Majast allesjäänud tukid alles
hõõgusid, kui ta koidikul koju jõudis. Kogu
ta elamine, väike elumaja ja kõrvalhoone olid maha
põletatud juba mitu tundi enne ta tulekut. Koer, ta
viimase paari aasta truu kaaslane ja parim sõber, oli
tapetud haavlipüssi kahe lasuga ning teibaga läve ees
maa külge löödud. Looma kohev karv oli
põlenud, varemete kohal keerutav tuul kandis mehe ninna
kirbet kärsahaisu.
Mootorratta sadulas istudes hävingu vaatepilti
silmitsenud mees seiskas seni töötanud mootori,
tõmbas mootorratta hargile ning ronis sadulast maha. Ma
tapan nad kõik, mõtles ta külma, halastamatu
raevuga, või vähemalt nende juhi. Tapan ja
löön samal kombel teibaga maa külge, et kaarnad ta
surnukeha nokiksid.
Mees, kes mõttes seda kättemaksu vandus, oli
keskmist kasvu, lihaseline ja karmi armilise näoga. Tal olid
jalas säärsaapad ja nahkpüksid, seljas kandis ta
armee välivormi presentkuube. Teda hüüti
Sõdurpoisiks, sest pajatati, et enne ümbruskonda
kolimist oli ta Viimase Suure Sõja teeninud armees. Ta ise
ei rääkinud sellest, kuid tema lausa hullumeelne julgus
ja tapmisoskused andsid alust arvata tema teenistusest
erivägede võitlejana.
Sõdurpoiss lähenes aeglaselt ahervaremetele,
seisatas hetkeks koera surnukeha juures ning läks
ümbrusest tervena säilinud puutükke otsima. Neist
väikese tuleriida ladunud, tassis ta sinna koera laiba ja
astus mootorratta juurde. Võtnud sadulataskust lapikpudeli
lahjendatud piiritusega, jõi ta selle lonkshaaval
tühjaks ning valas mootorratta paagist bensiini täis.
Laiba kergesti süttiva vedelikuga üle valanud, viskas
ta pudeli minema ja nööpis lahti oma
sõjaväekuue. Selle all kandis ta vöörihma,
mille küljes rippusid lahtises kabuuris suurekaliibriline
poolautomaatpüstol ja armee tääknuga. Terariistaga
lõhestas ta oma randme, lastes verel tilkuda koerast
sõbra surnukehale.
«Ma tasun su eest kätte!» ütles ta
kõvasti, vaadates pilvede poole, otsekui kutsudes
taevaseid vägesid oma sõnadele tunnistajateks. Kedagi
teist tal kutsuda polnudki, tema ümber laius kilomeetrite
ulatuses tühi põhjamaine maastik.
Süüdanud tulemasinast matuselõkke, seisis
Sõdurpoiss mõne hetke langetatud päi
leinaseisakus ja torkas siis täägi lõkkesse.
Selle tuliseks läinud teraga haava kõrvetanud, sidus
ta randme ümber puhta taskurätiku ning käivitas
mootorratta. Lõõmav matuseriit jäi ta selja
taha, kui ta mööda konarlikku kõrvalteed
maanteele sõitis.
Maanteel lisas ta üha gaasi, kuni vastutormav õhk
sundis teda tahtmatult silmi kissitama. Külm
sõidutuul jahutas meeldivalt ta alles
lõkkekuumusest õhkuvat nägu ning andis aega
järelemõtlemiseks. Kohalik, ennast Paruniteks nimetav
ja korduvalt teda endaga ühinema kutsunud jõuk teda
ei tüüdanud, nende jaoks oli ta liigagi arvestatav
mees. Järelikult oli selle koletu teoga hakkama saanud keegi
külalisesineja, kõige tõenäolisemalt
mõni linnas elunev jõuk. Milline neist, oli esialgu
selgusetu, kuid Sõdurpoiss kavatses veidi vestelda
kohaliku kamba pealikuga. Oskusliku suhtumise korral võis
saada sealt üsnagi asjalikku teavet.
Viimasest Suurest Sõjast oli möödas aastaid.
Planeet nimega Maa oli laastatud, senised
tsivilisatsioonikeskused hävitatud ning elanikkonnast alles
vaevalt kümnendik. Elu kui selline õilmitses
põhiliselt varasematel ääremaadel, kuid
põgenikehordid olid ka siin tekitanud täieliku kaose.
Kuld oli kaotanud oma väärtuse, ainsad hinnatavad
kaubad olid vesi, toit ja mootorikütus. Relvi leidus
kõikjal ning see sünnitas uue seaduse, kus maksis
ainult tugevama õigus. Säilinud
sõjaväeüksustest moodustatud politsei suutis
korda hoida ainult mõningates suuremates linnades,
kõikjal mujal võimutsesid relvastatud
jõugud. Neisse koondusid kohalikud karmid mehed,
seiklusteotsijad, vabadusse pääsenud
kriminaalkurjategijad, endised sõdurid, kellel elu oli
igavaks läinud ja ka need, kes olid elus kaotanud
eesmärgi. Need kogukonnad, igaühel omad
tõekspidamised ja seadused, elatusid põhiliselt
röövimistest ning vähesest politseist polnud nende
tegudele tõkestajat.
Umbes pooletunnise sõidu järel ilmus maantee
ääres nähtavale kahekordne kivimaja, mis oli
kohaliku jõugu kogunemiskohaks ja peakorteriks. Nii
üldiselt mõistetavate, kui ka täiesti
arusaamatute sümbolitega kirjatud maja ees seisis
mõniteistkümmend mootorratast ja kaks lahtist
maastikuautot. Neist ühe, neljaveolise pikapi päras oli
üles seatud raskekuulipilduja. Maja trepi ülemisel
astmel istus pikk, kerekas mees, keda hüüti Kakskorda,
seda mitte ainult kehaliste mõõtmete, vaid ka
pikaldase taibu pärast. Ta koosnes peaaegu täielikult
lihastest ja rasvast ning ajule ei jäänud tema keres
kuigivõrd ruumi. Oodates, kuni Sõdurpoiss
mootorratta seisma jätab ja maha tuleb, võttis ta
enda kõrval vedeleva haavlipüssi ning ajas end
õlaga vastu varikatuse posti toetudes aeglaselt jalule.
Kui Sõdurpoiss trepist üles tuli, kergitas Kakskorda
haavlipüssi raua tema rinna kõrgusele.
«Kussa trügid?»
«Mul on vaja Hertsogiga rääkida.»
«Temal suga mette,» vastas Kakskorda üllatavalt
kiiresti ja irvitas. «Tule teinekord uueste.»
«Mul on vaja Hertsogiga kohe rääkida,»
kordas Sõdurpoiss kannatlikult.
«Kuule, on sul kõrvad sitta täis
vä?» muutus Kakskorda vihaseks. «Kao menemä,
enne kui su lolli kolba sisse lüün!»
Ta tõukas haavlipüssi hooga ettepoole,
üritades selle rauaga Sõdurpoisile kõhtu
lüüa. Too haaras sellest kinni, tegi
poolpöörde ja tõmbas püssi järsult
edasi. Kakskorda kaotas tasakaalu, tuikus mõne astme
allapoole ja komistas Sõdurpoisi väljasirutatud
jalale. Teinud trepil kukerpalli, maandus Kakskorda peene
killustikuga kaetud trepiesisele. Ootamata, kuni ta uuesti jalule
saab, tõmbas Sõdurpoiss ukse lahti ja sisenes
majja. Ruumikas vestibüülis ootasid teda päris
ukse juures kaks meest, kes olid ilmselt läbi akna
näinud tema väikest kemplust Kakskorraga. Üks
neist võttis lähemale astudes võitlusasendi,
kuid Sõdurpoiss ei viitsinud poosidele aega raisata ning
lõi talle lihtsalt püssirauaga vastu kaela. Mees
vajus kotina põrandale, teine sell, keda jõugus
tunti Nobenäpu nime all, jäi seisma ja muigas nagu hea
nalja peale.
«Ma lähen Hertsogi juurde,» teatas
Sõdurpoiss.
«Minugi pärast,» kehitas Nobenäpp
õlgu. «Kui sa ainult Kukupaiga hakkama
saad.»
«Eks näeb.» Sõdurpoiss viskas püssi
Nobenäpu suunas, too püüdis selle lennult kinni
ning Sõdurpoiss läks trepist üles, tundmata
vähimatki hirmu, et keegi võiks talle selga
tulistada. Veel paar tüüpi tormasid
vestibüüli, kuid Nobenäpp peatas nende edasise
tegevuse hooletu viipega. Sõdurpoiss oli siin seltskonnas
üsnagi tuntud ja teataval määral ka ohutu kuju,
vähemalt selles osas, mis puudutas jõuguliikmete
tapmist. Kui ta selliste meetoditega Hertsogi jutule pürgis,
pidi tal olema midagi pakilist.
Kuna Sõdurpoiss oli seda maja ka varem külastanud,
teadis ta küsimatagi, kust leida Hertsogi tuba.
Vältimaks võimalikku uut kaklust ja sellest tulenevat
asjatut kära, ei läinud Sõdurpoiss läbi
piljarditoa, vaid tegi ringi läbi hoone tiiva kulgeva
koridori. Ootuste kohaselt istus toa ukse taga tugitoolis suurt
kasvu lihaseline meesiludus, näol alatine heasüdamlik
ilme. See oli Hertsogi ihukaitsja Kukupai, kes Sõdurpoisi
tulekul ei viitsinud isegi tõusta, vaid sirutas ainult
jala ukse ette.
«Hertsog puhkab,» ütles ta naeratusega, mille
peale mõni vanamammi oleks teda kindlasti kostitanud
kommiga.
«Mul on vaja temaga rääkida,» sõnas
Sõdurpoiss.
«Lase jalga!» käskis Kukupai muutumatu
naeratusega. «Muidu määrin su seina peale
laiali.»
Võrdselt oma hea välimusega oli Kukupai ka
järeleandmatu ning temaga kauplemine olnuks lootusetu.
Sõdurpoiss teadis nii seda, kui ka seda, et kakluse korral
kaitses Kukupai eelkõige oma nägu. Seepärast
lõi Sõdurpoiss teda vastu jalga, kuid mitte jalga,
mis oli ukse ette sirutatud, vaid hoopis seda, millele Kukupai
kavatses püsti tõustes toetuda. Löök tabas
sääreluud paraja tugevusega, Kukupai aietas tahtmatult
ega suutnud kohe tõusta. Sõdurpoiss põikas
tema väljasirutatud kätest mööda, paiskas
ukse lahti ja hüppas tuppa. Kiirelt enda järel ukse
sulgenud, vaatas ta toas ringi.
Kunagi ilmselt mingile jõukurile kuulunud hiiglaslikus
kaheinimesevoodis tukkus Hertsog, külje all keegi vaevalt
täisealiseks saanud poolpaljas plika. Ukse mürtsatuse
peale avasid mõlemad silmad, plika kiljatas ehmunult,
Hertsog haaras padja alt püstoli. Kaks lasku raksatasid
üheaegselt, Hertsogi kuul tabas kellelegi kahju tegemata
seina, Sõdurpoisi oma viis tal relva käest.
«Sõdurpoiss! Et põrgu sind õgiks,
värdjas!» vandus Hertsog istukile tõustes ja
raputas põrutada saanud rannet. «Mida sa
tahad?»
«Rääkida,» vastas Sõdurpoiss napilt
ja hüppas kõrvale, sest samal hetkel löödi
uks raksatades hingedelt maha. Laskevalmis püssid käes,
tungisid tuppa Nobenäpp, Kukupai ja veel paar meest.
Nähes, et Hertsog on elus ja terve, langetasid teised
relvad, kuid mitte Kukupai, kelle naeratus reetis soovi
Sõdurpoisile kuul pähe kihutada.
