Algernon
Arvustused jutule «Vastuvoolu» (Jüri Piirisild)
[ Jutt | Jutulabor: veebruar 2001 | Uued arvustused ]

07.05.2001 19:48:58 Taivo Rist

Mulle meeldis "Lõks" pisut enam, kuigi kumbki ei tundu suurem asi olevat. Peamise ütles Kairit ära: Arkadi Gaidar on sellest juba palju paremini kirjutanud. Jüri jutu iva seisneb vist ainult ütlemises: näete, on maailmas selline imekivi. Aga Gaidar võttis selle kiviga ka midagi ette, lisas väga hea filosoofilise plaani ja sai jutu missuguse!

Seda olen ma ennegi tähele pannud: kirjatsura on välja mõelnud mingisuguse veidra asja ning tutvustab seda lugejaile. Kogu jutt. Aga see ei tohiks olla kogu jutt! Ajalooline jutt ei ole lossi ja selle elanike kirjeldus, nagu seiklusjutt ei ole purjelaeva ja selle varustuse kirjeldus. Need on vahendid hea jutu saamiseks.

21.02.2001 10:37:13 Kairit

Oh ei, ei ole Strugatskid... Hoopis vene muinasjutt imettegevast kivist. Kes kivi mäele sikutab ja selle puruks lööb, saab oma elu uuesti alustada. Leidus poiss, kellel hakkas kahju ühest vanast mehest, ta otsustas suure töö ise ära teha ning sikutada kivi sinna, kuhu vaja... Kuid tema töö oli asjatu, sest vanamees ei purustanud kivi, vaid teadis oma elutarkuses, et uus elu poleks parem kui praegune. Ja kivi on alles tänaseni. Käesoleva loo autori versioon oli päris huvitav ja igatpidi mõnus lugeda. Kas on oodata ka "Punamütsikese" ja "Seitsme kitsetalle" ulmelisi variante?

18.02.2001 10:53:09 Anneli Palo

Päris ladus lugu. Väliselt isegi meenutas Strugatskeid, aga filosoofiline plaan jäi täiesti avamatuks. Kas meelega? Mina ei saanud mitte ühtki vihjet, miks Jefferson kivi otsis ja miks tahtis ta sinna tagasi. Mis oli tema võit? Ainult kivi puudutuse kaif? Mida hakkas ta peale võidetud noorusega? Jutu algust vaadates tundus, et ega tal seda nagunii polnudki, kõike hõlmas kivi kui eesmärk iseeneses.

15.02.2001 12:58:04 Akrobaat

Kui eelnevalt võrrledi lugu autori varasema "Lõksuga", siis ei oskagi muud lisada kui et mulle meeldis see siin rohkem.

Miks? Sest temaatika meeldib mulle rohkem. Aga häirivad mõned asjaolud: miks keemik (tundub et keemik, eks ju?) peaks hakkama otsima umbilicus mundi't? Las ta olla siis juba pigem ükskõik kes... Jah see labor nagu ei seostunud kogu ülejäänud jutuga.

Siis veel sellest, et tsoon ja tagurpidi vananemine meenutavad mulle pigem Simmonsit kui Vendi. See ei ole muidugi mingi etteheide -- kokkuvõttes polnud minu arvates lool häda midagi.

13.02.2001 17:55:17 Märt Laur

Kui rääkida emotsioonidest, siis jättis see jutt külmaks. Lugesin jutu kaks korda läbi, kuid ikka jäid nii sündmustik kui minategelase filosoofiasugemetega mõtisklused segaseks. Võib-olla on asi minus, võib-olla aga hoopis autoris, kes liiga vähe püüdis. Hüva.

Tsoon toob silme ette muidugi "Väljasõidu rohelisse", ning sellest punktist vaadates võib fantaseerida, et tegu on teatud laadi tribuudiga Strugatskitele, ning et loos kujutataksegi üht kuuest Tsoonist. Selline paralleelide tõmbamine on aga ette nurjumisele määratud, kui teksti pisutki rohkem süveneda.

Häiris lauseehitus, mida oma hakituses võiks nimetada lausa verbaalseks arütmiaks. Ei, ma ei oota riimitud värsse, küll aga mõningast sujuvust. Praegune tekst on tõepoolest liiga katkendlik...

Kokkuvõttes pean antud juttu "Lõksuga" võrreldes tagasiminekuks, ehkki lootusetuks juhtumiks ei saa autorit veel klassifitseerida. Rohkem tööd edasiste juttude kallal, rohkem värske pilguga vaatamist kirjapandule -- ja kes teab, ehk sünnib isegi midagi toredat!

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies