«Andersen, korista see neetud hävitaja mu sabast
ära! Mul endal ei õnnestu temast kuidagi lahti
saada,» käskis komandör Carter.
«Jah sir. Asun kohe asja kallale,» tuli kiire
vastus. Natukese aja pärast kuulis Carter Anderseni
rõõmsat hõiset, mis märkis probleeme
tekitanud vastase põrmustamist.
«Hästi tehtud,» kiitis ta kasinalt, kuna oli
lahingust liiga haaratud.
«Pole tänu väärt. See valmistas mulle
ülimat rõõmu,» ütles Andersen
tagasihoidlikult ja Carter nägi teda juba uuele vaenlase
hävitajale lähenemas.
Andersen on hea sõdur. Muidu nii tavaline ja vaikne,
ei paista millegi erilisega välja, aga lahingus, siis kui
väga kuumaks läheb, tõeline lõvi,
mõtles Carter. Tal oli hulka kindlam tunne, kuna
võimekas noormees tema meeskonda kuulus ja igaühel,
kes hädas, seljatagust kindlustas. Ja see tunne kinnistus
sügavamale, kui ta nägi, et ka uus vastane oli
Andersenil hävitatud.
Carter otsustas esialgu mõtisklused kõrvale
jätte ja lahingus aktiivselt osaleda. Ta vaatas ringi ning
silmas kümmet uut vaenlase ründehävitajat paremalt
lähenemas.
«Mehed, kümme sumisejat paremalt,» teatas ta
kõigile ning lisas siis: «Ma võtan nende juhi
enda peale.»
Ta pööras oma masina kiiresti lähenevate
vastaste poole ning kihutas otse neile vastu, ise samalajal
mõlemast laserkahurist koguaeg tuld andes. Vastased, kes
ei osanud sellist hulljulgust ühelt ainsalt mehelt oodata,
lõhkusid oma standardse rünnakuformatsiooni ning
pudenesid laiali. Nende juht ja veel üks hävitaja
jätkasid aga kangekaelselt otselendu. Nad tulistasid neile
vastu tuhisevat komandöri vahet pidamata, kuid Carteril
õnnestus vastu ootusi puutumatuks jääda ning
siis tabasid tema laserid juba vastaste juhtmasinat, mis
üliraskelt vigastatuna vurrina keereldes oma esialgselt
kursilt minema paiskus, jättes enda taha kirka
sädemetevihu. Samal hetkel lendas ka teine süstik
tuhandeks helkivaks tükiks.
«Sir, ma mõtlesin, et see teine tüüp
võib teile natuke peavalu tekitada,» ütles
Anderseni naerune hääl, aga kui Carter vastama tahtis
hakata, nägi ta, et on oma sõnadega hiljaks
jäänud. Alluvast sõber oli juba ametis kahe
osava vaenlasega, kuid paistis, et ka see ebavõrdne lahing
lõppeb nii, nagu tuhanded teised ennem, noormehe
võiduga.
«Sir! Sir! Mul on kaks sumisejat sabas,» teatas
üks uus, närviline hääl.
«Kohe tulen, Trini,» vastas komandör, otsides
ise pilguga abikutsujat. Õige pea märkas ta
hulljulgeid manöövreid sooritavat hävitajat, mida
jälitasid kaks sama hulljulget vaenlast. Carter
tüüris nende poole ja varsti õnnestus tal ennast
ühele vaenlasele sappa haakida. Samal ajal ilmus tema
kõrvale leitnant Crafordi tahmane masin, et võtta
enda peale teine jälitaja. Craford oli keskealine tugev turd
mees. Tema madalat auastet suhteliselt kõrge vanuse kohta
võis seletada liigse suupruukimise ja allumatusega, kuid
Carterit see ei häirinud -- leitnant tegi oma tööd
eeskujulikult ning kõhklematult. Ta oli hea
sõdur.
