«Preili!» majaproua hääl oli lõikav
nagu sügisene tuul. Eeva ei suutnud võpatusest
hoiduda. Üürilise elu ei olnud selles vanu häid
saksa traditsioone ja Eeva meelest kohati ka keskaeglikku
inkvisitsioonivaimu austavas majas meelakkumine.
«Preili! Kas te ei kuule?»
«Ma kohe tulen!» Eeva kiirustas trepist alla ja
lõi mõttes risti ette.
«Teile on kiri!»
«Tänan teid väga!» Siiras tänupuhang
selle eest, et seekord nii kergelt pääses. Ta oleks
äärepealt kirja võtmata üles tagasi
lipanud, aga õnneks tuli see talle enne meelde. Proua
vangutas pead, aga ei hakanud seekord tuulepäist noorust
noomima, vaid ulatas üürilisele ümbriku.
Kiri näpu vahel, sulges Eeva ettevaatlikult oma toa ukse
ja surus siis selja selle vastu. Kindlam tunne oli.
Eeva vähesed kirjad olid mõne kohusetundliku
koolikaaslase korrespondents, millele ta tavaliselt ei vastanud,
seega ei oodanud ta seegi kord midagi erilist. Saatja nime
vaadates tundus, et ta ei eksinud. Liis. Ilus, särav,
seltskondlik... tuulepäine ja tühine. Liis oli varemgi
kirjutanud, kui reisimas oli. Eevale jäi siiani
arusaamatuks, miks ometi, aga ju see oli siis mingis seltskonnas
kombeks. Mitte midagi tähendav «Kallike, kuidas Sinul
läheb?», mida kirjutatakse oma sada korda ümber ja
saadetakse siis peenelt lõhnastatud ümbrikutes
erinevatele aadressidele. Et seltsielu üleval hoida. Tema
puhul oli see paraku tänamatu töö. Eeva voltis
helerohelise paberilehe lahti, ja heitis kirjale
ükskõikse pilgu. Siis hakkasid ta vasaku käe
sõrmed värisema.
Eeva oli lapsepõlves hundikoera käest hammustada
saanud. Arme polnud enam näha, aga käsi valutas
külma ilmaga ja suuremast närvipingest võisid
sõrmed värisema hakata. See oli uskumatu, aga Liis
kirjutas Sootagast.
***
Sootaga oli juba mitmeid aastaid Eeva ainukeseks kireks.
Kõik need kummaliselt lõhnavad ürikud, mis ta
oli arhiividest ja kirikutest üles otsinud -- vanadusest
kollakaspruunid ja haprad, tint kohati loetamatu... Ühe
raamatu oli ta isegi Jakobi antikvariaadist varastanud,
nähes seal mitmel lehel nime «Sotagga». (Tegu,
mida ta südamepõhjani häbenes, aga tal poleks
eladeski olnud ausaks ostuks vajalikku raha, sest vanal Jakobil
olid linna kõige kallimad hinnad ja vaeste tudengineiude
vastu oli vana juut liiga tõre, et lubada mõnd
lehekülge ümber kirjutada.) Siitsealt olid Eeval kokku
kogutud üksikud ladina- ja saksakeelsed
ülestähendused. Fraasid kirikuraamatutest, Tartu
maakohtu otsustest, ühest mõisa majaraamatust, vihjed
mõnest uuemast kirjast. Vähesed, loetud laused.
Neis lausetes peitus Eeva suur võimalus.
Eeva elus ei olnud palju võimalusi. Raha ega perekonda
tal polnud ja kõige parem, mida nii ta vaimu kui
välimuse kohta öelda võis, oli, et tüdruk
tõesti püüab ihust ja hingest, aga... Temast
vaadati liiga sageli üle ning andekate, jõukate ja
imetletute kaastunne või halvemal juhul kärsitus olid
segatud hooletultvarjatud põlastusega. Nagu kuuluks ta
mingisse alamasse inimklassi, kelle eest ei ole vaja selliseid
tundeid varjata.
Eevas oli vaikne ja raevukas veendumus, et ta on rohkem
väärt. Ta uskus, et suudaks enamat, aga... veel ei
osanud. Nagu istuks pimedas toas koos lambiga, mida ei oska
süüdata.
***
Eeva isa ja ema said tulekahjus surma, kui ta veel väike
oli. Juhuse tahtel oli tema koos vanaemaga tulekahju ajal mandril
sugulaste juures külas. Nii nad pääsesidki. Ja
kolisid Saaremaalt linna, et mälestuste eest
põgeneda.
Vanaema hoolitses tüdruku eest hästi, kuid oli
sõnakehv ja sünge. Ta ei saanud oma kaotusest
üle ja leinas vaikselt, Eeva aga kasvas ja unustas vana
naise jaoks võõristamapaneva kergusega. Vanaema ei
suutnud sellest aru saada ega ka päriselt andeks anda.
Ühel kevadel jäi vana naine voodisse ja arstid
ütlesid, et sealt ta enam ei tõuse. Surma lõhn
muutus haigetoas iga päevaga tugevamaks.
Surivoodil rääkis vanaema Eevaga rohkem, kui varem.
Eeva emast, kodukülast, oma lapsepõlvest,
sugulastest, üksjagu monotoonselt ja ilma selge
järjeta, justnagu keriks tehtut uuesti silme eest läbi.
Võibolla polnud see, et keegi üldse kuulas, tema
jaoks tähtiski. Eeva aga kuulas huviga.
Ühel õhtul jutustas vanaema midagi uskumatut. Ta
ise pidas seda lihtsalt seigaks suguvõsa ajaloos. Eeva
jaoks oli see aga midagi hoopis olulisemat.
«Mu äiapapa, sinu vanaisa isa, Andreas, oli karm
mees. Natuke sinu moodi -- vaikne ja uhke. Tal oli meie juures
raske, sest saarte kombed on ikka teised. Tema tahtis omaette
olla, nagu metsakandi rahval tavaks. Pealegi oli ta
tüdrukulaps ja seda peeti süüks. Nagu oleks temal
ema pattudes osa olnud.»
«Tüdrukulaps?» päris Eeva. Vanad lood
pakkusid talle huvi. Aeg oli nõidus, mis kunagi nii
tavalistest eludest muinasjutud tegi. «Kas seda teati, kes
ta isa oli?» Vaarisa päritolust teadis ta vaid
niipalju, et too pärines kusagilt mandrilt, vanaema polnud
rohkemat rääkinud, sõnakehv nagu ta oli.
Nüüd ei paistnud tal pärimise vastu midagi
olevat:
«Inetu lugu... üks külamees olla linnas
laadapäeval noore tüdruku ära meelitanud.
Tüdruk ise vandus jumalakeeli, et tegu oli
nõiatrikiga, aga kesse sellist juttu usub. Nime oli ta
kuidagiviisi teada saanud, see olla Matteus, aga seda, kes mees
oli, ja kust pärit, seda mitte. Pärast olla mees
kadunud nagu tina tuhka. Ei muud, kui rumal tegu
tüdrukust...» vanaema heietas omaette edasi, aga Eeva
ei kuulnud peale Matteuse nime enam mitte midagi.
Ta sirvis sageli rahvajuttude kogusid, mida kursusekaaslased
oma retkedelt kaasa tõid. Sootaga kandis ringi
rännanud Valter oli leidnud huvipakkuvaid jutte mehest,
kelle nimi oli Matteus Steinberg, rahvasuus vana-Matt. Meest
peeti vägevaks nõiaks. Matteus elas Sootagas,
Vanakülas millalgi 18. sajandi alguspoolel -- täpseid
daatumeid Eeva ei mäletanud. Aeg ligikaudu klappis, kant
ka.
Üks vanamoor, kelle jutu Valter hoolikalt oli üles
kirjutanud, ütles muuseas, et mehe sees olla seda va
«emäväge» olnud. Valterile tegi see nalja,
aga Eevat erutas, et Sootagas oli veel inimesi, kes teadsid
vanast ja vähelevinud paganlikust uskumusest, et
nõiaväge annab Maaema, müütiline olend, kes
on Esa Päikese valguses viljakuse- ja elujumal, Lell Kuu
paistel aga võigas surmajumalus. Ühtaegu elu andja ja
võtja, sünnitaja ja tapja, kohati kummaliselt sarnane
Indiamaa Kali -- Shiva kaksolendiga.