«Jäta!» käratas Hertsog. «Kui
õigel ajal ei oska, siis hiljem ära relvaga vehi.
Laske siit jalga, mul mehega veidi rääkimist.»
Sõnagi vastuväiteks toomata taandusid mehed toast
sama kiiresti kui sisse tulid. Sõdurpoiss torkas seni
käes hoitud püstoli tagasi kabuuri. Hertsog heitis
rahulolematu pilgu plikale ning lehvitas otsekui kärbest
peletades käega.
«Sina samuti, lirva. Äriasjus pole mul sind
vaja.»
Tüdruk heitis Sõdurpoisi suunas pahameelt
väljendava pilgu, tõmbas selga midagi hommikumantli
sarnast ja lahkus vastutahtmist toast. Hertsog tõusis
voodilt, astus väikese laua juurde ning võttis sealt
nikerdustega puukarbi.
«Tubakat tahad?» küsis ta.
«Võib küll,» nõustus
Sõdurpoiss. Nad keerasid mõlemad endale kangest
isekasvatatud tubakast plärud ja istusid suitsetades
kõrvuti voodiservale. Hoolimata sellest, et nad polnud
kaugeltki sõbrad, pidasid nad teineteisest suurel
määral lugu. Hertsog selle pärast, et
Sõdurpoiss oli julge ja ümbruskonnas arvestatud mees,
Sõdurpoiss seetõttu, et erinevalt paljudest
teistest jõugupealikest oli Hertsogil säilinud
üldmõistetav autunne ja tema kamp ei saatnud korda
suuri sigadusi.
«Mis sul mureks?» küsis lõpuks Hertsog.
Ta oli Sõdurpoisist mõned aastad vanem, oma nime
vääriliselt uhke ja sõltumatu hoiakuga. Tema
põhjatud musta värvi silmad näisid inimest
uurides surmaga ähvardavate püstolitorudena.
«Mu elamine põletati maha,» ütles
Sõdurpoiss.
«Paha lugu,» väljendas Hertsog napilt
kaastunnet. «Aga meie seda ei teinud.»
«Ma tean,» noogutas Sõdurpoiss. «Ma
tahtsingi küsida, milline kohalikest kampadest seda
võis teha.»
«Kohalikest vaevalt, meie oleme siin kõige
kõvemad ning kõik teavad, et sa oled meie
sõber. Nõrgemad ei julge piiri rikkuda,»
arutas Hertsog. «Selle sitase teoga sai hakkama mõni
linnakamp, arvatavasti Penid. Nende piirid puutuvad meie omadega
kokku ja see poleks esimene kord, kus need litapojad sitta kokku
keeravad. Juba aastaid on nad tahtnud oma valduseid siiapoole
laiendada.»
«Tead sa, kas nad eile käisid siin?»
«Siit nad igatahes mööda ei läinud, muidu
poleks neil sinu sitase osmiku jaoks aega jätkunud,»
ütles Hertsog ja mõtles hetke. «Mine küsi
Teadjamehe käest, tema kuuleb kõiki uudiseid
esimesena.»
«Jään sulle teene võlgu,» lausus
Sõdurpoiss tõustes.
«Tule meie värvide alla ja kõik su
võlad on juba ette tasutud,» tähendas Hertsog,
mispeale Sõdurpoiss kergelt, kuid kindlalt pead raputas.
Hertsog, kes oli sellist vastust juba ette aimanud, kehitas
õlgu, kummardus ning tõmbas voodi alt vereplekilise
ja kuuliaukudega nahkvesti.
«Sellised on Penide värvid,» ütles ta,
lükates vesti jalaga Sõdurpoisi poole.
«Tõmbasime hiljuti ühe nende kutsika oksa ja
lasime ta pihta märki. Kui tahad, võid Teadjamehele
näitamiseks kaasa võtta. Ole ainult ettevaatlik, kui
Penid sind sellega kätte saavad, võtavad nad sul
kõigepealt munad maha ja vaatavad siis edasi.»
«Kõigepealt peavad nad mu kätte saama,»
lausus Sõdurpoiss, korjas vesti põrandalt üles
ja keeras rulli.
«Astu baarist läbi ja joo minu arvelt
klaasike,» ütles Hertsog uuesti pikali heites.
«Pole paha mõte,» arvas Sõdurpoiss,
viipas hüvastijätuks ja astus toast välja.
Klaasikese joomisest ta loobus, ent käis piljarditoas
asuvast baarist siiski läbi, võttes Hertsogi arvelt
kaasa terve pudeli. Majast lahkunud, patsutas ta mornile
Kakskorrale lohutuseks õlale ning toppis vesti ja pudeli
sadulataskutesse. Käivitanud mootori, juhtis ta ratta
maanteele ja sõitis suunas, kust ta mõne aja eest
oli tulnud.
Teadjamehe elukoht asus maanteest paarikümne kilomeetri
kaugusel, aherainemäel keset võssa kasvanud
jäätmaad. Sinna viis paar kitsast looklevat rada, mida
tundmata võis sihtkohast hoopis kaugemale sattuda.
Sõdurpoiss oli siin õnneks ka varem korduvalt
käinud ning tunni aja pärast sõitis ta
mööda mäenõlva üles kaubakonteinerite
osadest ehitatud elumaja juurde. Räägiti, et Teadjamees
oli siia elama kolinud juba enne Suurt Sõda ja osanud
ennast tunduvalt paremini sisse seada, kui hilisemad asukad.
Teadjamees ei elanud üksinda, lisaks temale pesitsesid seal
veel ta täiskasvanud lapsed ja kümmekond muud inimest.
Nad kõik olid hästi relvastatud ja sellest piisas, et
lähima naabruse jõugud neid kimbutama ei tikuks.
Pealegi oli elusast Teadjamehest palju rohkem kasu, kui tema
elamise rüüstamisest. Teadjamehe poole võis
pöörduda nii haavade ravitsemiseks kui hüva
nõu saamiseks, tema kätte jõudis samuti
kõige kiiremini ka igasugune teave ümbruskonnas
toimuvast.
Sõdurpoiss seiskas mootori ja leidis ennast kohe kahe
sõjaväepüssi sihikul olevat. Näitamaks oma
rahumeelseid kavatsusi, tõstis ta käed aeglaselt
kuklale ning ronis ratta pealt maha. Jäänud sellest
paari sammu kaugusel seisma, ootas ta kuni teda piisavalt uuriti
ja Teadjamees ise välja ilmus.
«Sõdurpoiss, mis tuuled sind jälle siia
tõid?» põristas lühikest kasvu ümara
välimusega prillidega mees. Ta astus lähemale ja
raputas energiliselt teise kätt.
«Halvad tuuled,» vastas Sõdurpoiss
otsekoheselt.
«Kurb kuulda,» noogutas Teadjamees pead. «Mis
siis lahti? Tule astu edasi ja räägi mure
ära.»
«Kohe,» sõnas Sõdurpoiss,
võttis sadulataskust pudeli ja vesti ning ulatas esimese
Teadjamehele. Too uuris seda põgusalt vastu valgust.
«Jälle teest ja piiritusest tembitud lurr,»
tähendas ta ja lisas, et andjale mitte piinlikust tekitada:
«Muidugi, praegusel ajal pole paremat saada.»
Nad läksid ruumi, mida Teadjamees kasutas kabinetina ning
kuhu teised kodakondsed ilma kutsumata või tungiva
vajaduseta kunagi ei tulnud. Andnud Sõdurpoisile
märku istumiseks, võttis Teadjamees kapist kaks
klaasi ja valas mõlemad poolest saadik täis. Siis
istus ta tugitooli teisel pool metallist lauda Sõdurpoisi
vastas, lükates ühe klaasi külalise poole.
«Räägi,» ütles ta lühidalt. Seda
oodanud Sõdurpoiss laotas Hertsogilt saadud vesti lauale
klaaside kõrvale.
«Tunned sa neid värve?»
«Penid, üks linnajõukudest,» ütles
Teadjamees. «Jõhker, kuid võrdlemisi
väikesearvuline kamp. Teised linnajõugud nendega
suurt ei arvesta, nad on tõrjutud äärelinna ja
üritavad sellepärast oma valdusi siiapoole laiendada.
Alles nüüdsama korraldasid nad paaripäevase
röövretke meie kanti ja lahkusid alles eile
öösel. Parunitega nad kokku ei puutunud, muidu oleks
suurem taplus olnud.»
«Mida sa neist veel tead?» küsis
Sõdurpoiss, kui teine klaasist rüüpamiseks jutus
pausi tegi. «Nende pealik on keegi Hurda nimeline maniakk,
räägitakse, et ta sai sõjas põrutada ega
ole päris normaalne. Igatahes tappis ta jõugu eelmise
pealiku ja veel mõned mehed ning haaras niimoodi
võimu. Oma julmuse, ahnuse ja võimuiha poolest
ületab ta nii mõnegi suurema kamba
peameest.»
«Suur see kamp on?»
«Tuumiku moodustavad kümmekond Hurdale täiesti
ustavat meest, teist sama palju on kuulekaid, kuid mitte truid
käsilasi. Pluss veel naised, kaasajooksikud ja muu
rämps. Kokku umbes viiekümne inimese ringis,»
rääkis Teadjamees ja vaatas üle prillide
Sõdurpoisi suunas. «Miks see sind huvitab?»
«Nad põletasid maha mu maja ja tapsid
koera.»
«Mõtled tasuretke? Raskevõitu, nad
võivad sinuga sama teha, mis peniga. Ainult sinu jaoks on
neid liiga palju.»
«Ma jahin Hurta. Tema on pealik ja peab maksma
kõige eest,» ütles Sõdurpoiss sünge
otsustavusega.
«Kui sa selles nii veendunud oled, siis võin sulle
veidi nõu anda,» lausus Teadjamees mõtlikult.
«Hurdale ligipääsemiseks on sul vaja tema
tähelepanu äratada. Kõige lihtsam viis selleks
on provotseerida tüli mõne Penide kampa kuuluva
mehega ja ta siis kahevõitluses tappa. Võit avaldab
Hurdale soodsat muljet, sest ta tahab Penide värvide alla
koguda võimalikult palju oskuslikke tapjaid. Pead ainult
vaatama, et mõnda kamba tuumikusse kuuluvat meest ära
ei nulli. Sellisel juhul järgneb armutu
kättemaks.»
«Jõudis kohale,» tähendas
Sõdurpoiss, tõstis klaasi ja jõi selle
lonkshaaval tühjaks, tegemata kange alkoholi peale teist
nägugi. Klaasi lauale asetanud, lükkas ta selle
sõrmenipsuga endast eemale.
«Veel üks asi, Teadjamees,» ütles ta.
«Kas annad mulle paagitäie bensiini võlgu? Tasun
peale tagasijõudmist.»
«Kahtlane laen,» sõnas Teadjamees. «Aga
sa saad selle vanade teenete nimel. Kui tahad, võid
ööseks siia jääda.»
«Ole tänatud, puhkus ja peavari kuluks tõesti
ära,» noogutas Sõdurpoiss pead. «Mul on
homme kuradi raske sõit ees.»
«Seda tõesti,» noogutas Teadjamees
omakorda.
Hommikul, saanud Teadjamehe käest täispaagi bensiini
ja pikema kauplemise peale veel väikese kanistriga bensiini
kaasa, istus Sõdurpoiss taas mootorratta sadulasse. Taevas
oli tumedalt hall ja ebasõbralik nagu alati, kui ta
üle tühermaa maanteele sõitis. Ta ei vaadanud
kordagi tagasi, kuigi teadis, et kogu Teadjamehe kaaskond
künkanõlval seistes tema äraminekut pilkudega
saatis. Sõdurpoiss ei vaadanud kunagi tagasi, kuna pidas
seda halvaks märgiks.
