|
[ Jutt |
Jutulabor: jaanuar 1999 |
Uued arvustused ]
Lihtsalt, et te teaks: Urmas Nimetu ongi Urmas Nimetu (st. see pole psedonüüm). Tean seda sellepärast, et tean ja tunnen teda. Irw...
Brut
Lugesin seda lugu n+1 korda järjest ja ikka ei mõika... Mis kuradi asi meenutab mulle siin nii järjekindlalt 1920.-ndaid!?
Ideel oli miski kahvatu jume isegi olemas, aga teostus on ikka lõputult higine...
Minategelane läks ilmselt liigpikast bitijada põrnitsemisest lihtsalt segi ja leidis ennast jutu lõpus hullusärgist.
Kui see tõlgendus on õige, siis pole tekst ulmeline. Kui ta on aga vale, siis on see lugu lihtsalt jabur.
Tjah, ega see ka mingi eriti hea lugu ei ole, aga võrreldes eelmise üllitisega - "Viirus", on see juba sammukese võrra asjalikum. Idee hea, aga tostus jääb veel kesiseks. Pean seda pigem laiskuse kui oskamatuse tagajärjeks. Jaksu ja viitsimist autorile.
vaaaaeeene vääääike tuuuuuulnukas
00001101111001101001011010001010101000001001000111111110001001010011111111111001
Kõiki asju arvesse võttes on üldine hinnang sellele laastule negatiivne. Kirjutada ju Nimetu oskab, lapsik ei tundu... ideedki pole halvad, aga see idee teostus... Nojah, nõrk! Nõustun ka, et sõnad «UFO» ja «tulnukas» on tõesti max ebaulmelised asjandused.
A millest ma rääkida tahtsin ja mida väga vabalt ka siin ja praegu võib teha, on pseudonüümid. Hiiglama vahva oleks, kui ses osas suudetaks mõistlikkuse piiridesse jääda. Head pseudonüümid: Karen Orlau, Matt Barker, Marek Simpson, Indrek Hargla, Lew R. Berg käib kah, aga on juba eelpool mainitud piirile kahtlaselt lähedal. A noh need Vale-Dmitrid ja Urmas Nimetud, L.A.S.S.I.E.-d (autor, kelle tekst mitmetel põhjustel avaldamata jäi), Dragoforid... Võiks ju ikka inimese nime võtta... Või siis tõesti juba Canis Vedru, üks koer siin Lassie näol juba tahab olla. Maniakkide Tänav ON absurdne, aga autor on oma tekstidega suutnud selle igati välja vabandada, kui nii tohib öelda.
Loomulikult ei saa ma kedagi sundida, aga ma väga palun teid kõiki! Ja noh üsna tõenäoliselt hüppab nüüd kuskilt välja seltskond, kelle meelest mida segasem varjunimi, seda vingem...
| 22.01.1999 11:21:13 |
Chris |
Ma olen küll võibolla ebaõiglane, kuid minu kommentaar oleks: "lugu või midagi". Ei meeldinud, kohe üldse ei meeldinud. Miks? Ei oskagi kohe täpselt formuleerida. Jutt oli auklik nagu shveitsi juust, ebamäärane ja sisutu. Idee realisatsioon polnud ka just parim. Kohati tekkis tugev assotsiatsioon Tarzani raamatuga: peategelane "õpib" signaali mõistma ja dekodeerima seda ainiti ja üksisilmi jälgides. Tore, tore! Miks siis üldse kuskil koolis käia? Korrardaks parem ühisistungeid raamatukogus, vaataks aga riiuleid ja tarkus muudkui tuleb...
Ei saa yldse halvaks pidada, veelgi enam, asi on omamoodi heagi - nii, et neutraalsusepunktist ikke paremuse poole kaldu.
Heade kylgede loetelu algaks tervikliku idee tunnustamisega: jutt on yhe idee väljendamise teenistuses ega jäta muljet, et ideid jätkus ainult alguseks ja ylejäänu imeti lihtsalt pastakast välja lobeda alguse järgi lohisema.
Teine positiivne omadus on hää keeletunnetus - lihtne ja kerge oli lugeda, polnud koolikirjandilikku pyydlikkust või edimese kirjaproovi keelekomistusi: jäi mulje, et autor on harjunud kirjutama, et ta keelevaldamise taga on kogemusi. (Hoopis yhel teisel põhjusel jäi närima kahtlus, et kas siiski mitte yhe edimese jutukatsetusega tegu ei ole.)
Tuu, kas jutt võiks pikem vai ehk lyhem olla, on puhtal kujul maitsekysimus. Kui õhustikunautijad ootavad yksikasjalikke olukirjeldusi, sf-fännid vähemalt paari majesteetlikku kosmoselaeva läbi lõputu universumi tuhisemas, ja minagi ehk ohkan, et hmh, lõpus lasi autor lobeda horrorivõimaluse käest - yhesõnaga ei tasu ilmselt kuigi tõsiselt võtta seda, et igayks ikka omasse suunda sikutab. Haikufännid ilmselt tahaks yldse 3-realisi ja mõneteistsilbilisi teoseid lugeda. ;) Mulle endale sellised filigraansed väikejutud meeldivad. Pealegi on yhetasandilist lyhilausesse mahtuvat ideed ohtlik liiga pika ballastiga koormata - oht, et selgroog välja ei kanna, on liiga suur.
Asi, mida võiks subjektiivses korras loo nõrkuseks pidada, on ehk ekstravagantne esitus: tuuperast ma oletasingi, et ehk edimene kirjaproov - nuud kipuvad ikke vägisi väga avangardid välja nägema. Objektiivselt ei pruugi isegi see teab mis nõrkus olla, võibolla on mul lihtsalt algajate autorite reegleidpõlgava kirjapildiga luuleteoste lugemisest mingi kiiks kylge jäänud. Majakovski treppi pole kah elu sees sallinud: paberiraiskamine ;)
Ka ei ole loo idee ise ylearu kandev, samas aga on selle vähene vägevus heas proportsioonis jutu pikkusega.
Nii et jah, viriseda tahaks vaid esitusviisi suhtes, ehku oleks seda numbrite tulvamist siiski võimalik kuidagiviisi jutu sees ära kirjeldada? Oleks kuidagi hubasem ja ei jätaks nii puruhullu edimese jutu maiku ;)?
Huvitav oleks muidugi sama autori kirjutet mitmetasandilisemat juttu lugeda, sest see laast oli igal juhul väga mõnusalt loetavalt kirjutet. Tekkis huvi, et kas sama ladusalt läheks ka keerulisema ylesehitusega ja mitmetasandilisemas jutus ;)?
Et tervist ja jõudu ja jaksu kirjutajale :)
See lugu? See on loo idee, lugu on ehk veel tulemas. Detaile on vaja. Olustik on see, mis teeb ulmeka. Pisutki võiks avada selle "tulnuka" mingit olemuse tahku. Muide juba sõna "tulnukas" ~ \minu jaoks\ max(ebaulme).
Aga ideest saaks asja.
| 18.01.1999 15:08:32 |
Hanno |
Mnjah, erinevalt Evelini arvamusest ma tema vaimustust ei jaga. Ma lihtsalt ei näinud selles loos midagi erilist, mille pärast raskelt vasikavaimustusse sattuda..
See on tõega vinge lugu!
Miks mitte seda ka kuskil paberväljaandes ilmutada. Või on seda juba tehtud?
|