Maaema ka ugride müütides üks süngemaid
jumalusi, kelle algne kuju rahva hulgas peaaegu täiesti
ununenud oli. Mõnes kandis teati Maaema kui
viljakusejumalat, kes ta ka Päikesevalguses oli, aga tema
öine pimedusepool oli unustatud. Kui öine Maaema ei
hävitanud, vaid sünnitas, oli ta ihuvili
võrdselt hirmuäratav: ta lõi koletisi, elavaid
surnuid ja andis elavatele väge võigasteks
veritegudeks. Ainult viikingitel oli säilinud üksikuid
müüte öisest Maaemast, keda kummardati koletisi
sünnitava hiidnaise Angrboodana.
Siinseal leidus vihjeid, et nii päike kui kuu piirasid
öiste koletiste tegutsemist, aga kuidas, sellest ei
sõnagi.
Uskumuse järgi ei andnud Ema väge ainult ühele
inimesele, vaid verele: see oli kingitus, mida anti edasi
põlvest põlve. Igast põlvkonnast võis
üks, kas siis see, kes kõige ahnem, targem ja tugevam
ning jõudis kõige esimesena, või see, kes
oli selleks valitud, teha läbi nõiakssaamise
rituaali. Seda peeti üheks öise Maaema kingituse
salakavalaks küljeks: ahnus ja võimuiha võisid
õhutada vaenule oma vere vastu ja vennatapulegi.
Julge üritaja, kes kord selle õiguse omale
kätte võitnud, pidi maa seest välja lausuma Ema
saadiku, surnu hinge, kes püüab kõigest
väest maailma pääseda. Nõiahakatis peab
suutma hinge tagasi saata. Kui ta sellega hakkama ei saa, ootab
ees kindel surm -- hammas hamba, hing hinge vastu. Sellel, kelles
emaväge ei ole, pole lootustki toime tulla ning saadiku
kutsumine poleks isegi mitte hulljulge vägitegu vaid selge
enesetapp.
Matteus, Matteus Steinberg. Emaväega mees...
***
Sel hetkel tundis nimetu võimalus Eeva sees ennast
ära. «Emavägi. See ma olen.» veri keerdus
pööristesse ja tantsis läbi soonte: «Ma
teadsin seda, ma teadsin seda!»
Nõidusesse ja nõidadesse Eeva uskus, ihu ja
hingega. Verega, võibolla. Emavägi v õ i s
olla see lamp, mida ta süüdata ei osanud, aga mille
valgust ta igatses rohkem kui midagi enamat maailmas. Kõik
oli korraga võimalik, isegi tema jaoks. Hetkeks kujutas ta
end juba Blocksbergi mäel tantsu trallitamas, aga saatis
siis selle kergemeelse mõtte kus see ja teine.
«Kui see olekski nii...» püüdis ta
kaaluda. «Kes võiks sellest praegu teada? Ja kui
vaarisa Andrease isa olekski Matteus Steinberg, kui see oleks
tõesti tõsi, on võimalik, et tal oli teisigi
lapsi. Seega poleks ma sugugi mitte ainus
järeltulija.»
Kahe päeva pärast vanaema suri.
***
Eeva leidis peagi, et Matteus Steinbergil oli siiski olnud
tütar. Juliette Steinbergi oli lihtne leida -- ta elas oma
isakodus Vanakülas, ja oli umbes saja-aastane.
Külarahvalt kuulis Eeva, et peale oma ainukese poja surma
oli naine täiesti hulluks läinud. Eeva juubeldas
sisimas -- Matteusel, «emäväega» mehel polnud
rohkem järeltulijaid! Nüüd oli vaja kinnitust, et
Andreas tõesti kõikide Matteuste hulgast just
Vanaküla Matteuse poeg oli. See oli ülesande raskem
osa.
Kui Eeva vana naist vaatama läks, ei saanud see
ühtegi mõistlikku sõna suust. Eit oli
muldvana, lumivalgete juuste ja kontrollimatult värisevate
kätega. Ta hambutust suust kostus ainult mõttelagedat
lalinat. Temalt ei olnud võimalik midagi teada saada.
Hullusest hoolimata oli vanaeides midagi, mis mõjus
Eevale kerge elektrilöögina. Kummaline tuttavlikkus --
nagu oleks ta seda vana nägu unes näinud. See
süvendas Eeva usku.
Peale usu ja peotäie arhiividest tuhnitud lausete ei
olnud tal aga midagi. Ema saadiku kutsumise rituaali ta tundis --
arhiivides oli sellest üksjagu täpne üleskirjutus
-- aga, juhul, kui ta kavatses seda kõike täiesti
tõsiselt võtta, siis pidi tõe pähe
arvestama ka hoiatust: hammas hamba ja hing hinge vastu. Kui
sinus pole emaväge, võid üritamise asemel sama
hästi oma käega paela kaela panna. Palju olenes
sellest, kas Andreas oli Matteuse poeg. Kui ta plaanis
tõesti proovida, siis pidi reegleid järgima.
Ometi leidus inimene, kes võis Vanaküla inimeste
lugusid teada -- algusest lõpuni, mitte aimata neid
siitsealt nopitud pooljuhuslikest lausetest. See oli Sootaga
erak, metsatark Kaspar.
***
Vanaküla üksikud allesjäänud talud asusid
hajali Sootaga metsaserval või suisa laanes. Siinseal oli
mahajäetud talukohtade varemeid. Aja jooksul olid pered
liikunud suurele teele lähemal asuvasse Sookülla.
Valter, Eeva kursusekaaslane, oli kuulnud, et kui erak metsast
välja tuli, läks ta just Sookülla, et oma varusid
täiendada.
Eeva ei kaalunud pikalt, vaid sõitis kohe Sookülla
ja nägi seal kõvasti vaeva, et teda Kaspari juurde
juhatataks. Mitte ükski külaelanik ei olnud nõus
kohale viima, erak ei lubanud inimesi enda juurde. Temaga
võis kokku saada, kui ta juhuslikult Sookülla tuli,
aga millal see kord jälle juhtub, ei osanud keegi
öelda. Võis minna aastaid, enne kui erak metsast
jälle väljas käis.
***
Eeva oli uudishimulikule Valterile ja teistelegi suitsukatteks
hakanud kirjutama uurimistööd Vanaküla
suguvõsadest. Teemaks käis küll ja
õigustas ta abipalveid. Et kui keegi leiab midagi, mis
võiks teemaga seotud olla... mitte, et ta eriti lootnud
oleks. Ka Liisule oli Eeva maininud, et Vanaküla, ja
eelkõige Kaspar on tema jaoks huvitavad, aga see tundus
talle ka rohkem ühest kõrvast sisse teisest
välja jutt, sest Liisu punapea oli selleks liiga poisse ja
pidusid täis, et talle midagi muud pähe mahuks.
Nüüd korraga see kiri... Eeva võttis kirja
kindlamini kätte ja luges veelkord läbi.
Tere, Eeva,
Kirjutan Sulle, sest sain imehäid uudiseid. Loodan
ainult, et ei jää nendega hiljaks. Õnneliku
juhuse tahtel -- ei hakka sellest praegu pikemalt
rääkima -- kohtusin Su erakuga. Küllap oli aeg
soodne, sest sain ta nõusse, et ta võtab Su vastu.
Loodan, et see teeb Sulle headmeelt. Aga -- nagu muinasjutuski --
nõusolek kehtib ainult neljapäevani. Peale seda
rändavat ta pikemaks ajaks jälle Sooküla kandist
kaugemale metsa.
Nii et kiirusta, kui tahad teda näha. Pean
tõesti veel rõhutama, et ta on tujukas ja
võib üht öelda ning teist teha -- temaga
rääkida ei ole lihtne. Ole ettevaatlik, ja peaasi --
ära lase ennast heidutada, vaid ole julge ja aja oma
asja.
Uurisin külas natuke maad. Kohalikud usuvad, et
Kaspar võib inimesele tema mineviku ainult silma vaatamise
järgi ära rääkida -- siis kui tuju tuleb. Ja
kohalike inimeste elulugusid teadvat ta peast. Just see, mis Sind
huvitab.
Õnne Sulle!
Liis
Ta kägardas kirja kokku. Mis imenipiga tuulepäine
sõbranna Kaspari käest kokkusaamise välja
meelitas? Võibolla oli tarvis lihtsalt õigele ajale
sattuda ning seda Liis juba oskas. Mõnikord tekitas see
ikka veel tuska, aga -- eesmärk pühendas abinõu.
