Lugu leiti ühel hommikul mitmetest
Interneti
jututubadest. Sellele järgnes pikk rodu
kõikvõimalikes märkides kirjutatud sisutu
tekst.
Ilmselt oli kusagil viirus.
Need, kes on natukenegi rohkem kui vähe kokku puutunud sellise
imeriistaga nagu kompuuter, teavad, mis on arvutiviirused.
Normaalsele inimesele teadmiseks, et need on sellised vigurid, mida
mõeldakse välja masina töö aeglustamiseks
või võimatuks tegemiseks. Nad levivad nii disketilt
disketile, cd-lt cd-le. Ka arvutivõrkude, nt
üldkasutatava interneti kaudu. Tavakasutaja, kes enamasti
kasutab piraattarkvara, silmis on viiruste väljamõtlejad
alatud bandiidid. Peagi mõistate, et ma seda siiski pole.
Minu sõprus arvutitega algas juba õige varakult, seda
ka tänu mu vanematele, kes oma tütart ei suutnud
sünnitada normaalsena. Mul on põhiliselt ajutegevuses
toimuvad perioodilised häired. Mõtted kaovad. Hajuvad.
Kuid teod jäävad. Te kindlasti arvate, et mind tuleks
tappa. Ka ma ise mõtlen tihti nii. Kuid mind ei suuda te enam
tappa, sest mind ühendati arvutiga. Minu juhtum on salastatud.
Minu nime pole üheski isikuregistris. Majja, kus elan, on sisse
kirjutatud kellegi teise nimi. Mul endal polegi nime. Seda pole mul
kunagi vaja olnudki. Ma olen alati ühendatud juhtmetega, nende
kaudu võrku. Ma olen kompuutri kontrolli all. Ja mina
kontrollin kompuutrit. Mina ja kompuuter oleme üks. Ma olengi
kompuuter.
Mu haigus on üsna ebatavaline, tavaarusaamadest veidi erinev.
Iga 45 tunni tagant lõpetab mu suuraju mingite eriliste
hormoonide tõttu töötamise. Ülejäänud
keha hakkab elama vaid refleksidel. Ma ei suuda end enam kontrollida.
Kui hormoonid paari tunni pärast lõpevad, taastub ka
ajutegevus ja ma tunnen nagu oleksin ärganud mustast, pikast
unest. Selle kõige vastu paigaldatigi minusse arvuti. Kui mu
bioloogilise kella järgi peaks algama märatsushoog,
lülitub mu aju välja. Kui hoog lõpeb, antakse taas
käsklus hakata tööle. Sisuliselt suren ma iga kahe
päeva tagant. Kuid elan edasi.
Vanasti olin õnnelik selle üle, kes olen. Olin ainus, kes
sellisena oli jäetud ellu. (Ma tean, et mu kodulinnas
sündis samal aastal veel mitu minusugust. Nad tapeti.
Tõenäoliselt katsetati mu looteelu ajal mingeid
radioaktiivseid või mürgiseid pomme. Need rikkusid me
geenid.) Olin ka ainus, kes oli pooleldi kompuuter. Olin ainus, kes
muudkui elas ja suri, elas ja suri. (Tegelikult ei tea ma
tänaseni, et minusuguseid tõesti rohkem pole.)
Kuid nüüd on ajad muutunud. Need, kes mind vanasti
hooldasid, minust üldse hoolisid, on läinud. Uued, nad on,
kuid mitte enam need. Neil on nüüd hoopis teine
maailmavaade. Nendega rääkides kuulen nende
häältes kalkust ja lootusetust. Nende silmis olen ma vaid
parasiit, üks närvesööv limukas. Kuid nad ei
suuda mind ju lihtsalt elektrita jätta. Sest keegi ei tea, mis
ma teadvusetuses võin teha. Ma pole 30 aastat ühtegi
korda tegude eest vastutamisest lahti saanud. Võib-olla kordub
kõik taas. Võib-olla olen nüüd juba terve.
Igal juhul ma mõistsin, et nii edasi elada pole mõtet.
Ma proovisin arvutit välja lülitada, kuid kõik mu
ponnistused jooksid liiva. Tänu riigi lagunemisel tekkinud
võimalustele, eriti vabale pääsule internetti,
tekkis mul hea idee oma muredest vabanemiseks -- viirus.
Ma meisterdasin teda ligi aasta, et ta suudaks põhjalikult
segi lüüa ühe osa minust endast. Korduvalt pidin
veenduma nende tarkuses, kes tegid mind juhtiva programmi
aastakümneid tagasi. Kindlasti olid neil palju võimsamad
arvutid, kui nendeaegsetel tavalistel arvutispetsialistidel
üldse unistusenagi olla võis.
Aga valmis ta sain. Kohe lükkan ma ta endasse sisse. Ma ei tea,
mis minust edasi saab. Välja ma end enam ei lüli. Sisse kah
mitte. Oma kohustust olen ma juba täitnud -- olles nii kaua
ühe eksperimendi katsealune.
PS! Igaks juhuks saadan kohe ära ka selle viiruse, kui kellelgi
peaks vaja minema. Ilma oma sisemasinata ei suuda ma enam teiega
ühendust võtta.
|