[ Jutt |
Jutulabor: aprill 2001 |
Uued arvustused ]
Pole väga vigagi, kuid ulmeajakirjas esitatud jutust ootaks rohkemat. tunnetus on hea, põnevust vähe... Lendavad autod ja rääkivad arvutid juba ammu tuntud ja kulunud teema...
Veskimehe muu loomingu kõrval pole sellel lool suuremat väärtust. Kuu ordu lugudest mäletasin nii palju küll, et siin midagi uudset polnud. Ebavajaliku veterani teema tundub mulle liiga leierdatuna; ka Veskimees pole seda uue kandi pealt vaadata suutnud. Segaseks jäi, miks vanamees just selle päeva reaktori lühistamiseks valis. (Kuigi, vahet pole.)
veskimees on tagasi juhei ja halleluuja!
ja HÄSTI paneb!!!
Ma ei ole kyll varem arvustanud Algernonis midagi kuid lugenud tasapisi olen
Selle juttu juures oli yks v4ga hea kylg. Autor suutis h4bematult kiiresti luua kujutluspildi ja fiilingu hetkest.
Mis puutub sisusse siis tundus tegu olevat pigem romaani viimase lehega kui lyhijutuga.
hmm, iga senine arvustus kiidab (taevani) seda lugu (peale Halxxxi arvustust, mis laimas üldiselt eesti kirjanikke). Ma üritan veidi erinev olla...
Muidugi, mis mulle loo juures meeldis, oli sõnakasutus ja see, et lugu oli korralikult kirjutatud. Erinevalt, kahjuks, Maailmaloost. Lugu oli mõnusalt, piisavalt arusaadavalt kirjutatud, aga mõned kohad jäid mulle arusaamatuks. Mis oli politseiniku tähtsus? Miks otsustas vanamees end just sel hetkel ära tappa?
Minu arust oli lool veel veidi halba stoori kesisus, kuigi see on rohkem minu viga, kuna mind ei huvita eriti sellised... ma ei tea, millised. Lood, mis räägivad autode mõistusest. Kuidagi ... masendav, vist. Ma loen sellist sama hea meelega, kui et pesumasinal on oma mõistus ja ta räägib inimesega kirjandusest ja maailmarahu võimalikkusest. Öäkk.
Muidugi, te võite selle arvustuse unustada, arvestades, et mina olen 14 aastane tallinlane. Mina ei ole nii kogenud, mina añnan lihtsalt enda arvamuse...
19.04.2001 11:37:07 |
Katariina |
Mõnusalt loetavaks vormistatud mõtisklus.
Mõtiskluse originaalsusest... Ühest küljest on vanade veteranide "pystine tee" diplomaatiliselt väljendudes hästi sissetöötatud teema. Särava paralleelina meenub "Snorgrud Päikeselõõskaja" lugu Mardusest, aga väga paljudes shabloonteostes on vana veterani ebavajalikuks osutumine veteranist tegelase olemasolul lausa kohustuslikuks filosoofilist väärtust lisavaks kõrvalliiniks.
Teisest kyljest kannatab valdava enamuse syzheedest taandada tuhandeid kordi läbiheietatud algkonstruktsioonini, nii et igiseda ei olegi midagi, kui just vägevat igisemisevajadust ei ole.
Veskimehe mõtisklused ja kirjutamisstiil on minu jaoks huvitavad ja sympaatsed. Elulised, maalähedased, mõnusad. Nii andis ka see lugu igati positiivse lugemiselamuse, kuigi mõtiskluse suund oli etteaimatav.
Võrdlusmoment Veskimehe teiste lugudega intrigeeris. Et huvitav, miks seekord siis hoopis nii? Lihtsalt vahelduseks? Või oli see "pystise tee aksioom" autori jaoks mingitel põhjustel niivõrd kõnekas järeldus, et vajas vormistamist?
Mitte Jutulabor vaid Nutulabor. Nii lugude kui ka arvustuste poolelt. Ei pea seda Veskimehe juttu eriti heaks, ei kisu lugema. Samas on tal eelnevalt palju sisukamaid lugusid olnud, mida teinekord täitsa põnevusega loen.
Tekib küsimus kas eesti autorid on üldse võimelised maailmatasemel ulmet kirjutama. Seni loetu põhjal vist mitte. Õige ulmejutt või romaan peaks olema selline, mille lugemist ei saa lõpetada enne kui see läbi on (isegi kui peale 6. tundi lugemist pilt eest ära kipub minema). Selliseid lugusid on Algernonis siiski vähe.
Äkki oskab keegi soovitada mõnda sellist eesti autori juttu mis ka põnev oleks.
AGA. Minu nutulaulust hoolimata ei tohiks ükski autor klaviatuuri nurka visata, vaid peaks visalt edasi kirjutama.
09.04.2001 18:13:17 |
Tarts |
Lugu oli kyll hea, kuid oleks v6inud olla tuntavale etem. Seda eriti arvestades Veskimehe keskmist taset. Oli kenasti lahti kirjutatud, paraja pikkusega ja kuigi l6pp oli aimatav, ei seganud see eriti. Mis jäi siis l6plikust naudingust puudu? Suureks veaks loen äärmiselt logisevat keelekasutust. Veskimees kirjutab nagu oleks see ta esimene suleharjutus. Ehk ongi see nii, et ta on andnud ylesriputamiseks oma varasemast loomingust? Kui nii, siis ei ole sugugi halb, kui ei, siis ei saa ma seda talle kuidagi andestada.
Pessimistlik lugu, kuid hästi kirjutatud. Detailid on head, jätab tervikliku tunde. Tihe tekst, ei grammigi liigset.
Soovin, et päike naerataks autorile iga päev ja tee libiseks künkalt üles nagu siidipael... :)
09.04.2001 13:54:05 |
Veiko |
See oli üks paremaid lugusid, mis ma tükil ajal olen lugenud. Kui võrrelda suurmeistritega, nagu Bradbury, annab igatahes silmad ette.
vot see lugu on alles äge, ernevalt sellest teisest kes kirjutas mingi nõia jutu.
|