Jõgi
«Kui sa vaatad jõge küllalt kaua,
näed oma vaenlase laipa sealt mööda
ujumas.»
Jõgi. Nimi, mille inimesed on meeldumuse järgi
pannud nagu kunagi orje suva järgi nimetati.
Küsimused...
Sõrmenukid tõmbusid pingutusest valgeks.
Ladinlased uskusid, et jõgi tuleb voolamisest,
lakkamatust liikumisest, isegi tormlemisest. Selle vood viivad
mõtteid ja toovad tegemata tegusid. Aeglaselt ja kiiresti,
möödapääsmatult, võibolla igavesti.
Hiinas istusid mõned jõe kaldal ja mõtlesid,
kreeklased kirjutasid voolamisest ja veest kui kõige
algest ning hiljem armastasid alkeemikud elavhõbedat.
Vedelat metalli, nürimeelseks tegevat ja imelist,
kõigi saladuste võtit.
Meelekohas tuikas kuivalt löökdrell vastu
raudbetooni. Külm ja kuum. Lakkamatult liikus vool edasi,
päikesekiired vilgatasid äkki punakalt, kusagilt
paistis midagi rohekat, sinist -- kõik vaheldus.
«Kui kaua juba?»
Aeglaselt pead pöörates nägi ta sumisevaid
kärbseid, paakunud verd ja kangestunud korjust.
«Ma ei tea.»
Jahedus ja oranž päike lasid aimata õhtut
või hommikut. Valutav selg tähendas, et siinsamas oli
ta istunud kaua. Kui kaua juba, seda ta tõesti ei teadnud,
sest vooluga oli kadunud ajataju, pingutusega oli ta hoidunud
mõtlemast, unistanud unustusest.
Ta sulges silmad. Varsti peab midagi toimuma: selg on kange,
silmad hägused, pea lõhub, unetus tahab tappa.
Värisevate laugudega vaatas ta üles, kuid sulges
sähvatuste ees uuesti silmad.
«Vist on hommik»
Pea nõksatas rinnale. Esimese ehmatusega ei olnud ta
suutnud mitte midagi muud teha kui istuda ja vahtida, aga
nüüd oli ta väsinud. Väsinud olemast siin
võõras kohas, õudus ja hirm südames,
lootusetus.
«Surra, magada.»
Kätele toetudes laskus ta selili ja pead laiba poole
keerates jäi vaatama pruunikat verd ruudukujuliste
betoonplaatide peal ning pragudest välja tungivaid
pritsmetega kaetud rohuliblesid. Viadukti vari oli juba katnud
surnukeha ja pidi varsti temani jõudma. Ikka veel
päikest püüdvad hõbedaläikesed
alumiiniumiga kaetud magistraaltorud heitsid veidralt
värelevat sära lömastatud kehale ja selle
kõrval vedelevatele klaasvatitupsudele. Aeg ajalt
sähvatas kollakaspruunides nutsakutes klaasikild või
peegeldas valgust surnu jalast väljaturritav
peeglitükk.
Ta tõmbas lõhkirebitud hallikassinise kampsuni
varruka pea alla ja pigistas silmad kinni. Pähetungiva
undamisega sõitsid bussid, madalamalt ja
ähvardavamalt urisesid kaugsõiduveokid, peaaegu
kuuldamatult sahisesid pehmete kummidega väikeautod. Kirev
jõgi voolas näiva juhuslikkusega eesmärgi
suunas, mille eripalgelisust ei oska kirjeldada. Piiskadena
läikivad autod libisevad mööda tumedaid teid ja
toovad endaga kaasa õnne ja õnnetuse. Vahel
surma.
Ühtlane undamine muutus unelauluks ja keha
lõtvus.
*
Elas ärkas sellest, et keegi haaras õlgadest ja
tõstis ta rohelise presendiga kaetud kanderaamile.
Peenikesest metalltorust tuge otsides surus ta vaevaga silmad
lahti ja nägi arstirõivais meest kummardumas ning
uurivalt vaatamas. Kanderaam liikus ja lükati rapsakuga
kiirabiauto kahepoolselt avatud tagauksest sisse. Viimane, mida
ta välisilmast nägi oli päikese käes
sillerdavad alumiiniumiga kaetud magistraaltorud ja
liitekohtadest väljaturritav klaasvatt.
«Ahh.»
Järgmise asjana oli ta valges toas, kips jalgade
ümber ja side üle rinna.
«Võ govorite po ruskii?» küsiti.
Aktsendiga ning nagu meelega sõnu halvasti
hääldades.
«Nähtavasti oletasid passi järgi,»
mõtles Elas.
«Nemnogo.»
Arst seletas, et keegi mööduv autojuht oli
välja kutsunud kiirabi. Et tal tegelikult veel vedas, et
midagi hullemat ei olnud juhtunud. Et tegemist on lihtsalt
luumurdudega.
Elas ei hakanud küsimusi esitama vaid lasi teisel
rääkida. See, et arst midagi tüdrukust ei olnud
maininud tähendas juba iseenesest, et midagi ei olnud
öelda.
Siniseruudulist karedat tekki siludes vaatas Elas mehe
vesihallidesse silmadesse ja lasi kogu jutu kõrvust
mööda.
«Niisiis surnud...»
Teatud mõttes oli pikk vahikord silla all teda ette
valmistanud. Ta ju teadis juba siis, et midagi päästa
enam ei anna. Nägi juba siis. Aga nagu kiuste oli lootus
ikka veel säilinud ning alles nüüd -- vaikimisega
-- andis arst selle kustumisele ametliku kinnituse.
«Ana?» küsis ta siiski.
Mees vaatas korraks ebalevalt maha ja seletas siis haavadest,
surmast ja asjaolust, et see oli tüdruku jaoks saabunud
äkitselt ning ta ei pidanud kaua piinlema.
«Ja vsjo videl,» nentis Elas.
Äkitselt tõusis arst püsti ja astus paar
närvilist sammu kitsukeses ruumis. Pööras siis
otsusekindlalt voodis lebava patsiendi poole ja teatas, et varsti
peavad nad ta tagasi Eestisse saatma. Ja muidugi ka
tüdruku.
«Politika,» lisas ta seletuseks.
Elas toetas pea padjale ja vaatas lakke. Hetkel tundus see nii
tühine.
«Peaks vist vanematele helistama,» tekkis
mõte.
*
Tagasisõit Eestisse möödus nagu unes.
Tegelikult ta magaski enamuse ajast -- hägused
mälestused jäid vaid hirmutavalt valgest lennujaamast
ja näiliselt sihitult sebivatest inimestest. Naeratavast
neiust, rohelises vormis vuntsidega mehest, küsimustest.
Nüüd oli ta jälle haiglas. Nagu siis
kunagi.
«Ja palju sellest möödas on?»
mõtles Elas voodi servalt ajalehte
küünitades.
Jalg tuikas.
Tsüaansinise Postimehe logo alla oli kirjutatud
«Esmaspäev, 22. september 2000.»
Jalad olid üldiselt pidevalt probleemiks. Ja seda juba
lapsest saadik -- kui murdus mõni kont või rebestus
kõõlus, siis Elase puhul oli see ikka ainult
jalgades. Vahel tekkis tunne, et vähemalt poole oma elust on
ta veetnud lamades, sest jalgadega on midagi korrast ära.
Muidugi on sellistel õnnetustel omad plussid -- ta luges
siis kohutavalt palju.
Elas tõusis püsti ja proovis kõndida.
«Kuidagi on ikka võimalik,» nentis ta
rõõmuga.
Nädalaid oli ta siin haiglas lamanud ning alles eile oli
arst lubanud esimesed sammud teha. Põetaja ja toolileeni
abiga oli õnnestunud veidi edasi kobada, kuid
kõndimiseks ei oleks seda ka parima tahtmise juures saanud
nimetada. Täna oli parem. Mitte, et ka eile oleks nii
väga valus olnud. Pigem hoidis tagasi hirm, et midagi on
viltu, midagi äkki enam ei tööta ja siis peab elu
lõpuni voodis või ratastoolis vedelema.
«Uhh,» ümatas ta tagasi istudes. «Mis siis
ikkagi juhtus?»
Kõik oli kuidagi teisiti. Pärast lennusõitu
ei olnud ta vabanenud unenäolisuse tundest. Vahel ujusid
päevad märkamatult mööda, vahel kasvasid
pisiasjad tohutuks ja varjutasid kõik muu. Mõni
tühine objekt kiskus tema ruumi ja aja musta auguna
kõveraks ning vaid vapustusega pääses sellest
kohutavast külgetõmbejõust välja.
Võibolla vaid teisele poole. Teisele poole esemeid,
objekte? Ta elas nüüd nagu unes, nagu kirkas unes.
*
Vesi
Esimene, mida ta kuulis oli kellahelin, tüütu ja
tavaline -- piip, piip, piip, loodud vaid selleks, et
ärritada ning mitte mingil juhul rahu anda. Vaid pikaajalise
harjutamisega saavutatava imelise koordinatsiooni ja liigutuste
otstarbekusega sirutas ta käe teki alt ja pead padjalt
tõstmata nihutas kella tagaküljel oleva nupu
vaikivasse asendisse.
Raadiost hakkasid kostma soovilood, sest ennast tundes ei
usaldanud ta mitte kunagi vaid ühte meetodit, ühte
lahendust, vaid alati mõtles sellele, et mis saab siis,
kui esimene kord ei õnnestu. Ja ettenägelikult oli
raadio voodist piisavalt kaugel ja piisavalt vaikne ja piisavalt
hommikumeeleolu ja piisavalt meeldetuletav, et teisiti ei saa --
tuleb minna.
Suutmata siiski ennast magamise uimasusest välja rabeleda
sooritas Elas kõik järgnevad toimingud samamoodi kui
oli vajutanud kinni äratuskella: otstarbekalt, vilunult ja
täiesti automaatselt. Vaadates suures tassis keerlevat
müslit jõudis ta järeldusele, et ideaalne
inimene peabki olema masin, hommikust alates. Masinana tegema
hommikust hooldust ning masinana tankima. Kes on aga otsinud
masinate unenägusid?
Kampsun selga, tagi peale, telefon tasku ja välja. Niiske
õhk äratas veidi.
«Vabandust, härra, kas äkki juhtub suitsu
olema,» kostis selja tagant äkki reibas
küsimus.
Elas seisis võrdlemisi juhmi näoga varahommikusel
kõnniteel ja jõllitas küsijale ebaviisakalt
otsa: «Üks moment.»
Miskipärast tundis ta ärritust. Ilmuda niiviisi
välja, selja tagant, häirida. See ei sobinud
automaton'i unenäo maailma.
Mees naeratas talle imelikult klaari näoilmega ja tundus
kuidagi tuttav.
«Võibolla mõnest kõrtsist,»
oletas Elas põuetaskus kohmitsedes.
Paratamatult liikus mõte sellele, et kas küsija on
öö läbi kuskil joonud ja alles nüüd kodu
poole läheb; öö veetnud võõras kohas
ja oma valget ülikonda seljast võtmata linadeta sohva
peal joomasügavat und välja maganud; või hoopis
inimene, kes pole viitsinud õhtul ülikonda
korralikult riidepuu peale panna ja nüüd kiirustades ja
unesegaselt selle selga ajanuna avastab, et tal pole taskus
suitsu ega raha, kuid olles juba kodust liiga kaugel ei viitsi ka
enam tagasi minna. Või ...
«Ega ikka iga inimene nii vara hommikul suitsu
küsima tule,» langetas Elas vastasseisva mehe kohta
hävitava hinnangu ja õngitses pakist sigareti.
«Palun,» ütles ta kuuldavalt, tõmbas
koos üksiku sigaretiga kogemata taskust terve paki ning
pillas selle poriloiku.
«Rhh,» nohises ta sigaretti võõrale
ulatades.
See võttis mineraalveepudelist lonksu:
«Aitäh.»
«Ikkagi tuleb joomingult,» otsustas Elas, haaras
maast kahe sõrmega ebameeldivalt tilkuva suitsupaki ja
sammus edasi.
Parajasti siis kui ta kaalutles, kuidas seda kuivatada
hüüti teda jälle: «Hei! Koolis
õpetati, et vesi on värvitu, maitsetu ja
lõhnatu aine, kuid selle pudeli peale siin on kirjutatud,
et naturaalse maitsega. Kuidas saab maitsetu olla mingisuguse
maitsega?»
Elas jõudis üsna mitu sammu astuda, enne kui talle
mingi vähegi mõistlik vastus pähe tuli.
«See on mineraalvesi,» hüüdis ta
ümber pööramata, suunates seega oma vastuse
eelkõndijate selgadele. Keegi neist ei reageerinud, kuid
tagantpoolt kuuldus mõne hetke pärast -- juba
üsna pika vahemaa tõttu vaikselt --
hüüatus: «Väga teravmeelne
tähelepanek.»
Elas pööras trepist alla.
«Veider.»
Midagi tundus kogu selles stseenis kunstlikku. Milleks selline
kulunud repliik veest? Oli see mingi vihje? Millegipärast
kerkisid silme ette Taevaskoja koopad ja liivasest urust
välja voolav selge vesi. Allikas. Mineraalvesi. Puhastav
vesi. Maitsega vesi.
Muidugi! Voolamine.
Elas tundis äkilist külmavärinat.
Mööda munakive klobistades kihutas tume auto väga
lähedalt mööda. Jalg tuikas.
«Ahh...»
Loomulikult ta mäletas. Kogu möödunu oli meeles
nagu ammu kuuldud lugu. Kummaline oli vaid see, et kuni praeguse
momendini ei tekkinud tal kunagi meenutustest hirmu.
