06.02.2001 |
Elläi Tuulepäälse
Hüpe üle draakoni silma |
Arvustused |
Talle pakuti õhtuoodet ülikooli söökla
tagaruumis. Siiski mitte päris keskel, tähtsate
õpetlaste juures, vaid seina ääres, kus istusid
raamatukogutöötajad ja muud teenistujad. Pealegi oli
see kerge eine, pani Zen tähele, üles soojendatud
pajaroog valge leiva ja õllega. Samal ajal pakuti
keskmise pika laua ääres täidetud parti.
Söödi vaikuses. Vanim õpetlastest,
hallihabemeline auväärsus, sikutas iga paari
suutäie järel parrakarvu või pühkis ta
sinna oma sõrmi. Zenil ei sobinud liiga tihti üle
õla kiigata, et ühe või teise variandi kasuks
otsustada. Otse tema ees seinal ilutses roheline hallituslaik.
Pikapeale hakkas ka toit hallituse järele maitsema, kuigi
kõht... Jah, paar päeva söömata, ei
tähenda võlurile mitte midagi. Peaasi, et päike
paistab, et allikas juhtub läheduses olema ja kõik
see rahvas, kes maailmas elab, annetab suuremeelselt suurema osa
oma ninaesisest igale ettejuhtuvale võlurile! Zen itsitas
omaette. Tema kõhumure oli sama naeruväärne,
kui tema nimi.
«Mis on maailma tuum?» oli kunagi küsinud
Tuuletaat, Zeni esimene ja viimane tõeline
õpetaja, ilmamaa vingeim võlur, korraga
kolmekümne õpilase hoolekandja ja üle draakoni
silma hüppaja. Zenil, õigemini Möh-Möhil,
nagu teda tookord hüüti, ei olnud raamatust
õppida antud tsitaat meeles ja nii ta siis mõhises
tükk aega, enne kui esimesed ette juhtuvad sõnad
suhu sai: «Udune ilm.»
Tuuletaat oli ennast kahekorra naernud, siis vaikselt
tõesti uduseks osutunud ilma vaadanud, siis veel natuke
naernud ja Möh-Möhile tunnustavalt õlale
patsutanud.
«Saagu su nimeks Zen,» oli ta öelnud.
«Ära pane pahaks, aga mingil moel hakkab suur hulk
inimesi tulevikus sama tarku vastuseid andma sama rumalatele
küsimustele, kui mina siin esitada tavatsen. Ja siis saab
sinu nimi kuulsaks, muidugi mitte sinu järgi, aga
ometigi...heh-heh-heh.»
Heh-heh-heh...köh-köh-köh, püüdis
Zen talle suunatud pilkusid eemale peletada. Kõik
õpetlased keskmisest lauast, seinaäärne rahvas
ja suure saali ukse lähedal istuvad õpilased
vaatasid tema poole. Pahakspanevalt muidugi, sest viimase paari
nädala jooksul raamatukogus toime pandud neli, Zeni arvates
viis salapärast mõrva, olid kogukonnamelule kriipsu
peale tõmmanud. Võlur kraapsas oma kausi
põhjast viimased oapudemed, pühkis suu
taskurätikusse, mis oli üldiselt haruldane ja peen
liigutus, viskas jalad üle pika pingi ning läks
rahulike pikkade sammudega sööklaruumist
välja.
Jalutamiseks mõeldud siseõuel ja seda
palistavas sammaskäigus juteldi tasandatud
häälel. Õpilased hoidsid trobikondadesse, isegi
korrapidaja oli enda juurde paar tugevamat selli seltsiks
võtnud. Lillepeenardel oli umbrohi kitkumata. Zen toppis
pika kuue hõlmad vöö vahele ja laskus sillutise
veerel põlvili.
«Maa jõudu annab,» ütles ta vaikselt,
aga nii, et lähedusesolija kuulsid ning surus sõrmed
mulda. Lible lible järel tõmbas ta lillevarte vahelt
heinaebemeid ja toekamaid ebasoovitavaid juurikaid. Varsti
ilutses tema kõrval kiviplaadil väike
määrdunudroheline hunnik, mille ühe
õpilase hoolas käsi prügikorvi tõstis,
nagu ka kõik teised hunnikud, mis samal ajal kogu
peenraperve ulatuses küürutavate selgade vahele
tekkida jõudsid.
«Vesi jõudu annab,» sõnas Zen seinal
asuva veesüliti juures käsi puhastades ja juba jooksid
nooremad õpilased, kastekannud käes, mööda
õue, kusjuures ülevalt, teise korruse
tüdrukuterõdult plartsatasid alla täpselt
sihitud pabertaskud. Zen hiilis raamatukokku viivasse koridori
ja kadus enne, kui keegi märkas teda märjaks teha.
Tuli ja vesi, liigne soojus või liigne niiskus olid
raamatukogus lubamatud.
