Minu aknast avaneb vaade Gayomardile.
Siit kaugelt paistab ta ilusa kireva ja värvilisena, nagu
päris elusolendina, mis hingab, mõtleb ja liigutab.
Ta liigubki, kuigi siit on seda raske näha, tegelikult
tiirleme meie ümber Gayomardi. Meie, siin, Haomal.
On hommik, või vähemalt see, mida me siin
hommikuks nimetame. Ma leban voodis, aken on avatud ja vaatan,
naudin Gayomardi ilu. Ta on nii suur, et täidab peaaegu
üleni kogu vaatevälja. Ülev, suur ja kaunis. Miks
ta ei peakski seda olema? Gayomard on ju terve maailm.
***
Kui tüdruk üle aasa jooksis, paljajalu
kastemärjas rohus ja esimesi kevadõisi tallas, ei
mõelnud ta sõnale transformeerimine. Ta oli seda
loomulikult kuulnud, nagu ka teisi keerulisi sõnu, mida
Haomal elades ikka kuuleb -- nagu orbitaalkaitse, perifeeria,
komandotorn, apogeelkiir ja muud seesugust. Aga sõnad
õhk, lilled, rohi, aas ja jänesed ei seostunud talle
sõnaga transformeerimine. Võib olla
sellepärast, et see oli olnud nii ammu ja isa kabineti
seinal rippuv süngetes toonides maal, mis kujutas
künklikku, kollakashalli, isegi vaadates külma ja
õhuta kiviklibust maastikku, ei saanud ju kuidagi olla
seoses Neljakümne Jänese Aasaga. Ta teadis, mida ta
pidi teadma, et jäneseid oli alguses tõesti olnud
nelikümmend aga nüüd on neid palju rohkem, et nad
ei karda teda, ja et nendega saab mängida.
Nii et transformeerimine ei olnud mitte see sõna, mis
talle üle küngaste lipates meelde tuli. Kodu,
Laevaplats, Mügarik -- nii nimetas ta siin kõike ning
võõraid sõnu polnud tarvis. Kauguses kumavad
ehitiste siluetid ja neidki teab ta omapandud nimede järgi.
Seal on ja peaaegu silmapiiril, kõrgustesse kerkiv Vinguv
Torn. Vingumist on kuulda, siis kui talle lähemale minna aga
seda ei tohi teha. Ja päris lähedale jõuaks
alles õhtuks. Teine torn -- Kaugepoole Torn -- siit ei
paista.
Igal juhul oli see Laevaplats, mille poole ta jooksis, et
saabuvat laeva tervitada. Mitte et see suursündmus oleks
olnud, pigem rutiini sekka kuuluv elevus. Hallid ja
ümmargused, mummu-kujulised majasuurused laevad on
Gayomardilt, süstikud. Kõik ülejäänud
-- ja neid tuleb väga harva -- on Ruumist. See
tähendab, et nad võivad olla ükskõik
kust. Nendest maailmatest, mida ta oma holoõpetajast
vaatab. Nad on ühed osad ülisuurtest ruumilaevadest,
mis jäävad ise kuhugi üles ja sealt tulevad
inimesed asju ajama. Mis asju, seda tüdruk ei teadnud.
Täna oli ta ühe laeva, ühe süstiku juba
maha maganud.
See oli tulnud alt, taevaavarust täitvalt
Gayomardilt, oli kasvanud välja imepisikesest täpist,
kuni muutus ümmarguseks mummuks ja laskunud sumeda undamise
saatel.
Kodu on Laskumisplatsi lähedal. Ta oli näinud,
kuidas kaks meest mummust väljusid ja isa juurde
läksid. Nüüd oli saabumas aga üks teine laev.
Sealt kuskilt väga kaugelt. Ja see tähendas, et kuskil
nende kohal ripub suur ruumilaev. Inimesed, kes Ruumist tulevad,
on alati imelikud ja teistsugused. Mitte ainult, et nende
nahavärv võib olla kollane või helepruun, nad
on ka pikemad, astuvad kummaliselt, kõnelevad
naljakalt.
Ruumilaeva süstik laskus. Piklik kapsel, veidrate
eraldusmärkidega. Laskus kuidagi loperdades ja imelikult,
nagu ei suunanuks teda Loots, nagu tüdruk oli kuulnud isa
nimetamas süsteemi, mis laskuja aparaadil ohutult ja
vaevata alla tulla laseb.