Nüüd aga oli kõhe. Kõhe keeramine
kõhus, nagu kartus füüsilise vägivalla ees,
sundis teda peatuma, hingama, mõtlema. Noh, ta oli
nüüd siin. Ikka veel hinges.
Mõtted keerlesid peas nagu paarituvad rästikud,
põimudes, vääneldes, libedalt ja
hirmutavalt.
Ettevaatlikult, kartes ehmatada ennast ja ümbritsevaid
inimesi, hakkas ta kõnnitee hoonetepoolsesse serva
hoidudes tasaste sammudega edasi kõndima. Keegi oli talle
just vingerpussi mänginud, selles oli ta juba üsna
kindel. Tegemist ei olnud juhusliku teoga vaid ette kavatsetud ja
puhtalt maha mängitud etüüdiga. Võibolla
polnud isegi suitsupaki loiku kukkumine juhuslik. Jah,
nüüd kus ta mõtles tundus seegi olevat liiga
kombineeritud, et olla tavaline sündmus.
Ikka veel ringi piiludes jõudis ta lõpuks
ülikooli juurde. Kell oli umbes kaheksa ja kohe pidi algama
loeng antiikfilosoofia ajaloost, täpsemalt Mileetose
koolkonnast.
*
Hakk
Selle päeva viimane loeng lõppes alles siis,
kui väljas oli juba kottpime ning tänavad nägid
välja nii nagu nad ootaksid vargaid. Koos teistega astus
Elas õppehoonest välja ja hakkas minema
mööda värvitud betoonist valatud
kõnniteeplaate mille vahelt vihm oli välja uhtunud
pikad liivaribad. Mudases kõnniteeservas paistis prahti ja
loikudest peegeldusid vastu kollased tuled. Tuled, mis
valgustasid maju, läikivaid vihmavarje ja
kühmutõmbunud inimesi. Otse tema ees jalutasid
tüdruk ja poiss, kes hoidsid üksteise käevangust
kinni nagu vanades filmides. Ja nende kõrval, punases
nahktagis ning kummaliselt sirgete juustega neiu, kes näis
Elasele miskipärast tuttav.
Ta aeglustas meelega sammu, et kauem näha märgi
juukseid, mille taga võis loota tuttavat ilmet.
Hommikuses loengus oli Mihkel Aabram rääkinud
Thalesest ning sedamööda, kuidas see lõpule
lähenes, suutis Elas järjest rohkem rahuneda.
Kahtlemata ei olnud asi Thaleses. See oli vaid järjekordne
tüütu vihje, kuid nüüd oli ta aru saanud, et
midagi on teoksil. Seetõttu ei tulnudki nii tuttava
tüdruku ilmumine enam üllatusena. Pigem valmistas
ette.
«Täpselt samasugused juuksed olid...»
Niiskest hämust paistis elustuvat ammust ja tabamatut.
Kas nad olid kõndinud sel õhtul, just siis kui
painav hämarus vaheldus meeldiva pimedusega? Teeservas
krabises kruus ja minna oli kaugele ning poolvõõras
tüdruk oli tema vasakul käel.
Ta ei tahtnud kontrollimisega kiirustada. Ei saanud ju
mööduda ning piinlikul moel teise nägu uurima
hakata.
«Muidugi, mis ma arutan. Ei ole lihtsalt
võimalik,» raputas Elas pead. «... samas --
ikkagi väga tema moodi.»
Kõik oli kuidagi sassis. Elu automaatsuse juures ilmus
alati kusagilt välja sündmus, mis püüdis
väärata selgelt mõistust. Ta ju pidi seda
tüdrukut tundma -- vihmast sirgeks tõmbunud juuksed,
kergelt harali, otstel siramas veepiisad. Tuttav
kõnnak.
Teiseltpoolt -- ta oli ise istunud laiba kõrval, kuni
kärbseid hakkasid sumisema ning veri päikese käes
pruunikateks laikudeks kuivas.
Seda meenutada püüdes vaatas ta korraks maha ja
sealt jõllitas vastu surnud hakk: tiivad sirgelt
külgedele sirutatud ja jalad kunksus justkui enne oksalt
lendu tõusmist, keha aga juba silmaga vaadates kange, nagu
rauast tehtud.
«Või nii,» mõtles Elas ja jäi
seisma.
Tüdruk kõndis koos oma kaaslannaga, kes hoidis
hallides teksades poisil käe alt kinni, edasi.
«Ikkagi siis surnud.»
«Surnud...» ütles haki pilk.
Elas kükitas maha ja tonksas ettevaatlikult vitsaga.
Kuidagi kõhe oleks olnud koolnud olendit käega
puutuda -- pealegi, Jumal teab, millesse ta suri.
Hakk vahetas külge.
«Auto?» vilksatas Elase peast mõte läbi.
«Peaks ta tee pealt kuhugi kõrvale
lükkama.»
Ta surus vettinud oksaroa musta linnu alla ja -- arvestades
valesti haki täpset tasakaalupunkti ning surnud lindude
alati ootamatuna tunduvat kergust -- vibutas surnukeha vaevalt
poole meetri kõrgusele maast ning suunas selle keerleva ja
räbala puntra rentslisse.
«Kurat.»
Vaikse platsatusega kukkus haki laip vette. Mitme päeva
vihmasajuga kogunenud vool võttis selle kaasa ning ikka
veel aeg ajalt kuhugi takerdudes hakkas lind, nagu
söetükk mööda Gangest, kanalisatsioonikaevu
kohale kogunenud väikese järvekese poole kulgema. Elas
vaatas kuidas tillukesed veekeerised surnud olendiga
mängisid ja talle mõned vahtralehed ümber
mässisid.
Kohatu lõbususega hakkas helisema telefon. Ikka veel
hämmeldunult otsis Elas taskust ärritava piiksuja
välja ja jäi põrnitsema ekraanil ilutsevat kirja
«Varjatud nr».
«Kes kurat?» tekkis mõte.
«Jah,» ütles ta valjult.
Selgus, et mõned joovad. Ja siinsamas lähedal.
«Ma ei tea, võibolla isegi tulen. Ei... kaua mul
läheb, seda ma küll öelda ei oska.»
Elas pani telefoni tagasi taskusse. Hakk keerles kiirenevas
tempos kanalisatsioonikaevu kohal. Rütm oli jälle
häiritud.
Ta teadis üsna täpselt, mis ees ootas. Ajaloolased
olid alati kõige kindlam seltskond -- neil oli nimelt pea
kogu aeg piiritust saadaval ja starteriks kõlbas see alati
hästi. Pärast oli enamasti juba ükskõik --
keegi, kellel oli raha, tegi välja ja teised hoolitsesid
selle eest, et jook ei lõpeks laualt ja inimestel lahkus
südamest. Täna oli muidu ühetaolisesse rutiini
väike mõra löödud ning nendeks
lööjateks olid üliõpilased Norrast. Keegi
ei teadnud täpselt kuidas, aga mingitpidi oli nii juhtunud,
et välismaalased ei olnud pärast ringkäiku
ülikoolis ja ühe ingliskeelse loengu külastamist
väsinult oma ühikasse läinud vaid kellegi kavala
õhutusel kauemaks kohvikusse jäänud. Kohvikus
aga pakuti odavaid alkohoolseid jooke -- mis edasi sai, seda ei
ole kuigi keeruline aimata.
Elasel hakkas kõhus tekkima vaikselt eelaimus, tunne,
mis ütleb mine ja miski mis ütleb ei tea. End varvastel
kõigutades otsis ta taskust suitsu ning jäi raagus
puid põrnitsema. Ta soovis, et see eelaimdus tugevneks, et
ta tunneks sügise kogu kurbust ning igatsust. Üksik
auto kihutas mööda nagu deemon ja asfaldi peale
jäid hetkeks tuhmid triibud. Vaadates kuidas vesi voolas
tagasi autokummide poolt kuivaks vajutatud kohale tekkis
hämar tunne, et ta teab, mis nüüd juhtub.
Ikka veel mõttes hakkas ta edasi liikuma. Jalg
tuikas.
Seda pinget, mis koosneb sügisemasendusest, teadmatusest,
ebakindlusest ja hirmust, ei saa teisiti välja elada, kui
tuleb hävitada mõtlev pool endast ja kõige
lihtsam ja leebem vahend selleks on juua ja teiste joodikutega
koos lamiseda suurest tulevikust ning enda geniaalsusest. Just
seda ta praegust tahtis, kuid peale selle tundis Elas midagi
veel. Sellele aga ei oska mitte keegi nime anda.
Kui ta kohale jõudis oli kogu seltskond ülireibas.
Esimese asjana rabas ta klaasi ja kummutas pea ühe
hingetõmbega alla -- tema olukorras ei olnud midagi muud
teha kui võimalikult kiiresti teistele järele
jõuda. Uuesti klaasi täitnud istus ta vaibale ja
vaatas ringi: tuttavad, paar võõrast ja norralased,
kaks tüdrukut ja poiss. Poisil olid jalas hallid teksad.
Elas tõmbas sügavalt hinge. Siiski, näod olid
võõrad ning ettevaatlikult tüdruku poole
vaadates võis seal vaid kerget sarnasust märgata.
Noh, et selja tagant ajaks sassi. Igaks juhuks küünitas
ta veel otsima, kas kusagil riidenagis ei paista kirsivärvi
jakki.
Räägiti juba filosoofiast, enamasti seda, mida keegi
loengutes kuulnud oli -- Elas sekkus ja hakkas kohe kellelegi
vastu vaidlema, püüdes sellesse peita oma taastekkinud
närvilisust. Kogu jutt käis viisakusest muidugi inglise
keeles, see aga muutis vestluse kohati täiesti
arusaamatuks.
Keegi tegi kohvi, köögis tehti suitsu ja Elas
jäi üha rohkem purju. Ta karjus parajasti midagi
hermeneutilise filosoofia ja eriti Gadameri kohta kui ta
nägi uuesti seda tüdrukut.
«See oligi siis see lõks.»
Tüdruk oli vähemalt sama purju jäänud kui
ta ise -- tõenäoliselt rohkemgi -- ja vaatas teda.
Kes oskaks seletada kuidas ja miks asjad juhtuvad. Ühel
hetkel on kõik tavaline: seletused, poolik vein, liiga
kõva muusika... ootamatult aga on «niimoodi» ja
siis peab otsustama, sest siis on valik. Elas jäi hetkeks
vait ja seda momenti ära kasutades hakati rääkima
progressi müüdist -- sõnajärje saamine ja
selle põhjalik ärakasutamine on mõnikord
olulisem kui jutt ise.
Veiniklaasi maast võttes vaatas Elas veel kord
tüdruku poole ja läks kööki. See oli
läbini siniseks suitsetatud ning hoolimata pärani
avatud aknast umbne. Oktoobrilõpu pluss kümme kraadi
ei ole siiski piisavad selleks, et jahutada maha väikest,
rahvast pungil täis ruumi. Ta mahutas ennast aknalauale
istuma, kus oli veidi värskem õhk ning kallas endale
suvalisse tassi kohvi.
Kihk tagasi minna ja tüdrukuga rääkida tundus
vastupandamatu, kuid selle asemel ta otsustas oodata ja mitte
veel nii kohe otsustada. Alati võis ju kogemata valesti
aru saada, alati võis ju eksida. Hirm ja igatsus sundisid
naeratama: ei ole midagi ilusamat kui eelaimdus. Aimdused
sellest, mis tuleb ja kindel veendumus sellest, mida ei näe
on igasuguse usu alus ja usk oli midagi, mida ta sel hetkel
ihkas. Rohkem, kui seda tüdrukut, enam kui joovet, oli tal
vaja usku sellesse mida ei näe. Ta mõtles usu
üle, imelise juhuse võimalikkusest, elu algusest.
Ümbritsevad hääled sumbusid mõttetuks
müraks ja ta põrnitses keskendunult tilkuvat kraani.
Veetilgad langesid taldrikutele, valgusid laiali, voolasid
üle, võtsid kaasa veidi kohvipuru ja trügisid
äravoolutoru suunas.
Äkki sirutati tema poole jointi ja ta võpatas
tagasi reaalsusesse. Organiseeriti parajasti uut jooki ja arutati
olulist küsimust, et kes viitsib järele minna.
«Ma võin minna,» ütles ta pika
hingetõmbe järel suitsu välja puhudes.
Oli vaja mõelda, veidi olla eemal sellest lärmist
ja saada sopilistesse kopsudesse värsket õhku. Elas
jõi kohvi ühe sõõmuga lõpuni
ning läks esikusse saapaid otsima -- sellest
jalanõude hunnikust õigete ülesleidmine ei
olnud põrmugi kerge ülesanne. Võideldes
joobumuse ja raskusjõuga sidus ta parajasti paelu, kui
tüdruk sisse astus.
«No, I'm just going to buy some stuff, if you know what I
mean.»
«Yes, you are most welcomed.»
Tüdruk tahtis samuti õhku hingata. Elas
mõtles teatava kurbusega, et millegipärast ei suuda
ta ise kunagi algust teha -- alati jätab ta asja imelise
juhuse või kellegi teise hooleks. «Võibolla
usun ma liialt sellesse, et millegi saavutamiseks on vaja ainult
oodata ja mõelda. Kui vaadata jõge küllalt
kaua, näed sa oma vaenlase laipa sealt mööda
ujumas.»
Just sellest rääkis ta kui nad kõndisid
treppidest alla ja mööda halvasti valgustatud kruusast
teed kesklinna poole. Hakid karjusid ja tüdruk naeris. Elas
jäi seisma, keeras ennast ikka veel naeratava neiu suunas ja
võttis ettevaatlikult punase nahktagi varrukatest
kinni.
