Kolm sõlme I
Teelahkmel seisis õhtuhämaruses välismaise
päritoluga piklik neljainimesetõld, mille
kõrval sadulas jõuline, musta mantlisse
mähitud ratsamees. Tema hobune trampis närviliselt
jalgu ja korsatas nagu oleks midagi tõlla juures teda
kohutavalt häirinud. Ent rakmeis hobused olid rahulikud,
neid ei paistnud miski segavat. Kutsar jalutas põllu peal
ja popsis oma piipu, hoidudes kuuldekaugusest välja. Polnud
tema asi, millest härrad juttu ajavad.
Oli veebruar, ent lumi juba sulanud või kavatses ta
viivu pärast tagasi tulla, et kevade saabumine kaugemale
lükata. Õhtueel oli valge kirme ometi porisele teele
tagasi tekkinud, ilm kandis nõelteravat jäist
hingust. Talv polnud oma võimu loovutanud, ei, nii
kergesti ei soovinud ta mitte alla anda. Öösiti
näitas tali ennast taas, kompas võimalusi tagasi
tulla. Tema jõud polnud veel murtud ega hoog raugenud.
Ikka veel pimedatel ja pikkadel öödel külmutas ta
teid ja poetas mõne lumehelbe.
Tõlla uks oli avatud, ratsanik kõneles
seesolijaga. Ilmselt olid nad head tuttavad, ja ratsanik
reisijale mingi teene tänuvõlgu, sest tema toon oli
aupaklik ja kummardused sügavad. Kummati võis
näha, et kummarduma polnud see mees mitte harjunud. Nad
kõnelesid saksa keeles, ent murrakud ja
rõhuasetused sõnades olid erinevad. See ei seganud
neil üksteist mõistmast. Lõpuks ulatas
ratsanik kaaslasele kaks eset. Üks neist oli suur kukkur,
mis loomulikult kõlises. Kui kullal on oma kõla,
siis seda see oli -- selline tuhm, mahe ja vaoshoitud. Teine ese
oli mapp paberitega.
«Väärtpaberid,» lisas ratsanik.
«Andestage, ent me ei suutnud rohkem münte kokku
korjata. Keisrimaksud ja rasked ajad. Ma loodan, et...»
«Ärge muretsege, mu sõber,» vastas
teeleasuja malbelt. «Nende paberite väärtus on
rahast isegi tugevam, sest kannavad need ju õilsate ja
jumalakartlike rüütlite allkirju. Mis võiks
maailmas olla veel kindlamat, kui ausameelsete inimeste oma
käega kinnitatud tahe?»
Pimedas polnud näha, kas ratsanik kahvatas või
mitte, kuid kindlasti taipas ta teise sõnade
tähendust. Jah, kuldmündil pole allkirju, nad on
anonüümsed ega kõnele täpsemalt, mille eest
või kellelt tasuks saadud. Ei kõnele ka
väärtpaberid, ent allkiri jääb allkirjaks.
Kindlustuseks vaikimise eest.
«Summa on täpne, nagu kokku leppisime,»
kinnitas rüütel.
«Ma ei kahtle selles.»
«Mida mul teha tuleb?»
«Üsna vähe. Kõik on juba tehtud. Teie
asi on vaadata, et sõlmed koos püsivad.» Mees
tõllas küünitas veidi tahapoole ja ulatas
ratsanikule väikese karbi. «On kolm paela
sõlmedega, kolme Sõna kaitsmiseks. Selles karbis on
kaks ja te teate, kus asub kolmas. Ja on kolm reeglit. Ärge
puudutage neid! Ärge laske päevavalgusel neile peale
paista! Igal neljapäeva õhtul tilgutate minu poolt
näidatud kabelis igale sõlmele tilga verd. Veri on
väikses pudelis seal karbis.»
«Ja kui... kõik on läbi?»
«Lähevad sõlmed sama teed. Matke nad maha
kabeli taha, pühitsetud mulda. Sügavale. Aga kolmanda
peate õigel ajal kätte saama. See on
korraldatud.»
«Ma tean.»
Nad vaikisid hetke, siis tahtis ratsamees veel midagi
öelda, ent teine hõikas juba käskivalt kutsarit.
«Mul on aeg teele asuda. Pean hommikuks Riiga
jõudma,» sõnas ta hüvastijätuks.
»Laev läheb õhtupoolikul.»
«Head teed! Ma ei suuda kirjeldada kogu
rüütelkonna tänutunnet...»
«Polegi vaja. Jumal õnnistagu teid,
parun!»
«Ja teidki, püha isa!»
Aeglaselt kadus tõld teekäänaku taha,
ratsamees ei jäänud kauaks sellele järele vaatama,
vaid kannustas hobust ja kappas tagasi oma mõisa poole,
karp sõlmedega põuetaskus ja käed ratsmete
ümber külmast kronksus.
Ta tundis, kuidas sõlmatud paelad läbi riiete ja
karbi ta rinda kõrvetavad ning kuidas nad ahastusest ja
valust karjuvad.
*
Kolistav kodukäija
Aga Kaikajaagu talu õuel säras varahommikul juba
soe päike, mis öised jääkirmed kiirelt
peletas. Vana taluhoone ja küüniubrik vajanuks
hädasti töökäsi, mis lagunevad palgid ja
sindlid uutega asendaks, vahest uue laudagi ehitaks, sest too
juba õige lääpas oli. Talu taha jäi
karjamaa ja idakaarde metsaviirg -- laas kulges siit pea
Otepääni välja, vaid aegajalt mõnele
künklikule põllulapile ruumi tehes. Kitsuke teerada
viis õuelt karjamaa vahelt läbi, kuni mõne
versta pärast suuremaga ühines. Kui Sänna-Tarmo
majast välja astus, oli perenaine juba loomad talitanud ja
asus just ainsat lehmakronu karjamaa poole vedama. Ta oli poole
ööni mehe kõrval istunud, eks ikka selleks, et
näha kuidas Tarmo tema painajatele lõpu teeb. Aga
silm oli kinni vajunud. Loomad ju...
Mees seisis hetke lävel ja hakkas siis piipu toppima.
Pikk, rohmakas ja jõuline, tahutud nurgeliste
näojoontega mürakas mees. Seljas põlvini ulatuv
mantel, peas kaabulodu, õlal märss.
«Nu, kaiss tüü joba tettu?» hõikas
perenaine üle õue, kui pangega lauda poole jooksis.
Tarmo noogutas. Kui Kaikajaagu Ann Sänna-Tarmo juurde tuli,
ta karjatas. «Ai, heldeke! Sul jo puha veri kõrvant
vällan?»
«Es tuu tii midagist,» porises Sänna-Tarmo.
«Õks juhtse.»
«Sa peas' tohtride manu kaema,» arvas Ann,
«säänatse lõhkise kõrvaga... Tuu
tekse vai?» ja näitas peaga maja poole.
«Tuu neh,» noogutas mees pead.
«Nüid siis viil, vasta ummõgut, ma esigi es
kuulse,» vangutas naine pead. «Muidu kolistass ja
kiusass, mes jakse, une raasugi es lasõ silma
tullõ.»
«Küll nüid lasep.»
«Ah õks save jagu vai?»
«Jah,» ohkas mees ja popsis rahuga piipu. «Ai
ta enamb tulõ, a'asin ta välla.»
«Taivale tänu!» õhkas naine. «Mol
nakse jo irmgi, et mes ma väeti naesterahvas ütsi
säänatse kotonkävva vasta tii...» Ta
sülitas.
«Jo sa tiadse, kes tuu kotto kävse. Mutu
olõski irm nakanu,» arvas Tarmo.
«No kost ma tota tiia,» laiutas naine käsi.
«Jaak jo mittu aiga koolnu, äga's siis enamb nakasi
tulla.» Ja kadus taas lauta. Tarmo ei hakanud vaidlema,
istus lävepakule maha ja popsis piipu. Veel jupp aega
kolistas Ann laudas, enne kui toa poole jooksis ja mehele suure
moonakoti kokku pani.
«Tänutähess vai nii,» ütles ta
häbelikult, «mede iale avita'le. Äga pallu
põle, a tuu mes om...»
«Aitüma,» kostis Tarmo. Rohkem nad ei
rääkinudki. Mees viskas ühele küljele oma
märsi, teisele õlale riputas töötasuna
saadud moonakoti ja hakkas vaikides metsa poole astuma. Naine
seisis õuel ja vaatas talle pikalt järele. Siis ta
sülitas uuesti ja pomises midagi vihaselt.
Keskhommiku paiku, kui Ann hagu raius, hakkas tee pealt kostma
häält, mis Kaikajaagul väga haruldane -- hobuste
kappamine ja vankrirataste kolin. Ann ajas end hämmeldunult
sirgi ja vaatas tee poole. »Opman vai?» mõtles
ta imestunult. Aga ei olnud opman; kaarik oli küll ja selles
kutsar ning tekkidesse mähitud reisija. Õule
jõudes hüppas reisija kergel sammul kaarikust
välja, vaatas ringi ja jooksis vilkalt Annu poole.
Üllatusega avastas Ann, et tulija oli naisterahvas. Sihvakas
küll, kaunite näojoontega, ent mitte esimeses nooruses
enam. Õbluke punasekirju pearätt ei suutnud naise
pikka helepruuni juustepahmakut enda alla suruda -- need lehvisid
tuules ja Ann tundis õhus peent linnahaisu.
«Oh hea emake, öelge ometi, kas see on Kaikajaagu
talu?» hüüdis naine jooksu pealt.
«No tia, mes ta's muut piass olõma?» naeris
Ann ettevaatlikult. Ta polnud juba aastaid linnainimest
näinud; veel enam sellist, kes Kaikajaagu talu taga otsib.
Kaariku nägemisest esimene hirm oli nüüd -- kui
sealt naisterahvas välja karanud -- hajunud. Kohtupristavit
ei kartnud Ann ju tegelikult enam ammu... Kui nemad tulnud
oleks, siis ikka tükk aega tagasi. Kui Jaak siit vankril
kalmistu poole veeti.
Naine jõudis Annu juurde ja haaras tal kätest. Ta
nägu õhetas ja silmad olid nutetud. «Mina olen
sõitnud pika tee, otse Venemaalt Tartu linna ja edasi
Võru peale ja mitu valda ja küla läbi
sõitenud, kuhu mulle juhatust anti, et ikka Sänna-
Tarmot leida. Ja Pangodi kõrtsitare alt anti teada, et
temamoodi mees just Kaikajaagu poole läinud oli.»
«Ol' tõne küill siin,» noogutas Ann.
«Ma esi kutse.»
«Oh, emake, kui isamaa ilu teile armas on, siis
ütelge omete, et kas tema veel siin on?»
«No ammu läänu joba,» lõi Ann
käega, ise uudishimust lõhki minemas. «Sai
ummõgu tüü tettu ja mõtsa puule
katuski.»
«Töö, mis töö?»
«Üits kottokävva vaim kolistase tare all. Mia
kutse õks Tarmo.»
«Kodukäija?» oli naine ehmatanud. «Et
noist pea ka aus talurahvas iial rahu saama! Aga millal see oli,
kui Tarmo siit ära läks ja kuhu poole tema küll
suundus?»
«Äi mia küll noid nõia kävemisi vai
tekemisi tia,» õhkas Ann. «Mõtsa puule ta
läits,» ja näitas käega
lõunakaarde.
«Proua,» hõikas äkki kutsar kaariku
poolt, kes nende kõnelust kahtlemata kuulnud oli.
«Jäljed on veel selgelt näha!» Ja näitas
mahatallatud rohu peale, kust Sänna-Tarmo mõned
tunnid tagasi läinud oli.
Naine laiutas ahastuses käsi, näis nagu puhkeks ta
nutma. Ta taarus veidi koha peal ja juba voolasidki pisarad ta
silmist. Kutsar jooksis ta juurde ja püüdis ta kinni,
sest muidu oleks naine maha kukkunud.
