Lumetuisk oli lakanud. Närviline tuul otsis hangedelt
veel meeleheitlikult pidepunkti, pillutas nõelteravaid
jääkristalle, mis pärast lühikest marulist
tantsu mõnikümmend meetrit eemal taas väsinult
maha langesid, aga jõudu ega hakkamist neis iilides enam
polnud. Taevas selgines.
Albert Jefferson tagus end veidralt konksu tõmmates
kätega paar korda vastu lumest lömastatud telgilage,
kuulis, kuidas paks, nätske kiht lartsatades eemale lendas
ning hakkas siis ägisedes magamiskotist välja ronima.
Väljaväänatud jalg tegi põrgulikku valu,
oli ilmselt ka tugevasti paistes, aga selle lähemaks
uurimiseks puudus praegu julgus. Ilmselt ka võimalus.
Ta polnud kaks ööd-päeva söönud.
Nüüd puges ta oma varjupaigast valla, uhas katelokki
kämmaldega lund, särtsis hulk aega priimusekuubikule
tuld külge peksta. Kui vesi lõpuks kahinal keema
läks, kukutas ta külmunud lihakillud patta ja otsis
seljakotist kompassi ning kaardi päevavalgele.
Ta oli juba Tsoonis, pidi olema. Suuna mahamärkimisega
polnud ta viimastel kordadel enam eksinud, alasti
mäemügarikud ilmusid ikka ettenähtud ajal
silmapiirile, astusid talle väärikalt vastu,
võtsid ta oma hoole alla ning juhatasid edasi -- sinna,
Tsooni keskmesse, Suure Kollase Kivi juurde, kus aeg ja ruum
üheks said, kus olevik tulevikku embas, kus minevik
hoolimatult unustati. Ning nendesamade mägede jalamil ta
praegu ju ometi istus, päris kindlasti.
Imelik, aga Jefferson ei olnud eales osanud kaotatut taga
leinata ega möödanikust kahju tunda. Ta lihtsalt tegi,
mida vajalikuks pidas, mõtles ette-, mitte tahapoole,
sõbrustas jõu, mitte Kiviga, aktsepteeris Maailma,
mitte Tsooni. Ta oli realist, oli seda alati olnud ega
näinud põhjust, miks pidanuks ta äkki oma
ellusuhtumist muutma -- kuigi just Kivi ning Tsoon tegelikult
vägagi tema ellusuhtumist kujundasid ...
Kuid ega möödanik ju kuhugi kadunudki, see oli
täiesti olemas. Minevik vajas vaid pidevat
ümberhindamist, rekonstrueerimist, ilmlõputut
salgamist, millega ta juba ammu harjunud oli ja mis talle enam
vähimatki peavalu ega hingepiina ei valmistanud. Tempora
mutantur, et nos mutamur in illis.
Kui inimene üldse kedagi siunata tahab, siunaku
iseennast, mitte maailma, mõtles Jefferson lurinal lahjat
leent lürpides. Kunagi pole sallitud neid, kes oma pea
määgivast lambakarjast kõrgemale upitavad, kes
mitte oma nina ette, vaid silmapiirile vahivad, kes
nägemisulatusest kaugemal, metsade ja mägede varjus
hoopis rammusamaid karjamaid oskavad aimata.
Ta mäletas veel hästi seda kihvtist viha, mis
Laborist lahkudes laviinina ta peale langes, viha, millega teda
hävitada ja uputada taheti, ning mäletas oma uhkust,
kui ta haisvast kõntsahunnikust viimaks ikkagi välja
suutis rabeleda.
Ta mäletas sellele väljarabelemisele järgnenud
tuhandeid katseid, mäletas neist esimest, viimast ja lausa
igaühte eraldi, mäletas arvutusi, mis pikkade aastate
vältel talt mõistuse tahtsid röövida,
mäletas mõnitamist ja naeruvääristamist.