Peas vilksatas pilt sillast ja selle all pimeduses
kihutavatest autodest. Punases nahktagis tüdruk tema
kõrval, veoauto undamine. Hiljem arstide küsimused,
kips jalgadel, sidemed rinna ümber.
«Palju sellest möödas on? Mida ma selles elus
teen!»
Talle vastasid poolavatud niisked huuled. Suudeldes valitses
Elase peas täielik segadus -- ta tundis kuidas teise
käed surusid tagi hõlmade vahelt särgi alla ja
võpatas kergelt külmade sõrmede puudutusest.
Silmi lahti tehes nägi ta raagus puuoksi ja suletud
laugusid. Justkui kõrvalseisja registreeris ta asjaolu, et
ümberringi polnud ühtegi inimest, et kokkuriisutud
lehekuhi on neist paremal ja pealtnäha võrdlemisi
kuiv. Käsi nagu lumeinglit tehes laiali ajades lasi Elas
ennast sinna langeda ning jäi pärani silmil tumedasse
taevasse vahtima.
«Kas ma näen seal okstel karglemas hakke?»
Äkki istus keegi talle kõhu peale ning nad
suudlesid jälle. Automaatselt libistas Elas käe
mööda teksade karedat pinda tüdruku jalgevahesse
ja keeras neid mõlemaid külili. Vahtralehed kratsisid
põske, ta tundis läbi pükste niiskete lehtede
külmust ning vaatas küsivalt teise poole.
Tüdruk naeratas ja pühkis leheporised käed
põlvedesse puhtaks.
Nad ei läinud tagasi ja see oli kõige piinlikum.
Vaikselt ja otsusekindlalt kõndides läksid nad
mujale, ustest sisse, mööda pimedat koridori edasi,
tuppa, võtsid riided seljast, vaatasid üksteisele
otsa ja kustusid. Uni oli alanud juba ammu enne aga alles
nüüd sai unenäoline maailm endale
õigustuse.
*
Elas ärkas kohutava januga ja väljas oli ikka veel
pime. Vett otsides varises ta kööki ja jäi vaatama
pudeleid täistopitud kilekotti.
«Nähtavasti käisime ikka siis poes ka,»
mõtles ta. Mõne tunni tagustest sündmustest
oli tal meeles vaid fragmendid ja poeskäimine nende hulka ei
kuulunud.
«Aletheia panen ma sulle nimeks,» ütles ta
magavat tüdrukut vaadates. Kaalutlevalt võttis ta
kotist pudeli ja kiskus sellelt plumpsatusega korgi pealt.
«Midagi lõpmatut ja määratlematut, see
on kõigi asjade, suhete ja aegade algus.» Seda oli ta
aimanud, kuid enne tänast, enne seda hetke, ta ei teadnud
seda. Nüüd aga oli see teadmine terav, selge ja painav.
Kuskilt aegade vahelt oli talle ennast ilmutanud Mnemosyne,
kõikide muusade ema, ja tuletanud talle meelde suuri
sündmusi -- mädanenud hiilgust, kangelasi veel
sündimata, olendeid veel olemata. Elas tundis rinnus
ängi koomale tõmbuvat ning ruumi seinu moonduvat,
jooksis akna juurde ja paiskas selle kolinal pärani. Ruumi
voolas jahe ja niiske õhk.
«Kui kaose draakon sööb alati korda, siis on
vaja midagi, mis oleks üle nii kaosest kui korrast. Midagi
nii pehmet, mida ei ole võimalik lõhkuda.»
Tüdruk tõusis istukile ja naeratas. Ainult
särgiväel astus ta akna juurde Elase kõrvale,
vaatas laternakoonuses värelevat uduvihma, muutus siis
häguseks ja kadus.
*
Hommik algas krampidega kõhus ja piinava peavaluga. Ta
roomas kraanikausi juurde, laskis suure sinise morsikannu vett
täis ja alles seejärel märkas lahtist akent. Sealt
paistsid raagus puude ladvad ning hallikaspilvisest taevast
tibav, pigem aimatav kui nähtav, vihm. Aknalaud oli
öisest sajust kaetud väikeste ümmarguste
veepiiskadega ning põrandal oli veidi tumedam loik.
Raskuse pingest tudiseva käega pani Elas kannu enda
kõrvale puulaudadele ja nautis hetke väljast tulevat
niisket külmust. Olemine läks tunduvalt paremaks.
Ettevaatlikult vedas ta end püsti ja toetas käed
läikivatele piiskadele -- äkiliselt pindpinevusest
vabanenud voolasid need niredena sõrmede vahelt maha ja
kukkusid mõõdetud vahedega põrandale ja
paljastele jalgadele. Väljas oli ilm peaaegu täiesti
tuulevaikne ja kummaliselt soe.
«Võibolla 10 kraadi, isegi rohkem,»
mõtles ta.
Märgade kätega korraks üle näo
tõmmates astus ta kapi juurde ja otsis välja
lahustuva C vitamiini joogi. Samal ajal kui kihisev ja ringlev
apelsinikarva tablett lõplikult tassi hajus silmitses ta
sassipööratud linasid ning toas vedelevaid riideid.
Punane nahktagi paistis kogu selle segaduse sees selgelt
silma.
Elas jõi kahe lonksuga kogu joogi ära ja
krimpsutas natuke viimase, keemiamaitselise sõõmu
juures nägu.
«Igaljuhul mõjub see tervisele hästi,»
mõtles ta.
Esikus olid korralikult kõrvuti asetatud kaks punast
saabast. Mõtlikult ühte neist käes kaaludes
jõudis ta järeldusele, et ka parima tahtmise juures
ei oleks ta suutnud neid endale jalga toppida. Need pidid tulema
siia korterisse järelikult kellegi teise jalas. Ja see keegi
oli lahkunud ilma saabasteta, sest Elase enda jalanõud
olid alles.
Muidugi ta mäletas! Aga ikkagi tundus juhtum täiesti
delirioosne ning esimene mõte oligi, et tüdruk oli
mingil põhjusel lihtsalt minema läinud.
Kõndinud.
«Siiski, vaevalt keegi omast vabast tahtest sellise
ilmaga sokke väel jalutab.»
Soe võis ju olla, aga porine ja kummaline oleks
mööda linna niiviisi ringi liikuda küll.
«Jabur.»
Olemine tundus järjest kindlam ning ka mõistus
hakkas tasapisi selginema. Võis aimata, et hullem osa
hommikusest ärkamisest on möödas -- nüüd
tuli veel vaid vesi keema panna, juua tass rohke piimaga kohvi
ning siis võis juba välja minna. Süüa enne
kahte kolme tundi veel ei tohtinud, kuid sellest ei olnud midagi.
Enesetunne oli kirgas.
«Teised norrakad tuleb üles otsida, vahest oskavad
nemad midagi öelda.» Miskipärast ei tulnud
pähegi võimalus tüdruku enda üles
leidmisest.
Kampsun selga, tagi peale, telefon tasku ja õue.
Jalutades mööda ebatasastest munakividest laotud
tänavat peahoone poole kaalus ta oma võimalusi.
Võibolla keegi eilsest peoseltskonnast teab midagi?
Tõenäoliselt oli see kõige loogilisem koht
alustamiseks -- nemad need norrakad ju kaasa meelitasid.
«Tuleb ise kohale minna.»
Kõigile eelmise õhtu sündmustele
mõeldes oli see muidugi võrdlemisi piinlik
ettevõtmine, kuid mingit teist lahendust ei suutnud ta ka
välja mõelda.
*
Koputus, uimane nägu, remontõlled laual, suitsev
koni tuhatoosis, pärani lahti aknad.
«Tere.»
Õnneks mitte eriti õelad küsimused, arusaav
naeratus ja pooliku pudeli pakkumine.
Elas raputas pead.
«Mäletate seda tüdrukut, kellega ma eile siit
koos, ütleme, ära läksin?»
Ta seletas neile kogu loo, ilma liigsetesse
üksikasjadesse laskumata, ning uuris, mis teistest
norrakatest sai. Selle kohta oli vastakaid arvamusi, kuid
üldiselt pidid nad täna ikka Tartus olema ning
arvatavasti praegust veel ühikas.
«Muide,» ütles habeme ja prillidega
tüüp muiates. «Saara vist tegi eile siin pilte
ning võibolla on see tüdruk ka kusagil peal. Juhuks
kui sa ta nägu ei mäleta...»
«Haa...» ütles Elas kommetaariks.
Nagu hiljem selgus, ei teadnud ka ühikas pohmelli
käes vaevlevad norrakad tüdrukust midagi: ei nime,
vanust, silmade värvi -- mitte midagi. Üks
väheseid teateid, mis tal üldse saada õnnestus,
oligi peo käigus tehtud mustvalge foto. Lühikeste
juustega tüdruk istub seal pudeleid täis
põrandal ja naeratab klaasi käes hoides kuhugi
kaamera taha.
«Kunstikool on Saarale ikka kasuks tulnud,»
mõtles Elas.
Kaader oli ilusasti valitud, korralikult terav ning oli ainuke
tõendus, et tüdruk oli reaalselt olemas olnud.
«Kui saapad ja tagi muidugi välja arvata.»
Teiste käest kuuldud jutu põhjal oleks aga
võinud arvata, et tegemist oli vaimuga. Kõige
hämmastavam tundus Elasele just see, et mitte keegi ei olnud
temaga isegi rääkinud, igaljuhul ei mäletatud
midagi, mida tüdruk oleks öelnud. See asjaolu ajas
kõige rohkem segadusse, sest tagantjärele
mõeldes ei mäletanud ta ka ise mitte midagi. Oleks ta
suutnud kasvõi üheainsa tüdruku poolt lausutud
sõna meelde tuletada -- miskipärast tundus see
väga oluline.
Elas vaatas pilti ja püüdis aimata, mis on naeratuse
taga. Kuidas aga pildi järgi otsustada, mida sa tegelikult
vaatad? Talle sai üha selgemaks, et see oli
illustratsiooniks, mineviku meeldetuletus ja tuleviku
lubadus.
«Järjekordne vingerpuss.»
*
Otsimine
Ta sattus otse juhi selja taha istuma ning pidi
seetõttu kuulama popplaule, mis hakkasid tüütama
juba siis kui buss Ringteed pidi linnast välja keeras.
Kiiruse kasvades hakkas midagi kiuksuma, tuled kustusid. Oli pime
ning raadio ja buss krääksusid asünkroonselt,
ebameeldivalt.
Kusagil pilvede taga paistis kuu jättes taevasse pika
triibu valgust. Reisieelne ärevus oli lakanud ning asendunud
rahuliku ootusega. Ta teadis ju kindlasti, et lähema kolme
tunni jooksul ei muutu midagi: ta istub oma kohal ja vaatab
välja, või paneb silmad kinni ja püüab
magada. Poole sõidu peal hakkab kindlasti piinavalt igav
ning siis tuleb iga viie minuti tagant kella vaadata ja arvutada,
kui palju maad on jäänud.
Elas toetas pea istmele -- ühtlane undamine uinutas ja
lubas mõtetel lahkelt edasi uidata.
... oli tulnud ning meelitas oma pildipealolemisega ja maha
jäetud riietega. Meelitas otsima ja ootama -- päevad
olid kulunud ja nüüd ei suuda ta teha midagi muud, kui
ainult selle peale mõelda. Kõik muu läks tast
aeglaselt, kuid paratamatult mööda, sõbrad ja
tuttavad lakkasid olemast. Oli see midagi, mida see tüdruk
temaga õhtul tegi? Kas siis, kui ta sel delirioossel
ööl aknast välja vaatas, lausus keegi selja taga
loitsu, mille lummuses ta nüüd elas?
Bussi liikumine läbi märja õhu sundis
veepiisku aknal võbelema ning aeglaselt tahapoole roomama.
Silmade taga pakitses tunne, et ta teab mida see tähendab.
Vesi, kui elu algus, lootevesi, suur veeuputus...
Samamoodi oli selle tüdrukuga, ta sümboliseeris
midagi, millest Elas aru ei saanud. Mõtted voolasid.
Buss loksus samal ajal läbi pisikeste külade,
peatus, et lasta välja pampudega inimesi ning peale tulla
seljakottidega vanataate. Regulaarselt plõksatas
põlema juhi kohal olev lamp, loeti raha ja võeti
vastu pileteid.
Elas võttis märkmiku vahelt pildi: «Aga
võibolla ei olegi teda olemas. On vaid minu kujutlus. Kas
pole äkki nii, et mina peegeldasin kuidagi tema olemasolu
esile. Et kõik on vastupidi -- mitte tema ei
nõidunud ära mind, vaid nõidujaks olin hoopis
mina?»
Tuli plõksatas kustu, buss hakkas liikuma.
*
Nad sõitsid Pärnusse sisse mööda
valgustatud, kuid tühje tänavaid. Elas tõusis
esimesena püsti, sirutas istumisega kangeks muutunud jalgu
ning ajas tagi selga.
Soojade kummide suhinal peatusid nad jaamas ning kolksatusega
avanes keskelt volditav uks.
«Aitäh,» ütles ta juhile ja astus kaks
astest bussist välja.
Kollased tuled muutsid kogu ümbruse soojaks ning
õhk tundus väga värske. Elas naeratas,
võttis koti mugavamalt selga, klõpsatas kinni kurgu
all oleva klambri ja hakkas liikuma.
Tal oli vaja minna vaid umbes kilomeetrijagu ning see
vihmavärske ilm sobis jalutamiseks suurepäraselt.
Tibutamine oli järele jäänud, tammed kahisesid,
raagus pärnadelt tilkus veel mõni piisk, tekitades
siledatele loikudele kiiresti hajuvad kontsentrilised ringid.
