkki... see imelik pisuhänd!
Minu meelest oli unenägu kuidagi liiga argine ja mõjus pärast algusstseene peaaegu brutaalselt. Ja lõpp, kus peategelast tont taga hakkab ajama tundus päris kohatu.
Võinukski ehk jääda see tekst veidi tagsihoidlikumaks. Nagu Anneli Palo kirjutas: "ei juhtu midagi halba, aga seal on...".
Sattusin arvutiajakirjale ja lugesin hingetõmbega läbi kõik jutud, mis siiani lugeda oli. Minu arvates parim lugu, mille leidsin. Nõustun eelkirjutanutega, et uut ideed nagu polnudki, kuid... see oli eluline. Tõesti müstika ja tegeliku elu piirimail. Pealegi hästi kirjutatud, sujuvalt tõusva pingega.
Miks arvatakse, et peategelane haige oli? Kui tal olid sõbrad, kellega ta suhtles, järelikult polnud ta inimpõlgur. Tüübi kirjeldus vastab täielikult reaalsusele, sellised inimesed on olemas. V.a. ehk see, et millest see inimene end elatas, kui ta kogu suve ringi hulkus :-).
Ainus mind jutus häiriv kujund oli elavalt matmine, mis mõjus kunstlikuna. Ei seostunud edasisega. Kas polnud ükskõik, suri ta kohe või natuke hiljem?
Minu jaoks on fakt, et looduses on imelikke kohti ja et toimunud õnnetusi saab näha ja tajuda (iseasi, kas kujud meid taga ajama hakkavad). Ühes arvustuses mainitud Meenikunno soost rääkides - aga minge sinna soo lõunaosas, enam-vähem Valgejärve vastast algava tee lõpus paikneva onni juurde. Istuge nõlval asuvale kivile, vaadake all asuvat laugast; jääge ööbima. Seal ei juhtu midagi halba, aga seal on... seal on keegi või miski, ta vaatab ja kuulab. Mina sattusin sellesse kohta esimest korda 17 aastat tagasi, kui sinna ei läinud teed ega olnud ka veel onni ehitatud. Juba siis tundus mulle seal kuidagi nõiduslik, kuigi siis ma veel üldse nende asjade peale ei mõelnud. Koht oli väga ilus ja kuidagi ebatavaline, hirmutav samaaegselt.
Sorry, et jutu arvustus muutus nähtuse sisuliseks vaatluseks.
| 30.03.1999 13:56:58 |
Lev Goldstein |
H-jutuks keel küll seda teksti nimetama ei paendu. Kunstmuinasjutt pigem, sest kui tehnika arengust tulenevad iseärasused välja jätta, sobinuks ta hästi "Eesti rahva ennemuistsetesse juttudesse". Ainuke tundmus, mida loetu tekitas, oli soov teha üks jalutuskäik loodusesse, aga sellise soovi tekitamine polnud ilmselt autori eesmärk.
Kuulub nende Karen Orlau juttude hulka, mida ma juba paar aastat tagasi lugesin...
Siin (selles versioonis) on vist küll midagi muudetud, aga mitte midagi sedavõrd oluliselt, et ilma (erinevaid variante) võrdlemata seda öelda...
Jutt on (IMHO) üks Orlau parimaid, aga mulle isiklikult meeldib «Elisale» (isegi oma kujuteldavate puudustega) rohkem... jutule «Vend Juudas» pole esmapilgul justkui miskit ette heita, aga ega ta nüüd mind vaimustusest kah ohkima ei pane... Hästi (ja professionaalselt) teostatud, aga siiski pisut stamplik...
Loomulikult on see siin virisemine, aga Karen Orlault ma lihtsalt juba ootan rohkem... tema ei pea mulle tõestama, et ta kirjutada oskab... loen Orlau jutte mõnuga ning loen neid ka teist ja kolmandat korda...
jutt algab yhes ajas lõpeb teises...see autosse istumise stseen mõjus tegelikult täiesti nõmedalt...mul võttis kohe mitu pikka minutit et uuesti lugemisse sisse elada. muidu päris hea... meeldiks rohkem kui muistenditega saaks vähem paralleele tõmmata(maa-alused jne)
Käesolev jutt pole kindlasti mingist läinudsügisesest telesaatest mõjutatud, kuna mina lugesin seda esmakordselt (kui mälu ei peta) novembris 1997. Suurepärane jutt, kusjuures!
Tükk aega mõtlesin, kas parem on «Elisale» või käesolev üllitis. Välja mõtlesin. No on «Juudas» parem. Prl Orlau oskus õõva kirjeldada on jätkuvalt meisterlik. Jutu algust mitte mingil juhul ära jätta ei tohiks, arvan ma erinevalt Kristjan Sanderist. Erinevalt Indrek Harglast, on mul peaga seina vastu jooksmise kogemus olemas:) ning ma olen prl Orlaule keskaegse (gootiliku) settingu väljapakkumisest loobunud. Või äkki...?
Ja noh see lõpustseen oja ääres oli lihtsalt f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-n-e! Tee veel!
