|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 2001 |
Uued arvustused ]
Tjaa. Suurepärane algus, esimene lause oli... noh imeline. Aga loo teine pool vajus ära. Juba lootsin, et see auto on mingi oma maailma välja mõtelnud, aga kahjuks ei :(
Ning Lilith ju jooksis Aadama juurest kuradiga (või oli ta siis veel kuri ingel) minema, mis jutt see ideaalsetest armastajatest? Kuid muidugi idee, et just inimene ja kurat on ideaalsed armastajad on kah päris tore.
Aga autorile soovitaks kaaluda ikkagi oma maailma loomist. Sikkude ja lammastega.
| 23.07.2001 12:05:55 |
Meelis |
Jutu esimese poole jätan täiesti kommenteerimata.
Teise poole kohta tahaks öelda, et gnostikute aimdustest kantud lood on üldiselt võluvad. Nii ka see... kuid lisan siiski paar märkust.
Esiteks - sellise sõnumiga tekstid peavadki olema prohvetlikult segase sõnastusega ning seega õigustab teine osa end täiesti. Asja mõte on alati olnud, et laisad ja rumalad ei saaks aru ning ei mõistaks ning tõde ilmutaks end vaid valitutele, kes näevad vaimu silmadega kirjutatu taha.
Teiseks - kõlab kohatuna aga minu arusaamise järgi ei saa loomismüüte, Kristust -kes see teine Aadam siis muu ikka on?- Maarja Magdaleenat, Madu jne «loitsude» ja vampiirimüütidega ühendada. Kuigi - tegemist on vaid minu isikliku maitsega, põhimõtteliselt on seda varemigi tehtud (kinos).
Kolmandaks- Eva hävitamine on pisut seksistlik, aga kuna tekst on naise kirjutatud, siis ei ole siin vist probleemi. Nagu ma aru saan, viidatakse siinkohal asjaolule, et naisel pole hinge ning taevasse ta ei pääse. See sobib hästi islamimaailma.
Muidugi võib ka veel õelamalt - Eva ja masinad sümboliseerivad inimese eemaldumist jumalikust – saatanlikku ihalust mateeria järele. Naine kui hingetu masin, kes seisab mehel ristipõiki ees teel õndsuse poole. Õndsus seisneb ühenduses ideaalnaisega, keda ilmapeal ei ole.
Kõige viimaks jäi veel häirima, et inimesed jäeti maa peale alles :) Tavaliselt lähevad nad tagasi jumalikku algesse, saavad üheks, mis iganes. Sellisesse patusesse lihasse (Evast sündinud) ei saa ju alles jätta jumalikku sädet. Masinad tuleb hävitada lõplikult ja ei mingit armu kehale. Keha on patt!
Ma loodan, et need, kes hakkasid Maria jutu peale igavikuliste teemade üle mõtlema, et võta siinkirjutatut puhta kullana. Abraxas!
| 17.07.2001 12:25:09 |
Katariina |
Varasemad Maria tekstid on mitmeti andekad, aga veidi toored. Iga looga läheb tase märgatavalt ja arvestatavalt paremaks. Liiati on viljeletav shanr väga sympaatne.
"Sikkude oru" algus lõi tõesti täiesti pahviks: mõnusalt loetav, haarav, sügavmõtteline, yhesõnaga - täiesti tase! Oleks kogu lugu sama hooga edasi läinud, oleks tegu ikka väga kõva jutuga. Lõpp langes jah, natuke puntrasse, oleks võinud loo (veel) pikemaks ajaks settima jääma ja ootama uut inspiratsiooni, mis ka lõpu sama ilusana välja kannaks. Miski ei välista ju, et nii võikski teha veel? Algernonis on varemgi remonditud lugude ver. II ilmunud. Soovitan kaaluda! Materjal on igati töötlemist väärt.
Idee oli nii lyhikese vormi jaoks liiga grandioosne, ilmselt jäigi lõpp sellepärast kergelt "telegrammstiili", ning ei mõjunud nii elavana ja sujuvana kui algus, vaid pigem visandina. Visandist võiks asja aga välja kirjutada! Ja mingugi pikemaks, sisu ja ideed ju oleks. Eriti, kuna idee on samuti väga hea :)
Ootan huviga järgmist lugu ja ehk ka selle loo lõplikku töötlust.
Üle hulga aja üks tekst ja arvustused, mis jälle sõna sekka ütlema kutsuvad.
Mulle see jutt väga meeldis. Aga toores ta on tõesti. Eelmised arvustajad räägivad igaüks ise juttu ja, naljakas küll, tundub et kõigil on õigus.
Algus on tõesti hea ja hästi kirjutatud. Siis vajub ära ja lõpp tuleb mulle oma olemuselt väga tuttav ette. Mõnikord kui õhtul väsinuna mingit kirjatööd lõpetan, siis tulevad ka sihukesed segased kähku-otsad-kokku tüüpi lõpud artiklitel. Et ei jaksa enam ja saaks aga töö kaelast ära. Hommikul värske peaga loen ja kirjutan siis jälle ümber. Vaat seda soovitaks Maria Perneril ka teha.