***
Isa nimi Aotlhec Zapardi ja kuulas kannatlikult kahe Gayomardi
Julgeolekuteenistuse agendi juttu, kes olid saabunud hommikul.
Mehed olid närvilised ja varjasid seda halvasti. Nad olid
Gayomardile komandeeritud hiljuti, mõned aastad tagasi,
kui sõda oli alanud. Sõda käis kuskil kaugel
ja keegi polnud uskunud, et see ka siinset ruuminurka puudutab.
Aga puudutas.
«Meteoorpommid,» sõnas agent.
«Kõige vastikuma purustusjõuga. Ebainimlik
relv.»
«Ükski relv pole inimlik,» märkis Aolthec.
«Mina pole elus ühtegi käes hoidnud. Mulle piisab
tornidest täiesti.»
«Siis tuleb seda varsti tegema hakata, mees!» sekkus
teine agent. «Terve maailm on hädaohus.»
Nad olid kohas, mida tüdruk nimetas Koduks. Sest ta elas
siin. Kodu moodustas õieti alumise korruse ehitisest,
mille ülemised ruumid olid mõeldud valvekeskuseks.
Hiiglaslik ehitis, mis kontrollis Torne. Alfa ja Beetatorn asusid
Haoma poolustel, täpselt selle Gayomardi kaaslase
ümbermõõdu vastaskülgedel.
«Ma poleks iialgi uskunud, et mul tuleb seda teha,»
ohkas Zapardi, ehk Majakavaht, nagu teda Haomal kutsuti.
«See pole muidugi keeruline... aga teeb veidi
kõhedaks, mõistate.»
«Ei mõista,» kähvas agent. Zapardi ei
saanudki kunagi teada, mis ta nimi oli, sest enda esitlemisel oli
ta samuti kiiresti kähvanud mingi arusaamautu nime ja
läinud kohe asja juurde. Teise agendi eesnimi oli Roland,
niipalju oli Zapardi aru saanud. «Ei mõista,»
rääkis nimetu edasi. «Ja see pole ka tähtis.
Siin on teile presidendi käsupaneel. Te teate, mida edasi
teha.»
Jah, Zapardi teadis. Ta sisestab paneeli Kodus, ehk Haoma
Orbitaalkaitse juhtimiskeskusse peamällu ning lisab koodi.
Püha Koodi, nagu ta seda endamisi nimetas. Koodi, mis
käivitab Haoma sisse ehitatud väljageneraatorid, ja
need omakorda edastavad käsu Tornidele. Siis hakkavad Alfa
ja Beeta tööle. Kõike seda on võimalik
teha sekundite jooksul, ta oli seda aastaid harjutanud, kuigi ei
uskunud, et seda kunagi tarvis võiks minna. Aga ometi
läks.
«Meteoorpommid,» pomises Zapardi. «Ma pole
üldse kindel, kas orbitaalkaitse nende vastu
aitab.»
«Teadlased -- niipalju kui neid Gayomardil on --
väidavad, et peaks aitama. Vähemalt mingil
määral,» sõnas Roland. «Kui nad
eksivad, siis on see neil elus viimane kord eksida. Kuigi sel
palju tähtsust ei ole.»
«Ja mida nad tahavad? Ma mõtlen need
terroristid.»
Agendid vahetasid pilke.
«Kapitulatsiooni,» ütles siis Roland. «Nad
nõuavad, et Gayomard lõpetaks tooraine tootmise, et
me ei varustaks Impeeriumi laevu kütusega. Vastasel korral
lasevad nad meie pihta oma meteoorpommid. Nende pommitaja asub
praeguseks juba laskekauguses. Ultimaatum hakkas tiksuma,»
Roland vaatas kella, «pool tundi tagasi. Alistumise
märgiks peame täna õhtuks hävitama
kõik transportlaevad.»
«Kas nad teavad Tornidest?» küsis Zapardi.
«Kindlasti. Aga tõenäoliselt loodavad, et
meteoorpomm on tugevam,» arvas nimetu agent. Aga see ei
kõlanud väga veenvalt.
«Kui kaua meile aega anti?»
«Kui kaua kulub transportlaevastiku
hävitamiseks?» muigas nimetu agent mornilt
vastuseks.
