Hommikust saadik oli ta ärevust tundnud. Nüüd
olid ta kahtlused siis lahenduse leidnud -- külapoolsete
puude vilust ilmus nähtavale vanema kaitsja ja jooksupoiss
ning võttis suuna otse nende poole. Ta raputas mulla oma
töös parkunud kätelt, mõõtis
rahustavalt süütute pilvede lendu taevalael ning
kükitas ühele maapinnast välja turritavale
kivile.
«Sa võta ka pisut hoogu tagasi,» ütles
ta oma naisele, kes, lõuad pidevast pingutamisest
krampunud, laubalt higi pühkis. Ta mustad, räsused
juuksed hüppasid alla nurgeliselt näonahalt ning
nügisid teineteist vallatult. Ei, hea märk see ei
olnud.
Hetkeks vaikis isegi laululind, kes oma hooletu olemisega neid
juba terve hommiku rõõmustanud oli. Mees
püüdis teda uuesti vidistama sundida, imiteeris ta
häält ning puhkes seejärel oma lapsikusele
mõeldes varjamatult naerma. Naer paljastas ta
närbunud huulte taha varjunud heledad hambad. Kohevad
heledad juuksed vappusid üles ja alla, uhkustades oma
puhtuse ja tagasihoidlikkusega. Öösel oldi paari
naabrimehega käidud jahil, oli sadanud vihma. Kurba vihma,
konnade laulu, ootamatu vari oli katnud kuu.
«Hõigu!» hüüdis käskjalg, kui
oli juba piisavalt lähedale jõudnud.
«Jah,» vastas see püstigi tõusmata.
«Toon kurbi sõnumeid,» jätkati.
Hõigu naise pilku tungis umbusk ning ta jäi
käskjalale ainiti otsa vahtima. Käskjalg oli
väsinud, tüdinenud tarest-tarre jooksmisest.
Ükskõik kui kurb see sõnum ka ei olnud, oli ta
pidanud selle kõigile külaelanikele ette kandma ning
nii oli ta oma emotsioonid juba ammugi teiste kaela
veeretanud.
«Kas keegi on surnud?» küsis Hõigu.
«Jah,» vastas käskjalg piinlikult.
Ehkki mees ega naine seda välja ei näidanud, ohkasid
nad sisemuses kergendatult. Üks surm oli nende
sõnumite kõrval, mida tavaliselt sedaviisi kohale
toimetati, väga tühine asi. Ehk liiga tühinegi, et
seda üldse siia rääkima tulla. Hõigule
meenus jälle öine vihm, mille pisarad olid krabistanud
puulehtedel ning mille tasane, vaevaline ulgumine kaugematelt
väludelt oli neid ettevaatlikkusele sundinud.
«Mis te siis sellest minule niiviisi teatama tulite? Ega
laip ju eest ära jookse.»
«Mine tea,» kahtlustas saadik.
«Tohoh, kas surnut siis leitud ei olegi?»
Käskjalg muutus kohmetuks ega leidnud enam õigeid
sõnu. Kõik kõlasid kalgilt.
«Milleks mind siis vaja on?» otsustas Hõigu
piinliku vaikuse lõpetada. Kui laip metsajärve
uppunud oli, siis tähendas see pikemat otsimistööd
külmas vees. Teisel juhul tuli aga surnu elundeid kokku
korjata ümberkaudsetest metsadest. Kuradi hundid!
«Esialgu ei olegi,» selgitas käskjalg,
hämmastades sellega kuulajaid, «kõigil naistel,
kel aga vähegi võimalik, kästi ilmuda surnu
võitamisele ning leinaprotsessi korraldamisele.»
Sellist asja polnud nende elu ajal veel ette tulnud. Mitte
kedagi ei austatud nii, et selle tarvis poolt küla oli vaja
matusteks kokku ajada. Hõigu hakkas pikkamisi oma
tööriistu kokku korjama -- paistis, et see päev
pidi argisest rutiinist kõrvale jääma. Tema
rasked jalavarjud muljusid poris põllupinda.
«Hakkame vast tare poole minema,» andis ta naisele
peaga märku.
Naine noogutas, näol ikka veel ohtuhaistev ilme, ning
mõõtis silmadega tehtud tööd. Pikk tara
ümbritses nende pisikest maalappi. Varsti tuli nõia
juurde minna, et sellelt tõkkele õnnistust paluda.
Kätte oli jõudmas aeg, mil nad ei pidanud
öösiti kartma neid hunte ja teisi elukaid, nende kodu
hakkas valmis saama. Just õigeks ajaks. Või hoopis
liiga hilja? Kolmas laps hakkas peagi kaela kandma, tähed
rääkisid juba ka neljandast.
«Räägi siis pisut lähemalt ka,»
soovitas Hõigu.
Käskjalg ohkas, leidis siis üles alguse, mida ta
täna juba korduvalt oli pidanud ette lugema, ning edastas
kõik, mida teadis.
«Mäe-Eilil oli loomade asjus midagi nõia
juurde asja. Kohe, kui valgemaks läks, asus ta teele. Kohale
jõudes oli maa juba päris kuiv ning ta lootis Joole
aiast kätte saada. Aga aias teda ei olnud, mis tundus
vägagi kummaline. Veel kummalisem oli see, et see
tikripõõsas...»
Ta jäi hetkeks nelja ärevusest põlevat silma
vaatama.
«Et tikripõõsas ei õitsenud enam.
Kuna Eili ei tahtnud tühjade kätega koju tagasi minna,
siis otsustas ta templisse sisse hõigata. Uks oli lahti
olnud juba tema tulles. Ta hüüdis mitu korda Joole
nime, aga mingit vastust ei tulnud. Midagi puutumata astus ta
templisse sisse, enda sõnul esimest korda. Oli juba siis
hirmsasti kartnud, aga tema silmad olid määratud
nägema veelgi enamat.»
Hõigu surus suhu kerkinud sülje laiali, tahtis
seda uuesti alla neelata, aga ei jaksanud. Üle pikkade
aastate tundis ta endas mingit tunnet. Põlgust.
