«Vanaisa, jutusta meile veel üks lugu,» nurusid
lapsed laua taga istuvalt vanaldaselt mehelt.
«Juba jälle?» imestas vanamees oma lastelaste
ettepaneku üle ning lisas siis mõtlikult: «Alles
eile rääkisin ma teile killukese oma seiklusrikkast
noorusest.»
«Jah, me teame seda,» tunnistasid lapsed arglikult,
«kuid sinu lood on nii põnevad.»
«Kas te ei arva, et peaks ka pisut vahet pidama.
Õues on nii kaunis päev, minge parem nautige seda
natuke,» pakkus vanaisa, kuigi teadis, et lapsed teda nii
kui nii kuulda ei võta.
«Öelge, mida ma siis teile räägin, kui
kõiki mu jutte kuulnud olete,» küsis vanamees
jälle lapsi vaadates. Tegelikult polnudki nad enam lapsed
selles mõttes, nagu tema neist kogu aeg mõelnud
oli, vaid juba üle kümne aastased teismelised, kellel
on oma arusaam ning mõistmine suurest ja laiast
universumist, kus nad elavad. Nende kehad olid küll veel
noored, nagu ka nende vaim, kuid juba piisavalt tugevad, et
võtta enda õlgadele natuke kohustusi. Aeg lendab
mõõtmatult kiiresti ning varsti on nad juba
täiskasvanud. See käib kähku, eriti veel siis, kui
sa oled oma armastatud lähedastega koos. Ning vanameest
läbis mõnus soojalaine, kui ta meenutas oma ammust ja
jäädavalt kadunud lapsepõlve. Jah, see
läheb ruttu.
«Aga ega me igavesti lasteks jää,» laususid
noored, näidates üles pisut tulevasest elutarkusest
vanaisale, kes heietas veel õnnelikult oma
mälestusi.
Mõne lühikese hetke pärast tõstis
vanamees oma unistava ning natuke nukra pilgu ja lausus:
«Olgu siis nii. Teie tahtmine sündigu, sest
tõepoolest on jäänud järele vähe aega,
ennem kui te oma kodupesast lahkute, et universumit ise
avastada.»
«Igatahes lugu, mida ma teile kohe pajatama asun, pole
mitte minust ega mu noorusaja ning varase meheea vempudest ja
kangelastegudest, vaid ühest mu tuttavast. Aga ma hoiatan
teid, et see jutt on kohati sünge ja täis surma, kuid
te paistate juba nii vanad olema selliste ilmingutega
toimetulekuks.
Tema nimi oli Patric Spears. Ma tundsin teda juba üsna
kaua, kuid erilist läbikäimist mul temaga ei olnud.
Tegelikult pean ma tunnistama, et me eriti ei meeldinud
teineteisele.
Välimuselt oli ta üle keskmise ilus. Pikka kasvu,
laiade tugevate õlgadega, hea rühi ning mehiste,
jõuliste näojoontega, mida ilmestasid karmid hallid
silmad ja süsimust juuksepahmakas nende kohal.
Kuid tema iseloom oli vastupidine välimusele või
hoopis just seda kinnitav. Ta oli ülbe, arrogantne, isekas,
edev ja üldse väga enesekeskne inimene. Igatahes
vähemalt algul.
Me käisime koos Impeeriumi Täheakadeemias, kust
saime eeskujuliku sõjaväelise hariduse, tema
jalaväelahingutaktika mina aga kosmoselavade juhtimise alal.
Kuid siis läksid meie niigi nõrgalt seotud teed
lahku. Tema tegi edukalt karjääri ning pälvis
rohkelt kuulsust, samal ajal kui mina seiklesin läbi otsatu
universumi.
Ma ei tea, mitu aastat ja mitu sõda oli
möödunud sellest hetkest, mil ma lahkusin Impeeriumi
võimsatest Relvajõududest ning otsustasin
üksinda ilmaruumis rändama minna, kui me jälle
kohtusime. Saatus oli pillutanud mind ja arvatavasti ka teda
läbi galaktika, ilma et oleks lasknud meil leida kohta, kus
lõplikult paigale jääda.
Tegelikult polnudki see kokkusaamine minu meelest nii
juhuslik, pigem nagu ammu määratud kohtumine. See
toimus kuskil Impeeriumi hiiglasliku territooriumi
äärealadel, kuskil nimetus kohas, kuskil nimetus
baaris.
Ma mäletan, et istusin üksinda kahtlast värvi,
kui see üldse värv oligi, laua taga ja
mõlgutasin omi mõtteid. Mulle ei läinud
üldse korda elu minu ümber, kuid järsku vaatasin
ma ringi ja nägin teda mustavast varjust hämarasse
valgusesse astuvat. Ta sammus otse minu juurde, istus
sõnagi lausumata toolile minu vastas ja pärast
üürikest vaikimist hõikas baarmani ning tellis
omale ühe joogi.
