08.04.2001 |
Siim Veskimees
Tee püsti ees |
Arvustused |
«Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!»
naise hääl oli kile ja katkev.
«No mida, kullake?» pelgupaika otsiv jorin. «Ja
lõpuks, mis see meie asi on?»
«Mis see meie asi on!!!» irooniline ja natuke
hüsteeriline osatamine. «Kõik naeravad. Naabrid
naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod
naeravad!»
«Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste
üle naerda.»
«Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid
pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist
räägivad. Ja need küsimused, need on nii...
iroonilised.»
Mühatus. Vaikus.
«Ütle siis ometi midagi! Mis sa vaikid. Miks su isa
ei või olla nagu normaalsed inimesed?!»
«Ta on selline. Kosmoses käinud...»
«Jäta! Iga teine on. See et nad omal ajal
vanniahjuga lendasid, ei tee temast veel kangelast.
Nüüd on ta vana seniilne tüütus, kes arvab,
et teab maailmast kõik. Ta isegi ei suvatse minuga
rääkida. Ta kinnitab, et ei suuda mind inimeseks
lugeda, kuna ma ei oska matemaatikat! Ta räägib
kõigile, et inimene, kes ei oska matemaatikat, ei ole
päriselt inimene, vaid ligikaudne lähend, keda on
õpetatud mitte tuppa häda tegema...» Naise
hääl katkes vihase klähvatusega, natuke aega oli
ainult kuulda, kuidas ta õhku ahmib.
«Ja nüüd teeb ta ise sinna autosse! On omale
kogunud sinna kõik tema neetud elu tagavad süsteemid.
Ei lahku sealt kunagi. Käib isegi laadimas koos
autoga. Kas teda hullumajja ei saaks panna?»
«Et ta silmapilk looks endale virtuaalreaalsuse, kus ta
ikka autos istub? Mis see annab? Siin ta vähemalt teab, et
see on päris.»
«Siis tuleks talt arvutiühendus ära
võtta.»
Vaikuses oli lausa tunda, kuidas äike koguneb. «Sa
tead, et isegi sellist mõtet peetakse kuritegelikuks.
Lõpuks ei kahjusta ta kedagi. Sinu sallimatuse pärast
ei hakka keegi inimõigusi rikkuma, ja hea on. Ise sa istud
õhtudläbi virtuaalis, meie poiss peaaegu ei tulegi
sealt enam välja. Ka mina töötan enamiku aega
virtuaalis. Isa istub autos. Jäta ta ükskord
rahule.»
Vanamees muigas ja tõmbas luugi kinni.
«Nad on rumalad,» pomises ta. «Nad on
unustanud, et heli levib ka läbi seinte.»
Ta patsutas rooli ja kohendas end pisut.
«Lähme päikest võtma.»
Auto tõukas end nagu lind rõdult ära, tegi
õhus sujuva kaare ja maandus katusel. Peaaegu kogu vaba
pind oli kaetud mustade lärakatega. Auto katuselt sirutas
välja ja rullus lahti musta katte, masin tardus teiste
samasuguste tuhaliblede hulgas oma päikesepatareisid
laadima.
Vanamees oli tukastanud, ta ärkas võpatades selle
peale, et katet kergitati ja politseinik piilus tema poole.
Vanamees tundis võimukandja ära ja viipas.
Armatuurlaual välgatas sidekutsung.
«Jah?»
«Kas ma võin sisse tulla?»
«No eks sa tule.»
Üks uks avanes ja politseinik laskus vanamehe
kõrvale istmele. Avatud uksest tungis sisse kuuma
bituumeni ja muu vastiku keemia järgi lõhnavat
õhku ja ebameeldivat palavust, samuti paljude seadmete
üminat ja õrinat. Luuk sulgus kohe ja taas valitses
vaikus, milles oli ainult kuulda korraks tööle
läinud ventilaatori sahinat.
«Ikka elus?» küsis politseinik teise poole
vaadates.
«Nagu näed,» vanamees muigas kergelt.
«Näe --» Ta tekitas tuuleklaasile tekstid. «Mu
viimane vaenlane on surnud. Tegelikult ma ei teadnud, et ta veel
elab. Arvasin, et olen ta surmakuulutuse maha maganud. Aga siin
ta on. Sõbrad on ammu läinud, olen üksi.