Kogenematult ei saanud ta sellest esimesel hetkel aru, ei osanud
seda enda omaks pidada. Terve oma mäletamisväärse
elu oli ta püüdnud lihtsalt oma asjad ära
õiendada, oli püüdnud kanda endas häid
emotsioone. Jah, ta oli küll tapnud ja jahtinud, matnud ja
leinanud, oli ka tülitsenud ja ihalenud, aga iial mitte
hingega, kõik oli toimunud väljaspool ta sisemist
optimismi. Nüüd, selles hetkes, tundis ta
üheaegselt naudingut sellest võõrast tundest
kui püüdles ka tagasi varasema rahulikkuse juurde.
«Joole on tapetud,» ütles käskjalg.
Hõigu hing kisendas, ei suutnud uskuda.
***
Terve päeva oli Hõigu ringi käinud
mõtteisse vajununa. Ta ei olnud ainus -- tervele
külale oli sõnum laiali kantud, kõik olid
sõnaahtrad. Õhtul pidi vanema juures toimuma
nõupidamine.
Naabrimees oli Hõigu kutsunud kitse koju tagasi
toimetama. See ei olnud esimene kord. Hõigu oli alati appi
läinud, kui teda kutsuti, nõndasamuti oldi ka talle
appi tuldud. Kui tavaliselt ikka räägiti teineteisega,
aasiti ning küsiti uudiseid, siis täna piirduti ainult
üksikute fraasidega. Keegi ei teadnud, mis oli tulemas. Ja
ehkki kitse käitumine üldsegi üllatama ei oleks
pidanud, seostas nende alateadvus seekordset plehkupistmist
veretööga templis.
Loom oli siiski läinud oma tavapärast rada pidi --
mööda tänavat alla orgu ning pöördunud
siis vasakule väikesele välule. Imelik, et teised
pudulojused, keda siin juba aastaid hoitud oli, polnud siinset
heina üldse mitte armastanud, kits aga näksis
kõrsi, nagu oleks need magusaimad palad terve taeva
all.
Neid polnud just palju -- lisaks Hõigule oli naabrimees
kaasa saanud võtta vaid oma täiskasvanud poja -- kuid
eduka tegutsemise korral pidanuks sellest kitse
püüdmiseks täiesti piisama. Hääletult
nagu tuul moodustasid nad põgeniku ümber ringi. Nad
roomasid ja peatusid, lasksid taimedel hajutada oma
lõhna.
Hetkeks kitse lõuad seiskusid, ta kallutas pea
küljele ning silmitses põõsastesse, otse
sinna, kus oli Hõigu. Kartuses staatilisust rikkuda, ei
julgenud mees oma silmigi sulgeda, põrnitses otse vastu.
Loom võib-olla ei näinudki teda, kuid sisemine vaist
ütles talle, et midagi oli teoksil. Pikkamisi, nagu
elukogenud sõjamees, vaatas ta ringi ning hakkas siis
hoolimatult astuma. Oh kui hoolimatult -- aga täpselt selles
suunas, kus piiramisrõngas veel kõige
hõredam oli. Hõigu, mõistes, et looma
kaotamine oli käeulatuses, otsustas tegutseda. Ta kargas
püsti ning sööstis paigalt, et väikese
kaarega kitse taas välule sundida. Säärase
kiirusega üllatas ta looma, kes mõneks hetkeks
toimuvat analüüsima jäi, kuid siis paanilise
põgenemise kasuks otsustas. Paraku valis ta seekord endale
väga vale suuna -- otse ta eest põõsast kerkis
teine jälitaja ning püüdis haarata ta sarvist. Ta
polnud aga arvestanud rohu libedusega, mis looma korraks oma
trajektoorilt maha jõnksatas, ta pea vihises
mööda poisi kätest. Järgmisel hetkel oli kits
juba ümber pööranud ning tormas juba
võimsate paarishüpetega vastassuunas. Oma
üllatuseks oli ta aga nüüd sattunud vastamisi kahe
teise mehega. Ta püüdis küll sarvedega
müksides nad oma teelt pühkida, kuid juba
põimusid jõulised sõrmed ta karvade
ümber ning sundisid ta taltuma. Viimases lootuses lajatas ta
tagajalgadega paar korda umbropsu -- niitis oma omaniku korraks
jalust, kuid teiste lihastest siiski jagu ei saanud. Puine silmus
tõmbas kokku ta kaela ning nüüd muutus loom
vägagi aupaklikuks, ta karvad vajusid jälle longu ning
kulmud kooldusid silma kohale sügavaimaks alandlikkuseks.
Minuti pärast oli ta jälle rahulik ja näksis
rohtu, nagu ei teakski ta midagi vahepealsest hüppes
käigust.
«Kas keegi sai viga ka?» küsis Hõigu
hingeldades.
«Ei, vist mitte,» lausus ta naabrimees ning
masseeris oma valusaid põlvi.
«Sa pead talle ikka korralikuma tara ümber tegema,
kus ta sul niimoodi kogu aeg hulkumas käib, viimaks saavad
veel hundid kätte või sööb
mürgitaimi.»
«Oh, seda nüüd küll karta ei ole -- neist
hoiab ta heaga eemale. Hämaruse saabudes on ta vist
üldse kõige esimene, kes tuppa hakkab tikkuma, siis,
kui ei saa, väriseb kui haavaleht. Talle meeldib niisama
päevaajal ringi kepsutada. Eks ole?»
Ja ta sügas kitse sarvede ümbert. See ainult vaatas
talle alt üles, raputas end, ei paistnud millestki aru
saavat.
***
Õhtu laskudes kogunes küla võimuladvik
vanema majja. Tuul oli jälle hakanud puhuma ning kõik
märgid viitasid lähenevale sajule. Ometi ei paistnud
täna keegi eriti kartvat ei vett ega öö sigitisi,
arutlusele tulid küsimused, mida ei tasunud kiirustades
ära otsustada.
Hõigu ei olnud selles seltskonnas just eriti
tähtis tegelane, teda kutsuti pigem viisakuse pärast --
tema ja Joole vahel oli valitsenud pisut avatum suhe, kui
millestki sellisest üldse nõidade puhul
rääkida sai. Hõigu ise ei leidnud enda ja
nõia vahel asetleidnud sõnadest midagi
märkimisväärset, mõlemad olid alati
jäänud oma tegemiste juurde. Ainus, mis ta enda
kohaleilmumisele õigustuseks tõi, oli oma tare
asukoht külas -- see asus teistega võrreldes
lääne pool, moodustades lähemalolevatega omaette
tihedama, põhituumikust eraldunud kobara. Nii võis
ta vastuvõetust oma naabreile teadustada varem, kui see
oleks otstarbekas olnud vanema käskjala kaudu.
Nad võtsid istet, kus juhtus -- mõned
seinaäärsel naril, teised tuppa tassitud puupakkudel,
kolmandat niisama külma põrandat katvale vaibale.
Vanema kaks tütart kandsid meestele mõdu, aga
kõle ilm ja valitsev teemadering kahandas selle
nautimisvõimalusi pea olematuks.
Külavanem oli veel küllaltki noor -- hoolimata ta
hallidest juustest ning ribadeks lõikunud habemest
jätsid pehme nahk, kaks väledat silma ning korralik
vammus tast mulje kui poisikesest, kes vanade sekka sattunud.
Ometi ei tähendanud see, et ta halvemini tegutsenud oleks
või teistelt vähem aupaklikkust pälvinud, pigem
vastupidi -- alates päevast viis aastat tagasi, mil eelmine
vanem oli ilma ühtegi poega sünnitamata manalateed
läinud ning tema järgmiseks valitud, oli ta
tänaseni suutnud küla siseelu taas õitsema panna
ning kogu maakonna tihedamale läbikäimisele
sundinud.
Alustuseks võttis ta lühidalt kokku kõik,
mida siiani teadis. Kui välja jätta Ärev, kes just
oli poegadega oma kaubaretkelt saabunud, olid teised seda juba
kuulnud. Hõigugi oli täpsemaid andmeid enne
kohalesaabumist uurinud oma naiselt. Joole oli tapetud kahe
hoobiga, ta rindkere oli praktiliselt tagurpidi
pööratud. Ta oli lebanud templi esimeses,
väiksemas saalis. Naise sõnul olid ta külmad
soolikad ning hüübinud veri siledatel valgetel
kiviplaatidel mõjunud hirmsamal kui kõik ta seni
läbielatud õudused kokku. Ta silmad olid karjuvalt
pealuust välja tunginud, vaadanud ukseava poole, uurinud iga
sisenejat hingepõhjani, nagu võiks inimene ka
surnuna midagi näha. Kõik nõud ja aparaadid,
mida külarahvas ilmselt ei julgenud millekski muuks kui
eheteks pidada, olid riiulitelt maha pekstud, nende killud
lebasid nüüd kõikjal. Surnu sõrmed olid
konksu tõmbunud, nagu oleks mõrvar pärast
tapatööd ta käte vahelt selle kaitsevahendi endaga
kaasa võtnud.
Juba aastaid polnud külas olnud suuremaid tülisid
inimeste vahel -- kõik olid teineteisega leppinud ning
süvenenud töösse. Peale oli kasvanud uus
põlvkond, kes küll eelmiste nääklusi
mäletas, aga ise neid kuidagi alustada ei osanud. Ja miks
nad pidanuksidki, kui tuli ära kasutada viimnegi jumalate
õnnistus ja laiendada oma maid pealetükkivate huntide
eest.
Naaberküladega oli neil rahu, sõlmitud
sõprussidemed pidanuksid ikka veel jõus olema --
seda kinnitas ka Ärevi mõistmatu ilme. Rahu oli ka
kaugemal, kogu maakonnas. Levisid küll kuuldused metsikutest
raudinimestest kusagil lõunas, kes kõhklematult
kõike elavat enda ees veristasid ning keda sai tappa
ainult täpse löögiga kahe aheldava silma vahele --
muul juhul tõusid nad uuesti surnuist üles -- kuid
see kõik ei puutunud ju siia, see oli pigem mõdu
kõrvale räägitud lõõpimisjutt kui
midagi tegelikku.
«Kui kellelgi paremat ideed ei ole,» katkestas
külavanem, siis põletame me ta homme keskpäeval
templi aias.»
Ruumi läbis õrn värelus. Nad ei olnud kunagi
varem veel nõida matnud. Nad ei teadnud, mida peaksid nad
surnuga peale hakkama, sest nad polnud kunagi mõelnud
selle peale, et nõid võiks surra. Seekord oli ta
aga ometi surnud.
«Räägi nüüd sina, mida sa
tead.»
Ta pöördus ühe mehe poole. Kelle tare kohe
küla serval maantee ääres asus ning kelle kodu
seetõttu tihti läbirändajate ja kohalike
kohtumispaigaks oli olnud.
«Ega mina teagi, mu eit teab,» oli ta esialgu
napisõnaline, kuid pidas siis ikkagi targemaks
jätkata, «See oli eile õhtul, kui juba
hämarduma hakkas. Eit kutsus mind vaatama, kuidas üks
võõras mööda läheb. Mina olin just
tare taga asju õiendamas ega pidanud seda algul millekski,
aga eit ei andnud rahu.
Seal oli üks mees. Kõhetu näoga. Ta oli
natuke nagu sõjamehe moodi -- ta kandis mingit pikka
rõivast, mis ulatus peaaegu maapinnani. Ma sain kohe aru,
et ta on kaugelt, sest sellist kangast pole ma elu sees
näinud -- see oli sinine ning läikis nagu ojavesi
päikese käes. Aga sõda meil ju ei ole?
Siis ma mõtlesin, et ta on mõni kaubamees,
hüüdsin teda ja sammusin lähemale. Siis ma aga
sain aru, et olin eksinud -- sest tal ei olnud kaasas ühtki
kotti. Mind nähes libistas ta käe kiiresti põue
ning ma võin vanduda, et tal oli seal mõõk.
