Automaat seisis tänavanurgal. Vaevalt inimesest kõrgemad, näisid neli halli metallseina ometi määratu põlgusega alla vaatavat. Ilmetu kabiin, üks kümnete linnatänavaile paigutatute hulgast, valitses sisenejate tuleviku üle. Võimalik, et nad tulid paari minuti pärast välja ning jätkasid igapäevaelu. Veel tõepärasem, et nad ei väljunud. Kohast, kuhu nad siirdati, ei kõneldud avalikult ega heameelega.

Just seepärast ei söandanud ma putkasse minna. Liiga paljud mu sõpradest olid läinud ning mitte naasnud. Siiski nõudis linn kõigilt oma kohuse täitmist. Elanikkonna puhastamine pidavat nii sikkude kui lammaste huvides seisma. Kas ka siis, kui ei ole enam ühtegi lammast? Igal juhul ei saanud keegi linna kontrollist mööda hiilida. Automaat väljastas «puhtaile» vastava koodi, mis siirdati nende bioelektroonilisse ID-sse ning kehtis vaid ühe kunstkuu ringi. Selle lõppedes tuli muretseda uus kood või lasta automaadil end alla neelata. Vananenud koodiga kõrvalehoidjaid ootas tabamisel veel kiirem lõpp. Masin oli mind seniajani säästnud. Miks ma nüüd kartsin?

Lõppude lõpuks olid need vaid neli seina. Mitte julmemad kui inimesed, kelle sisendatud programmi nad täitsid. Mitte salakavalamad kui põhjus, mispärast see programm oli välja mõeldud.

Panin peopesa vastu metalli ning väljasopistus imes mu silmapilkselt sisse. Nimetissõrm musta lohku väikesest ekraanist paremal. Veretilk robot-fortuunale, kes seda nüüd algosakesteks lahutas ja parasiitrakke otsis. Ekraanil jooksvad numbrid teatasid, kui kaua pean veel ootama. Kohe vilksatab null ja ilmub kiri «tulemus negatiivne». Toetan oma pihu vastu ruutu, mis mu olemisluba uuendab. Mind sopistatakse tänavale ning võin muretu olla. Järgmise kunstkuu pimenduseni.

Kahjuks seda ei juhtunud.

Ekraanil pahvatanud teadet «tulemus positiivne» saatis kõrge ja kime piiksatus. Näis, nagu oleks masin mulle kaasa tundes nuuksatanud. Kuvar teadustas: «Te olete nakatunu number kümme tuhat kaheksasada kuusteist. Olge valmis laskuma alltasandile.» Siis kadus metallpõrand mu jalge alt ning pime torujas sopp haaras mu endasse. Tundsin, kuidas mind tohutul kiirusel allapoole imeti. Olin nagu ekskrement linna soolestikus, mis pidi mu otsekohe pimedasse auku kukutama.

Tere tulemast, sikkude org.

Sinna minek oli linlaste teadvuses võrdsustunud toonela väravate läbimisega. Kui olid kord juba läinud, siis igaveseks. Seetõttu ei teadnud keegi linna asukaist, mida see maa-alune paik endast kujutas. Need, kes olid selle paarkümmend aastat tagasi välja mõelnud ja rajanud, olid kas ajupesu läbinud või vaikisid igavesti. Teadsime vaid, et «alltasand» rajati järjest laieneva nakkuse ohvrite isoleerimiseks tervetest. Muudest abinõudest viiruse vastu võitlemisel, ammugi siis haigete ravist, ei olnud keegi kuulnud.

«Kunagi püüti selle vastu ravimit leiutada,» oli üks sõber mulle kord poolihääli tunnistanud. «Ajal, mil viirus veel algstaadiumis oli. Aastakümneid uuriti ja katsetati. Isegi kui nad midagi avastasid, ei jõudnud see kunagi meieni. Vist peeti odavamaks see kloaak ehitada ning meid sinna surema saata. Seal kõik ühesugused koos, tehku viimseid elupäevi veeretades mis tahavad. Kui haigus juba küljes, mis sellest enam karta?» Mees astus minu ees kontrollkabiini ega tulnud sealt enam välja.

Nüüd oli surmalift minugi siia toonud. Peagi saame Neviga poolelijäänud kõnelust jätkata, kui ta vahepeal surnud ei ole. Kolm tehiskuud on kustumiseks küll lühike aeg, aga miks too koonduslaager siis kunagi täis ei saanud, vaid näljaselt üha uusi inimesi neelas?

«Noh, ärka juba üles!» katkestas käre hääl mu mõtisklused. Adusin jalge all taas kindlat pinda ja avasin silmad.

Väike ruum meenutas toda ülemist kabiini. Samasugused lagedad metallseinad ning paar ükskõikselt monstrumlikku aparaati. Siin aga oli putka veidi ruumikam, sest pidi lisaks vastuvõetud ohvrile ära mahutama ka inimadministraatori. Seda ülesannet ilmetult masinanäoline amatsoon arvatavasti täitis. Kas sellinegi võis viiruse muretseda? Vaevalt mõni terve inimene isegi kogu linna krediidiressursside eest siia oleks tulnud. Olend haaras mu käe ja surus mu peopesa vastu mingisugust metallplaati.

«Mis nüüd?» hüüatasin. Plaat tõmbas mu naha enda külge nagu hiigelkaani iminapp.

«Kustutan su ID-d,» tuli üle masinnaise huulte. Iga sõna meenutas püssipauku. «Siin ei lähe sul mingeid numbreid tarvis.»