Kui Eeva ükskord sihile jõuab, siis õiendab ta
arved kõigiga, alates ülbest kadakasakslikust
majaprouast ja lõpetades ennasttäis tarkade ja
andekatega.
***
Kaspar ei olnud esimene Sootaga metsatark ja
tõenäoliselt ei olnud ta ka viimane. Iga senine erak
oli endale enne surma õpipoisi muretsenud, kes vanamehe
koha üle võttis, kui aeg tuli.
Esimese vihje Sootaga erakute kohta leidis Eeva Kaudja
kirikuraamatust, sissekande daatumiks 1830 aasta jõulukuu.
Sealt võis lugeda järgmist: Kaudja pastor, kelle
kõrvu kostusid jutud eraku jumalavõõrast
eluviisist, läinud ausa karjasena eksinud hinge valgustama,
kuid teel oli näljase hundikarja küüsi
langenud.
Edasi oli kirikuraamatutes paar märget, mida võis
üsna kergesti erakutega seostada: 1860. aastal lisandus
koguduse hingekirja keegi Madis, elukohaks Sootaga. Juba 1875.
aastast pärines järgmine veidi ebakindla käega
kirjutatud sissekanne, mis ühe lausega kandis hingekirja
Johannese, elukohaks Sootaga ning teise lausega kustutas samast
hingekirjast Madise.
Peale Johannest, kes elas oma eellasest veidi kauem, tuli
Märten, ja peale Märtenit Kaspar. Et aga Madis ei olnud
kaugeltki mitte esimene erak, selles oli Eeva üsna kindel.
Ühes Kivimäe vanimas legendis oli -- küll
väga ähmaselt -- mainitud metsatarka.
Kui aga erakud oma lugusid põlvest- põlve edasi
andsid, võiks Kaspari käest Kivimäe elanike
kohta rohkem kuulda kui kirikuraamatutest või hilisematest
kirjadest- päevaraamatutest eales leida võinuks.
Eeva poetas Liisa kirja kaminasse, sest majaproua ei sallinud
«tühja pahna», ning asus pakkima. Oli
kolmapäeva pärastlõuna.
***
Neljapäeva varahommikul astus soojalt sisse mähitud
Eeva Sooküla jaamas rongilt maha. Ta oli ainuke
väljuja, ning ka kogu tilluke, lummemattunud jaam näis
olevat ammuilma hüljatud. Ilm oli justnagu loodud tema
uurimisretke jaoks: selge, karge, aga mitte väga külm.
Eeva lootis, et see on hea enne.
Küla redutas jaama külje all, kuid teda polnud
lihtne leida: ümberringi laius kuusik ning jaam pesitses
keset lund nagu jäänuk ürgajastust. Õnneks
mäletas Eeva õiget suunda ning leidis sissetallatud
raja, mis hangede vahel loogeldes ning aegajalt padrikusse
sukeldudes külani viis.
Peale pikki lunimisi ja veenmist, et erak ise
tõepoolest olla loa andnud, õnnestus Eeval
lõpuks üks talumees leida, kes ta hirmkõrge
tasu eest kohale lubas viia. Eeva tegi südame kõvaks
ja ladus kogu kaasavõetud raha mehele peo peale.
Järgitulemisest mees keeldus ja neiul ei jätkunud
edasiseks keelitamiseks raha. Vanamees andis talle paar
tõrvikut niiöelda kauba peale, et kui ta juba nii
hull on ja eraku juurde tahab minna, siis saab ta sealt ise
mööda saanijälgi tulles tagasi ka. Tavaliselt olid
külainimesed palju lahkemad ja nii ka Sookülas, aga
sealtkandi rahva jaoks oli üks tabu -- erak. Eeva teadis
seda juba oma varasematest käikudest ning ei hakanud
pikemalt vaidlema. Tal oli isegi vedanud, et mees nõustus
teda kohale viima.
***
Hobune rassis aegamisi läbi paksu lumevaiba, habemikul
aga, kes ohje hoidis ja suksut edasi nõõtas, oli
aega küll. Pehmed lumemütakad igihaljastel okstel,
seisid metsahiiglased nagu sambad kõrge helevalge katuse
all. Siinseal paistis lumiste latvade vahelt erksinine
talvetaevas. Sootaga mets oli iidvana, nii vana kui siin maal
üldse miski saab olla, ning ta talvevärske lõhn
oli segatud aja enese lõhnaga. Eeva suutis vaevu vasaku
käe sõrmede värisemist talitseda.
Lõpuks jõudsid nad suuremale lagendikule, mille
servas seisis vana kühmuvajunud palkmaja.
Korstnast tõusis suitsusaba -- peremees oli kodus.
Mühakas talumees ajas Eeva sealsamas lagendikuserval maha ja
keeras sõna lausumata otsa ringi. Eeva oli nii elevil, et
ei hakanud õieti vastugi, vaid asus leplikult läbi
lume maja poole sumpama. Lume krudin kõlas
ümbritsevas vaikuses kõrvulukustavalt valjuna.
Ta koputas madalale, laiadest laudadest uksele (olles enne
siiski aknast sisse piilunud). Vaikus. Ta ootas natuke ja koputas
siis uuesti, surudes kõrva vastu ust.
«Mes sa sest uksest musutad!» kostus pilges
hääl. Otse Eeva selja taga seisis laia habemega
vanamees, kes mõõtis teda ülalt alla ja siis
jälle alt üles.
«Vabandust, ma ei kuulnud, kui te tulite...» pomises
kõnetatu. Oli narr tunne ukse taga kuulatades vahele
jääda, veel hullem, kui erak nägi teda aknast
sisse piilumas.
Teine vaikis ja vaatles teda edasi. «Oli siis asja
kah?» päris ta lõpuks. Ta silmad olid
ebasõbralikud ning ühestainsast pilgust oli selge, et
külalised ei ole tema jaoks mitte vaheldus üksluises
metsaelus, vaid tüütused, kelle järjekindlus oli
ta niigi õhukese viisakusekihi maha kulutanud. Tal polnud
kavatsustki oma vastumeelsust varjata. Nad seisid hetke
üksteisele otsa põrnitsedes ja erak muutus aina
süngemaks. Lõpuks kutsuti Eeva siiski pahura viipega
tuppa.
Maja oli hämar, sest väikesed aknad ei lasknud sisse
piisavalt valgust, et see oleks igasse toanurka jõudnud.
Ometi oli sees õdus. Ahjul ajas veekatel kaane vahelt auru
ja nikerdatud jalgadega lauale oli tõstetud paar kimpu
kuivatatud taimi. Raudrohi, nõgesed... paar peotäit
pärnaõisi. Raudvõrega ahjus
lõõmav tuli küttis toa soojaks ja tulevalgus
hubises jämedatel seinapalkidel.
«Mis siis preilil nii hinge peal, et vastu talve vaja
metsa ronida?» Hääletoon lisas, et -- pidi see
ikka üks suur valu olema.
«Keegi preili Liis? Ajaloouurija?» Vanamees raputas
pead. «Esimest korda kuulen. Luuletama olete te meistrid. Ei
mina pole kellelegi sellist asja lubanud ega kavatse ka
tulevikus. Nii, et hakka parem astuma.»
Eeva surus huuled kriipsuks kokku. Veidrikega oli ta varemgi
kokku puutunud.
«Miks te siis kohe nii kurjasti... Ma ju alles tulin --
pikast reisist väsinud.» ta toetus istepakule ja
sirutas jalgu. Siis jätkas ta usalduslikul toonil:
«Teate, mu vanaema tundis vana Märtenit, ta on mulle
palju kordi rääkinud sellest majast siin ja
Märtenist endast. « Õieti oli see poolvale, sest
vanaema oli ainult korra Märteni juures käinud ja oli
oma käigu suhtes väga sõnakehv. Poetas
surivoodil üsna mokaotsast, et sai kord elus ka targa juures
käidud... Aga praegu kulus väike liialdamine ära,
peaasi oli vana jõhkardiga jutu peale saada.
