101110010100100111001010110000001000100110011001100011001000010110010
Ma ei mäleta enam, millal ja kust sain endale tundmatuid
raadiolaineid iseotsiva programmi. Teadmata on ka põhjus, miks
ma selle hankisin, oma arvutisse tööle panin ja alatiseks
sinna jätsingi. Ta lihtsalt kuulas ja analüüsis
täpselt kindlaks määratud lainesagedusega signaale,
mis olid vastu võetud ma-ei-tea-kui-kaugel asuval hiigelsuurel
antennil. Ning siis see juhtus. Ühel päeval tekkis
ekraanile: «Raadiosignaalid leitud» ning mul paluti
saabuvate andmetega ise edasi töötada. Lihtne oleks ju oma
leid kusagile edasi saata, ent ma ei teinud nii.
Neid ridu, mida ma nüüd uurima hakkasin, oli palju, kuid
see eest tundusid nad üsna lihtsalt mõistetavatena, kuna
koosnesid ainult ühtedest ja nullidest.
011010011011110011100010101000001001011000110010101000111110111110111
Selliseid kombinatsioone ja kombinatsioonitusi näis saabuvat
lõputult. Samuti tundus väljalugematu nende sisu. Ent
mulle tundus, et sama raskesti mõistetavad peavad need olema
ju ka igale teadlasele. Nii ma siis lihtsalt istusin ja vahtisin neid
numbreid, püüdes tabada mingitki seost. Ma ei suutnud seda
leida.
100010001101111011110010000001000001111100000000111010111111001000010
Aga ühel päeval uurisin ma neid numbreid veidi rohkem. Ja
ma tundsin impulssi neis signaalides. Impulssi, mis aina kordus. Aina
vaevalisemalt, aina lootusetumalt. Need olid appikutsed. Ma ei
suutnud mõista rohkem, kuid ma tundsin abipaluja piinu.
Nädala pärast suutsin ma aru saada juba peaaegu kogu
tekstist. Mõningad lüngad muidugi olid, sest saatja
lülitus perioodiliselt välja ning kogus energiat. Sel ajal
sündisid mu ekraanile vaid nullid. Aga ma ei muretsenud, sest
lünkadest rohkem huvitas mind kättesaadav jutt.
100111101111111110101000001101000011110100111100111010100010111000100
Saatjaks oli tulnukas. Ta UFO oli kukkunud Maale ning keegi oli eluka
vangistanud. Ta ei suutnud enam mõelda. Ainult edastas oma
mälus leiduvaid fakte, pakkudes neid vastu enda vabastamise
eest. Ma ei suutnud leida teed ta vabastamiseks. Ta ei selgitanud,
kus maailmaosas ta täpsemalt on, kes hoiavad teda kinni ja
milleks on ta ise võimeline.
Üritasin leida võimalust talle vastata, kuid asjatult.
Häkkisin lahti mitmete raadiojaamade arvutid, ent siis ei
suutnud peita oma vastuseid avalikult edastatavaisse saadetesse,
kuigi olin selleks ajaks juba õppinud kirjutama oma
mõtteid kahendsüsteemiks.
110111010111000110010111111000000100100010101000010100000010111101101
Äkitselt ei taibanud ma enam, mis toimub tulnukaga. Ta justkui
vabanes. Mitte küll hoobilt, aga siiski vabanes. Jäi mulje,
et ta lihtsalt purustas barjääri, milleks oli ta oma keha,
ning lendas sellest välja. Ent elus keha ei saa eksisteerida
ilma astraalkehata ja nii keegi teine vangistus. Mu kirjasõber
vahetas ennast oma vangistusest välja.
000000100010100001111110000000111010000111000000011011001100001100001
See keegi olin mina.
Ma laman vangistuses. Ei suuda mõelda. Veel vähem teha.
Kusagil kõnnib ringi keegi, keda ma praegu asendan.
Püüdke see tulnukas kinni. Ma tahan temaga veelkord
«vestelda». Muidugi, kui keegi kuuleb ja mõistab
mind...
|