Tänavad olid täiesti tühjad, ei inimesi, ei
autosid. Liikumatus, rahu.
Läbi pargi minnes nägi ta kuidas midagi
hääletult ühe puu otsast teisele liugles.
Elas võpatas korraks, kuid mõistis siis kohe:
«Öökull.»
Ta jäi seisma ning hakkas automaatselt silmadega
maandunud lindu otsima.
Ühe puutüve lähedalt paistiski liikumatult
kükitav kull nagu murdunud oksatüügas.
Hämmastaval kombel oli lind maandunud madalale ning
hämaras oli näha, kuidas ta vilks-vilks pead keerutas.
Elas ei olnud kunagi nii lähedalt ühtegi
öökulli näinud. Lind kargas edasi järgmisele
oksale. Mees astus veel kaks sammu ja kükitas märjale
murule. Kakk oli temast vaevalt kahe meetri kaugusel ning paistis
laternakumas hallika laiguna tumeda taeva taustal. Ettevaatlikult
nihutas ta ennast nii, et võiks öökulli
nägu näha.
«Kas lindudel on nägu?»
Pea pöördus ja lind jäi talle tõsiste
silmadega otsa vaatama. Elas tardus, kuid kakk ei laskunud ennast
häirida vaid istus endistviisi oksal ja jälgis inimest
ilmselge uudishimuga. Ja inimene jälgis lindu:
kõvadest sulgedest hallikad ringid pruunide
läbitungivate silmade ümber, säbruline rind,
suletuust väikese noka all.
Nende pilgud kohtusid ning nagu kummitus tõusis
öökull oksalt.
«Tule,» huikas ta kumedalt ja lendas risti üle
pargi mere poole.
Ja Elas jooksis, mõtlemata, midagi tundmata, silmad
taevas halli laigu poole. Nii kummaline kui see ka polnud, ta ei
kaotanud kordagi tasakaalu, ei komistanud millegi otsa, vaid
jooksis vabalt, valutult. Rohi ja põõsad peksid
vastu jalgu, samm plaksus vahel asfaldi peal -- ta jooksis kuni
polnud enam midagi hingata, kuni silmad ei eristanud üht
taevas keerlevat täppi teisest, kuni ta lõpuks vajus
läbi millegi pehme. Jalg tuikas.
«Ma ei näe teda enam,» lõõtsutas
Elas, nägu vastu rohtu. Aga ei pidanudki enam
nägema.
Ta lebas väikese lagendiku serval. Pilku tõstes
nägi ta kõigepealt vanu, sammaldunud
õunapuuoksi, siis maja, mille katus oli sisse varisenud,
ning lõpuks kedagi uksepakul istumas.
Elas ajas ennast istukile ja vaatas ilmutust. See istus
vaikselt ja nähtavasti ootas. Ilmutuse seljas oli seesama
särk, millega ta tüdrukut kadumise hetkel mäletas,
paljad põlved surutud üksteise vastu, lõug
toetatud kätele.
«Aletheia?»
*
Aed
Õhtupäike muutis kogu taeva punaseks ja
tõstis õhukese lumega kaetud jääl
selgesti esile faarvaatri neile, kes soovisid tulle sõita.
Meri oli aga täiesti tühi. Rüsinal oli kaldale
kokku lükatud teravaservalised pangad ning aimatava
rannajoone piiril paistis kollakam, kobrutav ja paakunud
lumepudi.
Sellel vallil istus kägarasse tõmbunult,
hingeõhk keerlemas uduna näo ees, Elas ning vaatas
lapikusse päikesesse.
Kõik voolav oli tardunud liikumatusse, tuul puhus vaid
kergeid ja väikeseid lumenõelu ühest kohast
teise paljastades musta, kõva ning äkilisest
jäätumisest siledat merd.
Elas vaatas helveste imeliselt juhuslikku liikumist ning
püüdis sealjuures mõista kaose ja loogika
seaduspärasid. Vee defineerimatus, tema võime
moodustada igale anumale vastav vorm näis talves
hajuvat.
«Võibolla vaid kiiresti saabuvas külmas tuleb
ilmsiks selle tõeline kuju?»
Ta võttis paar sammu hoogu ja libistas end lumepilve
üles tuisates mööda merepinda edasi. Tahtmatult
tekkis mõte, et kreeklased oleksid seda veel peal
kõndimist täiesti uskumatuks pidanud. Niisiis on
tegemist imelise sündmusega.
Elas naeratas.
Asjad, mis on täiesti loogilised väljaspool meie
maailma, võivad sageli imelistena tunduda. On vaid kaks
võimalust: kas on imelised kõik sündmused,
või polegi midagi imelist.
Ta pöördus ümber ja jäi vaatama eemal
paistvat sissevajunud katusega maja ning õunapuid selle
ümber. Põlvekõrguses lumes mõjusid
jändrikud tüved mahajäetuse, kuid samas ka ajatuse
kuulutajatena.
Aletheia ilmus, nagu alati, varjude vahelt ning viipas
Elasele.
Mees hakkas jää krabisedes tagasi minema.
Põsed olid pikast ootamisest muutunud tuimaks ja valgeks
ning tahtmatu liigutusega püüdis ta neid kinnastega
hõõrudes soojemaks muuta. Sellega oleks
nüüd juba pidanud harjunud olema, kuid ikkagi, iga kord
kui ta nägi tüdruku paljaid jalgu valge lume sees
hakkas kuidagi külm.
Elas vaatas neiu katmata ihu ja püüdis aru saada,
mis on selle taga. Nagu sõnad mõtteid, nagu asjad
ideid, nagu vorm sisu -- niisamuti varjas inimihu enda taga
midagi, mis jäi tundmatuks, nägematuks.
Kõigepealt ei suutnud ta juba otsustada, kas ta peaks
Aletheiast mõtlema kui tüdrukust või naisest?
Kus algab see piir, millest alates saab poisist mees ja
tüdrukust naine. Puberteet? Esimene seksuaalvahekord?
Välimus? Aga saab seda, mida on silmale näha,
uskuda?
Elas muigas mõttes: just hetk tagasi oli Aletheia
lennanud linnuna. Millest ta arutleb?
Naeruväärne oleks otsustada ainult nähtava
valguse peegeldumise järgi, kuuldava heli järgi,
kombatava pinna järgi. Siiski on need ühed vähesed
asjad, mida usaldame. Inimlik puudutus...
Sõnatult võttis ta kinda käest ja libistas
uudishimulikult käega üle tüdruku helepruuni,
sulgpehme naha, üle ümmarguste rindade, üle
kõditava kõhu tumeda karvase kolmnurgani -- sinna,
kus elab madu. Käel hakkas soe.
Ta teadis täpselt, mis nüüd tulemas on --
sellest ajast peale, kui ta Aletheiaga esimest korda kokku sai
olid nad kogu aeg mänginud. Mõnes mõttes oli
see alanud juba ammu enne. Meelitustega. Sest kuidas teisiti
nimetada neid vingerpusse?
Kerge värinaga võttis ta tagi seljast ja lasi
sellel lumme kukkuda.
Kui kunagi mängisid keltide aladel poeedid, siis oli see
nagu mõõgavõitlus --
pettemanööver, meelitus, hoop. Ahvatleda vastane
torkama, et kaitse jääks lahti.
Aletheia naeris ja tema naeratus oli meelitus. Elas
püüdis oletada, mis toimub tüdruku peas ja nagu
head luuletust lugedes tundis, kuidas eelaimuse ja ärevuse
laine kõhust üle terve keha valgus. Kummardus siis ja
suudles mängu alguse märgiks tüdrukut laubale.
«Mao äratamise mäng,» teadustasid linnud
puuokstelt.
Nad mängisid mao äratamise mängu nagu muistsed
kütid mängisid hirvi enne jahiretke, manasid head
õnne tulema, püüdsid tabada oma vastase vaimu ja
seeläbi jõuda talle lähedale. Ettevaatlikult
tantsides tegid nad ringe, kuulasid üksteise südame
rütmi, tunnetasid hingamist ja lihaste värinat --
loomad, kes kihutavad läbi padriku ja üle rohtmaa.
Nende ihuliikmed põimusid nagu keldi ornamentidel linnud
ja maod. Ainult armastades sai hästi mängida, sest siis
ei olnud segavaid mõtteid ja seitse hingetõmmet
enne lõppu valitses peas kirgas selgus.
Elas haaras käega tugevamini tüdruku puusadest:
«Rõngasmadu. Madu, kes sööb iseenda saba --
ei otsa, ei algust.»
... nägi suurt madu keerduvat ümber terve maailma,
madu, kes hoiab magades saba suus ja kelle iga liigutus
võiks hävitada linnu. Maailmameres magava roomaja
helkivates keerdudes paistab tuleviku kaos, igikestev häving
ning isegi jumalad ei suuda talle vastu seista -- päeval kui
nad seda üritavad saabub nende hukk.
«Kõik maod vahetavad nahka. Nahavahetamine
sümboliseerib uut elu ja uuestisündi. Igikestvat
muutumist,» sosistas Aletheia. Tüdruku käe tasane
puudutus tõi Elasele meelde Genesise alglugude mao, kes
saatis inimesed kiusatusse ja meelitustega viis nad
hukatusse.
...õunapuud sirgusid ja lehed värvusid
ereroheliseks, ta vaatas tagasi ja nägi kauguses
leegitsevaid mõõku. Valelikkuse ja libeda keelega
õhutas see kõhu peal kõndija teda
mässama Jumala keelu vastu ja nüüd on ta siit
aiast igaveseks välja aetud. Pisarad voolasid
mööda nägu ja ahastusega vaatas ta paljaid jalgu,
mis olid teravate kivide peal veriseks kraabitud. Veri
jättis valgele kivile pikad kõverad jooned ning
valgus loiguks kogunedes tumeda mulla sisse.
Elas püüdis sellest pildist lahti rabeleda.
«...kuidas kuri demiurg hoidis inimesi vangis ja madu -- kui
valguse esindaja, kui tõeline Kristus -- vabastas inimesed
orjusest ja tegi neile võimalikuks tee täiuse poole.
Ta nägi terveid lapsi õnnelike emade kätel --
alles langenuna sünnitasid naised poegi ja tütreid.
Nägi vigaseid ja vaeseid, õnnetuid ja surevaid
inimesi.
Ta ei suutnud ühtegi mõtet kuuldavale tuua, sest
kõik võimalikud maod keerlesid tema peas nagu
paarituvad rästikud, sarnased ja samas erinevad. Jormungand,
Yurlungur, Quezalcoatl, Kundalini, Ourboros. Ta pidi leidma selle
õige, sest kohe on kõik läbi -- ta tundis
lõpu lähedust juba väga selgelt. Kuidagi pidi
üks madudest olema seotud voolamisega ja võibolla
veel millegagi.
Siis hakkas aegamisi mõistuses ringlevast
hämarusest esile kerkima aimdus. See liikus pimedusest
aeglaselt valguse poole nagu merepõhjast end lahti
tõuganud sukelduja kerkib pinnale, tundes rinnus viimase
õhujäänuse kopitavat valu. Ta nägi alguses
tuhmilt, kuid edasi üha selgemini säravatest valgetest
kividest saali, jämedaid sambaid toetamas lage ja kollast
liiva kumamas sammaste vahelt. Seejärel jõudis
teadvusesse rahvahulk -- teda jälgisid sajad tumedaks
värvitud silmad. Paljaste ülakehadega mehed ja kergete
tuunikatega naised seisid kogu tohutu saali ulatuses poolkaares,
näod uudishimust põnevil, trügides naabreid,
kuid julgemata siiski ise lähemale astuda. Tuulega oli
põrandaplaatidele jõudnud veidi liiva ja ta leidis
ennast silmitsemas süveneva ebamugavusega väikest kuhja
jalgade ees. Kogu see rahvahulk ootas midagi, ootas, et tema
midagi teeks aga ei olnud kindel, mida teha ja veel enam, kas ta
ikka suudab midagi teha. Kasvava ängiga tundis ta, et ei saa
kauem niimoodi seista. Piinlikkustunne eelkõige enda
nõrkuse ja ebakindluse pärast masendas
niivõrd, et tahtepingutusega tõstis ta kepi,
sirutas selle rahva kohale ... ning laskis siis käest
kukkuda. Elas vaatas kuidas kepp unenäolise aeglusega
põrandaplaatide poole hõljus, otsaga liivakuhila
laiali paiskas ja punasekirjuks maoks muutus.
«Ahvatlus maagiale,» ütles ta silmi avades ja
veri kohises kõrvus nagu öine meri.
*
Toas oli valge ja läbi hõredate kardinate paistsid
aknast raagus puuladvad. Raadiost loeti uudiseid ning diktori
selge hääldus segunes koridoris vaikselt
rääkivate inimeste jutukõmaga. Kusagil kostis
kiuksuvate rataste kolinat, paugatas uks.
Elas naeratas virilalt, äratundmisrõõmust.
Iseloomulik lõhn ning kare roheliseruuduline tekk lisasid
veel viimase kinnituse, et ta tõepoolest on haiglas.
Ettevaatlikult ennast küünarnukkidele nihutades vaatas
ta välja. Hall taevas, tumedamad pilveribad, vaikselt tibav
vihm. Ei jälgegi lumest.
Midagi oli juhtunud.
Oli ju olnud talv ning tema lamanud Aletheia kõrval
lumme sulanud augus. Nagu lasteluuletuses olid leevikesed istunud
õunapuuokstel ning kohevil sulgedega jälginud
kummalist vaatepilti: esimeste tähtede ilmudes,
videvikupakases, hulpisid kaks alasti inimest jäätunud
servadega madalas loigus, tumeroheline rohi nende liigutustest
edasi-tagasi voolamas. Külmas ja pilvitus taevas oli
universumi telg säranud läbi kõiksuse
õhupalli torgatud sukavardana -- lõhkumata
õrna reaalsust, kuid samas olles sellega absoluutselt
ühildamatu.