«Tohoh, kust su vanaema siis nii sagedasti
siinmail?» tögas vanamees, aga ta polnud enam nii
tõrges. Eevas tekkis esimene lootus, et jutt hakkab ehk
sujuma. Vanamehe silmades -- mis olid uskumatult selged --
paistis hetkeks kerge huvi. Eraku silmad olid ümmargused,
erakordselt suure ja kirka hallikaskollase iirisega. Puhmaskulmud
peitsid veidi vanamehe ilvesesilmi, muutes need küll
tõredamaks aga samas ka inimlikumaks.
«No ja mis ta ka vana Märteni kohta
rääkis?» uuris vanamees, suutmata uudishimu
ohjeldada.
Nüüd oli Eeva hädas, aga ta valetas vapralt.
Kaspar vangutas kuulates pead, aga ei öelnud midagi.
«Aga teiegi olete meil koolis lausa legendiks
saanud,» lipitses Eeva edasi. «Ja mitte ainult -- te
olete nagu sümbol.»
«Ei tea -- mille sümbol siis ka?» küsis
Kaspar pealtnäha kohtlaselt, aga kuri muie ta suunurgas
peatas Eeva midagi rohkemat ütlemast. Ta vaikis kohmetult ja
vaatas, kuidas erak omaette irvitades ahjus
hõõguvaid süsi roobitses.
«Aga siin on ju lihtsalt ebatavaline kant!»
õiendas Eeva end õigustades.
«Sina tead!» osatas vanamees mühatades.
«Mina ei tea! Sellepärast ma ju teie juurde tulla
tahtsingi. Teie ju teate! Sellest kandist ja... Vaadake, ma teen
Vanaküla kohta uurimistööd. Vanad
suguvõsad. Ma usun, et te saaksite mind väga-
väga palju aidata!» Eeva teadis, kuidas ilusad
tüdrukud maguslunivat häält teha oskasid ning ta
püüdis ka. Olgu, ta pole nii võitmatult ilus,
aga igatahes peaks ta vanamehe jaoks ahvatlevalt noor olema. Ta
vaatas targale anuvalt silma. Nõrk, noor, abivajav...
Tundis, et tuleb välja küll. Vana oli kõva kivi,
aga naiselik taju ütles, et karmi koore all midagi
liigahtas.
«Räägitakse, et te teate kohalike minevikku
kümnete põlvede taha välja. Aga nüüd
ei ole ma selles enam nii kindel!» Kui selles oligi
kaalutletust, siis ainult õige pisut.
«Või enam ei olegi kindel?» venitas vanamees,
nagu oleks ta teise kahtlusest tõesti puudutatud.
«Katset võime ikka teha, mis?»
Eeva silmad lõid särama. Õnneks
läks!
«Vaadake, mu uurimistöö jaoks on eriti
tähtis Steinbergide suguvõsa. See, kelle viimaseks
liikmeks on vana Juliette. Või on tal
järeltulijaid?»
Tark vaikis viivu ja ütles üksjagu tõredalt:
«Juula on viimane. Vanad vägevad vered surevad
välja, need, kes asemele tulevad, on lahjad nagu moonamehe
supilake. Ei, Juulal pole ei sugulasi ega
järeltulijaid.»
«Suurepärane!» oleks Eeva tahtnud
hüüda, aga see jäi õnneks hammaste taha
kinni.
«Kas te Matteusest teate midagi?» uuris Eeva edasi.
«Johannes ja tema võimalik eellane elasid siin just
sel ajal... Külas räägitakse, et Matteusel olnud
sohipoeg ühe Raivere naisega, kelle nimi oli Kadri Prikk.
Kadri läks poeg Andreasega Saaremaale elama... Kas see
vastab tõele?»
«Uurimistöö?» urises tark kurjalt.
«Mes sa sest Matteusest uurid? Pole sul teda tarvis! Hakka
õige astuma, ma olen sinu jutust väsinud.» Ta
keeras tüdrukule selja ja kohendas tuld.
«Palun!» hüüatas Eeva õnnetult. Ta
ei osanud midagi peale hakata. «Ma tõesti väga
palun!»
Mühakas selg ei liigatanudki. «Mine põrgu oma
palumisega.» teatas vanamees kõigutamatult. «Ja
hakka minemisega pihta, uks on seal!»
Eeva põlvitas targa ette alandlikult maha ja palus
veel: «Vaadake, mu pere on kõik surnud. Ainus, mida
ma nende heaks teha võin, on neid mäletada. Ma pean
juba nende pärast teada saama, kas Matteus oli mu vaarisa
isa! Raivere Andreas nimelt on minu vaarisa.» Eeva lootis,
et selline imalhale jutt murrab vanamehe vastupanu. Korraga
tundus talle aga, et oli olnud liiga ettevaatamatu. Liiga omas
kinni. Midagi muud oleks pidanud märkama.
«Andreas?! Raivere Andreas?!» röögatas
erak uskumatult suitsu vahtides. Siis möirgas ta naerda nagu
hull. « Sa jalutad ise mu majja sisse ja ütled, et
Andreas oli su vaarisa? Jumalad naeravad! Siis oled sina, reo, ju
ka Steinbergide värd! Ma aimasin, ma aimasin kohe, aga ei
uskunud!» kähises Kaspar kokkusurutud huulte vahelt. Ta
kirus omaette hämmeldunult ja põhjalikult.
«Kurrat!»
Eeva ei pannud teise vandumist tähele, vaid juubeldas
sisimas. Ta oli saanud, mis tahtis. Ta oli kunagiste Kivimäe
nõidade ainuke järeltulija, tões ja väes
ja vaimus. Suvel võib ta rituaali läbi teha ja sealt
eluga välja tulla. Auga. Võimuga. Ometi kord
tõelise, kaheldamatu võimuga.
«Aitäh abi eest. Ei taha rohkem tüli teha --
peangi hakkama tagasi minema, et enne pimedat külani
jõuda.» Miski alateadvuses sosistas, et parem on
kiirustada.
Eeva ei näinud, kuidas erak ukse ette jõudis, aga
seal ta seisis, silmad kurjakuulutavalt kiirgamas. «Veel
üks Steinbergide lehtsaba!» käratas vanamees
vihast keedes. «Tulid siia oma mürgihambaid teritama?
Tulid ise üle minu ukseläve!»
Eeva hakkas tõsiselt kartma. Veidriku tuju, nagu Liis
kirjutas? Vanamees oli ju hoopis hull -- ja ajas jaburat juttu.
Kui nüüd ainult kuidagi siit minema saaks...
«Lohuta ennast sellega, et sinust poleks nagunii suuremat
asja saanud.» kähvas vanamees. «Õige
nõid haistab ohtu saja penikoorma kauguselt.»
Eeva tundis, et vanamees räägib tõtt, sest ta
sai alles nüüd aru, kellega tegemist oli. Selle peale
ei olnud ta tulnudki. Oleks võinud. Oleks pidanud.
Ürtide raske lõhn oli haistmismeelt uinutanud. Aga
hammustusarmide valutamist oleks pidanud märkama.
Tuli koldes lahvatas madalaks. Vanamehe silmad muutusid aga
üha säravamateks -- nad kiirgasid kuldkollaselt ja
raevust laienenud pupillides paistis punast.
Üha kasvav, kollaselt kiirgavate silmadega kogu näis
täitvat tervet ruumi ja kirbe koirohulõhn tuimestas
Eeva meeli, õlgadele rõhuv raskus surus ta
aeglaselt põlvili. Ta püüdis vastu hakata, kogu
oma paanikas ärganud jõudu suunata, kuid see ei
läinud korda. Justnagu oleks paariaastane laps
püüdnud näljase hundiga võidelda.
Lõplikult alla andis ta alles siis, kui oli kummuli maas,
nägu õlale keeratud, ning suutis kogu teda
ümbritsevas pimeduses näha ainult kahte kuratlikult
kiirgavat silma. Kui soerd oma kihvad ta tuiksoonde surus,
plahvatas Eeva peas meeletu valgusekera ja hetkeks nägi ta
kõike sellisena, nagu see tõeliselt oli. Seoseid,
tähendusi ja punast tuikavat verd, mis kõike seda
sidus...