«Hilja, liiga hilja!» halas ta. «Miks küll
minule seda õnne ei anta, et enne loojangut kasvõi
üksi õilis tegu isamaa heaks korda saata?»
«Me peaksime nüüd küll linna poole tagasi
sõitma, proua Mich...» arvas kutsar.
«Ära kutsu mind siin niimoodi!»
hüüatas naine läbematult.
«Härra võtab mul niigi naha maha, kui kuuleb,
et teid siia soode ja metsade keskele vedasin.»
«Isa ei tohi teada,» sosistas naine. «Isa pole
kunagi aru saanud... Ja ta on haige ka.»
Ann ei mõistnud selle kõige peale midagi
kosta.
«Mine too kuuma vett,» käskis kutsar teda.
«Proua on läbinisti külmetanud ja tervis tal ka
kehvavõitu.»
«Me ei tohi silmapilkugi kaotada, Jaagup,» sosistas
naine siis äkki. «Ma pean tema jälgedes metsa
minema.»
Kutsar vangutas pead ja nad jootsid naisele kuuma rohuteed.
Siis ta läks.
*
Kohtumine metsas
Sänna-Tarmo ei kõndinud metsa vahel kaua. Valu
kõrvas muutus liiga tugevaks, ta otsis sobiva kuivema
koha, istus ja otsis märsist parajat maarohtu; segas ojas
leotise, pühkis hüübinud vere ja ravis ennast.
Hiljem vaatas töötasuks pandud moonakotti, kangutas
leivapätsi ja singitüki välja ning hakkas
sööma. Silmad olid keskendunud ühte punkti
metsavahel, suu mälus toitu, rasvaseid käsi pühkis
otse kuube. Tarmol oli palju mõelda. Liiga palju ühe
hariliku kodukäija väljaajamise juhtumi jaoks --
tavaliselt unustas ta need kiiresti. Tavaliselt mõistis ta
surnut lepitada ja veenas teda tagasi minema. Nüüd
polnud ta kindel, kas mitte polekski parem olnud, kui Jaak kodu
edasi oleks käima jäänud. Kaua mõtles ta.
Ja tundis siis, et pole öö läbi maganud. Pangodi
kõrtsi manu ta tagasi minna ei tahtnud -- lärmakas
seltskond polnud Tarmo meele järele. Aga Vainkülli
maadele, koduse metsatare juurde ta tänase päevaga ka
ei jõuaks. Ööd metsas veeta on liiga külm.
Targem on päeval magada ja öösel
kõndida.
Nõid tõi kuuseoksi, ja keeras ennast mantlisse.
Ent enne uinumist kuulis ta kaugel metsaserva poolt heledat
naisehäält: «Tarmo!»
Esiti arvas ta, et Ann teda taga otsib, kuid hääle
nooruslikum kõla ja ahastus veensid teda vastupidises. Ann
oleks olnud tige ja kuri. Ta ei kartnud oma surnud meest, kellele
osavasti mürki sisse söötnud oli. See naine ei
kartnud midagi, kodukäija oli teda ainult
häirinud. Ja Jaagul polnud kurje kavatsusi, ta oli
ainult teada tahtnud, miks? Mille eest?
Aga sellele vastamine polnud Tarmo asi. Vastama oleks pidanud
sellele kohtupristav või urjaadnik. Aga Tarmo ei anna
iialgi ühtegi oma üles. Oma
võõrale. Küll Taara hiiekohtus Annu üle
kohut mõistetakse; küll maa hoolt kannab, et
mõrtsuk karistud saaks.
Tulija ei olnudki Ann vaid üks naine, keda Tarmo
ähmaselt mäletas. Nad olid kohtunud, kümmekond
aastat tagasi, tänu Võru lauluisa imelikkudele
soovidele. Tarmo mäletas, et kord oli talle Madise läbi
sõna saadetud, et Võru linnast keegi tohter ja
vanade laulude üleskirjutaja temaga kõneleda sooviks.
Tarmo läks linna. Selgus, et luuletaja temalt oma
kirjatööde tarbeks needmise ja nõidumise
sõnu teada tahab. Talle olla räägitud, et just
Tarmo siitkandist kõige paremini vanade aegade loitse
mäletab. Aga kui selgus, et seda kõike Lauluisal
ainult naljaviluks tarvis, et kedagi kurja kaetamise alt lahti
nõiduda polegi tarvis, oli Tarmo vihastanud ja linnast
sääred teinud. Või nemad arvavad, et loitsimised
on ülestähendamiseks ja lõbu pärast
ettelaulmiseks! Niimoodi võib nõiavägi neist
sootuks ära kaduda, kui nad paberile panna ja inimeste vahel
laiali jaotada. Pealegi polnud tal ju vaja kedagi nõiduda
ja kui asja pole, siis pole ju ka sõnu millestki
võtta. Ega's ussisõnad valmis asi ole, nagu pang,
et võtad ja vinnad vett täis! Ikka iga asja puhul
omaette tuleb nad välja mõelda.
Aga see naine... tema oli -- siis palju noorem ja siledama
välimusega -- sealsamas Võru linnas olnud ja lauluisa
soove tagant õhutanud, ka Tarmole peaaegu pisaratevoolu
saatel peale käinud ning midagi esiisade pärandist
rääkinud, mis kaotsi ei tohi minna.
Kui taaskohtumise asjaolud on äärmiselt
ebaharilikud, siis kaua nendel ei peatutagi. Mis siin ikka
seletada oligi, selge ju, et naine oli tema kohta teateid
palunud, pika maa maha sõitnud, Annu käest viimast
juhatust saanud. Ja naine ei vaevunud ka pikalt oma
eksirännakuid kirjeldama. Hilistalvine mets oli ta riided
lõhki käristanud, ta vankus ja vaagus, ent näol
oli kindlameelne ilme.
Tarmo tundis kohe ära, et naine on suremas. Raske
tõbi oli tal kallal ja sellise vastu rohtu pole.
Mõned aastad veel, siis ta hääbub. Naine teadis
seda. Sedagi oli kohe tunda.
«Hea nõia-isand, küll teeb meele kergeks, et
omete ma teid ülesse leidsin,» ohkas naine. «Kas
teie veel mind mäletate?»
Tarmo noogutas.
«Ja ega teie minu üle enam pahane ei ole?»
Tarmo isegi mõtles küsimuse üle järele.
Ei, ta ei olnud, leidis ta lõpuks. Miks ta pidanukski.
Naised on ju lõpuks ainult naised ja iseäranis neilt,
kes talutööd ei tee, vaid linnas luuletuste
kirjutamiste ning näitemängude korraldamisega
askeldavad, ei maksa ju ilmaasjadest täit mõistmist
oodata.
«No siis on küll kenasti,» seletas naine edasi.
«Sest muidu minu süda küll sees lõhki
tahaks minna, kui teie ikka veel vaenuvimma peaksite. Mis olnud,
see olnud ja seda tahan mina tõeks pidada, et Eesti Hiit
valvavad suured mehed väeti naesterahva rumalustest suurt
tähendamist ei tee. Mina olen sagedaste ikka veel enam laps,
kui ma ise arvan, ja tänan igatühte, kes seda mulle
andeks annab. Ja ega mina teid hoopiski enda pärast taga ei
ajanud.»
Uni tikkus Tarmole silma, mis esiti üllatusest tulija
üle taanduma oli kippunud. Metsas ja maal tühja juttu
ei aeta ning nõid polnud pikkade sissejuhatustega
harjunud. Aga polnud ka tema viis inimeste juttudele vahele
segada. Ometi ei osanud ta midagi sobimatut ette kujutada, kui
sellist tühja jutuvada metsa vahel.
«Vaadake, hea nõia-isand, nüüd mina
teile küll midagi ära seletama pean. Ehk olete kuulnud,
et mina juba ammu enam armsa Eestimaa pinnal ei ela, vaid
Kronstaadis hoopis, mis ühel saarel Sankt-Peterburgi
juures?»
Ei, Tarmo ei olnud. Ta pingutas oma teadmisi Venemaast, kuid
ainult Pihkova kanti oli ta kunagi sattunud aga sealt
põhja poole mitte. Peterburi pidi olema suur linn, kus
Vene keiser -- pikne teda võtku! -- elab, niipalju ta
ometi teadis.
«Valus ja vaene on isamaast eemal olla, nõiaisand.
Ka Saksamaal veeti mind ringi ja sõidutati kõige
imepanu väärsematesse kohtadesse, aga isamaal minu
südamele ikke kõige armsam on. Ja nüüd,
tagasi jõudes Kronstaadi, käin ma ikke vahel isal
külas, sest tema enam sugugi liikuda ei saa, vanaks ja
väetiks on tema jäänud! Aga mitte tema
pärast, nõiaisand, hoopistükis oma isa teadmata
ja ilma tema hea nõuta, otsin mina teid taga. Sest mida ma
kuulsin, kui mõned päevad tagasi Tartusse
jõudsin? Et minu hea ja austatud sõber, keda teiegi
mäletama peaksite, kurja tõbe küüsi on
sattunud!»
Lauluisa?, mõtles Tarmo. Kas tema siis ongi mingi
tõve endale kallale mananud nende loitsudega lohaka
ümberkäimise pärast.
«Näen, et te ei mõista mind,»
rääkis naine kiiresti edasi, «kuid pikemalt
seletamiseks pole ka aega. Kopsu-onu on surma suus,
nõiaisand! Kopsu-onu, nagu teda kutsutakse ja nagu teie
minu austatud sõpra tunnete. Aga see tõbi pole
päris maapealne tõbi.»
Või Kopsu-onu? Ja Tarmo käed tõmbusid
rusikasse. Kui nende kirjatarkade seas oligi üks mees --
peale Madise muidugi -- kelle heaks tema kõik omad oskused
ja teadmised tahtis mängu panna, siis Kopsu-onu see oli.
Või mis onu nüüd, Tarmoga sama vanune ju teine
aga selle lugupidamise ja austuse pärast, mis tema ära
teeninud, teda ikka onuks hüüti. Nii siin,
lõunas, kui Sakalas ja Pärnu poolgi.
«Ehk olete ka kuulnud, et minu sõber teiega kokku
puutumise pärast mitmes asjas oma meelt muutis. Kas tulete
temale appi?»
«Ma 'ep ole tohter,» sõnas Tarmo
vaikselt.
«Tohtrite õpetused siin ei aitagi,»
hüüatas naine. «Ainult nõiamees võib
maha võtta selle, mis teine kurjuse ja vimma pärast
inimesele kaela nõidunud! Nii palju kui minul teadust on
selle üle, mis teie vahel aset leidis, siis pean ma
tõeks, et on just nõidumine see, mis minu
sõbra maha murdnud ja surmaks sängi surunud. Kui meie
nüüd ühel nõul ei ole ja teie abisse ei
tõtta tulema, on meie isamaa on tublist kaitsejast ilma
jäänud.»
«Kuri nõidumine?» küsis Tarmo.
«Kõikse kurjem siin ilma pääl,
nõiaisand!»
*
4. märts 1870, Lõhavere linnamägi
Ilma vankrita on nii raske kinniseotud inimest vedada. Eriti
kui sa ise oled lihtne talumees ja sinu vang mõisasaks. Sa
seod ta käed selja taha kinni, topid prundi suhu, annad
aegajalt süüa-juua ja mõne võmmu, et ta
liigse kisaga tähelepanu ei tõmbaks. Ja liikuda tuleb
muidugi öösiti, kuidas muidu? Neil harvadel hetkedel,
mil vangi suu vaba oli, suutis ta kuuldavale tuua kähedaid
häälitsusi, millest Tarmo tundis ära vaid ühe
sõna: «Halastust!»
Ta isegi ei vaevunud vastama.
Nädalaid oli kestnud nende retk Virust Sakalasse. Tarmo
tundis talusid, kust süüa sai, kus elasid lahked
inimesed, keda võis usaldada. Leivakannikas ja vahest
kausitäis putru, jõukamas kohas anti ka seajalgu.