Väga suur mõõk. Ta vaatas minu poole, aga
päike oli just ta selja taga, varjutas ta täiesti
ära, ning ma ei saanud isegi seda aru, kas ta võis
oma relva sealsamas käiku lasta.
Ma küsisin, et kust poolt tulek. Tükk aega ei
vastanud ta midagi, siis aga rahunes, lasi mõõgast
lahti ning pomises ühe võõrakeelse linna nime.
Enam ma ei mäleta -- ma olin natuke hirmul ka ja ei pannud
tähele.
Siis ma küsisin, kas ta vajab midagi, tema ei vastanud,
põrnitses ringi ega kavatsenud liikudagi sealt, kus ta
kogu aeg seisnud oli. Mulle tundus juba siis, et ega ta hea asja
pärast siin ei ole ning seetõttu hõikasin oma
lapsi, et nad õuest pilla-palla jäetud
tööriistad kokku korjaks. Viimaks küsis
võõras, kas ma tean, kus asub suur metsa peidetud
tempel. Ma ütlesin, et tean küll. Ta küsis, kuhu
poole see jääb. Ma viipasin käega --
ausõna, sel hetkel ma arvasin, et ta ehk hoopis
mõni neist Joole sõpradest on, kellest kuulnud
olen, aga keda enne näinud ei ole -- ja seetõttu
juhatasin ta lühemat teed pidi templisse. Ta tänas mind
ning hakkas aeglaselt astuma, justkui ei tahtnuks enne pimedat
kohale jõuda.»
Pikka aega oli toas vaikus, ainult halud praksusid ahjus.
Hõigu teadis neist Joole sõpradest rohkem kui
keegi teine. Alles nüüd sai ta aru, et teadis Joolest
endastki rohkem kui keegi teine. Siiani polnud ta seda
mõistnud, aga nüüd sai ta aru. Sest need
sõbrad, paljude rahvaste esindajad, ei olnud sugugi
ühesugused. Joole oli neid isegi omamoodi kartnud,
öelnud, et ta pigem ohverdaks ennast kui kingiks neile, mida
nad jahivad. Joole oli hoiatanud nende eest, hoiatanud enesegi
eest, aga siis polnud ta sellest kõigest aru saanud, siis
oli kõik kauge tundunud ilus ja sõbralik. Siis olid
nad üheskoos joonud pisut mõdu ning taas lahku
läinud, aga nüüd oli Joole surnud.
«Kas keegi teab veel midagi sellest mehest?»
küsis viimaks külavanem.
Kõik kehitasid nõutult õlgu.
«Ma ei tea küll, kas see on oluline, aga kui ma
käisin öösel oma loomi rahustamas -- need neetud
hundid on nad päris hulluks ajanud, siis tundus mulle, nagu
oleks keegi tõrvikuga läbi seda väikest
võsa, mis maantee ääres kasvab, küla poolt
tulnud. Ma hüüdsin sinna poole ja küsisin, kas
midagi on lahti, aga mulle vastati, et kõik on
korras.»
Ta vakatas ning puuris oma silmad leeki. Tuul krõbistas
seinu.
«Ma teadsin küll, et mõned teist jahil on,
aga ei julgenud vaatama minna. Mulle tulid korraga meelde
kõik need lood rääkivatest taimedest ja
tontidest. Kõige kindlam oli ikka jääda tare
juurde, helenduse järgi oli pealegi aru saada, et ta kohe-
kohe teele astub ja ma teda lähemalt näha saan.
Seda ta tegigi, ta vaatas minu poole ning soovitas magama
minna, ütles, et kõik on korras.»
«Ja sina?» küsis külavanem vahele.
«Mina? Mina läksingi magama, nii nagu kästud.
Hommikul ma arvasin, et see oli olnud uni. Kui ma uudist kuulsin,
siis uskusin ma alguses, et see oli Joole enda vaim, kes end
mulle ilmutas ning ütles, et kõik on korras.
Aga nüüd saan aru, et see oli hoopis
mõrtsukas -- selle pärast ta siis tõrviku
ära kustutaski, enne kui võsast välja tuli.
Ainult seda nägin, et tal tõepoolest mingi kummaline
kostüüm seljas oli -- värv ei paistnud. Imelik on
see, miks ta põhja poole läks.»
Ta oli väga kohmetunud. Ta kartis. Ta oli läinud
tuppa ning lugenud üle oma lapsed. Kõik olid alles.
Miks oli ta möödujat uskunud? Mida oli see talle
öelnud? Ta ei mäletanud enam, sest ta oli kartnud, sest
ta oli tundnud, iga oma organiga tundnud käsku magama
heita.
«Me peaksime kellegi talle hobusel järele saatma,
enne kui ta minema pääseb,» ütles sellepeale
küla sepp oma uriseva bassihäälega.
«Nõus,» ohkas külavanem.
Hobuseid oli külas niigi vähe, kohalik rohi neile ei
maitsenud, öösiti magada ei julgenud, nad olid kuivanud
kõhnadeks.
«Aja oma poiss üles,» peatus külavanem
ühe mehe ees, «anna talle oma parim ratsu ning saada ta
teele. Anna talle korralik mõõk, võid minu
oma laenata. Pane kindlasti ka korralikult rammusat
sööki kaasa -- küll me sulle paari jooksul
kõik hüvitame -- ning kapaku põhja poole.
Leidku see mõrtsukas ning toogu ta tagasi, kas elusalt
või surnult, niikuinii peab ta tegu karistatud
saama.»
«Jah,» varjas mees oma ausa mure alandlikkusse.
«Tema tunneb soid ilmselt paremini kui keegi teine, tal
on noored silmad ja noor taip -- ta on praegu parim, mis me Joole
jaoks teha saame.