Aletheia oli tasasel häälel rääkinud.
Elas pani silmad kinni ja püüdis meenutada
sõnu. Need olid moodustanud mingisuguse loo,
võibolla mõistujutu, võibolla tõe.
See oli tüdrukust endast, miks nad kohtusid ning mis
võib edasi juhtuda.
Elas raputas pead: mälestused oli segased ja väga
raske oli asetada üksikuid kilde ajalisse
järjekorda.
«Nii,» mõtles ta. «Algas see muidugi
esimesest õnnetusest. Helkivate autode lakkamatust
liikumisest. Jah, see oli esimene surm ja esimene
voolamine.»
Selgus aga veel, et tüdruku jaoks oli kõik
juhtunud palju varem. Elas mäletas arutelu ajast ja ruumist,
hetkede ning sündmuste lõikumisest. Kindlasti lauset,
et koht ja aeg ei ole selgepiirilised. Ta ei proovinudki seda
mõista -- kogu jutuajamine tundus unenäona millest on
meeles vaid üksikud fragmendid ning udune aimdus.
Elas küünitas vaatama, kas öökapi peal ei
ole mitte ajalehte. Kuidagi oli tarvis ju kindlaks teha, mis
kuupäev ja mis aastaaeg praegust on. Lehte ei olnud seal ega
ka kusagil mujal käeulatuses. Vaevaliselt keeras ta end
istuma ning proovis tõusta. Jalg tuikas.
«Esimese asjana ütlen arstile, et ta mulle lehe
tooks.»
Loomulikult oleks võinud kuupäeva ka otse
küsida, kuid selline mälukaotuse demonstreerimine
tundus kuidagi piinlik.
«Pealegi on patsientidel õigus tutvuda
päevauudistega!»
Otsivalt vaatas ta ringi, sest kindlasti ei soovinud ta nii
kaua tegevusetult lesida, kuni suvatsetakse visiidile tulla.
Voodi peatsis paistis helekollase värvikorra all nupp mille
kohale oli kruvitud metallsilt tähtedega
«Võzov.» Elas oli üsna kindel, et selle
vajutamisest pole mitte kõige vähematki abi, sest
kindlasti on juba aastaid tagasi õe väljakutsumiseks
mõeldud süsteem lakanud töötamast. Igaks
juhuks otsustas ta siiski proovida ning surus pöidlaga
selleks ette nähtud kohale. Nupp liikus väga raskelt,
kuid üllatuslikult kuulis Elas selle peale koridoris
nõrka kellahelinat.
«Ohoo,» ei suutnud ta imestust varjata.
Oodanud umbes viis minutit, ilma et keegi oleks uksest
sisenenud proovis ta uuesti ja sedakorda palju pikemalt.
Kellahelina vaibudes hakkasid kostma sammud ning uksele ilmus
slaavipäraste näojoontega naisterahvas. Elas ei
öelnud igaks juhuks midagi vaid ootas, et teine
alustaks.
«Mis probleem?» kostis konkreetne küsimus.
«Millal ma siit välja saan.»
«Aga see pole minu otsustada.»
«No. Mul pole ju viga midagi,» varjas ta
jalavalu.
«Ma juba ütlesin. Arst otsustab.»
Elas teeskles allaandmist ja naeratas vabandavalt: «Mul
oleks siiski vaja wc»s käia. Äkki saaksite mulle
kargud või midagi sellist tuua.»
Toodi kargud.
Ta surus hallist plastmassist käepidemed tugevalt pihku,
vibutas ennast püsti ja jäi kummargil voodi
kõrvale seisma.
«Nojah.»
Kargud olid nagu alati liiga lühikesed. Ta istus tagasi,
reguleeris teleskooptorud pikemaks ja hopsas siis
tõepoolest WC-sse. Peeglist vaatas vastu habetunud, kuid
muidu võrdlemisi normaalse välimusega nägu.
Pidžaama sinikollane muster tuletas meelde, et nii küll
ei ole võimalik tänavale minna. Tuli välja
mõelda, kuidas võiks enda riided kätte
saada.
«Tjah, kas mul olid üldse riided?»
Seda on kindlasti kerge kindlaks teha -- kiiresti ja vaikselt
liftini ning alla esimesele korrusele. Seal on tarvis lihtsalt
uurida, kuidas võiks oma isiklike asjade juurde
pääseda. Et on tingimata vaja helistada ja kahjuks ei
mäleta peast numbrit.
Kõik paistis alles olevat. Kiiresti hakkas ta
haiglariideid omade vastu vahetama.
«Arst soovitas teha väikeseid
jalutuskäike,» valetas ta.
«Teile on pakk,» ütles riidehoiutädi.
«Hommikul toodi.»
*
Saadetis
Pakk oli ametliku väljanägemisega, ilma margita
ning selle peale oli nähtavasti kirjutusmasinaga
trükitud nimi. Tema nimi -- tegemist ei olnud eksitusega.
Pakki taskusse toppides suundus Elas uksest välja. Ta ei
tahtnud seda veel avada.
Kõht oli jube tühi.
Mööda tänavat liibates püüdis Elas
sõnastada vähegi selgemat tegevusplaani. Ei saanud ju
ometi istuda ning oodata! Ei, ei, tegutsema peab kohe.
«Kõigepealt -- kuupäev,» otsustas ta
viimaks.
Kõrts olid hommikusi kundesid täis, kes
rüüpasid ümmargustest tassidest sooja jooki ja
libistasid pilgu üle ajalehtede. Sigaretid
hõõgusid. Rutakalt hopsas Elas roheliste
uksepiitadega ruumi sisse ja tellis ühe kohvi. Koorega.
Aparaat turtsatas paar korda ning neiu naeratas
rõõmsalt.
Tass kolises alusel, kui ta sellega laudade vahel
tüüris ning vaba kohta otsis. Selga mugavamalt toolile
toetades tõstis Elas lehe: tsüaansinise Postimehe
logo alla oli kirjutatud «Reede, 3. november 2000.»
«Niisiis sügis ikka,» mõtles ta. Press
andis talle teada, et kõik oli juhtunud ühe
öö jooksul. «Kogu talv ühes
päevas.»
Automaatselt avas ta tagumise külje ning heitis pilgu
koomiksitele. Ei midagi head. Lehte juba peaaegu kõrvale
pannes märkas ta äkki 27. lehekülje keskel pilti
mustkunstnikust. All olev tekst rääkis Copperfieldist
ning sellest, kuidas see kaotas Las Vegases lavalt elevante.
Aletheia oligi sellest rääkinud!
Elas pani lehe kõrvale ja vaatas lakke. Silmad
pakitsesid ning pea tundus raske. Peaaegu füüsiliselt
tundis ta kuidas Aletheia hulpis jälle tema kõrval
lumest sulanud vees ja rääkis...
See oli mingi mäng mida mängiti. Meelitati neid
ettekavatsetult, kannatlikult. Tõmmati neid alt nagu
mustkunstnik publikut. Labaselt salapäraste ja
sügavmõtteliste trikkidega -- kõik teavad, et
tegemist on haneks tõmbamisega, kuid ikkagi...
Elas muutus närviliseks. Ta ei saanud ikka veel midagi
aru.
«Ah jaa, pakk,» tuli äkki meelde.
Ettevaatlikult pruuni paberisse mässitud saadetist lauale
asetades takseeris ta seda kahtlustaval pilgul.
Raadiost kostsid ühtlaste vaheaegadega piiksatused ning
diktori hääl teatas: «Kell on 10.»
Saadetis oli väike ja kerge. Mingisugune tabamatu
ärevus -- nagu ootaks halba sõnumit -- ei lubanud
seda kohe avada ning nii keerutas Elas pakki mõttetult
käte vahel. Otse tema trükitud nime alla oli paberile
käsitsi sinise pastakaga kirjutatud: Mutaberis.
Krabinal rebis ta ümbrispaberi ning jäi silmitsema
hiina tee karpi. Tavaline, ilustustega, võibolla veidi
hägustunud pikast kapi peal seismisest. Oranžil
põhjal kuldsed hieroglüüfid lubamas kahtlemata
vaimustavaid tee-elamusi.
«Mida sellises karbis saata?» Võimalusi oli
mitmeid.
Vaikse naksatusega lükkas Elas kaane pealt ning jäi
hämmeldunult põrnitsema plekktopsi sisse topitud
ussinahka. Väikesed läbipaistvad soomused, kollakas,
kilejas kest.
«Nunuh,» ümises ta.
Uudishimulikult tõstis ta selle õrna ja
krabiseva kesta välja ning puudutas näpuga kohta, kus
kunagi oli olnud roomaja aju. Tema olemine.
Nagu hiina sõrmelukk jäi nahk pöidla
külge kinni. Pooleldi muiates püüdis Elas seda
ettevaatlikult vabastada, kuid täpselt nagu väike
filosoofiline mänguasi haakus kest veel tugevamini. Elas
tõmbas, ning soomuseline nahk liigutas end edasi --
vähe, kuid märgatavalt.
«Mida tehti nende sõrmelukkudega?»
mõtles Elas. Anna järele, tule vastu ja sa
vabaned.
Nõutult laskis ta käel sülle langeda.
Ussinahk liigutas end veel veidi, haaras terve sõrme ja
libistas end vaikselt piki kätt ülespoole. Täiesti
kivinenud ilmel jälgis Elas, kuidas see liibus tihkelt tema
-inimese- nahkkoele ning jättis sinna võrgustiku nagu
sadade ämblike kootud peene püünise. Kummaline
tunne mis tekib üksikute lihaste liikumisest ning liigeste
omavahelisel hõõrdumisel kuulduvast naksumisest
kandus piki käsivart ülespoole ning Elas sai aru, et
siin selles kõrtsis, selle tooli peal kasvab tema
ümber maonahk. Uss-mees.
Ta pani silmad kinni ja laskis sellel rahulikult juhtuda.
Kas oli võõrast nahka vaja selleks, et ta ise
oma nahast välja poeks? Et ta ei tahaks oma nahas olla? Pea
oli tühi, ta ei suutnud mäletada. Mälestused, kus
te olete?
«Läinud?» küsis Elas endamisi.
Ta tõstis peopesad silmade ette ja vaatas --
kõik jooned olid endise kujuga, kuid läbi nende kumas
muster nagu Bütsantsi mosaiik. Nagu luitunud punane
tätoveering sügaval naha all. Nagu
mälestused...
Vargsi sõrmede vahelt ringi vaadates imestas Elas, et
mitte keegi kohvikukülastajatest ei olnud märganud
veidrat sündmust. Kiiresti lipsas ta WC-sse ja heitis pilgu
peeglisse.
«Päris maitsekas,» otsustas ta. Näol
jooksev peenike punane muster tegi ümber silmade kaare ning
jälgis üsna täpselt loomulikke näojooni.
Võibolla võimendades neid sobivatest kohtadest --
või vähemalt nii tundus sel hetkel Elasele. Ta istus
potile ning toetas pea kätele.
«Mis siis nüüd?»
«Tilk, sulps, tilk,» luges kraaniotsast immitsev
vesi sekundeid.
«Hullumeelsus...»
Ta astus veel kord peegli juurde justnagu lootes, et
võibolla on mingi ime läbi toimunud muutus ja
kõik ei ole enam nagu painajalikus unenäos. Kogu
olukorra ilmne jaburus tundus peaaegu
naeruväärsena.
Midagi ei olnud muutunud, see oli ikkagi veel tema, maonahk
kumamas läbi inimkesta. Pettunult hingas ta oma
peegelpildile näkku ja -- andmata oma tegevusest aru --
kirjutas sinna: «Mutabor.»
*
Surm
Plaks, lõi silmade eest kõik pimedaks ning
järgmisel hetkel toetas Elas end kätega lumme.
«Pagan,» kirus ta ja tõusis istuli.
Ta leidis ennast istumas kolme madala kuuse vahel,
jäätunud veekristallid torkimas paljaid käsi,
lõikav tuul puhumas kuklasse. Ta ei olnudki
üllatunud.
Nõiaringina kasvasid hangede seest välja
kuplitesse peidetud teleskoobid ning ühendasid oma olemusega
taeva ja maa. Vaatlustornid tundusid olevat ehitatud maagilise
aia täiusliku kuju ja täiusliku sümbolina --
seeneniidistiku kobava juhuslikkusega, ometi alludes alati
kehtivale korrale. Nagu Jumala esimesest artikuleerimata silbist
«om» sai alguse kõik elav ja olev, tundus siit
algavat universum ja siin rippus maailm -- taevapoolkera toetumas
silindrilisele maale, alati pöörlemas, lahutamatult
sidudes allolevat ülemisega.
Peaaegu õnnelikult vaatas ta ringi, lootes näha
tüdruku kuju. Ei olnud mingit kahtlust, ta pidi tulema, ta
pidi siin olema. Hoolimata külmast ja lumest laskis Elas
ennast tagasi selili langeda ning jäi vaatama kolme puu
tippudest moodustuvat kujuteldavat kolmnurka. Sealt paistis
punakas õhtutaevas.
