Ken Airland oli sündinud täpselt
aastatuhandevahetusel. Ja oli kohe-kohe valmis astuma oma elu
teise sajandisse. Seda võimaldas talle tehnoloogia, mis
miljonitele teistelegi hea elu-olu tagas. Ja seda ka kõrge
vanuse juures. Ja Ken Airlandil raha oli, et omale
kõikvõimalikku luksust lubada. Ja seega oli ta
Marsi ja Kuu pidev külaline ning paari olulisema
ruumilogistika firma aktsionär.
Niisiis oli Ken Airland tsivilisatsiooni poeg, selle soosik ja
toetaja, ning tema elus ei olnud kunagi juhtunud midagi, mis
oleks olnud üllatav või ootamatu või isegi
veider. Täpsed kalkulatsioonid olid hoiatanud isegi
kõige võimatumate ootamatusete eest. Kuid seekord
oli miski valesti läinud. Orbiidile oli ilmunud midagi,
mille üle Rass mitte minimaalsetki kontrolli ei omanud. Ja
see suur, kuri ja kindlasti vägivaldne tundmatus oli oma
ohvriks valinud justnimelt Ken Airlandi. Sel korral.
Juba hommikul ärgates oli selline tunne, et ta
hüvede maailm ei hoolitse oma liikmete eest piisavalt.
Tunnet süvendasid veelgi see, et ta igahommikune lemmik-
uudiste lehekülg, oli kräkkerite rünnaku all ja
see, et sanitaartehniline komando hilines ta maja veevärki
parandama tervelt pool tundi. Olles lahkuvatele santehnikutele
pahuralt hulk aega järele vaadanud ja neile paar vänget
sõna kaasa saatnud, pesi Ken Airland end veelkord, sest
tundis vihast ja pingest tekkinud higi oma vanal kehal ning
riietudes siidist hommikumantlisse, mis tema arust oli suht kena
ilma vääriline, lasi tõmmul ümmardajal
endale tassi kohvi serveerida. Olgugi, et Ken Airlandil oli raha
küllaga, eelistas ta küberneetilistele ja robotilistele
tegelastele inimestest alluvaid ja oli seetõttu Teenrite
Gildi Tööbörsi väärtuslik klient,
kellest juba niisama loobuda ei tahetud. Kõik rikkamad ja
võimukamad kujud olid Börsi kliendid, sest juba
aastaid kestev trend määras, et inimteener on
jõukuse ja võimu sümbol. Ehkki nii
mõnigi spekuleeris, et see «trend» on vaid Gildi
hoolika «organiseerimise» tulemus. Igatahes olid Ken
Airlandil inimestest teenrid, enamasti ekvatoriaalmaade vaeste
perede tütred, kes ei maksnud peaaegu midagi, ning kelle ta
sai nende vanematele nonde järglastele head elu-olu lubades.
Ja mis peamine- ta ei valetanud. Ning Ken Airland oli rahul. Nagu
ka tema alluvad. Mees neelas alla viimase tilga, tõusis ja
laskus paar korrust madalamale, kus ülemteener ulatas talle
ta mantli ja avas ta eest ukse, et peremees saaks väljuda
oma võrratust klaasmajast, mis pakkus talle igal aastaajal
küllaldase valguse, soojuse ja hubasuse. Ken Airland
jumaldas valgust. Ja pelgas pimedust. Viimane oli midagi, mille
pelgust tehnoloogia küll lämmatada suutis, kuid mitte
kõrvaldada. Inimkonna Hirm. Hirm Pimeduse ees.
«Hei, Ken!» Hüüdjaks osutus see vana kala
hr. Fisher. «Kui läheks õige õhtul
väljakule?»
Nojahh, mida sa golfihullult ikka veel oodata oskad? Kuigi
samas -- hea mõte, Ken Airland polnud juba kaua, ehk liigagi
kaua, oma vanu konte liigutanud ja golfi tagunud. Pealegi liikus
klubis enamasti ka küllaldaselt noori ja kuumi
vastassugupoole esindajaid, kelle keel raha järgi seda
mõnusat, magusat ila tilkus. Mees ei suutnud mitte
naeratada. Ta vastas jaatavalt, pöördus, et oma
säravkollasesse hõljukisse astuda... ja tardus.