Ärgu ta siiski niisama tormaku. Manitse teda
ettevaatlikkusele, sest me ei tea, millise inimesega meil
tegemist on. Ta võib olla võimeline palju
võikamaks, kui me praegu kujutledagi oskame. See, et ta
põhja poole läks, ei tähenda, et ta ei tea, mis
teda ees ootab. Vähesed inimesed on läbi soo endale tee
leidnud -- võib-olla polegi ta inimene.
Mine! Ära muretse, küll me korraldame, et sa
millestki ilma ei jääks.»
«Jah,» nõustuti.
Kõik olid vait, kui isa koju oma poja järele
läks. Mets oli tasa, kuid nad teadsid, et juba hiilisid
hundid oma igaöistel jahiradadel. Kaugemalt tulijad
kibelesid koju tagasi.
Otsustati saata sõnum kõigile
naaberküladele, et nendestki saaks inimesed matustele
ilmuda. Külavanem pöördus tihti Hõigu poole
ning päris ühe ja teise nurga alt, ega nõid
temale kunagi oma surmast polnud rääkinud. Ei olnud.
Isegi vanemad mehed polnud varem kuulnud, et mõni
nõid oleks ära surnud. Nad teadsid küll paljusid
vägevaid nimesid, kes kunagi elanud, aga nende saatusest
poldud kunagi räägitud.
Oli juba päris hilja, kui Hõigu viimaks kodu poole
sammus, jalg pisut pehmem kui tavaliselt. Õhk oli
külm ning ta luristas mitu korda nina. Plartsuga ühte
järjekordsesse mudalompi astudes tajus ta õhus mingit
kevadist kihelust. Õieti tundus talle, et miski oli nagu
puudu, mingisugune osa temast oli justkui koos Joolega surnud,
ära veristatud.
Taimed sosistasid, aga valel pool teed, haldjakivist eemal.
Haldjad teadsid kõike nüüd olid nad ilmselt
närvis. Kes nüüd pidi nende eest hoolitsema?
Hõigu lubas neid hommiku tõustes vaatama minna.
***
Oma esimest kohtumise Joolega mäletas Hõigu veel
tänagi selgelt. Ta oli siis vaevalt viieaastane -- seisis
isatare väravas ning mängis takjatega. Isa tassis
parasjagu heina tuppa ning seetõttu oli kogu ümbrus
täis kõditavat tolmu ning rohulõhna.
Joole oli kui vaikiv kummitus -- ta tuli üle
põllumaa, mis tänaseks küll hoopis ehitistega
kaetud oli, kuid toona perele vajalikku toitu kasvatas. Tal olid
seljas tumedast, paksust kangast hilbud, nii et ta noorele
Hõigule pigem kerjust kui nõida meenutas. Ta rajas
endale teed võimsa puust sauaga, aga ei hingeldanud. Ta
nägu, nagu alati, varjas kapuutsi sügav vari. Toona
tundus see Hõigule nii kohutav, miks keegi selline
võõramaalane mööda nende põldu
tõttab, nagu tal selleks veel kõige suurem
õigus oleks, et ta isa taha peitu puges. Isa märkas
seda, vaatas Joolet ning tervitas teda. Joole jäi seisma
ning hüüdis vastu. Siis, justkui mõistes
Hõigu hirmu, vaatas ta otse poisi silmadesse -- ta enda
omi polnud küll näha, aga Hõigu teadis, et teda
vahiti.
«Kuhu ta läheb?» küsis poiss, hakates
võõras ära tundma nõida.
«Kivihaldjate juurde,» hüüdis Joole.
Ta oli müstiline, harjumatu -- ta oli nõid. Sinna
ei saanud ta midagi parata.
«Tahad kaasa tulla?» küsis ta nüüd
juba Hõigult endalt.
Hõigu kartis, aga isa tugev ja julgustav patsutus
muutis uudishimu hirmust palju võimsamaks. Kivihaldjad
olid midagi sellist, mis teda tõeliselt ligi
tõmbas. Muidugi -- naabriplikadega olid nad neid
näinud, isa ja ema olid keelanud nendega tegemist teha,
nüüd aga oli tal võimalus neid päris
ligidalt vaadata. Ehkki areldes, läks ta siiski Joolega
kaasa. Joole võis olla küll kummaline, kuid temas oli
ka mingi säärane säde, mis kõigile
inimestele mokka mööda oli.
Kivihaldjad elasid küla serval ühel välul suure
kivi peal. Kaugelt vaadates olid nad vaid väiksemad elutud
kivid suurema peal, ainult harvadest värvimuutustest ja
võbelustest võis neid millekski muuks pidada.
Siiani olid nad siiski olnud pigem varjudemäng kui midagi
tõsiseltvõetavamat, aga Joolega otse nende
kõrval seistes sai Hõigu aru nende tegelikust
väest -- nad hõljusid kivi kohal. Nad sõid
kivi, peitsid sellesse oma halbu mõtteid, nagu nõid
väitis. Nad suhtlesid omavahel -- nüüd oskas
Hõigu seda näha -- nad pöörasid ennast
teineteise poole, vibreerisid, paisusid ja tõmbusid uuesti
kokku.
«Miks nad sedasi teevad?» küsis poiss.
«Ma ei tea, sellistena pole ma neid varem näinudki.
Tead mis, nad vist armastavad sind.»
Nad kuulsid! Nad tundsid ära Joole hääle,
pöörasid tema poole, helkisid päikese käes.
Seletamatul moel kammitsesid nad endas tohutuid tarkusi, nii et
Hõigu end äärmiselt rumala ja kõrvalisena
tundis.
Nõid silmitses kivihaldjaid, nagu teised vaatasid oma
loomi. Loomi, keda nad tarbisid, kuid ometi austasid ja
armastasid. Ettevaatlikult libistas ta oma varju üle
kivihaldjate, justkui paitades. Need väiksekesed said
sellest aru, nad liigutasid, kui päike nende ees kustus ja
uuesti põlema süttis.