Ikka hoolitses nõid, et tema vangil kõht täis
ja meeled ärkvel oleks, et tema mõistusenatuke
nälja tõttu ei kustuks.
Lõhavere alla jõudsid nad päikeseloojangul.
See oli hea aeg. Tarmo tahtis, et tema vang
päikesetõusu ära näeks. Et näeks,
kuidas soojad kiired paitavad maad ja see valgusele ahnelt
vastab; et midagi pole muutunud, et puud kasvavad edasi ja maa
hingab. Hans von Lückendorf pidi seda nägema. Ühe
öö peab ta vastu küll.
Linnamäe põhjapoolsel nõlval sahises noorte
tammede salu. Need olid tugevad puud. Sinna Tarmo oma ohvri
lohistaski. Ka elujõus poleks saks temast tugevam olnud,
kuigi vanust oli neil ühepalju. Nõid tundis seda
salu, ta oli palju käinud, puudega kõnelnud, nendelt
teateid palunud iidsete aegade kohta. Ohjaa, nad mäletasid,
kuigi olid veel noored. Aga puud on kõik sugulased ja
nende mälu pitk.
Vang paisati puude alla, ta kondid raksusid põrutusest,
suunurgast, prundi tagant hakkas verd immitsema. Tarmo soris
taskutes ja võttis välja mõned esemed,
sealhulgas ka väikese vaheda väitsa. Siis kompas ta
tamme, sosistas sellele mõned sõnad ning
tõmbas kiire liigutusega üle vangi kaela. Vaevalt see
valu oli, pigem hirm ja õudus teadmisest, et tema peenesse
valgesse ihusse on julgenud keegi haava teha, mis meest
nüüd silmi pungitama ja vähkrema pani.
Nõid määris verd tammekoorele. Ta ootas
vastust. Siis see tuli. Lehesahinast ja tuulehoost kuulis Tarmo
otsuse. Ta polnud hetkekski kahelnud, et see selline on.
Jah, puud mäletasid seda verd, tundsid selle
ära.
Von Lückendorf oli surma mõistetud.
Ta tegi oma ohvrile veel neli lihahaava, et veri voolaks ja
selle imal lõhn tungis metsloomade ninna. Suur mets ei ole
siit kaugel ja külasid samuti läheduses pole. Siis
sidus ta vangi puu külge. Sidus sõlmedega, mida isegi
lahti poleks osanud teha.
Ta vaatas von Lückendorfi silmi ja nägi neis
äratundmist ja õudust. See oli hea. Ta sureb
pikkamööda ja ehk mõtleb oma ohvritele. Siis
oleks nagu mehe silmisse siginenud mingi lootus. Ta lõug
hakkas rabelema, ihuliikmed tõmblema.
«Mis siin sünnib!?»
Hääl tuli kui tõrrepõhjast, kaikus
üle linnamäe, kandev, kõlav ja
võimas.
Tarmo pööras võpatades ümber.
Õhtuhämaruses jooksis nende poole pikkade sammudega
suur kogu. Ta lähenes tee poolt, kust ometi polnud salus
sündiv näha. Mingi õhtune uitaja?
«Tõe ja õiguse nimel, mis siin
toimub?»
Tarmo sisises vihaselt. Mees kandis linnariietust, kuid miski
temas kõneles tõepoolest tõest ja
õiglusest. Ta oli pikka kasvu, põlvini tumedas
reisikuues, musta habeme ja väikeste prillidega. Joostes
vehkis mees oma jalutuskepiga ning Tarmo sai aru, et sellega
pihta saada oleks võrdlemisi valus. Mitte et ta kartnud
oleks... aga niimoodi ei pidanud von Lückendorf
pääsema.
«Kes... sa oled, vasta!» nõudis linnamees ja
nägi alles siis, et vang lisaks sellele, et puu külge
köidetud, ka verd jooksis. «Mis kurjatööd sa
siin toimetad?»
Ja ta ei kardagi, mõtles Tarmo. Ta ei kardagi, et ma
mõni röövel olen ja talle kirvega selga lajatan.
Mees tõmbas vangi suust prundi ja viimase suust kostis
hale karje: «Helfen Sie mir!»
«Ei!» pani Tarmo käe tulnuka õlale.
«Mida sa, tõbras, siin piinad?»
hüüdis mees, tõukas Tarmo eemale ja asus
sõlmede kallale. Ta ei vaadanud isegi ümber.
«Ei,» kordas Tarmo kindlalt. «Ta peab surema.
Nii on mõistetud.»
Vang karjus midagi ja mees pusis sõlmede kallal edasi.
Loomulikult ei saanud ta neid lahti. Tarmo ootas. Päike
hakkas juba looja minema ja hämardus. Lõpuks
pööras mees ennast ümber. «Kes sa oled?»
kordas ta nõudlikul häälel oma
küsimust.
«Sänna-Tarmo,» ütles Sänna-Tarmo.
«Ja sina?»
«Seo ta lahti!» käskis mees.
«Ei seo. Ta on kurjategija.»
«Du bist ein estnisches Schwein...»
ähkis endiselt seotud vang.
«Oot-oot, sellist kõnepruuki ei ole paslik
küll kasutada,» arvas mees, «kes teie üldse
olete, kuidas te selle röövli kätte
sattusite?»
Vang avas suu, ent Tarmo ei lasknud tal lõpetada vaid
kiire liigutusega haaras maast prunni ja lõi selle
von Lückendorfi suhu tagasi. Habemik ei jõudnud
midagi teha.
«Ei maksa tal kõneleda lasta,» ütles
Tarmo. «See mees on paha nõid ja talurahva piinaja.
Ta sureb siin õiglast surma, nagu hiiekohus
mõistnud.»
«Kes sa selline oled, et hiiekohtust
räägid?» oli habemik üllatunud.
Tarmo raputas pead, võttis märsist nahkse paela ja
näitas seda mehele. Too võttis selle
hämmeldunult ja uuris.
«Mis see veel on? Haisep nagu mädand
korjus.»
«Kümne süüta neitsi vitumokast
põimitud nõiapeal, mida nende südameveres
leotatud. Küsi selle tõpra käest, kuhu kadusid
läinud aasta jooksul Jõhvi kihelkonnast kümme
taluneitsit. Ehk oskab ta sulle juhatust anda nende kontide
juurde Siiraku metsas. Säält ma ta leidsingi,
palvetamas ja kuritõpraid välja manamas.»
Habemik seisis jahmunult paigal ja pillas paela sõrmede
vahelt. Tarmo korjas selle üles ja lausus lepituseks paar
sõna.
«Seitungid kõnelesid küll sellest, et
näitsikud Jõhvi kandis kaduma jäävad,»
pomises habemik hämmeldunult.
«Siis las kohtupristav otsib neid Siiraku metsast, mitte
kaugel Paikre mõisast, mille isandaks ja krahviks see
ennast nimetab.»
«Von Lückendorf?» kõlas teise mehe
hääles imestus, äratundmine ja kerge
põlguski.
«Tema see on, aga ükski kohus teda peale hiiekohtu
süüdi ei mõista. Hiis mäletab selle soo
kuritegusid.» Tarmo polnud ammu niipalju korraga
rääkinud. Ja nüüd talle aitas. Kes see
koolipapa ka polnud, teadis ta nüüd tõtt. Tarmo
oli ta valiku ette pannud; mehe veri oli proovile pandud. Ta pidi
kas uskuma oma suguvenda ja tema otsuseid või ta reetma ja
võimude poole pöörduma. Aga kohtukull on
võõras võim, tema ei mõista hiie,
vaid raha järgi. Kumbki otsus ei saanud habemikule kerge
olla. Aga kellel üldse oli kerge? Kas Tarmol oli?
«Vaata,» ütles Tarmo veel. Ta tõstis
paela huultele ja sosistas:
Kõnõle nüid tõprast
sõnu
kõnni esä hainamaale
sõlmä lahti piiga vaivad
sõnnikude torka haavad
puudõle las lenda valu
puistul, parsil palagu
käve ülle kingu neidu
käsa lükku painajalle
silmeisse tal torka orad
silma alla mädanegu
munni õkva otsast kisu
muru kasvgu läbi konte
keelele too tuld ja tõrvä
kelladele kitsikusi
lase neidu näita tonti
lapilisi kärnalisi
koolnule too kergitusi
koolejale kannatusi
tütrikuile rõemu surmas
tütardeile vallatusi
massa, hinge hävitatu
massa tõpral viimast piinä
tasu, vaimu suretatu
tasu, maksa kätte vaivad
Mehe sõnad muutusid üha valjemaks ja aeglasemaks,
tõusis tuulehoog, mis raputas tammeoksi. Vihinast
väljus külm puhang. Puu külge seotud vang hakkas
meeleheitlikult visklema, ta silmad pungusid hullusest, valust ja
õudusest.
Tarmo tõstis naharibadest ja lihast põimitud
paela habemiku silme ette. Sellest immitses verd.
«Ta näeb neid nüüd,» sõnas
Tarmo vaikselt. «Aga ei sure nende kätte. Köida ta
lahti ja vii pakku, kui usud, et ta süüta on.»
Tema ise nägi neid muidugi ka. Kõike seda vaeva ja
valu, mida neidised pidid enne surma läbi elama ning seda
röögatut raevu, millega nad oma vaenaja kallale
sööstsid. Hingepiina, mida muud võisid nad
põhjustada. Aga see sünnitab hirmu ja von
Lückendorfile pole midagi paremat, kui tunda enne surma
mõõtmatut hirmu. Hirmu selle ees, mis saabub peale
surma.
Habemik ja Tarmo lahkusid Lõhavere linnamäe
tammesalust kahekesi. Mehe vanker ootas teeserval ja hobused
trampisid närviliselt jalgu. Ta ei suutnud rääkida
ja nõial oli selle üle hea meel.
Enne kui mees vankrile hüppas, küsis Tarmo: «Ja
kes sa siis ise oled?»
«Kopsu-onuks kutsutakse,» vastas mees kõlatul
häälel. Siis utsitas ta hobuseid ja vuras minema. Tal
oli palju, mille üle järele mõelda.
Madise käest sai Tarmo hiljem teada, et keegi olla
Wesenbergi kohtupristavile kirja saatnud, kust kadunud
tüdrukuid otsida. Siiraku metsas, Paikre mõisa
maadelt leitigi ühest august laibad...
üksikasjalisemalt seitungis ei seisnud. Aga Tarmo kujutas
hästi ette, milline pilt otsijaile oli avanenud, oli ta ju
seda ise kõike varem näinud. See oli ka seitungis, et
krahv von Lückendorf olla kadunud aga kreisikohus teda
üsna kindlakäeliselt taga otsib. Laipade juurest oli
leitud suguvõsavapiga sõrmus.
Viimast korda oli Tarmo seda puu külge seotud krahvi
sõrmes näinud.
*
Doktor Köhleri arstivandest
Kaarik korjas neid metsaservalt üles, Jaagup viskas
nõia poole vaid ühe ja veidi küsiva pilgu, ent
ei pärinud sõnagi. Ta oli piiritult ustav oma
perenaisele ja nagu ta tihti kõrtsides kuulutas, ka
kõige õnnetum inimene terve Tarto linna
pääl, et Emajõe Ööbik Venemaale elama
läks. Need mõned harvad korrad, mil naine aga
kodumaile käis, oli tema jälle kõige
rõemsam.
Nad sõitsid kiiresti traavi Tartu peale, mähkides
end soojadesse tekkidesse. Proua rääkis pidevalt,
jutustas Tarmole oma üleelamisest kaugetes maades, kahetses
oma eemalolekut ja igatses kodumaa ilu. Tihti puutus mõni
teeäärne paik tema silma ja siis ei suutnud ta
vaimustushüüet tagasi hoida -- kui kaunis ja
meelepärane see kõik on, kui väljamaa kohad
selle kõrvale panna.