Konkreetset kriitikat ei viitsi vast üle korrata, pealegi sai see vist(? - skleroos:)) pärast esmast lugemist ka maili teel autorile saadetud.
| 01.02.1999 15:21:54 |
Indrek Hargla |
Ma olin üksvahe Eestist pikemalt ära ja kui tagasi tulin, asusun kodumaad uuesti avastama. Üks koht, kuhu seenele sattusin ja kuhu ikka ja jälle tagasi tõmbas, oli Meenikunnu raba Põlvamaal. Seega olen rabas, õieti selle pervedel, omajagu uidanud ja sellesse loodusvormi kõvasti kiindunud. Ja paistab, et ka Orlau. Rabakirjeldused on hingeminevad ja tõesed, autor need poeetiliselt ja samas kuidagi lihtsalt ja inimlikult läbi tunnetanud. Ja muide, kas teate, et Meenikunnu raba on huviliste seas tuntud, kui üks krutskitega parakoht. Oli ka sügisel ETV-st saade, milles selle raba anomaalsust ja nõialembust käsitleti. Ehk ka Orlau siis seda saadet näinud, et raba ja õudusteema vahelise sideme tõmbab. Aga see saade oli halb, nagu igasugune parakraam üldse. Lihtsalt märgiksin, et meil Eestis siis selliseid anomaalseid rabasid on. Hea küll. Jutust enesest. Hea jutt oli, mulle meeldis. No oleks ka palju asju muidugi, mida kritiseerida. Kõigepealt, esineb siin mitmeid loogikavigu, eriti selle matmise juures. Usun, et autor leiab nad ise ka üles. Teiseks, ja see juba isiklik kiiks, oleks nulle see jutt rohkem meeldiniud, kui see nägemus ja matmine oleks toimunud kuskil keskajal või igaljuhul kunagi ammu. Ja auto asemel saanuks kasutada hobust, tõlda, saani vms. Tundub, et niiviisi oleks saanud veidi "gootilikuma" pildi. See autondus ja avarii viitab jälle kriminaalkroonika lugemisele.
Minu arvates kõige parem Orlau lugu, mis siiani "Algernonis" ilmunud. Hinde paneksin nelja plussiga, kui tingimata peaks midagi panema. Või veel rohkem. Oleneb tuule suunast. Järgnevad kriitilised ja vähemkriitilised märkused tulenevad minu isiklikust maitsest ning haiglasest fantaasiast ja ei millestki muust:
1)Algus. Selle oleks võinud ära jätta. Alustada oleks võinud juba peategelase metsas olemisega ning siis edasiste vihjete abil ta varasemat elukäiku kirjeldada.
2)Unenägu oli suurepärane, aga loo üldidee jäi siiski suht stamplikuks, Poe Allani aegseks. Elusalt matmine on pagana kulunud asi.
3)Mulle oleks kangesti meeldinud, kui peategelase unenägu ja tema reaalne elu oleks toimunud samal ajalisel tasapinnal. Kui ta oleks unes näinud, et kihutab autoga vastu kivi, mille ääres on kustunud lõke ja magab mingi metsahulkur... Ja siis ärganud kokkupõrke prahvatuse peale või mis iganes. Maitse asi muidugi, aga vahest oleks jätnud avarama ruumi psühholoogiaga mängimiseks kui ajaliselt lineaarne süþee.
4) Lõpp ei meeldinud üldse. Loo seletuseks oli lahti jäetud üsna mitu otsa: a)Peategelane oli Kristini kallima reinkarnatsioon;
b)Peategelane oli haige inimene, nagu asjast sai aru Taivo Rist;
c)Peategelane oli suvaline juhuslik isik, kes sattus vaimu ülestõusmise otsa. Seda lahendust, küll kõige magedamat, toetab ka loo lõpp. Oleks võinud lõpu lahtiseks jätta või mõnd müstilisemat varianti toetada - näiteks jätta lugeja otsustada kas tegemist oli a) või b) juhuga. Olemasoleval kujul kipub liialt sarnanema vanarahva muistendiga kooljaluu otsa sattunud vennikesest (üle voolava vee põgenemine lisab asjale folkloorsuse hõngu - oli see taotluslik? Kas autor kavatses tõesti uusmuistendit kirjutada?). Muistendlik ja äraleierdatud on ka nägemust kinnitava eseme leidmine.
5) Keelekasutus polnud kõige õnnestunum. "Üüritoauberik" riivab kohe silma, "osad" vähemalt eesti kirjakeeles ei öelda (osad inimesed pro osa inimesi), puudu jäi meeleolutekitast kirjeldusest.
Kokkuvõtteks: Hea lugu, aga uudsus oli puudu, liialt kasutati iganenud stampe ning peategelase isikule psühholoogiline lähenemine puudus (seda võib igaüks Taivo Risti arvustusest juurde lugeda). See, et ma nii pikalt iriseda viitsisin, näitab tegelikult, et lugu mulle meeldis.
Orlau kirjutab ikka asju, mis elu ja ulme piiril on. Ühe kirjatüki kohta ma juba ütlesin, et see küll ulme pole.
Siin on peategelane selge. See on tüüp, kelles inimesed vastumeelsust tekitavad (misantroop, kui õigesti mäletan). Ta rändab mööda metsi ja maid mitte sellepärast, et loodus ilus on, vaid sellepärast, et seal pole inimesi. Inimestest on ta ennegi painajaid näinud. Nii hullu küll mitte. Sest mis võiks olla koledam kui sellise Kristini surm. Isegi saja Kristini surm pole nii õudne. (Näete, ma räägin nagu psühhiaater.)
Ja pärast elab ta -- mitte teiste inimeste hulgas, vaid toas, kuhu ju ka kõrvalised ei pääse. Eeldatavasti ei pääse ta ka seal painajatest. Ilma kõrvalise abita tema haigus aina süveneb.
Kokkuvõttes meditsiiniline probleem, aga nagu Märt Laur tabavalt märkis, kuradi hästi kirjutatud.
Oh kurat.. väga hea!
|