Selle kätte saanud ning ühe pisikese lonksu
võtnud, alustas ta lihtsalt ja ilma pikema
sissejuhatuseta.
«Mina olen Patric Spears ja see on minu lugu,»
lausus ta mulle kui võhivõõrale ning
pärast oma klaasi kummutamist tilgatumaks, jätkas
rahulikult: «Sellest on nüüd möödas vist
juba paarkümmend aastat, kui ma lahkusin
Täheakadeemiast ja sain kätte ohvitseripaberid.
Juhuse läbi sattusin ma ka kohe lahinguväljale,
teenides seal ära oma esimesed loorberid. Ja siis tulid
mitmed sõjad järgemööda nagu
vältimatud õnnetused. Mu kuulsus üha kasvas, mis
tõi ka kaasa kindla tõusu ametiredelil.
Ma ei mäleta mitmes relvakonflikt see mulle juba oli,
sest olin lõpetanud lugemise mõnekümne peal,
kuid auastmeks oli mul kolonel. Nagu sa tead, on see päris
hea auaste ja ma võin julgusega öelda, et ma olin
küllaltki arvestatav isik, paljude jaoks
sõjakangelane, kuid kuulsusrikas
sõjaväelasekarjäär ei oma keskset kohta
sündmuses, mis muutis mu elu igaveseks.
Selleks hetkeks, mil käsilolev lugu aset leidis, olin ma
sõjaväes teeninud juba kümme aastat. See on
kindel, sest jäi ka viimaseks teenistuses.
Aasta talletus mu mällu kindlalt, sest siis oli meie suur
ja võimas Impeerium pidevalt tülis mõnega oma
arvukatest naabritest. See oli aeg täis konflikte.
Ausaltöeldes polnud ma kogu oma sõjaväelase elu
jooksul nii palju sõdinud, kui siis. Ma polnud ka kaotanud
nii palju sõpru ja alluvaid, kui sellel aastal, sest iga
hukkunu asemele tekkis uus, kes nagu arvata võis, langes
omakorda surmale saagiks.
Selline kaotuste hulk andis lootust kiireks tõusuks
kõrgemale ja nii õnnestus mul, kes ma olin veel
aasta alguses kapten, saada koloneliks.
Mida rohkem kõrgemaid ohvitsere suri, seda
tähtsamaid ülesandeid ma sain, kuni ühel
päeval otsustati anda mulle oma väeosa ja usaldati siis
sellega rünnaku korraldamine ühele planeedile.
Kuna ma olin olnud ennem pidevalt erinevates väeosades,
siis algul ma kartsin, et operatsioonist ei tule midagi
välja, kuid kiiresti saavutasin ma kontrolli oma meeste
üle, kuigi see ei tulnud austusega, vaid hirmuga.
Ja ühel sellisel rünnakul see juhtuski, kuigi sel
korral polnud mina vägede ülemjuhataja.
Peale kuuajalist üürikest rahuaega, mida tegelikult
ei saa päris niimoodi nimetada, kuna varjatud
sõjategevus kestis ikka, puhkes Impeeriumil uus avalik
sõda Sotsialistlike Planeetide Liiduga. Põhjuseks
olid mingid tühised piiriäärsed planeedid ja kohe
konflikti alguses oli selge, et edu on meie poolel. Vaidlusaluste
alade hõivamine kulges plaanipäraselt, pealetungid
sujusid oma tugeva ettevalmistuse tõttu hästi ja
Vägede ülemjuhatus oli igati rahul. Kuni hetkeni, mil
jõudis üks kummaline ja üsnagi kahtlane teade
Impeeriumi laiahaardelise Salateenistuse kõrvu.
Sotsialistlike Planeetide Liidu armee oli oletatavasti loonud
ühele planeedile mingis sektoris, mille tähistust ma
enam ei mäleta, sest see pole üldsegi oluline,
uurimiskeskuse, kus arendati välja tõenäoliselt
väga ohtlikku relva.
Kuigi kõik oli nähtavasti täiesti salastatud,
jõudis mingi kindlatel allikatel põhinev kuuldus
ikkagi meie agentideni ja sealt edasi Imperaatori endani, kes
otsustas otsekohe tegutseda.
See sektor ei paiknenud Impeeriumi territooriumi
ääres. Isegi mitte selle lähedal, kuid juhid olid
võtnud riski trotsides nõuks ikkagi
rünnata.