«Ma ei tea,» kehitas Zapardi õlgu. «Pool
tundi?» pakkus ta.
Agendid vaikisid. «Sel pole praegu tähtsust. Ma
tahan näha, kuidas te orbitaalkaitse sisse
lülitate,» ütles Roland lõpuks.
«Ja ärge unustage kanalit programmeerimast,»
lisas teine.
«Ei unusta,» urises Zapardi. Mõne minuti
jooksul said Tornid aktiveeritud. Gayonardi ümbritses
nähtamatu eesriie. Kolm meest seisid juhtimiskeskuse
pearuumis, mis oli ehitatud aastakümneid tagasi, veidi
hiljem, kui oli terraformeeritud kogu Haoma. Algul taheti siia
rajada midagi sanatooriumi taolist, kuid kui selgus, et
Gayomardil asuvad rikkalikud toorainemaardlad, siis otsustati
strateegiliste eesmärkide nimel kaaslasele hoopis
orbitaalkaitsesüsteem rajada. Mõned hiiglaslikud
ehitised ja kõige selle käigushoidmiseks oli tarvis
vaid viit inimest. Üks juhtimiskeskusesse -- Majakavahiks,
kaks kummasegi Torni ja kaks Mügarikku -- energiablokki, mis
hoiab üleval terraformeerimise saavutusi ja hiiglaslikke
generaatoreid Haoma südames. Viis teenistujat pluss nende
perekonnaliikmed. Üheksa inimest, rohkem ei elanud Haomal
kedagi. Peale jäneste ja mingite putukate.
Kolm meest seisid ja mõtlesid, et miks nad midagi ei
tunne, miks nad ei taju mingitki vibreerimist ega üldse
mitte midagi. Et kaitsev eesriie töötab, andis
märku vaid vilkuv violetne märgutuli ruumi lae all.
«Ja nüüd,» sõnas Zapardi, «ma
paluksin teil lahkuda.»
Agendid noogutasid. Majakavaht peab sulgema juhtimiskeskuse.
Ja see jääb tema saladuseks. Mitte keegi ei tea
Püha Koodi, millega Tornid aktiveeriti ja millega saab neid
taas välja lülitada ja mitte keegi ei tohi teada
saladust, kuidas juhtimiskeskus suletakse.
Majakavaht ja kõik Haoma asukad lahkuvad nüüd
alla, Gayomardile. Haomale jäävad vaid Tornid.
Ja jänesed.
Kui vaenlane üritab Haomat sodiks lasta, et niiviisi
orbitaalkaitsest vabaneda... noh, ta võib ju proovida.
Haoma pole ainult kaitsev, ta on ka ründaja. Kena väike
roheline oaasike, keset külma kosmost, mille südames
asub Gayomardi rusikas. Pärast eesriide aktiveerimist muutub
siin kõik automaatseks. Mügarikust mõnisada
miili lääne poole, avaneb hiiglaslik luuk, millest
kiikab välja teleskoop. Märgates lähenevat ohtu,
nagu näiteks kavala vaenlase rakett, fikseerib teleskoop
suuna ja siis avaneb üks teine luuk. «Ahriman»
pandi kunagi selle Impeeriumi hävitusraketi nimeks. Kui ta
Haoma pinda installeeriti, kinnitasid teadlased, et ta
väärib oma nimetust. Täielikult.
Haoma saab suletuks surmatoovaks ja surmavältivaks
kohaks, millele pääseb ligi ainult kanalit kaudu, mille
programmeerib Majakavaht. Majakavaht Zapardi, kes kunagi andis
vande Imperaatori satraabile Gayomardil ja on kümne aasta
ustavalt Haomal riiki teeninud ja tütart kasvatanud.
Ja siis ütles juhtimiskeskuse kompuutri mahe
naisehääl: «Alustan evakuatsiooniga. Tundmatu
külaline maandus.»
«Misasja?» küsisid agendid ühest
suust.
«Võimatu,» hüüdis Zapardi.
«Keegi pole laskumisluba palunud. Laskumissüsteemid ei
tööta, ma lülitasin nad peale teie saabumist
välja.»
«Siis tuli keegi luba küsimata,» märkis
Roland. «Need saavad olla ainult...»
«Moana,» kähistas Zapardi äkki kohkunult.
«Moana on seal.»
