Kui ma ringi veel uitsin pleekvaikses sünnieelses ilmas, udude kaledas silmas -- küll tahtsin ma teada siis, mis minust saab, milleni saatus mind viib. Ja ma otsisin oma tulevast teed, püüdsin leida, ihkasin veel rohkem kui miskit muud näha ürgiidset saatusepuud.

Üheksat rada ma proovisin, olin vaga, rüütlina seiklesin, üle küngaste lendasin võluse toel üle ilma ja maa, naasin libasoel ratsa, et veel viiel moel otsida oma elutee esimest otsa.

Ei lubatud mind üheski neist väljuda teispoolsuse väravaist. Ei rüütel tohtinud olla ma -- kõik valmis olid nad juba, raudriides ootel, tapaterade tallata. Vagadust polnud mus piisavalt, polnud võluseid, libakaid enam olemas -- või vähemalt nii minul' ütlesid nad.

Lebasin sajandeid pärast enda loomist põhjatu Kaose alumisel korral, vaid veidi eemal jälgist august õõvasesse paosse, millest allpool enam midagi polnud tollal. Vaid õhuke laud oli seal minu ja olematuse vahel nagu kirstus siis, kui ärkad ja leiad, et piin, mida seni kujutleda oled vaid osanud, tõeks äkki osutub. Kui oskad und näha vaid ühest õnnest, kiirest ja osavast kirvest, kui su jumalaks saab giljotiin -- ELAVALT MAETUNA tundsin ma ennast kui viin, mis ununud lagunud sahvri riiuli alla ja ainult iseendasse vaadates kääritub surmavalla tulimagusaks sõõmuks, kuni maavärin ta viimaks lõhutud pudelist hauda rõskesse kallab. Samavõrra kartsin ma siis.

Ja kui viimaks koitis mu päev, kui mind veeti välja mu tolmusest asupaigast, kui hingedelaev vaimude puhutud tuules tõstis aeglaselt mustavat taglast -- siis nutsin ma rõõmust ja õnnest, sulakuumi sündimata pisaraid valgus mu rinnust ja langes hõõguva pärlikeena, et kustuda ajajõe tontmusta lõõma, mis voogas vaikides sügaval ööst endast tahutud parraste all. Jah, oh kuidas rõõm mus lahvatas, kui teest sai mulle selgeks, et ahmata tõesti saan varsti eheda päeva kristalset valgust kohe sündides pärismaailma, et minugi jaoks saatusel varuks on algus.

Ei olnud ma iial veel tundnud külma, polnud mälus sest midagi enne sündi. Kui manatulede leegis mu vastne keha põles, hetkel, mil hange mind pandi -- just veerand tundi pärast ilmaletuleku ängi. Kuid väike verev kristall minu käes, mille Saatja ise sinna veel Sealpool kõvasti surus, lõõma valas oma ajatus väes uut mu ihusse järjest, kui see pakasesurma vajus. Ja teadmine tõusis mu meelde sellest -- tuli teadmine, miks mind irdhinge loodi ja siia jäähelveste helinal koolnuks hanguma toodi.

Ja nüüd kõnnin tänavais ööl, mil tähtede vöö mürkheledaist kiirist valgustub mu jahitee -- juba sada aastat surma eel. Olen rõõmus, et piirist mind üle tõi hingede laev, siia ilma, kus lõputult avali tuikverine kaev mus toitma jääb igavest hõõgust. Olen koolkülma talveöö silmitu võim, sooja verega jää üheskoos mu eluraamatut kirjutab -- olen igavesti neetu ja needja ma.

Ja kui loed neid sõnu sa, verevaid koolkangel hangel -- tea, et järgmiseks öötuuleks sa saad, kelle süsitulena hõõguva elu ma jäistele huultele valupunase niidina niristan -- naerdes lõbust hammaste laginal. Lahti vangist su hing koos viimase tilgaga saab igavesele lennule iilide taibutuil radadeil öövaimuna vinguma.

Ära karda, ära kurvasta lugeja -- just õige paik on see sinu jaoks.