Loomulikult pidi kogu operatsioon toimuma täiesti
varjatult, sest vaenlane ei tohtinud meie kavatsustest midagi
teada. Nõukogu valis välja kolm pataljoni ja andis
need kindral Brosnani alluvusse, kes oli määratud
rünnakut juhtima. Ka minu rühm, keda minu nime, mis
tähendab mingis iidses keeles oda, järgi
«Odadeks» kutsuti, kuulus kindrali väikese
väe hulka.
Operatsiooniks eraldati ka veel kaks kergeristlejat, mis pidid
eskortima kolme meie transpordilaeva. Kindlasti ei oleks nendest
ristlejatest erilist kasu olnud vaenlaste raskete lahingulaevade,
mida kartis isegi meie võitmatu laevastik, vastu, kuid
avastamisohu tõttu saateks suuremaid kaitsealuseid ei
antud.
Viis päeva pärast Nõukogu rünnakuotsuse
kinnitamist, tehti meile selgeks operatsiooni läbiviimiskava
ja öeldi, et kogu Impeeriumi tulevik on meie koredates
kätes. Ja siis saadeti meid teele: kehvasti varustatult,
kuid rohkete lootustega.
Jõudes vahejuhtumiteta õigesse sektorisse, andis
meie juht kindral Brosnan meestele käsu valmis olla.
Lõplikuks sihtmärgiks oli lähedal asuva
päikesesüsteemi kolmas planeet.
Selle orbiidile saabudes üllatas meie väheseid
jõude SPL kaks tugevat raskeristlejat. Üks meie
kaitsjatest löödi peaagu kohe rivist välja, teine
aga jätkas vapralt võitlust ning õnnega
pooleks suutis ta tulise võitluse käigus
hävitada ühe vastase ja vigastada selle kaaslast, kuid
seda enam taganema lüüa ei õnnestunud ning peale
vihast, kuid ebavõrdset heitlust pidi meie laev ise
tugevate kahjustuste tõttu taanduma. võitjaks
jäänud ristleja hävitas ära ka ühe
transportlaeva, kuid kahel ülejäänul läks
korda tervelt maanduda.
Nagu näha, olime jäänud üllatusmomendist
ilma ja vastased ilmselt ootasid juba.
Kohe kui me planeedile kindlalt jala maha saime, tabas meid
tihe vastaste suutükituli. Lahkuvad transpordilaevad
pääsesid küll minema, kuid see oli nende vigastusi
arvestades suur juhus.
Pähe sadava mürsurahe all hukkusid mõnedki
tublid mehed, kelle hulgas olid nii kindral Brosnan kui ka tema
adjutant. Õnnetuseks hukkus ka teist pataljoni juhtinud
kolonel Coqe.
Sellega jäi siis juhtimine minu hooleks ja
kõigepealt tahtsin ma oma mehed turvalisemasse kohta viia.
Vaatamata meid vasardavate pommide rohkusele, püsisid
kaotused minimaalsed, sest vastased ei suutnud millegi
pärast meie täpset asukohta kindlaks
määrata.
Veidi maad edasi liikunud, plahvatustest ohutusse kaugusesse
pääsenud, jõudsime väikesesse nõkku.
Seal andsin ma meestele natuke puhkust ja saatsin ühe
skaudirühma meie positsioonidest paremale, teise vasakule
uurima olukorda.
Järgnes tulemuste ootamise paus, mille vältel
silmitsesin mehi enda ümber. Nähtu ei meeldinud mulle,
sest märgata võis sõdurite moraali langust
ning ma saatsin kõigile ohvitseridele sõna minu
juurde ilmuda. Aga ka saabujate näod ei ilmutanud erilist
jumekust, kuid sõda on sõda ja ma käskisin
neil teha ükskõik mida, peaasi et see tagaks meeste
võitlusvaimu tõusu.
Järsku taipasin, et luurajad pole tagasi tulnud. Et oma
süvenevates kahtlustel kindel olla, saatsin veel mõne
mehe ümbrust vaatlema, kuid ka neid õnnetuid ei
näinud ma enam kunagi.
Selge oli see, et taganeda polnud võimalik, arvatavasti
kummalegi poole kõrvale tõmbuda ka mitte ning
üle jäigi ainult edasi minek. Võib olla ei
oodanud vastased seda, võib olla aga ootasid, risk oli
igal juhul vältimatu. Pealegi oli kindralil olnud ennist
otserünnak kavas ja kuigi olukord oli teine, kõlbas
tema plaan ka mulle.
Nii me liikusimegi kiirmarsiga vastase positsioonide poole. Ma
lootsin, vist isegi palvetasin, et meil õnnestub neist
esimese korraga läbi murda ja kohe ka Uurimiskeskus
hävitada, sest pikemaks võitluseks poleks mehi enam
jätkunud.
