|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 2001 |
Uued arvustused ]
| 01.07.2001 13:25:10 |
Taivo Rist |
Peategelane tapab nagu muuseas kaks jõuku, ise põrmugi viga saamata. Ja tibi saab ka endale. Et sellised jutud autorile seksfunktsioone täidavad, seda ma ei usu, aga muid unelmaid vist küll. Nende lamedusest ja ühetoonilisusest saab sama järeldada autori mõttemaailma kohta.
Niisuguste antiutoopiate suur puudus on naiste puudumine. Tegelaste hulgas neid peaaegu ei olegi, erandiks mõned alaealised seksobjektid. Tüdrukuid ja poisse peab ju sündima võrdselt, kuhu nad jäävad? Võib-olla lüüakse kõik naised noorelt maha? See on ju asi, millest võiks hea loo saada!
Niisiis: peategelane on jõugu pealiku armuke, kes avastab, et pealik on kõik oma eelmised armukesed paari nädala pärast tapnud. Mingeid võitluskunste ega relvi kangelanna ei valda, abi ei saa kelleltki, põgeneda pole kuhugi, aga elada tahab.
Willardi jutud näitasid, et autor on võimeline teatavat fantaasiat ilmutama. Vahest jätkaks siis nendega?
Sedasorti lugudel on oma kindel otstarve - peamiselt täidavad nad autori jaoks (hm, ütleme nii) teatavaid seksuaalfunktsioone, lisaks leidub terve lai lugejaskond, kelle madalalaubalisus takistab neil keerulisemat teksti mõistmast ja millegagi peab maakonnalehe jutusaba ju kah täitma. Suur probleem on selles, et sedasorti ühiskonnad näevad enam-vähem vaadatavad välja paremates filmides, kus pidev tegevus ei lase mõtlema jääda ja lahti, erinevalt sellest jutust, üldse midagi ei seletata. Kirjapanekuks aga on kangesti vähe, kui mingi pilt silme ette joonistub. Olgu peale, kui inimesed peavad plakatid olema, kirjeldatagu siis vähemasti mootorrattaidki... Ja hoopis hulluks läheb olukord siis, kui detailid ununevad. Kobrad paiknevad platsil, kahes küljes on vallid ja kolmandas paneelmaja - selle asemel, et kogu tobedike jõuk, kes igaks juhuks veel mitu lõket on teinud ja telkides elab, kuulipildujatest maha nottida, tungivad Penid peale "ainsast ligipääsetavast küljest" ja alustavad seal mingit "võitlust". Sõdurpoiss on muidugi kõva mees, see ehk vabandab tema granaadiheidet "paarisaja meetri" laiuse platsi servast "keskele, kus on tsisternauto" "paagi ja kabiini vahele". Tsisternautotäis bensiini koos autoga põleb ära umbes selle hetkega, kui jõugu liikmele kulub taipamiseks, et sõdurpoiss vist ikka oma mees ei ole - küllap pikad juhtmed. Madinas peakorteri platsil varjab sõdurpoiss end vahelduva eduga dziibi taga ja dziibi mootori taga, dziip asub jälle keset platsi, jõuguliikmed aga millegipärast taipavad ainult ühest suunast tulla ja roomata ei oska - sõdurpoiss tulistab neid jalgadesse. Salapärane dziip on meil pealekauba - AKM võib saatuslikuks saada BTR-i meeskonnale, dziibist saavad aga jagu ainult kuulipildujad. Sõnaga - ameerika film. Kartsin, et seksstseen tuleb veel lisaks, õnneks nii hulluks asi ei läinud, tütarlaps osutus lihtsalt niisama ebavajalikuks. Ahjaa, kuul tabas meest ja siis viskles ka veel natuke, enne kui vagusi jäi - karmid kuulid seal kauges tulevikus...
| 02.04.2001 14:27:05 |
Veiko |
Viimasepeal hea lugu. Bergilikult mõnusalt kahemõõtmeline. Tõestab veelkord, et ka ilma sügavate intriigiteta saab kirjutada head lugu. Ainuke miinus oleks ohtad klzeed.
| 31.03.2001 16:04:01 |
Tarts |
Kohutav! Lihtsalt kohutav. Labane, klisheedest kubisev absoluutselt kyyndimatu kirjatykk. Ega ma muidu nii kuri ei olekski, aga mu mäletamist mööda on herr Bergilt isegi raamat ilmunud. Kurat, inimene kes on suutnud kirjastajat end avaldama veenda, v6iks siiski pisut rohkem kirjaoskaja olla.