Nõrk, vaevumärgatav õhuvirvendus... ja
pimedus...
Ruum ei olnud eriti suur, kuid see-eest oli ta
aukartustäratavalt kõrge, vähemalt 30 meetrit 10
meetrise pikkuse ja laiuse kohta. Igas seinas oli kõrge
nišš, milles seisid tohutud kivikujud. Niipalju, kui
Ken Airland aru sai, olid need sõdur, eremiit, prostituut
ja raugalik kuninganna. Aga võib-olla ka midagi muud. Ja
nad kõik paistsid aastatuhanded vanad olevat. Hulk aega ei
julgenud mees hirmust hingatagi ja kui ta seda siis tahes-tahtmata
tegema pidi, ei juhtunud midagi -- õhk oli
täiesti hingatav, ehkki niiske ja läppunud. Aeglaselt
hakkas Ken Airland liikuma ja tal õnnestus ruumi keskel
olevast lohust väljuda, ilma, et keegi teda rünnanud
oleks. Oskamata midagi paremat teha, taganes ta selg ees
ühte nurka ja jäi ootama. Ootas ja ootas, kuid ei
juhtunud midagi. Ja kaua sa ikka absoluutses ja hullutavas
vaikuses oodata suudad? Keset nelja kivihiiglast, kes kõik
sind pealtnäha mitte just eriti sõbralike pilkudega
jõllitavad? Ja siis nägi ta n e i d -- iga kuju
kõrval seintes olevaid süvendeid, mis paistsid olevat
käejäljendid. Täpselt nagu käejälje
skanneerimis-sensorid! Neid oli kaheksa, neli väiksemat
umbes rinnakõrgusel ja neli suuremat kahe meetri
kõrgusel. Justkui oleks ülemised miskitele
hiiglastele mõeldud. Ta kõhkles...
Kivi oli soe ja kui Ken Airland seda puudutas, hakkas ta
õrnroosalt helendama, mis tekitas tugeva kahtluse, et tegu
ei ole siiski mitte kivi, vaid pigem mingi sünteetilise
materjaliga. Käejäljend ja aga endiselt tuhmiks ja
külmaks. Mees lasi pilgul uuesti üle ruumi käia ja
targasti tegi, sest muidu ei oleks ta märganud ühes
nurgas lamavat üksildast ühekäelist skeletti. Ta
oli alati olnud loogilise mõtlemisega ja nii ka
nüüd, ning ei kulunud rohkem kui pool minutit, et
taibata, mis võis olla juhtunud. Jäljendid seintes
olid parema käe jaoks, sellal kui skeletil oli vaid vasak
käsi. Teine tähelepanu vääriv detail oli see,
et surnu jäänuseid katsid poollagunenud riided, mis
ilmselgelt kuulusid kuhugi kaugesse minevikku. Kas vana-
või keskaega, selles polnud Ken Airland küll
kindel.
Ta tõstis väriseva käe ja surus selle
tugevalt vastu jäljendit, mispeale kivi üleni helendama
lõi, ruum silmipimestava valgusega täitus ja Ken
Airland hirmunult karjatas. Ja siis oli see möödas,
kohutav, kõle ruum oli kadunud ja pea kohal särasid
tuhanded tähed. Ta oli vaba! Või kas ikka oli?!
Kuusirp oli nii ebamaiselt selgepiiriline, tähed nii
valusalt «teravad». Ja see korralikult hooldatud park
,mis kõikjal ümberringi laius! Ken Airland ise seisis
keset kolme meetri laiust jalgrada, mis tundus olevat valmistatud
või pigem valatud miskist hallist plastikust ja mis
kahtlemata ei olnud miski tavaline pargitee. Tee ääres
seisid tohutud kujud, mida ta juba näinud oli, kuid seekord
oli tegu ainult sõduritega ja silmad ,mis ülevalt
alla, väikesele inimesele vaatasid paistsid seekord
füüsiliselt tuntavat õelust kiirgavat. Ken
Airland hakkas värisema, kohutav unenäoline reaalsus
paistis jätkuvat...