Pojapoeg käis mind ka vaatamas viimati kaks aastat tagasi.
Istub minust umbes kümne meetri kaugusel, aga minuni ei
jõua. Liguneb, kontaktid küljes. Minu
ajal...»
Teise ilmet nähes jäi ta vait.
«Kas midagi on hullusti?» küsis ta siis toonil,
et vastus teda eriti ei huvita.
Politseinik noogutas aeglaselt.
«Eile tuli jälle kiirteedelt kaheksateist kiiruse
ületamise raportit, millega on hakkama saanud surnud mehed.
Nad ei vaatle asja süsteemina, muidu oleks keegi ammu
tabanud, et sellised ringid algavad ja lõppevad
Stuntvilles. Varsti nad kardetavasti panevad mingi kontrolli
peale ja siis sa saad omale kohe mõne võmmi
sappa.»
«Mis nad minugi ikka teevad?»
«Võivad auto ära võtta. Ja arvuti.
Seda viimast tigedusest. Nad peavad oma süsteemi
lollikindlaks. Mina ei ole spetsialist, ma ei tea, mis sa nende
kastidega teed. Sellest ei pidavat mitte keegi aru saama, mitte
keegi suutma neid koode murda.»
«Ega ma varsti enam ei suudagi,» pomises vanamees.
Ta raputas pead. «Mitte et nad keerukamaks või
lollikindlamaks muutuksid -- ei. Kasutavad neid ju inimesed. Kes
teevad raudse j&aulm;rjekindlusega yhtesid ja samu vigu. Ma ei suuda
enam uusi süsteeme omandada. Lihtsamgi on mul neid kogu aeg
petta olnud kui nooruses. Siis käisid mehed veel masinatest
üle...»
«Meie arust oled sa hämmastav. Kust sa õieti
kõik need lisandid saanud oled? Ma ei mõtle
elutagamist, see on paljudel -- need isetaastuvad vaibad ja
värsket õhku tootvad peldikud. Kiirendid ja
salvestid?»
«Standardseadmed. Ainult juhtimine tuleb ümber teha.
Kust sina neist tead? Ma pole nagu rääkinud.»
«Just. Su minia tahab sinust kangesti lahti saada. Ta
ilmselt ei saa kiirteenõksust aru, aga ta rääkis
kiirenditest ja salvestitest. Salvestid on mõeldud
avariiolukordadeks, kui tee energiavoog mõnel paneelil
mingil põhjusel katkeb, kiirendid on samuti
avariiolukordadeks. Mõlema kasutamisest peaks kohe minema
automaatne häire liikluskeskusesse. Olen üsna
veendunud, et sinu omadest ei lähe?»
Vanamees irvitas ja raputas pead.
«Kahjuks politseiülem ei oska oma süsteemi
häkkida nii nagu sina. Ta ei oska saadud avaldust kustutada.
Keegi ei taha sind puutuda -- sa elav vabadusesammas. Aga ta peab
reageerima. Mõelda oskame me kõik -- kui tuleb
välja, et sa oled põhjalikult modifitseerinud
juhtimissüsteemi, algab uurimine, välja tulevad ka su
muud patud ja... ma ei tea. Pahandused igal juhul. Muud ta teha
ei saanud, kui rääkis mulle. Mina räägin
sulle. Ma loodan, et sa oskad ka auto tehisintellekti vait
panna?»
«Ära selle pärast muretse.» Vanamehe
hääl oli kurb ja vaikne. «Vanaks hakkan
jääma, vanaks.» Ta pööras end teise
poole. «Kas sa tead, et kotkad surevad lennates? Ma
mõtlen mitte mingid mänguasjad või lennukid,
vaid tõelised elusad kotkad, need mida mõned veel
loomaaedades on?... Seal nad muidugi ei sure
lennates...»
Ta vaikis ette vaadates, sellal kui politseinik üritas
taibata, millest jutt.
«Igal juhul aitäh hoiatamast, küll ma midagi
välja mõtlen,» jätkas ta hoopis teisel
lõbusal toonil kümne sekundi pärast. «On
sul kiire?»