Lõpeks polnud see tema ülikool. Tuuletaadi
akadeemia oli olnud rohkem suure talu moodi: raamatud ühes
aidas, rõivad teises, erialaharjutusteks
põllupealne ja mäed. Ei kivimüüre ega
linnatuvide mustust. Lõpeks ei õpetatud selles
ülikoolis siin võluteadust, aga sortsluse
järele haises ometi päevateekonna peale ette. Neli
veristamist ja üks kadumine pidid nüüd Zenile
kukrutäie hõbedat sisse tooma. Kulda mitte, sest
ülikooli ametlik eelarve ei lubanud, pealegi võis
võlur asja lahendamisel rohkem kahju kui kasu tuua.
Lõppkokkuvõtteks oli Zenil ka halb kuulsus.
Oi-oi, mis viguri pärast see noorus nüüd
meelde tulema hakkas. On's lõpp siis juba nii
lähedal? Üks päev, üks tund, üks
hetk korraga ja ei mingit kahetsust! See oli Zeni
põhiliseks hüüdlauseks olnud igal hommikul ja
enam-vähem igal õhtul. Ta võis
aluspüksidki kerjusele ära anda, aga kõht...
Temakene lurtsus ja urises alalõpmata suurema
lõunasöögi järele. Zen hoidis end vormis
ja võis ettejuhtuva tigeda eliitpalgasõduri
ühe löögiga siruli panna. Ta oli veidi üle
keskmise kasvu pikk, ilma rasvavoltideta, peale sauna oli kena
oma peegelpildile tere öelda ja ega vanuski kuskilt otsast
ninna kargama ei tükkinud. Aga elatud oli juba küll ja
küll ning draakoni silma, millest üle hüpata, ei
paistund ega paistnud. Tuuletaat oli selle tükiga hakkama
saanud, tema õpilastest Zeni teada mitte ükski.
Veel.
Öäk! Muidugi olid enesehaletsushood
naeruväärsed, kuid ta lasi neil endast mõnuga
üle uhada, sest tõsine keskendunud ilme sobis talle
paremini -- rasked laud pooleldi silmi katmas, õhuke nina
natuke allapoole sorgus, kitsaste huultega suu tugeva
lõua kohal täpselt kõige harmoonilisemate
proportsioonideni kahandatud. Naeratades tekkis Zeni
põskedele müriaadide kaupa vertikaalseid kortsukesi,
noh ja siis nägi ta välja rohkem omaealisem kui
tavaliselt. Igatahes meeldis talle välja näidata, et
ta oma välimust tähtsaks peab; tegelikult ei hoolinud
ta sellest üldse.
Koridori mööda edasi astudes tasandas Zen sammud
hääletuks, kogus juuksed kuklasõlme ja kinnitas
need paari hõbedase soengunõelaga.
Kuuehõlmad jäid vöövahele. Raamatukogu
kahepoolse ukse ees murdis ta lahti kohaliku vahiülema
paigaldatud vahapitseri ning sisenes ruumi. Tema selja taga,
väljaspool ust jäänud pitser taastus, kuid juba
uue, mõjusama jäljendiga. Ükskõik, kes
oleks seda keerulist kujundit näinud või puutunud,
silmapilgu jooksul oleks talle selge olnud, et antud pitseri
murdmisega kaasnevad nähtused tervisele kasuks ei tule.
Esimesest pilgust raamatutega asustatud saalile piisas, et
mõista, miks suust suhu levivad kuuldused selle
ülikooli ülikõrgest õppemaksust
tõeks võisid osutuda. Saali täitis
päevavalgus, mis langes riiulitele neljast,
põrandast laeni ehk läbi kolme seinaäärse
terrassi ulatuva hämmastavalt laia akna.
Sissepääs raamatukogutorni asus kagus, merevaated
avanesid lõuna- ja läänepoolsetest akendest,
all-linn paistis põhjasuunast ja kesklinnakuplid ida-
aknast. Mäeküljele ehitatud ülikooli eenduvas
osas paiknev torn oli valgustatud nii kuiva- kui vihmaperioodi
päevaaegadel. Tuhanded õhukestest
mäekristalliliistakutest peopesa suurused ruudud olid
kindlasti maksma läinud hiigelvaranduse, võib-olla
oli ülikool ikka veel kaevandustele ja
töökodadele võlgu. See-eest ei pidanud
ükski õpilane peale kooli lõpetamist
nägemispuudulikkuse all kannatama.
Kivipõrandat silmitsedes jõudis Zen
järeldusele, et ruumi köeti altpoolt. Õhk oli
kuiv, tühjad korvid tõstukikettide otsas
kõikusid vaevumärgatavates tõusuvooludes.
Ristikujuliselt akende suunas asetsevate kivilaudade read seisid
lagedatena merepoole vajuva päikese punakas valguses. Aknad
köitsid võluri tähelepanu muuski peale
külluslikkuse -- need polnud kindlustamata. Vaat siis,
kustkohast sortsi hais üle linna käib,
mõtles Zen, kui sisesilmaga kristallpindu katvat
diletantlikku väemustrit vaatles. Aknad olid nii seest kui
väljastpoolt kaitstud kõikvõimalike kukkuvate
ja lendavate elus ja elutute objektide vastu, tormituule ja rahe
eest. Peale oli pandud lokaalne tolmutõrje loitsuga
vangistatud pisivaimu näol. Too oli aga kurt-tumm, poolpime
ja alaarenenud kontaktivõimetu mõistusega, seega
mõrvauurimises täiesti kasutu. Seinu ja ust kaitses
vaikusemüüri loits. Mis sees toimus, ei kostnud
välja, ülikoolimelu ei ulatunud raamatukokku.