Kõikjale sissekodeeritud numbrid olid ainsad, mis linnas midagi lugesid. Iga inimese elu ja heaolu sõltusid õigetest arvudest. Minu omad olid mulle rahuldava seisundi taganud. Olles küll alamametnik krediidivoogude õigetesse lahtritesse jagamisel, kuulusin vähemalt nimeliselt kõrgema tegevusega hõivatute hulka. Siiski ei kaitsnud see mind üheainsa saatuse kapriisi eest, mille tulemusena pidi mind nüüd iga hetk eraldusmärkideta paariate hulka tõugatama. «Kus lõpevad formaalsused, algab inimseksolemine,» meenus mulle järsku ühest neist vanadest põlatud paberkandjaist kunagi loetud lause. See ei lohutanud mind.

Masin oli minust vist ihaldatud elumahla välja imenud, sest ametnik tõmbas mu käe lahti ja vajutas nupule, mis avas väljapääsu. «Mine,» ütles ta tuimalt. «Leiad kõik, mis vaja.»

Tahtsin küsida, kas ta on inimene või robot, kuid ei jaksanud. Tulitavat peopesa kuuehõlma vastu pühkides astusin välja. Putka sulgus kerge kriginaga ning naismasin jäi uusi ohvreid varitsema.

Hämmastusega leidsin end tänavalt, millel olin astunud oma viimased sammud linnas. Needsamad terashall sillutis ja mustendavad tehiskivist majaseinad. Sarnane putka. Seal ärasaatja, siin vastuvõtja. Kas isegi sikuaedik oli kujundatud linna keldrikloonina? Kusagil ülal võis aimata varesekarva taevalaotust jäljendavaid terasvõlve. Ei ühtegi rohuliblet ega puuoksa. Loodusmärke leidus ülalinnaski vaid kiivalt valvatud «avamuuseumeis». Mälestused minevikust. Sel tänaval olin ma igatahes ainus elav hing. Vaikus rõhus. Kehitasin end minekule ülalinnast meelesolevas suunas. See pidi viima avamajani, kus tehismuusika ja stereovalguse seltsis õhtuid mööda saadeti. Kindlasti leidus siingi selline koht. Vaevalt olin jõudnud mõnikümmend sammu teha, kui mind ehmatas «saabumisputka» valvuri metalne hääl:

«Hei, poiss! Tule tagasi!»

Mida ta minust veel välja imeda tahtis? Unustas ehk vangiürbi andmata? Pöördusin ümber.

«Mis lahti?»

Ta oli automaadist väljunud ja hoidis sopistust kinni vajumast. Nägu tõmbles. Ilmselt ei olnud selle kandja harjunud emotsioone väljendama, ammugi siis niivõrd ebaharilikku teadet.

«Sa... sa pead tagasi minema. Mingi viga on juhtunud. Saabujate registermasin keeldus su ID-d vastu võtmast. Ju see ülemine masin eksis.»

Misasja? Kui see valvur suutis ka vangistatute üle irvitada, pidi ta selleks tingimata kõige julmemaid sõnu kasutama?

«Keegi ei ole sind veel siin näinud,» toodi tämbri võrra plekisemalt kuuldavale. «Tee ruttu!»

Mille jaoks ta mind sellesse karpi meelitada tahtis? Kas ebameeldivate nägudega haiged tuli kohe maha tappa? Või olin ma ilmetule masinnaisele just meeldivast küljest silma jäänud? Viimane variant tekitas veelgi enam tülgastust. Seisin paigal.

«Ei!» kostis korraga hele hääl mu selja tagant. «Ta jääb siia!»

Muutus aga korraga rahvarohkeks! Kes siin veel mu saatust vaidlustas?

Ei-tea-kust hüppas minu ning putkaeide vahele noor neiu. Ta kandis valget nahkmantlit, millele langesid läikleva kosena erepunase-mustakirjud pikad juuksesalgud. Nende vahelt paljastus poolkuuna piklik kahvatu nägu hõõguvate innukate silmade ja lopsakate huultega. Iga rakk temas elas ja pildus sädemeid. Võitlusvaim ise, mitte sünge haiglaoru asukas. Missugune kontrast üleni halli ja otsekui automaadi hinge omava naisrobotiga! Kuid mida tüdruk minust tahtis? Ma ei mäletanud teda oma maapealsest elust. Millegipärast oli ilmutis valmis põrnitsevat putkanaist elusalt nahka panema.

«Sa rikud reegleid!» karjus punapea, oma pikki vikerkaarsädelevaid küüsi ametnikule peaaegu silma torgates. «Need neetud aparaadid on liiga kuulekad, et eksida! Nad ei teagi oma juhmuses, keda nad õieti teenivad! Sinu asi on inimesi vastu võtta, ülejäänu eest hoolitsen mina. Või tuleks su kõvakettale puhastus teha?» Ta kõigutas oma kämmalt nii ägedalt, et ootasin küünte alt välja paiskuvat putkanaist põrmustavaid laserkiiri. Ähvardatu taganes ehmunult ja lipsas metallseinte vahele tagasi.

«Oodaku ta vaid!» sähvas tüdruk ning tõmbas küüntega piki terasseina nagu talitajat rünnata ihkav tiiger. Siis pöördus ta minu poole.

Oli ta mu päästja või teistkordne tapja? Kui see ülemine masin oli agarast kasutamisest rikki läinud ja mu testile vale tulemuse andis, oleksin ehk saanud võimudelt emotsionaalse mõrvakatse eest kopsaka krediidivaru välja meelitada. Nüüd ei saanud ma mingi veidra punapea tõttu kunagi tõde teada. Mis elu ootab mind ees varjude kojas, kus naised iga meeste sammu määrasid?