«Craford, sulle jääb vasem, mulle parem,»
ütles komandör ning vaatas vasakule, kus nägi
alluvat oma masina kokpitist talle vastu vaatamas. Siis vana
võitu leitnant noogutas nõusoleku märgiks ja
tõstis parema käe pöidlaga ülespoole ning
järsku oli ta kadunud. Carteri radarid näitasid kolme
jälitavat sumisejat.
«Mehed, mul on kolm tükki kannul,» teatas ta ja
juba tõttasid kaks tema meeskonna hävitajat, kes olid
edukalt lõpetanud oma vaenlaste jälitamisse, teda
päästma. Nüüd võis ta taas keskenduda
Trini päästmisele.
Trini masin oli selleks ajaks üsna halvas seisukorras,
kui komandöril õnnestus üks jälitaja
kõrvaldada. Carter pani tähele, et Trini jäi
pidevalt hiljaks temale suunatud laskude eest ära
põiklemisel ning sai seetõttu üha enam ja enam
pihta. Carter teadis, et kui ta seda tüütavat sumisejat
kohe ribadeks ei lase, siis on leitnant Triniga kõik
ühel pool.
Komandör sai just ühe hävitaja kindlalt
sihikule, mis hakkas ärritunult pinisema, justkui
nõudes vaenlase kohest kõrvaldamist, kui silmas, et
küljepealt läheneb korrektsel rünnakulennul
täiel kiirusel uus masin, tulistades Trinit jälitavat
sumisejat. Carteril kulus ainult hetk, kuni ta tundis ära
leitnant Ramireze. Tasase Anderseni kõrval oli
temperamentne ja sõnaohter Ramirez kogemustelt ning ka
usaldatavuselt lahingus tema teine mees üksuses.
Kahe tule vahel olev sumiseja läks liiga närvi,
kaotas hetkeks pea ning tegi kerge, kuid andestamatu vea, mille
ka Carter oskuslikult ära kasutas. Segatuses vastane lendas
plahvatuse mõjul tükkideks.
«Hea lask, sir» ütles Ramirez tunnustavalt ning
kohe teatas ka Andersen, kõik vaenlased on esialgu
hävitatud ja uusi läheduses pole. Saabus
üürike puhkuse hetk, mille jooksul pidi Carterile
selguma, kas ta peab positsiooni säilitama või tagasi
tõmbuma. Isiklikult lootis ta viimast.
«Need kellel on kõige suuremad vigastused ning
väga vähe kütust, pöördugu tagasi
emalaevale parandus töödeks ning tankimiseks!
Ülejäänud jäävad paigale ja hoiavad
igaks juhuks positsiooni!» käskis komandör
Carter.
Ta nägi, kuidas viisteist raskesti kahjustatud
ründehävitajat ninad ümber pöörasid ja
kuidagi veidralt ning aeglaselt minema hõljusid. Kuid
juurdlemise peale polnud mõtet aega raisata, peaasi, et
mehed õnnelikult tagasi laevastiku juurde jõuavad.
Pealegi tuli Carteril valmistuda juba uueks kohtumiseks vaenlase
ülekaaluka väega.
Komandöri käsutuses oli nüüd alles
kolmkümmend viis enam vähem tervet masinat.
Rünnaku alguses oli tal neid olnud seitsekümmend. Seis
oli halb ning läks kahtlemata üha hullemaks.
Kosmilistes mastaapides väike tulevahetus läks
komandörile maksma pooled tema hävitajad ning see oli
väga kõrge kaotuste protsent ja varsti pidid veel
paljud mehed oma elud halastamatusse ruumikõiksusesse
jätma. Kuid vastaste hukkunute arv oli suurem.