Julgemata ühtki liigutust teha, vahtis Hõigu kivi,
mis alati oli siin olnud. Ta ei märganud, kuidas nõid
oma väikese pauna lahti pakkis ja sealt tüki toorest
liha võttis. Ta määris oma käsi vere ja
rasva seguga, pigistas nätsket massi oma sõrmede
vahel. Ta tilgutas igale kivihaldjale natuke juua, nagu
Hõigu sellest aru sai. Kui üks viil ta kärmete
luude all täiesti kuivaks muutus, siis võttis ta
järgmise, kuni Hõigu enam lugedagi ei osanud, kui
palju ta sel otstarbel head toidukraami ära raiskas.
«Kas nad joovad?» söandas ta viimaks
küsida.
«Jah, joovad, samamoodi nagu meiegi. Ainult et nemad
annavad selle kõik meile tagasi. Mida õnnelikumad
nad on, seda õnnelikumad oleme meie. Võib
öelda, et nad koosnevad eluvaimust,
emotsioonidest.»
Hõigule tundus see nii arusaamatu, kuidas võis
keegi koosneda ainult emotsioonidest.
Veendunud kivihaldajate isu ammendatuses, võttis
nõid neist paar tükki oma kätte. Tema enda osa
ses protsessis jäi päris väikeseks, sest pisikesed
energiapallikesed hõljusid ise ta pihkudesse, keerutasid
seal ringi nagu silitust otsivad kassipojad. Hõigule tegi
see nii palju nalja, et ta lapseliku siirusega naerma puhkes.
Omamoodi ta ehmatas haldjaid, sest need jäid paigale
kuulatama.
«Pane pihk alla,» sosistas nõid, «nad on
kole uudishimulikud. Pane pihk ilusasti alla, näed, siin on
üks väiksem, ma panen ta sulle pihku. Aga hoia
kõvasti, väga kõvasti, sest nad... on
väga uudishimulikud.»
Hõigu tegi, nagu nõid käskis, ning
jäi, süda rinnust välja kargamas, ootama, kuidas
kivihaldjas tema kätt puuduta. See oli tõesti
kõige väiksem, aga ta keerutas koledal kombel ringi,
nagu ei suutnuks ta millegagi leppida ja tahtnuks näha uut
ja paremat. Hetkel, mil Joole pallikese üle andis, tulvas
poisile näkku meeletu kuumalaine -- taevas, puud ja hein
põimusid hetkega üheks, käelihaseid
läbistas kramp. Ja ta nägi uudishimu, nägi
emotsioone. Ta nägi suurt kivi, kuhu kurbus
söövitas auke, aga ta nägi ka tohutut maad selle
ümber. Kõrred langesid ta ees looka, muld muutus
mudaks, maitsvaks pudruks. Tohutu hulk erinevaid sitikaid peitis
end taimestikku, otsis tema lähedust. Õhk muutus
peaaegu läbitungimatuks, ta püüdis sellest
läbi närida, seda alla neelata, aga ei suutnud. Meeletu
surve pressis ta silmi välja pealuust, sundis ta
kõrvu kuulama igat heli, jäädvustama igat hetke.
Riided olid muutunud palavaiks, ülearusteks -- ta oli ise
soe. Ta nägi enese sisse, nägi oma vaevaliselt peksvat
südant, ummistuvaid kopse. Aju -- ja meeletu vajadus
kõike teada -- oli nüüd ta ees valla, ta
püüdis selles edasi tormata, vasakule ja paremale,
püüdis välja pääseda, aga seinad
kõrvetasid, miski ajas teda taga ja ta sai ainult edasi
joosta. Viimaks peksis midagi talle selga, kõigepealt
pidas ta seda peletiseks, keda alla neelata tahtis, aga
järgmisel hetkel oli ta õnnelik, et kokkupõrge
ta tagasi maa peale oli toonud.
Uudishimu -- nüüd sai ta sellest aru, nüüd
ta kartis seda, järgmisel hetkel aga juba andestas.
Õhku ahmides põlvitas ta peaaegu endapikkuste
taimede vahel. Joole raputas teda, püüdis rahustada.
Taeva lapsepõlvelikult seletamatu sina valgus üle
maailma.
«Ta oli isegi veel uudishimulikum, kui ma arvasin,»
pomises nõid, ta kallutas oma pead nii palju poisi poole,
et ta tihedad habemekarvad lapse põske puutusid ning see
küündis esmakordselt Joole südamlikke silmi
vaatama. Ta kandiline lõuajoon ning avar laup tulid
nüüd kaitsva kapuutsi varjust välja, sisendasid
poisile tohutut enesekindlust. Sellisena mäletas ta
Hõigu teda praegugi -- soojal väljal väikese
poisi kohale kummardunult -- tema sügavat elutarkust
sisaldav lohutav hääl kajas ka praegu ta
kõrvades.
***
Vastu hommikul muutis tuul suunda ning puhus taeva pilvedest
täiesti puhtaks. Varajane linnulaul ennustas kaunist
päeva. Küla oli vaikne. Ehkki ilus ilm suutis inimeste
meeleolu suures osas muuta, ei tahetud täna end liigsega
vaevata. Vanemad tõmbasid endale pestud riided selga,
lugesid sõnad peale neile, kes koju jäid.
Väikesed lapsed, kes teiste kurbusest osa ei saanud, jooksid
mööda tänavaid, materdasid teineteist kaigastega,
jäljendasid Seisvat Sõdalast -- seda sama, keda nende
küla vapraim poed taga ajas.
Keskpäevaks koguneti templi juurde, räägiti
uudiseid. Kaasa oli toodud erinevaid suupisteid -- naised
proovisid naabrite omi ning küsisid retsepte. Mõned
mehed olid seltskonnast eraldunud, istusid maantee
ääres kividel ja pidasid plaane ühisteks
talguteks, juhuks kui ilma peaks jätkuma.
Tulijaid oli ka naaberküladest, põhiliselt
suhtlesid nad külavanema või Äreviga, kuid
nooremad ei peljanud ära ka võimaluste teiste
kohalike tüdrukute-poistega tutvust sobitada. Templi
pruunist kivist fassaad vajus ta kohale kummarduvate puude
sügavusse. Vari peegeldus ta ainsagi kriimuta pinnalt,
lihvis ta majesteetlikkust veelgi hõlmamatumaks.