«Kes sa õige oled?» kähvasin mu kõrvale ilmunud võiduka ilmega tüdrukule. «Röövid mu viimase võimaluse ja irvitad nagu mingi saatanaplika. On sul siin meestest puudus või?»

«Ma olen Lil,» teatas ta oma nime niisama tähtsalt nagu linnavalitsuse süsteemikaitse parooli. «Võta teatavaks, et ma ei röövinud sinult mitte kui midagi. Liiklus kahe tasandi vahel on ühesuunaline. Sealt siia, ent mitte kunagi teistpidi. Mehhanismi ehituski ei võimalda seda.» Tüdruk haaras mu õlgadest ja jäi mind teraselt vaatama, silmad laserskalpellidena kiirgamas.

«Jah,» sõnas Lil hetk pärast seda, kui suutsin end klammerduvate käte ja vaate vangist välja vingerdada. Püüdsin ta eest põgeneda, kuid Lil sibas mulle järele, saapakontsad sillutisel raudksülofoni tagumas. Vapustused olid mu nõrgaks teinud, nii et ma ei suutnud seda tuleharki paika panna. Ta astus mulle ette, valged mantlihõlmad laperdamas, ja hüüdis:

«Kas sa ei mõista? Linnas tehtaks sulle silmapilk lõpp peale. Nad ei tahaks ohtu endale ja meie võimalikku päästmist. Kui masinad seda su ID-st haistsid, siis sa peadki olema...» Ta vaikis ehmunult ning sain talle vahele torgata:

«Mingi messias või? Mis sa ajad? Kas muukisid oma hullusärgi koodid lahti?» Kui viirus niimoodi vaimu mädandas, oleksin eelistanud välksurma. Millesse üksainus linnanaise ahvatlus mind küll tõuganud oli!

«Muud ei jää sul tõesti üle, kui mind hulluks pidada,» pigistas Lil läbi hammaste. Ta krabas mu lõdva pihu enda mõlemasse kätte ja hakkas mind mööda tänavat edasi vedama. Pidin talle järgnema, et mitte kukkuda. «Ja varsti sedasama endast mõelda. [Tänan hoiatamast, peenetundelisuse ingel.] Ja kogu sest üla- ja alalinnast ja viimseni organiseeritud eluks nimetatavast masinajude paradiisist. No kuule,» ta hääl muutus juba meeleheitlikuks. «Kas sa ei tahagi, et see lõpeks? On saabumas aeg midagi ära teha selleks, et algsed kavatsused vabastada. Ma ei saa üksi hakkama. Vajan su abi.»

Olime jõudnud ühe oranž-siniseid kaleidoskoobitulesid välgutava avamaja ette. Seest kostis nõrgalt vibreerivaid helindeid ja selle saatel tajusklejate monotoonseid hääli. Lil jäi seisma. Oleksin talle peaaegu kannale astunud.

«Nägin sind alles veerand tundi tagasi,» hüüdsin talle üle muusikahelide. «Kuidas sa tead mind oma plaanidesse toppida? Ja mida sa üleüldse haud? Kas kõik siinsed asukad on sulle selja keeranud?» Ma ei imestanud viimase üle. Muidugi, kui neil mõnigi ajurakk alles oli...

«Hiljem taipad isegi,» heitis Lil, jahe mask näol. «Sa ei pea kartma inimesi, vaid masinaid. Siin oled sa kaitstud, sest alla nende sepitsused enam ei ulatu. Tule, lähme sisse. Siin on inimhinged, mitte numbrid.»

Sisenesime majja. Ehk õnnestub siin Lili käest minema lipsata.

Meid võttis vastu suur madal saal. Pooleldi hämarusest sopiline, pooleldi valgustatud seintel ja põrandal mustreid moodustavaist värvilistest tuledest. Paarkümmend meditatiivpoosides inimkogu istusid seinte ääres, mõned väänlesid keskpõrandal üksi või mitmekaupa muusikarütmide järgi, valgus plastriietelt tagasi helkimas. Nende liigutused olid painduvamad, pehmemad ja teistsugused kui linna rekreatiivmajade tantsupõrandail harrastatav tühi tammumine. Muusikagi kõlas ülemise eluvabriku viimse peensuseni kontrollitud ja ritta seatud helindeist erinevalt. Kõrva hakkas harjumatu atonaalsus ja rabedus, isegi kirglikkus -- märk, et selle muusika loomisel on osalenud enam inimesed kui masinad. Ruumisviibijate mahe rinnahäälne ümin saatis aeg- ajalt tõustes ja vaibudes nende hetki üksteise seltskonnas.

Lil oli oma valge mantli seljast heitnud. Selle alt paljastus õhukese akvamariinplastikuga kaetud ahvatleva lopsakuse ning õrna graatsia hübriidfiguur. Ülalinna paberõhukesed naised oleksid neid vorme põlastavalt vaadanud, ent mina kiskusin tal oma pilguga peaaegu viimsegi katte maha. Vähemalt mingigi hüvitus mu krussikeeratud närvide eest. Hüva, tüdruk, kasutan su kesta, nii nagu sina mu hinge ärritasid.

