19.06.2001 14:13:37

Märt Laur

Sisulist poolt ma parema meelega ei kommenteeriks. Vormistuslik külg oli nõrk, mis eriti jutu lühidust arvestades viitab autori pealiskaudsele suhtumisele. Trükivead, kirjavead, kokku-lahku kirjutamise vead, liiasus (redundancy) jne. Rääkimata hakituna mõjuvast jutustamisviisist ning vahel lausa seosetuks muutuvast lauseehitusest. Ei piisa sellest, et jutt on sul peas selgel kujul, selge tähendusega olemas. Kõik see tuleb ka selgel kujul kirja panna, mis käesoleval juhul on paraku jäänud tegemata.

19.06.2001 13:10:04

Veiko

Ei oskagi selle loo kohta midagi öelda. Algas nagu "1001 öö muinasjutud", lugu loo sees. Kuid loo mõte iseenesest jääb arusaamatuks. Eeldan, et niisugune lühilugu peaks lõppema mingi puändiga. Kaheldava väärtusega võimalus, et vanaisa oligi too kolonel, pole mingi puänt.

16.06.2001 10:29:31

Tarts

No mis ma selle kohta oskan siis öelda? Et autor ei ole just teab mis tugev sulesepp ja sellest, kuidas inimkeha funktsioneerib on temal kah üsna udune arusaam? Selgitatagu mulle, kuidas peale suuremat põrutust tullakse korraks teadvusele, et siis kohe jälle "Õndsasse unne" vajuda ning lõpuks ärgates tahab peavalu ära tappa. Milles seisnes loo rebu? Kas selles, et aeg-ajalt võivad inimesed paremaks hakata?

14.06.2001 23:03:07

Kristjan Sander

Urr, mingi iva siin on, aga vormistus on käest ära... Esiteks on pealkiri täiesti mööda, teiseks ei kõlba eriti kuhugi see viimane ots teemal, et kumb neist vennikestest vanaisa ikkagi oli -- liiga palju on seda trikki juba ekspluateeritud. Üldse see heietusevorm ei istu mulle eriti, IMHO oleks õigem sellest loobuda. Ja muidugi tekib küsimus, miks ikkagi väejuhatus saatis selle seltskonna sinna kindlasse surma -- selleks, et liigjultunuks muutunud kolonelist lahti saada? Siis olekski võinud ta ju sinna jätta? Miski 600 mehega planeeti vallutama minna on ikka hirmus jabur idee.

14.06.2001 17:41:57

Mart

Nojah... Arvustus: Ulme? Vast mitte. Ning ei taha ka ainult kriitikat kirjutada seega jääbki Arvustus selliseks.