|
[ Jutt |
Jutulabor: aprill 2001 |
Uued arvustused ]
Mnjah. Kohalik mütoloogia. Lugu nõrkusest, armastusest, vihkamisest ja eestlase parimast maiusroast - teisest eestlasest.
Eelnevates arvustustes kirutud peategelase vahetust ma arvustada ei oska. Eeva lugu mõjus pigem pika sissejuhatusena ja sissejuhatuseks oli see tõesti pisut pikk. Oli ju lugu siiski erakust, Aikost, ja tema nn "ülesandest". Mütoloogia koha pealt oli küll eelmainitud möödalaskmisi kuid samas meie kohaliku kultuuriruumi tingimustes ei saa palju paremat tahtagi.
Jutustav osa selle kõige juures oli aga oluline, isegi asendamatu. Olustiku ja eelloo edasiandmise ja sealt tulenevalt ka jutu mõistetavuse seisukohalt ei jäänud küll miskit puudu. Pigem tõesti võiks ette heita seda vaikset kulgemist, pinge vaikset kruvimist mis nagu kuhugi iseenesest ei lahendu, vaid pigem kaob ühel hetkel kui vägi Linnamäe seest.
Ühesõnaga: jutt oli hea, küll mitte autori paremikku kuuluv kuid siiski nauditav ja süvenemist vajav.
Ilus jutt. Karen Orlau "pehme puudutus" on olemas ja mõjub vägagi mõnusalt.
Minule meeldib.
Vaidleks vastu Kristjan Sanderile et intriig on vilets - intriig on vajalikul tasemel. Folk ju.
Ehk ei meeldi kritiseerijatele helge lõpp?
Mulle ei meeldi zhanr, milles preili (proua?) Orlau armastab kirjutada. Mulle ei meeldi tema stiil. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui Eeva-tegevus oleks toimunud tänapäeval, mitte 20 sajandi algul. Selline on minu maitse. Kui see kõrvale jätta, on tegemist sel aastal esimese looga, mida kirjanduseks julgeksin nimetada.
Kuna arvustamine teadupärast tähendab vigade otsimist, siis minu panus on: A. kuidas ikkagi “...erak ei lubanud inimesi enda juurde”, millega ta neid hirmutas/takistas, väike vihje olnuks asjakohane ja B. “Ta arvas, et tüdruk jäi koos vanematega tulle, aga ei kontrollinud” – miks, mingigi põhjenduse oleks võinud välja mõelda, sest selle tüübi kohta ikka väga jäme viga. Kõik ülejäänud detailid, mis algul tundusid häirivat, osutusid ülelugemisel põhjendatuteks.
Tegelikult peaksin kogu ülejäänud vaba ekraaniruumi loo ülistamisele ja eelkritiseerijate kirumisele kulutama, aga hoian elektrone kokku ja ütlen lihtsalt, et kui lugu on hea, siis ta on seda ka vaatamata kõige pimedamale materdamisele!
| 09.04.2001 14:50:45 |
Veiko |
Järjekordne lisand Eesti uusmütoloogia varamusse. Antud loo puhul saab ainult ette heita faktiviga: Kuult laenatud jõud kuulub küll soome-ugri mütoloogiasse, kuid mitte eesti omasse. Samuti ei laena tark oma väge mujalt kestvaks kasutuseks; see neid nõidadest eristabki, et nad ei sõlmi lepinguid oma väe suurendamiseks ega oma haldjarahva ees mingeid võlgu, vastupidi nõidadele, kes ahnusest enda hinge müüvadki. Tark ei saa ülesandeid mingitelt väe-olenditelt, tema soov inimesi (teatava tasu eest) aidata on vabatahtlik.
| 09.04.2001 14:04:54 |
Maria |
Üle mitme kuu jälle üks igati lugemisvääriline jutt Algernonis (vähemalt isikliku, õudussekalduva maitsemeele järgi). Peategelase vahetus loo keskel küll ei häirinud. Mitu ootamatut käändu säästsid lugeja tänuväärselt etteaimatavast lõpust. Muide, neiu Elisa kuju tuli kuidagi tuttav ette... figureeris vist juba paari aasta taguses endanimelises loos? Lugemiselamust igatahes ei kahjusta. Eesti folgi ainestik väärib oskuslikku töötlust ja rakendust.
mulle ei meeldi
| 08.04.2001 16:09:32 |
Tarts |
Hea jutt mu meelest. Kui midagi ette heita, siis lyhidus ja sellest tulenevad t6enäoliselt ka eelkirjutajate kriitilised märkused. Mulle igastahesei jäänd kyll segavat muljet loo keskel tegelase vahetusest. L6ppude -l6puks tuli ju välja, et p6hitegija oli hoopiski keski kolmas ja mitte lihtne Eeva ega metsatark Aiko.
Hea, isegi väga hea.
Pisut liialt ekslev, vaagiv, pendeldav
areng oli sel lool ent lõpuks lugu mõjus! Mitte ehk nii võimsalt kui Rannahiidsed, kuid samalaadse õhustiku andis kätte küll. Kohalike metsauskumuste elustamisel on siin ikka selline jõud sees, et ajab ärevile.
Hundiks jooksmine ja tiibade laenamine käis sujuvalt ja mõjusalt.