Ta sai kogemuste abil teada, et teelt on võimatu
kõrvale astuda, sest niipea, kui ta sõdurhiiglaste
reast läbi tahtis astuda, hakkas miski peas kohutavalt
undama ja süda justkui arütmia all kannatama. Ken
Airlandile südameatakk ei meeldinud ja peale paari katset ta
loobus jalge all muru tundmise soovist. Ka avastas ta, et kujudel
olid kõik erinevad näod, justkui oleks nad elusate
olendite järgi valmistet. Ja see tundus hirmutav. Ning et
enne teda oli siia nii mõnigi inimene sattunud. Esimese
laiba leidis ta juba paarkümmend kuju edasi. See oli
riietuse järgi otsustades maskeerimisriietuses seersant ning
tema mõlemad jalad ja üks käsi olid justkui
ära söödud. Kuid muidu tundus ta päris
«värske». Igatahes palju uuem
«külaline», kui skelett «nelja
arhetüübi ruumist». Miski justkui liigutas
laigulise pluusi all ja hetke pärast avastas Ken Airland
tõtt vaatamas pisikeste, tigedate kiskjasilmadega. See oli
miski kohutav must, rotisuurune loom, kel olid kolm lühikese
varre otsas olevat silma ja kuus käelaba pikkust kombitsat,
mis ilmselt suht edukalt liha luudelt suutsid kraapida.
Ta jooksis, meeleheitest higistades ja nuttes. Neid oli palju,
sadu ilmselt. Ja enamust neist meenutasid vaid metallehted,
relvad, kellad ja muu säärane kraam. Kõik muu
oli kadunud, jõleda tillukese eluka poolt nahka pandud.
Meenus kellegi Gerald Chopperi artikkel ruumiaukude kohta, kuid
sellega ei sobinud too kohutav, hall ruum. Ei mingit
väljapääsu sellest jõledast hullusest. Ta
jooksis.
Purskkaev tundus nii ootamatu ja üllatav, et Ken Airland
mitu minutit lõõtsutades seisis ja seda lihtsalt
uskumatult jõllitas. See tekitas helisid! Vee vulinat. Ja
alles nüüd taipas vana mees, et seni oli teda saatnud
vaid kohutav, totaalne vaikus. Ja siis nägi ta jalgu...
Kahte kena jalga, mis kahtlematult kuulusid naisele ja mille
omanik jäi ise purskkaevu varju. Ken Airland neelatas,
mõeldes juba jälgile, mustale elukale, kes teda
näljase pilguga vastu vaataks, kui ta vaid mõned
sammud teeks. Kuid hirm oli nõrkus. Ta tegi argliku kajata
sammu, siis veel ühe. Ja veel. Naine oli terve! Mitte
üks pisimonstrum ei olnud teda veel avastanud. Tal olid
lühikesed punakaskollased juuksed, sekretäri karm,
soliidne kostüüm ja kohvrike, mis välimuse
järgi oli küberkontor. Ken Airland kükitas
pingutusest ägisedes ja liigutas naise kätt. See oli
külm, kuid liikus vabalt, justkui oleks tegu magaja
käega. Kell naise käel näitas vaid nulle, nulle ja
nulle. Kuid ta töötas veel, selles mõttes, et
tas oli voolu. Naine oli siiski surnud, sest ta ei hinganud ja
tal puudus pulss.
«Issand Jumal, ära lase olla sel
tõsi...»
Ta nuttis. Kükitas värske surnu kõrval ja
nuttis. Kuni kuulis seljataga pisikeste küünte
klõbinat. Ja siis ta jooksis. Jõudis ristmikule,
keeras vasakule, aeglustas veidi kiirust... See oli seesama kaev
oma kena, külma laiba ja tillukese, musta värdjaga. Ta
oli jõudnud otsaga tagasi «hulluse keskpunkti».
Ehkki oli jooksnud vaid otse ja teinud vaid ühe 90°
pöörde... Ta ei saanud siit põgeneda!!!
Olnuks sel kummalisel kuul kõrvad, oleks ta kuulnud
ühe surmani ehmunud vana mehe kähisevat jõuetut
karjet. Ja onuks tal silmad, oleks ta näinud, kuidas toosama
vana mees, kui sõge, uuesti püsti kargas ja jooksma
hakkas...
Manadom Temple, 2000
|