|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 2001 |
Uued arvustused ]
| 29.06.2001 12:56:07 |
Taivo Rist |
Hommikul kiirustas Mattias hambaid pesemata töötuppa, et kindlaks teha, mida ta siis öösel kirjutanud oli. Esimese asjana torkas silma, et ekraani ülemises servas, seal, kus tavaliselt seisab faili nimi, oli kirjutatud: «Document348».
«Ära sa ...,» suutis ta imestada.
Uinuv mõistus sünnitab tavaliselt koletisi, kuid sedapuhku oli see sünnitanud 348 erinevat alguslauset. 348 potentsiaalset lugu.
Nii seisab Margus Freudenthali loos "Vabanemine protagonismi valust". Kas Freudenthal jätkab oma loometööd omaenda kangelase nime all või matkib keegi teine selle jutu tegelast? Kas on tegemist uue Salomon Vesipruuliga? Stiil on küll üsna sarnane.
Ja uinuv mõistus sünnitabki koletisi, näiteks selle jutu, millest ma küll end läbi närisin (olen visa lugeja). Kas 347 uinunud koletist ootab veel järge? Ma ei tea seda, aga loodan, et mitte.
Urgh. "Viimaste kramplike liigutustega veeretasin ennast kaldapealselt alla, Emajõgi ühendas kaks liitrit viina minus maailmakõiksusega ja ma sain osakeseks sellest." Niipea, kui jutus figureerib tudeng, Tartu, emajõgi ja maailmakõiksus (nimetades või nimetamata jättes, vahet pole), haarab mind kassiahastus. Mis poeesia iganes ka ei järgneks või eelneks. Ehk on viga selles, et kogu see kraam kipub tõesti zanriks kujunema ja keegi ei tea, mis võiks selle mõte olla (& mõtte puudumine ei kvalifitseeru omaette eesmärgiks). Iseenesest pole midagi uut siin ilmas - ehk meenub kellelegi - "enesetapu sooritanud päkapikk lebas külmkapi ees. "Hallukad," mõtles Vidrik. Ja taipas siis, et see kõik on kahjuks tõsi."
Lugesin läbi ja erinevalt paljudest eelarvustajatest ei saa ma seda protsessi "närimiseks" küll tituleerida. Sest et kui midagi selle loo juures üldse kiita, siis teksti sujuvust mistõttu read tõepoolest kergusega silme eest mööda voolavad.
Arvustusi lugedes üllatas mind, et keegi pole "Tuhandet ahvi" kommenteerinud dünaamilise kirjutamise seisukohast. Kui paljudele meeldiks muusika, mille ouverture'il prahvatanud kolmkõla jääks õhku rippuma kuni lõpuni, lastes ühetoonilisel meloodial enda ümber keerelda, keerelda... kuid mitte hetkekski esile kerkida? Ma arvan, et väga vähestele. Miks peaks siis lugejatele meeldima samat laadi kirjanduslik teos?
Jutus peab olema vaheldust! Mitte üllatust iga nurga taga, sest nõnda kaldutaks teise äärmusesse, küll aga elu -- laineid nagu Kap Hoorni juures, mitte Kapakohila konnatiigis. Süzhee võiks teha mõne ootamatu pöörde; olla ühel hetkel rahulik ja siis lugejat millegi üllatavaga rabada... seda kõike pean ma dünaamilisuse all silmas.
(Eelpool kommenteeriti, et "1000 ahvi" meenutab Castanedat. Ei meenuta, sisult ja eriti stiililt on neil miil maad vahet). Lõpetuseks niipalju, et võrreldes paljude teiste autorite kõige esimeste hiires avaldatud juttudega platseerub see jutt suhteliselt kõrgele. Kuid siinkohal ei saa jätta tsiteerimata klassikut: "Kui palju saab, hakkan karjuma!" Ja siis karjun mina, teised ja see karje saab olema kui Bradbury majaka sireen.
Njah... raske oli lugeda. Pea ka valutab muidugi, nii, et arusaadav miks raske oli.
Tubli autor et oli viitsimist niipalju sõnu ritta seada. Lõpuks koorub ka mingi muna välja.
Ahvid mulle meeldivad, nendega saab jalgpalli taguda.
Ja kui neid lausa 1000 tükki on siis saab ka ringi lõpuks kokku tõmmata. Ainult see täiuslik sfäär on liigne. Rikub allegooria ära. Muidu oleks täna joone alla tõmmanud ning 10 punkti andnud. Nüüd saab ainult 4.
Live long and prosper.
Nonii. Nüüd on siis näha, et sokkikusemine pole sugugi eesti kirjanduse peavoolu ainuõigus. Tervikuks ühendamata skisoidsed assotsiatsioonid, paraku, ei moodusta nauditavat teost -- isegi ulmes mitte.
Muide, kas loo puhul on tegu SF, F või H-ga?
Selge, H . . . õudne oli küll. Õudselt igav nimelt. Jätsin pooleli, mida soovitan teistelegi.
Üllatavalt läbikomponeeritud (kui seda sobib kirjanduse kohta öelda)lugu, kuid point kipub sümbolite alla mattuma. Läbivad kujundid on justkui hästi valitud - jõgi - voolamine - aeg - madu (ajaring), seosed tekivad täiesti ootamatud (tulekummardajad: Blavatskaja või Roerich? Ei mäleta enam), aga miks vaenlase laip jões? Ei viitsinud uurida, kas naise nimel mingi tähendus oli. Tuhat ahvi tõi meelde Nightfall'i vmt, samas aga tekkis küsimus, kas autor mõnitas ennast või lugejaid...