«Tegelikult jah. Ma ei tohiks siin ollagi. Lülitasin
asukohamääraja välja, aga nii pikki häireid
ma ausa näoga ära ei põhjenda.»
Ta tõusis, viipas ja kõndis minema.
«Mis sa sellest arvad, Kidd?» küsis vanamees
suletud silmadega.
«Sa oled korduvalt ja mitmel viisil blokeerinud mu
märkused seoses mu süsteemide
häkkimisega.»
Mehe suunurgad tõusid.
«Jah. Aga kuidas muidu sa tehnilise kontrolli
läbiksid? Ma ei salli «vanemaid vendi», ma ei
salli kontrolli, ma ei salli halli elu, sõitmist ainult
teedel. Sul on mootor, satelliidinavigaator, miks pead sa
püsima ainult tähistatud ja energiat täis
kanalitel. Sa suudad kümme korda kiiremini
lennata!»
Arvuti vaikis.
«Ja mis sa peaksidki ütlema, kimp pseudoneuroneid.
Korja patarei kokku!»
«Laadimine on ainult 29%,» protesteeris masin.
«Aga kiirendid on peaaegu täis. Me teeme spetsiaalse
lennu. Läheme!»
Masin tõusis katuselt ja lendas lõunasse, kus
mõnesaja kilomeetri järel pidi lõppema linn ja
algama vaba ookean. Vanamees pööras end ja keeras lahti
mingi seadme kaane, luges peopessa võetud ekraanilt skeemi
ja lõikas läbi kaks traati. Toppis lahtised
juhtmeotsad imeväiksesse seadmesse ja sulges kaane.
«Mis sa reaktoriga tegid?» nõudis arvuti.
«Mul kadusid kontrollsignaalid, aga nüüd
näitavad need korrasolekut, samal ajal kui test ei
käivitu. Veateade ka saatjalt -- reaktori häired tuleb
kohe edastada keskusesse, aga sa oled nende edastamise
blokeerinud.»
Vanamees kirjutas klaviatuuril korraldusi, samal ajal kui
arvuti neid kommenteeris ja vaidlustada üritas:
«Madala taseme korraldused, mida sa sisestad otse
juhtmoodulitele, ei allu minu heuristilisele kontrollile. See
tegevus on lubamatu ja ohtlik! Kiirendite kasutamine ilma
hädaolukorrata on keelatud! Kõigi väljaspoolt
tulevate korralduste blokeerimine on keelatud kui
äärmiselt ohtlik ja ebaseaduslik! Reaktori
kaitsekontuuri õnneks ei ole võimalik välja
lülitada. See hävitaks ju meid.»
«Kontrolli sisendeid C65A19 ja CF4C32,» porises
vana. «See lisamoodul.»
«Korrigeerin -- sa oled blokeerinud reaktori
kaitsekontuuri. Miks see kõik?»
«Sest minu aeg on otsas. Oh, see ei ole tänane
otsus, olen selleks juba ammu valmistunud, vajasin ainult
ajendit. Kas sa kardad surma?»
«Mul ei ole selliseid kategooriaid. Ma pean iseennast
säilitama, aga see ei ole inimolendi hirm.»
«Siis ole vait.»
Auto tuhises teistest kõrgemal mitmekordse lubatud
kiirusega, ignoreerides ka teetähiseid. Kiirendite leegid
pekslesid hõrenevas õhus, muu liiklus ja ehmunud
politseinikud jäid kaugele tahapoole. Pilvede vahelt aimuv
rannajoon libises nende alt mööda.
«Kahju, et sa orbiidile ei saa tõusta.» Mees
ajas end sirgu ja vaatas tumesinist taevast ja maad, mis ainult
kergelt kumerdudes hiigelsuurena nii kaugel ja siiski nii
lähedal all oli.
«Aeg elada ja aeg surra.»
Vanamees lühistas reaktori. Plahvatus hävitas auto
hetkega. Kõik, mis põles, lagunes heledas tules,
ainult natuke pihustunud metalli langes alla ookeani suunas.
Tallinn, 1994 (2000)
|