Järgnesin talle tantsupõrandale. Selle varasemad hõivajad ei pööranud meile tähelepanu. Nad olid vist niigi transis muusikast, iseendist ja ehk veel millestki. Mu tantsuga kohanematu keha leidis hämmastavalt ruttu meloodiapahvakute olemuse, sobitudes melanhoolse rütmi ja aeglaselt õõtsuva Liliga. Jälgisin pilguga seinal ekslevat lillakaskuldset rõngaskiirt. Ühte kaugemasse nurka jõudes tõi ta mu silme ette uskumatu kuju: ristijalu istuva ning last imetava naise. Käsivarred maimukest embamas, vaatas ema tühjal pilgul enda ette.

Mu õhuke lõdvestustunne purunes. «Lil!»

Ta vaatas üles. Osutasin nurga poole, millest veel üks valguskild põgusalt üle libises. «Mis see naine siin teeb?»

«Toidab beebit, nagu näed,» vastas Lil, painutades kätt graatsiliselt kaela taha. «Kas te seal linnas olete juba unustanud, kuidas lapsed välja näevad?»

Ta osutas valusale kohale. Linnas ei olnud juba tükk aega ametlikult ainsatki uut ilmakodanikku sündinud. Mis lapsi on sinna vaja, kus nende ilmaletulek näitaks ilmselgelt viiruse levikut takistavate määruste rikkumist? Inimeste aastatuhandete vanused instinktid ei olnud siiski veel masinate poolt lämmatatud. Surmatrotsivalt vilistati reeglitele ja laskuti hiljem alltasandile. Siin, nagu aru sain, ei takistanud neid enam miski. Automaadid võtsid küll uusi väljaheidetuid vast, ent ei tohtinud või ei suutnud nende edasisi tegemisi enam kontrollida.

«Nad seal üleval ei tea, et hävitavad iseennast,» ütles Lil korraga, otsekui mu mõtete kaja. «Ainult külmi ajusid ja sigimatuid masinaid alles jättes avastavad nad ühel päeval, et puhaste põlvkond kahaneb iga hetkega. Vaesed ilmeksimatud surevad välja ega hoolitse enam masinate eest. Meie siin all oleme aga paisunud nii suureks jõuks, et murrame välja ega lase masinail iseendid käsutama hakata. Me võtame tagasi oma maa ja laseme puhtal inimlikkusel õitsele puhkeda.»

«Kui viirus meid kõiki siin hädaorus vahepeal maha ei niida,» torkasin sarkastiliselt. Lili plaanid muutusid järjest paremaks.

«Ja kui sind vahepeal ei hävitata. Ära küsi veel, kes on terved ja kes haiged,» sosistas Lil. «Inimlikkus ei ole kunagi haige, küll aga need, kes loodust raamidesse suruda püüavad.»

Pöörasin tantsupõrandale selja. «Olen väsinud. Kui sa nii tark oled, ehk ütled ka, kuhu vaesed väljaheidetud siin elama pannakse?»

Lil naeratas kergelt, tõmmates mantlit õlgadele. «Kuhu sisse astud ja pikali heidad, seal ongi su magamistuba.» Pakkus ta mulle juba enda oma? «Lihtsalt astu selle hoone uksest sisse, mille ees ära väsid, ja otsi seal koht, mis sulle meeldib. Suhtle teistega või tõmba kardinad ette. Katused on meil kõigil ühised, ent kui tahad, võid end igal pool omaette tunda. Austa ka teiste inimlikkust. See on meie ainus käsk. Head ööd! Me kohtume veel.» Ta astus ettepoole ja sirutas käe ukseava suunas. Hetk hiljem seisin juba üksi paarikümne tajuskleja seltskonnas.

Lootsin, et me siiski enam ei kohtu.

Peaaegu sujuvalt harjusin olema sikk sikkude keskel. Lindpriide reservuaar lasi mul endasse sukelduda. Millisena ma siinset elu veel ülalinna asunikuna ette kujutasin -- reegliteta jäetud nakatanud kui metsistunud kari -- ei vastanud tõele. Väljatõugatuid iseloomustas vaid neile omane endassesüüvinud apaatsus. Nad oskasid olla üksi isegi ühismajades ning õhtuti veidrate meloodiate saatel tantsupõrandal liikudes. Vaevalt et armastuski, mis oli nad linna jaoks kõlbmatuks muutnud, inimesi kestast välja tõi. Teine võis saada kaaslase keha ja veidi hingegi, ent mõlemas hõõgus igatsus taas oma turvalisse minasse sulguda. Ma ei näinud kedagi töötamas. Ülalinn pidas nakatunute kolooniat meeles toidukapslitega varustamise osas. Plastikust või erilisest nahast riided ning funktsionaalsed elamud ei ilmutanud mingeid kulumismärke. Masinad ja nende inimlastest käsilased olid nähtavasti silmas pidanud viiruse pikka valitsusaega ning endi soovi sellest urust eemal püsida. Seetõttu oligi alltasandi linnalt päritud kultuur hakanud võõraid võrseid ajama. Mõistsin seda eelkõike teisenenud muusikast, mille kallal mõni mediteeringuist tüdinu oli vist oma annet rakendanud. Masinate asemel teeniti iseendid ja kulutati surmaeelset aega eelmisel eluperioodil avastamata hingesügavustes rändamiseks. Ma ei mõistnud, kuidas sellised psühhosüvenemised neil rahulikumalt surra aitavad. Võisin küll taluda uimasust, kuid ei suutnud sellega ühineda. Mind näris põhjus nimega Lil.