***
Kaspar kandis metsalagendikule kokku tuleriita -- see meenutas
talle neid aegu, kui inimesi nii maetigi. Nagu maeti ka ta enda
isa ja ta vennad, kelle hinged nii läbi hiielatvade
Manalasse lendasid ning kellele ta siiani kausikese toitu lauale
jättis. Austusest hingede vastu oli see õige
inimesetoit, mida ta just selleks otstarbeks hankis. Ühel
raskemal aastal -- neid tuli mõnikord, kui ta
üksindusest hullununa mööda metsa ringi hulkus
nagu üks mardustest -- oli ta trotsist ja mingist
kummalisest kättemaksuihast jätnud lauale kausikese
verega. Hommikul oli see kummuli laua all, joomata
jäänud jook paksu punase laiguna põrandal. Ta
oli isadelt kogu südamest andeks palunud, aga tume laik ei
kadunud, vaid sööbis põrandalaudadesse kui
märk Kaspari kõrgist meelest -- aegade jooksul
tuhmudes, kuid alati selgelt olemas. Ta ei tahtnud hinges
muistseid solvata, aga hingevaev sundis nende trotsimisest
leevendust otsima. Sajandeidkestnud üksindus
sööbis meeltesse nagu ussimürk, mis
mõnikord põletab ja mõnikord tuimaks
muudab.
Tuleriit kerkis kiiresti. Kui noore nõiahakatise luud
on lõplikult söeks saanud, on ta ülesanne
täidetud. Viimastel kevadetel, kui ta lootused ülesande
lõppenuks kuulutamisest olid ikka ja jälle luhtunud,
oli ta juba hull-Juulat kahtlustama hakanud. Midagi lihtsalt pidi
viltu olema, midagi oli veel tegemata. Nüüd ta siis
teadis, milles asi oli. Vana naine oli siiski ainult
läbiraiutud väät, viimane Steinberg ainult nime ja
vere poolest, suguvõsa eluvägi oli mujal alles
olnud.
Leek noolis naise riideid ning Kaspar viskas austuse
märgiks Steinbergide matusetulle peotäie pihlakamarju,
sest vastane oli olnud visa ning elujõuline. Nagu kolme
peaga madu, kes iga maharaiutu asemel kaks uut kasvatab.
Õnneks oli Kasparil aega -- terve igavik, kui vaja -- ning
Steinbergid olid kõigest surelikud. Surelikkus oli
põlastusväärne. Sellepärast saigi
Kasparist... Lell Kuu poeg. Aga see juhtus kunagi väga
ammu.
Juula pojaga oli asi kerge -- lihtsameelne poiss ei olnud
metsast eemale hoidnud ja langes Kaspari saagiks just siis, kui
hakkas ohtlikuks muutuma. Kaspar tabas ta siiski enne seda, kui
noormees Ema saadikut välja kutsuma hakkas. Väge oli
temas küll, aga sellel väel ei olnud veel suunda ja
selgust, seega sai Kaspar poisiga kergesti hakkama.
Pikka aega uskus ta, et on suguvõsa eluväädi
läbi lõiganud -- vanast naisest ei saanud peale ta
poja surma enam täit inimestki, rääkimata muust,
tema peale ei olnud mõtet end raisata. Võimalik, et
kaasa kõneles ka mingit sorti halastus. Viimane
Steinberg... Selles nimes peitus kummaline kahetsus.
Mälestused... Aeg läks nii kiiresti ja surelikud olid
nii haprad. Ainult tema oli omamoodi igavene.
Alles aastakümneid hiljem sai ta teada, et vanal
Matteusel oli tütrele lisaks ka sohipoeg Andreas.
Küllap lootis Matteus, kes oli tänu oma kahtlustavale
hingele tõele üsna lähedale jõudnud, et
niimoodi jääb vähemalt üks lapsi Kaspari eest
varjatuks. Pikka aega oli see tõepoolest nii.
Ta sai sohile jälile juhuse tahtel, kui Andrease
pojanaine kord tema, tollal Märteni, jutule tuli, kurtes, et
ta meest painavad kurjad vaimud. Kaspar oli aimanud, kellega
tegemist, aga isegi siis oli ta kõhelnud ja viivitanud,
enne kui Andrease poja pere majaga koos maha põletas. Uhke
matuseriit oli.
Ta oligi vahepeal liiga hooletuks muutunud, tahe oli muutunud
jõuetuks ja sogaseks. Paistab, et tänu sellele
hooletusele oligi tal üldse võimalus täna Eevaga
kohtuda. Ta arvas, et tüdruk jäi koos vanematega tulle,
aga ei kontrollinud. Küllap oleks see kohtumine aset leidnud
varem või hiljem, aga hiljem olnuks Eeva võibolla
tugevam. Praegu langes ta nagu ohvritall.
Leegid tõusid kõrgele ning tegid oma
töö. Kaspar seisis riida kõrval ja vaatas kuu
ümmargust ketast. Ta oli väga väsinud. Pikk uni
koos unustusega, mida see mitmeteks kuudeks tõi, oli
ainus, mida ta igatseda oskas. Aastate möödudes oli
talveuni, Lell Kuu vanemate laste viis puhata ja jõudu
koguda, muutunud paratamatuseks ning iga kord oli see üha
pikem ja sügavam, sest iga aastaga muutus olematus tema
jaoks üha ahvatlevamaks. Värske vaim --
uuestisünd, mida Lell lubas väljavalitutele, nagu noor
kuu, mis peale vana kuu kadumist taevasse tõuseb, igavene
uus algus koos vana elu teadmiste ja kogemustega, aga uue
elujõuga, jäi tulemata, kuni ta ülesanne oli
täitmata.. Nüüd võis Kaspar kindla
lootusega kevadet oodata. Töö oli tehtud ja vaev
lõppenud.
Tuli kustus pikkamisi. Erak peitis lõkkekoha lume alla.
Siis asus ta teele oma talvekoju, et maa alla kaevatud salatuppa
ase teha.
Riivid kukkusid kinni. Pihlakaoks oli üle koopaläve
kaardu. Paksud karunahad ootasid asemel. Kõik oli valmis.
Siis ta juba magaski.
***
Oodatud uni oli rahutu. Ta nägi Annat -- sellisena, nagu
too oli kunagi meeletult ammu. Valges linases särgis,
sinikirjalise vööga... Kuldpunased juuksed, mis
põlveõnnaldeni ulatusid, lahti nagu
paganatüdrukutel, kui ta kõndis vanade hiietammede
vahel. Tüdruk tundus nende hiiglaslike hallide tüvede
vahel peenike nagu pajuvits.
Annat ei olnud ta enam kaua aega unes näinud... Kaua.
Tüdruk vaatas tema poole oma sügavate roheliste
silmadega, ning see pilk ajas ta hulluks. Veri kiheles, nagu
oleks tuhanded sipelgad mööda sooni jooksnud ning kurk
kuivas, kui ta vaatas Anna paljaid päevitunud jalgu, mis
astusid, nagu polekski ta inimene, vaid üks
haldjatütardest, kes kõnnivad kastese muru peal
kõrtki kõverdamata. Ta tahtis tunda nende jalgade
soojust, tüdruku saledate säärte naha pehmust ja
maitsta kerget higikirmet ta päevitunud kaelal -- otse
juustepiirilt. Hoida ümber selle painduva piha, tõsta
tüdruk sülle ja üllatuda, kui kerge ta tegelikult
on. Kas Anna rabeleks vastu, kui ta niiviisi teeks?
«Mida sa vaatad, Aiko?» Anna oli seisma
jäänud ja naeris talle valgete hammaste välkudes
näkku. «Justnagu näeksid tonti. Ära karda, ma
ei hammusta!»
Ei hammusta... Lell Kuu rääkis kurjusest, mis
selsamal aastal vanal Linnamäel juuri ajama hakkab. Tema,
Aiko, pidi selle kurja leidma ja välja juurima enne, kui see
ellu ärkab:
«Kurja on liialt palju saanud. Uus kuri, mis peatselt
sünnib, on kibe ja terav ja teda on raske leida. Teda on
raske ära tunda, Aiko, aga sina võtad ta jäljed
üles.»
«Jah.» ütles Aiko. Siduvamat lubadust ei oleks
saanud anda. Ta värises, aga see oli jahikoera värin:
«Isand, luba, ma lähen ja püüan sulle
kõik metsloomad! Lase mind juba jälgi
ajama!»
Anna elas Linnamäe kõrval Vanakülas --
võibolla peaks ta tüdrukut hoiatama. Et see
läheks ohu eest sugulaste juurde Taneverre ning püsiks
seal. Aga Anna naeraks ta välja.
