|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 2001 |
Uued arvustused ]
Selle jutuga sai Nimetu ka minu jaoks Nimeks. Ometigi nõustun täielikult Katariina ja Kristjani kriitikaga. Jutt on hea, aga mitte veel väga hea.
Mulle põhimõtteliselt meeldis... Idee oli hea ja keelekasutus ka küllaltki. Natuke häirisid muidugi hüpped lihtsalt ja vanaajahõnguliselt keelelt kaasaegsesse ("emotsioonid" jne). Samuti oli ka lugu natuke hüplik, autor tundus tahtvat iga hinna eest kiiresti lõppu jõuda, siis libises nii mõnestki asjast üle. Kui see lugu aga põhjalikuks romaaniks kirjutada... Mina küll ostaks endale. Edu sulle! PS! nurgeline näonahk on üks lahedamaid termineid üle pika aja.
| 16.07.2001 12:25:55 |
norib |
Pisikestele eelmainitud ebatäpsustele ja liigkeerulisele-ilutsevale sõnakasutusele lisaks veel üks norimine - "alates päevast viis aastat tagasi, mil eelmine vanem oli ilma ühtegi poega sünnitamata manalateed läinud". Kas autor vihjab siin, et külavanemad olid ka naised?
Meeldis. Autor oskab hästi kirjeldada, loos on sarmi. :)
| 11.07.2001 02:39:51 |
Tarts |
Suures osas on eelnevad arvustajad juba k6ik ära öelnud, nii et minul jääb yle vaid j6udu soovida, sest see asi k6lbas lugeda nigu miljon. Kuigi oli puudusi.
| 09.07.2001 16:28:04 |
Katariina |
Sõnakasutus väsitas. Mitmed kirjeldused olid põhjendamatult keerukad ning kuna sõnaseadja pole veel proff, jooksid mitmed ambitsioonikad sõnaseaded uhke hurraaga lati alt läbi. Näiteks kasvõi: "Ta mustad, räsused juuksed hüppasid alla nurgeliselt näonahalt ning nügisid teineteist vallatult." Misasi on nurgeline näonahk? Või siis kuidas hyppavad juuksed näonahalt alla? Heh. Minu kujutlusvõime jooksis sellise lauseveiderdise peale raginaga kokku. Samuti oli raske ette kujutada "üles-alla vappuvaid juukseid" :) Yhesõnaga, kui sõnaseade latti natuke allapoole lasta ja kasutada veidi vähem punnitamismaigulisi kirjeldusi, saaks ladusama tulemuse.
Ka ei tasuks iidaegu käsitlevas jutus eriti võõrsõnadega liialdada. Kindlapeale ei ytle yks säärane käskjalg midagi "leinaprotsessi" kohta, vaid räägib pigem "manalateele saatmisest" vms. Samuti ei taipa yks Hõigu midagi staatilisusest või objektiivsusest. Ideede asemel räägiti ehk mõtetest jne jne.
Mulle jäi mulje, et tegu on vanaugrilusega, kuigi põhimõtselt võis loos kirjeldatu olla ju täiesti väljamõeldud maailm. Lihtsalt selline vahemärkus, et tikripõõsad tulid ugri talupojaõue minu teada mõisaaedadest ja vast ehk ainult sada ja midagi aastat tagasi. Aga selleks see, karusmarjapõõsas oli ju loos kõigest pisiasjalise tähtsusega.
Loo lõpus _võis_ olla mingi iva, aga sellises sõnastuses jäi asi minu jaoks arusaamatuks. Lugesin loo eriti hoolikalt kaks korda läbi, et vihjeid otsida, aga ikka ei aidanud. Kui lõpul varjatud tähendust ei olnud, siis polnud tõepoolest õiget lõppu ennastki, vähemalt mitte sellist, mis antud loo väärikalt lõpetaks ja lahti seletaks. Kui aga varjatud tähendus oli, siis on selle peitmisega ülearu kõvasti vaeva nähtud ja lugeja intelligentsi tublisti ylehinnatud. Mille eest muidugi tänud ;)
Head oli aga ka yksjagu. Kirjeldatud mõtteviis tundus igati ehedana. Kivihaldjad on märkimisväärselt hästiõnnestunud seltskond. Ugri asi on iseenesest hästi mõnus ja hea meelega loetav, isegi, kui juhtub veidi udune olema.
Jah, hästi kirjutet jutt, olen Jyrkaga täielikult päri. Sõna "tempel" sinna külaühiskonda nagu hästi ei sobinud IMHO, aga see võib ka liigne norimine olla. Sel lool on aga üsna suur puudus, nimelt on ta selline ilma lõputa tükk... St lõpp on küll olemas, aga lugejale jääb meelde siiski vahepeale, küla kirjeldus, kivihaldjad jne., lõpustseen paneb kõige rohkem lihtsalt õlgu kehitama.
Ütleks kohe ära, et selle jutuga muutus Nimetu minu jaoks Nimeks.
Ega see jutt nüüd teab mis superlugu pole, kuid autor on enesele võetud mõõduka ülesandega enamvähem hakkama saanud...
Tõttöelda on üsna meeldiv, kui märkad, et autor (noh, selline kelle olemasolust sa teadsid, kuid kelle nimi su's mingeid emotsioone ei tekitanud), et selliselt autorilt ootad järgmist juttu juba huviga... selles «Nõia tapmises» midagi juba oli.
|
