|
[ Jutt |
Jutulabor: mai 2001 |
Uued arvustused ]
Lõpuks siis ka sellest, kuivõrd Sänna-Tarmo ravikunst mõjus. Carl Robert Jakobson suri 19. märtsil 1882.
| 11.05.2001 13:04:23 |
Lille'i linna timukas |
Armas krahv!
Bonjour! Comment ca va?
Tänan abi eest.
Juhul, kui nõid palgati välismaalt, vististi keegi von Vickers, siis milleks need kolm skemaatilist tola?
Ehkki need kolm kehastasid autori meelest saksameelsust ja tagurlikku poliitilist meelt, võinuks von Vickersi enda ja Sänna Tarmo nõiatants vingem välja näha.
Ja veel, kas luterlik Eesti rüütelkond oleks ikka palganud kellegi "püha isa" katoliku kirikust?
Kõik need spekulatsioonid aga muidugi ei kahanda sõber Indreku teose väärtust.
Au revoir, mon cher ami
| 11.05.2001 09:08:22 |
krahv |
Timukale, kes mindki raskel tunnil alati aidanud.
Idee näis olevat rüütelkonna vandenõus ohtliku ja tüütu vastaspoliitiku vastu. Ta tuli bez shuma, bez põli ära koristada, et ei jääks mingit kahtlust mõrvast. Selleks korraldati tender ja valiti teenusepakkuja. See oligi see haigus, mille tõttu CRJ otsad andis.
Pisut selgitusi sulle, sõber. Tegu oli rüütelkonna vandenõuga, tihho, bez shuma, bez põli ära koristada tüütu ja ohtlikuks muutunud poliitik. nähtavasti kasutati selleks välismaalt palgatud nõida. oluline oli, et keegi ei kahtlustaks mingit mõrva, asi pidi loomulik välja nägema.
bonjour, mon ami
| 10.05.2001 21:03:42 |
Lille'i linna timukas |
Tõesti, no tõesti! Lööge või pea otsast, mitte ei saa pihta. Eks ta ole minu probleem tõesti, kuid tahaksin teksti laial rinnal nautida. Sestap paluksin pisut kommentaare, mis siis see jutu idee ja lõpp olid... Poliitiline salamõrv Vatikani käe läbi? Sõbratapp kui rafineeritud kättemaks Tarmole nõidparuni hukkamise eest?
Roimaritekolmiku juhuslik näpuharjutus mõisapööningult leitud räbaldunud loitsuraamatu toel? Visake mõni õlekõrsgi.
Sii-Kjuu-Bii sarkasm on nagu vist veic kohatuvõitu? Ei adu nagu asja olemust?
Õige! Seltsimehed politrukid, pange rahvavaenlasele, kes ideoloogiliselt kaxislisaebaõige, ikka täie rauaga! Sest kunst, teatavasti, kuulub rahvale & peab vastama parasjagu valitseva partei suunale! Jutu väärtuse määrab ju ainult temas tuvastatav poliitiline kallak! Uraaaaa!
Lugu, muide, on hea. Kuigi Hargla oskab paremini ka. Aga eriti too nauditava stiilitajuga kirjutatud tegelaskõne . . .
"Ähmaselt mäletas ta, kuidas Tarmo ennast samuti väikesesse kambrisse poetas ja teraselt kõike jälgis. Ta isegi mäletas oma armsama suurt kogu voodil tekkide all lebamas, nii rahulik ilme näol, ja
seda, kuidas tema habemesse tilkusid tema seadusliku abikaasa pisarad. Aga ta ei suutnud kokku viia Tarmo endist pühendumust ja visadust ravi kallal ja nüüdset eemalolevat ning otsekui ükskõikset ilmet."
tõin selle lõigu ära seetõttu et siin sisalduv on see mis mind vist selle jutu juures kõige rohkem häiris - vasturääkivus. kui armas lydia ühelt poolt mainib et mäletas tarmot teraselt kõike jälgimas ja sinna otsa mainib et teda hämmastas eemalolev ilme tarmo näol...sellistest näidetest jutt kubises - ma ei tea kas see oli neist just kõige parem aga hetkel ei viitsi neid juurde lisada ja vaevalt selleks ka vajadust on. tegelikult tahtsin ma seda öelda et jutt ei meeldinud kohe üldse. tegelased olid justkui papist välja lõigatud ja näod kehvasti pähe maalitud.