Zen istus lähima laua äärde ja meenutas
toimikut, mida tal rektori kabinetis pealiskaudselt ja vargsi
lehitseda oli õnnestunud. Üle kuu aja tagasi kadus
ülikooli territooriumilt jäljetult ja teadmata suunas
inimene, keda Zen varasemast ajast tundis, kartograaf Cerim.
Seda ekstsentrilist vanameest pidas võlur arukaks ja
külmavereliseks, hea ohutajuga pujääniks, kes
igale ettejuhtuvale pätile alla ei vandunud. Cerim kadus
ilma toidu- ja rahavaruta, tema pangaarve oli vahiülema
andmetel puutumata, pealegi poleks kohusetundlikuks inimeseks
peetud kartograaf ette teatamata pikemaid reise ette
võtnud. Niisiis viitasid kõik asjaolud
kõrvaliste jõudude sekkumisele.
Kui Cerimi kadumine ei äratanud veel erilist
tähelepanu, ülikoolilinnakus juhtub ju üht-teist-
kolmandat iga päev, siis noore, kuritegeliku taustata
üliõpilase kohutav surm lõhkikiskumise
läbi enam-vähem avalikult kasutatavas raamatukogus,
kolmteist päeva enne Zeni kutsumist, pani asjast teadlikuks
saanud asjapulgad mõtlema küll. Esialgu polnud neid
teadjaid kuigi palju, sest laiba avastas rektor oma
varahommikusel jalutuskäigul. Ruum koristati kondi- ja
verejääkidest, kutsuti vahiülem ning algatati
salastatud uurimine. Esimesest pilgust lahkamisaruandele
(või mis lahkamist seal enam vaja läkski) piisas, et
tuvastada ebainimliku ehk siis eriti maniakaalse faktori osalus.
Oletati rändkoletise külaskäiku, kammiti
läbi linnaurkad, avastati üks väiksemate
gabariitidega peldikuõgardlane ja loeti juhtum
lahendatuks. Küsimusele, mida tegi solgielukas
kanalisatsioonita raamatukogus?, vastata ei vaevutud. Kolme
järgmist, mõnepäevaste vahedega ja isegi mitte
öist tapmist enam varjata ei õnnestunud. Kaks
linnavahti ja koristaja leidsid samasuguse lõpu kui
üliõpilane. Koristaja tapeti lõunavaheajal
oma ülesannete täitmisel. Peale seda otsustas kooli
juhtkond ööpäevaringse valve väljapaneku
kasuks, mille tagajärjel hukkusid õhtusel ajal
kahekesi vahti pidanud palgasõdurid. Raamatukogu suleti
kõigile külastajatele, olgu vajadus teadmiste
järele kuitahes kiireloomuline, ja kutsuti kohale esimene
ettejuhtuv võlur.
Esimene ettejuhtuv... Zen pidas juhustest lugu. Üle
draakoni silma hüppamine on keeruline asi ja eeldab
äärmist tundlikust igasuguste juhuste suhtes. Zeni
puhul kippus see pikapeale paraja paranoia
mõõtmeid välja andma, aga ta leppis
olukorraga. Parem olla veidrik kui saada üheks neist
paljudest «maailmavalitsejatest», kes saja, paarisaja,
tuhande aasta möödudes vanadusnõtrusest
tudisevana ja kellegi lähedase sugulase noahoopide alla
tuigerdades hüüab: Ka sina, p...!
Tagasi raamatukokku. Zen hõõrus nüril
pilgul sõrmega lauaplaati ja püüdis
mõtteid koondada. Kõht korises. Toimiku
põhjal otsustades oli tegu hirmu tagajärjel
tekkivast energiast toituva vampiiriga. Elusalt lõhki
kistav inimene kardab, kardab meeletult ning loodab viimse
hetkeni pääseda, eriti kui teda tapetakse avalikus
kohas, kus abi käepärast peaks olema. Mida rohkem
hirmu, seda magusam pidusöök. Kuid kus see elukas
võis end siin peita? Torn oli lage, riiulid katsid
küll seinu, kuid vaevalt nende taga mõni salaruum
peitus. Polnud nurgataguseid, ka valgeks krohvitud
võlvlaega paistis kõik korras olevat.
Hüpokaust? Seal võis juba midagi olla. Zen
tõusis pingilt ja hakkas süstemaatiliselt
saapapäkaga põrandaplaate läbi koputama.
Kuumaõhutorustik kulges labürindina üle terve
tornipõhja. Võluri sisesilm tabas roti- ja
putukatõrje mustrid, mis olid ilmselgelt tehtud sama
käekirjaga kui akende kaitse. Tasapisi hakkas ta pahaseks
saama -- loomulikult peab iga suurem asutus enda juures
mõnd teadjamat tegelast, kuid tavalistelt tulevad nood
tegelinskid võluri ilmudes kohe esile ja uhkustavad oma
olemasolevate või õigemini olematute
saavutustega.