Maanteele jõudnult keeras ta linna viivasse suunda ja
lisas kiirust. Mootorratas kihutas mööda maantee kunagi
valget, nüüd aga kulunud ja hallikaks
määrdunud keskjoont. Vastu ei tulnud kedagi,
kilomeetrite ulatuses oli tee täiesti tühi. Mida
lähemale ta linnale jõudis, seda rohkem oli tee
ääres näha hävingu märke. Majad olid
rüüstatud, teeääres vedeles põlenud
autovrakke, Sõdurpoiss märkas isegi ühte
surnukeha, mida hulkuvad loomakarjad polnud veel jõudnud
ära süüa. Linnade lähinaabrus, eriti selliste
linnade juures, kus puudusid arvestatavad politseijõud,
oli muutunud jõukude vahelise võitluse tallermaaks.
Siin valati ohtralt verd, rööviti kõiki
ettesattuvaid ning see oli üheks põhjuseks, miks rahu
ihkavad inimesed kunagistest linnadest võimalikult kaugele
kolisid. Üleüldine bensiinipuudus takistas
linnajõukudel kaugemaid röövretki tihti ette
võtta, mistõttu piirduti enamasti
lähiümbruse ja linna endaga, kus üritati
võitluste käigus endale krabada teiste jõukude
röövsaaki.
Linn jättis juba eemalt masendava mulje,
äärerajoonide paneelmajad olid lagunenud ja
rüüstatud. Tühjad aknaavad põrnitsesid
prahiga ülekülvatud hoovidele ja tänavatele,
pooled majad kandsid jälgi tulekahjudest. Sellised laastatud
ja lõhutud rajoonid olid enamasti inimtühjad, siin
elasid vaid üksikud heidikud. Need, kellel oli vähegi
võimalust ja pealehakkamist, seadsid ennast sisse teistes
linnaosades, mis olid paremini säilinud ja kus sai ennast
jõukude kallaletungide vastu kindlustada. Samal
põhimõttel käitusid ka jõugud ise, sest
omavahelise pideva ja verise rivaalitsemise käigus tuli kogu
aeg valmis olla konkurentide rünnakuks.
Majade vahele jõudes vähendas Sõdurpoiss
kiirust, sest niigi kitsastel tänavatel takistasid
liiklemist lõhutud autode jäänused, akendest
välja loobitud mööblitükid, majade
küljest pärinevad betoonikamakad ja muu praht. Mootori
madalatooniline müra kajas seintelt vastu, tekitades mulje,
nagu sõidaksid siin mitu mootorratast. Mahajäetud
ümbruses ei suurendanud see sugugi julgustunnet, vaid muutus
hoopis segavaks, kuna kippus summutama teisi helisid.
Sõdurpoiss sõitis paari kvartali jagu edasi,
jäi seisma ja suretas mootori välja.
Mootorratta sadulasse istuma jäädes vaatas ta
tähelepanelikult kuulatades ringi. Ta teadis, et asus praegu
Penide jõugule alluvas piirkonnas, mis oligi tema
eesmärgiks ning ootas mõne kambaliikme lagedale
ilmumist. Siinses tühjas rajoonis ei saanud ta kauaks
märkamatuks jääda ja igasuguse loogika kohaselt
pidanuks Penid tegevusse astuma, vähemalt kui nad tahtsid
säilitada oma mainet kõva kambana.
Tal tuli oodata umbes kümmekond minutit, enne kui kuuldus
lähenevat mootorimüra. Sõdurpoiss tõmbas
mootorratta hargile, ronis sadulast maha ja jäi selle
kõrvale seisma. Igaks juhuks nööpis ta kuue
lahti, et vajaduse korral kiiresti püstolikabuurini ulatuda,
sest kunagi ei võinud jõuguliikmete käitumise
suhtes kindel olla. Neisse kuulus lisaks suhteliselt
mõistlikele meestele täielikke hullumeelseid, kes
vägivallatsesid vähimagi vajaduseta. Sõdurpoisil
oli mootorratta sadulataskus varuks ka veel pumppüss, kuid
ta lootis, et tuleb esialgu toime seda kasutamata. Momendil
tahtis ta Penides lihtsalt uudishimu äratada, mitte hakata
tapatalguid korraldama, pealegi ei pruukinud ta kohe alguses
pealikuni jõuda, vaid lihtsalt hoopis ise elu kaotada.
Nurga tagant keeras välja kolm mootorratast, kaks neist
jäid ootavalt sinnasamasse seisma, kolmas suundus
Sõdurpoisi suunas. Kuna too sellest suuremat ei paistnud
hoolivat, tegi Penide jõugu värve kandev mootorrattur
ringi ümber Sõdurpoisi ning peatus tema
kõrval. Ta oli noor, ülbe olemisega poiss, kes
näis nautivat jõuku kuulumisega kaasnevat
üleolekutunnet teiste inimeste suhtes.
«Mis teed siin?» nõudis ta mootorimürast
ülerääkimiseks häält tõstes.
«Oli veidi asja,» vastas Sõdurpoiss
ükskõikselt.
«Pole siin midagi teha. Jäta ratas siia ja haise
minema!» tehti korraldus.
«Proovi sundida!» tähendas Sõdurpoiss
asendit muutmata. Tülitaja heitis pilgu oma kaaslaste
suunas, ent need olid jäänud endisele kohale ega
tundunud praegu kuigi abivalmitena. Rohkem paistis neid
huvitavat, kas Sõdurpoissi ära ajama läinud
poiss tuleb ülesandega toime ja mismoodi ta seda teeb.
Vähemalt esialgu ei avaldanud tema sõnad
Sõdurpoisile vähematki mõju.
«Kuulsid, jobu! Haise ära, enne kui su sitast
tühjaks löön,» ütles tülitaja,
katsudes esineda veelgi jõhkramalt, kuid Sõdurpoiss
üksnes muigas selle peale. Ta tõukas end
mootorrattast, mille vastu ta seni toetus, veidi eemale ja
ringutas laisalt.
«Eks sa proovi sundida, kusepea,» sõnas
Sõdurpoiss toonil, millega peletatakse ohutut, kuid
tüütuks muutunud kutsikat või kassipoega.
Tema sõnad ajasid tülitaja ilmselgelt närvi,
ta üritas ühe käega nii mootorit välja
suretada kui ratast hargile tõmmata, et teise käega
samaaegselt nuia järele haarata. Sõdurpoiss
tõstis jala ja tõukas hooga teise mootorratast, see
kukkus koos omanikuga ümber. Sõdurpoiss jäi
paigale seisma, kuna ta ei tahtnud nurga peal ootavaid
jõuguliikmeid liigselt erutada ning vaatas huviga, kuidas
tülitaja ennast mootorratta alt püsti rabeles. Nooruki
nägu oli vihast sõge, ta lonkas oma ilmselt
väljaväänatud jalga ja kõigutas
ähvardavalt käes raudkangist tehtud peenikest nuia. Ta
lonkas ümber mootorratta Sõdurpoisile lähemale
ja tõstis nuia löögiks. Sõdurpoiss
põikas langeva nuia eest kõrvale, vastates tugeva
jalalöögiga kubemesse. Nooruk pillas nuia maha, haaras
kätega jalgevahelt ja kukkus raskelt põlvili,
jõudmata kuuldavale tuua isegi karjatust.
Sõdurpoiss vaatas tema grimassist moonutatud nägu,
valukarjeks avanevat suud, ning lõi talle lühidalt ja
täpselt otse ninajuurele. Löök oli tappev,
purustatud ninaluu tungis ajju ning aeglaselt külili vajudes
oli nooruk juba surnud.
«Hei, sina, külma kangeks, muidu saad tina!»
kõlas hääl ja see üllatas
Sõdurpoissi, sest teiste mootorrataste lähenemist
kuulutavat mootoripõrinat polnud ta kuulnud. Kiire pilk
silmanurgast veenis teda, et kaks tänavanurgale
jäänud tüüpi seisid seal seniajani.
Järelikult pidi temast kümnekonna meetri kaugusel
seisev ja teda pumppüssist sihtiv turske habemik tulema
teistkaudu ringiga sel ajal, kui ta esimese tülitajaga
tegeles. Sõdurpoiss kirus ennast, et polnud sellise lihtsa
lõksuga arvestanud, mõnes teises olukorras
võinuks see tähendada haavlilaengut pähe, kuid
praegu paistis Teadjamehe nõuanne vähemalt esialgu
tõeks osutuvat. Habemik hoidis teda küll sihikul,
kuid rohkem isikliku ettevaatuse, mitte kambakaaslase tapmise
pärast. Ta heitis lebavale kehale üheainsa pilgu ega
pööranud sellele rohkem tähelepanu.
«Mes sa siin tolkned?» uuris ta. «See on mede
ala.»
«Tean,» vastas Sõdurpoiss hooletult.
«Teid ma just otsingi.»
«Tahad kampa lüia?» küsis habemik.
«Võib-olla,» ütles Sõdurpoiss
endisel toonil. «Aga enne oleks pealikuga vähe
rääkimist. On talle midagi näidata.»
«Ma võin seda sinu eest teha,» pakkus
habemik.
«Ei tasu vaeva,» lõikas Sõdurpoiss
vahele. «Ma teen seda ise või ei tee keegi.»
«Sul on kuradi laiad lõuad,» tähendas
habemik. «Need tuleks tinaga kinni lappida. Aga olgu
pealegi, lähme vaatame, mida Hurt sinusugusest vennikesest
arvab.»
Habemik langetas püssi, tuli lähemale ja heitis
hindava pilgu esimese tülitaja mootorrattale.
Jäänud tulemusega nähtavasti rahule, tõukas
ta laiba jalahoobiga eemale ning tõstis mootorratta
üles. Sõdurpoiss võttis seda kui
märguannet sõiduks, istus sadulasse ja käivitas
mootori. Ka habemik lõi mootori käima, hoides
nüüd pumppüssi uuesti Sõdurpoisile
suunatuna.
«Sõida ees, semu,» ütles ta. «Ja
ära tee mingeid vigureid.»
Sõdurpoiss kehitas nende sõnade peale
õlgu, vempude viskamine või põgenemine ei
kuulunud praegu tema plaanidesse. Ta võttis
sõnakuulelikult esimesena paigalt ning sõitis
habemiku ees kahe nurgal ootava mootorratturi poole.
Jäänud neist paari meetri kaugusel seisma,
tõmbas ta mootorratta hargile ja ristas sadulasse istuma
jäädes käed rinnal. Niimoodi ulatusid ta
sõrmed teistele märkamatult püstolipärani,
see ettevaatusabinõu polnud sugugi liiast, sest kahest
ootavast mehest vanema näoilme ei tõotanud midagi
head. See oli maniakaalse tapja ilme, kuid Sõdurpoiss oli
kindel, et tegemist pole Hurda enda, vaid mõne tema
käsilasega.
«Mes sa sellest kaasa tõid?» küsis
maniakk rahulolematult. «Teinud sitt kohapeal
vagaseks.»
«Mõtlesin, et Hurt tahab teda näha,»
õigustas habemik. «Ta on päris osav
mees.»
«Sitakott,» ütles maniakk. «Selliseid on
jalaga segada. Tapa ta!»
Sõdurpoiss ei jäänud ootama, kuni habemik
käsu täidab või sellele vastu vaidleb. Ta
tõmbas kabuurist püstoli, vajutades kaitseriivi
pöidlaga alla juba relva haarates, pöördunud
üle parema õla, tulistas ta seljataga seisvale
habemikule otse pähe. Seejärel viibutas ta käe
hoogsalt ette ja vajutas teist korda päästikule.
Maniaki kõrval seisev mees oli üllatusest suu avanud,
lõhkiviilitud otsaga suurekaliibriline kuul tungis sealt
sisse, purustades lõhkedes kogu pea. Laialipaiskunud veri
ja ajutükid katsid maniaki ühe näopoole ja riided,
kuid ta ei paistnud sellele eriti tähelepanu
pööravat. Veendunud põgusalt, et kõikuv
pooleldi peata jäänud laip ei kuku tema peale, vaid
teisele poole, vaatas ta oma otsaesist sihtiva püstoli
suunas ja muigas kergelt. See oli külm muie, mis muutis ta
näo sadistlikuks maskiks.