Tarmo istus sirgelt ja veidi ebalevalt. Ta polnud harjunud
kaarikuga sõitma, seni ikka kõik omad käimised
oma jala peal ära teinud. Noh, ja naisterahvaga -- abielus
naisterahvaga veel pealegi -- polnud tema sootuks harjunud nii
lähestikku olema. Aga olla tuli neil veel kaua, sest Tartus
pikemalt peatuda ei kavatsetud, kohe tuli sõita edasi ida
poole Puhja, sealt üles Põltsamaa peale ja siis
Sakalasse, uhkete mulkide maale.
Naise vadin ja kaariku õõtsumine ainult uinutas
Tarmot. Aga ta sundis ennast vapralt kuulama. Ning sai aru, et
lobisemise taha peidab naine oma teadmist peatselt
lähenevast surmast. Ehk mitte sel aastal ei tule see, vahest
ka mitte järgmisel, kuid tuleb see kindlasti. See naine on
juba välja valitud ning siia ei saa parata enam ühegi
nõidumisega.
«Aga ma pole ju teile veel rääkinud, kuidas
üldse kõik juhtus,» seletas proua Michelson.
«Las ma kõnelen siis. Seda pean mina kindlasti
tegema, et teie mitte ei mõtleks, et kurja
nõidumise kohta teadused vaid väeti naisterahva
väljamõeldis on. Kui ma mõned päevad
tagasi Tartusse jõudsin, et oma armast isa vaadata --
temagi tervis jo kiita pole -- sattusin kallite sõpradega
kokku ja nii me ühel õhtul istusimegi isamaa asjade
üle aru pidades ja luuletusi lugedes. Korraga aga katkestas
meie jutuajamise koputus uksele... Ahjaa, ma polegi veel
öelnud, et istusime isand Jaaksoni aaptegi tagatoas, tema on
üks vahva ja tubli aapteker Tartu linnas. Ja minu isa
kindlasti rõõmus pole, kui kuuleks, et mina just
selles majas oma pärastlõunat veetsin, sest ausa
proviisori kirjatöid minu isa oma ajalehes samuti avaldada
ei taha, nagu minu armsa sõbra, keda teie,
nõiaisand Kopsu-onu nime all tunnete. Ja ukse taga
seisiski minu hea sõbra sulane otse Kurgjalt ja kurtis, et
tema isand raskeste haige on, tõvevoodisse nagu aheldatud
ja kuri haigus iga päevaga üha rohkem võimu
võtab. Vändra arst -- too vana doktor Köhler --
olla küll paar korda käinud, aga suuremat abi temast
polnud. Nii siis Kopsu-onu saatnudki isand Jaaksoni järele
ja palunud suusõnal edasi öelda, et hea kui
aapteekriisand ise tulla saab aga parem veel, kui Sänna-
Tarmole sõna saadab ja abi palub.»
«Miks?» küsis Tarmo. Ja jälle meenus talle
Madis, kes kirjatarkust mõistis ja talle mõnikord
ette luges, mida Kopsu-onu kuskil öelnud või teinud.
Jah, Madis ei teadnud nõiasõnu ega muid loitse, ei
osanud koolnutega kõnelda ega vanarahva käest
õpetust saada. Aga ometi olid nad kokku kasvanud --
üheküla poisid nagu nad olid -- ühel ööl
peale peksu mõisas vandunud, et kättemaks sakstele
saab olema verine ja valus. Siis ei teadnud veel kumbki, et
Sänna-Tarmo mõisast põgenedes
Meenikunnõ hiide jõuab ja haldjad temaga seal
kõnelema hakkavad. Et peale tavalise mõisniku ja
kiriku veel hulga kurjemaid ja hullemaid asju
häärberites toimetatakse. Kõigele kurjale on oma
mõõt. Ja keegi peab seda mõõtu
võtma. Madis läks hiljem linna kooli, Tarmo jäi
metsa. Metsakooli. Ja nii see sellest ajast saati on -- Madis
loeb seitungit ja sätib asju... Tarmo loeb sõnu,
manab ja otsib Kurja. Aga Kopsu-onu kohta luges Madis
seitungitest ainult halba. Teda siunasid nii saksad kui nende
orjadest kirikukrantsid, kes ometi taludes sündinud. Aga
mõni aasta tagasi oli Kopsu-onu ise seitungi käima
ajanud ja nüüd Madis lausa röökis
rõõmust, kui seda luges. Ajad on muutumas,
ütles ta Tarmole, niikuinii me nüüd
võidame, kui selline mees rahva ärkama paneb. Ehk
saab ka ilma nõidumise ja karistamiseta läbi, arvas
ta ka. Aga seda Tarmo ei uskunud. Kuri ei lähe ise kuhugi,
ta tuleb välja ajada.
«Miks?» päris proua Michelson nüüd
vastu. «Aga sellepärast, et doktor Köhler
käis mitu korda Kurgjal ravitsemas aga tema abist polnud
põrmugi kasu. Et mitte öelda kahju!
Küünlakuul -- teel Pärnust koju -- külmetas
minu hea sõber kangeste, nii rääkis sulane.
Ometi pidi ta kohe Viljandisse edasi sõitma ega hoolinud
tõvest sugugi. Kutsuti küll doktor Köhler ja
temagi olevat öelnud, et ega see haigus meest murra. Aga
ometi võttis ta haigelt verd, et seda vaja uurida.
Viljandist tagasi tulles oli minu sõber juba täiesti
haige ja jälle toodi Vändrast arstihärra. Ta
jäi haigega omavahele ja keegi ei tea, mis seal aset leidis.
Pärast komberdas Carl sauna ja vihtles ennast tugevalt --
see on tema teada kõige parem ravi ilma peal. Arst aga
lahkus kiireste. Rohkem pole tema oma nägu enam Kurgjale
näidanud. Juba siis ütles sõber, et parem oleks
vist Sänna-Tarmo kutsuda, kuna tema arusaamist
mööda tohter väga veidralt käitunud.
Järgmisel päeval -- ikka veel haigena -- sõitis
Carl üksinda metsa elumaja tarbeks palke välja vaatama.
Kui ta liiga kauaks ära jäänud, läks sulane
järele. Ja leidis tema hobuselt maha visatuna külmunud
oja peal oigamas! Mees oli läbi külmunud ja kange,
sonis ainult. Teadmata asjade pärast oli hobune
lõhkuma hakanud ja oma isanda reelt välja paisanud!
Sulane aga avastas võsast lume pealt kellegi jäljed.
Keegi oli pealt vaadanud ja siis minema jooksnud. Mõned
verepiisad olid ka lume pääl selgesti näha.
Carl...»
«Carl? Kopsu-onu või?»
«Tema muidugi! Ja puruhaigena veeti ta koju. Ainus mida
sonis, oli midagi... oh emake!.. ei tule see sõna üle
minu huuli... nahast sõlmedest ja paeltest, kellegi
kurjast silmas, ja sinust nõia-isand! Et ainult sina
võid teada rohtu. Aga me peame kiirustama, Jaagup, kui
tahame õigeks ajaks jõuda! Ei rohkem ega
vähem, kui isamaa ilu ja tulevik on nüüd meie
täkkude jalgades.»
*
15. mai 1870, Tartu Toomemägi
Loomulikult on see park jalutamiseks... Siin on rahulik ja
vaikne, linna voorivankrite vurin mäele ei kosta, inimesed
käivad siin ainult puhkamas ja loodust nautimas. Ja muidugi
ka tudengid -- nemad sagivad hooti parves siia-sinna, neid ei
huvita iidsete pärnade salapära ja varjud.
Kirikuvaremed on samuti siinsamas aga sinnapoole nad ei
läinud. Mees toetas Lydiat kombekalt küünarnukist
ja nad astusid üksteisele väga lähedal -- nii
lähedal, et naine tundis mehe jässakat käsivart
aegajalt oma vasaku rinna vastu puutuvat. Iga puudutus lahvatas
üle ta keha ja surus sõnad kurku kinni. Aga
sõnu, oh neid sõnu küll, neid oli ju nii palju
ja nii vähe samaaegselt. Ja kunagi nad polnud õiged!
Ikka varjasid nad enda taha nii palju, ikka valisid nad enda
seast kõige tavapärasemad, mitte vajalikud. See
polnud nagu luuletusis, oma kirjutuslaua taga tundis Lydia end
kindlalt aga alati siis, kui mõnda salmi istus kirjutama.
Ei kunagi mehele kirju kirjutades, sest kirjale peab ju vastama
ja neid vastuseid -- sisaldanuks kirjad õigeid sõnu
-- ta kartis.
Nüüd olid nad Inglisillal ja siin oli naine
näinud tudengeid vallatult üle nõjatise
kummardumas ja vahest oli juhtunud, et nad siin linnapreilidega
jalutasid ja neile käe õlgadele panid. Muidugi ei
lootnud ta, et mees sedasama teeb. Aga ikkagi seisatus ta
nõjatise ääres ja toetus sellele
küünarnukkidega.
Malbe maikuu oli naise kehamahlad pulbitsema pannud. Tema
vanuses ei vaadata linnas jalutavaid noori enam romantislise,
vaid ahne ja valusalt igatseva pilguga. Need preilid, kellega
tudengisaksad ringi patseerivad, ei pea ennast kellegi jaoks
hoidma -- oh ei! Ja võtaks pikne neid tänapäeva
kombeid, mis nii palju lubavad, et isegi Toomemäel
musutatakse.
Jah, tema salmid... neisse võis ta valada palju, ent
kõike mitte kunagi. Liiga teraselt mõistis mees
luuletusi lugeda. Aga kuidas siis suudab ta lõpuks
öelda seda, mida vaja on? Taevaisake! Kas peab ta
kõik oma nutmata jäänud pisarad tõeste
alla neelama? Jah, luulest tahaks ta kõneleda -- luulest
ja luulekeelest -- ei millestki muust, kui ööbikud nii
armsalt laulu löövad ja puud kõik õide
puhkenud. Õhk ise sosistab talle kõrva
õigeid sõnu, nad on siinsamas, tema keelel ja
kurgus, kuid ei tule sugugi välja, sest mees
räägib ainult sellest, kuidas
«põllumajanduse asju mõistuse najal tuleb
toimetada».
Lõpuks Lydia katkestab ta: «Aga öelge, oh
armas sõber, miks te naisterahvale ainult pullidest ja
kukkedest räägite, kui omete teie luuleraamat just
äsja välja on tulnud ja inimesed säält ka
inimeste asjadest võivad lugeda?»
Mees naeratab nukralt ja häbelikult. Tema võimsa
koguga ei sobi see, ent nii on ta teinud alati, kui talle
millestki meeldivast räägitakse. «Minu salmid on
teie omade kõrval väga väetid,» ütleb
ta. «Minu jaoks on nad rohkem vahelduseks argistest
asjadest.»
«Mina arvan, et luuletamine peab rõõmu
pakkuma,» sõnab naine vaikselt.
«Rõõmu? Minu ainus rõõm on
see, kui tean, et ma oma rahva kasuks jälle midagi head
korda olen jõudnud saata. Ja mida rohkem ma selles
õnnestun, mida otsekohesemalt ma oma teed käin, seda
vähem saab mul teiste inimeste rõõmu, seda
enam vaenlasi olema.»
Nii see oli alati. Kõik jutud tunnetest keeras mees oma
kutsumusele... Naine ohkab, suskab oma randme mehe käevangu
ja nad jalutavad sillast üle.
«Minu isal sugugi hea meel ei olnud, kui kuulis, et ma
teiega siia trehvama tulin,» ütleb ta lõpuks.
«Aga mitte ei saa ma vaikida sellest, et isa kindlaks
nõuks on võtnud oma ajalehes teie kirjatükke
enam mitte avaldada. Selleks on temale juba makstud ja käed
ka löödud...»
«See on minule teada,» katkestab mees teda.
«Õnneks on Eestimaa peal veel ausaid toimetajaid, kes
sakste rublad ära põlgavad. Aga mu oma seitungit nad
veel välja anda ei lase.»
«Te jo tunnete mu isa hästi... aga ühte palun
ma veel, et te teda oma vaenlaseks ei pea. Ega Hurda-isandat,
eks?»