Mulle tundub, et aju väsis autoril poole pealt ära, aga jonn ei lubanud puhata ja asja pooleli jätta. Aga tõesti, las tekst vedeleb mõnda aega. Ja kui autor tunneb, et suudab seda juba lugeda nagu kellegi teise teksti, siis võtku kätte ja kirjutagu poole pealt ümber ja saab tulemus palju parem.
Aga jutt oli ikkagi hea puudustest hoolimata. Üle hulga aja üks jutt pani mind igavikuliste teemade üle mõtlema. Kuidagi südamlik lugu. Ei oskagi sõnades seletada, mida ma sellest jutust leidsin. Mingi säde seal sees on.
Seda, et...
algus haaras täiega. Töepoolest, lugesin kuni kohani, kus peategelane (vöi pool sellest) sikkude sekka lasti ning möningane action käima läks. Siis oli vaja ära minna, enne muidugi teksti flopile haarates, et kodus edasi lugeda. Tee peal isegi mötlesin selle üle, kuidas tegelase käsi edasi vöiks käia vöi longata jne.
Koju jöudnult varustasin end erinevate köhumönudega, ronisin köhuli voodisse ning kuvasin teksti enda ette laptopi ekraanile.
Jutt läks edasi.
Aga mitte enam nönda huvitavalt. Mida edasi seda udusemaks--ehk hakkas juustuleib möjuma?--udust aga joonistusid välja kriipsujukud--ürgmees, ürgnaine, ürgmehe küljeluu, tark mees, madu--kes ajasid omavahel neid arhetüüpseid ürgseid kriipsujukude asju. Ja seda vaid paari löigu jooksul ning siis oligi see läbi! Isegi oma köhumönusid ei jaksanud ära manustada!
Sissejuhatus lubas aimata pikemat teost (ehkki faili suurus andis märku lühiteosest), ehk laskis loota lausa vöimast puäntigi, ent...susss.
Ei taha kuri olla, kuid segane ning stampe täis löpp ei vääri (vähemalt) kaasakiskuvat algust. Idee pahast Evast ja ürgjöulisest Lilithist ning maailma ümberformattimise anima ja animuse kokkusaamise läbi vöib ju lausa huvitavgi olla, ehkki hetkel ei oska öelda, mille poolest.
Kuid tahaks rohkem loogikat! Miks Lilithi veri tömbab; miks on Lilith ikka elus, pärast köiki neid surmi; mida kujutab endast inimkond, kui neile saab nönda kergelt ajuloputust teha; miks masinad on vähem inimlikumad--millise kriteeriumi alusel; ehk on nende erapooletus hoopis üliinimlik, etc., etc.
Ühinen Musta Kassi arvamuseavaldusega.
Põrguvärk, kui tüdinenud ma olen neist uimastest ja ilulevatest düstoopiatest... alates Ray Bradburyst püüab iga noorkirjanik neid pildikesi veenvaks manada... Eestis kõige viljakmalt (aga mitte paremini) teeb seda muidugi Veiko Belials... ning ilgetes koguses kirjutavad kogu maailmas selliseid jutukesi miskipärast just naiskirjanikud...
Mul pole midagi düstoopiate, või poeetiliste ja müüdihaardega kujundite vastu... kuid ka isikut välistavat ühiskonda kirjeldades peab tekstis siiski mingi inimlik mõõde olema... vere hääl, või kuidas... hetkel on aga vaid paar lamedat kriipsujukut, kes mingit asja (mis autorile, kuid mitte neile, oluline on) ajavad...
Ja loomulikult noore naisautori põhiprobleem -- peategelane mõjub naiselikult... ning üllatus-üllatus selgub, et on hoopis mees?
Üks põhiline puudus on veel: jutt on seostamatute stseenide rida... iga stseen oleks kui ise ooperist... kokkuvõttes jääb asi üsna laialivalguvaks. Kas autor kirjutas selle jupphaaval valmis... ning viimane silumine jäi ära?
Alguses on ka ligset nämmutamist... oleks võinud kohe all peale hakata ning varasemat hiljem tagasivaatavate mõtisklustena esitada... tegelane niikuinii kurnas ju pidevalt enda väheseid ajusid...
Et asi selge oleks, siis ütlen lõpuks, et tegelikult loodan ma Maria Pernerist palju... seetõttu virisen ma kõvasti rohkem, kui tavaliselt... paljudele «Algernoni» autoritele jääkski ju käesoleva jutu tasemel tekst loominguliseks laeks... Maria Perneri puhul kahtlen ma sügavalt, et ta nii vähesega lepib... Miskit seda kahtlust ju lubab!
| 08.07.2001 17:31:00 |
Must Kass |
mingid B-movie tuimad ja tuhmid dekoratsioonid taustana, isikupära puudumine tegelastel ja loogika puudumine tegevuses sunnivad arvama, et autor on ette võtnud ülejõukäiva ülesande - ja lähtunud eelkõige sekundaarsest inspiratsioonist.
|