***
Ruumilaeva süstik suitses. Ta oligi end laskudes
praktiliselt kasutamiskõlbmatuks kukkunud, ilma Lootsita
ei saa maanduda, sadam ei võta sind lihtsalt vastu,
ignoreerib, ei lülita sisse gravitatsioonistabilisaatorit,
ei käivita ühtegi süsteemi laeva
vastuvõtuks. Aga see süstik oligi nähtavasti
kutsumata külaskäikudeks ehitatud, sest tema seest
olevast turvakambrist väljunud kaks mees olid täiesti
terved ja vigastamata.
Veel enam, nad olid heas tujus ja relvastatud. Nad vestlesid
Moanaga, kui Zapardi kahe agendi saatel Laskumisplatsi
ääres maa-alusest kanalist väljus.
«Moana!» karjus Zapardi.
«Issi,» hüüdis tüdruk vastu ja
lehvitas. Tal ei paistnud midagi viga olevat. Isa nähes
astus ta sammu meeste juurest eemale ja tahtis isale vastu
joosta, kuid mustas kombinesoonis mees pani käe ta
õlale ja tüdruk tardus paigale. «Oota,»
sosistas ta leebelt, «sa ei saa praegu oma issi juurde
minna. Lihtsalt ole natuke siin meiega ja pärast lähed,
eks? Sa ei karda ju meid?»
Tüdruk ei olnud kartnud. Ta oli kartnud ainult
sellepärast, et süstik nii imelikult laskus ja maha
prantsatas, ta oli kartnud, et seesolijatega võis
midagi halba juhtuda. Aga kui mehed välja tulid, siis ta
enam ei kartnud. Nad olid teda lahkelt kõnetanud ja
igasugu asju pärinud, ning Moana sai uhkelt vastata, kui
palju ta Haoma asjadest teadis. Tornidest, Mügarikust ja
Kodust. Ja siis oli Vinguvast Tornist sähvatanud hele
valguskihk, mida Moana polnud kunagi varem näinud. Ta
ütles meestele ausalt, et ei tea, mis see oli. Ära
muretse, vastasid mehed. Meie teame.
Ja nüüd: «Sa ei saa praegu oma issi juurde
minna!»
«Miks?» kogeles Moana ja tundis hakkab kartma.
«Kui sa lähed,» vastas mees, «juhtub
kaugel Ruumis tervete maailmadega midagi väga halba. Sa ei
taha ju seda?»
Moana raputas aeglaselt pead.
«Laske tüdruk lahti!» röögatas
Zapardi. Neid lahutas Laskumisplatsil mõnikümmend
meetrit. Agendid olid relvad välja tõmmanud, kuid
said kohe aru, et terroristide haubitsate vastu nad ei saa.
Mõlemal tulnukal oli seljas torujas minihaubits. Nad ei
pea seda isegi kasutama, piisab ainult suunamisest objekti
poole. Kõik elav muutub viivitamatult kärssavaks
haisvaks lihahunnikuks.
Üks terrorist astus Zapardi ja agentide poole. Ta
kõndis aeglaselt ja rahulikult, seisatas meeste ees.
«Laske mu tütar lahti!» hüüdis
majakavaht veel kord. «Elajad, laske ta lahti!»
«Alhardes,» kummardas tulnuk kergelt. «Minu
nimi on Alhardes. Inimese Vabastusarmee seersant. Meie vahel
kehtib sõjaseisukord. Tüdruk on pantvang.»
«Laske ta lahti!» kähistas Zapardi ja agendid
pidi teda kinni hoidma, et ta seersandile kallale ei
sööstaks.
«Hoopis teie näikse pantvang olevat,»
sõnas Roland. «Teie süstik on rusudeks. Te ei
lahku siit enam.»
«Ma tean,» vastas Alhardes. «Me oleme sellega
arvestanud. Te ei täitnud ultimaatumit.»
«Ultimaatumit,» sosistas Zapardi.
«Teile anti pool tundi transportlaevastiku
hävitamiseks. Vastasel korral teeme seda meie. Ja
kõik maardlad samuti, kogu teie infrastruktuuri.»
«Seal on inimesed!» ütles nimetu agent.
«Seal on terve maailm!»
«Meil pole valikut,» vastas seersant.
«Sõjaseisukord. Me tulime võitma ja meil on
kiire.»
«Te pole arvesse võtnud, et Gayomard....»
alustas Roland.