Loomulikult kohtusin temaga veel. Uuesti ja uuesti. Ta ilmus mu kõrvale muusikasaalis, tänaval või ühismajas, ärritas mu üles ning kadus. Kus ta ise pesitses, seda ma ei teadnud. Ta ei jäänud kunagi ühismajja ööbima ja suhtles teistega harva. Temasse suhtuti veel suurema ükskõiksusega, milles ometi adusin häirida keelavat kummalist austust. Miks nood ometi sellest elukiirest ei süttinud? Ja kuidas tal endal oli õnnestunud hauapõhjas niisugust loomust säilitada? Kui siinsed kivistunud asukad olid Lili jutu järgi linnast kadunud inimlikkuse esindajad, võis teda ennast küll kosmosetulnukaks pidada.

«Olla inimene tähendab iseenda mina järgimist,» seletas ta mulle järjekordselt. «Mis sa arvad, milleks üks mõistusega olend sünnib? Et aastakümneid tehisajude terrori all kangikesi tõmmata? Meid ei ole mitte välja, vaid sisse heidetud: sooritama pikimaid avastusretki iseendas. Need vaesed masinad arvasid, et saadavad meid lihtsalt igavusse ja porduelusse hukkuma. Mõelda vaid!»

«Ja millesse sina süüvinud oled?» pärisin irooniliselt.

«Ootamisse.» Kas nägin Lili naervais säravais silmis hetkeks peegeldumas põhjatut igatsust ja ärevust? «Ära lase mul seda liiga kaua teha!»

«Mine ja ärata mõni mees üles, kui sa iseendast nii palju pead!» hüüdsin juba kaugete tänavavalgustite kurbsinisesse peegeldusse tõtanud kogule.

«Ta ei saa,» öeldi korraga mu selja taga.

Ümber pöördudes nägin üht neist igavestest filosofeerijatest. Vanameest, keda ma ei olnud näinudki mujal kui ühe ühismaja alkoovis lamasklemas ning mõtlikult kaugusse vahtimas. Isegi toidukapslid toodi talle kätte. Seni olin teda jalutuks pidanud. Mida ta nüüd siin väljas tegi?

«Mis see sinusse puutub?» Olin üllatusest kergelt ärritatud. «Ma ei teadnudki, et keegi teist mõtisklejatest midagi muud peale oma ninaotsa näeb. Või oskad öelda, kuidas seda tüdrukut kõige kergemini hajutajasse toppida, et temast kord lahti saada?»

Vanamees vaatas mind kurvalt ja peaaegu kaastundlikult.

«Lil seisab meist eraldi, sest nii on ette nähtud. Ta otsustab meie saatuse ja meie ei saa seda mõjutada. Kuid sinul on oma osa. See algab, kui nõustud tema kotta minema. Pea mind meeles. Mu nimi on Leres.»

Ta pöördus ümber ja läks tagasi maja poole. Katkenud mõtisklusisse naasma ning aastakese pärast ehk uut jalasirutust tegema. Pidin ma talle just ette jääma... Mis äravalitu-märk mulle küll otsaette oli kleebitud? Võisin Liliga sõnasõda pidada või temaga vahepalaks tantsida, aga midagi muud... No ei! Ta põletaks mu oma huultega tuhaks.

Mõni öö hiljem haaras mind painaja. Tantsusaali tuled pildusid kõrvetavaid sädemeid ning muusika moondus luidkillustavaks ulgumiseks. Poodiumile hüppas musta kapuutsiga kaetud kogu, kes vihistas läbi õhu punasest lehkavast plasmast tilkuvat teraskiilu. Krigiseva irvituse saatel vallandas timukas mantlihõlma -- jäleda rahena langes maha hunnik katkiraiutud lihatükke. Mind haaras vapustus, nähes nende hulgas inimsõrmi ja jalalabasid. «Kas tahad mosaiiki laduda?» hirnus maniakk. «Alusta sellest!»

Midagi musta-punasekirjut vihises minu poole. Reflektiivselt püüdsin selle kinni ja pidin samas maha pillama. Hoidsin käte vahel Lili pead... Karjuvad punnis silmad põrmustasid mu enesevalitsuse. Sööstsin poodiumile, kus tapamajatöö jäänuste kõrval lebas õhku haihtunud timuka plekiline mantel. Püüdsin sellega iiveldamaajavaid lihatükke katta, kuid komistasin ja maandusin otse külma libedusse. Must riie laskus surilinana kõige peale. Iiveldasin ning püüdsin õhku ahmides näo eest raskeid surnud juukseid kõrvale lükata.

«Ära mind kiilaks kisu!» kuulsin tuttavat pilklikku häält.

Järsku seisin võõral tantsupoodiumil. See oli poolkuukujuline ning kiirgas välja kummituslikku kollakashõbedast valgust. Ümberringi võis aimata samasuguseid seinu. Ja minu ees seisis Lil, punaste juuksesalkudega harmoneeruv voogav kleit üll, tervem ja võrgutavam nagu ei kunagi varem. Hõbedaselt helisev naisenaer ajas mu korraga vihale, nagu tema sõnadki:

«Sa siis tulid mu järele... minu kotta, mis on sind kogu aeg oodanud.»

Käed korraga rusikas, astusin pilkaja poole. «Räägi ära, mida sa siin nõiud, või ma sulle...»

Lil taganes instinktiivselt. Ta ei pannud tähele sedasama mis mina: tantsupoodiumilt alla viivaid astmeid. Kahmasin ta käsivarre järele, aga tüdruk vist mõtles, et tahan teda rünnata. Sekundi veidra nurga all balansseerinud, kukkus ta teraspõrandale. Mütsatust saatis nõrk kurguhäälne hüüatus. Siis jäi ta liikumatuks.