Mees raputab pead. «Nemad pole minu vaenlased
mitte.»
«Aga ometi on isa öelnud, et...»
«Mina olen liiga tühine inime, et endale vaenlaseid
lubada saan, kas teie seda veel ikka ei mõista? Aga oma
rahva vaenlasi põlgan ma kõigest
südamest. See pastori-herra, keda kõneks
võtsite, minu suureks kurvastuseks, ka teie isa ja paljud
veel, tahavad meie maa jätta võõra
võimu alla...»
«Ikka priiusest kõnelevad ju nemad,»
hüüatab naine.
«Mis priius see, on mida kirikukantslist ja vallutaja
kommete kohaselt üles laotakse?» kehitab mees
õlgu. «Ikka sama orjus -- veel valusamgi
ehk.»
Mees peab tundma, kuidas Lydia rind võpatab. Kevadpuna
kaob naise näost ja asendub kahvatusega. «Kas te
seepärast minu kirjade peale enam ei vastanudki?»
küsib ta lõpuks kogeledes.
«Ükski laps ei pea oma vanema tegude eest vastust
kanda,» arvab ta kaaslane. «Ka see laps, kelle isa minu
rahva vastu seisab ning tema tõe ja õiguse nimel
kellegi teise omade eest hoolt kannab. Igaüks peab teadma,
mis tema õigus ja kohus on -- kui keegi selles
äratundmisele jõudnud ja oma vankrit südamega
veab, siis tehku seda pealegi. Küll ükskord tuleb ka
kohus.»
«Aga mille ette siis teie oma südame rakendanud
olete?»
«Kas pean ma seda veel kord välja
ütlema?»
Jah, ükskord ometi, tuleb teil seda tõesti teha,
ükskord ja lõplikult! Aga valjusti ütleb ta nii:
«Südame asjadest tuleb ikka suuga rääkida.
Ise olete mulle jo kirjutanud, et kirjasõna teel
mõnest asjast raske kõnelda on.»
«Töö on mulle armas,» ütleb mees siis
mõtlikult ja seisatub väikese lombi ees pargiteel.
Hakiparv lendab üle nende peade ja Raekoja kell
lööb keskpäeva tunde. «Tööd ma ei
karda; mida raskemalt ja visamalt ma töötama pean, seda
armsam on see mulle. Ainult töö peab minu vaimule
rahulolemist andma -- ja see on võimalik üksi seal,
kus minu tegevus isamaale kasuks tuleb -- näiteks
põllumajanduses. Uskuge mind, niisugustel tingimustel
saame me õnnelikuks talutares kui vastupidistel
tingimustel linnades või lossides.
Põllutöö on rahvad üleval pidanud ja need,
kes mitte selle poole ei hoidnud, on enamast ärakadunud.
Meie eestlased oleme iseäranis üks põlluharija
rahvas ja ainult siis võime oma vabaduse peale julged
olla, kui liha ja leib oma enese päralt on. Ja ühe koha
olen ma enesele juba välja valinud, kus tahan ühe eesti
talumaja ära osta ja seal ausasti südame
rõõmuks ja oma rahva auks toimetada.»
«Kas tõesti kavatsete linnast maale tagasi asuda?
Ja mina juba mõtlesin, et teid Talinast enam ühegi
hargiga välja ei kõrveta.»
«Talin on tõeste üks väga tähtjas
Eesti linn, sest päris sakslaste arv on seal väike ja
kõige rikkamad kaupmehed on eesti soost. Aga eesti vaimu
on nende juures veel vähe leida ja pole ka näha, et
seda juurde tuleks. Ja minul pole seal midagi teha.»
«Et siis ikka talu ostate?»
«Talu.»
«Aga luuletöö? Kas sellele põllule ka
külvi jaguma hakkab?»
«Kui mõni salm südamest ja hingest tuleb,
küll saab tema ka paberile. Aga paraaegu on
tähtjasemaidki asjatoimetusi, kui luuletamine.»
«Kas siis maa mitte ei innustagi luuleratsut?»
«Mina kavatsen vaimuharimist teistel viisidel edasi viia.
Õrn luulemõte ei vea väljalt kive ega langeta
palke. Küll aga teeb seda teadmine ja iseäranis
sellest, kuidas isamaale sellest kasu on. Kusagil ei või
üks aus inimene nii õnnelik ja prii olla, kui prii
põllumehe seisuses.»
«Et siis talutööde vahel pole teie meelest
luuletamise kohta? Seda ütlemata kurb kuulda on.» Aga
kui kurb, seda Lydia öelda ei suuda -- ei mõeldagi
veel... Ainult teada. Teada, miks lakkasid kirjad Peterburgist,
miks nii kaua pidi ta oma uute luuletuste kohta arvamust ootama.
Emajõe ööbik ei lähe põldu harima.
Talus pole kohta luuletajale.
«Kõikse tähtsam on, et hing laulab,»
sõnab mees. Ta peatub nüüd suure pärna all
ja silmitseb naist kuidagi nukral ja igatseval pilgul. Vist isegi
naeratus väreleb ta suul ja vunts tõmbleb.
«Teie, Lydia, ei jätaks vist kunagi luuletamist?»
küsib ta vastu.
«Aenult ehk siis, kui minu tulevane abikaasa seda
nõuab,» kostab naine julgelt. «Või mul
elus muid ja tähtjasemaid asjatoimetusi ette tuleb.» Ta
naeratab ja mõtleb jälle nutmata pisaratele.
Mõtleb ka kolme aasta pärast, kui ta siinsamas
Tartus sõjaväearst Michelsoni abikaasaks
laulatatakse.
*
Nõia-usk ja nõiaprotsessid
Carl Robert Jakobson; 26. augustil Tartus
«Vanemuise» seltsis; kolmas isamaakõne
Ükski aastasada ei ole nii rikas nähtustest, kellest
Eüroopa praegune vaimu-oleku kõrgus välja on
siginenud, kui 15. aastasada. Aga nagu oleks pimeduse riik neid
uue valguse poole juhtivaid asju kõik tahtnud häbiks
teha, saatis ta ühe viirastuse üle maa, kelle hirmuteod
kõigestest üle käivad, mis vanad pimedad ajad
hirmsa tegudest olid jõudnud sünnitada . See on
nõiausk ja nõiaprotsessid. Vanast jo vaimuliku
inkvisiizio rüppes välja auutud, astub ta 15.
aastasadas oma täielikus suuruses avalikult maailma ete ja
saab kiriku seaduskorraliseks lapseks tunnistatud, et selle katte
al mitmed aastasadad otsa inimeste mõistuseealist
põlve ära rüüstada. Kui paljud ausad ja
õiged mehed ja naised, kel maailmaasjadest sügavlisem
ettekujutamine ja teadus oli, kui kirikuherradel, nende
tuleriitadel hukka pidid minema? Ja milliseid kurja tegusid
needsamused nõiajahtijad Eestimaal toime ei pannud?
Kõik need said surmale antud, kes isaisade keeles maa,
rahva ja loodusega kõnelda mõistsid. Sest mitte
üksi katoliku maades, vaid ka protestanti-usuliste seas
tõusis nõiajaht suureks ja rahva vaimuselgust
selles asjas nõnda äralämmatas, et ka siis veel,
kus selle protsessi toimetused vaimuliku kohtute käest
ära said võetud, teda siiski ilmalikud kohtud edasi
talitasid. Meil eestlastel on siiski veel üks küsimine
südame peal. Kes meist ei teaks, kui palju Saksad meie maale
kõiksugu head toonud? Oma kalli saksakeele tõid
naad meie sügava metsadesse, omad uhked kantsid ehitasivad
naad meie mägede peale, kelle varemed nüüdgi veel
mõnda maakonda ehtivad, ja kus selle kõne
ettekandija tihti uudishimust vanade aegade vasta on luusimas
käinud ja palju uvitavat näinud ning läbi elanud.
Oma ilusa mõisade ja viisaka junkrudega õnnistasid
naad meie maad, ja kes jõuab nende asjade nimesi
kõik ülesrääkida! Kuidas oli nüüd
seal lugu nõiausu ja nõiaprotsessidega? Kallis
vend, seda sa peaksid jo iseenesest teadma. Naad on kül ja
öige tubliste meie maal valitsenud, ning pärandus, mis
neist meie rahva seka jäänud, on suurem kui sa ehk
arvad.
*
Kolm sõlme II
7. märts 1882; Kurgja
Poleks hobused vajanud puhkust ja jootmist, oleksid nad varem
kohale jõudnud. Aga loomale ei tee ju selgeks asju, mis
inimest võivad magamata hoida... või vähemasti
tekkidesse mähitult kaarikus tukastamisega unejanu
rahuldamas. Paaris teeäärses trahteris nad peatusid ja
proua Michelson oli kitsukeses tagatoas silma looja lasknud,
Tarmo ja Jaagup aga sealsamas kaarikus. Pime aeg pole reisimiseks
kõige parem, aga kui täiskuu valgust näitab,
siis kuidagi sõidab ära ka. Kuid taevas siras
täiskuu ja nad tormasid edasi Sakala peale. Ja Tarmo teadis
kõige paremini, et see oli võidujooks surmaga.
Koidikul, kui taevas idakaarest ahetama hakkas, keerasid nad
Vändra teelt ära metsa vahele. Oli küll porine ja
mudane, ja Jaagup kahtles, kas ikka kaarik läbi läheb,
aga proua Michelson rääkis, et nii olla Kurgja sulane
Ants kinnitanud -- läheb läbi küll, sest metsa
vahelt pole lumi veel sulanud ning maa on jääst kange.
Ja naine oli ka ainus, kes teed teadis -- seda oli lasknud
sulasel endal mitu korda kirjeldada, et eksimisevõimalust
ei olnud.
Ja hommikul lõppes mets ära, algas heinamaa, nad
jõudsid Kurgjale. Udu oli maas, ja nii nad seisid seal --
võõrad, ärevil ja veidi kohmetunud. Koerad
hakkasid haukuma ja läbi udu lähenes keegi
rätikusse mähitud naine.
«Kas Sänna-Tarmo?» hõikas too juba
eemalt.
«Me oleme õiges kohas,» sosistas proua
Michelson, «anti meile õnne mitte eksida.» Ja
siis hõikas ta: «Ravitseja toodi Jakobsoni-
isandale!»
Siis, uduses vines ja mõlemad külmast
lõdisedes, seisid kaks naist vastakuti ning Tarmo tundis,
kuidas midagi siin korras pole ja kahtlustuse vimm nende
pilkudest sähvis.
«Taevale tänu, et keegi ikka tuli,» sosistas
siis perenaine. «Ants tõi doktor Jaaksoni aga tema
toherdamisest ei läinud Carlil sugugi kergemaks. Liiga kuri
ja valus haigus, ütles tema.»
Tarmo silmitses nüüd naist lähemalt. Eriliselt
taluperenaise moodi too küll välja ei näinud,
selline õbluke ja kleenuke. Ometi oli tal kena
näolapike, ilusad pruunid silmad ja kaunid kitsad huuled.
Aga naise silmis sähvis ikka kahtlus ja ettevaatus.
«Mina olen proua Michelson, Carli vana tuttav,»
sõnas proua Michelson, «ma kuulsin, et Sänna-
Tarmo järgi saadeti ja...»
«Ma tean,» katkestas ta perenaine, «kutsuge
mind proua Julieks, mina olen Carli naine.» Kas see
nüüd ainult tundus Tarmole, või rõhutas
naine tõesti sõna 'mina' kuidagi eriliselt?
«Carl on vist teie heaks palju teinud?»
«Ja veel kui palju! Tema minu luuletusi kõvaste
kiitnud on ja minnu Koidulaks ristinud. Jo ma talle
ristitütar olengi.»
«Ja teie olete see kuulus Sänna-Tarmo?
Ravitseja?» päris naine proua Michelsonile rohkem
tähelepanu pööramata.
«Olen.»
«Carl sonib ja räägib teist kogu aeg. Ta on
väga haige. Ta on...»
Proua Juliel ei pruukinud öelda, et tema mees on suremas.