Kui baasist lahkudes oli kokku kuussada sõdurit, siis
selleks ajaks oli meie arv kahanenud kuskil kolmesaja piirimaile.
Suurema osa, nimelt terve pataljoni kaotuses oli süüdi
ühe transpordilaeva hävimine, kuid ausalt öeldes
oli meid juba alguses naeruväärselt vähe. Kuna ma
ei teadnud isegi vastase ligikaudset suurust, siis ei tulnud
mulle pähe ka mõte, et äkki polegi meil
lootust.
Varsti märkas eelsalk vaenlase esimesi tugipunkte ja
nende taga põhikindlustusi ning sellest mulle kohe
teatanud, andsin ma käsu viivitamata rünnata.
Tormijooks kulges nagu ette nähtud. Minu üksused
sooritasid vajaliku läbimurde otse enda ees laiuvast vastase
kaitseliinist ja et edu kiiresti ning võimalikult
hästi ära kasutada, suundusime me Uurimiskeskust
vallutama. Kunagi oleks olnud seda raske tunnistada, kuid praegu
enam mitte: selgus, et meid oldi lihtsalt lõksu
püütud.
Ma ei oska arvata, kuidas õnnestus vastastel end nii
lühikese ajaga nii tugevasti ära kindlustada
nõlvakutel, mis ääristasid meie peamist
rünnakusihti. Kuigi mulle tundusid need künkad kohe
algul kahtlasena, eirasin ma kõiki taktika reegleid ja ei
saatnud meeste vähesuse tõttu sinna kedagi luurele.
Igatahes oli vaenlane sinna paigutanud nii kergekahureid kui ka
miinipildujaid ning osavalt nende vahele mahutanud jalamehed.
Kui me jõudsime vastase positsioonide taha
Uurimiskeskuse esisele täiesti tühjale lagendikule,
langesime külgedelt tugeva tule alla.
Pooled mehed said kindlasti kohe hukka, sest meil puudus
varjumise võimalus, kuid ellujäänutele, nii
palju kuid neid oli, andsin ma loa taganeda. Nii me siis
taandusime küllaltki korrapäratult joostes ja
jõudsime esimeste küngasteni, mis oleks meile
pakkunud katet otsese mürsuvihma eest, kui major Simmons
märkas juhuslikult ühte peidus lamavat vaenlase
sõdurit.
Meil polnud enam kuhugi minna, sest kõikjal passis surm
oma üliterava vikatiga, niisiis otsustasime uuesti
tormirünnakuga varitsejatele tuule alla teha. Me teadsime,
et vastane on otse ees ja see oli meile eeliseks, kuna nemad ei
osanud seda arvata.
Mehed tulistasid jooksu pealt ning iga nende tabamust
tähistas piinarikas valukarje, kuid kahjuks nagin ma ka
mõnda oma poissi langemas, aga üldiselt püsisid
meie kaotused mõistlikkuse piires, kui sellises olukorras
mõistlikkusest saab üldse rääkida.
Meid oli alles jäänud veel umbes sada meest, kellest
kaks kolmandikku moodustasid minu «Odad». Ma tundsin
kergendust, et neid oli nii palju ja et me olime lõpuks
jõudnud peitu pugeda. Kuid ma teadsin, et asi kauaks nii
rahulikuks ei jää. Selle mõtte kinnituseks
hakkasid taas tööle vaenlase raskesuurtükid.
Nüüd plahvatasid pommid palju täpsemalt, kui
eelmine kord ja ka rohkem mehi langes ning enamus neist läks
kas taeva või siis põrgu (sinna kuhu nad minema
pidid). Sel hetkel olin ma kindel juba kindel, et mu šansid
edule on kas väga väikesed või siis täiesti
olematud.
Põhimõtteliselt olime ikka veel
piiramisrõngas ja uut läbimurret kuhugi poole polnud
ka erilist mõtet enam sooritada, sest asusime
läbinisti vaenlase kontrolli all oleval territooriumil.
Abivägesid polnud ka kusagilt loota ja meie endi ära
toimetamine pidi plaani kohaselt aset leidma nädala
pärast. Nii siis oli meie saatus määratud.
Selle kinnituseks ründasid meie niigi nõrka
kaitset veel ka vastase ründehävitajad, mis tulid
arvatavasti orbiidil triivivalt ristlejalt ning tegid selle maa
tasa.
Minul ja major Simmonsil vedas vist ainukesena, sest me
asusime veidike eemal küngaste vahel, kuhu pommide
purustavad lööklained eriti ei küündinud.
Pärast kõrvulukustavat kõminat ronisin ma
kõrgendiku räsitud harjale, et hinnata olukorda.