«Need pole läbirääkimised!»
lõikas Inimese Vabastusarmee seersant. «Mul pole
volitusi läbirääkimiste pidamiseks, vaid käsk
ja ülesanne. Ma küsin ainult ühe korra -- kas te
tahate lahingut ja surra, sest meie haubitsad on teie
mängupüstolitest üle, või kõrvaldate
viivitamatult orbitaalkaitse?»
«Et te hävitaksite terve maailma?»
«See oli teie otsus. Te ei täitnud
ultimaatumit.»
Zapardi tajus, tajus seitsmenda või kaheksanda
meelega, kuidas Roland tema selja taga hästi aeglaselt
kätt liigutas. Ehk vaid millimeetreid nihkus see, kohendas
end, tõmbus pingule. Ta nägi seersandi vööl
lühikest kõverat pussnuga. Kahtlemata oli selline ka
teisel terroristil, sellel, kes ühe käega Moanat kinni
hoidis. Zapardi teadis, mis nüüd järgneb.
«Orbitaalkaitset ei saa maha võtta,»
ütles Roland.
«Vale. Saab küll. Aga ma ei hakka vaidlema.
Kõigepealt sureb tüdruk. Me ei tahaks seda teha, aga
mis maksab üks elu terve maailma kõrval?»
Maksab küll, mõtles Zapardi. Aga kõige
väärtuslikum on siin tema elu. Tema teab ainsana,
kuidas kaitset maha võtta. Nii et kõigepealt sureb
tema ise. Ta oli näinud seda Rolandi silmadest, teadis, et
see mees ei kõhkleks tapmast. Eriti veel kui mängus
on terve maailmatäis elusid. Aga võibolla sureks ta
Moanaga üheaegselt. Ka seersandi kaaslane ei
kõhkleks. Embleem nende käisel -- valge sisalik --
rääkis ainult ühest. See on surmarühm. Nad on
valmis surema ja tapma, sinna valitaksegi juba surnuid. Neil pole
enam hinge; nad on võitlejad, kes kaalutlevad ja tapavad
ning surevad kui tarvis. Inimese Vabastusarmee. Võib olla
näeb Moana, kuidas tema isa torkest seljatagant kokku
variseb, siis lõigatakse ka tüdruku kõri
läbi. Ehk tema, Zapardi, isegi jõuab veel seda
näha. Siis tapetakse kaks agenti. Aga Gayomard... Gayomard
jääb ellu.
«Issi,» kandus Zapardini Moana vaikne tihkumine.
Teine terrorist tõmbas vöölt kõvera
pussi.
«See on mõttetu,» hüüatas Roland.
«Te ei võida midagi, kui tüdruku
tapate.»
«Kui te ta tapate,» ütles Zapardi vaikselt,
suunates oma pilgu otse seersandi silmadesse, sundides selle
jäiseks ja kõnekaks, «võite tappa ka
mind.»
Ta tundis enda ümber õhus jäigastumist.
Agendid jätsid ühe hingetõmbe vahele. Seersant
vastas ta pilgule ja selles kumas arusaamine. Nüüd,
mõtles Majakavaht, nüüd tõmbab Roland
taskust mürgiampulli, või mis see ka poleks. Ka
julgeolekuteenistuse agendid on valmis surema.
Roland liigutas kätt.
Zapardi hüppas.
Haubitsasisin.
«Issiiiii!!!»
Zapardi lõi kukkudes pea vastu Laskumisplatsi betooni,
kriimustas küünarnukid veriseks. Kui ta pead
tõstis, nägi ta kärssavat lihahunnikut, mis pool
hetke tagasi oli olnud agent, kelle nime ta kunagi teada ei
saanud ja agent Roland. Neil polnud enam vahet. Laibakuhila taga
täitis silmapiiri Gayomard, Moana käed klammerdusid
Zapardi kaela ümber.
«Teil on üks minut orbitaalkaitse
väljalülitamiseks,» ütles seersant.
«Vastasel korral...»
«Poolteist minutit,» sõnas Zapardi. «Mul
läheb tarvis poolteist minutit.»