Nad kiirustasid taamal läbi udu sinavate hoonete poole.
Tarmo eristas suurt karjalauta, aita ja muid abihooneid. Vana
talumaja oli aga palkest lahti võetud, kumas läbi udu
nagu tontlik viirastus. Naine juhtis neid hoopis sauna poole.
«Me hakkasime uut elumaja ehitama,» rääkis
ta vaikselt, «seniks on elamine saunas, milles ruumi
lahedalt, sulased elavad aidas. Ma jo rääkisin Carlile,
et kuhu ta väeti ja tõbine läheb aha tema ikka
metsa kippus, uuele hoonele palke kaema. Seal metsavahel Kirno ta
reelt viskaski, hakkas lõhkuma. Imelik, väga rahulik
mära, kunagi varem pole sedaviisi teinud.»
Vaikselt kiiksus saunauks ja nad astusid sisse. Esimeses
suuremas ruumis magasid tekkide all kaks imikut ja veidi suurem
tüdrukutirts. Viimasel oli kaltsunukk süles ja nii
väga meenutas tema rahulik magav lapsenägu ema oma.
«Linda, Ida ja Elsa,» ütles proua Julie
vaikselt ja ohkas. «Tulge siiapoole, palun aga
vaikselt.»
Veel üks uks avanes. Sauna tagakamber. Küünla
oli naine hiljuti ära puhunud, esimesed ähmased
hommikukiired valgustasid kitsukest, ent soojaks köetud
ruumi. Tagaseinas oli kirjutuslaud ja raamaturiiul, laual veel
tindipott sulega, piip ja ohtralt täissirgeldatud
paberilehti. Nurgas hõõgav ahi ja sellest edasi
voodi. Tarmo tundis mehe otsekohe ära, kuigi mitme teki alt
paistis ainult tema võimas pea. Ega ta palju muutunudki
olnudki. Ikka seesama uhke ninaga pea ja pitkas mustas
täishabemes lõug. Mehe laup oli kaetud higiga, ta
magas, ent hingeldas raskelt läbi une.
Nõidus oli siinsamas, Tarmo tundis selle kohe
ära.
«Rohud on laual, herra Jaakson tõi mikstuuri
ja...»
«Küll ma tean, mis vaja,» lõikas
Tarmo.
Mees oli suremas. Talle oli määratud surra täna
õhtul -- vaid niipalju oli tema ihu võimeline veel
õhku hingama, hing oli väsinud ja rippus pettumuse
ning ahastusega viimaste tõmmete küljes. Tarmo
liigutas teki aeglaselt mehe pealt ja katsus teda. Haige
ärkas. Ilma mingi võpatuseta, ta lihtsalt tegi oma
silmad lahti. Vähe võisid nad näha, ent tundsid
Sänna-Tarmo ära ja ütlesid talle hüvasti.
Aga Tarmo raputas pead. Veel ei pea see mees minema. Veel ehk
annab midagi teha...
Aeglaselt tõmbas nõiutu teki alt käe, kobas
Tarmo oma järele ja toppis värisevate, higiste
sõrmedega talle midagi pihku. See oli kortsulistest
nahksetest ribadest pael.
«Sängi... all, »sosistas ta.
«Köhler... tõbras.»
Tarmo võttis paela. Jah, naisterahvaste ihuosadest oli
see põimitud, üks parimaid viise surmahaiguste
manamiseks. Prouad Julie ja Michelson jõllitasid tummas
hämmingus paela. «Kust see siia sai?» kogeles
perenaine viimaks.
Tarmo ei vastanud. Ta võttis oma märsist
välja kaks kuivanud kronksus linnujalga ja käsivarre-
pikkuse lõngaga kokkuköidetud pikliku noka. Selle
vahele asetas ta nüüd paela... tõmbas sellega
üle haige. Too vappus ja oigas.
«Mida te ometi teete?» hüüatas
perenaine.
«Küllap Sänna-Tarmo teab, kuidas kurja
nõidust välja ajada,» sõnas proua
Michelson mõnevõrra upsakalt.
«Siia on surm toodud,» ütles Tarmo vaikselt.
«Keegi kaetas ta seal metsas ära, kui sälg ta
seljast viskas. Surmaköidik toodi sängi alla. Oli
õnn, et mees selle üles leidis aga sellest veel
üksi vähe. Selles paelas siin on surma
jõud.» Seda öeldes tõstis ta haisva
nahkse paela suhu, imes seda ja naharibad hammaste vahelt
ripnemas, silus üle vähkreva mehe pika linnunoka ja
varvastega, hakates tasasel häälel lugema:
Toonekurg, oh surmalindu
tuu mul toonest sõnumeid
kaeta nokaga sa järgi
kes om manalasse kantu
kelle heng om paistetamas
kelle võhma välja aetu
kas om kodu koolenuille
ootamas sääl tõsen puulen
varvas pista toonelasse
nakse kinni eksinuista
kanna ilmapääle mehi
takasi säält külmant vallant
too mul toonest sõnumeid
Ja Tarmogi silmad vajusid kinni, kui ta edasi-tagasi
koogutades sängi kohal vaarus. Justnagu iseenesest kompas ta
toonekurenokaga üle haige keha, mis tekkide all viskles ja
rähkles, nagu otsinuks tõesti viimast
jõuraasu, et Toonest tagasi tulla.
Surma sõnu põhjapuule
henge katsu kodumaile
neitsille sa lepitusi
anda võta, toonelindu
kurba suru kaugemaille
pimedusta üle veere
tõve kanna õhta'asse
tervisi too ilmapääle
toonekurg, oh surmalindu
Nõid ei pööranud tähelepanu, et kaks
naisterahvast hirmust vabisesid ning nende näod oli kahvatud
ja käed kramplikult ümbert kinni. Tasa soigus mees ja
tema otsaette tekkisid higipullid, temagi käed
värisesid ja huulte vahelt immitses verd. Ta ei olnud enam
siin ja selles ruumis, ei olnud päris teadvusel ja
mõistuse juures ent ometi mõistsid naised, et seda
mana polnud keegi varem lugenud, et see sündis just praegu.
Ja nad hoomasid sõnade jõudu, toas lehviv
võitlus sirutas oma raudsed küünised nendegi
südametesse.
Lõpuks vajus Tarmo ohates kokku, haige vappus veelkorra
ja jäi silmad kinni lamama. Mõlemad naised astusid
ebalevalt paar sammu haige poole. Nüüd lamas ta
rahulikult, hingas raskelt aga polnud veel meelemärkusel. Ta
nägu oli koolnukahvatu.
«See... mees... on nõid?» kogeles proua Julie
hirmunult.
«Ja üks parimaid. Kurja kaetamise vastu arstirohud
ei aita,» vastas teine naine.
Tarmo ajas ennast vaikselt sirgu. Ta pilgutas silmi ja kompas
enda ümber, tiris siis suust roiskuva paela ja ohkas.
«On ta nüüd terve?» küsis perenaine
ettevaatlikult.
Tarmo raputas pead, käed värisemas ja temagi
hääl oli nõrk: «Ei jäksa...
Kõva nõidumine. Nad ihkavad surma.»
«Kes?» küsisid naised ühest suust.
«Need, kes siin nõidusid ja need, kelle henged
paela kätketud on. Ta peab surema, siis on lootust. Jah, ma
pean neid petma...»
Naised ei saanud segasest jutust midagi aru. Perenaine
võttis oma mehe käe, silitas seda ja tema silma
tekkisid pisarad. Tarmo tõusis püsti ja läks
saunast välja.
«Ta tuleb tagasi,» ütles Lydia Michelson
veendunult.
Tarmo oli ära õhtupoolikuni. Kumbki naine ei
lahkunud selle aja jooksul saunast, vaid perenaine käis
vahest eeskambris lapsi imetamas. Aeg-ajalt kiikasid sisse
teenijad ja sulased. Üks neist -- nooreohtu plika Kadri --
käis iga poole tunni tagant küsimas, kuidas peremehe
tervis on. Talle ei vastatud palju, sest haige olukord paremuse
poole vaevalt muutunud oli. Teadvusele ta ei tulnud, sonis ja
oigas.
«Vaene tüdruk,» õhkas proua Julie
Lydiale, Kadri peaga järele näidates. «Tema ema on
samuti suremas... vaagub hinge. Aga kohusetundlik tüdruk,
käib meile ikka abiks.»
Lydia noogutas. Jaagup käis oma perenaise järele
pärimas, aga too vaid raputas nukralt pead -- ei, praegu ei
sõida nad siit kuhugi. Tarmot oli nähtud, kui ta
metsa suundus, ja rohkem ei teadnud temast keegi midagi.
Siis ta tuli ja nõudis endale keeva vett.
Katlasse viskas ta hunnikus rohte ja taimi. Määris
haige nägu soolaga. Jõi ise ära peaaegu pange
vett. Ning ütles: «Sellele mehele on nõiutud
surm. Sellesama paelaga, milles kisavad surnud. Kas siit
kihelkonnast pole hiljuti mõned neitsid kadunud?»
Proua Julie noogutas ettevaatlikult pead. «Jah,
tegelikult küll. Viisunõva talu kolm õde
kadusid küünlakuu lõpu poole.»
«Õed?» pomises Tarmo. «Siis on veel
kaks. Ja nad peavad kokku saama. Ah, piksevägi, kui
väga nad tahavad kokku saada! Ei ole vägevamat
tõmmet siin ilma peal kui surnud õdede
vahel.»
«Millest te omete kõnelete,
nõiaisand?» nõudis Lydia.
«Minge välja!» käsutas mees. «Minge
eeskambrisse või õue.» Seda öeldes viskas
ta paela kuuma vette ja sellest tõusis sisisedes vastikult
lehkav aur. Ja naised astusid ehmunult ruumist välja, kui
Tarmo hüüdis: «Ei, sina jää siia,
linnaproua!»
Lydia vaatas ehmunult Tarmo poole, noogutas siis perenaisele
ja istus tagasi.
«See on kõva nõidus,» pomises Tarmo
veelkord. «Väga kõva.»
«Nõiaisand, kui teie ei suuda, siis ei ole mitte
ühtegi inimest ilma pääl, kes...»
Mees katkestas ta. «Õeraasud tahavad ühte
saada. Ainult siis saavad, kui nõidus täide
läheb. Üks surm on ilma pääle rohkem tekkinud
ja seda mina ära muuta ei saa. Kõik peab
üksteisega tasaselt käima.»
«Kas tõeste sugugi midagi teha ei anna?»
nuuksus Lydia.
«Nad peavad oma henge saama,» kostis Tarmo vaikselt.
«Ehk õnnestub mul esiteks nõidus ära
petta ja loits vabaks kangutada. Siis peab aga surm oma ohvri
leidma. Needus saab rahu ainult siis, kui kellegi maha
murdnud.»
«Kas see ohver... sureb kohe?» sosistas naine.
«Kui tal endal tõbi juba küljes, siis ikka
õigel ajal. Aga nõidus jääb seniajani
tema sisse.»
«Nõiaisand,» ohkas naine. «Ma pean teile
midagi tunnistama. Olen näinud unenägusid
ja...»
«Ma tean,» sõnas Tarmo. «See on sulle
näkku üles kirjutatud.»
«Minu sõbral on isamaa teenimiseks veel palju
tegemata. Tema äranägemiste järgi võib meie
rahvas õide puhkeda nagu lilleke kevadel. Tema
mõtted ja teod juhivad meid sinna, kuhu ise teed leida
raske ja ilma temata eksime me teelt, kui üksinda
ööseks metsa jäänud lapsukesed. Minu
tegemised ja luuletamised on juba tehtud. Mina...»
Tarmo noogutas. «Ei ole minu asi seda sinult
paluda.»
«Mina ise palun seda sinult, nõiaisand!»
«Siis võta oma rõivad seljast! Kõik
viimseni.»
Ja üürikese aja pärast alustas ta jälle
oma loitsu:
Surmaesä, koolnu kallim
anna andess vargaille
salamahti hiilijaille
liiga vara mehi kisud
maalta ilmapäälta võetu...