Mingid folgilaenu etteheited ega poolehoiud ei olegi siin olulised. Tähtis on autori tunnetus väeasjade tabamisel. Ja see on pagana hea.
| 05.04.2001 20:01:26 |
jxnes |
Sellega olen täiesti nõus, et Orlau puhul ei ole tegemist just kõige parema jutuga, aga rõhutaks, et üleüldises kontekstis ei pea see määratlus väga halba tähendama.
Kiskus natuke laialivalguvaks. Õige, et algus oli väga paljutõotav, aga lõpp kippus ära vajuma. Siiski ei arva ma, et peategelase vahetuse tõttu - rääkides klassikast ja paralleelidest muude kunstiliikidega, Hitchcocki "Psycho" kasutab sama nippi, ja ma ei arva, et seda filmi võiks halvaks nimetada. Pigem just sellepärast, et lõpp kiskus natuke liiga hämuks. Mina paraku ei suuda juttu sama tasemeni süveneda kui autor. Ehk mõni lugeja suudab, ja ehk on ka nende jaoks lõpp täiesti mõistetav.
Intriig ise... "belialsliku" kohta ei tea ma midagi öelda, aga päris viletsaks ma seda ei peaks. Seda küll, et tradistiooniline ja folklik, ehk isegi äraleierdatud, aga ma usun, et Orlau suudaks seda ka paremini välja mängida, niiet probleem ei ole selles. Olustikuga oleks võinud veel natuke mängida, see a la "keegi ei julgenud erakust kilomeetrigi kaugusele minna" on natuke labane.
Lausestus ja mikrostiil on minu arust siiski samal tasemel kui Orlaul tavaliselt, see on ka see, mis kisub ikkagi juttu lõpuni lugema ja ei lase päris ära vajuda. Kristjan Sanderi arvustuses tsiteeritud lõik - omast kohast õige, aga asi olnukd hull siis, kui kogu jutt oleks selles stiilis olnud. Siiski ei olnud. Selline väike eneseunustamine (?) on ikkagi lubatav ja ei muutu veel päriselt puust ette tegemiseks.
Nii et minu jaoks kokkuvõttes siiski keskmiselt nauditav, kuigi mitte, jah, just väga hea.
Et tore, kui keegi folgi ainetel juttu kirjutab... Omamoodi sümpaatne, nagu öeldakse... Ah, mis me ikka keerutame. Katz, kui aus olla, siis see jutt on jama.
Esiteks on pea kogu tegevus edasi antud pinnapealselt jutustavalt, tegelased lihtsalt liigutavad, käivad ringi ja teevad midagi, kõik nende kohta on jutustavas laadis ära öeldud (tibi alaväärsuskompleks näiteks), selle asemel, et nende emotsioonidest ja mõtekatketest lugejal endal lasta järeldusi teha. "Eeva elus ei olnud palju võimalusi. Raha ega perekonda tal polnud ja kõige parem, mida nii ta vaimu kui välimuse kohta öelda võis, oli, et tüdruk tõesti püüab ihust ja hingest, aga... Temast vaadati liiga sageli üle ning andekate, jõukate ja imetletute kaastunne või halvemal juhul kärsitus olid segatud hooletultvarjatud põlastusega. Nagu kuuluks ta mingisse alamasse inimklassi, kelle eest ei ole vaja selliseid tundeid varjata." Hoia ja halasta!
Teiseks on intriig ise vilets. Ma ütleks -- belialslik. Ja mitte heas mõttes. Ainus mõte, mida võiks mõtteks nimetada, on see naiselik soft power, millega targale lõpuks ära tehakse, aga seda oleks pidanud palju enam ekspluateerima, selleks, et see korralikult mõjule pääseks.
Praegusel kujul seda tykki mina kyll kirjandusex ei julgex nimetada.
See, mis on kõveriti, on peategelase vahetus keset lugu. Nii nagu kujutavas kunstis on tähtsalt kohal (vähemalt klassikalistese suundades) kuldlõige, nii jätab novellis ja/või jutustuses pealiinina eksponeeritud teema-arenduse enneaegne katkestamine natuke kummastava mulje - puänt jääb nõnnamoodu lahjaks. Aga kes seda klassikalist värki meie teadvusvoolude ajastul ikka enam taga ajab.
Muidu igati korralik lugemismaterjal.
Muidu tore jutt, aga natuke laisalt kirjutatud. Jutustavat osa oli liialt palju. Ühet küljest tuli taustinfo jutule kasuks, aga samas mõjus ka veidi koormavalt. Kohe kui tegevust juurde tuli, läks lugemine huvitavamaks. Siis vajus jälle ääretutesse seletamistesse, mis oli enne ja mis pärast.
Võib-olla lugesin natuke hooletult ja seepärast ei tabanud igat nüanssi, aga kui jutu läbi sain, jäi mulje, et selle selgroog oli kõveravõitu. Ma ei saanudki täpselt aru, mis tüdrukust lõpuks sai. Igatahes ootasin, et läheb äktsionix ja siis ei läinudki. Olin kohe nats pettunud, sest kuni jutu keskpaigani oli kõik hästi palutõotav.
Tahaks midagi positiivset ka ütelda. No ütlen seda, et on maru tore, kui keegi julgeb folgi ainetel lugu kirjutada. Enamasti kohalikule olustikule kohandatud lood ajavad nina kirtsutama, aga Orlau puhul nii ei juhtu.
|