Ei ole koeraarmastaja, nii et alguse paatos vuhiseb minust mööda. Kuigi stseen ise hea – see rüüstatud koht. Aga paljusõnaline. Berg lihtsalt tähendab ükskõikselt üles, kuidas miski välja nägi ja mis tehti. Ja kohe järgneb ka Bergi kõige tüüpilisem viga: kiiresti saame me teada, kogu vajamineva (?) olustik-geograafilis-biograafilis-poliitilise andmestiku. Mis häälestab sellele, et ka edaspidi palju kaadritaha ei jäeta, kõik seletatakse lahti ja lugejal jääb üle vaid lugeda tuimavõitu reportaazhi kättemaksmisest. Hertsogi juurde trügimise stseen on aga õnnestunud… kuni lauseni “Hoolimata sellest, et nad polnud kaugeltki sõbrad, pidasid nad teineteisest suurel määral lugu.” No miks on tarvis ebaoluliste märkustega rikkuda tekkinud fiiling? See suhtumine on juba selge eelneva põhjal ja autor võinuks seda mõne dialoogikatkega edaspidi veel võimendada. See kehtiv ka “arvestatud mehe” ja “autunde kohta”. Põhjendatuse koha pealt jääb tiba arusaamatuks, miks Sõdurpoisi tuleku vastu nii sõdidti, kui hiljem selgub, et ta on sõber ja võib maja kulul klaasikese teha ja tubakat saada.
Järgneb jälle täiesti tarbetu lõik Teadmamehe entsüklopeedilistest andmetest. Kulla Berg, saa aru, et see kõik on palju huvitavam, kui tuleb välja tegevuse käigus, näiteks meeste vestluse ajal ja seal tuleks vaid mõnda detaili näidata! Stseen ise on aga kuiv… vähe värve, lihtsalt lugeja infoga varustamine.
Hurda juurde jõudmine läheb kuidagi liiga libadelt. Mees läheb, tapab ja ongi kohal. Selleks ajaks hakkab ka ropendamine dialoogides juba tüütama. Siiski tekivad mõned köitvad olukorrad, kuhu kohe Berg aka lükib vahele röökivaid banaalsusi: “Mis siis ikka, ise oli ta siia tulnud, eks tuli see katsumuste ring läbi teha. Vastane oli temast pea jagu pikem, kuid tundus kohmakana ega mõjunud tõsiselt võetava vastasena...”; tarbetuid ekskursse: “Selle võitlejad olid teistest paremini treenitud, aga nende surmasaamise protsent oli sellest hoolimata kõige suurem. Eelluurekompanii ülesandeks oli diversioonidega halvata vaenlase kaitse enne suurema sissetungi algust” või infantiilsemale lugejaskonnale mõeldud lahtiseletamisi: "...valetas Sõdurpoiss rahulikult, teades, et oma tegeliku nime avaldamisel saadakse ta isikule kiiresti jälile. See aga oleks tähendanud ta eesmärgi paljastamist, millele oleks kindlasti järgnenud Penide omakohus.”
