|
[ Jutt |
Jutulabor: jaanuar 1999 |
Uued arvustused ]
Idee oli hea, pikkus... see sõltub asjaoludest, teostus jäi kindlalt nõrgaks.
| 19.06.1999 03:58:07 |
Jüri Kallas |
Parem kui sama autori «Otsing...», aga...
Idee on üsna hea, Eesti oludes suisa originaalne ja revolutsiooniline. Siin aga pean ma hakkama rääkima Raul Sulbi sõnadega, et lugu peaks pikem olema ja detailsem ja...
Lihtsalt sellisel kujul ei tekita antud jutt minule kui lugejale peaaegu mittemingeid tundmusi. Lugesin, ümisesin, et nojah.... jajah ning libisesin vaikselt ja kiirelt lõpuni. Jutt ei haakinud, aga selline traagiline jutt peaks ju kuidagi hinge hakkama?
Autor peaks endale selgeks tegema, mida ta suudab ning mida ta veel ei suuda... Kunagi suudab ta kindlasti rohkem, sest seniloetud kolme (2 X Algernon + Mardus) jutu põhjal on tegu ääretult arenemisvõimelise autoriga.
Hoolimata CD'sid nakatavatest viirustest oli minu meelest tegu täiesti kena looga, mis "Otsinguga" võrreldes eriti positiivselt mõjub.
Samas on selle loo juures üks tahk, millele ma ei oskagi õiget väärtushinnangut anda, nimelt torkab siin silma kerge arvuti- ja võrgumaailma müstifitseerimine. Nii "Otsing" kui ka "Arvutiviirus" meenutavad ses mõttes keskaegseid tundmatute maade kirjeldusi kus kõiksugu koerakoonlasi ja muid elukaid ringi hulgub. Ja sellistena mõjuksid nad mõlemad minu arvates hoopis paremini näiteks "Marduse" vähem arvutiseerunud lugejatele. Samas kui "Algernoni" helesinisel taustal tunduvad lood pisut kahvatud.
Ei olnud siin minu meelest ei jutustust ega ka isegi mitte ideed selle kirjutamiseks. Vabandan autori ees oma karmide sõnade pärast ja loodan, et edaspidi näeb ta rohkem vaeva.
Idee iseenesest väga halb ei olnud, kuid siinjuures
pean ma nõustuma eelpoololijatega, et kuidagi
tühjaks jäi nagu kirikukell mis küll kõliseb valjult
ja kaua ning jätab ka hiljem pea huugama. Nii oli ka selle
looga, ainult üks huugamine, lööke ma enam ei
kuule. Teinekord tuleb jutt ehk tugevam. Jääme kõik ootama.
No vot. Siin on ju Eesti oludes igati vinge küberpunkulme idee. Aga teostus! Kirjutada Nimetu oskab, aga eriti ei taha. Nii näib mulle. Miks muidu sellised süzheeta laastud? Või ei oska autor fabuleerida? Igatahes on see jutunatuke ka sellisel kujul suht talutav, parem kui eelmine.
Katzi arvustuse kommentaariks niipalju, et see laast mulle esteetilis-emotsionaalsest seisukohast meeldib, aga programmilisest vaatepunktist mitte. Ka mulle meeldib lugeda väga lühikesi ja häid tekste. Aga kui võtta suvalised kümme juttu kaasaegsest kodumaisest fantastikast ning 9 neist on sellised short-shorts'id ja kõigest üks pikem tekst (ja selline see suhe kahjuks on), muutun nende laastu-meistrite pääle tigedaks. Kokkuvõtteks: mul pole midagi laastude vastu in general, aga praegusaja Eesti ulmes ei ole laastude vorpimine kindlasti tegevus, millele peaks rõhuma. Ikka pikkust, fabulatsiooni keerukust, korralikult välja joonistet usutavaid karaktereid jms peaks pedaalima.
Eelmiste arvustajate hinnangutest paistab, et lugu peab vastama klassikalise lühijutu pikkuse ja paksuse normidele, ning kui ta seda ei tee, siis... ;) Mulle hakkab yha enam meeldima ulmehaikude kirjutamise idee - seda hädakisa, mis siis kostma hakkab, jätkuks ka lapselastele kuulata.
Tegelikult, kui need klassikalised mõõdud ära unustada - me pole ju missivõistlusel ometigi - ja asja värske pilguga vaadata, siis on ju täitsa toreda looga tegemist? Kui veidi fantaasiat rakendada ja ette kujutada, et ei loe klassikalist ulmelugu, vaid tõesti guestbookidesse jäetud teadet, siis kujutlusmänguna pole asjal väga vigagi. Kui loos oleks pikemaid heietusi, ei saaks teda parima tahtmise juures "teateks" kujutada, asjal oleks räige pseudomaik kyljes.
Muudest kylgedest tahaks jällegi hää sõnaga ära mainida idee ballastivaba esitust, mis mulle Nimetu eelmisestki loost positiivsena meelde jäi: teatevormis jutu puhul on see iseäranis õige lähenemisviis mu meelest.
Need kaks lugu, mis praegu Nimetult Algernonis yleval, ei vajagi teab mis heietusi, kuid sama kirjutaja mõnda pikemat ja heietusivajavamat lugu tahaks tõesti lugeda. Et ehku saab nendegagi hästi hakkama. Ja kui ei saa, kirjutagu 1-lehekyljevormi edasi. ;)
"Ütle milleks see kõik..."
Jälle on idee skelett, aga loost vaid sissejuhatuse algus. Lõpu välja ütlemata jätmine on tänapäeva kirjanduses moeks. Aga see ei tähenda, et lõppu üldse ei ole.
Aju proteesi idee iseenesest ... OK. Aga lugu, intriig. Niisiis ikkagi - milleks see kõik.
| 18.01.1999 02:40:44 |
Must Kass |
Et nagu jutu kirjutamise eeltöö? Situatsioon on kirja pandud, aga kus lugu ise? Et tekiks miski inimlik huvi tegelase vastu - mitte ainult meditsiiniline huvi. Ja viirus, mis end cd-lt cd-le kirutab? Vôi see oligi see kôige ulmelisem osa?
Ohh... sci-fi mis sci-fi, mõlemad pooled
olid olemas. Samas jäi lugu kahjuks
veidi... lühikeseks, väheütlevaks.
Teksti lugedes meenus üks Robert Silverbergi sarnane novell, seal oli
peategelaseks küll "zombie". Selle
vahega, et Silverberg oli antud süz^hee
paremini välja kirjutanud :-) Ok ok,
ma ei nori, aga praegu jõuab vaevalt
alguse maitse kätte saada kui kohe
ongi lõpp.
|