Hõigu ei rääkinud palju. Minevikus ja
tulevikus ringi sobrades ühmas ta vaid mõnele
«terele» vastuseks. Kõik nagu ootasid, et ta oma
arvamust avaldaks. Ja samas -- nagu ei oodanud ka. Arvamust, mida
ta ei saanud omada. Ta oli ju samasugune, ta ei teadnud midagi
rohkemat, Joole ei olnud tahtnud rääkida. Kusagil pidi
olema kool, kust kõik nõiad oma oskused said -- aga
seda teadsid ju kõik.
Mida peale hakata kivihaldjatega? Kui need üldse tagasi
saadakse? Hõigu oli varahommikul kivi juures käinud,
haldjaid ei olnud enam. Nüüd oli siis teada, mida
võõramaalane oli templist otsinud. Ahnus, millest
Joole oli rääkinud, oli sirutanud oma käe
kaitsetute kivihaldjate järele. Ja ikkagi -- mida nendega
teha, kui nad kord tagasi on? Kes pidi neid toitmas käima?
Hõigu? Ta oli ilmselt ainus, kes oli toitmist pealt
näinud. Aga mida ta sellest teadis? Mitte midagi.
Kivihaldjad andsid tagasi kõik, mida anti neile. Andsid
sa neile süüa, siis kasvas sul vili ja kosusid loomad.
Andsid sa neile armastust...
Nad mõjusid kummaliselt. Võib-olla suutsid nad
muuta ka üksikut inimest, tema saatust. Enne polnud
Hõigu selle peale tulnud, aga nüüd tuli. Elu
ettemääratus jooksis ta eest läbi ja paiskus
sõnadesse. Jah, see võis nii olla. Ta tundis endas
kohusetunnet, tagamõtteta kohusetunnet lõpetada
see, mis Joolel tegemata jäi. Aga ta ei teadnud sellest
kõigest midagi muud kui ainult suurt müstilist meest
väikese poisi kohal ja habemele kleepunud
õllevahtu.
Joolele oli tehtud hiiglaslik tuleriik -- hoolikalt
sätitud. Erinevad kihid oli laotud erinevast puidust, nii et
moodustis pigem mõnd templi aia vaimupesa kui riita
meenutas.
Kusagil eemal kappas noor mees mööda ahenevat teed
põhja poole. Ta oli pikast sõidust väsinud,
kuid ei söandanud ikka veel kätt
mõõgapidemelt tõsta ja keha pingulolekust
lõdvendada. Murukamarad purunesid sammude all,
tõusid õhku ja langesid taas. Mets oli tasa.
Põgenik ei saanud enam kaugel olla. Kui ta muidugi jalgsi
oli siit kaudu üldse läinud. Juba oligi ta liiga
kaugel, peagi lõppes tee ja ees ootas ainult teadjale
silmale nähtav tee rabalaugaste ja mustade tihnikute
vahel.
Ta oli noor. Ta oli tugev. Ta teadis seda, aga kartis
sellegipoolest. Ta ei saanud tagasi pöörduda ilma
mõrtsukat leidmata. Ta oli pisematele eeskuju,
vanematelegi, kõige rohkem aga endale.
Põõsaste nõtked oksad vihtusid vastu hobuse
külgi. Nad põgenesid putukate eest, aga ikka
jõudsid need järgi.
Hõigu sülitas. Tema esimene poeg oli viidud enne,
kui aastasekski sai. Oli kadunud, nagu neid ikka kadus. Ainult
hetkeks olid nad tähelepanu unustanud ja läinud ta
oligi. Mõlemad olid siis veel noored. Mitte liiga noored,
aga noored...
Toonaseid süngeid meeleolusid ei unustanud ta kunagi.
Siis oli ta lubanud Joolega kõik suhted lõpetada,
lubanud ära sõita, kuhugi kaugele, ainult oma
naisega. Talle oli see kõik tundunud nii
ebaõiglane. Alles hiljem mõistis ta selle
sõna tõelist tähendust. Omamoodi oli elu teda
hästi hoidnud, juhtinud teda mööda oma
pahupooltest. Tol korral aga mitte ja ta oli tahtnud, et see
jääkski viimaseks. Hõigu muigas -- siin ta
nüüd oli. Mis kasu sest kõigest oli? Miks pidi
ta Joolet vihkama? Ühe lapse pärast? Vihkama? Nad
teretasid edasi, rääkisid edasi, teadsid teine-teist
edasi. Samamoodi nagu kõik teisedki. Nad oli veel noored
ja kivihaldjad tahtsid värsket, rikkumata toitu.
Justkui kokkulepitult tasandasid matuselised häält.
Mehed, kes kaugemal juttu puhunud, heitsid
töömõtted peast ja tulid lähemale.
Külavanem pidas lühikese kõne. Tal ei olnud
millestki rääkida -- kõik oli kirjas ta ilmes.
Ta ei pidanud kedagi veenma -- kõik uskusid niigi. Ta ei
pidanud mõjuma -- kõik armastasid teda niigi.
Säravas õhus oli ta jutt meelirõhuvam just oma
lihtsuses, lühiduses.
Joole toodi templist välja, neli meest kandsid teda
puidust raamistikul. Nad asetasid ta riidale ning eemaldusid.
Saepuru kiht võttis tuld, levis väiksematele okstele,
ahmis heledaid koori. Korrus korruse järel -- leegi neelasid
erakordset aset hääletult ja taganematult, paljastasid
oma igavik-kunstilise palge.
Joole käed olid pajuokstega külgedele seotud. Ta oli
ikka oma tavapärases rüüs -- täispikas
kulunud ja lapilises mantlis. See oli tema tööriietus,
tema pidupäevariietus. See oli kõik, see oli Joole
ise. Lähemalseisvad naised nutsid ja ümisesid laulda,
helid, mis nad tekitasid, moodustasid ühise
õõtsuva tooni. Tuli praksus ning aur pani taeva
vaevumärgatavalt võbelema.