Kui Lydia eeskambrisse läks, tundis ta ennast kuidagi
väga kergelt ja otsekui hõljus. Ta tundis ikka veel
oma ihul Tarmo käsi, ja seda, kuidas mees nõidust
toimetas. See polnud sugugi nii ebameeldiv, nagu ta kartnud oli.
See pael... oh, see küll! Äraseletatud ilmega
ühines Lydia teistega eestoas, ohkas ja kehitas perenaise
küsiva ilme peale ainult õlgu. Kerge oli olla.
Juba ammu oli pimedaks läinud, Tarmo veetis haige juures
mitmendat tundi. Kõik teenijad ja sulased kogunesid
kitsukesse sauna eeskambrisse, nad teadsid, et Põlva poolt
on tulnud kuulus nõid nende peremeest ravima, ja see andis
lootust.
Ja siis lõpuks uks tagakambrisse avanes. Sänna-
Tarmo seisis lävel. Ta ei öelnud midagi, ent tema pilk
oli kõnekas. Samuti sõnagi lausumata
sööstis proua Julie nõia kõrvalt
mööda tahatuppa. Oli näha, kuidas ta nagu
naelutatult paigale seisatus, voodi kohale kummardus ja
karjatas.
Kõik tunglesid, hüüdsid midagi ja pressisid
ennast läbi kitsa ukse haigesängi juurde.
«Oh heldeke, surnud!» hüüdis keegi.
«Ei hinga, mitte üldse ei hinga...»
Ainult Lydia jäi kahvatuna eestuppa istuma ja vaatas
nõrkenud pilgul Tarmole otsa.
Lydial oli raske pärast kõike meenutada. Jah,
loomulikult mäletas ta segadust, sagimist ja hala,
nõia poole viibutatud rusikaid ja kurje pilke. Naised
nutsid, mehed vandusid vaikselt. Keegi nõudis
kirikuõpetajat. Lydiagi nuttis, talumatust valust, kui
miskit tema sees katkes. Sõna 'surm' kõlas ikkagi
nii kohutavalt ja ta ei teadnud, kuidas Tarmol petukaup oli
õnnestunud.
Ähmaselt mäletas ta, kuidas Tarmo ennast samuti
väikesesse kambrisse poetas ja teraselt kõike
jälgis. Ta isegi mäletas oma armsama suurt kogu voodil
tekkide all lebamas, nii rahulik ilme näol, ja seda, kuidas
tema habemesse tilkusid tema seadusliku abikaasa pisarad. Aga ta
ei suutnud kokku viia Tarmo endist pühendumust ja visadust
ravi kallal ja nüüdset eemalolevat ning otsekui
ükskõikset ilmet. Lydia ei mäletanud, kui kaua
kitsukeses umbses saunas leinaitk ja hala kestis -- mitte
väga kaua vist. Kauaks ei olnud põhjust. Inimesed
sagisid ja kurtsid kui äkki...
...haaras Tarmo Lydial tugevasti küünarnukist kinni,
pitsitas seda ja hüüdis: «Tasa nüüd
kõik see mees!»
Inimesed vakatasid. Aeglaselt tõstis lesk oma nutetud
pale, nüüd hakkas sellele tekkima
vihalõõm. Aga Tarmo kiirustas sängi juurde,
lükkas naise kõrvale, vinnas jälle kuskilt
kurenoka ja varbad ning hakkas nendega üle koolnu keha
tõmbama. Kui inimesed olidki sellest vapustatud, ei
suutnud nad esialgu veel sõnagi öelda. Liiga
õudne ja võõristav oli vaatepilt.
Tarmo kummardus peremehe kohale, avas ta suu, langetas oma pea
habetunud huultele vastu ja hingas sinna sisse. Ja Tarmo viimast
loitsu üritas Lydia oma surmatunnilgi veel meelde tuletada,
haakides end sõnakatkete külge kui viimsesse
lootusesse, klammerdus kramplikult eluniidi külge, kuigi
nägi seda katkemas. Sõjaväearst Michelson hoidis
nuttes oma naise kätt, kui too elust lahkus ja pidas neid
sõnu tema viimaseks luuletuseks ja
hüvastijätuks.
Sülgä, sülgä, sülgä
mürki vällä õkva
unuta, unuta, unuta
toonetiid ja kaldad
tõmba, kaku, rabõle
eluvaimu manu
ülle maa ja saja järve
tiibäd laota tuuldõ
Ikka veel täielikus pealtvaatajate vaikuses,
nõiasõnade üksluisel taustal, oksendas
hiljutine surnu Tarmo näkku musta röga.
«Nüüd on Kurgja peremees terve,» kuulutas
Tarmo. «Me petsime surma ära,» vaatas siis enda
ümber, naeratas ja noogutas. Keegi ei pannud tähele, et
toas oli üks teenijatüdruk vähem.
*
Kolm sõlme III
8. märts 1882, öö; Vändra
surnuaed
Pimeduses võisid nad paista nagu kolm kuradit, kes
öösel haudadele tantsu tulevad vihtuma. Oli külm.
Meestel olid kõigil seljas pikad mantlid. Nad seisid
kabelist mõnikümmend sammu ida poole, tammusid
külmast jalgadega ja pidasid aru. Nad teadsid, mida pidid
tegema aga veel hoidis neid miski tagasi.
Kõige pikem neist, kõige kogukam ja
jõulisema välimusega, tõmbas lõpuks
põuetaskust välja väikese karbi, teised astusid
ettevaatlikult paar sammu eemale. Aeglaselt avas mees karbi,
«Andke mulle kolmas!» nõudis ta.
Kõige kiitsakam ja kössis kogu astus esile, kobas
taskutes ja tõstis kahe sõrmega kinni hoides karpi
väikese eseme.
«Tubli, Köhler,» kähistas kolmas mees. Ta
kandis pikka halli habet, ja kuigi tugeva rühiga, oli
näha, et tema oli koosviibijaist vanim. «Ma teadsin
kohe, et teie meid alt ei vea.»
Köhleriks hüüti kummardas kergelt. «Ma
tänan, pastorihärra,» sosistas ta.
«Tüdruku eest te kannate hoolt, ma loodan?»
küsis rüütlivälimusega mees eset karpi
sulgedes.
«Jah, parunihärra,» noogutas Köhler.
«Ma ju ütlesin, et seni, kuni tema ema hinge vaakumas
ja ainult minu rohud valusid eemal hoiavad, on ta vait kui sukk
ja teeb kõik, mis vaja.»
«Aga pärast?»
«Issanda teed on imelikud,» pomises vanamees,
«kui talus kuri tõbi valla, võib ka preilnasse
nakata.»
Köhler võdistas õlgu ja tõmbas
mantlihõlmu koomale. Ta kujutas ette, et tal on külm.
Väga külm. «Ta on hea tüdruk,
tegelikult,» sõnas arst vaikselt.
«Sõnakuulelik ja hoolas.»
«Küll me teame seda sõnakuulelikkust,»
porises parun. «Kas tüdruk rääkis, kuidas
surm saabus?»
«Nad olid kutsunud mingi... nõia,» ütles
Köhler, viimast sõna väga ettevaatlikult
hääldades. «See posis küll, aga midagi ei
aidanud. Heitnud hinge täpselt ettemääratud ajal,
ma ei pidanudki seal võsas kaua ootama.»
«Ega too võinud tõve olemust ära
arvata?» küsis parun.
Pastor raputas pead ja köhis rämedat vanamehe
köha. «Von Vickers on kõige parem,»
häälitses ta siis. «Kõik teavad seda. Ja
mida keegi ühe maanõia pajatamiste peale ikka arvab.
Ajalehte ta ju selle jutuga ei lähe. Nagu
kopsupõletik ja kõhutüüfus, lubas ju Von
Vickers, ja kopsupõletik ja kõhutüüfus
need olid. Köhler pani ju ise diagnoosi?»
«Jah, panin küll,» kinnitas arst kiiresti.
«Peaasi et keegi mingit mürki ega muud ei
kahtlustaks,» ohkas parun. «See oli ju kõige
tähtsam. Hea küll, pühitsege nüüd
muld,» nõudis ta. Pastor tõmbas kohe mantli
alt risti ja astus väikese augu poole, mis äsja oli
kaevatud. Kergelt koogutades hakkas ta oma kombetalitusi
toimetama.
«Tehke kiiremini, Landesen,» nõudis parun.
«Mul on külm. Meil kõigil on.» Tema ja
Köhler olid augu kallal askeldava pastori poole seljaga ning
nägid ilmutist esimesena.
Inimesele ligi rinnuni kasvavaist sõnajalgadest
sööstis äkitselt välja üks valge kogu.
Tal polnud käsi ega jalgu ega peadki -- lihtsalt üks
valge ilmutis. Hirmuäratavalt hüplikult lähenes
ta, taarudes ja summutatult häälitsedes. See juhtus nii
kiiresti, et mõlemad mehed tardusid soolasambana.
Seepärast ei suutnud ka parun ennast labidahoobi eest
kõrvale hoida.
Tugev matsatus pimedusest lajatas talle vastu selga ja mees
vajus oiates kokku. Valge tomp kukkus talle otsa. Teine
labidahoop paiskas doktor Köhleri pastori otsa, kes just oli
hakanud ennast ümber pöörama. Kaks meest langesid
auku, mille pühitsemisega Landesen oli just lõpule
jõudmas.
Landesen oli all ja Köhler tema peal. Terav
labidaäär pressis arstile kohe vastu rinda, nii et
kumbki liigutada ei saanud. Nad olid kõnevõimetud
ja kukkumisest poolenisti meelemärkuseta.
Sänna-Tarmo uuris hetkeks kukkunuid, ümises
rahulolevalt ja astus paruni juurde. Tema oli täiesti
teadvuseta. Nõid lükkas linasesse riidesse keeratud
Kadri ta pealt ära -- prunti suust ära ei
võtnud, sest tüdruk pistaks ju kohe karjuma -- ja
kobas mehe taskuid. Sealt leidis ta karbi kolme
sõlmega.
Hetkeks seisis Tarmo võidukalt lahinguväljal.
Samal ajal sõudis kuusirp sünkjate pilvede tagant
välja, valgustades ähmaselt lahinguvälja. Parun
oli oimetu, Tarmo tonksas teda jalaga, ent too ei liigutanud.
Tüdruk vähkres ja inises, temale ei pööranud
Tarmo suuremat tähelepanu.
Ta läks tagasi augu veerele, kükitas ja pidas aru.
Saksa keelt mõistis ta vähe -- tegelikult vaid
üksikuid sõnu ja peamiselt neid lihtsamaid, millega
mõisnikud talupoegade poole pöörduvad. Madisest
oleks praegu hüva abi olnud, mõtiskles ta. Tavaliselt
ongi Madis see, kes ütleb, kes tegi mida ja kui palju peab
kedagi karistama. Ent veel enam kui sõnad, olid Tarmole
kõnekad olnud meeste liigutused ja hääletoonid.
Sõnajalgades kükitades oli ta tähelepanelikult
jälginud kolme vandenõulase käitumist ja
kehahoiakuid. Polnud kahtlust, et too sitke herr baron oli
ninamees. Ehk mitte kogu vandenõu isa, ent täideviija
vähemalt ja sellest Tarmole piisas. Pastor? Tema üle
Tarmo pikalt üldse ei mõelnud. Jäid veel arst ja
tüdruk. Viimasele Tarmo midagi kurja ei kavatsenud. Polnud
tema asi talupiigasid karistada. Kohe peale seda, kui tüdruk
oli «surnu» juures suures segaduses ettevaatlikult
sängi alla kummardunud ja sealt nahkse sõlmatud paela
koukinud, -- mille Tarmo sinna ettenägelikult reeturi
paljastamiseks oli jätnud, -- oli Kadri hilju saunast
välja nihkunud. Tarmo järgnes talle ja nägi, et
tüdruk oma saagi Kurgja lähedal ühele mehele
üle andis. Siis oli Tarmo Kadri kinni nabinud ja temalt
kõik välja pinninud. Et tohtriherra linnast ja tema
nõudnud Kadri sureva ema piinade vaigistamise eest ja nii
edasi... oli Kadri pisarsilmil tunnistanud. Oleks tüdruk
ilus olnud, siis Tarmo oleks ehk vihastunud, aga piiga oli
kehvema välimusega ja sestap nõid tema peale
väga kuri ei olnudki.