Cerim? Jah, tema võis nende joonistega hakkama saada,
kuid küsida polnud kelleltki. Oli ta üritanud
vampiirist jagu saada ja hukkunud? Oli ta oma jõudu
õigesti hinnanud ja lihtsalt jalga lasknud, et rektor,
kes kindlasti tema harrastustest teadlik oli, teda surma ei
saadaks? Kah võimalik...
Järjekordne plaat, mida Zen puudutas lendas üles ja
paiskas võluri seljaga vastu laudu. Kiiresti viis Zen oma
teadvuse tasandile, millel ta võidelda tavatses. Tema
keha muutus hõredamaks, seega elastsemaks ja
löögikindlamaks, ristluid tabanud valu kadus
momentaalselt. Tume tomp, mis põranda alt üles oli
hüpanud, kõikus nüüd lae all
tõstukikorvi küljes.
See põrnitses oma suurte pupillideta
silmavalgetega seda, mis oli hetk tagasi olnud Zen. Kumbki
polnud inimene, enam. See, keda võis ikkagi veel
Zeniks nimetad, sööstis teisele järele. Tema
tugevate küünistega käed haarasid vampiiri
järele tabades vaid korvipunutist, mis rebenes ja
võluril tuli laskuda. Poolel teel alla sai ta kaks hoopi
vastu lõugu ja küünisekriimu üle rinna.
Vastane oli kas üllatavalt kiire reaktsiooniga või
võluriga juba varem kohtunud. Zen otsustas käigult
teise võimaluse kasuks, kui tal põrandal maadeldes
mitu korda oma haistmisorganit olevuse lõugade vahelt
päästa tuli. Vampiir rohkem mängis, kui
võitles. Aga Zenil oli tõsi taga. Ta surus
küüned vastase ribide vahele, haaras neist ja asus
olevust vastu põrandad materdama, ikka vasakule ja
paremale, vasakule ja paremale. Vampiir kriiskas irvitades, valu
ta nähtavasti ei tundnud. Zen viskas ta vastu lähimat
akent, nii poolele kõrgusele. Lidsinal alla vajudes
jättis vampiir merevaatele ligase pintslitõmbe. Siis
vahtisid nad tõtt.
«Cerim, mida sa ometi teinud oled?» kähises
Zen. Näojooned polnud enam tuttavad, õigemini
koonujooned, aga miski seal sügaval, energiakeha
koonduvates kiududes meenutas talle Cerimi. Olend liipas
lähemale ja seadis end ühele laudadest kükitama,
piisavalt ohutusse kaugusesse, kui Zeni puhul üldse ohutut
kaugust eksisteeris.
«Ma tahan...tahtsin elada, elada sama kaua kui
sina...» teatas endine kartograaf hoolikalt sõnu
hääldades, mis tema kõriehituse juures
kõvasti vaeva nõudis.
«Saa ometi aru, ma ei ela igavesti,»
püüdis võlur selgitada.
«Ärh õienda! Ärh määri meie
haridusvahet mulle nina alla! Milleks ma võimeline olin,
sellega sain hakkama, ja nüüd ei takista mind enam
miski igavesti elamast. Õh, toitumisharjumused...noh...
on ainult teistsuguseth...»
«Veel pole hilja, Cerim. Sul pruugib vaid tahta
inimeseks tagasi saada! Ma aitan sind. Igavesti elada,
tähendab olla VABA, tähendab HÜPATA ÜLE
DRAAKONI SILMA! Ja see tähendab, OLLA INIMENE!»
käis võlur peale. Cerim-vampiir vangutas nukralt
pead.
«Sind ja sinu draakonit...» ilkus ta.
«Ärh aja mulle oma möga. Mina õnge ei
lähhe! Kui ole sõber, oia eemale,
tsõkh...»
Zen tema sõnu enam ei kuulanud. Aegamööda
sirutas ta oma käed, nüüd juba jälle
käed, mitte küünised, ette, Cerimi poole. Vampiir
röögatas ja üritas laudade vahel pelgupaika
leida. Tema peidupaika kaitsev plaat oli oma kohale tagasi
langenud ning sellel ilutses täies hiilguses igale silmale
nähtav keelumärk. Riiulitesse klammerdudes üritas
olevus võluri jõule vastu hakata, kuid
tõmbas endale ainult hunniku kirjarulle ja köiteid
kaela. Kummalisi rohelisi pisaraid nuttes tardus ta
lõpuks keset seda segadikku paigale ja tõstis
pilgu. See oli kaitsetu vanainimese pilk. Hägused hallid
silmad vaatasid kohkunult võlurit, kes keskendunul oma
kätetööd imetles. Raamatute vahel istus
kõige tavalisem kõhn vanamehenäss.