Aga mäletas ka, kuidas sihile jõudes teda äkki
seletamatu rahu haaras ning tal järsku täiesti
ükskõik oli, kas kõik
ülejäänud lambad söönuks saavad
või sootuks nälga kõngevad. Ta polnud siis
enam isegi kättemaksu ihanud, kuigi see nii ränga
töö eest ilmselt kuninglikem tasu võinuks olla.
Ta teadis, mida omas ja sellest piisas täiesti.
Jefferson nühkis hangunud rasvakirmet sisaldava kateloki
lumega kuidagimoodi puhtaks, pakkis telgiräbala kokku,
kontrollis kompassiga veel kord suunda ning sättis end
minekule. Veel täna öösel tahtis ta Suure Kollase
Kivini jõuda, veel täna öösel. Minna oli
kõigest kümmekond miili, see vahemaa oli isegi halva
ilmaga hõlpsasti läbitav ja ilm polnud ju enam
sugugi halb, kaugel sellest.
Ning jalale sai veel toetuda, olgugi, et vahedad
valusähvatused end iga astutud sammuga aina sügavamale
ajju raiusid ...
***
Kui neljakümne seitsme aastane mees elus
kannapöörde teeb, peab tal selleks mõistagi
väga mõjuv põhjus olema. Jeffersonil oli --
tahtmine juba alates varasest noorusest niisugust
pööret teha. Ta rühkis kõik need
nelikümmend seitse aastat torme trotsides edasi
ainuüksi sellepärast, et ükskõik missuguse
verstaposti juurest täiesti teadlikult tagasi keerata,
peaaegu otsast alustada ja siis jälle end ümber
pöörata.
Ääretult raskeks kujunesid esimesed aastad
pärast Laborit. Tal polnud kemikaale, raha, seega vahendeid
ega võimalusi oma esialgu hullumeelseina näivate
mõtteidude aretamiseks, tal polnud teatud perioodidel,
nii absurdne, kui see ka tundub, isegi neidsamu hullumeelseid
mõtteidusid.
Kitsukesest üürikorterist tõsteti ta
välja, mahajäetud kõledasse katlamajja viidud
raamatud ning märkmed tassisid mingid anonüümsed
hulkurid minema, ta ise sai hullu koera käest pureda ning
oleks peaaegu hinge heitnud, aga rabeles end neist katsumustest
tohutu tahtejõuga kuidagimoodi siiski priiks ning hakkas
pärast esimese meeleheite vaibumist tööle.
Raskused olid Jeffersoni karastanud ning see sisendas usku kord
valitud tee uhkelt lõpuni käia. Või siis
hukkuda, mis ju samuti lõpuni minemist tähendas.
Kolme ja poole aasta pärast võis ta esimest korda
nentida, et seni tühisteks peetud tulemused kuidagi
süsteemi hakkavad sobituma, et neid saavutusi korrastades,
ümber paigutades ja mõnikord ka julmalt
elimineerides kusagilt valguskiir juba väga nõrgalt
vastu helgib.
Nagu ta hiljem teatud üllatusega taipas, oligi
kõige hullem olnud just süsteemi puudumine ning
niipea, kui ta sellest aru sai, muutus
töörügamine otsekohe tõeliseks naudinguks.
Jefferson unustas magamise ja söömise, kasvas
kõrvuni karvadesse, pesi end vaid siis, kui kehast leviv
ilge higihais juba hingamist kippus matma ega taibanud enam
ammu, kas õues on parajasti talv või suvi,
öö või päev, kas seal sajab vihma
või paistab päike.
Kulus veel peaaegu aasta, siis teadis ta viimaks, mida teada
tahtis -- Kollane Kivi on siin, selles maailmas, mida paljud
küllap täiesti põhjendatult irratsionaalseks
nimetavad, reaalselt olemas.