Kõik külm ja tardunud on voolamise vastand -- ta
teadis seda nüüd. Vaid siis, kui ta oli selles tardunud
lummuses, vaid siis sai ta tüdrukuga kokku. Võibolla
oli see mingi ajahetk? Külmunud aeg? Elas mõtles
sellele, kuidas nende esimesel kohtumisel neiu oli äkitselt
hajunud õhku ja sellele, kuidas võis välja
näha tema enda kadumine talveilmast. Vahest oli ta eelmine
kord seal jääaugus hulpides äkki lakanud olemast
ning vesi oli lurtsatusega löönud kokku seal, kus just
hetk tagasi oli olnud tema keha auk. Kindlasti oli see nii.
Elas vaatas loojuva päikese poolt kollakaks muutuvaid
pilvi ja arvutas endamisi, et täieliku pimeduseni on
jäänud vähem kui pool tundi.
«Mismoodi siis aeg,» arutas ta endamisi.
«Päike ju liigub... Võibolla teine maailm?
Vaevalt...»
Keegi astus äkki tema vaatevälja ning ta tundis
sooja õhu puhangut: pead kergitades nägi ta
tüdruku paljast keha ning punaka taeva taustal Aletheia
naeratavat nägu. See kummardus ja suudles meest
põgusalt huultele.
Elas hakkas riideid seljast võtma, sest tüdruku
keha soojus sulatas lund ning küljealune hakkas niiskeks
muutuma. Pealegi...
«Ma olen rase,» teatas Aletheia.
Elas vaatas talle arusaamatult otsa: «Mismoodi?»
«Mäletad, sa leidsid mao?» uuris tüdruk.
«Siis, kui me mängisime mao äratamise
mängu?»
Noogutus.
«Sellest ma jäingi.»
«Laps?»
«Ma ei tea... See pole alati niiviisi olnud.»
Elas mõistis äkki. Mingi arusaamatu mängu
jõul lükati neid ühest reaalsusest teise,
kõigil on oma lood ning algus. Aletheia oli samamoodi
ebareaalne kui tema. Või samamoodi reaalne, kui
soovite.
«Eelmine kord sa rääkisid tulest?»
jätkas Elas. «Kas sa nägid tuld samamoodi kui mina
nägin madu?»
Aletheia naeratas nukralt: «See oli ammu.»
Ta sirutas end nii, et nad olid vesises lumes täpselt
kõrvuti, keeras ennast mehe ümber ning soojendas tema
ihu kuumavate liikmetega.
Elas suudles teda kaelale.
«Vaata,» alustas Aletheia. Ja Elas nägi.
Läbi tüdruku sõnade kõla nägi ta
linna, tumedate puust raamidega akent, lauda ja pruunis
rõivas tüdrukut istumas selle taga. Istuja
tõstis pea -- see oli Aletheia. Ta pani raamatu kinni ja
nagu näitleja teatrilaval kõndis ukse juurde.
«Ma lähen reisile,» lisas ta selgituseks.
...kohale jõudsid nad mai lõpus. Ilmad olid juba
vastikult palavaks muutunud ja kogu maa jättis räpase
mulje. Dekoratsioonide vahelt ilmus uhke hoiakuga daam ning tegi
kummarduse: «Mina olen Helena Petrovna ja see tüdruk
tuli koos minuga reisile. Minu saatjana. Ma rääkisin
talle spiritismist ja ida kunstidest, ta vaimustus sellest ning
nüüd otsib kõike tulega seonduvat. Võluv,
kas pole?»
Niisiis, vesteldes pühameestega püüdis Aletheia
leida mingisugust vihjet, mis juhiks tule saladuse jälile.
Kõik, mida ta aga kuulis oli hämar ja seosetu jutt
ning alati suunati teda lõpuks tulekummardajate juurde,
kes oma keerukate rituaalide ja põlevil silmadega vaid
kummastust äratasid. Raske on valida, kui on olemas valik --
raske on valida, kui tahaks midagi, teadmata mida.
Ühel päeval kuulis ta pooljuhuslikult, et
Indoneesias oli ärganud tulemägi. Lühike uudis
Daily Telegraphis informeeris, et Batavias sattusid inimesed
ärevusse reast plahvatustest, mis -- nagu hiljem kindlaks
tehti -- pärinesid Java ja Sumatra vahelises merekitsuses
aktiviseerunud vulkaanilt. Pärast esimesi ägedaid
vulkaanilise tegevuse ilminguid oli mägi rahunenud ning
nähtavasti ei kujuta enam endast elanikkonnale suuremat
ohtu.
«See oli midagi kirjeldamatut. Ma tahtsin jubedalt minna,
kuid samas oli mul hirm. Ma olin küll ennegi neid
mägesid näinud, kuid tegutsemas mitte kunagi. Oli
selge, et kui ma sinna ei lähe, ei leia ma kunagi enam rahu.
Tulemägi on ju alguse ja loovuse sümbol -- Hephaistos
oli küll lombakas aga osavaim kõigist. Tema loovus on
tuli, mis oli asjade alguses kõikjal. Vormitu algtuli
jahtus ja jagunes ning sellest sai alguse meie maailm. Nii
vähemalt tundus mulle siis.»
Aletheial õnnestus endaga paar tuttavat kaasa meelitada
pakkudes neile võimast vaatepilti ja müstilisi
elamusi -- elementide loova maagia õpilasel ei saa olla
midagi ihaldatavamat kui elu algollust tegevuses näha. Nii
saavadki õpilastest sageli turistid.
«Praegust ei saa ma ausaltöeldes aru, mida me seal
tegelikult teha tahtsime, kuid ega see polegi nii oluline.
Kahtlemata olid minu reisikaaslased sama moodi vaevatud inimesed.
Tavalised inimesed. Jõudsime sinna suurte lootustega
kohale, kuid esimene vaatepilt kohalikule tulemäele ei olnud
paraku eriti muljetavaldav -- veest paistis vaid umbes
kilomeetrikõrgune kerge rohelusega kaetud hallikas koonus.
Võrreldes selle kandi teiste vulkaanidega on see
tegelikult üsna kääbuslik.»
Nagu aga hiljem selgus ei olnudki vulkaani omapäraks
kõrgus vaid hoopis laius -- saar moodustas pea
kümnekilomeetrisest veealusest kalderast tühise osa.
Vana vulkaani servadele tekkinud väikesed kraatrid olid
ennast aja jooksul merest välja kergitanud ning tegutsesid
nüüd märgatava aktiivsusega: vee kohal
hõljus pidev suitsupilv ning õhus oli tunda teravat
väävlihaisu. Väävel, mis imeliselt
elavhõbedaga ühinedes loob elu.
«Loomulikult ei jõudnud me ära oodata hetke,
kui saaksime hakata mäge uurima. Paraku oli mäe tipp
kohalike andmetel paksu kivi täis ning sealtkaudu ei olnud
võimalik kindlasti midagi olulist märgata. Seevastu
pakuti välja, et kui me soovime nii tingimata oma elu ohtu
seada, siis leidub mäe jalamil küllalt grotte ja
koopaid, mille kaudu võibolla jõuame sula
tuleni.
Nii muretsesimegi endale mõned kandjad ja ostsime paar
koormalooma... Ühesõnaga, kohe kui tekkis esimene
võimalus, asusime tulemäge läbi
uurima.»
Ja mägi ootas neid nagu tulejumalanna -- kuivanud
laavajõgede juuksed laotatud üle küngaste,
koobaste tardunud naeratus kahvatus rohelises rohus ja alaliselt
hõõguv süda nähtamatus sisemuses.
«See oli tegelikult üsna ebameeldiv matk. Noh, sa
võid oletada mida tunneb tsivilisatsiooni hüvedega
harjunud naine päev otsa kaljudel ja võsas rassides
ja rohkem kui kasinate pesemisvõimalustega telklaagris
ärgates. Erinevalt vanast Vesuviusest oli siin laava
värske, kaljud libedad, õhk niiske, putukad
tüütavad ja väävliaur ajas pea
valutama.»
«Jah,» jätkas Aletheia. «Kolmandal
päeval leidsime midagi käigusarnast mis tundus suubuvat
otse mäe juurte poole. Võtsime siis toidupakid kaasa
ja asusime seda mööda minema. Nagu arvata võib
keeldusid meie ustavad abilised kaasa tulemast, kuid selle eest
võib neile ainult au anda.
Alguses oli võimalik mööda pragu üsna
vabalt edasi kõndida, kuid varsti muutus käik
kitsamaks ja lõppes äkitselt mingi koopataolise
õõnsusega. Selle pind asetses käigust mitu
meetrit allpool, nii et meil kulus tükk aega enne kui me ise
ja kõik kompsud kenasti all olid. Koobast läbi
uurides selgus, et see läheb veel tükk maad edasi
mäe külje sisse, kuid lõpeb siis
mittemidagiütleva seinaga. Parajasti kui me seda
põhjalikumalt järele uurisime toimuski esimene
tõuge...
Selliseid asju juhtub vulkaanide läheduses tegelikult
võrdlemisi sageli, nii et me oleksime pidanud
maavärinaga vähemalt arvestama. Meile tuli see aga
täieliku ootamatusena. Esimene reaktsioon oli paanika aga
kuna muud midagi teha ei olnud, viskusime kõhuli.
Kaljupind ei olnudki üllatuslikult külm vaid pigem
leige. Tükk aega lesisime sõnatult ning
ettevaatlikult püsti tõustes oli esimene mõte
võimalikult kiiresti koopast välja saada. Asju
kiiruga kokku korjates märkasime aga, et toimunud
tõuge oli avanud koopa taga põrandas peenikese prao
ja sellest praost kumas punakat valgust.»
Mida otsivad virvatulukesed soos? Mida otsivad need, kes
kõnnivad tulede järel?
«Jacques kummardus esimesena prao juurde. Alguses oli ta
tükk aega vait ja ütles siis, et me peame seda
ilmtingimata nägema. Avanenud pilti on tõepoolest
raske sõnadega kirjeldada. Ülevalt vaadates paistis
paarisajameetrise läbimõõduga saal, mida
valgustas hõõguv kobrutav mass. Pimedas oli
kõigepealt näha punakat jõge ja seejärel,
nagu põrgu eeskojas, vigaseid varje ja hullumeelseid
kujundeid. Sulanud kivid olid hangunud kõige
kummalisematesse poosidesse ja kogu see grotesksus tundus meid
hoiatavat -- see siin ei ole midagi inimese jaoks. Laavajärv
oli üsna lähedal meie all ning me peaaegu tundsime
sulanud kivimi kohutavat kuumust ja hirmutavat jõudu.
Hetkel, kui me olime kõik kogunenud vaatepilti nautima,
toimus teine tõuge. Kuskil kuuldus kivide varisemist ja
meie pilkude all tõmblesid laavajõe sooned nagu
magava verekoera lihased karvutu naha all.
Igaljuhul otsustasime me nüüd lõpuks lahkuda.
Ma mäletan, et sel hetkel polnud veel mingit paanikat, pigem
aukartus vulkaani ees ja väike kahjutunne, et seda kaunist,
kuid hirmutavat, vaatepilti ei saa pikemalt nautida. Kobasime
käiku mööda edasi nii kiiresti kui
suutsime.»
«Järgnevatest sündmustest ei oska ma peale
üksikute mälupiltide mitte midagi rohkem
jutustada...
Olin parajasti ronimas ülemisse lõhesse, kui
järjekordne tõuge raputas mind tagasi ning kostis
laest pudenevate kaljukobakate mürtsatus. Jacques oiatas
korraks ja kuskilt august alla tulvav äkiline
päevavalgus lõi silme eest virvendama. Kükitasin
vist oma paarkümmend sekundit juhmistunult ühe koha
peal.
Lõpuks ma karjusin ja keegi vastas tagantpoolt, samuti
karjudes. Ilmus Hector ja hakkas mind paanilise hooga seinast
üles upitama -- rabasin endal küüned verele ja
lõin põlve väga valusalt ära.»
Kummaline, et füüsilised aistingud jäävad
alati paremini meelde kui emotsioonid. Teiseltpoolt jälle,
võibolla olidki nüri hoop põlvega vastu
kaljuserva ja murdunud küüned selle hetke
põhilised emotsioonid, äng ja kahjutunne ja hirm
tulevad alles siis kui tekib aega. Aega aga oli jäänud
väga vähe.
«Lõpuks jõudsin hingeldades üles ja
nägin, et seal, kus oli seisnud Jacques oli vaid kivikuhil.
Ma vaatasin otsivalt ringi ja ei suutnud veel mitte midagi
otsustada, kui altpoolt kostis Hectori röökimist.
Kummardusin üle serva ja registreerisin nagu
kõrvalseisja koopa sisemusest aeglaselt kerkiva laavamassi
ning Hectorist järele jäänud vastikult krampunud
räbalad.
Hakkasin täiest jõust jooksma. Olin jõudnud
edasi vast ainult paarkümmend meetrit, kui kostis
kärgatus, mis lõi kõrvadest vere välja.
Ma ei tea enam täpselt, mis edasi juhtus. Väljas
liugles tuhka ja tuld. Võibolla põlesid mul juuksed
ja tõenäoliselt kõrbes khakivärvi
matkaülikond seljas mustaks. Mäletan nagu
sähvatust päikesepaiste taustal vehklevaid inimkujusid.
Tuim valu kogu kehas ei lasknud mul selle peale mõelda ja
mehaaniliselt püüdsin jalgu üksteise ette
tõsta. Ehmatusega mäletan hõõguvat
klompi endast mitu meetrit eespool. Siis tunnen äkki, nagu
oleksin auku astunud -- läbi pisarate udu näen
söestunud riideribasid ja parema jala mustaks
tõmbunud könti. Väävel, kärsahais,
tuli, valu, okse ...»
«Viimase lootuse mäng,» kostis mäe
värinast ja laava põletusest.
Aletheia vajus kokku nagu heinakõrred lõkkes.