«Ole sa neetud!» sisistas Cerim läbi
hõredate hammaste. Siis põrkus Zen eemale --
õbluke inimkeha kattus silmapilgu jooksul helendav
pragudevõrgustikuga. Võlur proovis veel midagi
päästa, kuid oli juba hilja. Liig kiire moondumine
vampiirist inimeseks lahutas koost miljonid energianiidid, mis
elusolendist elusolendi tegid. Cerim lagunes tema silme all
põlevateks kildudeks, mis mööda ruumi laiali
paiskusid.
RAAMATUD! Raamatud põlesid: põrandal,
riiulis... Zeni laup kattus külma higiga, kui ta kustutus-
ja taastusloitse lausus. Lendlevad paberi- ja
papüüruseribad põlesid, kustusid ja koondusid
pea-aegu üheaegselt. Kuid põrandale jäi ikkagi
paar hunnikukest tuhka...ning Zen mõistis, et...
...ta seda ülikooli ei hävita. Mis, sest, et
tänusõnade asemel kaks tursket korrapidajat ta
kiirkõnnil majast välja talutasid ja uksest
välja viskasid. Lõpeks õnnestus tal ikkagi
jalgele jääda. Lõpeks oleks ta kogu linna
võinud ära hävitada ja kõik
linnaelanikud vampiirideks muuta. Hõbedakukrust
võis ta ainult und näha -- päästmatult
hävinud köiteid kinni maksta tal ei palutud, hea
seegi.
Kõht korises nõudlikult. Läbi õhu
ja eetri kõlas pasunahääl, mida suutsid kuulda
vaid kõrgema järgu tegijad. Ja Zen oli
kõrgema järgu tegija. Valdjas Herkel oli hädas
ja puhus oma võlutoru. Juba märkas Zen kahte sinist
lendtähte Herkeli valduste suunas üle taeva lendamas.
Nojah, kes ees see mees, aga tema on neist
võlurihakatistest kiirem, pealegi on kuningal
suurepärane kokk. Ülikooli rappuma paneva
kõuemürinaga tõusis Zen, taevasse teiste
tähtede hulka. Lõpeks oli see eelharjutus
hüppamaks üle draakoni silma.
*
Ta võttis hoo maha vahetult enne
kindlusemüüri. Aken oli kitsuke, avatud nikerdistega
luugi ja õrna raudpitsilise vitraažiga. Zen
klammerdus ähkides luugi ülemise ääre
külge ja tõukas end kõikuma. Hetk hiljem, kui
ta läbi aknaruutude lendas, kostus tema selja tagant,
valdjalossi esimeselt sisehoovilt kaks plartsatust. Kilde
riietelt maha raputades ja püüdest end
vitraažijäänukite otsas mitte veristada,
küünitas ta alla vaatama. Hoovi sillutisel kobrutas
kaks amorfset hunnikut, mis üritasid kuidagimoodi inimkuju
võtta. Need tüübid oli Zen möödumisel
otse õhust maha võtnud. Valitseja märguandel
alanud võlurite võidujooksudes polnud noorematel
sellidel piisavalt kogemusi, nad langesid kergelt igasugu
võrkudesse, lõksudesse, hundiaukudesse,
püünisraudadesse... Ja Zen oli meister nihukesi asju
käisest poetama. Kes ees, see mees -- kes ees, see saab
ülesande, lahendab selle ja sööb kõhu
täis. Ja valdjas Herkel oli helde võimukandja -- kui
ta oma võlupasunat juba kord puhus ja ülesande
välja kuulutas, siis selle täitja vastu näitas ta
alati üles peaaegu piiramatut suuremeelsust.
Rõhutatud olgu siinjuures sõna
«peaaegu».
Kantsi köök jäi paremat kätt, seda tundis
ta nina järgi, koridori vasak ots näis suunduvat
kuhugi ametiruumi. Kahetsevalt niutsatades sörkis
võlur kurakätt paistva kitsukese valgustriibu poole.
Kui ta õigesti mäletas, tuli läbida maksuameti
kontor, siis teise sisehoovi ringkäik ja lõpuks
vastuvõtusaali ees paiknevad julgeoleku- ja
registreerimistoad. Läbi seinte oleks muidugi lihtsam
olnud, kuid ettevaatuse mõttes oleks ju ometi üks
kord mõistlik inimese moodi käituda. Ta mäletas
veel liiga hästi seda 57 aasta tagust juhtumit, kui ta pidi
viis tundi seina sees istuma -- joomata, söömata,
hingamata, kakamata... Sentimentaalsuse ajel tähistas Zen
selle sündmuse kõiki aastapäevi sisikonna
kapitaalse puhastamise ja paastuga.
Julgeolekukontrollis lõi ta teelt välja veel
ühe üritaja, paljalt käeseljalöögiga
vastu kaela. Vastuvõtusaalis, päris pika kirju vaiba
alguses, mis troonini viis, möödus ta mingist
ähmasest, musta ja kulda riietatud, samuti ülimalt
kiirustavast tegelasest, kuid ei pööranud talle enam
mingit tähelepanu. Sel lihtsal põhjusel, et tal olid
silmnähtavalt pikemad jalad kui tollele teisel. Poole vaiba
peal tundis ta, et midagi on korrast ära. Troonini viiv tee
oli inimtühi, aga just kõige ebasobivamas kohas --
seal, kuhu ta tahtis järgmisel sammul jala maha toetada --
ilutses vaibamustriga ühtesulav kollane virvenduslaik.