Vaade, mis mulle avanes oli täiesti õudne, jälk,
kuid mitte esmakordne.
Igal pool vedelesid hooletult laibad. Nendest
õnnetutest, kes asusid just plahvatuste epitsentreis
või neist ainult mõni meeter eemal, ei olnud midagi
muud järel peale suitsevate tükkide.
Ülejäänud hukkunutest suurem osa oli
põlenud, isegi tundmatuseni söestunud. Mõned
surnud aga lebasid näiliselt täiesti tervetena maas,
nagu puhkaksid nad ennem või peale väsitavat
rännakut. Meeste tegelikule seisukorrale vihjasid ainult
peenikesed vereojad nende ninadest, kõrvadest ja suletud
laugude vahelt. Kuid minu suureks imestuseks rebestasid
õhku mõned väga jubedad ja meeleheitlikud
karjed. Nähtavasti oli kuskil veel mõni haavutu, aga
nende heaks ei suutnud ma enam midagi ära teha, isegi kui
see oleks olnud võimalik.
Pilku tõstes nägin ma vaenlase sõdureid
lähenevat, kes lahkusid oma kohtadelt, et lõpetada
meie mõttetu rünnakukatse.
Teine hävitajate laine tabas mind täiesti
ootamatult. All nõos, kus ma ennist olin olnud,
lõhkes mitu pommi ning lööklaine paiskas mind
suure kaarega vallilt minema. Kohta, kuhu ma maandusin, ei
mäleta, sest kaotasin juba õhulennu ajal
teadvuse.
Kui ma silmad avasin, nägin ma kõrgel laiuvat
rahulikku ning selget sinitaevast ja pead pöörates
kiviklibu enda ümber. Ma proovisin oma
ülejäänud tuikavat keha liigutada, kuid ei
suutnud, sest olin tugevasti põrutada saanud. Suigatasin
jälle õndsasse unne ja kui ma taas ärkasin,
nägin ma üleval lõputus mustuses kahte kuldselt
helendavat kuud.
Mul polnud aimugi, mis oli pärast plahvatust toimunud
ning ma mõistatasin, kus ma sel hetkel olla
võiksin. Ma vist imestasin, et miks vaenlased mind sinna
lihtsalt vedelema jätsid, kuigi olin ju kõige
kõrgem ohvitser, kes elus.
Proovisin istuli tõusta ja see kord saatis mind edu.
Uurisin jälle ümbrust, kuid põhjalikumalt ning
märkasin, et asun kõrgendikust, kus me varjusime,
paarisaja meetri kaugusel põhjas, ühes madalas
augus.
Mu pea ja kogu keha valutas põrgulikult ja kui ma
püsti tõusta üritasin, kukkusin kohe
kõhuli. Kuna käimine ei tulnud veel esialgu
kõne alla, otsustasin roomata küngasteni ja vaadata,
mis seal on.
Roomamine läks küll ülimalt vaevaliselt ning
aeglaselt, kuid kui ma lõpuks kohale jõudsin,
nägin et kõik oli juba korda tehtud ja ainukesed
jäljed võitlusest olid kraatrid. ma ei osanud arvata,
kui kaua ma teadvuseta veetsin, kuid seal nii moodi istudes ja
mõtiskledes, muutus mu peavalu väljakannatamatuks
ning pilt kustus mu ees.
Ärgates panin kohe tähele, et ma ei viibi enam samas
kohas, kus olin minestanud. Ja ka päike oli kõrgel
taevas.
Tõusin püsti ja vaatasin ringi. Eemal silmasin ma
umbes tosinat vormis kogu. Hakkasin tahtmatult nende poole
komberdama ja minu suureks kergenduseks selgus, et tegemist on
Impeeriumi sõduritega. Ma olin ülimalt
õnnelik, sest oli veel ellu jäänuid peale
minu.
Kui ma pidevalt komistades edasi sammusin, märkasid mehed
mind ja tulid mulle vastu. Nendega kokku saades taipasin, et ei
tunne nende nägusid ära, kuid see oli ka loomulik, kuna
minu alluvuses on paljud mehed teeninud, ilma et oleksid kunagi
minu silma alla sattunud. Neid natuke aega vaadanud, nägin
ma ka, et neil puudusid oma üksuse eraldusmärgid ning
auastmete tähistused. Kuid siis ei tundunud see üldse
imelik, sest märgid võisid tormilise
põgenemise käigus ära rebeneda või
tõmbasid mehed ise need vangilangemist kartes vormilt.
Igatahes sarnanes mu enda räsitud välimus nende
omale.
«Mina olen kolonel Patric Spears,» alustasin ma
juttu, «kuna olen veidike segaduses, siis tahaksin, et te
igaks juhuks tutvustaksite mulle end ja viiksite olukorraga
kurssi.»