«Sa oled päris osav,» möönis ta.
«Eks vii siis asi lõpuni.»
«Ei,» vangutas Sõdurpoiss püstolit
langetades pead. «Elusalt on sust rohkem tolku. Juhi mind
Hurda juurde!»
«Sõida järele,» ütles maniakiilmega
mees, keeras mootorratta ulja kaarega ringi ning sõitis
minema, tundmata vähimatki huvi, mida Sõdurpoiss ette
võtab. Too torkas püstoli tagasi kabuuri, lõi
mootori käima ja kihutas lahkujale järele. Nad
sõitsid veel kaks kvartalivahet edasi, kuni jõudsid
platsile, kus seisis betoonpaneelidest aiaga ümbritsetud
teistest tunduvalt madalam paarikordne maja. Selle üldilme
järgi polnud raske taibata, et kunagi oli see
märgatavalt kõrgem, kuid mingi katastroofi
tagajärjel kaotanud oma ülemised korrused. Aknaavad
olid kaetud plaatidega, ülemise korruse põrandal, mis
nüüd moodustas lae, asetsesid paar raskekuulipildujat,
betoonpaneelide vahele ehitatud metallist värava
kõrval seisid automaatidega valvurid. Aed oli täis
värvilisi sümboleid, mille hulgas torkas enim silma
seesama embleem, mida kandsid Sõdurpoisi poolt äsja
kohatud mootorratturid. Polnud kahtlust, et tegemist oli ennast
Penideks nimetava jõugu peakorteriga.
Eessõitev jõuguliige peatus värava juures,
valvurid võtsid Sõdurpoisi sihikule, ent
võrdlemisi loiult, oli ta ju tulnud siia koos nende
kaaslasega. Kui kolme ülejäänud mehe puudumine
neis ka uudishimu äratas, ei näidanud nad seda
millegagi välja.
«Me lähme Hurda juurde,» ütles
maniakiilmega mees. «Tal on pealikule asja.»
«Peab ikka tõsine asi olema, et kohe pealiku
juurde,» irvitas üks valvuritest, pikk karmi näoga
mees, astus lähemale ning lõgistas ähvardaval
ilmel automaatkarabiini lukku. «Räägi meile ka,
võõras.»
«Ära teda puutu!» käskis Sõdurpoisi
kaasa toonu. «Ta võib Hurdale meeldida.»
Maniakiilmega mehel oli ilmselt jõugus piisavalt
autoriteeti, et teda koheselt ja vastuvaidlematult kuulda
võetaks. Värav lükati lahti ning mõlemad
mootorrattad sõitsid sealt läbi. Sõdurpoisi
arvestus osutus õigeks, kui jättis ellu just selle
mehe, kes kuulus nähtavasti jõugu tuumikusse ja
kellesuguste tapmise eest oli Teadjamees teda hoiatanud. Kolm
ülejäänut olid ilmselt etturid, kelle puudumisest
eriti ei hoolitud. Kahekordsete kindlustatud väravate vahelt
jõudsid nad sisehoovile, kus seisid mõned
sõjaväedžiibid, sõiduautod, hulk
mootorrattaid ja isegi üks kerge soomuk. Laiade uste
järgi võis oletada, et maja alumine korrus oli
kohandatud garaažiks ning seal peitus veel sõidukeid.
Jutud Hurda suurtest ambitsioonidest paistsid tõeks
asutuvat, praeguse kroonilise kütusepuuduse tingimustes ei
korjanud ükski Penide sugune väike jõuk endale
nii palju sõiduvahendeid.
Hoovil olijad ei pööranud mootorratturitele
tähelepanu, väravast sissesõitnud olid juba
omad. Nad peatusid väiksema avatud kõrvalukse juures,
mille kõrval istuv valvur isegi tõusma ei
vaevunud.
«Kutsu Hurt välja!» käskis maniakiilmega
mees. «Uuel kutil on asja.»
Valvur vaatas Sõdurpoissi pika pilguga ja loivas
käsku täitma. Sõdurpoisi kohale toonud mees
ronis mootorratta pealt maha, otsis taskust lühikese
kõvera piibu ja popsis selle põlema. Kogu tegevuse
ajal ei lasknud ta Sõdurpoissi kordagi silmist. Kuigi
otsest vaenulikust välja näitamata, oli ta kahtlemata
valmis võõrast vähimalgi põhjusel
tapma. Seepärast jäi Sõdurpoiss, käed
vaheliti rinnal, mootorrattale istuma, oodates, kuni tema
edasises saatuses suurt rolli mängiv Hurt välja
ilmub.
Mõne minuti pärast väljus majast postile
naasva valvuri saatel pikakasvuline lihaseline mees, kes kandis
käsivarsi õlgadeni paljaks jätvat musta
värvi särki ja samas toonis pükse. Ta oli hea
välimusega, teataval määral isegi sümpaatne,
ainult tema silmis pesitses mingi hullumeelne pilk ja midagi
tabamatut tema olekus viitas eesmärgi nimel vahendeid mitte
valivale inimesel. Samas aga käitus ta võrdlemisi
tagasihoidlikult ja vaoshoitult, nii et temas oli raske oletada
paljuräägitud Hurta. Mehe kannul tuli keegi samuti
üleni musta riietatud ruugejuukseline naine, lähemal
vaatlemisel päris noor tütarlaps. Ta riietuse
moodustasid lühikesed nahkpüksid, pikad üle
põlve ulatuvad lakknahast saapad ja ilmselt paljale ihule
tõmmatud lühike nahkvest. Isegi praegusest
hoolitsemata ja veidi räpakast välimusest hoolimata
võis taibata, et tegemist oli tõelise
kaunitariga.
Hurt heitis Sõdurpoisile lühikese, kuid uuriva
pilgu ja pöördus siis piipu suitsetava mehe poole.
«Kus teised on?» küsis ta, märgates kolme
mehe puudumist.
«Too kutt tegi vagaseks,» vastas küsitu,
osutades piibukahaga Sõdurpoisi suunas.
«Sa oled kas väga julge või väga
loll,» ütles Hurt, pöördudes uustulnuka
poole. «Sa tapad kolm minu meest ja ilmud siis veel minu
pilgu alla. Mida sa üldse tahad?»
«Nägin, kuidas üks su mees maha löödi
ja mõtlesin, et toon sulle sellest teate,» ütles
Sõdurpoiss, võttis sadulataskust ja sirutas Hurda
poole Hertsogilt saadud vesti. «Vähemasti tead, kuhu su
mehed kaovad.»
«Oled sa kindel, et sa teda ise ära ei
koksanud?» küsis Hurt kahtlustavalt.
«Oleksin ma siis siia tulnud?» päris
Sõdurpoiss vastu ja lisas täpsustamiseks. «Seda
tegid Täkud.»
Ta nimetas meelega linna ühe suurema jõugu nime,
kuna võis olla üsna kindel, et oma väikeste
jõududega ei hakka Hurt neid torkima. Praeguses olukorras
tähendas see talle lihtsalt enesehävitamist ning
vaevalt Hurt seda soovis. Ta piirduski ainult ropu vandumise ja
mahasülitamisega, tema nägu moonutas küll meeletu
vihagrimass, kuid rohkem paistis see olevat tingitud enese
võimetusest.
«Räägid, et ta oskab tappa?» küsis
Hurt uuesti piibumehe poole pöördudes, mispeale too
vaikides noogutas. «Loodame, et ta seda ka hästi oskab,
sest proovime ta järele. Mine too keldrist üks
jobu!»
Viimane lause oli piibumehele otseseks käsuks, ta
läks veidi lonkival sammul maja nurga taha ning kadus
mõningaks ajaks silmist. Paigale jäänud Hurt
silmitses Sõdurpoissi hoolikamalt, mida viimane ka
sündida laskis. Ta pani tähele, et ka Hurdast veidi
tagapool seisev tütarlaps teda tähelepanelikult
jälgis, võõras mees, kes vähimagi
kartuseta oli Penide peakorterisse tulnud, tundus talle ilmselt
huviäratavana.
«Sul relv on?» küsis Hurt, leides
nähtavasti ülevaatusest piisavat.
«Loomulikult,» noogutas Sõdurpoiss.
«Kasutada sa seda ei tohi,» ütles Hurt
ükskõikselt. «muidu saad kohe tina. Pead sellist
paljakäsi jagu saama.»
Sõdurpoiss ei öelnud midagi, kehitas ainult
üleoleva enesekindlusega õlgu. Tahtmise korral
võinuks ta Hurda kohemaid tappa, ent siis poleks ta siit
hoovist ise eluga pääsenud. Seepärast jäi ta
endise ükskõiksusega ootama, kuni teda kohale toonud
piipu suitsetav mees koos paari jõugukaaslasega talutas
nurga tagant välja seljataha seotud kätega noorepoolse
mehe. Ta katkutud välimus ja paistes nägu andsid
tunnistust peksmisest ning üks jõugu meestest vedas
teda kaela ümber seotud nööri mööda
järel. Tulemas oli mingi vaatemäng, sest hoovil olevad
jõuguliikmed kogunesid pealiku ümber, majast tuli
veel inimesi juurdegi.
«Kobi ratta pealt maha!» ütles Hurt
Sõdurpoisile. «Saad meile näidata, mida
oskad.»
Teades, et vastuvaidlemisel pole mõtet, tõmbas
Sõdurpoiss mootorratta hargile ning tuli sadulast maha.
Jõugu liikmed vabastasid samal ajal vangi käed ja
moodustasid kahe teineteise vastas seisma sunnitud mehe
ümber korrapäratu sõõri.
«Teil on minut, et teineteist maha tappa,»
ütles Hurt. «Kui minuti pärast mõlemad veel
elus olete, saate mõlemad tina.»
Karmid mängud, mõtles Sõdurpoiss, kuulates,
kuidas Hurt oma kambameestel soovitas panuseid teha. Sellistest
gladiaatorimängudest oli ta varemgi kuulnud, kuigi osales
neis esmakordselt. Mis siis ikka, ise oli ta siia tulnud, eks
tuli see katsumuste ring läbi teha. Vastane oli temast pea
jagu pikem, kuid tundus kohmakana ega mõjunud
tõsiselt võetava vastasena. Temast minuti jooksul
jagu saamine ei tohiks kujuneda probleemiks, ega ta
väärinud ka suuremat haletsust, kui teda ei tapa
Sõdurpoiss, teeb seda mõne jõuguliikme
kuul.
Vastane sööstis tõstetud rusikatega
Sõdurpoisi poole ning too taipas juba esimestest
liigutustest, et tema vastas seisab vilumatu külakakleja,
kes polnud saanud mingit väljaõpet. Ta põikas
kergelt kõrvale, niitis vastase jalust maha ja jäi
mõttes sekundeid lugedes ootama, kuni too uuesti
tõuseb. Tegemata selleks vähimatki takistust, ootas
ta kuni vastane uuesti jalul seisis ning tegi siis kiire
jalalöögi. Saapatalla serv tabas tugevalt vastase
kõrisõlme, too haaras kätega
purukslöödud kõrist, vankus mõne sammu
edasi ja langes siis kummuli hoovi katvale asfaldile. Ringi
keeranud Sõdurpoiss vaatas Hurda poole.
«Tappa oskad sa tõesti,» möönis
too. «Kus sa seda õppisid?»
«Esimeses langevarjujäägrite brigaadis,»
vastas Sõdurpoiss ükskõikselt.
«Kae kuradit,» imestas Hurt. «Ka mina teenisin
seal. Kas sa Põhjaranniku Sissetungis osalesid?»
«Loomulikult, olin eelluurekompaniis.»