Kes? jõudis ta mõelda vahetult enne laigule
astumist.
Blätaki! Hoopis teine aeg-ruum rullis ennast Zeni ees
lahti ja ümber. Pilt pildi järel jooksid tema
nägemisvälja eest mööda lugematud
nägemused kellegi tuntud tundmatu elust kusagil maailmade
rägastikus. Ta teadis, et ainus võimalus
pääseda kindlana näivast surmast, on haarata
mõni neist piltidest ja siseneda sellesse. Ja mitte
ükskõik milline. Vaja oli hüpata
sündmusesse, mille kaudu võiks pääseda
tagasi jooksvate piltide maailma ja naasta selle kaudu Herkeli
troonisaali. Laseks ta piltidel joosta oma elusündmuste
ülevaate lõpuni, tabaks teda paratamatu surm, ringi
minnes oli veel võimalus lõksu hoopi pehmendada,
kõrvale juhtida. Ja kui paljuke neid
silmusevõimalusi tema elus siis üleüldse oli
olnud! Zen nägi lähenemas halli vihmalaama...
*
Valas nagu oavarrest. Möh-Möh sättis
härjaikke väheke mugavamini üle õlgade ja
rühkis mullitavas poris edasi. Põllud polnud
hästi kindlustatud, riisiterrassidelt voolas vihmavesi
kraavidesüsteemist mööda, teedele. Nirkole, kes
vanemale poisile järgnes, ulatus pori mõnes kohas
hargivaheni.
«Aita mind vällä!» kisas Nirko, kes oli
jälle sügavamale sisse vajunud. Ta vehkis kätega
ning tegi igasugu taevajõudude ja jumalate suunas
alandavaid ja solvavaid žeste. Zen viskas talle ohjad,
millesse Nirko suure õhinaga klammerdus. Kõige
suurema tirimisponnistuse ajal kuulsid nad häält.
Vihmapladina ja kauge kõuemürina taustal kajas
põldude vahel lapse nutt. Titt kisas
südantlõhestavalt, kusagil väga
lähedal.
«Tuu om vaim,» otsustas Nirko ja vingerdas
poriaugust välja kindlamale pinnale. Zen püsis paigal
ja üritas kuulatada. Ta raputas pead ja vaatas otsivalt
ringi.
«Jäta järgi! Tuu om vaim, uputab meid viil
põllu pähle ärä!» oli Nirko kindel.
Tal plagisesid hambad samavõrra külmast kui
hirmust.
«Kõrsmaal...talus noh...eila...tiat ju
küll...väh?» pomises Möh-Möh hammaste
vahelt enda kohta üllatavalt pika lause. Kõrsmaa
peremehe noorimal naisel oli laps sündinud, päevase
künni ajal põlluserval. See ei olnud loodetud poeg,
vaid väike nigel tüdrukunääps.
«Olgu tuu Kõrsmaa titt vai vaim, a mina ei
putu,» teatas Nirko enne, kui uue sammuga jälle sisse
vajus. Paremalt üle terrassiservalt paiskus poistele
pahinal peale uus mudavoog, õnneks mitte surmav -- nad
klammerdusid teineteise külge, Möh-Möh lasi
härjaikkel sogadikku vajuda ja tassis sõbra seljas
peahoovusest välja. Just siis ujus nende ette vinguv pamp,
samasuguse kollakaspruuni porikihiga üleni kaetud nagu nad
ise. Möh-Möh haaras tollegi kaenlasse. Nirko nuttis,
titt vääksus käheda häälega, Möh-
Möh tänas mõttes jumalaid, et tal kõrvad
piisavalt prahti ja vett täis olid.
Öö oli peale tulemas, aga nemad vähkresid veel
põlluvaheteel, maakividega sillutatud rada, mis viis
väikese kaljul kindlustatud kantsini, tundus lõpmata
kaugele jäävat. Vanema poisi jalad olid
väsimusest järele andmas, kui nad kantsi
põllumajandushoonete taga kindlale pinnale
jõudsid. Nagu jumalate irvitus, tekkis taevasse, otse
peakohale heledam viirg ja padu hõrenes kerge
tibutamiseni, kuid taamal jõeorus kogunesid juba uued,
sünkmustad pilved, lõi välku ja kõmistas
vaikselt.
Hooajatööliste onn, mille juurde nad peale
hõredast aiast läbi pugemist jõudsid, oli
tühi -- katus lasi läbi ja kogu seltskond oli
arvatavasti juba vihma hakul aitade juurde pagenud. Kusagilt
sellest suunast kostus ka tsitritininat ja joobnute
lauluüminat.
See oli olnud halb päev. Härg oli õhtupoolel
keset põldu lõpnud, selle eest ootas poisse
niikuinii piitsutamine. Raske härjaike vedeles
nüüd mudakihi alla maetuna -- polnud teada, kas nad
aastapalgast midagigi kätte saavad.