Sõda Maa Impeeriumi ja Vabade Hõimude Liidu
vahel oli kestnud kolm pikka ning laastavat aastat. Juba algusest
peale oli initsiatiiv peaagu igal lahinguväljal Impeeriumi
tugeva kosmoselaevastiku käes, kuna nende tehnikaline
ülekaal oli tohutu, kuid ometi oli nende edu visa saabuma,
kui see üldse tuligi. Liidu sõdurid olid liiga vaprad
ega löönud kunagi kartma isegi kõige
lootusetumas võitluses, kuid Carter teadis, et otsustav
tund tema kodumaailma jaoks on nüüd käes. See
kohutav sõda ei saa enam nii jätkuda, lahendus, olgu
selleks siis võit või kaotus, peab selguma.
Kolm aastat käis visa võitlus, kus kumbki pool ei
suutnud saavutada domineerivat ülekaalu, mis oleks
võimaldanud vastast lõplikult põlvili
suruda. Nüüd aga oli Impeerium saanud kokku oma ajaloo
kõige võimsama laevastiku ja surus seda läbi
Vabade Hõimude Liidu kaitseliinide otse nende koduplaneedi
poole, purustades teel hulga kosmosejaamu ning hõivates
territooriumeid. Tundus, et miski ei suuda seda hiiglaslikku
vaenuväge peatada.
Carter mõistis, et lahing, mis kohe toimuma hakkab,
määrab ära kogu selle sektori saatuse, kus asub ka
tema kodukoht. Ilma takistamata paisub Impeeriumi juba praegugi
arvestatav mõjuvõim peagu et
määramatuks.
Carteril oli kodus ootamas kena naine lapsega ning mees oli
kindel, et nad ei jää ellu, kui Impeeriumi
halastamatutel sõduritel õnnestub nende
hõredast kaitsest läbi murda. Mees tahtis oma
armastatud perekonda vee üks kord näha ja oli selle
nimel valmis kõike tegema. Oma kõige süngemal
hetkel mõtles ta isegi pere nimel suura, kuigi siis tema
soov kunagi enam ei täituks, kui see ohverdus tagaks neile
elu.
Carter silmitses enda ümber mustavat tühjust, mis
oli läbi pikitud eredalt säravate rohekas-kuldsete
täppidega ning pidi tahtmatul möönma, et see
vaatepilt meeldis talle. Ta oli kosmosest unistanud juba
poisikese põlvest peale ja tänu sellele soovimatule
sõjale tähtede vahele ka jõudnud, kuid ta ei
tahtnud surra. Komandör silmitses mõtlikult teisi
hävitajaid ja arutles, mida võivad nende piloodid
tunda. Kas ka teised olid valmis end ohverdama, seda ta ei osanud
öelda, kuid ta teadis kindlalt, et iga mees teeb
kõik, mida ta suudab ja veelgi rohkem.
«Sir, meie radarid näitavad tohutut vastaste
väeüksust otse ees,» teatas Ramirez.
«Olge siis valmis,» ütles Carter lihtsalt, ilma
suuri sõnu tegemata kõigile.
Ja vastased tulid. Neid oli veelgi rohkem, kui Carter algselt
arvanud oli. Terve vaateväli oli täis vaenlase
hävitajaid ning tagapool lähenesid hiiglaslike
varjudena Impeeriumi hirmuäratavad lahingu- ja emalaevad.
Carter tundis endas lootusetuse tillukest sädet
süttimas. Ta proovis seda kustutada, aga ei suutnud, kuna
pisike säde oli paisunud võimsaks leegiks. Vabade
Hõimude Liidu vähestel alustel polnud mingisugust
võimalust vastu panna nendele lugematutele laevadele,
võib olla suudavad nad ainult takistada vaenlase kartmatut
edasitungi ja sedagi armetult. Liidu laevastik oli liiga
väike, enam-vähem üks nende alus kolme Impeeriumi
oma vastu.
«Komandör Carter, siin admiral Braket. Kas te
kuulete mind?» küsis tundmatu hääl.
«Jah, sir,» vastas Carter automaatselt.