«Lil!» Hüppasin tema kõrvale. «Kuule, ma ei mõelnud ju...»

Ta ei vastanud. Laskusin tüdruku kõrvale põlvili ja kobasin ettevaatlikult ta kaela. Tuiksoon pulseeris ägedalt. Kaelaluu paistis terve olevat. Nii väikeselt kõrguselt komistades oleks ka olnud omaette kunst seda murda, kuid olin liialt ärevil. Mispärast ometi, kui hiljutine hakklihahunnik oli mu ette ilmunud tervena nagu nõelasilmast tulnud? Pealegi ei saanud see olla muu kui kummitavalt kangekaelne uni...

Lükkasin Lili laubalt ühe punakasmusta kleepuva juuksesalgu kõrvale. Kihara alt tuli nähtavale ägedalt veritsev kukkumismarrastus. Poolinstinktiivselt pistsin verise sõrme suhu. Ükski riba meie plastikriiete küljest ei oleks haavasidemeks kõlvanud. Lõpptulemusena limpsisin ta kriimustust nagu mingi neetud hunt. Vähemalt teoreetiliselt kandsime sama nakkust, nii et mis nüüd enam... Tumedad mõrkjad tilgad tegid aju raskeks otsekui iidne vein. Tahtejõupingutusega tõmbusin eemale. Ma ei suutnud Lili abituna oma jalge ees taluda. Ta ajas mind veelgi enam pingesse kui tavaliselt. Ja mida ma õieti ta verest tahtsin?

Kägaras kogu läbis korraga võbin. Ta hakkas end sirgu ajama, avanenud hiigelsilmad isegi tema kohta ülimetsikult kiirgamas. Pupillid pildusid sädemeid kui tillukesed lõkked. Lili huulte vahelt kostis vilistav sisin. Instinktiivselt põrkusin tagasi ja päästsin nii oma elu. Sööstsin väljapääsu poole, kuid rõhusin ust mõttetult. Tüdruk -- või äkkielustunud põrgupeletis -- ei kavatsenudki mul minna lasta. Grimass minu poole komberdava kuju näol ja väljasirutatud küüned rääkisid omaniku ilmsest soovist iga kaotatud veretilk sajakordselt tagasi nõuda. Tegime üksteise ümber mitu ringi. Kaks looma, kes enne heitlusse langemist üritavad vastase jõudu hinnata.

Siis tõmbus tüdruk küüru nagu suur vihane kaslane ning vihises läbi õhu minu poole. Välgatavad küüned sundisid mind pead langetama. Siis nägin põrandal kolmandat varju.

Minu ja Lili vahele oli ei-tea-kust ilmunud Leres. Vanamees hüüdis mingi fraasi tundmatus keeles ning sirutas kämblad ette, nii et peopesad peaaegu naissaatana nägu tabasid. Too, olles veel hetk tagasi ründamas, reageeris uskumatult. Ta inises nagu puurivarbade vahele pigistatult ja taganes sammu. Hetk hiljem mürtsatas naisekeha põrandale. Paar trepiastet said talle uuesti saatuslikuks.

«Kuidas sa siia said, Leres?» hüüatasin.

«Kui kuri mängu astub, aitab ainult jumalikkuse piits,» vastas vanamees. Ta tiris lõdva kogu poodiumile ja käis kiiresti tolle ümber kaks ringi, hoides paremat kätt naise keha kohal, huuled liikumas.

«Nüüd on korras,» lausus ta siis. «Kuri ei saa teda mõnda aega uuesti hävitada. Seda inimest küll! Masinad ja turvasüsteemid on ainus, mida ta oma füüsilise keha ning sureliku hinge kindlustamiseks kasutab. Tule nüüd! Peame kiirustama, et tema hinge üles leida.»

«Miks?» küsisin vastu. «Ta oleks äsja minugi vaimu endale haaranud. See on saatan, mitte inimene. Miks sa teda igaveseks nõiaringi kongi ei sule?»

Leres võttis poodiumiserval istet ja viipas mu enda kõrvale. «See ei ole nii lihtne. Temast ja sinust sõltub meie kõigi lunastus.»

«Olen neist prohvetijuttudest tüdinud.»

«Siiski pead uskuma. Kas sa tead, et kuu paistab taas linna kohal?» Ta joonistas õhku ringi. «Vaata siia!»

Nägin otsekui ümaras peeglis ülalinna siluetti. Sikkude orust eristas seda vaid tõeline mustjassinine öölaotus. Jah, seal ta oligi -- mitte halokollane võlts tehiskuu, vaid tõelise Maa kaaslase kurbkahvatu pale, millest õrnad pilved leinalooridena üle libisesid.

Leresi käsivars vilksatas mu silme eest läbi ja kustutas nägemuse.

«See seal,» viipas ta teadvusetu keha poole, «on Lilith. Vähemalt ta keha.»

«Ja kui ongi?» turtsatasin. «Mul ükskõik, kuidas ta end nimetab.»

«Peeglis nägid sa just tema vaimu,» sõnas vanamees. «Ta paisati uuesti üles, et teid viimsel hetkel lahutada. Sel teisel ei jäänud oma vea hüvitamiseks muud üle.»

«Kellel? Millest sa üldse räägid?»