Punane veri, kuum tuli, hing on kuiv tuli. Kõikevaldav
metsik karjumine, tumm hala ja hirm, tules kägarduvad
putukad ja katkendlik hingeldamine.
Viimasel luksataval hingetõmbel aeg seiskus ja tulitav
valu kadus. Leegitsev madu keerdus nagu fetaalasendis lohe, peas
valitses imeline kirkus ning ta mõistis, et kohe on
kõik möödas. Samal hetkel kui kuumusest vedel
kivi kattis kõrbenud keha nägi ta
õhtupäikesest punakat merd kummaliselt kõrgelt
ja tundis jahedat tuult.
Aletheia ei öelnud tükk aega midagi.
Elas tundis millegipärast häbi ja kaotusevalu. Kui
erinevad on teed ja kui sageli ei suudeta neid lõpuni
käia -- vaid juuksekarva piir eraldab võitu kaotusest
ja murdunud ripsme kaaluga on sel hetkel elu. Inimese surelik
keha on nagu õieke väljal, tuul puhub ja see
närtsib, laguneb olematusse. Vöötagem ennast siis
õigluse vööga ja võtkem kingad jalast --
see on püha pind.
*
Uuestisünd
Elas tegi silmad lahti ja vaatas taevasse. Päikese
valgus hakkas vaikselt kustuma -- Aletheia jutt oli kestnud vaid
lühikese viivu. Oli alanud päikese loojumisega ning
lõppenud hetk enne täielikku pimedust.
«Sa oled juba ammu surnud,» ütles Elas. See
polnud küsimus.
«Ja sina ka,» noogutas Aletheia.
«Sinu rasedus?»
«Ma ei tea... võibolla... ma ei tea... Ma ei
teadnud sellest kõigest midagi, enne kui ilmusid sina.
Vahel on mul tunne, et praegust on võibolla mõni
sekund pärast mu põlemist. Et ma ikka veel tunnen
vedela kivi kuumust. Ometigi... Päevad ja nädalad on
kõik vaid näilised. See on miskitmoodi
väljaspool aega, vahest kõrvuti ajaga.
Ja minu rasedus -- ausalt ma ei tea isegi seda, miks ma olen
selles nii kindel -- lõpetab minu jaoks
kõik.»
«Mismoodi?» küsis Elas.
«Suren, aga võibolla sünnin uuesti. Kummaline
on see, et mingiks hetkeks kõik sündmused
koonduvad.»
«Mul on selle peale mõeldes veidi
kõhe,» ütles mees tüdrukule otsa
vaadates.
«Mul ka, sest ma ei tea millal see juhtub. Aga see juhtub
äkki.»
*
Kairo külje all, turistidele bussidega hõlpsasti
ligipääsetavaks tehtud kohas, asub Heliopolis. Kes seal
käinud on saab aru, et kõik ajad muutuvad ja miski ei
jää nii nagu enne -- altarid, mida teile
näidatakse on juhuslikud väljakraaped liivast ja
müürialused, mis veel paistavad, on kollakaspruunid ja
lohutud. Kunagi seisis just seal, plaatidega sillutatud platsil,
valgest kivist altar, mida igatsusega teenisid hommikuti need,
kes olid pühendanud ennast päikesele. Paljaste
pealagede ja õliste nägude ring suitseva altari
ümber vaatas taevasse ning lootis harda veendumusega, et
just täna paistab see päike, mis kuulutab uut
maailmale. Sajad päikese käed puudutamas esimesest
hommikuvalgusest vidukil silmi ja sajad käed, mis teevad
õnnistust kogu rahvale. Aastasadade jooksul oli
kõrbest tuulega kanduv liiv tekitanud väikeseid
hunnikuid platsile ja igaks hommikuks olid need koristatud --
koristajad aga surid ja siis ei olnud enam kedagi, kes oleks
oodanud.
Elas jäi seisma ja püüdis kergelt tuhmimaks
muutuvate tähtede järgi kindlaks teha, kui palju
võiks veel päikesetõusuni aega olla.
«Pool tundi, mitte rohkem,» otsustas ta.
Tegutseda tuli kiiresti: läänemüüri
servast 40 sammu otse ja kolm korda nii palju vasakule --
nüüd peaks ta olema täpselt seal kus seisab
valgest kivist altar siledate ja tihedalt kokku sobitatud
kiviplaatide peal. Seal kus ta seisis aga oli vaid laudtee, mida
mööda palgatöölised tassisid kaevanditest
kiviklibu ja prahti.
«See on siis su altar,» muigas ta.
Kohad ja ajad on erinevad -- vahel on ilusaks ja pühaks
ehitatud hooned jäänud seisma sajandeid ning neid
kasutatakse ikka veel turistide poolt. Vahel on kõik nagu
siin: liiv seal, kus enne oli kivi ja räbalad seal, kus enne
olid seisnud inimesed harduses.
Elas vaatas rohmakalt kokkuklopsitud laudadele kogunenud liiva
ja lohistas seda saapaga üle plangu veere minema. Väga
hästi aru saades, et see sunnitud liigutus on mõeldud
vaid tema enda jaoks.
Seljakotti maha asetades võttis ta ettevaatlikult
välja purgi, kus esimese hommikuhelenduse järgi
võis aimata rohukõrsi ja vesist tuhka. Kunagi ammu
oli ta korjanud Aletheia kehast järele jäänud
lumeseguse tuha koos mõningate heinakõrtega kokku
ja sulgenud selle liitrisesse klaaspurki. Nüüd keeras
ta kõik, mis oli tüdrukust alles, kummuli siia
laudadele.
Enamik sisust kopsatas kohe lahti, kuid seinte külge
kleepunud pori kättesaamiseks tuli Elasel tükk aega
vastu kumerat põhja kopsida. Tegelikult ei olnud ta
kindel, et kas seda on üldse vaja, kuid tundus kuidagi
viisakam purk tühjaks kraapida. «No nii,»
võttis ta oma tegevuse kokku ja vaatas ootavalt ida
suunas. Suurem heledus andis märku, et nüüd, iga
sekund, peaks päikese serv paistma hakkama.
«Ela!» hüüdis ta ja virutas klaaspurgi
keset väikest tuhahunnikut kildudeks. Just siis kui purk
laudu puudutas ja räpases tuhas tuhmi klirinaga kildudeks
lendas ilmusid kõrbe servast esimesed
päikesekiired.
Elas teadis, et selleks kõigeks, mis nüüd
toimuma hakkab on vaja täpselt samasugust imelist juhuste
kokkulangemist nagu iga elu algusel. Mis saaks olla imelisem
kosmilise tolmu koondumisest keradesse, nii, et vete alt hakkab
paistma maa ja sinna tekivad kõik loomad, linnud ja
inimesed -- kõik oma liikide järele. Millist juhuste
kokkulangemist on vaja, et sünniks inimene?
Sel hommikul juhtus, et päike paistis purunenud klaasi
kildudele ja kummalise juhuse tõttu olid need pragunenud
ja langenud just nii, et kiired murdusid ja koondusid paksudel
kumerustel. Tuhk soojenes.
Veel kummalisema juhuse tõttu sattusid mõned
rohukõrred otse fookusesse ja äkki oli Heliopolise
puna-kollases hommikus tunda Egiptuses väga haruldase rohu
lõhna. Karukell, kurvameelsuse rohi...
Liikumatusse õhku kerkisid sirged hallikad triibud ning
Elasele näis, et suitsu sees hakkab tekkima selgemaid vorme
ja piiridega kujusid. Juba pikaksveninud triibud joonistasid
rõngaid, spiraale ning keerlesid, põimusid
üksteisest läbi, jäid tuulevaikuses toppama ja
moodustasid lõpuks kollasele liivale ebamäärast
varju heitva põimiku. Hallis massis tundus algavat elu --
seletamatult nägi ta seal pilkuvat silma, vilksatasid suled,
kuskilt paistis küünis. Muutus palavaks ning
päikese eredus peegeldus keerlevast vinest otse silma. Elas
taganes ning kobavalt tuge otsides väändus jalg plangu
serval. Ta kukkus karjatusega külili.
«Kurat,» suutis ta öelda, kui ennast
käpukile ajas.
Midagi oli juhtumas.
Kätega silmi varjates nägi ta, kuidas kümne
sammu kaugusel kerkis sulavast massist vikerkaar nagu hea
õnn taeva poole. Kuumus oli muutunud
väljakannatamatuks ning virvendava õhu all hakkas
kollane liiv punaselt hõõguma. Pähe kerkis
mõte, et kusagil peab olema mingi koobas, ümberringi
vajus kõik mulksudes ja suhinal. Söestunud lauajupid
roomasid nagu maod aeglaselt klaasiste seintega keerises ja isegi
seal kus tema põlvitas, voolasid liivaterad krabisedes
allapoole. Ta proovis ennast püsti ajada kuid selle asemel,
et leida jalgadele toetuspunkti avastas ta ennast seismas
kiiresti vajuval pinnasel. Ei jäänud mingit kahtlust --
ta ei saa enam põgeneda.
Kätega poolringi tehes kaotas ta tasakaalu ja libises
selili hõõguva klaaslehtri poole. Nii kiiresti kui
jõudis keeras ta end ümber ja proovis instinktiivselt
august väljapoole rabeleda -- tuhandekraadine liiv
kõrvetas kätelt naha ja näolt kõik
karvad.
«Vesi,» suutis ta mõelda.
...kummardas ja võttis vibu seljast. Ettevaatlikult
järve kaldale põlvitades vaatas ta kuidas sajad
väikesed, ererohelised konnad istusid laiadel lehtedel ja
pilgutasid aeg ajalt silmi.
«Palun krooksuge.»
Õhtuhämaruses tiirles vee kohal pisikesi putukaid
ning kogu konnade tähelepanu oli neile suunatud.
Ta astus paar sammu vette, vedas haabja kaldast lahti ning
libistas ennast kahe tõmbega vesikupu lehtede vahele. Paat
jättis veepinnale perfektselt voolava kaare ja keeras siis
nina kaldaga paralleelseks. Tasase kolksuga pani ta mõla
mustaks põletatud põhja, tüüris
hääletult konnade juurde ja kohendas ennast paremini
tugikaarele istuma. Kergelt kummardudes pistis käe
vette.
Vee jahedus oli hõrk ja ärritav.
Jõudnud aeglaselt hulpiva konnani, kergitas Elas
ettevaatlikult peo veest välja ja tõstis päris
näo lähedale.
«Krooksuge nüüd.»
Veest läikiv roheline krooksuja vaatas talle liikumatute
silmadega vaikides otsa, olles segane kevade ja õhtu
ekstaasist. Mittemidaginägevad silmad põrnitsesid
tühjalt enda ette. Siis kummus aga äkitselt kurgualune,
nii et see peaaegu läbipaistvaks muutus.
«Vihma äratamise mäng,» nõustusid
ka teised konnad ja esimesed piisad langesid.
*
Elas soojendas käsi teetassi ümber ning vaatas
aknast välja, üle lamedate katuste, kollase
kõrbe silmapiirile -- siit neljandalt korruselt oli
päris hea vaade.
Tema maonahk oli kadunud. Hävinud tules, pealt maha
koorunud. Vahest oligi kogu selle etenduse, selle jabura burleski
ainuke mõte teda meelitada siia, kus talt nahk maha
kooruks. Kaitsta teda tule eest. Mõelda talle selga
asbestist ülikond.
«Jaburus!»
Ettevaatlikult kergitas ta suveniirkarbi kaant. Selle
egiptusepäraseks maalitud külgede, odavate ja viletsalt
kinnitatud hingede ning kaanele kleebitud hinnasildi järgi
võis otsustada, et tegemist on turistidele mõeldud
prahiga, mis on võrdlemisi hiljuti kuskilt --
võibolla Kairo -- turult ostetud. Sildile oli käsitsi
kirjutatud 40 £.
Araabiakeelsete ajalehtedega vooderdatult paistis selles
ebaõiglaselt kalli hinna eest ostetud karbis perfektselt
ümmargune sfäär, mille sees võis aimata
tuhka nagu udu ja rohukõrsi nagu tulekahju. Juba ei-tea-
mitmendat korda põrnitses Elas selle
mõnevõrra labase sfääri sees keerlevaid
kujundeid. Mõnikord uskus ta, et tegemist ongi
silmamoondajatele mõeldud keraga, kuid samas sundis
väiksemgi liigutus teda kohe neid mõtteid tagasi
tõrjuma. Kogu keha valutas ikka veel hirmsasti ning nii
kummaline, kui see ka pole sundis ümbritsev külmus teda
omi põletushaavu teravamalt tajuma.
«Huvitav, kas ma enam saangi kunagi sooja?»
See küsimus oli siin täiesti õigustatud, sest
nagu teavad kõik need, kes on talvel Egiptuses
käinud, ei ole midagi hullemat kui kütmata kiviseintega
ja olematute aknakatetega toapugerikus külma kannatada.
Uks kääksatas ja Elas pööras pea tulija
suunas. Mees, kes sisse astus oli mustade vuntsidega,
lühikest kasvu ja tõenäoliselt tumedaraamiliste
prillide tõttu autoriteetse väljanägemisega.
«Wie fühlen wir uns heute,» küsis ta
veidralt lobeda aktsendiga ja kiirusega, mis suutis Elast alati
hämmastada. Alati üllatas ka asjaolu, et ta üldse
midagi sellest kiirkõnest aru sai.
«Nicht schleht,» pomises ta valges kitlis
mehele.