Veel üks kinnitus väitele, et ükskõik milline lugu Algernonis ka ei ilmuks, on alati keegi, kellele see meeldib...ja ta õhutab autotrit jätkama.
| 19.03.2001 18:07:01 |
Must Kass |
häma jah. kahjuks loetamatu.
Mina paneks küll 10-pallisüsteemis 7 punkti. Tegemist ongi ju hämakirjandusega (selle sõna heas mõttes). Selliste lugude võlu peabki seisnema teatud segasuses. Samas võrreldes nii mõnegi teise autoriga, kes viljeleb nn selget lineaarset kirjandust pole tegevus üldse mitte nii segane. Mõne siin avaldatud lineaarsel seiklusjutul pole minu arvates ei saba ega tavaliselt ka sarvi. Arvan isiklikult et kirjatükk sarnaneb mingil määral Castaneda lugudele. Mis puutub loetavusse, siis see pole minu arvates eriti üheselt mõistetav. On näiteks ulmelugusid, mida minusugune on võimetu lugema (n Värav naiste maale) sama autori Rohtmaa oli aga täiesti loetav.
Maailmatasemel teos see muidugi pole aga arvan et autoril tasuks kindlasti jätkata.
Huvitav kas kunagi keegi autor on siin ka oma kirjutatud teoste tagapõhja ja saamislugu selgitanud või kriitikale vastanud? Oleks huvitv ju mõnikord autorite arvamusi kuulda. Muidu kipub arvustamine na ühepoolseks kujunema.
Nõustun eelkõnelejatega. Omamoodi huvitavalt kirjutatud lugu, sõnaosavusele ei oska kiirel lugemisel palju ette heita. Välja jõudis aga eikuhugi. Võib-olla peab mõistmiseks olema hästi boheemlik ja tihti mälukaotusega haiglasse sattuv tegelinski? Sest ulmega oli seos küll väga kaudne.
| 16.03.2001 16:37:14 |
Tarts |
Uhh, andis ikka läbi järada. Tulemus? Mitte halb, sugugi mitte halb, aga ... oh kui kauge ja keeruline ja hüplev. Tunnistan ausalt yles, mitte halligi ei saand aru. T6enäoliselt asi minu primitiivsuses, kuid minujaoks on nati vähe sellest, et inimene ainult kirjutada oskab, mingi mõte võiks kah see olla.
Ma ei pea ennast lolliks inimeseks, kuid paraku antud loost ma eriti aru ei saanud. Mütoloogia ja filosoofia on mul lemmikained, aga kahjuks ei valda ma antud temaatikat niihästi, et kas või enda jaoks tekstianalüüsi teostada. Lugu oli pikk, ent läbi ma ta lugesin. Miljöö ja tunne, mida lugedes sai kogetud, olid igati positiivsed. Jääb vaid probleem, et ma ei saanud ikkagi aru.
Sellepärast oleks mul pisike palve autorile, et kas sa viitsiksid lähemalt seletada jutu ideed või anda paar vihjet, kuidas su ideed selgemaks võiksid saada. Ma ei ütle, et ma midagi aru ei saanud, aga see hämar ´asso´ tekitab ainult suure küsimärgi, millega tahaks autorile kõrvadevahele äsada ja aru pärida. Mis voolavus? Tegevuspaikade hüppelisus? Mis need ahvid ikkagi siia puutuvad? Kas ma olen loll? Või on see postmodernism? (maili!)
Mida öelda selle loo kohta? Selle loo kohta ei oska suurt midagi öelda, küll aga tahaks öelda selle zhanri kohta, mida see esindab. "Algernonis" on omandanud oma kindla koha sisekaemuslik, unenäotaolise sündmustikuga proosa, mille kohta võiks vast iga zhanri aluseks võttes öelda "piiripealne". "1000 ahvi", "Ornament", "Ohvritall", kindlasti veel mõned, mis mulle antud hetkel ei meenu. Isiklikult pole mul mitte midagi hämakirjanduse (pole mõeldud sõimusõnana!) vastu, meie kirjanike irdumise üle töötava rahva tegelikust elust ei kurda, dekadentsi üle ka mitte. Küll aga tahaks loota, et sellise zhanri viljelemine on tõesti sihilik ses mõttes, et autorid ei tee seda paljalt seetõttu, et reaalne, lineaarne jutustamisstiil liiga riskantse vormina tundub. Sest on ju häma korral alati võimalus viidata kahtlejate võimetusele mõista suurt poeetilist sõnakunsti -- maalähedasema vormi puhul on autoril sellele argumendile palju raskem toetuda.
Niisiis -- juhul, kui häguse vormi valiku on teadlikult kõigest sellega seonduvast teinud kirjanduslikult küpsed mõistused, siis palun, laske aga edasi! Vastasel juhul aga tuleks äkki kaaluda teatavate puudujääkide likvideerimisele asumist enne keerukate eksperimentide juurde minekut...
huvitav/imelik sonimine mille kirjapanek siiski vähemalt aega võttis nii et 0,1 on ta siiski väärt ja mehe nimi on ka hea aga kust tulid need 10 kolmandas ahvi trükimasinatega millel on abort, retry, fail? ? kahjuks ei suuda ma sellisesse (pealtnäha?) suvalisse mulinasse süveneda nii et loo mõte jääb tundmatuks.
|