«See oli ühendamata armastus, mis maailma segadused tõi, « rääkis Leres, hääl vaikne ja unelev, pilk kaugusse suunatud. «Loodi ürgmees ja ürgnaine. Nende geenid olid täpselt teineteist arvestavad. Nad oleksid olnud täiuslikuimad armastajad, kes selle tunde ka kogu hilisemale inimkonnale pärandanuksid. Ürgnaine ei oleks kunagi lasknud väliskurjusel end ahvatleda, et hiljem nii ürgmeest kui kogu nende järelpõlve hädaorgu kiskuda. Tema armastus oli liiga tugev ja siiras. Ja siis taipas looja oma eksitust. Inimesed ei pidanud mingil juhul õndsuse aedadesse jääma, vaid minema alla maa peale. Neil tuli heidelda kurjuse ja saatusega, et tõestada oma inimeseksolemist. Vastasel juhul oleksime looja jaoks jäänud lihtsalt üheks loomaliigiks, kes ei vääri neile antud mõistust. Ürgnaine koos kogu oma täiusega tuli kõrvale heita ja asendada teisega. Patule alluvaga. Evaga.»

Midagi ähmaselt tuttavat vilksas läbi mu ajusoppide...

«Ometi ei hävitatud ürgnaist. Ta paisati kuuna laotusse. Igal ööl valgustas ta oma rivaali vaimule allutatud maad ja nägi kogu seda kurjust, mida rikutud armastus kaasa tõi. Kui juba praegune viirus valitses, nägi looja, et inimestele aitab. Nad olid juba küllalt võidelnud inimese nime eest, nüüd pidi saabuma väljateenitud viljade nautimine. Adamale ja Lilithile määrati uued elud, et nad realiseeriksid oma armastuse ning lõpuks maailma Eva ja mao käest tagasi kisuksid... Sina sündisid ürgmehe geenidega ja Lilith kisti taevast alla, ootama sind sikkude orus. Tehiskuu valgustas ülalinna viiruseohvrite varjupaiga rajamisest peale. See oli Eva ja mao petmiseks, kes mürgistest viljadest pimedatena nautisid oma valitsuse haripunkti. Madu sosistas käske süsteemi nupulevajutajatele ning Eva vaim lõi lõkkele igaühes, kes armastuse läbi teisele viiruse andis. Sinu nakatas ta teist korda. Aegade alguses võimulesaamiseks, nüüd teadmatusest... iseenda hävinguks. Siin suutis Lilith sind süsteemi eest varjata. Maol ei õnnestunud sind kätte saada ei su vastuvõtja abil ega Lilithi keha tükeldades. Tema armastus võitis mao alatuse. Et seda lõplikult murda, peame sina ja mina nüüd Lilithit aitama.» Leres vaatas mulle teraselt otsa. «Kas sa usud nüüd küllalt, et minna tema järele ja täita oma ülesanne?»

Mis muud mul üle jäi? See kõik kõlas küll tolmuse ja veidrana, ent sobitas kummaliselt mu hinges olevaid segaduskilde. Ja miks ma korraga soovisin Lili näha endise ja elavana? Mina kui müütilise Adama taaskehastus... Lõppude lõpuks, olin oma elu jooksul nii palju valet ja absurdset kuulnud-näinud, et vanamehe legend kõlas selle kõrval palsamina. Pealegi oli tema veider loitsimine ainus, mis seestunud Lili mind (ja iseennastki) hävitamast oli hoidnud. Noogutasin.

«Kes sa ise oled?» küsisin veel. «Kas peaingel või vanajumal ise?»

«Looja plaanide kuulekas tööriist, nagu kõik teised. Madu, Eva, Lilith ja sina. Oled valmis?»

Noogutasin taas.

«Su huultel on tema veri,» lausus vanamees. «Jõudsid teha poole selleks, et temaga ühineda. Nii jõuad kergemini üles. See eliksiir ei luba ülamaailma valitsejatel sinu külge puutuda. Varsti peavad nad oma valdused loovutama. Rakendan nüüd oma viimse loitsu, et saaksid minna.»

Ta tõusis ja tõmbas ka minu püsti. Seisin, kõik mõtted hajumas, samal ajal kui tema mu ümber kõndis, hoides paremat peopesa mu pealael, suu lausumas kaugeid, aegade tagant pärinevaid uinutavaid ridu...

Kerkisin ülespoole. Materiaalsus oli mu hüljanud, üla- ja alamaailma, nagu mu füüsilise kehagi seatud tõkked tähtsuse kaotanud. Lilith ootas üleval, vedades hõbesõrmedega iseenda verd, oma teist poolt, samasse kõrgusse. Oli see tegelikult hõljumine ülespoole, kus ootas päästev valgus? Nähtamatud mustad seinad ei kuulunud taevasse tõusvale liftile, vaid sügavustesse eksitavale labürindile. Praegune pimedus ei olnud midagi neis salakäikudes varitseva hämu kõrval. Pidin kulgema tagasi aegade algusse, et jõuda armastada enne salakavalusseemne muldakukkumist. Õigel ajal Lilithi juurde jõudmine pidi suretama mao enne tolle koorumist ja jätma mulle alles kõik mu roided. Mitte muld, vaid looja enda materjalist loodud naine pidi mind, põrmu, toetama ja langemise eest kaitsma. Nii kaua edasi lükatud ühendus tõotas kõigile uut algust.

«See oleks varemgi juhtunud,» luilutas tuul. Aimasin nägevat end oma mõrsja hauakambris mürgist kokku langevat. Hetk hiljem aga virgus mu tüdruk unest... et mind nähes iseenda käe läbi sinna igaveseks naasta. Oleksin tema juurde tulnud mõnigi minut hiljem, oleks elu surmavalla võitnud. Kusagil aimus mao kihistavat sisinat... Lunastus pidi taas ootama...