Gladiaatoristseen ei täida oma ülesannet… see oleks tulnud dramaatilisemaks teha. Maanteelille ja Nobenäpu järgnev mängutulek on aga õnnestumised. Esimest korda tekib jutus pinge, sest nüüd peab hakkama Sõdurpoiss tegema mingeid otsuseid, valima ja nuputama. Pinget kahandavad autori jahvatamised Sõdurpoisi suhtumistest. Pinge, kusjuures, tekib sellest, et kuidas siis Nobenäpu probleem lahendatakse. Aga lahendab Berg ta põnevusjutu reegleid eirates, millegi huvitava ja kavala väljamõtlemise asemel selgub, et Penid on naiivsed idioodid: nad nimelt “käivitasid mootorrattad ja sõitsid edasi, ilma et keegi oleks vaevunud Nobenäpu surma kontrollima.” Selliste labasustega ei sunni autor end tõsiselt võtma. Ja trofeeks sobib vesti asemel kõrv/näpp/noku.
Edasi võib mitu lõiku vahele jätta; Kepsutajaga stseen on päris hea, ent edasi kuni lõpuni midagi põnevat ja ootamatut ei juhtu. Heas seiklusloos aga peab juhtuma; on vaja intriige, põnevust, midagi üllatavat!
Kokkuvõtteks: Pätilugu, kus tehakse palju pauku, pahad notivad pahasid ning peale sümpaatia Sõdurpoissi, ei ilmne kusagilt autori suhtumist. Siiski lugesin ma loo läbi… sest üldjuhul ma loen Bergi. Tal on süzhee, tal on tegevus ja sündmused. Neid on võimalik tekstis jälgida. Aga mingit mõtet võiks selle madina taha küll rohkem toppida.
| 20.03.2001 16:17:24 |
Must Kass |
Esimesel pilgul tundus, et autor on Mad Maxi filme näinud. Ilmselt siiski ei - vastasel korral poleks ju latti nii madalale seatud. Jääb järeldada, et autor m6tles situatsiooni ja kujundid oma peaga välja ja oli seejuures kindel, et on v6imaluse esmaavastaja. Sel juhul tuleb nentida, et m6nes osas on ta t6epärasele üsna lähedal.
Siiski on siklimehi apokalüptiliste ratsanike sümbolina nähtud HD mootorrataste algusaegadest peale ning umbes 40 aastat on teemat üsna agarasti kasutatud - nii elus kui kirjanduses.
Olgu autori originaalse m6tlemisega kuidas on, aga kord juba kriitikurolli v6tnud Kristjan v6inuks retooriliste küsimuste esitamise asemel subkultuuri käsitlevate teostega tutvuda. Hunter Thompson, Tom Wolfe ja Freewheelin' Frank on esimesed autorid, kes pähe tulevad. Neist lähtudes on jutu tegelaste käitumine reeglina loogiline ja 6igustatud. (Illustratsiooniks leebemaloomulised kirjad särgiselgadel "if you can read this, the bitch fell off" ja "if you can read this, the bastard didn't throw me off the bike yet".)
Jutt ise oli muidugi igav. Zhanri reeglite kohaselt peaks neimaretkele asunud kangelane oma mehisuse demonstreerimiseks vähemalt korra t6siselt hätta jääma. Antud juhul satub ta küll ohtudesse, ent need lahenevad väga kergesti. Vahel aga aitavad ootamatud assotsiatsioonid ka igavaid jutte lugeda. Nii oli näiteks Moorcockiga, mille puhul mul aitas l6puni j6uda ainult kujutlus, et Yarise eesnimi on Toyota. Antud juhul olin kindel, et Hurda eesnimi on Aadu, ja see lisas parajal määral pikantsust.
Tavalisel mullapinnal
halli taevalaega
tavalisel inimesel
palju teha polnud.
Nagu ütleb laulusalm.
Natuke liiga tavaline lugu ja liiga seletav. Lugejal ei jää eriti mõtlemis- ja fantaasiaruumi. Kõlbaks ehk mingil määral lastekirjanduseks kui pisut kohendada. Ka autori teisi lugusid kipub ka vaid jõumeetodil lugeda kõlbama. Aga maitseasi nagu ikka. Kellele meeldib kala, kellele kama. Erineval 1000 ahvist ei soovitaks küll autoril jätkata. Teisest küljest jälle kui kellegile natukenegi meeldib, siis lasku käia.