Sõdurid silmitsesid mind ja ma tabasin midagi veidrat
endas. Mul oli selline tunne, et need sõdurid olid kuidagi
minuga väga lähedalt seotud. Ma uurisin neid
hoolikamalt, püüdes meenutada, kas ma neid päris
kindlasti pole kohanud. Kuid pidin pettuma.
Ma tõdesin, et mehed on väga sarnased. Kõik
kolmteist (see oli nende täpne arv) olid nagu vennad, ei
pigem erinevates keskkondades elanud kaksikud ja ainus, mis neid
teineteisest eristas, olid nende näoilmed.
«Mind kutsutakse Teadjameheks,» ütles
üks.
«Mind Isekaks, mind Õnneseeneks, mind Edevaks,
mind Kurvameelseks, mind Heaks, mind Jumalaks, mind Kuradiks,
mind Filosoofiks, mind Visionääriks, mind Ülbeks,
mind Vapraks,» laususid nad, kui ühest suust.
Need olid küll imelikud nimed, kuid ma olin valmis
uskuma, et nad on mingil määral õiged, sest igas
üksuses antakse meestele igasuguseid kummalisi
hüüdnimesid, mis peaks kuidagi iseloomustama nende
kandjaid.
«Sõduritest pole rohkem ellujäänuid kui
ainult meie. Pärast hävitajate rünnakut puhastasid
vaenlase üksused nõlvad surnuist ja lahkusid siis oma
neetud Uurimiskeskusesse. See võis olla kuskil kolm
päeva tagasi,» ütlesid nad korraga. Kõik
nende mõistatuslike meeste käitumises vihjas sellele,
et nad tundsid teineteist läbi ja läbi ning usaldasid
piiritult.
«Me ei tea, mida te kolonel teha tahate, kuid aega on
veel neli päeva, enne kui transpordilaevad meile järele
tulevad, kui muidugi üldse tulevad. Seega on meil piisavalt
aega, et operatsioon kohusetundlikult lõpuni viia,»
sõnas mees, kes kutsus ennast Vapraks.
Ja kuna see oli täpselt minu mõte, siis ma
nõustusin nendega ning nad palusid mul, kui auastmelt
kõrgemat, juhtimine üle võtta, kuigi paistis,
et seda pole vaja. Meie vahel oli juba tekkinud
kõikemõistmise purunematu side.
Ühiselt võtsime esmaseks eesmärgiks
vangistada mõni vaenlase sõdur ja ta üle
kuulata ning alles siis edasisi plaane teha.
Peale pikka päevamarssi jõudsime taas nende
saatuslike küngasteni, kus meid alguses hävitavalt
löödi. Seal asusime kohtadele ning jäime
varitsema.
Saabus õhtu. Suur punane päike loojus ning maale
laskus pimedus. Möödus umbes tund, kui Filosoof
märkas esimesena paremalt lähenevat patrulli.
Valgusvihkudest, mis tulid nende püssidel asuvatest
lampidest, võis järeldada, et mehi oli viis.
Visionäär ütles, et me võime vaenlased
küll lõksu püüda, kuid eriti kerge see
olema ei saa ning ta selgitas meile oma kavalat plaani.
Sõnatult olime kokkuleppinud selle sobivuses.
Patrulleerivad sõdurid sammusid aga rahulikult edasi.
Mehed ei võtnud oma ülesannet kuigi tõsiselt,
kuni Edev püsti kargas ning suurt kära tekitades jooksu
pistis, püüdes sellega nende uinuva
tähelepanu.
Vaenlased asusid otsekohe teda jälitama, ise kisades, et
põgeneja seisma jääks. Kuid Edev ei kuuletunud
neile ning jätkas oma sihitut põgenemist,
mistõttu sõdurid tule avasid. Kahjuks olid nad nii
ametis Edeva lõksu püüdmisega, et ei pannud
tähele, kui nad ise lõksu langesid. Kolm meest sai
kohe surma, neljas langes meie täpsetest laskudest veritseva
käe ja jalaga lõikavalt röökides maha ning
ainult viimane sõdur jäi vähima vigastuseta.
Kuid ega meil rohkem vaja polnudki.
Hirmunult rääkis mees meile kogu informatsiooni,
mida ta teadis Uurimiskeskuse kohta. Selgus, et kohalviibiv
garnison oli üle tuhande pealine, kaasa arvatud ohvitserkond
ning kõik olid hästi varustatud. Kuna me ei teadnud,
mida saadud vangiga peale hakata, otsustas Julm ilma pikemalt
mõtlemata ta maha lasta. Keegi ei olnud vastu, sest see
tundus olevat ainuke õige võimalus.