«Mis sa siin hullad, Anna?» küsis ta kohmakalt,
neelatades, kui ta pilk kogemata tüdruku päevitunud
näolt särgikaelusesse libises ja sealt
kumerusenõlvakuid silmas. Tüdruk naeris muretult ning
ei kohmetunud Aiko pilku mõistes.
«Vahid tüdrukut nagu näljane susi!» pilkas
ta. «Mida sa seal metsas muud teedki! Jooksed sutega
öösi ringi ja murrad lambaid!» Aiko jahmus. Anna
aga ütles seda nii pilamisi, et sõnad surid ta
suus.
«Susi-Aiko, susi-Aiko...» leelotas Anna ja viskas
teda tammetõruga. «Meie karjast hoia end
eemale!» Ta itsitas ja peitis ennast tammetüve varju.
Hetke pärast oli Aiko seal. Kaua võib üks mees
ennast pilgata lasta. Anna huuled olid karged ja õige
kergelt soolased ning ta rohelised silmad suured ja usaldavad
nagu metskitsevasikal.
«Metsa-Aiko on päikesest segi läinud!»
lagistas Anna naerda ja põgenes küla poole. Aiko
jäi oimetuna tammede vahele seisma.
Suvel kohtusid nad sageli, aga Aiko teadis, et sellest ei tule
midagi ja nii ta ka Annale ütles. Nad ei tohtivat kokku
saada -- aga ühelgi pühapäevaõhtul ei
suutnud ta vastu panna ja tuli jälle. Iga kord oli see
üha parem -- iseenese ja seaduste tagant varastatud hetked,
mil ta iga südamelöögi juures soovis, et aeg
peatuks. Ometi oli see just tema ise, kes teadis halastamatu
kindlusega, et ei saa ega taha end iial ühegi surelikuga
siduda. Hoolimine tegi haavatavaks ja tema oli oma osa juba
kuhjaga kätte saanud, rohkem ei olnud vaja.
Aiko oli pühitsetu. Iga kord, kui ta lasi end ahvatleda
teadmisest, et mõne hetke pärast on Anna tammede
juures, kuum ja joovastav nagu lunastus ise, rüvetas ta oma
sidet Lelle endaga ja muutis end nõrgemaks. Aiko oli oma
pühendumusele uhke olnud. Ta vaim oli olnud vahe ja
särav nagu mõõgatera, ning see sogane vesi,
mis ta hinges keerles, alandades tahet järele andma,
jättis kurku rüveda maitse.
Väljavalitutele ei olnud määratud end
surelikega siduda. Ta tuletas seda endale kogu aeg meelde ning
see andis sageli ettekäände hiideminekuks -- pahe,
millest ta kohe lahti saab. Kohe, aga mitte veel sellel
õhtul.
Sügisel said nad siiski viimast korda kokku. Aiko otsus
oli küpsenud, ta oli seda oma isekuses karastanud ja sellel
õhtul oli see valmis saanud.
Anna kuulas vaikselt, rahuliku ja isegi veidi hajameelse
ilmega, ainult pisarad voolasid üle põskede. Anna oli
siiski mõistlik ega kurtnud sõnagi ja Aiko oli
selle eest tänulik.
Kesa pealt vaatas tüdruk tagasi ja viipas Aikole, kes
ühtaegu kartis ja lootis, et Anna pead pööraks
ning oli hinges kummaliselt rahul selle nõrkuse
märgiga. Ta uhkus oleks riivatud, kui tüdruk oleks
lahkunud kordagi tagasi vaatamata.
***
Aikol oli Lell Kuu ees häbi. Ta oli suvi otsa ainult
ühele surelikule mõelnud ja jätnud oma
töö tegemata.
Kui ta lõpuks oli suutnud ennast puhastada ning oli
pikki päevi nägemusi oodates nälginud ja
haldjatega rääkinud, hakkas ta võõrast
jõudu tajuma. Jahikoer võttis jälje üles.
Ta tundis punast keerist, mis sügaval maa sees jõudu
kogus. Mida tugevamaks see muutus, seda selgemini Aiko seda
nägi. Jõud tõusis Linnamäkke ning omandas
mõne aastaga hirmuäratavad mõõtmed.
Aiko ei saanud teha muud, kui oodata ja valvata, sest sellist
keerist maa seest kätte ei saa. Mõnikord vajub ta ise
alla tagasi, mõnikord lendab ta tuulispasana üles,
kui valmis küpseb. Selline tuulispask erineb kõvasti
tavalisest tormikeerisest, rahvas peab neid kuradisabadeks ja
usub, et nende sees tantsivad nõiad. Aiko peab just seda
tõusuhetke valvama ja kuradisaba kinni püüdma.
Kui hästi läheb, õnnestub tal see maaks ja
tuuleks laiali lahutada. Kui halvasti, siis jääb ta
sinna ise koos Ema enese rüpest tõusnud
nõiahingedega tantsu keerutama.
Aastad läksid ja Aiko valvas. Ta ei lahkunud
Linnamäelt sammugi. Mõnikord oli tal hirm, et keeris
kasvab üle tema jõu ning ta palvetas veelgi
hardunumalt, kogudes endasse Kuu puhast väge. Vägi oli
nii hea, et seda ei tundunud iialgi küllalt saavat. Ometi ei
olnud ta päriselt puhas, hinges kripeldas miski. Surelik
tüdruk! Põlastusväärne nõrkus -- ta
pidi sellest vabaks saama.
Ühel päeval oli keeris läinud -- nagu poleks
olnudki. Tuulispaska ei olnud mäest tõusnud, seda
teadis Aiko hästi. Ta valvas veel kaua, et olla täiesti
kindel, aga mägi oli ja jäi täiesti vaikseks.
Tavaline muld, tavalised kivid. Aiko ei salanud, et tundis
lahkumisest kergendust. Kui ta lõunapoolsetesse
karumetsadesse kadus, oli see peaaegu põgenemine. Mitte
löömata jäänud lahingu, vaid valutavate
mälestuste eest.
Aastaid hiljem, kui Lell teda sinnakanti tagasi tulema sundis
-- arusaamatuks jäi, miks, aga jahikoer kuuletus, nagu alati
-, kuulis Aiko Linnamäe nõiast, kes oli nii jultunud,
et oli Lelle enda metsatargagi narriks teinud. Ta oli otse Lelle
jahikoera nina all mitu aastat emäväge palunud, kuni
see talle lõpuks antigi. Tark olla selle kogunemist aga
hoopis nõiahingede keeriseks pidanud ja kogu see aeg
kümne kiviviske kaugusel konutanud ning hullupööra
valvanud. Rahvas naeris pihku.
Pimedas vihas läks Aiko päevavalgel alla külla
ja kutsus nõida kurja käsusõnaga. Kes julges
teda narrida?
Anna oli vanemaks jäänud. Ta juuksed olid tanu alla
peidetud ja ta suunurkadesse olid vajunud kibedad jooned, varem
osjana peenike piht laste sünnitamisest lai, käed
punased ja karedad. Ometi, kui ta Aikot teretas, oli ta
hääl selge nagu tüdrukul.
«Tere, sa tondipüüdja!» naeris Anna teda,
vaadates hundile silma. See võinuks vaatajale ohtlik olla,
aga Anna teadis, mida tegi ja kuidas seda teha. Aiko kiunatas ja
põgenes, saba jalgevahel, metsa. Naine seisis, käed
puusas, õuel, ja lagistas naerda. Mustajuukseline plika
astus laudast välja ja uuris, mida see ema niiviisi
lõkerdab. «Tasusin ühe vana võla,
tütreke!» ütles Anna. Naer lõikas Aikole
hinge nagu nuga. Just see kõikide surelike hulgast julges
tema üle naerda. Kui Anna ainult teaks... Aga ei teadnud ja
polnud vajagi. Põlastusväärne nõrkus!
Nüüd oli vähemalt selge, kes ta narriks tegi,
sundis teda aastaid mäel istuma nagu kana munadel, ja
kättemaksuiha pimestas Aiko silmi. Kurjus sündis ja
kogus jõudu, tema oli, käed rüppes, pealt
vaadanud. Kuu käskis Linnamäel sündiva kurjuse eos
välja juurida, ülesanne oli jäänud
täitmata. Aiko teadis, et tema jõud selle nõia
peale ei hakka, aga selleks oli ka teisi teid. Vägagi
sobivaid.