Üks halg murdus, pudenes sädemeid pildudes riida
sisemusse, nõida pea vajus pisut kuklasse. Nähtamatu
tuulehoog keerutas leeke ta ümber, pani ta süttinud
rüü lainetama. Sõrmepikkuste vahedega andis
kapuuts järele ning langes tahapoole. Hõigu astus
lähemale. Paljastusid kitsas nina ning suletud silmad.
Terav, vääramatu lõug. Ent seal oli midagi
enamat. Eemal kõmises midagi, tuli lähemale. Lihtsam
klopsis ennast keerulisemaks, arusaamatuks. Hirm ja leevendus
vaidlesid teineteisega. Hõigu pärani silmad
tunnistasid vaid üht -- see ei olnud nõid, keda nad
põletasid.
***
Mees polnud teelt pööranud, kabjaplaginat kuuldes
end põõsastesse peitnud, nagu ratsanik oli kartnud.
Kiirustaval sammul tõttas ta mööda kitsast rada
edasi, hüppas üle mahakukkunud puutüve,
plärtsatas lompi. Päike pildus oma valgust läbi
kõrgete lehtede, küünitas kruusase
maapinnani.
Noor vägilane tõmbas oma mõõga
tupest ning tõstis kõrgemale, et hoo pealt
mõrtsukale selga virutada. Esialgu oli ta kavatsenud teist
eelnevalt hüüda, kuid nüüd, kus ratsu
viimasedki meetrid aplalt ära tallas, ei julgenud ta seda
teha. Ta ei teadnud ju, kellega oli tegemist. Ta oli kuulnud
igasugu nõidadest, kes ühe loitsuga võisid
silmapilguga täisjõus mehele surmavaid haavu
põhjustada. Joole ise oli seda siin samas kunagi
rääkinud, kui ta neid läbi soo
põhjarahvaile appi juhatas. Kuid Joolet ei olnud enam ja
seetõttu oli seda parem, mida lähemale ta
põgenejale pääses.
Jalakäija ei paistnudki teda pelgavat -- kordagi tagasi
vaatamata tõttas ta edasi, justkui tunneks ta tulijat,
tunneks hobust, tajuks kaasapandud toiduvarude suurust ja saaks
seeläbi teada tuleku põhjust. Eesmineja enesekindlus
suurendas veelgi ratsaniku hirmu tundmatuse ees. Ta ei olnud teda
kunagi näinud. Ta ei olnud selliseid riideid kunagi
näinud. Ta polnud neid mõdujuttudeks nimetatud
võimsaid jõude kunagi näinud.
Nad hüppasid üle kõdunud palgi ning vesi
pritsis kõrgele ruttavate kapjade alt. Kogu jõudu
oma kätte suunates vibutas ta mõõka ja raius
selle siis teise mehe turja. Viimane jõnksatas hoobist
ettepoole ning lööja tajus kaelasoonte halisevaid
naksatusi.
Üllatusest silmi pööritades püsis haavatu
hetke jalul, püüdis oma saua abil seisma
jääda, kuid lagunes siis hunnikusse. Väljapurskuv
veri segunes poriga, tungis lombi päikesehelklikku
sügavusse. Hääletuid sõnu hüüdes
kraapisid sõrmed mööda kive, rohuliblesid.
Justkui muu kehaga kooskõlastamatult püüdsid
jalad veel kord käimiseks tõusta, rapsisid
mööda maapinda, peatusid siis.
Noor ratsanik pööras hobuse ümber ning astus
aeglaselt surija poole, mõõk ikka veel
löögivalmilt peos. Ta kõhkles, tundis
ühtaegu nii meeletut üleolekut kui kartust. Loom ei
kartnud -- astus pead langetades lähemale, nagu tundnuks ta
lamajat.
Mees sinises rüüs vahtis ainiti üles nende
poole, ta oli juba loobunud surmaga võitlemast,
nüüd imes see aeglaselt välja kogu soojuse, mis
tas oli. Nägu tõmbus heledamaks, muutus
võikaks kontrastiks ikka veel elavale lopsakale
habemele.
Ratsanik kummardus, et mõõgaotsaga surija
kandekotti üles tõsta. Erutusest libises selle sang
teralt maha ning langes vette. Nahkanum avas oma lämmatava
sisemuse. Hobunegi tardus paigale -- kotist veeres
hääletult välja hall kera. Varjudemängust
võinuks nad seda pidada ka vaid kuivanud puukuuliks --
ainult et seda see kindlasti ei olnud. Selle liikumises paistis
olevat suund, veeremises ettevaatlikkus. See ei veerenudki --
hõljus maapinna kohal. Libises edasi, kuni puudutas hobuse
kapja.
Korraga tundis ratsanik meeletut valu, justnagu olnuks ta
lõkkesse visatud. Päike langes alla, mattis ta oma
pehme vaibaga, kõrvetas naha ta luudelt ning purustas
kondid. Tema, mõõk ja loom muutusid üheks. Nad
tajusid üksteist kõik korraga. Siseorganid paisusid
ning püüdsid neist välja tungida nagu veemullid
keevas vees. Ta tahtnuks oksendada, aga ei suutnud. Tema sees
tõstis pead keegi teine, keegi, kes suutis seda valu
taluda, tõeline sõjamees.
Ja ometi oli see lihtne -- tema ja loom, surija ja vereloik
nende vahel. Ta tundis isegi lamaja maitset, magusaimat ja
toitvamat kui ta iial enne tundnud oli. Ta tundis ka maailma enda
ümber, tajus selle iseärasusi endast eemal, kera
sisekülgedel. Pidurdamatud emotsioonid tapsid ta
mõistuse, vabastasid ta valust. Mõõtmatu
hirm, ärevus. Lõputu igatsus energia järele, ja
siis -- surm, hukk ja häving.
Hullunult mõõgaga oksi pekstes ja
häälikuid valimata röökides tormasid nad
tagasi õnnes ja rahus puhkava küla poole.
|