«Tohoh!» üllatus Hurt veelgi enam ega suutnud
seda isegi varjata. Jõuguliikmed, kes olid nähtavasti
oodanud, et Hurt võõra tapmiseks võitlust
jätkab, pidid pettuma. Pealik oli Sõdurpoisis leidnud
peale oskusliku tapja veel kunagise relvavenna, kes oli teeninud
brigaadi kõige hullemas üksuses -- eelluurekompaniis.
Selle võitlejad olid teistest paremini treenitud, aga
nende surmasaamise protsent oli sellest hoolimata kõige
suurem. Eelluurekompanii ülesandeks oli diversioonidega
halvata vaenlase kaitse enne suurema sissetungi algust. Hurt oli
teeninud nähtavasti brigaadi põhiüksustes, kus
eelluurekompanii võitlejaid teati rohkem kuuldu
järgi.
«Mul on sulle ettepanek,» ütles Hurt
väikese mõtlemise järel.
«Ma kuulan,» vastas Sõdurpoiss, aimates juba
ette selle ettepaneku iseloomu.
«Löö meiega kampa,» sõnas Hurt
aeglaselt, rõhutades iga sõna, nagu oleks tegemist
maailmaasjades tähtsa otsusega. «Meil on sinusuguseid
oskajaid mehi hädasti vaja.»
«Ja mis mina sellest kasu saan?» küsis
Sõdurpoiss. Küsimus tuli Hurdale nähtavasti
ootamatult, ta polnud harjunud, et keegi võiks tema
pakkumises kõhelda või selle koguni tagasi
lükata. Jõugupealiku silmadesse ilmus tige imestus,
kuid ilmselt oli Sõdurpoiss oma oskustega talle liiga
palju muljet avaldanud, et ta tunnetel voli andnuks. Ilmselt oli
ta Sõdurpoisile oma plaanides juba koha leidnud.
«Kuule, mees, see on su tulevik,» ütles ta
sisendaval toonil. «Aastapaari pärast valitseme me
tervet linna.»
Hurt oli paljastanud oma tulevikuplaanid ning ootas vastust.
Oli ilmselge, et ta tahtis asja lahenemist talle soodsas suunas,
aga Sõdurpoiss ei kiirustanud vastama. Ta ei kavatsenud
hakata teesklema suurt vaimustust, vaid ainult parajal
määral lojaalsust, pääsemaks Hurdale
tapmiseks piisavalt lähedale.
«Olen nõus,» ütles Sõdurpoiss
lõpuks. «Su pakkumisest oleks lollus
keelduda.»
«Käsi selle peale,» lausus Hurt. «Ma
teadsin, et sa nõustud.»
Sõdurpoiss surus talle ulatatud kätt, kusjuures
tema näoilme ja pilk jäid täiesti tundetuks. Sama
ükskõikselt oli ta mõne minuti eest tapnud oma
vastase ning oleks heameelega tapnud kohemaid ka Hurda, kui see
poleks tähendanud ka tema enda lõppu.
«Tutvu senikaua meestega, kuni ma sulle tegemist
leian,» ütles Hurt. «Muide, kuidas sind
kutsutakse?»
«Marukoer,» valetas Sõdurpoiss rahulikult,
teades, et oma tegeliku nime avaldamisel saadakse ta isikule
kiiresti jälile. See aga oleks tähendanud ta
eesmärgi paljastamist, millele oleks kindlasti
järgnenud Penide omakohus.
«Nime poolest sobid sa meile hästi,» irvitas
Hurt lõbustatult. «Eks näeme, kuidas sa
proovitööga hakkama saad.»
Jõugu kohalolevate liikmetega tutvumine kulges kiiresti
ja valutult, mõned neist tundsid küll tema kohene ja
tingimusteta kampa vastuvõtmise pärast kadedust, kuid
enamikule sai ta ruttu omaks. Sõdurpoiss oli
tõestanud ennast mehena, kellega oli ohtlik tüli
norida, pealegi oli ta teeninud ühes väeüksuses
Hurdaga, jõugu esimese mehega. Enda kohta esitatud
küsimustele vastas ta lühidalt, piirdudes enamasti
väheütleva napi naeratusega nagu mees, kellele ei
meeldi endast rääkida. Ise kuulis ta jõugu kohta
piisavalt palju, muuhulgas ka seda, et Hurta saatnud
tüdrukut kutsuti Maanteelilleks. Ta oli Hurda tüdrukuks
juba tubli kuu ja irvitavad mehed teadsid rääkida, et
varsti peab ta oma koha kellelegi teisele loovutama, sest Hurt
vahetas naisi tihedamini kui midagi muud. Kulutanud paar tundi
jõuguliikmetega tutvumisele, osales Sõdurpoiss ka
ühisel söömaajal, otsis seejärel ühe
kaugema toa ja heitis sinna madratsile pikali. Ta ei teadnud,
mida eelseisev öö võis tuua, ning soovis
seepärast veidi puhata. Teeselda sõprust meeste
vastu, keda ta tegelikult vihkas, oli samuti väsitav.
Sõdurpoiss ärkas vaistlikult selle peale, et keegi
tuppa astus, ta veeretas end madratsilt kõrvale, haaras
kabuurist püstoli ja suunas tulijale. Ta oli toiminud
puhtautomaatselt, midagi mõtlemata, ning ukselävel
seisvat Maanteelille ära tundes langetas ta relva. Noor
naine vaatas teda mõningase hämmastusega, kuid
vähimagi hirmuta, nähtavasti polnud Sõdurpoiss
esimene närviliselt käituv mees tema kohatud inimeste
hulgas. Sõdurpoiss heitis uuesti madratsile pikali, torkas
püstoli kabuuri tagasi ja ristas käed kukla all.
Maanteelill astus paari nõtke sammuga madratsi juurde,
kükitas selle kõrvale ning võttis kätega
põlvede ümbert kinni. Sellises poosis jäi ta
Sõdurpoisile ainiti otsa vaatama.
«Mida sa tahad?» küsis too võrdlemisi
ebasõbralikult. Tütarlaps meeldis talle küll
nagu kaunis naine, kuid mingeid suhteid temaga luua polnud mehel
plaaniski. Sellised suhted võisid kambas paksu verd
tekitada ja rikkuda tema kättemaksuplaani.
«Teada, kes sa oled,» ütles Maanteelill pehmel
häälel, mis tema karmi ja metsiku välise iluga
hästi kokku ei sobinud. «Sa ei sarnane üldse nende
kuttidega, kes iga hinna eest üritavad kampa
pääseda. Sul on ükskõik, mida sinust
arvatakse ja need mehed tapsid sa ainult näitamaks, et sa
seda oskad.»
«Võib-olla tõesti,» möönis
Sõdurpoiss tütarlapse hallidesse silmadesse vaadates.
«Aga mis sinul sellest?»
«Sa meeldid mulle,» lausus Maanteelill, silitades
kergelt kiire käeliigutusega üle mehe tolmust karedate
juuste. «Ma ei taha, et sa hukka saad.»
Nende sõnade järel tõusis ta järsult,
sirutades end nagu hüppav kiskja. Kergelt puusi
hööritades astus ta ukseni, peatus seal
väljakutsuvas poosis ning vaatas tagasi Sõdurpoisi
poole.
«Sa meeldid mulle isegi väga,» ütles ta,
saatis mehele õhusuudluse ja kadus nurga taha.
Sõdurpoiss vaatas talle järele. Kui tegu polnud mingi
trikiga tema altvedamiseks, muutus asi isegi huvitavaks.
Võtta Hurdalt enne tapmist veel tema tüdruk, polnud
sugugi paha mõte, pigem vastupidi. Võtta tollelt
mehelt kõik, nii nagu too oli võtnud temalt.
Iseasi, millised olid Hurda tunded Maanteelille vastu, kuid
taoliste meeste omanikutunne ei võinud sallida, et neilt
midagi viidaks.
Peale Maanteelille lahkumist ei jäetud teda kauaks
üksi, peatselt saabus üks jõugu lihtliikmetest
ning teatas, et Hurt kutsub teda oma juurde. Paras aeg
proovitöö sooritamiseks olevat käes ja tal on
nüüd võimalus tõestada oma sobivust
Penide jõuku. Sõdurpoiss ei hakanud aega raiskama
küsimustele, mida proovitöö endast kujutab,
nagunii oli see mingi rööv või kellegi tapmine.
Sõdurpoiss oli nõus selle ära tegema, see
võimaldas tal kambas usaldust võita ja segamatult
tegutseda oma eesmärgi nimel.
Siseõuel, mida vahepeal saabunud hämaruses
valgustasid mõned maja seintele kinnitatud laternad, ootas
teda Hurt koos kümnekonna teise mehega. Enamust oli
Sõdurpoiss näinud juba siiatulekult, mõned
uued väljailmunud näod tundusid väsinute ja
tülpinutena. Hurda silmis aga säras mingi hullumeelselt
rõõmus teotahe.
«Noh, relvavend, saad kohe tööd teha,»
ütles ta Sõdurpoissi märgates.
«Kõigepealt teeme mõned tülitajad
vagaseks ja siis läheme bensiinivarusid täiendama.
Tooge need sitapead välja!»
Hoonest aeti jalahoopidega platsile kolm meest, neist
ühes tundis Sõdurpoiss segipekstud näost
hoolimata ära Nobenäpu. Äratundmine oli aga paraku
vastastikune.
«Sina värdjas,» pressis Nobenäpp
purukslöödud huulte vahelt. «Oleksin ma
teadnud...»
Kaugemale ta ei jõudnud, kiirelt lähemale
hüpanud Sõdurpoiss tabas rusikaga tema
lõualuud ning uimaseks löödud Nobenäpp
kukkus nagu langetatud puu hoovi asfaltkattele.
«Tunned sa teda?» küsis Hurt kahtlustavalt.
«Jah,» möönis Sõdurpoiss.
«Meil oli mõni päev tagasi tee peal
ütlemist.»
«Ja ta on veel elus?» imestas Hurt. «Pole viga,
kohe saad selle vea parandada. Tapa ta!»
«Mitte siin,» raputas Sõdurpoiss pead.
«oma pesa rämpsuga ei reostata.»
Hurt vaatas talle korraks üllatunult otsa ja muigas
siis.
«See on sul hea mõte,» ütles ta.
«Visake need raisad auto peale!»
Jõuguliikmed lõid Sõdurpoisi eeskujul
kaks teist meest samuti uimaseks ning kolm lõtva keha
heideti hooletult nagu puuhalud lähima pikapi kasti. Kaks
meest kambast hüppasid neile järele, et vangid toibudes
põgeneda ei üritaks, ülejäänud
kargasid mootorratastele ning metsiku uilgamise saatel kihutas
kamp väravast välja. Maha jäid vaid üksikud
valvurid, naised ja mõned edasilükkamatute
toimetustega hõivatud jõuguliikmed.
Sõdurpoiss püsis oma mootorrattaga pikapile
võimalikult lähedal, kuna tahtis säästa
Nobenäpu elu, hoolimata sellest, et too oleks peaaegu
põhjustanud tema paljastamise. Ta sai Nobenäpuga
hästi läbi, nad olid vastastikku teeneid osutanud ning
peale isikliku sümpaatia oli tolle päästmine veel
Sõdurpoisile ka edasise suhtes kasulik. Õnnestumise
korral oleks Parunite tänu talle kindlustatud.
Kamp kihutas täistuledega läbi pimeda linna,
üks suure kiirusega võetud kaelamurdev kurv
järgnes teisele, aeg-ajalt leidis mõni mees mahti
tulistamiseks. Käratsev kamp ei kohanud oma teel kedagi,
ainult koertekari põgenes nende eest. Keset kvartalit
pidurdas pikapijuht järsult, auto lohises paarkümmend
meetrit edasi ja kellegi hääl karjus:
«Marukoer, võta kingitus vastu!»