Kerge, nö hommikulugemine, palju stiilivigu ja, noh, sellise olustiku ja skeemi taustal annab ju märksa rikkalikuma asjaga hakkama saada. Kuidas lugu aga ka poleks , jutt voolab ja on mõnus lugeda. Sügavuti ei lähe. Võibolla ei peagi minema.
"Viimasest Suurest Sõjast oli möödas aastaid. Planeet nimega Maa oli laastatud, senised tsivilisatsioonikeskused hävitatud ning elanikkonnast alles vaevalt kümnendik. Elu kui selline õilmitses põhiliselt varasematel ääremaadel, kuid põgenikehordid olid ka siin tekitanud täieliku kaose. Kuld oli kaotanud oma väärtuse, ainsad hinnatavad kaubad olid vesi, toit ja mootorikütus. Relvi leidus kõikjal ning see sünnitas uue seaduse, kus maksis ainult tugevama õigus. Säilinud sõjaväeüksustest moodustatud politsei suutis korda hoida ainult mõningates suuremates linnades, kõikjal mujal võimutsesid relvastatud jõugud. Neisse koondusid kohalikud karmid mehed, seiklusteotsijad, vabadusse pääsenud kriminaalkurjategijad, endised sõdurid, kellel elu oli igavaks läinud ja ka need, kes olid elus kaotanud eesmärgi. Need kogukonnad, igaühel omad tõekspidamised ja seadused, elatusid põhiliselt röövimistest ning vähesest politseist polnud nende tegudele tõkestajat."
See lõik on ebaprofessionaalne. Olulistiku sellisel jutlustaval moel edasiandmine on igav, ei loo pinget ega ärata lugejas huvi. Sellises kohas kipub vägisi meelde "Show, not tell!".
Tegelaste käitumine on ebaloogiline -- miks pidid kohaliku jõugu liikmed peategelasele kallale minema, kui ta nende juhiga rääkida tahtis, kui nad ise olid ennemalt ilmutanud huvi koostöö vastu? Mis siis oleks saanud, kui ta olekski tulnud koostööd pakkuma? Kas autor on arvamusel, et päti mõistusesse muu ei mahu, kui valimatu lahmimine kõigi suunas, kes ligi juhtuvad?
"Kaks lasku raksatasid üheaegselt, Hertsogi kuul tabas kellelegi kahju tegemata seina, Sõdurpoisi oma viis tal relva käest.
«Sõdurpoiss! Et põrgu sind õgiks, värdjas!» vandus Hertsog istukile tõustes ja raputas põrutada saanud rannet. «Mida sa tahad?»"
Ma ei hakka autoriga ballistikaalaseid vaidlusi pidama, arvatavasti tunneb ta end selles vallas tunduvalt enam kodus kui mina, aga kas läheda maa pealt lastud kuul, mis "relva käest viib", tõesti vaid "põrutab rannet"? Seda on väga raske uskuda.
Lugu jõuab igasuguse intriigita oma tapvalt lihtsa lõpuni -- kangelane teeb kõik kutuks, rabab tibi kaasa ning kihutab oma rattal tagasi sinna, kust ta tuli. Kas poleks huvitavam olnud, kui plikal näiteks oleks olnud ka mingi arve klaarida Hurdaga ning ta oleks peategelases kohe esimestel hetkedel sobiliku tööriista ära tundnud, tal lasknud Hurda vagaseks teha ning lõpustseenis talle kuuli andnud, võtnud ta ratta ning relvad ja oma teed kadunud? Selle põhjal, mida seni olen antud autorilt lugenud, võib arvata, et see lahendus ületab tema tavapärase fabulatsiooni -- aga selleks me ju olemegi sellel väikesel maamunal halli taeva all, et ennast ületada, mh, ah?
Kokkuvõtteks -- kui autor on leidnud oma kutsumuse sopakate kirjutamises, kirjutagu vähemalt põnevaid ja intrigeerivaid sopakaid. Mul ei ole midagi sopakate vastu, kuid ma ei saa jätta kritiseerimata seda ülimat lihtsust ja lamedust, mis mulle antud autori teostest ikka ja jälle vastu vaatab.
|