Tegemist oli ainukese inimesega terves majas, kes
rääkis ka mingit muud keelt peale araabia. Kus ta seda
õppinud oli ja miks ta pärast sellist üllatavat
võõrkeeleoskust ikka veel teisejärgulises
haiglas töötas ei õnnestunud Elasel kuidagi
välja uurida. Mõne päeva eest, kui ta oli
teadvusele tulnud ning püüdnud arstidega suhtlema
hakata olid teised lõpuks leidnud sellesama Aziz'i,
kellega see vähemalt mõningal määral
õnnestus. Tema iseloomulik aktsent ja hääletoon
siin Egiptuses sundisid Elast alati mõtlema ühele
paari aasta eest toimunud kummalisele jutuajamisele Saksamaal.
See oli vist kaks aastat pärast õnnetust.
«Võibolla on sellel mingi seos kogu looga,»
mõtles ta teise pigimusti vuntse silmitsedes.
Tol korral oli ta just tulnud välja jalutama ning
üksinduse peletamiseks võtnud kaasa pudeli veini.
Mitte millelegi mõeldes ronis ta mööda mäe
külje sisse uuristatud punaste telliskividega vooderdatud
treppe üles kuni jõudis väikesele
vaateplatvormile ja istus pargipingile maha. All orus paistis
terve linn ning selles linnas ei olnud mitte kedagi, kellega
oleks saanud rääkida sellest, mis teda vaevas.
Kibestunult tõstis ta pudeli suule ja võttis pika
lonksu.
«Darf ich?» küsiti äkki.
Häiritult vaatas ta üles ja nägi
lõunapärase välimusega meesterahvast tema
kõrval istet võtmas.
«Mis mul enam teha,» mõtles ta kuid ei
öelnud midagi.
Pikka aega olid nad vaikides vaadanud rohelisest
mäenõlvast väljakasvavate majade katuseid ning
siis küsis teine, et kas ka tema on siin linnas
võõras. Elas noogutas ja veinipudeliga viibates
hakkas eneselegi ootamatult rääkima. Rääkima
sellest, et tühjus on hinges ja Jumal on
võõras ning kauge. Mees naeratas kurvalt ja
ütles, et Allah võib mõnikord tahta asju, mis
meile arusaamatud. Et ta ise oli samamoodi uidanud puude vahel ja
pargis, et leida vastuseid, rääkida kellegagi.
Tükk aega oli ta jälginud, kuidas Elas trepist
üles tuli ja tühja pilguga linna jõllitas ning
saanud aru, et sellel inimesel on halb.
Ja nad rääkisid jumalatest ja inimestest ja sellest,
et vahel on kõik üks ja seesama, vahel on kõik
üks. See jutuajamine tuletas talle alati meelde, et asjade
seosed on olemas kusagil sügavamal ning mõnikord
piisab vaid juhuslikust kohtumisest, et neid jälle
näha.
«Vahel piisab vaid selle kohtumise meenutamisest, et
kõike uuesti mäletada,» mõtles Elas ja
vaatas küsivalt arsti poole.
«Wir haben eine kleine Probleme,» deklareeris
see.
See avaldus ei tulnud Elasele sugugi üllatusena --
õigupoolest oli ta juba paar päeva oodanud, et keegi
midagi ütleks. Nädal tagasi, kui ta siin haiglas
ärkas, olid tulnud politseinikud ja tõlgi abiga
esitanud rea küsimusi. Loomulikult andis ta vaid
hägusaid ja umbmääraseid vastuseid. Nüüd
sai selgeks, et täpselt nädal oli kulunud seadusesilmal
järeldusele jõudmiseks, et tema jutt ei pidanud
paika.
Võibolla loodeti sellele, et ta on niikuinii haiglas ja
ei kao sealt kuhugi ja võibolla kulus asjaajamiseks
siinkandis lihtsalt kauem aega, aga igaljuhul oli see
käes.
Elas võttis suveniirkarbi, sulges selle hoolikalt ja
õhutas arsti jätkama: «Ja?»
See seletas lühidalt ja asjalikult, et teda on
informeeritud vaid sellest, et siin haiglas ei tohi Elas enam
viibida, kuna tal pole ei haigekindlustust ning ega ka raha
haiglaarvete eest tasumiseks. On juba võetud ühendust
eesti konsuliga Ateenas, et klaarida ära tekkinud segadus ja
saata ta tagasi kodumaale ning nähtavasti peab ta
ülejäänud aja Egiptuse pinnal veetma
politseijaoskonnas. Et hakaku ta parem asju pakkima.
«Lassen Sie nicht den Wunden rotten gehn und alles wird
gut,» lõpetas ta oma teate lausega, mis pidi
kõlama positiivsena.
*
Elas
Tagasi saadeti teda jälle lennukiga. See hakkas juba
mingiks rituaaliks kujunema ning tal oli päris
ükskõik. Pead vastu plastmassist
illuminaatoriäärt toetades püüdis Elas aru
saada mis siis oli toimunud.
«Kohutav segadus...»
Unenäolisuse tunne ei lakanud. Ainult unes on
võimalik kohtade ja aegade kiire vaheldus, nende segamine
üksteisega, täielikud seosetud veidrused. Ta oli kas
ikka veel unenäos, või ei suutnud reaalsusel ja unel
enam vahet teha.
«Tüdruk?» ümises ta mõttes.
See tõi meelde suveniirkasti ning ta avas kaane
kontrollimaks, et kõik on ikka endine. Ei olnud
vähematki aimu, mida ta selle keraga peaks peale
hakkama.
Siis naeratas ta äkki.
«Kui juba, siis juba.»
Kui nemad oli kokku saanud kuskil külmas,
jäätunud maailmas, siis sinna saadab ta ka selle kera.
Kuhugi, kus külmus hoiab seda endas.
*
Kõik ümberringi oli ebamäärane ja
sellest ebamäärasusest õhkus talumatut
külma. Aastaaja ja selle laiuskraadi pika päeva
külmust. Silmapiirini ulatuv lauge tasandik, millel
keerutasid hämaruse saabumisest elavnenud
jääkristallid, paistis luitunud päikesekiirtes
vaenulikult ükskõikne.
Täna oli Elas sellesse tasandikku paigutanud
ümmarguse klaaskera ja suusatas nüüd tagasi
laagri poole. Ta mõtles munkadele, kaupmeestele ja
kerjustele, kes omal ajal ja omal kombel käisid omi patte
lunastamas. Santiago de Compostela, Püha Peetruse katedraal,
Püha Haud -- patustajate silmad ihkasid näha neid paiku
aga mitte alati ei läbitud kogu teed sinna jalgsi. Kui palju
neid oli, kes suutsid Norra rannikult või Peipsi soodest
Jeruusalemma müürideni vaid omal jalal jõuda.
Pool teed sõideti laevaga, pool hobusega, kus iganes
võimalik istuti vankriotsale. Teekonna lõpp oli
kõigil siiski ühesugune -- viimane osa sellest
kõnniti, paremal juhul koguni roomati põlvili
anudes halastust.
Elas sumas põlvini ulatuvas pehmes lumes vaevaliselt
edasi. Just siis, kui päike langes kõige madalamale
punktile silmapiiril, jõudis ta kohale. Laager, mis
koosnes vaid kahest telgist, oli äratuntav ainult
mõne lume alt paistva erekollase laigu järgi. See
siin oli Elase kodu: ühes telgis elas ta ise ja teises oli
kogu tema maine varandus, millest 90 protsenti moodustas
üsna kobakas generaator.
Kindaid käest tirides istus ta toolile ning lülitas
arvuti sisse -- selle sinakasteravas valguses paistis vana mehe
nägu nagu külmunud oliiv. Alles siis, kui ta veendus,
et kõik näidud on normis, hakkas ta riideid seljast
koorima, süüa otsima ja teed keetma. Ta oli peaaegu 6
tundi järjest mööda jäävälju
rühmanud ja telk oli selle aja peale üsna külmaks
läinud -- soojendus nõudis energiat ja seda tasus
kulutada vaid siis, kui sa ise olid kohal.
«Kõik voolab,» kirjutas ta esimesed
sõnad 19. novembri sissekandeks.
Enne järgmist lauset soojendas ta tükk aega
käsi teetassi ümber ja põrnitses ekraani. See,
mis ta oli kirja pannud, oli igapäevase õhtupalve
kindlaksmääratud algus. Edasi tulid vaid variatsioonid
samale mõttele: ajad, kohad, märkused ja
tähelepanekud. Need täitsid kiiresti peaaegu 100 rida,
suutmata siiski muuta irooniat, mis peitus tardunud maastikul
kirja pandud esimeses kahes sõnas.
Elas neelas viimase lonksu teega segatud piiritust ja muigas -
- selle jahtunud joogi lääge maitse oli talle viimasel
ajal liigagi tuttavaks saanud. Tassi põhja kleepunud
sulamata suhkrut silmitsedes mõtles ta, kas peaks
äkki uue tegema.
«Tulivesi,» pomises ta kanistrist piiritust tassi
soristades.
Sellest, või õigemini selle sõna-
sõnalisest tähendusest, oligi tema lugu alguse
saanud. «Alguses oli tuli, alguses oli vesi, kõik
voolab, hing on kuiv tuli,» kordas Elas lusikaga suhkru
segamise ajal energiliselt kolistades.
«Elemendid on alati olnud vaid sümbolid, mille taga
peitub asi ise. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut, kuidas
rääkida müstilisest unest või maagilisest
maailmast? Parema kirjelduse puudumisel tuleb elemente kasutada
võrdpiltidena, võrdustes aga peitub ülim
ahvatlus maagiale -- eksperimentaalteadusele. Abort, Retry,
Fail?, kas pole see mitte maagia põhiküsimus?
Jälgi, leia seos, proovi uuesti -- senikaua, kui sul pole
enam rohkemaks jaksu ega usku.» Need sõnad oli Elas
öelnud kunagi ammu enesekinnituseks. Täna oli
kõik valmis saanud ja temast ei sõltunud enam mitte
midagi. Ta on siin ja selle neetud kera jääse
paigutanud.
Kontrollides veel viimast korda kirjapandud teksti ohkas ta
väsinult. Hoolimata kõigest ei saanud ta asjas
selgust.
Viimane lause oli: Elas ja Aletheia olid nupud laual.
*
1000 Ahvi
Külmus ümberringi oli tõepoolest
talumatu. Üsna kindel, et hullem, kui ükski Maa peal
või all elutsev, vähegi vettsisaldav organism oleks
välja kannatada suutnud. Seda, et see tõepoolest
ületas igasuguse taluvuse piiri kinnitas ka täielik
vaikus külmunud pinnase kohal. Nii hõredas
atmosfääris on tuul peaaegu hääletu
nähtus ning mis veel võiks surnud maastiku
häirida?
Kas mõte on liikumine? Poolt ja vastulaused nagu soe ja
külm õhk, mis kokku puutudes võivad tekitada
kerget briisi aga ka tormi, rebides majadelt katused. Kui
mõtted on tuul, siis üle igavesse liikumatusse
kivistunud lagendike tormasid, vilisesid ja keerutasid
mõtted, aimdused sahisesid sõnades ja veendumused
huugasid loosungites.
Kreeklased teadsid, et kui on olemas liikumine, on olemas ka
liigutaja. Miski, mis eelneb kõigele liikumisele -- ja see
miski saab olla vaid an arche ja an archos, ilma
alguseta ja ilma valitsejata, jumalik anarhia. Kreeklased aga
surid ning siis sai jumalikuks liigutajaks Newtoni seadus, mis
olemuselt sama müstiliseks jäädes liigutas asju
nende lõplikkuse suunas. Igal mõttel on
mõtleja, kes liigutab mõtteid nende
lõplikkuse suunas.
«Oodata ja mõelda -- seda peab oskama iga
pühak ja pühad mõtted on meie kõigi
mõtted.» Seda aimas külmunud lagendik, seda
aimas rahunenud meri. Sest et meri elas, ta oli mõtete
liigutaja. Tema kristallidesse olid külmunud ammu surnud
ideed ja tema ümber ja sees liikusid uued. Elas, kes oli
kord sellele merele isaks andis talle jääaja koidikul
kõik edasi. Kõik mõtete kohta öeldud
sõnad olid siis toona, kui päike veel soojendas
suviti vett ja lubas lainetel liikuda ühest paigast teise,
merele selgeks õpetatud. Inimeste öeldud sõnad
ujusid ja lagunesid tähtedeks ja ujusid ja jõudsid
kõigisse maailma nurkadesse. Aga nagu magnet rauda ja
armastus armastust igatsesid nad üksteist ja jutustasid
nendele, kes viitsisid kuulata, oma armastusest. Ja siis oli kogu
maailmameri armunud. Ja armastusest sai alguse elu. Selleks oli
kulunud aega, kuid mis on miljon aastat sellele kellel pole
ihasid või kaks miljonit sellele, kellel pole soove?
Merele meeldis ennast nimetada «1000 ahvi». Kuidas
teisiti nimetada seda, kelles on kõik võimalikud
sõnad kunagi vooganud kõigis võimalikes
variatsioonides? Kabbala?
Tõsi, ka juudi õpetlased olid kunagi proovinud
oma pühade raamatute sõnu ja tähti ja
tähendusi ümber paigutada, et sellele mõeldes
saada müstiline kaemus kõige liigutajast. Nad
nimetasid seda mõtet kabbalaks. Aga nemad surid ning siis
kasutasid seda õpetust järgmised, kes teadsid ka
seda, mida kreeklased kunagi rääkisid.
«1000 ahvi» naeratas mõttes.
Elas ja Aletheia olid tema loojad, ema ja isa. Nüüd
aga tema loob nemad -- sest on tõsi, et kui 1000 ahvi
kirjutavad 1000 aastat 1000 trükimasinaga, siis nad loovad
kõik mis võimalik. Ka Elase ja tema unenäod.
Ka Aletheia ja tema surma.
|