«Viska alla!» vastas Sõdurpoiss hooletult
ning järgmisel hetkel tõugati meelemärkusele
tulnud Nobenäpp pikapi kastist välja. Ta langes
näoli teekattele, ajas end kiiresti jalule, sattudes
näost näkku vastamisi Sõdurpoisiga.
Nobenäpp avas raevunult suu, kavatsedes ilmselt
rõvedat sõimu kuuldavale tuua või
süüdistada Sõdurpoissi alusetult reeturlikkuses.
Sõnu ta siiski kuuldavale tuua ei jõudnud, sest
jama ennetamiseks lõi Sõdurpoiss ta uuesti
uimaseks. Nobenäpp vajus kokku, Sõdurpoiss haaras tal
kraest ja vedas ta mootorratta najale poolpüsti.
«Mis sa ootad?» käratas Hurt. «Tee raibe
külmaks!»
«Kohe,» vastas Sõdurpoiss tigedalt ja
tõukas Nobenäpu hoogsalt eemale, nii et too
komistades teelt välja taarus ja pimeduses pikali
prantsatas. Enne kui keegi tema teguviisi kohta midagi öelda
jõudis, tõusis Sõdurpoiss mootorrattalt,
astus Nobenäpule lähemale ja tulistas tema pihta. Kamba
liikmed lasid valulist oiet kuuldes kuuldavale võiduka ja
rahuloleva ulgumise, käivitasid mootorrattad ja
sõitsid edasi, ilma et keegi oleks vaevunud Nobenäpu
surma kontrollima. Teistest maha jäänud
Sõdurpoiss astus kiiresti Nobenäpu juurde, keda ta
tulistades oli ainult riivamisi kergelt haavanud, ja keeras ta
selili.
«Sa värdjas, Hertsogi pakkumine sulle ei
sobinud,» sisistas Nobenäpp tigedalt, «aga nende
emapilastajatega lõid küll kampa. Pea meeles, minu
tapmise eest maksavad Parunid veel kätte.»
«Mokk maha, lollpea!» ütles Sõdurpoiss
vaikselt, kuid raevukalt. «Ma olen siin tasuretkel ja
üritan praegu su elu päästa. Anna mulle oma vest
ja rooma siit minema, enne kui keegi tagasi tuleb.»
Nobenäpul kulus ainult hetk Sõdurpoisi
sõnade mõtte taipamiseks ning sellele vastavalt ka
oma käitumise muutmiseks. kiiresti tõmbas ta vesti
seljast, heitis selle Sõdurpoisile ja kadus pimedusse.
«Jään sulle teene võlgu,» kostsid
pimedusest veel ta vaikselt lausutud sõnad.
Sõdurpoiss istus mootorratta selga ja kihutas teistele
järele.
«Kuhu kurat sa jäid?» röögiti talle,
kui ta kambaga uuesti ühines. Tema puudumist oli siiski
tähele pandud ja see äratas ilmselt ka mõningast
kahtlust. Selle kõrvaldamiseks lehvitas ta Nobenäpult
võetud vesti.
«Võtsin trofee,» uilgas ta vastu ning rohkem
ei küsitud temalt midagi.
Kamp tegi veel kaks peatust, mille jooksul lasti maha kaks
ülejäänud vangi. Sõdurpoiss neid ei tundnud
ega üritanudki seepärast ka neid päästa.
Viimase peatuse järel sõitsid nad paarsada meetrit
edasi, siis peatus auto uuesti ning mootorrattad kogunesid pikapi
ümber. Hurt hüppas veokasti ja tõstis vaikust
nõudes käed.
«Te kõik teate, mehepojad, et meie kuulsusrikka
kamba külje alla on ennast poetanud armetu emapilastajate
pesakond, kes nimetavad ennast Kobradeks. On saabunud aeg need
ussikesed meie raudse kanna all lömastada!»
«Õige!» karjus kamp vastuseks.
«Peale selle õnnestus neil hankida bensiini,»
jätkas Hurt, «Neil pole sellega midagi teha, kuid meile
kulub see ära.»
Jõuk karjus taas nõusolevalt, viibutas relvi ja
paistis Hurda esinemist nautivat, otsekui mõnda
teatrietendust, milles neil ka endal oli võimalus
mängida üsnagi kandvaid rolle. Pikapi päral seisev
Hurt, keda kahelt poolt valgustasid pikapi ohutuskaarele
kinnitatud lambid, tundis silmnähtavalt mõne hetke
mõnu oma alluvate poolehoiuavaldustest ning katkestas need
siis järsu käeviipega nagu autoriteetsele mehele
kohane. Lühidalt ja täpselt, eelmisest jutust hoopis
erinevas maneeris käsklustega jagas ta mehed gruppidesse ja
andis igaühele ülesande. Mõni minut hiljem
lagunes jõuk laiali, suundudes erinevaid teid pidi
sihtkoha poole.
Sõdurpoiss läks koos kolmikuga, keda juhtis paks
lodeva olekuga Haisukotiks kutsutud mees, kaks teist olid
Tarkpeaks ja Kepsutajaks hüütud noorukid. Nad olid
ülbe käitumisega enesega rahulolevad tüübid,
kes olid eelseisvast röövretkest õhinas,
kujutades ette, et suudavad seal silma paista ja äratada
Hurda tähelepanu. Kogu gruppi juhtiv Haisukott pidas neid
kehklejateks ega varjanudki oma suhtumist nendesse.
Sõdurpoissi võttis ta veidi tõsisemalt, ent
suhtus ka temasse vana kambaliikme piisava üleolekuga.
Nad sõitsid varisenud paneelelumajade riismetest
kitsaid tänavaid pidi ligi kilomeetri, siis käskis
Haisukott tuled kustutada ja väljalülitatud mootoritega
rattaid käekõrval lükata. Ilmselt jõudsid
nad Kobrade asukoha lähedusse, kus valgusvihud ja
mootorimüra oleksid nad enneaegu paljastanud. Sellisel
kombel liikusid nad edasi paarsada meetrit, kuni jõudsid
mingi mahajäetud garaažiblokini. Siin käskis
Haisukott mootorrattad ära peita, edasi tuli neil minna jala
ja kõrvaldada Kobrade vahipostid. Nad läksid ennast
poollagunenud majaseinte vastu hoides tänava lõpus
asuva künka suunas, mille tagant kumas heitlikku, veidi
hüplevat valgust ja kostus hääli. Kobrade kamp
paistis ennast üsna kindlalt tundvat ega osanud aimatagi
pimeduse katte all lähemale hiilivate vaenlaste olemasolu.
Mõnekümne sammu järel peatus eesliikuv Haisukott
ning andis märku jagunemiseks, mis tähendas, et nad
olid jõudnud Kobrades vahipostide vahetusse
lähedusse. Vastavalt eelnevalt paikapandud
kallaletungiplaanile läks Haisukott koos Kepsutajaga otse
edasi, Sõdurpoiss ja Tarkpea lipsasid üle tänava
varemete vahele, kus neil tuli väike ring teha, et hoida
kõrvale otse nende kohal seisva valvuri pilkude eest.
Sõdurpoiss jooksis poolküürakil, viskudes
aeg-ajalt pikali, liikudes edasi küünarnukkidele ja
põlvedele toetudes. Tarkpea järgis tema eeskuju,
alateadlikult tunnetades, et Sõdurpoiss on temast üle
nii kogemustelt kui oskustelt. Nende teele sattus veidi rohkem
kui meetrise läbimõõduga betoontoru, mille
otsast paistis valguskuma ja vähimagi kõhkluseta
otsustas Sõdurpoiss seda edasiminekuks kasutada. Selles
jäid nad vähemalt esialgu valvuritele märkamatuks,
mis võimaldas Kobrade asupaigale ohutult läheneda.
Hiirvaikselt roomasid nad teineteise järel seda
mööda edasi, kuni ees liikuv Sõdurpoiss peatus.
Otse tema näo ees paistsid valvuri säärsaapad,
kiire pilguga veendus Sõdurpoiss, et läheduses polnud
kedagi rohkemat, rabas valvuril luupeksete ümbert kinni ning
tõmbas välkkiire liigutusega pikali. Valvur ei
jõudnud asjast arugi saada, rääkimata siis veel
tegutsemisest või teiste hoiatamisest, kui ta juba
näoli maas lamas ning Sõdurpoiss talle põlvili
selga hüppas. Ta parem käsi sööstis valvurile
lõua alla, vasak toetus vastu kukalt. Järsk
pööre peaga, kaelaluu murdus vaikse naksatuse saatel,
valvuri keha läbis viimane tõmblus, siis lasi
Sõdurpoiss lõtvunud kehal maha vajuda. Hetke
kuulatanud, võttis ta valvuri laiba kõrvalt
püstolkuulipilduja ja jäi kükakil asendis
ümbrust uurima. Tarkpea ronis tema kõrvale.
«Sul on see päris käpas,» ütles ta
varjamatu imetlusega. «Oled sa seda tihti
harjutanud?»
«Piisavalt,» vastas Sõdurpoiss napilt.
Lähedusest, sealt, kus valli moodustava künka taga asus
Kobrade laagriplats, kostsid esimesed lasud ja ka
Sõdurpoiss vajutas päästikule. Alt üles
lastud kuul tabas Tarkpead lõua alla, ta kõrist
purskus verejuga ning abitult kätega vehkides vajus nooruk
pikali, tuues kuuldavale ainult vaikse rögina. Heitmata tema
poole rohkem ainsatki pilku, võttis Sõdurpoiss
surnud valvuri vöölt veel ka kaks käsigranaati
ning astus endiselt kummargile hoidudes paar sammu edasi, et
kaeda, mis pöörde on võtnud sündmused.
Kobrade asukoht oli kahtlemata mingi ajutine laagripaik, sest
siin puudusid kindlad, varju pakkuvad ehitised, majutuskohtadeks
olid ainult kaks suurt telki. Vallid, mis piirasid kahelt poolt
mõnesaja ruutmeetri suurust lõketega valgustatud
platsi, olid kokkulükatud mingil hoopis teisel otsatarbel,
nähtavasti rajooni puhastamise eesmärgil. Kolmandast
küljest ääristasid platsi lagunenud paneelmaja
varemed, vabalt pääses ligi ainult ühest
küljest ning seal käis ka kõige ägedam
võitlus. Penid olid sealtkaudu platsile tunginud, Kobrad,
keda oli kümmekond meest, avaldasid neile meeleheitlikku
vastupanu, kuid tulutult. Penid olid arvulises ülekaalus,
nad tegutsesid ka märksa julmemalt ning nii kandiski suurem
osa langenutest Kobrade värve. Võitlus kandus
üha rohkem platsi keskele, sinna kus seisis kallaletungijate
peaeesmärk -- kolmeteljeline tsisternauto, mille paagi
kulunud, kuid veel loetava kirja järgi otsustades oli
tegemist bensiiniveokiga.
Vaadanud mõne hetke platsil toimuvat võitlust,
tõmbas Sõdurpoiss ühel granaadil kaitsesplindi
ära ning virutas lõhkekeha veoauto suunas. Ise viskus
ta kohe pikali, kattes pea kätega. Kaks plahvatust sulasid
ühte, kõigepealt lõhkes masinat paagi ja
kabiini vahele tabanud granaat, kohe seejärel lendas kogu
täiega õhku tsisternauto. Kerkis üles tohutu
leekidesammas, hõõguv lööklaine
sööstis üle platsi, tulekera haaras kõik
endasse. Tulekeelte vuhinasse segunesid silmapilkselt
kõrbenud inimeste pooleli jäänud karjed. Kui
Sõdurpoiss uuesti püsti tõusis, põlesid
platsil loiu leegiga tsisternauto ja telkide jäänused,
nende ümbruses vedelesid moonutatud surnukehad. Kedagi
elusat ei paistnud, kuid see mulje oli petlik, sest kohe kuulis
ta selja tagant raevunud sisistamist.