Napilt nelja kuu pärast müüs Jefferson maha
kõik, mida vähegi müüa sai -- kompsu
räbaldunud raamatuid, isalt päritud ja ammu seisma
jäänud hõbedast kaminakella, kägiseva
tooli, paar taldrikut, isegi pliiatsid ja tinti pritsiva sulepea
-- ,ostis saadud raha eest telgi ja lääpatallatud
vanad koeranahksed saapad ning sõitis
pöidlaküüdiga kaugeimasse polaarjoonetagusesse
külla, kuhu autoga ligi pääses.
Kümme päeva marssis ta seejärel palavikuga
heideldes ihuüksinda mööda ääretuna
tunduvat lagedat lumevälja, eksis paar korda lootusetult
teelt, sattus silmitsi näljase jääkaru ning
salakavalate jääpragudega, kuid jõudis hetkel,
kui lõikav külm juba mõistust näpistas,
lõpuks ikkagi Tsooni.
Et see tõesti Tsoon oli, selles ei kahelnud Jefferson
viivukski. Tema taskus õiget aega oodanud temporaator
vigises sisselülitamisel küll hädiselt, ent kogus
omaniku palavikus hõõguvale rinnale asetatult
aegamisi julgust juurde ja hakkas peagi eputavalt osutit
loopima. Iga sammuga muutus vigin üha valjemaks, osuti
suurushullustus näis aina kasvavat, minekusiht pidi
õige olema.
Suurt Kollast Kivi märkas Jefferson tookord vahetult
enne päikeseloojangut. Kivi lebas kuidagi kaitsetuna keset
lumevaba lagendikku, päikesekiired joonistasid ta
ümber kahvatusinise varjundiga oreooli ja isegi tuul
näis sest vaatepildist tummaks olevat jäänud.
Lagendikul ei kasvanud ainustki taime, õhus ei lennanud
ainustki lindu.
Temporaator oli oma jõuvarud ammendanud ning vaikis
delikaatselt.
Aeglaselt astus Jefferson Kivi poole. Sajandite jooksul aja
poolt näritud kaljujäänused krigisesid
kriiskavalt tema lagunenud saabaste all, aga see oli ka
kõik, mida inimkõrv kuulda suutis.
Ning siis hakkas tal äkki väljakannatamatult palav.
Ta nööpis oma räbaldunud kasuka lahti,
lükkas mütsi kuklasse, võttis koguni kindad
käest ja asetas need masinlikult, millelegi
mõtlemata, maapinnale. Tähtis oli vaid Kivi, Suur
Kollane Kivi, maailmal selle ümber polnud enam
vähimatki tähtsust, sest Kivi oligi nüüd
Maailm.
Lummatult laskus Jefferson põlvili, läbis
viimased jardid peaaegu roomates, toetas lõpuks pea vastu
kivi sooja laupa ning adus alles siis oma kehas toimuvaid
imelisi muutusi ...
***
Ta liipas läbi viimase kõrge tuisuvaalu, kukutas
end madalalt kaljunukilt alla ning märkas veel enne, kui
keha maad puudutas, et Kivi lebas täpselt seal, kus
kümmekond aastat tagasi. Või mida muud oli ta
õigupoolest oodanudki? Mida? Muutuvad ju vaid igaviku
hetked, mitte igavik ise ...
Jefferson ajas end ägisedes kätele ja vaatas
üle lagendiku rahulikult Kivi poole. Muidugi polnud temas
enam seda hasarti, seda vasikavaimustust, mis kunagi kõik
ta meeled oma ämblikuvõrku oli mässinud ja
temast kirglikult leegitseva monstrumi oli teinud.
Nüüd suhtus ta toimuvasse peaaegu apaatselt, koguni
teatud iseenesestmõistetavusega. Ta teadis, mida tahtis
ning võttis selle, mis õigusega temale kuulus,
maailm teda segama ei ulatunud ja tema salasuhet ei ohustanud.
Miks pidanuks ta siis närvitsema või iseenesele
naeruks armukade olema?