Tuginedes õnnetu sõduri ülestunnistusele,
koostasime täpse kava Uurimiskeskuse hävitamiseks ning
asusime siis seda ellu viima.
Meil läks korda kogu meeskonnaga täiesti
vigastamatult jõuda Uurimiskeskuse suure peahooneni, kuigi
ainult korra teel olles kohtusime vaenlase patrulliga, kuid selle
likvideerisime probleemideta. Ning peale õndsat und
magavate valvurite kõrvaldamist, pääsesime me ka
majja sisse.
Uurimiskeskuses sees olles tegi Teadjamees ettepaneku
võtta uus vang, et teada saada koht, kus asub nende labor
ning relvaladu, kuna peale kergete käsirelvade polnud midagi
võimsamat vaenlasele vastu panna.
Õnn või miski muu soosis meid jälle ning
meil läks korda üks pahaaimamatu sõdur kinni
nabida ja rääkima sundida. Temalt saime me ka
kõik vajaliku teada.
Koostöö meie meeskonnas sujus suurepäraselt ja
iga mööduva minutiga märkasin ma seda paranevat.
Tuli see siis meie suurest sarnasusest või hoopiski
millestki muust, kuid kerge vaevaga jõudsime relvalaoni.
Seal aga läks juba tõsiseks madinaks, mis oli ka
alarmi käivitamise põhjuseks. Nüüd teadis
vaenlane meie kohalolust.
Kahjuks sai just seal surma ka esimene meie hulgast. Hukkunuks
osutus Edev, aga kuidas see kurb sündmus täpselt aset
leidis, ma ei näinud, nagu ei märganud seda ka keegi
teine, kuid järsku tundsin ma, et teda ei ole enam ning mu
kaaslaste hetkeline kõhklus tunnistas sama.
Siiski murdsime me lattu ja varustasime ennast kõige
vajalikuga. Sinna jätsime ka esimese taimeriga plasmapommi,
mis oli seatud kümnele minutile. Nii palju või
vähe aega oli meil jäänud laborini
jõudmiseks, sinna teise pommi paigaldamiseks ning siis
põgenemiseks.
Laborisse pääsemiseks tuli meil pidevalt
võidelda. Vaenlase ülekaalukad väed valgusid
meile kogu aeg kaela nagu mürisev lumelaviin
kõrgmägedes, kuid kuidagi suutsime neid tagasi hoida
ning eemale peletada. Lõpuks kohale jõudes olime
täiesti läbi ning lisaks sellele olime kaotanud
järgmised sõbrad Ülbe ja Julma. Ka nemad
langesid järku, ilma et keegi oleks seda tabanud.
Imelik oli, et me ei leidnud laborist midagi sellist, mis
oleks viidanud salarelvale. Me mineerisime ruumi plasmapommidega
ära, et olla kindel kõige tähtsa/vähem
tähtsa hävimises ning sättisime taimeri neljale
minutile.
Ja siis tormasime me minema. Meie ainukeseks eesmärgiks
oli tervelt pääseda välja hoonest, mis kohe pidi
muutuma leegitsevaks põrguks. Aga see õnnestus meil
õige napilt, kuna põgenemisteel kohtasime
üksusi, kes püüdsid meid takistada.
Vaenlase sõdurid, kellel polnud mingit aimu pommidest,
kindlustasid end igasse ruumi, mis jäi meile ette. Nende
tugev kaitse ja vaprus viisid meid meeleheitele ning arvatavasti
poleks me Uurimiskeskusest välja murdnud, kui poleks meie
pool olnud üllaid, kuid vältimatuid eneseohverdusi.
Kõigepealt hukkus Kurat, kes viskus esimest tugevat
takistust kohates tulistades selle peale, avades meile nii
väikese akna, mille me ka ära kasutasime.
Järgmisena läks vabatahtlikult surma Kurvameelne. Ta
kihutas koha poole, kus pesitsesid vaenlased, koondas kogu nende
tähelepanu endale. Sõdurid ei saanud kohe aru, mis
toimub ja see oli neile õnnetuseks. Nad tulistasid
ehmunult ja sihtimata Kurvameelset, kuid ei tabanud ning tal
läks korda tappa paar vastast, ennem kui langes ise mitmest
lasust tabatuna. Kuid juba olime meie kohal, et kätte maksta
sõbra kaotuse eest.
Lõpuks jõudsimegi välja. Selja tagant
kostus vaenlase ärev kisa ning kui ma jooksu pealt korra
taha kiikasin, nägin kuidas paarsada meest meile
järgneb. Kui kõmakas käis, viskusime
lööklainest kõik pikali, kuid ennem sain ma
ikkagi pihta ning mu selga läbis tugev valuhoog.