«Mida sa tegid, värdjas?!»
Hääle järgi tundis Sõdurpoiss ära
Haisukoti ning arvas päris kindlalt, et too nägi,
kuidas ta granaadi viskas. Mingiks jutuks polnud mahti,
Sõdurpoiss keeras välkkiirelt ringi, vajutades juba
pöördel päästikule. Haisukott hoidis
küll püssi käes, kuid ei jõudnud seda
kasutada, püstolkuulipilduja valang puuris ta rinna
läbi ja paks mees prantsatas raskelt maha. Sõdurpoiss
vaatas ringi Kepsutaja järele, kuid ei silmanud teda
kusagil, ta oli kas surma saanud või plahvatuse
järgses ehmatuses põgenenud. Ellu võisid olla
jäänud ka mõned teised Penide jõugu
liikmed ja Sõdurpoiss arvas kõige targema olevat
pöörduda tagasi peakorterisse. Mõned kamba
juhtkujud olid veel kindlasti elus, kuigi bensiiniveoki
õhkulaskmisega oli Sõdurpoiss hävitanud
enamuse Penide jõugu tuumikust. See, et surma said ka
asjasse mitte puutuvad Kobrad, tema meelt ei häirinud.
Ühed rüüstajad kõik.
Kepsutaja leidis ta garaažiboksi juurest, kuhu nad olid
peitnud mootorrattad. Nooruki veidi kõrvetada saanud
välimus ja ehmatanud olek andsid tunnistust, et plahvatus
polnud ka temast jälgi jätmata mööda
läinud. Pimedas lähenevat Sõdurpoissi
märgates haaras ta närviliselt relva järele, kuid
tundis siis tulija ära ja rahunes märgatavalt.
«Mis kurat seal juhtus, Marukoer?» küsis
ta.
«Keegi lasi bensiinivaadi õhku,» vastas
Sõdurpoiss ükskõikselt. «Kas meie omadest
jäi veel keegi ellu?»
«Ma ei tea,» ütles Kepsutaja. «Haisukott
läks just enne plahvatust minema. Ütles, et peab
ühe närukaela kutuks tegema.»
«Ta on surnud, Tarkpea samuti. Valvur tegi neile
ära.»
«Kurat küll, kui Hurt ellu jäi, lööb
ta meid selle läbikukkumise eest maha,» oigas
Kepsutaja. «Mina enam sinna tagasi ei lähe.»
«Mida sa siis ette võtad?» küsis
Sõdurpoiss, olles veidi üllatunud sellest, mil
määral kambaliikmed oma pealikut kartsid. Hurda
maniakikuulsus paistis täiesti tõeks osutuvat,
ebaõnnestumise korral kohtles ta mehi, eriti just kamba
vähetähtsaid liikmeid, väga karmilt.
«Lõuna pool linnas on üks kamp, kus mul on
tuttavaid,» ütles Kepsutaja. «Liitun nendega ja
loodan, et Hurt mind sealt ei leia. Mida sina teed?»
«Lähen tagasi,» lausus Sõdurpoiss.
«Ise tead, mina sinu laipa koristama ei tule,»
tähendas Kepsutaja, tõmbas oma mootorratta prahi alt
välja ja istus sadulaase. «Hüvasti!»
«Oota!» ütles Sõdurpoiss enne, kui
Kepsutaja jõudis mootori käivitada. «Kas sa
viimasest linnavälisest retkest võtsid osa?»
«Võtsin küll,» noogutas Kepsutaja ning
ta näole venis laisk rahuloluilme. «Erinevalt
tänasest läks meile tookord edukalt. Ise me ei saanud
üldse kannatada, aga saaki saime kõvasti, need
maajussid ei julge vastu hakkamise peale ju mõeldagi.
Ühe maja pidime maha põletama, sest seal oli mingi
hull koer. Hurt tahtis ka koera elusalt põletada, aga see
haleda südamega loll Pikuke lasi koera halastusest
maha.»
«Kahju, et sina seda ei teinud,» ütles
Sõdurpoiss tõsiselt. «Oleksin ka sulle
halastanud.»
«Mida sa sellega..,» alustas Kepsutaja
üllatunult, kuid taipas siis poole lause ajal
Sõdurpoisi sõnade mõtet. Ta näol
asendus senine rahulolev ilme hirmugrimassiga. Relva oli ta
ära pannud ega üritanudki selle järele haarata,
vaid hoopis põgenemiseks mootorratast käivitada.
Ilmselge hirmu tõttu ei tulnud ta sellega kohe toime,
käivitamine õnnestus alles paari katse järel.
Ilma kohalt liikumata teda mõningase huviga jälginud
Sõdurpoiss vajutas korraks kergelt päästikule
ning kuul tabas Kepsutajat abaluude vahele. Mootorratas
lõi koos omanikuga kõikuma, sõitis
vänderdades kümmekond meetrit edasi ja kukkus
küljeli. Kepsutaja roomas sõiduriistast vaevaliselt
eemale, Sõdurpoiss astus talle järele ja
pööras ta jalatõukega selili. Vaadates Kepsutaja
hirmuja valugrimassidest viltu kiskunud näkku, langetas
Sõdurpoiss püstolkuulipilduja, kuni see puutus vastu
teise laupa.
«See oli minu koer ja minu maja,» täpsustas ta
selgituseks, enne kui päästikule vajutades Kepsutajale
kuuli pähe saatis.
Toonud oma mootorratta peidust välja, kontrollis
Sõdurpoiss üle ka Haisukoti ratta ning võttis
omale selle sadulakotist leitud pumppüssi padrunid. Rohkem
midagi enda jaoks leidmata käivitas ta mootorratta, et asuda
tagasiteele Penide peakorteri poole. Kobrade valvurilt
äravõetud püstolkuulipilduja, mille
pooltühjaks tulistatud salve ta oli uue vastu vahetanud,
asetas ta põiki enda ette bensiinipaagi ja istme vahele.
Seda relva kavatses ta kasutada esimesena, mistõttu see
pidi olema kergelt kättesaadav.
Kuna ta linna võrdlemisi põgusalt tundis, ei
hakanud Sõdurpoiss mingi teise tee otsimisele aega
raiskama, vaid sõitis tagasi täpselt sama teed kaudu,
mida jõuk kasutas siia jõudmiseks. Tal oli
küll aimdus, et kusagilt peaks minema hoopis lühem tee,
ent selle leidmine võtnuks ilmselt liiga palju aega. Teel
ei kohanud ta kedagi, isegi mitte Nobenäppu, kes
kõige tõenäolisemalt otsis omale linnast
väljapääsemiseks mõnda sobivat
liiklusvahendit. Linn, vähemasti see rajoon, kus liikus
Sõdurpoiss, oli otsekui väljasurnud. Kui päeval
võis siin veel vähesel määral elutegevust
avastada, siis pimeduse saabudes pugesid kõik peitu. Ringi
liikusid ainult jõugud, kuid neidki ainult siis, kui mindi
kedagi röövima. Niisama ringihulkumiseks ei peetud
öist linna miskipärast sobivaks.
Enne Penide asupaika jõudmist tegi Sõdurpoiss
peatuse, et varukanistrist mootorratta paak täis valada.
Penide peakorterist lahkumisel tuli igaks juhuks arvestada ka
võimaliku tagaajamisega, kui mõned
jõuguliikmed peale arvete klaarimist ellu
jäävad. Sellise tagaajamise kestust oli raske ette
aimata ja ta ei soovinud, et tal bensiini tõttu
lisaprobleeme tekiks, kuna tankimise jaoks ei jää tal
siis nagunii aega.
Bensiiniveoki röövimisel kampa tabanud
lüüasaamise meeleolu andis ennast tunda juba ka
peakorteri juures. Värav oli avatud, selle juures oli ainult
üks valvur ning temagi tähelepanu pööratud
rohkem hoovil toimuvale. Lähenevat mootorratturist ei teinud
ta suuremat välja, mööda kihutades äigas
Sõdurpoiss talle igaks juhuks püstolkuulipildujaga
vastu pead, valvur vajus kotina kokku ja Sõdurpoiss
sõitis hoovile.
Nagu ta kohe võis veenduda, oli Hurt kõige
kiuste plahvatuses ellu jäänud ja peakorterisse tagasi
jõudnud, samuti veel mõned mehed, kelle
nägusid Sõdurpoiss mäletas röövretkele
siirdunute hulgast. Nende ümber olid kogunenud kõik
maha jäänud mehed ja enamus naistest, nende hulgas ka
Maanteelill. Kogu seltskonna meeleolu oli tuntavalt
närviline, nähtavasti polnud Penid taolist
lüüasaamist kogenud pikka aega. Ka Sõdurpoisi
naasmine ei muutnud üldist meeleolu, üks mees
vähem või rohkem polnud praeguses seisukorras enam
oluline.
Sõdurpoiss seiskas mootori, tõmbas ratta hargile
ja tuli aeglaselt sadulast maha. Laskevalmis
püstolkuulipildujat käes hoides astus ta lähemale,
ent praegu ei pööranud keegi relvale tähelepanu.
Ilmselt arvati, et ta unustas relva lihtsalt kätte, mis
praeguses närvilises olukorras tundus üsna
usutavana.
«Said tulema?» küsis Hurt napilt. Tema
kõrbenud riided ja juuksed näitasid, et bensiiniveoki
õhkulaskmisele järgnenud tulemöll oli tabanud ka
teda.
«Sain küll,» noogutas Sõdurpoiss.
«Teised jäid sinna. Keegi reetis meid.»
«Miks sa seda arvad?»
«Kobrad ei lasknud bensiinivaati õhku,»
ütles Sõdurpoiss kindlalt. «Seda tegi keegi meie
omadest.»
«Võib-olla sina ise,» lausus
süüdistavalt Punnpõse nimeline mees, kes samuti
röövretkest osa oli võtnud. «Kui järgi
mõelda, siis käis esimene kärakas just sinu pool
ääres.»
«Mida sa selle peale kostad?» küsis Hurt
Sõdurpoisilt, tõstes Punnpõse edasise
jutuvoolu tõkestamiseks käe. Märguande peale
jäi Punnpõsk vait, haarates pumppüssi kindlamini
pihku.
«Tal on õigus,» noogutas Sõdurpoiss
Punnpõse suunas pead ning vajutas püstolkuulipilduja
päästikule. Esimene valang niitis maha Punnpõse
ja tema kõrval seisnud mehe, kes samuti oli relva
järele haaranud. Paar meest pistsid kohmakalt jooksu,
üritades pageda hoonesse, kuid teise valanguga tabas
Sõdurpoiss neid mõlemaid. Mehed kukkusid jooksult
ning nüüd tuli ka Sõdurpoisil endal varjuda,
sest seni toimunut tuima üllatusega jälginud kamp
pudenes relvi haarates laiali. Sõdurpoisi kavatsused olid
Penidele selged ja nad ei kavatsenud pakkuda talle kerget
võitu.
Hüpanud läheduses seisnud
sõjaväedžiibi taha, tõmbas
Sõdurpoiss püstolkuulipilduja padrunisalve korraks
alt ära, veendus, et padruneid jätkus veel ligi poole
salve ulatuses, ning tulistas mehe pihta, kes üritas
lähemale roomata. Peaaegu sihtimata lastud kuul sattus
mehele kaela, ta viskles tükk aega, enne kui liikumatuks
jäi. Vastuseks tulistati džiibi suunas mõned
hajusad lasud, need purustasid masina klaasid, ent ei teinud
vähimatki viga ennast mootoriosa varju hoidvale
Sõdurpoisile. Hurt karjus midagi auto
ümberpiiramisest, seda oli raske teha, kuna masin asus keset
lagedat platsi, kus polnud rünnaku ajal kuhugi varjuda.