Möh-Möh ja Nirko olid kohalike vaeste priitalunike
lapsed; orjaks polnud neid müüdud, hea seegi, aga ega
nende elu sunnitööliste elust eriti ei erinenud. Nirko
oli umbes kümme aastat vana, harukordselt ilus laps.
Suurema osa tema näost näisid moodustavat tohutusuured
ebamaiselt säravad mustad silmad. Ta määris end
lehmasitaga, ei käinud ujumas ja kakles vahetevahel ainult
seepärast, et näkku sinikaid saada. Väljavaade
mõne rikka mehe juures veinikallaja elu elada tundus
alandav, ta valis põllutöö seniks, kuni habe
kasvama hakkab. Liigne uhkus muidugi, aga enamus tuttavaid
imetles lapse tahteavaldust. Kas sellistel üldse habet
tuleb kunagi...mõtles Möh-Möh.
Möh-Möhil oli vist viisteist täis, aga kes
tema sünniaega ikka nii väga mäletas. Suurt kasvu
ja mõistuselt väheke opakas, nii oli ta siiani pea
alati mingit tööd leidnud. Kas just opakas,
võib-olla targu külanarrike ehk ega loll rumal
ole. Nüüd üritas ta vastsündinut pehme
niiske taimelehega puhtamaks hõõruda.
«Naane jättis ta põllule, et vast upub sinna
ärä,» ütles end sõbra külje
vastu surunud Nirko ja sirutas käe porikorpas paklase
riidepalaka järele, mille too lapse ümbert maha oli
kerinud. Ei olnud see Kõrsmaa tita midagi nii niru, nagu
oli sosistatud, ainult näljane. Möh-Möh kiskus
riiskottide kuhila keskmisest kihist kuivemaid räbalaid
kõigi kolme jaoks. Poisid koorisid ennast paljaks ja
tõmbasid ülemistest nurkadest kokkusõlmitud
kotid ümber kere, tita sai üksmeelse otsuse
tagajärjel kõige puhtama, tervema ja kuivema.
Toimingu otsusekindlus ehmatas nad lõpuks ära. Laps
oli Nirko süles ning näis, et tollel pole selle vastu
mitte midagi. Ning äkki polnud maailmas enam midagi
tähtsamat, kui see laps.
«Ta piaks nüit tegelt juba surnd olema,»
arutas noorem poiss titat kiigutades. «Mesperast ta iki
viil elap? Vai on tegelt iki vaim?»
Möh-Möh ei vastanud, ta mõtles,
silmnähtavalt. Ta kratsis oma täihammustusi, niheles
niisketel õlgedel.
«Vana ... kits ... hall...» pomises ta ja osutas
lõuaga üle parema õla kuhugi hõreda
onniseina taha.
«Mina ei lähhe! Ei-ei-ei-ei-ei!!!»
protesteeris Nirko.
«Sina mahut läbi.»
Täpsemalt, läbi laudaseina seina kangutatud prao.
Muidugi mahtus Nirko sealt läbi, asi polnud selles. Vana
hall kits külitas täpselt prao juures, piima jagus tal
ohtrasti ja poisid kasutasid tema teeneid nii tihti kui
võimalik. Asi oli laudavardjas, koledas suures vanamehes,
kes ei võtnud tilkagi viina ja suhtus oma kohustustesse
hoolikamalt kui tohtinuks. Isandate tagant varastatud piima eest
tuli talle maksta, aga raha poistel ei olnud.
«Ma ... ma ... tin-tin-t...» üritas Möh-
Möh oma plaani selgitada.
«Midä sa tingit? Minu tagumiku piale, jäh?!
Vat ei lähä läbi tuu asi sul...»
«Ma-a tingin, sa-a tuu aig tuut piima
ärh!»
Samal hetkel lõi välk jõe ääres
puusse või kivvi. Hirm, mis vahepeal oli järgi
andnud, tuli tagasi. Härg, ike, laps, uputus, lähenev
kõu -- see oli liig, mis liig. Ometi olid mõlemad
valmis tite eest kasvõi surma minema. Mis ime
läbi see sinine konn mid ära võlus,
mõtles Möh-Möh.
Piimavajadus kasvas iga silmapilguga, neil kõigil
kolmel. Sõnagi lausumata puges Möh-Möh onnist
välja, Nirko tema kannul. Nad jooksid perastikku aitade
tagumisi seinaääri mööda lautadeni.
Vahimehed jõid koos hooajatöölistega
poollahtises leivaküpsetuskojas kolde ümber. Möh-
Möh puges savikoja uksest sisse ja ilmus mõne hetke
möödudes lüpsikausi, peenekaelalise kannukese ja
ühe väiksema nutsakuga.. Nirko pani kahtlaselt
vaikseks jäänud lapse käsivarrele toetatud kaussi
ja võttis kannu sangapidi sõrmede vahele.