Tarmo sidus ta kinni, vinnas hobusele ja üle mitme aasta
oma elus, ratsutas. Tasahilju ja vaikselt, et mitte ees kaarikus
vurava tohtri tähelepanu tõmmata. Nii olid nad
jõudnud ööhakuks Vändrasse. Ja tolle
järel surnuaiale.
Köhleri üle mõtles Tarmo kõige rohkem.
Kolm korraga tundus nagu liiast olevat... Ega nad talupojad ole,
kelle kadumise kohta pristav erilist huvi tunne. Karistama aga
arsti pidi.
Parun oli ikka veel oimetu, kuid augu poolt hakkas
ähkimist ja tasast madinat kostma. Kiiresti tõstis
Tarmo tüdruku jalule, talutas ta kabeli poole, sõlmas
köidikud lahti ja sosistas kõrva: «Jookse!
Ainult tasa!»
Seda ei pidanud ta kaks korda ütlema.
Siis ruttas ta lahinguväljale tagasi, köied
käes ripnemas. Tarmo vinnas hädise tohtri august
välja, andis talle obaduse, et mees kisama ei hakkaks ja
silmitses pastorit. Vanamees lamas kuuvalguses augus, hingeldas
ja kobas kätega mulda. Kui ta ennast püsti ajab, saaks
ta sealt hõlpsasti välja. Sestap vinnas Tarmo temagi
välja, talutas lamava paruni juurde ja sidus tema
külge. Siis rebis ta Köhleri üles ja ütles
ainult ühe sõna: «Kaeva!» ja sikutas
põuest terava seatapunoa.
Igaks juhuks. Tarmo polnud elus ühtegi siga tapnud.
Kaks tundi hiljem, kui kuu jätkuvalt kahvatult surnuaeda
valgustas ja arst külmast ja õudusest hoolimata
higistas, polnud Tarmo ikka veel rohkem öelnud. Ta ei
pidanud sõnu kulutama, doktor Köhler kandis
ühtaegu karistust ja pääses sellest. Kahtlemata
oleks ka pastor Landesen või parun Urckfeldt palju andnud,
et Vändra arsti asemel olla. Kindlasti oleks andnud, ent
Tarmo ei pakkunud neile seda võimalust. Ega Köhlerile
taganemisteed, kui inimkehasid kattev poole küünra
paksune mullakiht kergelt vabises. Vähemasti üks neist
oli seal all hetkeks teadvusele tulnud. Üsna lühikeseks
ajaks ilmselt, aga sellest Tarmole piisas.
Kui vankuv ja nõrkenud arst haua tasandanud oli,
võttis Tarmo karbi nahksete paeltega, avas selle ja poetas
kolm sõlme kalmule.
Nad ei pea seal nii pea rahu saama.
Ega saa ka doktor Köhler. Kuhu ta läheb,
mõtles Tarmo. Talina? Või Riiga? Või
üldse siitmailt ära. Küllap vist. Vändrasse
see mehike küll ei jää. Mitte ainult
sellepärast, et kalmistu siin on ja süümepiinu
õhutab, mitte ainult teadmisest, millega ta hakkama
saanud. Enne kui Tarmo paruni hauda oli lohistanud ja Landeseni
otsa heitnud, oli ta sinna visanud ka arsti põuetasku.
Sellise tugevast vasikanahast, mille sisu vähemasti kiiresti
ei mädane.
Kui kabuhirmus ja poolenisti hullunud arst kalmistult
põgenes, silus Tarmo õrnalt kolme nahkset
sõlmatud paela.
Kos so sõsar, koolend neidu
kos om tõne, kos om kolman
kos so mõrtsuk ja kos vaev'ja
tunõt ä' ta tütrik, tunõt
sõsaräga alla hauda
tõsegagi kae sa perrä...
Tagasiteel Kurgjale leidis Tarmo kraavist
läbikülmunud ja ennast segaseks nutnud Kadri. Ta
tõstis neiu enda taha hobusele. Kogu
ülejäänud aja lebas tüdruku pea ta
õlal, Kadri hoidis kramplikult nõia ümbert
kinni ja nuuksus vahetpidamata. Pisarad tilkusid Tarmo krae
vahelt sisse ja panid temagi lõpuks külmast
värisema.
*
Nägu aknal
1882. aasta 8. märtsi hommik oli Eestimaal ilus. See oli
esimene tõeline kevadhommik, Sakala kandis puhkesid
õide lumikellukesed ja rahvas rääkis, et
nüüd on talve selgroog murtud.
Kurgja rahvas rõõmustas, nende peremees ajas
ennast üle pika aja tõvevoodist välja ja
kuulutas, et aeg minna jälle metsa uue elumaja tarbeks palke
vaatama. Et ta öösel nagu surnud oli või nii...
noh, Tarmo seletas neile ära, et tegelikult polnud see mingi
surm, lihtsalt kuri tõbi võttis viimast ja pani
viivuks hingamise kinni. Nõiaga ei vaieldud, seda
nõida usuti ja usaldati nüüd.
Lydiale seletas Tarmo veel kord ära, et nõidus oli
tarvis ära petta, panna ta uskuma, et manatu ongi Toones,
sest muidu sellest lahti ei saanud. Kolme kalli õeraasu
väge muidu murda oli raske. Ning naise küsiva pilgu
peale nõid vaid noogutas. Nõidus saab oma
ohvri.
Ja kui kadunuks jäänud paruni ja pastorihärra
kohta hakatakse küsimusi esitama, et taipa keegi Kurgjale
tulla. Aga seda Tarmo ei öelnud. Kui peremees või
keegi teine midagi kahtlustaski, siis Tarmosse see enam ei
puutunud. Tema asutas ennast proua Michelsoni ja Jaagupiga
tagasiteele, oli üldse väga sõnaaher. Aeg-ajalt
käis ta vaatamas aidas magavat Kadrit, silitas ta pead ja
mõtles, et peaks enne ära minema, kui tüdruk
üles ärkab. Ja et Kadri oma suud paotaks, seda ta ei
kartnud. Lihtsalt ei kartnud.
Palkide järgi peremees sel päeval siiski ei
läinud, tegi suure osa hommikust tagatoas
kirjatööd oma ajalehe tarbeks ning sõi ja
jõi mehemoodi. Tarmot ja proua Michelsoni samuti nii
lihtsalt minema ei lastud, neile pakuti head ja paremat,
näidati talu ja tänati südamepõhjast.
Üheks ööks keelitati neid veel jääma.
Peremees pinnis Tarmot kõvasti oma haiguse ja doktor
Köhleri üle -- naised ju rääkisid, mida nad
näinud olid -- aga nõid jäi
sõnaahtraks.
«Mis lännu, see lännu,» kostis ta
mokaotsast.
«Ja õige on,» ohkas peremees lõpuks.
«On halvad ajad möödas, tuleb ikke tulevate aegade
peale vaadata. Kui mina sääl sängis lamasin ja oma
surma peale mõtlesin, tuli kangeste hale tunne, et mis
kõik tegemata jääb. Mitte enda üle polnud
kahju, vaid oma isamaa pärast. Mitte ei taha minu süda
lubada, et selle toimetused Hurda-suguste ja...« mees
vakatas, heitis kiire pilgu proua Michelsoni poole ja
köhatas. Nad seisid Pärnu jõe kaldal, mis juba
üsna kõrgele tõusnud. Allavoolu triivisid
väiksemad jääkamakad, mis veel sulada polnud
jõudnud. Ent küllap kevadpäike nendega varsti
hakkama saab.
«Lähme parem toa poole,» sõnas peremees.
«Ma tahtsin sinu käest, Tarmo, ja proua Michelsoni
käest samuti ühe kirjatöö kohta
pärida.»
Neile loeti ette see «kirjatöö» ja proua
Michelsonil oli selle kohta üsna palju arvamisi. Tarmol
mitte ja ta mõtiskles, et peaks varavalges teele asuma.
Kaarikusõitu linnaproua seltsis tahtis ta sedakorda
vältida. Nii oligi, et Tarmo ja proua Julie kuulasid tummalt
kõrval, kuidas Carl Robert Jakobson ja Lydia Koidula
1882.aasta aprillikuu esimese «Sakala» juhtkirja
üle mõtteid vahetasid. Tegeles see kirjatükk
jälle jahiõigusega ja Kurgja peremees nõudis
Tarmolt, et kas Põlva kandis mõisnikud samuti
loodust ei mõista au sees pidada, küttivad kui palju
ja kuidas juhtub ning parema saagi puudumisel ka talumeeste koeri
ja kasse maha lasevad.
Tarmo ei vastanud. Mitte et ta polnuks pärijaga
nõus olnud ja ise tunnistajaks olnud, mismoodi viinast
hullunud mehed jahte peavad ja lõbu pärast karusid ja
põtru mõrvavad. Aga ta ei uskunud, et
kirjasõnaga selliste asjade vastu hakkama saab.
«Mina olen lugenud,» pistis Lydia arglikult vahele,
«saksakeelsetest seitungitest, et talupoegi endeid loomade
ja lindude südametunnistuseta tapjateks nimetatakse,
salaküttideks ja metsavarasteks. Et nemad pole korraliku
haridust saanud.»
«Eesti talumees ei saa metsa varastada,»
kähistas peremees. «Ja mis haridusse puutub, siis
esmalt ei õpeta kirikherrad looduse õpetust mitte
nõnda, nagu nad seda peaksivad tegema. Suurema jao Talina
koolides ei saa lapsed muud looduse õpetust, kui seda,
kuida Iisraeli rahvas kõrbes nii palju vuttisid maha
lõivad, et neil suud haisema hakkasid ja kuidas Simson
tule rebaste sappa pani. Ja see asi peab nüüd ära
muutuma!»
Kaua kestis arutelu sauna tagakambris, justkui polekski
peremees öösel veel nõiduse käes surmaga
võidelnud. Nüüd oli ta elus ning rohkem kui
varem teo- ja võitlustahet täis. Perenaine Juliel
polnud palju öelda, ta vaatas kummalisel pilgul proua
Michelsoni, kui viimase kortsulised ja aukuvajunud silmalugudele
ilmusid naerukurrud, siis perenaine ainult kissitas silmi.
Aga kaua ei pidanud mees hoogsat jutuajamist vastu, tema
tervis oli ikka veel nõrk ja raskest tõvest mitte
täielikult taastunud. Pikkamööda vajus ta pea
rinnale ja mees hakkas -- pea veel endiselt mõtteid
täis ja katkenud sõnad huulil -- norskama.
«Teie kurnasite ta jälle ära,» lausus
perenaine etteheitvalt proua Michelsonile. Viimane tahtis midagi
öelda, kahvatas, sõnad jäid talle kurku kinni --
ta tõusis siis ja läks toast välja.
Julie võttis oma mehe pea ettevaatlikult sülle,
silitas hellalt ta tumedaid juukseid ja nuuksatas. Liiga palju
oli ta pidanud viimaste päevade jooksul läbi elama.
Magava mehe ja naise vastasseinas oli kitsas saunaaken. Tarmo
nägi, kuidas proua Michelsoni nägu väljastpoolt
sellele väga lähedale kummardas, kuidas toas
põlevate küünalde leekide peegeldused tema palel
tantsisklesid -- ja siis -- nagu oleksid leegid naise silmad
valla päästnud, voolasid üle tema põskede
ja läbi küünlasära pisarad. Varsti nägu
kadus ja Tarmo kuulis kaarikurataste vura, mis taluõuelt
kitsa metsatee poole suundus.
November-detsember 2000
|