Tee üle lagendiku oli seekord siiski üllatavalt
vaevarikas. Jefferson masseeris päris mitu korda oma
ülespaistetanud jalga, tegi nappe puhkepause, ahmis vaevade
leevendamiseks ohtralt lund neelata, aga kui ta käsi
viimaks kollast basalti puudutas, teadis ta end ikkagi nii
läbi olevat, et kaotas teadvuse...
***
Hägune hommikuvalgus laotas oma koheva külma teki
üle mõõtmatu lumevälja, toppis
tekinurgad mäemügarike vahele ning märkas
äkki mustal lagendikul lamavat poisikest, kes liikumatult
Suurt Kollast Kivi embas. Nooruk oli küll liikumatu, aga
ilmselgelt veel elus. Tema katkisesse saapasse kängitsetud
parem jalg lebas väljasirutatult kiviklibul, vasak oli
konksu tõmbunud ning peitis end häbelikult suure
räpase kasukahõlma varju. Paar jardi eemal vedeles
nätsakas komps, mis arvatavasti rändaja varustust
peitis, lagendiku serval võis näha tuulest
laialipillutatud auklikku kindapaari.
Äkki poiss võpatas. Vaevaliselt toppis ta oma
külmamuhkudega kaetud käe taskusse, leidis sealt
pärast lõpmatuna tunduvat otsimist midagi
kellalaadset, tõstis selle jõudu pingutades silme
ette ja võpatas veel kord.
Albert Jefferson taipas, et Tsoonist
väljajõudmiseks polnud talle enam aega antud. Valust
röökiva jalaga suudaks ta end Kivist ainult eemale
lohistada, äärmisel juhul ehk lagendikult lumele
roomata, seal võib olla ka veidi-veidi jõudu
koguda, aga sellest meeleheitlikust ponnistusest ... poleks
tegelikult vähimatki kasu. Minutite, tundide ja aastate
tagasikerimise peatamiseks on vaja Tsoon seljataha jätta,
kümmekonna miili pikkune, ainsagi peatuseta kiirrännak
sooritada -- seda ta endale praeguses olukorras aga kahjuks
lubada ei võinud. Kahjuks? Või koguni
õnneks?
Oma tuldsülitavat jalga veidigi mugavamasse asendisse
kohendada püüdes kaotas Albert Jefferson uuesti
teadvuse...
***
Kõveriti kasukas lebav poiss muutus aina
väiksemaks, külmakartlikumaks ja hädisemaks.
Lõuna paiku hakkas ta valjusti nuuksuma, seejärel
häälekalt nutma. Pisarad külmusid lapse palgeil
otsekohe sätendavateks jääkristallideks, mida
kahvatu päike sulatada ei raatsinud ning kui hala
lõpuks vaibus, näis imiku jõud täiesti
raugenud olevat. Järjekindlalt kahanedes suutis ta
lõpuks ainult hädiselt vigiseda, siis veel vaid
nõrgalt rabeleda.
Kaua enne aega, mil beebi sihitult siputavaks spermatosoidiks
muutus, jõudis ta imetleda kusagilt kaugusest kostvat
lammaste kaeblikku määgimist, aga muidugi võis
see heli ka ainult kaduvikku kihutamisele eelnev meelepete
olla.
Õhtuks oli Albert Jefferson Suure Kollase Kivi
kõrvalt kadunud ja mitte keegi polnud võimeline
teda siia ilma enam tagasi aitama -- nii Alberti isa kui ema
olid ammuilma surnud, nende luudki Asheri süngevõitu
kalmistul arvatavasti tolmuks pudenenud.
Paari päeva pärast võttis tuulehoog
räbaldunud kasuka käevangu ning viis selle silmapiiri
taha jalutama, kindapaari jättis tuisk oma hooleks.
Suur Kollane Kivi vahtis igatsevalt silmapiiri, aga see oli
tühi nagu ikka.
|