Üheaegselt ründamiseks ja tõhusa kattetule
tegemiseks ei jätkunud Hurdal mehi ning ainsat suuremat ohtu
kujutasid Sõdurpoisi jaoks hoone katusel seisvad
kuulipildujad, mille tuli sundinuks teda praegust varjupaika maha
jätma. Seda taipas ka Hurt, aga kuna kuulipildujate juures
polnud ühtegi laskurit, siis käsutas ta kaks meest
laskepositsioonile jooksma. Nood täitsid käsu, kuid
nende õnnetuseks paiknes džiip kohas, kus selle
tagant sai tule all hoida hoone mõlemaid
sissepääse. Endiselt auto esiotsa taha varjuv
Sõdurpoiss tulistas nende pihta üksiklaskudega ning
tabas mõlemat meest. Hurt raevutses, kuid ei korranud
käsku, taibates, et tema niigi väike kambaliikmete arv
kuivab nõnda kiiresti kokku. Selle asemel avati auto pihta
uuesti pumppüssidest võrdlemisi tihe tuli, mille
varjus üritati džiipi ümber piirata. Auto taga
küürutav Sõdurpoiss aga nägi seda ning
tulistas auto põhja alt lähenejatel jalgadesse,
sundides neid taanduma.
Mõneks minutiks tekkis surnud seis, Penidel ei
õnnestunud ilma omapoolsete kaotusteta läheneda, aga
ka Sõdurpoiss ei saanud džiibi kaitsvast varjust
lahkuda. Äge tulistamine vaibus, nähtavasti tuli relvi
uuesti laadida või tahtis Hurt kontrollida, kas
tulistamisel on ka tagajärgi. Hetkeks valitses vaikus, siis
kostsid kellegi kiired jooksusammud. Sõdurpoiss pidi
peaaegu ka tema pihta tulistama, kuid jättis viimasel hetkel
päästikule vajutamata. Saabunud hommiku üha
tugevamaks muutuvas aovalguses nägi ta džiibi
põhja alt, et tegemist oli naisterahvaga, seda reetsid
Sõdurpoisi vaatevälja jäävate
pikasääreliste saabaste kuju ja suurus. Jooksjale
saadeti järele kaks püstolilasku ning kõlas
Hurda röökimine:
«Kuhu sa, kuradi lits, jooksed?!»
Jooksja jõudis džiibini, hüppas autokere
varju ja sattus otsekohe Sõdurpoisi
püstolkuulipilduja sihikule. Mees polnud kuigi
üllatunud, leides enda vastas kükitamast Maanteelille,
keegi teine naine sellest kambast poleks eluga riskides siia
jooksma hakanud. Õigupoolest ei suutnud Sõdurpoiss
taibata, mispärast ka Maanteelill seda tegi, ning kuigi
olukord polnud sobilik seltskondlikeks vestlusteks, ei
jätnud ta seda neiult küsimata.
«Kahekesi on meil rohkem võimalusi,» vastas
Maanteelill. Ta toetus rataste kohal seljaga vastu autokeret ning
laadis asjalikult pumppüssi. Tütarlapse olekust
õhkus kindlameelset otsustavust, mis näitas, et ta
polnud siia jooksnud sugugi hetkelise tunde ajel.
«Meil?» kordas Sõdurpoiss. «Ma ei
mäleta, et oleksin sind kampa kutsunud.»
«Vahet pole, tulin ise,» ütles Maanteelill,
lõpetas püssi laadimise ja tõmbas padruni
rauda. «Pealegi on Penidega tänasest nagunii
lõpp.»
«Miks sa seda teed?» küsis Sõdurpoiss
ehtsa uudishimuga.
«Ma ju ütlesin, et sa meeldid mulle,» naeratas
Maanteelill. Tema naeratus oli siiras ja tagamõtteta,
kippudes Sõdurpoisi mõtteid liigutama hoopis
teistel radadel, kui praeguses olukorras vajalik. Sellele
tähelepanu hajutamisele tegi lõpu Hurda
hääl.
«Kuule, Marukoer, või mis su nimi ka pole! Kui sa
litsi pärast tulid, võta ta ja lase jalga!»
Sõdurpoiss turtsatas põlglikult, Hurt ei
kuulunud meeste hulka, kelle sõnu ta oleks uskunud.
Pealegi polnud minema pääsemine tema ainus
eesmärk, tasuretk oli pooleli ja tuli lõpuni
viia.
«Mul on sinuga midagi klaarida!» hõikas ta
vastu.
«Ei tea mida? Ma pole sind enne näinudki!»
«Käkikeeramiseks ei peagi alati kohtuma!»
vastas Sõdurpoiss, jäädes Hurdalt vastust
ootama. See venis, nähtavasti tegeles Hurt pingsa
mõttetööga, et katsuda selgusele jõuda,
kellega on tegemist. Mingiks juhuslikuks löömameheks,
kes jõugus liidrikohta tahtis saavutada, ta
Sõdurpoissi ei pidanud, hävitustöö oli
selleks liiga põhjalik. Järelikult pidi see olema
keegi kättemaksja, kes ise või kelle sõbrad
olid Penide jõugu käe läbi kannatanud. Neid aga
oli palju.
Jõudude vahekord püsis endisena. Penid ei
üritanud esialgu rohkem rünnata, kuid ka
Sõdurpoiss ja Maanteelill ei saanud kuhugi liikuda.
Tulistamisele esialgu hästi vastupidanud auto pakkus neile
praegu veel piisavat kaitset, kuid Sõdurpoiss
mõtles murelikult, mis saab siis kui Hurt taipab
kasutusele võtta granaadid. Siis pole neil enam pikka
pidu, lõhkekehade vastu on auto sama hästi kui
kaitseta. Neid mõtteid mõlgutades meenus
Sõdurpoisile Kobrade tapetud valvurilt
äravõetud ja taskusse unustatud granaat.
«Kuule, sina, kui sul minuga midagi klaarida on, tule
välja ja õiendame asja aumeeste kombel!»
hõikas Hurt.
«Aumees ollakse ainult aumeestega!» karjus
Sõdurpoiss vastu. Ta tõmbas granaadil kaitsesplindi
ära, hoidis lõhkekeha mõne hetke käes ja
viskas siis hääle suunda arvestades sinna, kus pidi
asuma Hurt.
Granaat plahvatas ilmselt kohe sihtmärgile jõudes,
lööklaine raputas ka džiipi, lüües lahti
tema niigi purustatud akende seni tihendites püsinud killud.
Plahvatuse kärgatusele ja lööklaine poolt
purukslöödud või ümber lükatud asjade
kolinale järgnenud vaikuses kostis ainult vigastada saanute
oigeid ja terveksjäänute kirumist. Ennast esiukse raami
taha varjates tõusis Sõdurpoiss ettevaatlikult
püsti ning kuna keegi ei soovinud tema pihta tulistada, tuli
auto tagant välja. Ka Maanteelill tõusis,
jäädes siiski auto tagaosa varju, ja hoidis
pumppüssi valvsalt laskevalmis. Ilmselt ei usaldanud ta seda
hetkelist rahu.
Hurt oli granaadiplahvatuses nähtavasti põrutada
saanud, kohtlasel ilmel katsus ta ennast jalule upitada.
Aeglaselt lähemale astuv Sõdurpoiss jälgis
huviga tema katsetusi ning tulistas siis lühikeselt
vahemaalt ühe lasu jala pihta, millele Hurt parajasti
toetus. Valuliku karjatusega haaras Hurt läbilastud jalast
ja räntsatas raskelt küljeli, Sõdurpoiss ei
langetanud püstolkuulipildujat, ta oli valmis tulistama
igaüht, kes haarab relva järele, kuid keegi ei
ilmutanud selleks soovi. Kardetud pealiku autoriteet oli viimaste
hetkede jooksul kiiresti langenud, poolehoid temale
vähenenud ning keegi ei üritanudki tema
päästmiseks midagi teha. Kõigile oli selge, et
siin toimus nende kahe mehe omavaheline viimane võitlus,
mille põhjust keegi ei teadnud, ent kus ülekaal
näis kalduvat järjest rohkem Sõdurpoisi
poolele.
«Mida kuradit sa minust tahad?» kähistas Hurt,
hoides parema käega endiselt haavatud jalast, kust voolas
ohtralt verd.
«Sind tappa,» vastas Sõdurpoiss külmalt,
oma otsuse teinud mehe toonil.
«Eks proovi,» ilmus Hurda huultele irooniline muie.
Ta vasak käsi sööstis kiirelt jopi hõlma
alla, ilmse kavatsusega relva haarata, kuid ei jõudnud
sihile. Asendit muutmata kihutas Sõdurpoiss talle kuuli
õlga, muutes Hurda käe liikumisvõimetuks. Hurt
adus, et temaga on lõpp, Sõdurpoisi ilme oli
halastamatu ja temalt polnud meelemuutust loota. Hurda sugune
mees aga oli ilmselt arvestanud ka sellise lõpuga. Ta
silmitses Sõdurpoissi vihkaval pilgul, kuid vähimagi
hirmuta.
«Mida ma sulle tegin?» küsis ta rahulikult,
isegi märgatava uudishimuga. Pidi ju ometi midagi olema, mis
sundis meest ette võtma sellise tasuretke.
«Sa hävitasid kõik, mis mul oli,»
ütles Sõdurpoiss selgelt ja piisavalt kõvasti,
et teda kuuleksid kõik ümberringi. «Mu
majapidamise ja mu koera.»
Hurt pahvatas naerma, võppudes üle kogu keha.
Midagi traagilist oli selle julma ja halastamatu, kuid julge mehe
naerus.
«Mida kuradit küll inimene ei pea elus kogema,»
puksus ta naeruturtsatuste vahele. «Mees tuleb ja tapab mind
mingi kärnase koeranähvitsa pärast.»
«Nii see on,» kinnitas Sõdurpoiss
külmalt ning vajutas päästikule. Meetri kauguselt
lastud kuul tabas Hurta keset laupa, lõpetades tolle
homeerilise naeru. Ta muskliline keha tõmbles mõned
korrad ja jäi siis liikumatuks. Laskevalmis
püstolkuulipildujat puusa kõrgusel hoides vaatas
Sõdurpoiss ringi, kuid ellujäänud Penid ei
teinud katsetki relva haarata või talle kallale tungida.
Võtnud püstolkuulipilduja vasakusse kätte, astus
Sõdurpoiss näiliselt hooletult, kuid tegelikult
kõigeks valmis olles oma pikali kukkunud mootorratta
juurde ja tõmbas selle püsti.
«Kas sa hakkad nüüd uueks pealikuks?»
küsis lõpuks Seakõrvaks hüütud
mees.
«Võid selle au omale jätta.» ütles
Sõdurpoiss ükskõikselt. «Mul on parematki
teha.»
Ta istus sadulasse ja käivitas mootori. Asetanud
püstolkuulipilduja käepäraselt enda ette
bensiinipaagile, vaatas ta igaks juhuks veel korra ringi ning
märkas endast paari meetri kaugusel seisvat Maanteelille.
Kuigi Sõdurpoiss polnud eriline naistetundja, ütles
neiu pilk talle seekord kõik. Ta viipas kergelt peaga.
«Kui tahad, tüdruk, siis on mu rattal üks vaba
koht.»
Maanteelill ei lasknud seda endale kaks korda öelda,
lausa jooksujalu tuli ta mootorratta juurde ning istus
vähimagi kõhkluseta Sõdurpoisi taha sadulasse.
Mees vajutas käigu sisse, võttis paigalt ja kihutas
hoovilt välja. Mingi kuues meel ütles talle, et keegi
teda selga ei tulista.
Päike paistis tuhmilt läbi hallide häguste
pilvede ja heitis ümbrusele kahvatut valgust. Tänavate
labürindist läbi manööverdanud, jõudis
Sõdurpoiss lõpuks maanteele, lisades seal kiirust.
Tema tasuretk oli lõppenud ja ta pöördus tagasi
sinna, kus ta seda poolteist päeva tagasi alustas.
|