***
Kõik üheksa Haoma asukat seisid Mügariku
künkal ja vaatasid, kuid taamal laiuv hiiglasuur Gayomard
hävis. Nad vaatasid aga ei näinud. Nad kõik
vaatasid aga ei näinud, kuidas hukkusid sajad tuhanded
inimesed, hävisid linnad. Hävis terve maailm. Siit,
kaaslaselt, paistis, nagu oleks ähmased värvilaigud
lõuendil iseenesest kohti vahetanud, üksteisega
segunenud, natuke värelenud, võbelenud. Kuulda polnud
midagi.
Nad kõik nutsid.
Paar sammu eemal seisid kaks terroristi, Inimese Vabastusarmee
võitlejat. Nende ülesanne oli täidetud.
Zapardi surus tihkuvat Moanat tugevalt enda vastu. Ta ei
suutnud kuidagi suruda maha tunnet, et oli just
päästnud terve maailma.
***
«See on võimatu, et Laskumisplatsi
töökojas pole bioterase töökoda!»
Zapardi raputas pead. «Mul pole töökoda. Mul on
süstik. Ta pole küll mõeldud Ruumilaevale
transporteerumiseks aga see on ainus võimalus. Kui teid
siia just otsima ei tulda.»
«Neil pole aega. Aga see süstik... Kui sellel on
automaatjuhtimine, saadame me selle Haomale tagasi.»
«Võite ta enda Vabastusarmeele jätta. Ja
kaduge siit. Ma ei taha teid siin enam näha. Mitte
sekundikski.»
«Me saadame ta siiski tagasi.»
«Pole tarvis. Meil pole niikuinii enam kuhugi
minna.»
***
Minu aknast paistab Gayomard.
Ta on üüratu ja ilus, täidab kogu taevalaotuse.
Räägitakse, et see on ilus planeet... Seal on palju
metsa, mägesid ja orge, suured ookeanid. Aga on ka
elutühjad kõrbed, rusud, varemed. Peale pommitamist
purskusid vulkaanid, need, kes ei hukkunud tabamuse käes,
jäid laava alla või matsid nad enda alla üle
kallaste paisatud ookeanid ja tuhk.
Ma pole kunagi Gayomardil käinud, ma tahan et ta
jääks mulle igaveseks meelde sellisena, nagu aknast
näen, kui hommikul silmad avan. Siit aknast näen ma
tervet maailma, seal all aga ehk ainult killukest
maailmast.
Täna hommikul sõime me viimast korda üle pika
aja koos hommikust. Mina, minu mees, keda ma ikka Mügariku-
onu pojaks kutsun ja minu poeg. Õhtul lendab mu poeg
ära. Lendab alla. Ta ütleb, et see on tema kohus
ja ma olen temaga nõus. Iga kätepaar on kallis, et
uuesti üles ehitada linnad ja kaevandused, taastada
kosmodroom, luu võimalused eluks. Lõpuks on ju
Gayomard terve maailm ja oleks inetu lasta tal niiviisi rusudes
seista. Ka Vabastusarmeel on toorainet tarvis. Päeval
käisime me isa haual ja panime sinna mõned
Neljakümne Jänese aasalt murtud lilled. Minu poeg
mäletab teda ähmaselt, sest isa ei elanud kaua. Ilmselt
ongi raske kaua elada, kui sul on terve hävitatud maailma
pärast südant valutada. Ta ei rääkinud oma
valust kunagi aga me kõik teadsime, kuidas see teda
hävitab ja sööb. Mitte keegi meist ei teinud talle
iial etteheiteid ja mina olin ju viimane, kes seda saanuks teha.
Ma sain varakult aru, et ainult minu lähedus võib isa
valu kuidagi leevendada ja sellepärast ma ei lahkunudki
kunagi Haomalt. Tal oli tarvis oma väikest Moanat, et teada,
et oli toiminud õigesti. Ta ei küsinud minult kunagi,
mida ma arvasin, kui nägin haljast terast oma kaela
lähedal ja tundsin õlal raudse käe pigistust. Ta
ei küsinud aga ma oleksin talle öelnud, et minu jaoks
oli terve maailm siin Haomal, oma isa juures. Ma poleks talle
iialgi andestanud, kui ta oleks lasknud ennast tappa. Ja
mind.
Mitte kunagi ei oleks.
Me panime isa hauale Neljakümne Jänese aasalt murtud
õied ja siis ma kallistasin Gayomardi ja soovisin talle
head teed. Ta ütles, et tuleb kindlasti tagasi ja ma usun
teda.
|