«Olukord on väga raske, kuid sellest hoolimata
proovime me teile eraldada mõned masinad. Abivägi
peaks kohe kohale jõudma ning te peate siis vastaseid seni
kinni hoidma, kuni meie põhilaevastik saabub. Ah jaa,
Carter, õnn kaasa nii teile, kui ka teie vaprale
meeskommale,» soovis hääl tehtud
sõbralikkusega ja kadus.
«Mehed, te kuulsite mida ülemused nõuavad.
Teeme siis nagu tahetakse, valikuvõimalust meil ju ei ole.
Kui abivägi tuleb las nad siis ühinevad peoga. Meil
pole aega neid oodata,» ütles Carter ja tema
hävitaja sööstis edasi.
«Just nii,» kostsid kõik kolmkümmend
viis meest kui ühest suust vankumatult ja kihutasid
komandörile kõhklematult järele, suundudes otse
oma väljavalitud vastase suunas. Hävitajate
laserkahurid möiratasid iga kord, kui keegi neile sihikusse
sattus, külvates nii vaenlase hulka surma ja kaost. Ka need
mõned üksikud torpeedod, mis meesel eelmistest
kokkupõrgetest säilinud olid, lähetati vastaste
poole teele.
Mõne hetke pärast oli Impeeriumi laevastiku
tihedates ridades näha eredaid sähvatusi, kui
hävitavad laengud sihtmärkideni jõudsid. Ja
nende plahvatuste hulk kasvas Carteri meeste ennastsalgava
töö tulemusena pidevalt. Vähehaaval, aga kindlalt
kahanes vastase hävitajate arv ning nendega kohakuti
jõudes, oli juba üle saja masina purustatud.
Aga selline uskumatu edu nõudis oma hinda. Carter
märkas, et tema hävitajaid on ainult kümne ringis
alles. Seda oli vähe, väga vähe, kuid Ramirez ja
Andersen, tema paremad mehed, olid terved, ega ei teinud
lootusetust seisust üldsegi välja ja harvendasid
halastamatult vastase ridu.
«Mehed, tundub, et nad saavad meist vist jagu. See ei
läinud neil mitte eriti kergelt, vahepeal ma isegi arvasin
võitu meie olevat,» püüdis komandör
nalja visata, mis tal ka sellises armetus olukorras
üllatavalt hästi välja tuli: «kuid
nüüd pean ma kurvastusega tõdema, et nad
jäävad ikkagi peale. Meil pole enam mingit
võimalust, kuid meie laevastikul on. Kui meil
õnnestub läbi murda lahingulaevadeni ja üles
otsida nende lipulaev ning see siis kuidagi hävitada,
võib vastaste seas paanika puhkeda, mida
järelvägi saab osavalt ära kasutada,» lisas
ta, olles kindel, et mitte ükski tema alluvatest selle
hullumeelse ettevõtmisega nõus pole.
«Ebakindel plaan, kuid võib olla läheb
läbi. Teeme ära!» ütles Ramirez
rõõmsalt, kuigi võis arvata, et see oli
teeseldud.
«Saame kangelasteks just parajal ajal ja kogu rahvas on
meile tänulik, mida hing võib veel ihaldada,»
sõnas Andersen kõhklematult, olles veendunud, et
kõik peab nii olema.
Carter ja teised tema hävitajad rajasid teed läbi
vastaste kaitseliini/ründeformatsiooni. Aeg-ajalt nägi
komandör, kuidas mõni ta sõpradest, sest seda
need mehed talle olid, sai pihta ja kohutava surmakarje saatel
tulekeraks muutus.
Kui nad sumisejatest läbi jõudsid, oli kangelasi
viis järel. See oli lausa uskumatu, mida nad olid korda
saatnud, kuid palju, vahest liigagi palju seisis veel ees. Aga
jumal oli neile armulik, kui see üldse jumal oli.
Carter tundis esireas olevas hiiglaslikus aluses ära
Impeeriumi kuulsa lipulaeva ja võttis suuna sellele,
Ramirez ja Andersen ning kaks teist meest koos temaga.