***
Tulele mõeldes meenus talle alati üks ammune
öö, mil Vanaküla, toonane uhke Läitse, maani
maha põletati.
Võõrad ründasid ootamatult. Aiko isa ja
vennad langesid esimeste hulgas, sest nende maja seisis otse
metsaveeres, ema ja õed tapeti enne kui nad seda ise
jõudnuks teha ja hiljem, kui nad seda tahtnud oleksid.
Aiko, pere seitsmes poeg, oli ainus, kes ellu jäi. Ema
peitis poisikese vanemate vendade laipade alla, riisudes neilt
relvad ja ehted, mis võiksid võõraid ligi
meelitada. Poiss kössitas seal hinge kinni hoides ja kuulas
õdede abitut raevu. Iga hetk oli ta peidust välja
kargamas, aga lõpuks ikkagi ei julgenud. Ja keegi ei
arvanud heaks tulla linastes töösärkides surnukehi
puistama.
Aikol oli õnne, kui seda sai õnneks kutsuda.
Küla põletati maani maha. Kui poiss järgmisel
päeval hiietukka matuseriita kokku tassis, ei olnud neid,
keda riidale tõsta, kuigi palju, sest paljud olid
taludesse põlenud. Nii ka Aiko ema ja õed.
Kõik, keda ta armastas, surid tules või said tules
maetud.
Tuli hävitas ja leevendas samal ajal. Muutis kurbuse
raevuks ja kaotusvalu kättemaksuihaks, ning neid oli kergem
taluda ja ajutiselt rahuldada. Hoolimine tegi liiga palju haiget.
Aiko vandus matuseriida juures, et enam ta ei hooli. Lapsemeelne
otsus, aga poiss, kes on oma isale ja vendadele matuseriida
süüdanud, ei ole enam laps.
Korraga Aiko teadis, mida tegema peab. Ta oli siiski seitsmes
poeg ja isa oli talle juba sosistanud Lell Kuu surematutest
kehamuutjatest -- valik, mida seitsmendad pojad ja seitsmendad
tütred teha võisid. Aiko sai teada, et Rajala
metsatark oli lubanud oodata, mil poiss kasvab ja otsustab. Mitte
surra -- nii lihtsalt ja ootamatult, nagu kõik teised ta
ümber... Aiko otsustas sealsamas. Tema ei sure.
Anna naeru kuuldes tundis Aiko, et teda on häbistatud, ta
ainukest nõrkust pilgatud. Viha näris hinge aga
ennast ta enam ei usaldanud. Kui mitte tuli, abimees, kes oli
varemgi valu puhtaks põletada aidanud, nüüdki ta
viha ei leevenda. Seekord oli tal võõrastega
ühine vaenlane ja ühine abinõu.
***
Üle kogu valla oli rahvas kogunenud vaatama, kuidas
Linnamäel nõida põletati. Nõia maja oli
maatasa tehtud ja sütest äkkega üle käidud.
Ainult lapsi ei leitud kusagilt -- need olid metsa jooksnud.
Külarahvas teadis Annast ammu, et ta nõid oli, aga
tema puhul polnud sellest hullu. Anna oli kõigile pigem
head kui halba teinud. Kadedamate suu hoidis hirm nõiaga
riiduminemise ees samuti koomal. Nüüd siis oli keegi
ikkagi kaevanud ja Anna oli maakohtu ette viidud.
Räägiti, et Anna oli nõiakatsel
jõepinnal ulpinud nagu oleks ta pilliroost.
Linnamäele tõusnud tuleriit oli laotud
märgadest puudest, need põlevad aeglasemini. Tuli on
ainus, mis suudab patuse hinge puhastada, ning seda tähtsat
ülesannet ei saanud võtta kergekäeliselt.
Sakstest olid kohal lähikonna hingekarjased, käis
kahin, et piiskopki tuleb nuhtlust vaatama. Mõisnikud olid
tulnud koos oma emandate ja lastegagi -- sellist sündmust ei
olnud sealkandis veel olnud. Saksamaal pidavat seda aga sagedasti
tehtama. Nii oligi rüütelkond elevil, valmis suurilma
elust osa saama.
Anna juuksed olid maha pügatud ja kiila peaga tundus ta
hirmunud külaelanikele võõrana. See polnud
õieti enam mingi naine, liiatigi lähiaedne, vaid
veider halli takusärki topitud mardus -- kõhn,
aukuvajunud silmakoobastega, kust suured ümmargused
silmavalged vastu läikisid. Rahvas ahhetas ja lõi
risti ette: kas ei sarnanenud Anna rohkem kurjast vaimust
vaevatuga -- kui ta heitis metsa poole selliseid hullu inimese
pilke?
Aiko seisis metsaserval ja ei tundnudki oma suureks
pettumuseks kuigi suurt kergendust. Ta oli teinud, mis oli ta
kohus. Kuu ei näidanud küll mingit märki
heakskiidust, aga küllap kevadel, kui ta ärkab.
Munk süütas palvet lugedes tule. Riit võttis
aeglaselt vedu. Märjad puud vindusid ja madal leek
kõrvetas Anna jalgu, nii et ta viskles köidikuis ja
needis hingepõhjast. Aiko kuulis vaid üksikuid
sõnu. Oma nime.
Siis lausus Anna tuult ja see tõusis hetkepealt,
keerutades läbi riida ja puhudes tuleleeke üles nagu
lõõts. Nüüd oli munkade kord risti ette
lüüa, rahvas noogutas tummas heakskiidus pead:
vähemalt mõistus oli naisel ikka alles. Tume kogu
tulba küljes viskles mõned korrad, kui esimesed
kõrged heledad leegid ta elavat ihu sõid, ja
jäi siis kettide külge rippuma.
Keegi ei olnud päris kindel, kes külarahvast
tõi esimesed kivid, aga kivihunnik kerkis lausa
päevadega. Igaüks, kes mööda läks,
tõi kangrusse kivi. Kes toojate sisse nägi, kas
sündis see hirmust või armust. Kirik tõlgendas
kommet kui pahameeleavaldust, olgugi veidi paganlikku, ja ei
käskinud kangrut laiali tassida. Nii ta sinna jäigi ja
kasvas ajapikku.
Kevadel ei näidanud kuu Aikole mingit märki. Ta
otsustas, et oli jälle olnud liiga nõrk ja kahelnud
oma ülesannet täites. Viivitamatult sööstis
ta Anna lapsi otsima. Ühe -- tollesama mustajuukselise
tüdruku, keda ta varem taluõuel paterdamas nägi,
sai ta peagi kätte. Poissi ta aga ei leidnudki ning arvas
peale pikka otsimist, et küllap see metsloomade saagiks
langes.
***
«Aiko, mu sõber!» kostis pehme sosin ta
kõrva. Erak lõi silmad lahti. Rohkemat ta
talveunehalvatuses ei suutnud. Paistis, et see oli lihtsalt
üks uneviirastus -- ta oli neid mõnel korral varemgi
näinud. Ta karupesa serval istus Anna. «Mind sa vist ei
oodanud?» Anna naeris oma surematut naeru ja Aiko tabas
selles kerge võõra noodi. See tüdruk ei olnud
Anna. Muidugi mitte -- ta riided olid tänapäevased.
Silmanurgast märkas Aiko, et ukseriivid olid lahti murtud.
Viirastusel poleks selleks ju vajadust.
Tüdrukul olid Anna punakuldsed juuksed ja tema rohelised
silmad, tal oli ka sügav vagu lõuas nagu Annal ja
esiema kokkukasvanud kulmukaared. Aiko püüdis huuli
liigutada, et küsimust vormida, kuid talvekangestus oli
täielik.
«Sina peaksid ju seaduseid tundma! Kui sul on midagi, mis
kuulub mulle, võin ma selle tagasi võtta -- kui
oskan. Ja küllap mina juba oskan!» sosistas ilmutus.
«Minu hõimlase veri! Kuidas maitses? Kuu teab, et mul
on sellele õigus.»
Aiko oigas. Mida oli see ebaõnnestunud
nõiahakatis, keda ta viimaseks Steinbergiks pidas,
öelnud? Keegi Liis olevat talle kirjutanud -- ja
sellepärast tuli ta siia. Aiko viimasel
ärkvelolekupäeval. Nagu ohvritall, oli ta
mõelnud. Jumalate saadetud uitmõte, mida oleks
pidanud rohkem tähele panema. Kes kõigist elavatest
eales oleks tahtnud talle ohverdada Steinbergi tema viimasel
ärkvelolekupäeval? Kes sellest kasu saaks? Vastus oli
ainult üks: teine Steinberg. Mitte ainult vana ja
väsinud polnud ta, vaid ka loll ja pime... Ohvritalleks oli
see tüdruk ju mõeldudki.
