[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
päris hästi ei taibanud selle jutu sügavat sisu, kuid ilmselt autor ise teab ja see, kuid tegelikult meeldis
20.08.2000 22:17:25 |
Zybex |
"Ja kratt nuttis katusel ja tema nutt oli,nagu jookseksid jänesed mööda katust Igaviku poole,murumunad suus..."
Kes seda lugu teab,saab kommentaari mõttele pihta.
Esmaspäeva hommikul,kui üks nädalavahetuse öö on jäänud magamata,teine kulunud pidutsemisele ja kolmas kah poolik-siis käib taolise teksti lugemine pisut üle jõu...uhh..:)
Nojah... kahtlematult julgustaks autorit jätkama. Mingi emotsiooni tekitas, järelikult täitsa mööda ei läinud. Igatahes...
Antud ajas ja kohas kahtlemata vägagi originaalne. Ei püüagi väita nagu oleksin ma selle asja sisule kuskiltki otsast pihta saanud. Tekib isegi kerge kahtlus kas ta üldse eksisteerib :-)
Antud tekstis jäi minu jaoks puudu visuaalsusest - kujundid ja konstruktsioonid pidanuks tekitama mingi konkreetse pildi ja fiilingu. Hoolimata autori pingutustest minul ei tekkinud. Võibolla lihtsalt olen selline tuim tükk.
noh selle looga on nyyd niimoodi et....julgen arvata et Kristina on veel ysna nooruke. nimelt on mul kuskil sahtlipõhjas terve pakk selliseid luulelisi tekstikesi millega sai kirjandusõpetajaid hulluks ajada....olin siis vist umbes 15 kui ma sellelaadseid jutukesi kirjutasin...see läheb yle..
14.02.1999 22:11:10 |
Munger Olver |
mönus sitamõngel kyll.Täitsa mõnus oli lugeda .tore lookene teine. aga saaks paremini ka.
Nojah, rütmiline proosa ja tema võlud... ja sellise produktsiooni lugemise vaevad kah!
Tegelikult polnudki väga paha laast... lühidus päästis. Oleks sellist teksti juba 5 lehekülge, siis oleks läbilugemisega (vähemasti minul) juba suuri raskusi...
Ausalt öeldes pole ma muidugi suurem asi säherduse loome hindaja, aga eelnevatest seisukohtadega võrreldes on minu hinnang seal kusagil Katzi ja Rauli vahepeal!
Tõesti täiesti huvitav asjandus! Synged kujundid poolpeidetud luulevormis... Kui lugema hakkasin, olin väheke pessimistlikult meelestatud, sest sellises esitusviisis on väga mitu libastumisvõimalust ja asi nõuab parajat lihvimist, enne kui lugeda kannatab. Lugedes leidsin kergendusega, et enamustest kraavidest oli kirjutaja eemale hoida mõistnud. Päämine kraav oleks valitud vormist väljalangemine, kuid asi kestis enamvähem yhtlaselt lõpuni, vahepeal ehk pidid riimid rytmi pysivusele ja mõtte kestvusele väheke lõivu maksma, kuid mitte just ylearu ja kui, siis piisavalt peidetult. Seda, et rytm oli pidev ja pagana hästi tunnetatud, oli lausa lust lugeda, syngetest hästimõõdetud vihjeid sisaldavatest kujunditest rääkimata. Jäi mulje, nagu toetuks asi mingile pöörasele myydisegule, germaanide libahuntide ja slaavide vereimejate syngele yhismoodustisele. See intrigeeris.
Huvitav lugemine igati.
Päris õudukas see just ei olnud, aga parajalt sünge küll. Meeleolu igatahes tekitas ja seda autor ilmselt sooviski. Omapärane kindlasti, midagi sarnast ei ole ammu lugenud.
Ega minagi midagi suurt öelda oska. Naljakas tekst! Heas mõttes. Rütmilised laused, parajalt hämar sisu, kui selline üldse olemas oli... aga kokkuvõttes tükki küljest ka ei võtnud. Sellise mõnusa kiiksuga positiivse emotsiooni andis. Aga eriliseks ulmeautoriks Kristina Elti nüüd küll lugeda ei julge.
Tjaa... kindlasti esimene sellelaadne jutt Algernonis. Tekst paistab omamoodi... voogavat. Hm. Ei oskagi
midagi ütelda, see lihtsalt üllatas.
Ei sobi neelamiseks, nagu näiteks
Phlebas, minu meelest peab rahulikult,
aeglaselt lugema, et sisu paremini
mõjule pääseks. Muidu... igati positiivne... ee... lugu :-)
|