Plahvatus oli võimas. Ma ei osanud arvatagi, et
plasmapommid võivad sellist kaost põhjustada, kuid
kui Uurimiskeskus tükkideks rebenes ja tuhanded
betoonikillud igasse ilmakaarde vihisedes laiali lendasid, pidin
ma tõdema oma eksimust.
Paarisaja meetri raadiuses ja võib olla kaugemalgi ei
jäänud kindlasti keegi ellu. Meil endalgi vedas hullu
pööra, et pääsesime napilt
hävingust.
Selg põhjustas üha enam piina ja teadvus hakkas
vaikselt, aga kindlalt kaduma, kuid uudishimust
pöörasin ma pilgu veelkord tagasi. Seal, kus
mõne hetke eest kõrgus suursugune hoone, asusid
ainult põlevad varemed, mida lõhkusid veel kohati
esile kerkivad plahvatused.
Lõpuks oli valu muutunud nii kohutavaks ning
talumatuks, et maailm mu silmade ees hakkas keerlema ja tumenema.
Kõik läks ähmaseks ning reaalsus kadus
käest. Ma isegi ei jaganud enam, kas toimunud sündmused
olid tõelised või ainult hullumeelne uni.
Kuid ennem lõplikku pimedust ütlesin ma vist veel
midagi. See meenub mulle küll üsna õrnalt, kuid
ma sosistasin oma kaaslastele arvatavasti midagi sellist:
«Me päästsime täna maailma!»
Nad jõudsid ka veel vastata, kuid see mälestus on
väga udune. Nad laususid: «Ei, sina päästsid
maailma.»
Siis saabus pimedus, mis vabastas mind meeletust närivast
valust.
Kui ma üles ärkasin, olin ma juba transpordilaeva
pardal, teel lähimasse Impeeriumi kosmosejaama, et seal oma
haavu lakkuda.
Ma pärisin kaptenilt, kas oli veel teisi
ellujäänuid, kuid mees eitas seda. Ma ei suutnud
öeldut uskuda ning küsisin uuesti, kas ta on selles
kindel, aga vastus püsis muutumatuna. Selgus, et nad olid
otsinud kogu Uurimiskeskuse läbi, kuid ei leidnud isegi
ühtegi surnukeha, keda koju omastele matmiseks viia. See
tundus imelik ning nüüd olen ma hakanud kahtlema, kas
mu veidrate nimedega kaaslased olid üldse olemas.
Igatahes omistati mulle Impeeriumi kõige kõrgeim
autasu ning öeldi, et mind ootab ees veel pikk ja
suurejooneline karjäär. Kuid mul polnud enam
sõjaväge vaja. Ma olin kaotanud kogu oma edevuse,
julmuse, kurvameelsuse ja veel mõned omadused, mis kunagi
ammus sundisid mind aega teenima minema. Ma lahkusin ja asusin
parema inimesena oma õnne otsima kosmose lõpmatutes
avarustes,» lõpetas mu sõber jutu.
Rohkem polnud tal midagi öelda ja maad võttis
vaikus. Me silmitsesime tummalt teineteist, mina kaheldes selle
uskumatu loo tõelisuses, tema lihtsalt minu reaktsiooni
oodates.
Me jäime mõnda aega kokku. Seigeldes ja
rännates läbi seni tuntud kosmose, kuni lõpuks
jäi ta pidama ühele kenale väikesele
sõbralikule planeedile, luues seal
idüllilähedase perekonna. Mina aga kihutasin peale
üürikest puhkepausi edasi. Ma polnud veel oma kohta
leidnud.
Kuid üks asi on kindel: Patric Spears oli muutunud mees,
kui ma teda seal kosmosekolkas uuesti kohtasin. Temas oli palju
teisiti.
Kahjuks ma ei tea, kas tema jutt vastas täiesti
tõele või oli see ainult kerge vale, millegi
tähtsama varjamiseks, kuid midagi seal kindlasti oli.
Universum on ju suur ja lai,» lausus vanaisa ja vaatas
kuidas tema lugu lastele on mõjunud
Nad silmitsesid jutustajat siira imetlusega, kuid nende
noorukestest nägudest oli näha, et midagi jäi
arusaamatuks. Vanaisa teadis, mis see on ning ta aimas, et ka
lapsed, kes tegelikult varsti on juba täiskasvanud, kuid
talle ikkagi veel armsad pisipõnnid, hoomasid seda.
Lapsed ei olnud kindlad, kas vanaisa rääkis
tõepoolest oma sõbra loo või lihtsalt enda
oma, vahetades millegipärast ainult tegelaste kohad.
|