«Sohilaps sirutas käe millegi järele, mis talle
ei kuulu. Väike salalik nugis... Steinbergide pärand
kuulub mulle ja mina lähen seda Ema käest sisse
nõudma. Mõtlesin, et teen sulle enne veidi
headmeelt... Ja endale ka. Ainus järeltulija, nagu ma sul
Annaga nüüd olen, võtan pärandid kokku. Sa
ainult kujuta seda ette: Lell võtab mind omaks, sest ma
teen kõik tema seaduste järgi... ja Ema võtab
mind omaks, sest mul on õigus nõuda -- kui ma olen
piisavalt tugev. Ja Kuu lapsed on ju tugevad?» nurrus Elisa
talle kõrva.
«Vana Juuli palus sind tervitada ja edasi öelda, et
sa lõpetaks oma kuu poole vahtimise -- Lell ei
kõnele sinuga enam kunagi, sa vana narr, sest sa otsid
kurja valest kohast. Juuli kartis, et kui ta seda sulle ise
ütleb, siis äkki sa arvad, et ta ei olegi enam nii
väga hull. Oma vanuse kohta on ta päris hea tervise
juures, selles olen ma kindel. Ja mälu on tal hea.»
Elisa kihistas naerda. Ta tõstis Aiko silmade ette
väikese, kaardus teraga noa ja kõigutas seda
pilkavalt. «See sortsuke verd, mille sa Steinbergide
käest laenasid!»
Ta sähvas teraga üle eraku kõri ja surus
huuled laialivajuvate nahaservade vahele otse haavapõhja.
Mürgine veri kõrvetas ta huuli, aga ta hammustas
tigedalt oma teravate hammastega vastu ning imes end haava
külge nagu kaan. Aiko sulges silmad. Tüdrukul oli
õigus seda teha -- ta võttis tagasi, mis tema oma
oli... Lell järgib seadusi, võtab Elisa oma rahva
hulka ning annab talle võime keha muuta ning igavest
elujõudu koguda.
Aiko ei olnud seda kunagi teinud... isegi Annaga mitte.
Igaühel on oma koht ja surelikud ei tohtinud trügida
sinna, kus oli tema pärusmaa. See oli tema jõud ja
tema üleolek ja need olid jagamatud. Neetud! Ta ei tahtnud
iialgi mitte kedagi endale nii lähedale lasta. Ja olgu
neetud ka see, et tüdruk nii äravahetamiseni Anna
nägu oli. Ta isegi lõhnas samamoodi. Kas see oli
kujutlus, et ta tundis lõhna südames imekerget
põlemiselehka?
Hetkeks kartis Aiko, et tüdruk imeb ta tilgatumaks -- aga
see teadis täpselt, kus piiri pidada. Ilmselt
õpetatakse neile nüüd koolis, palju ühes
inimeses verd on, mõtles Aiko tigedalt.
Ülima põlastuse märgiks keeras Elisa
sinnasamma karunahkade vahele ja jäi magama. Kui Aiko oleks
suutnud end liigutada, oleks ta kogu öö hambaid
kiristanud.
Elisa ühtlased hingetõmbed oli suurimaks
võimalikuks alanduseks. Mõnitatud uhkusest
valusamalt kõrvetas tüdruku lõhn.
Elisa jäi ka järgmiseks ööks. Ja siis
järgmiseks. Ärkas igal õhtul ja tuli igal
hommikul salatuppa tagasi. Elisa näos ja liigutustes oli
liiga palju Annat ja ta teadis oma esivanematest liiga palju. See
oli piinav. Anna eluniit näis Aikole korraga katkematu
punase lindina, mis voolas läbi sajandite, vahetades ainult
nägusid ja nimesid, aga jäädes oma
põhiolemuselt üheks ja samaks. Nüüd
mähkus see punane lõng ümber tema kaela ja poos,
nii et Aiko ainult ägises. Ta ainus, varem nii vaieldamatu
üleolek tundus korraga tühisena. See polnud ju Elisa,
see oli Anna. Või peaaegu Anna -- tugevam, ilusam,
ihaldusväärsem... aga muidu seesama, ning erinevalt
temast enesest, täis nooruse elujanu. Jumalad pilkasid
valusasti.
Vana viha kääris ja valutas Aiko vanades kontides,
lahvatades kord nii tugevalt, et ta uskus end peaaegu suutvat
käsi liigutada, et see kutsikas sealsamas kägistada,
ning vajudes mõnikord nii vaikseks, et ta oleks tahtnud
leinast kuu poole ulguda.
Piinav oli terve talv otsa liikumatult lamada, aga tal ei
jäänud muud üle.
***
Kevadel ärkas erak ühel hommikul, lootes leida Elisa
oma kõrvalt. Ta teadis, et too peab päeviti magama
nagu kõik kutsikad, ja oli seda hommikut oodanud. Pesa oli
tühi. Aiko naeris rõõmutult. Tüdruk
kartis teda siiski ning ei usaldanud selleks hommikuks
jääda.
Kutsikas ei saanud kaugel olla -- mitte rohkem kui mõne
öö tee. Aiko saab ta kätte. Urisedes ronis ta
koopast välja, ja võttis põgeniku jäljed
üles. Rada oli selge ning ta jooksis, koon vastu lund, kuni
taipas, kuhu need jäljed viivad. Siis laenas ta tiivad, ja
lendas kõige otsemat teed. Nõiaküngas.
Linnamägi. Kivimäe...
Kunagise uhke Linnamäe talu asemel seisis lagunev
hurtsik. Vana naine ootas ukse peal ja tervitas
väravapostile maandunud kulli. Juliette Steinbergi
helehallid silmad sädelesid teraselt ning enne, kui Aiko
jõudis otsustada, mida temaga teha, tegi naine sellise
märgi, et isegi kahekümne sammu pealt kõrvetas
see ta sulgi. Nad seisid ja vaatasid üksteist.
Siis viipas eit ta majja sisse.
Aiko oli segaduses. Kutsikas oli end mängeldes kätte
andnud -- nagu hundipoeg, kes tugevamale kõri ette keerab.
Pealtnäha abitult. Ometi teades, et vana nõid valvab.
Kutsikas oli ülearu muretu -- raevuhoos võis Aiko
siiski kaitsja võimust üle olla.
Ta andis laenatud tiivad tagasi ja astus sellesse majja
inimesena. Käed rinna peal risti, seisis Juula Elisa voodi
ees. Too magas -- silmad lahti, nagu Aikogi. Küllap
nägi ka tema läbi une.
Aiko ei olnud eneses enam päris kindel.
«Sul oli tiivanuki peal valge laik, metsatark!»
sosistas vanaeit ja Aiko viimased kurjad mõtted kadusid
häbenedes.
See polnud valge laik, vaid hõbesõlg, mida ta
oma kuuehõlma varjus kandis ning mis tiivanukil valge
laiguna välja paistis. Kui ta hundina ringi sörkis, oli
hundilgi paremal õlal ümmargune hele laik.
Anna oli selle sõle talle kunagi kinkinud.
Aiko keeras neile kahele selja ja põgenes, peitis end
metsa. Kõik, mida ta unustada tahtis, meenus pilkava
selgusega, ning ta sai aru, et hoolimata oma pingutustest ei
olnud ta tegelikult mitte midagi unustanud. Peidetud ja salatud
lein murdis välja ning ta ulgus pikalt, meenutades armastatu
lõhna ja lähedust.
«Anna mulle andeks.» See oli ainult mõte,
sest hundikoon ei suutnud seda sõnadeks vormida.
Hämardus. Kuusirp tõusis taevasse ning Aiko
sirutas kummalises kergendustundes koonu selle poole. Ta
teravatipulised kõrvad liikusid rahutult ning ta kuulis
üle sadade aastate esimest korda kuuhaldjate vaikseid
hääli. Nad sosistasid Aikole, et ta on lõpuks
ometi oma töö lõpetanud, Linnamäel
sündinud kurjus on temas kustunud, et ta on vaba ja uueks
alguseks valmis.
|