...ning uuesti surema. Jälle olin liiga vara hukkunud. Suutsin vaid armsama kitsukeses kambris kehatuna hõljuda ning hääletult temaga kaasa nutta. Viinamarjakorvis sobravat kuninglikku valget kätt sähvasid äkitselt marjade vahelt välja viskunud kobra mürgihambad. Taas sa võitsid, madu.

Pilt kadus ning rõhuv pimedus surus mind allapoole nagu haamriga. «Vii südant südame juurde, veri» kordasin endale, et mitte selle koorma all laguneda. See oli viimane kord, kui kellelgi tuli armastuse pärast kannatada. Hetkest, mil jõuan Lilithi juurde, on madu kõikide armastajate vahelt kadunud.

Kas seal ta seisiski? Hõbehelgis figuur, käed ette sirutatud? Silmad väljendamas kutset, mis rääkis rohkem kui ükskõik missugused armusõnad?

Hõljusin tema poole. «Tule,» aimasin tuttavat häält. «Ühenda enda tunne minu omaga. Las meie järelpõlv elab sellessamas meeles...»

«Kas tunned oma vere ära?» Mu sisemus kõneles, mitte huuled.

«Armastus hülgab vere igaveseks!» Naise hiilgavad silmad täitsid ruumi. Ta sirutas käe ette. «Maitse seda, ja sa mõistad kõike...»

Nagu unes võtsin vilja vastu ja lähendasin suule. Vaevalt aga olid Lilithi verest määrdunud huuled hõrku koort puudutanud, kui see muutus võikalt irvitavaks kärnkonnaks. Eluka hais lõi mul hinge kinni. Veretilgad eraldusid mu näolt ja sööstsid tillukeste nõelrakettidena kärnkonna kehasse, jättes selle krobelisele pinnale suitsevad haavad. Otsekui võõras jõud juhtis mu kätt, mis heitis koriseva moonutise võltsahvatleja suunas. Äsja magusalt naeratanud naine pudenes hetkega põrmuks, kust ta oli võetud. Mullahunniku all võisin aimata sureva roomaja rõnglemist. Hüvasti, Eva. Hüvasti, madu. Uus ilm ei vaja teid.

Hõbekiired lõhestasid hämaruse. Mu jalge ette kerkis sild, mille lõpus ootas mulle kaua-kaua aega tagasi määratu. Kiusaja hävitanud verepiisad kerkisid tolmust ja moodustasid koraljalt sätendava niidi. Üks ots lendas tema kätte, teine mässis end minu ümber. Astusin sillale ja jõudsin purustamatu punase julgestusnööri abil Lilithi juurde.

«Teadsin, et sa jõuad kord siia,» ütles ta, kui olin kohal. «Mao vaim püüdis mu keha röövida, aga vahepeal suutsin sulle oma vere anda. See ühendas meie vaimud ning juhatas sulle teed. Me ei vaja enam oma sikkude oru kesti. Looja on uue ilma valla lasknud. Tõotatud leping valitseb. Leres aitab inimestel seda mõista.»

«Ja kuidas nad seda kõike näevad?» söandasin küsida.

Lil toetas pea väsinult mu rinnale. «Neid ei ähvarda mingi apokalüpsisešokk, kui sa seda mõtlesid. Viimast korda endisi termineid kasutades -- kõvakettale tehti uus formaatimine, kusjuures kogu sellel paiknenud kasulik informatsioon jäi alles. Bitid ehk siis inimesed asuvad nüüd lihtsalt palju mugavamas ja paremas keskkonnas. Kohas, kus ei ole enam mingit viirust. Meie lõplikult teadlik kohtumine andis Eva ja mao kehastatud armastuse patule surmahoobi. Seda nagu ei olekski eales eksisteerinud. Inimeste mälud on uuestisündinud ja puhtad. Nüüdsest levitab armastus vaid rahu, mitte mingeid viirusi ega hingepiinu. Saades võitu Evast, hävitasime igaveseks temast ja sinust kunagi ekslikult sündinud värdjad. Tõotatud maal ei ole neile enam ruumi.»

Hoidsin teda tugevalt käte vahel. Olin pidanud läbima väljatõugatuse endises ilmas, kuid materiaalsus hoidis mu südant raudse luku taga. Alles Lerese loitsu ja mulle määratud vere abil astraalteekonda läbides jõudsin Lilini. Mul tuli mitu korda surra ja teda suremas näha, et purustada mao salakavalus ning Eva ehitatud piinade aed. Lilith, kellesse looja oli koondanud kogu naisele määratud ustavuse ja vankumatuse, kehastas uue inimkonna ainuõiget ema.

«Kas sikkude org oligi vangistatud paradiis?» küsisin vaikselt.

Lil noogutas. «Neil tuli seal iseennast tundma õppida, et osata nüüd oma kaaslastele õiget elu kindlustada.» Ta vabastas end vastumeelselt, et käega allapoole osutada. Nägin õnnelikult pöörlevat sinist ja rohelist planeeti. Ei mingit metall-linnade ega masinate halli enam. Kujutlesin kaugeid vabasid inimputukaid loomas armastuse orgu, millest kunagi kedagi välja ei visata. Kohta, millele looja naeratades alla võis vaadata.

Meie Lilithiga niisamuti.

Ja nemad meile.

Maa ümber tiirles nüüd kaksikvalgustaja. Kaaslasega üheks saanud kuu ei kiiranud enam kunagisi jäiseid pisaraid. Temast lausa paiskus sooja õnnesära, mis hoidis maist rõõmu ka ööajal kustumast.