Üks eesti ulmkonna juhtfiguuridest ütles Siim Veskimehe "Naeratust aastate tagant" kommenteerides, et hea materjal on ära raisatud (millega mina BTW ei nõustunud)... No vaat' selle käesoleva loo puhul tekkis minul selline mõte. Idee on hea, aga teostus... mnjah. Üldiselt ma nõustun pea täielikult Rauli arvustusega.
Mis puutub võimalustesse, mille vahel väidetavalt kaheks jagunetakse, siis neist ainult üks on väärt, et seda valida -- ja see on KOLMAS võimalus. Niipaljukest siis poliitikast. Üldiselt pole mul midagi selle vastu, kui autor oma loomingus oma poliitilisi veendumusi kajastab (olgu või pentsikult), kui ta ei tee seda mingi kõrgemalt etteantud programmi järgi või lameda propagandana a la "Boljshoi denj na planete Tshungr". Sellele tasemele pole tänapäeva eesti tegijatest veel keegi laskunud, nii et mina ei virise ega vigise sel teemal. Tõtt-öelda on tugevat toimetamist vajav, kuid siiralt kirjutatud tükk sümpaatsem korraliku käsitööga valmisnikerdatud sisutühjast üllitisest -- kes tahab, võib siit vihje välja lugeda.
Nojah, BAASis sai tekst mult viie, aga puudusi on. Lille'i timuk pole vist küll jutu ideele ja lõpule päris hästi pihta saanud, aga OK, see pole tõesti minu probleem.
Vaimustama pani tõesti see leidlikkus, millega Hargla antud juhul ajaloolised kujud fiktsiooni tõi. Need ajaloolised kujud ise enam nii rõõmust rõkkama ei pannud. Olid kuidagi kole visandlikud ja skemaatilised. Vähem Jakobson, karjuvalt lausa aga Koidula.
Häirima laiemalt jäi mingi selline üldisem visandlikkus. Et ei tekkinud nagu sellist reaalset Ärkamisaja pilti sisseminekut. Olustik-ajaloolisi detaile oli selleks liigvähe. Et oleks võinud nagu rohkem ja mahlakamaid detaile olla, mis stoorit ja tegelasi selle reaalse ajalookontekstiga seoks. Praegu jäi selline Bornhöhe «Tasuja» amatöörajaloo mulje. Mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt.
Kiitust väärib aga just see, et Hargla suutis leida meie oma ajaloost sellise intrigeeriva seiga, kuhu saaks oma eksortsismiskeemi püstitada.
Iseasi on muidugi Jakobsoni kuju ja poliitilised sedastused. Noh, selles küsimuses oleks Hargla esitus ilmselt 50ndail mõne kõrge kirjanduspreemia toonud, praegu tundub see aga lihtsalt pentsik.
Ilmselt on aga seegi vaid järjekordne eestlaste traagika, et jagunetakse kaheks küsimuses, kummalt poolt tuleb suurem oht, kas vene või saksa. Pidades ennast siiski terve mõistusega inimeseks, kes veidi ajalugu tunneb ja teeb vahet suuremate ja väiksemate numbrite vahel ning aimates, millist käitumist iseloomustab sõna «genotsiid,» ei ole IMHO siin reaalselt mingit valikuvõimalust ning Hargla karjatus-sedastus on lihtsalt PENTSIK!
| 08.05.2001 16:01:52 |
Lille'i linna timukas |
Meeldis, isegi väga. Hargla olustikutundmine ja dialgoogimeisterlikkus on vaimustavad ning leidlikkus, millega antud juhul ajaloolised kujud fiktsiooni tuua, samuti. Kuid ma ei saanud aru, kas oli mingi eriline mõte lasta Jakobsoni langeda jabura rituaalvandenõu ohvriks. See ei ole eriti usutav idee - no kas poleks salamõrtsuka kuul jahi ajal kergem? Nagu teame, andis Jakobson varsti niikuinii otsad, haiguse tõttu. Kas Sänna Tarmo seda tema näost ei lugenud:-))
Aga kokkuvõttes - geniaalne.
| 07.05.2001 19:09:43 |
Tarts |
Järgneb järjekordne kiidulaul Harglale ja tema kirjutamiseoskusele ja yldse vaimlistele omadustele. Tundub, et viha sakste vastu on ikka veel eesti rahvas nii suur, et lugedes nende pahategudest ja sellest, kuidas kuri oma karistuse saab, syda ikka soojaks läheb. Tubli härra Hargla, antagu ikka sakstele malka!
|