Komandör, Andersen ja Ramirez põiklesid osavalt
vastase tugeva tõkketule, mida paiskasid välja aluse
arvukad kaitselaserid, eest ära ning jõudsid
päris lahingulaeva külje alla, kuid kaks nende ustavat
kaaslast -- Jackson ja Pol -- jätsid oma elu sellise
manööverdamise käigus. Teised mehed olid valmis
vastasele nende surmade eest karmilt kätte maksma või
ise samamoodi hukkuma ning jätkasid teed. Muud
võimalust neil tegelikult enam ei olnudki.
Carter otsustas, et kõige kindlam viis purustada
vastase laev on, kui sõita täiel kiirusel alumisele
maandumistekile sisse. Ta võttis kursi sinna poole ning
tema viimased sõbrad selles veidras universumis olid tal
kindlalt sabas. Nüüd pidid saabuma otsustav hetk.
Kui Carter sisenes vaenlase aluse maandumistekile,
järgnesid Andersen ja Ramirez talle, otsekui oma
komandöri kavatsusi mõistes. Nad lülitasid
üheaegselt igaks juhuks enesehävitamismehanismid sisse
ja lisasid kiirust, mis oli niigi juba ehmatavalt suur.
«Hüvasti mu sõbrad kangelased.
Jäägu teie vaprad nimed igavesti kestma,»
ütles Carter oma viimased sõnad, ilma ühegi
kahetsusvarjundita hääles, kui tema hävitaja
rammis maandumisteki kindlat raudseina. Plahvatus rebestas tugeva
konstruktsiooni nagu paberi pooleks ja ka osa seina taga olnud
kütusemahuteid lõhkesid lööklaine
mõjul.
Tuli oleks jäänud kontrolli alla, kui Andersen ja
Ramirez poleks oma hävitajaid kindlakäeliselt sinna
samma leegitsevasse põrgusse juhtinud.
Kogu üks suur kõrvulukustav kärgatus viis
minema terve maandumisteki Impeeriumi lipulaevalt ja üsna
pea lõhkes kontroll alt väljunud alus isegi,
jättes oma hiilgusest järele ainult kasutu
rusuhunniku.
***
«Õnnitleme teid, admiral Braket, teie hiilgava
võidu puhul. See oli lausa uskumatu meistriteos, kuidas
teil läks korda hävitada kolm korda tugevam vastane. Me
oleme teile sügavalt võlgu, sest teie
päästsite meie rahva tuleviku,» lausus Liidu juht
Jarrah austavalt.
Admiral Braket pani oma sädeleva veinipokaali käest
pikale, kõiksugu erinevaid delikatesse täis lauale ja
vaatas siis aeglaselt, justkui oma tähtsust
rõhutades, uhkelt ringi. Ta nägi, kuidas kõik
silmitsesid teda imetlevate ja tänulike silmadega ning
ütles: «Mõni teine, nõrgem mees poleks
sellega hakkama saanud, kuid mina sain.» Rahvas naeris
kohusetundlikult selle maitstu nalja üle, mis võib
olla polnudki naljana mõeldud ning jätkas, kui
kõik olid vait jäänud, «Ma lihtsalt
teadsin, mida teha tuleb. Kõik kulges nii, nagu plaanis
ette nähtud oli.» Kostus valju ovatsioonide torm,
inimesed olid oma kangelasele juba tema hiljutise enesekiituse
andestanud või selle sootuks unustanud.
***
Kallis proua Carter,
Meil on teile kahju teatada, et teie abikaasa, komandör
James Carter, hukkus truult oma kodumaad kaitstes Rai-Sumi
lahingus. Ta võitles ja suri vapralt, nii nagu üks
korralik sõdur kunagi.
Sügavalt teile suure kaotuse puhul kaasa tundes,
Admiral Montgomery K. Braket
|