Möh-Möh torkas tite mähkme vahele tüki
puhast valget riiet ja topaku kraasitud villa, mida hiljem saaks
kannusuhu topituna imemisriistaks kasutada.
Siis läksid nad lahku. Nirko sörkis kogu kraamiga
kolmanda lauda tagakülje poole, Möh-Möh vantsis
sama asutuse peamise sissepääsu suunas. Vanem poiss
liikus avalikult üle õuesopi, mille peale kolde
ümber istuv joomaseltskond hetkeks vakatas. Möh-
Möh ootas, et keegi ülevaatajatest küsib temalt
härja ja ikke kohta, kuid melu jätkus endises vaimus.
Ta teeskles, et loeb peosolevaid münte ja astus otse halli
kitse ja paari tosina jagu muid pudulojuseid varjava sara
juurde.
Ukseesine oli tühi valvurist ei kippu ega kõppu.
Poiss piilus altkulmu vasakule ja paremale -- ei kedagi.
Tavaliselt tümpsis Vanakuri kohe oma raske kepi najal
kohale, kui keegi tema valdusalale oma jala tõstis.
Nüüd oli vanamees salapäraselt kadunud, ainult
tema kepp vedeles läve ees maas nagu hoiatus. Värsked
suurte paljaste jalgade jäljed viisid paremal tara juures
ümber lauda nurga. Oli Vanakuri kusele jooksnud ja kepi
maha jätnud, et mõlema käega hoida seda, mida
tal hoida oli? Või kavatses ta krabada midagi muud?
Möh-Möh võttis kepi maast üles ja
läks valvuri jälgi mööda sinnapoole, kus
kõigi arvestuste kohaselt pidi tegutsema ka tema noorem
kaaslane.
Tüüakas valvur oli kummargil seina ääres
ja piilus praost sisse. Tita puhkas maas heinamätta otsas
kohe vanamehe jalgade juures, kannuke kõrval. Möh-
Möh hiilis Vanakurja selja taha ja virutas pikemalt
mõtlemata tollele kepiga vastu pead, misjärel mees
nagu tühi kott seina äärde maha vajus. Silmapilk
hiljem pistis Nirko pea praost välja.
«Kauss... täis väh?» küsis Möh-
Möh.
Nirko kõõlus vaikseks tehtud Vanakurja, siis
sõpra, raputas pead ja nihutas end tagasi kitse juurde.
Kostus tasast piimasorinat. Mõne aja möödudes
üritas ta läbi prao piima täis kaussi ulatada,
kuid lai nõu ei mahtunud läbi. Möh-Möh
ulatas kannu lauta ning nad jõid sellest
kordamööda, kuni viimase täisvalamiseni. Vanakuri
ei liigutanud oimugi. Möh-Möh toppis kannusuu nartsu
sisse keeratud villaga kinni. Nirko pidi praost läbitulekul
tahtmatult Vanakurjale peale astuma, kuid mees jäi
rahulikuks. Nirko võttis lapse sülle, teine poiss
kummardus vanameest vaatama. Alles nüüd nägi ta
maaslamaja kolbas veritsevat haava -- mees oli surnud.
Poisid istusid maha mätastele ja vahtisid teineteisele
pika-pika hetke üksteisele otsa, siis kallutas Möh-
Möh kannukese külitsi ja proovis läbi taku piima
välja pigistada.
«Tulep... küll...» pomises ta piima imiku
huultele tilgutades. Laps hakkas ahnelt sööma.
«Mina arvan, et... et... imä iki söötis
teda, enne-ku põllule jätt,» kõneles
Nirko. «Muidu oless ärh surr ju, nüit küll
enämp vaimu muudu vällä ei näeh...»
«Ammustab... nä, ilma ammasteta, isi...»
«Ham-ham-ham-ham, sa pisike kudi-kudi...»
Kui laps söönuks sai, oli kannukeses tubli pool
piima veel alles, aga Nirko tegi halli kitse juurde veel
ühe käigu. Nälg sai enam-vähem kustutatud,
ühe kannutäie jätsid nad tite jaoks varuks.
Piim läheb äiksega hapuks, mõtles
Möh-Möh, aga ei hakanud seda välja
ütlema.
Õuepool hakkasid purjus töölised Vanakurja
hõikuma. Poisid haarasid kausi-kannu kaasa, pugesid
hõredast tarast läbi ja jooksid mööda
aiatagust rada allamäge jõe poole. Polnud midagi
rääkida ega arutada, päästa võisid
neid ainult väledad jalad ja lähenev äikesevihm,
mis nende jäljed minema uhuks. Ja et tita röökima
ei hakkaks!
Viimse piirini üles keeratud pinge pani Möh-
Möhi värisema. Lööks ometi see äike
sinna lauda juurde sisse, jõudis ta mõelda,
kui piksenool pagejate selja taga kärgatas. Nad komistasid
ehmatusest ja pöördusid vaatama. Lautade juures
tõusid leegid. Kas just tolle lauda juures, aga
läheda.
Laps karjus ja luksus vaheldumisi, kuid neil polnud aega maha
istuda ja teda rahustada. Oli vaja kiiresti üle jõe
mägedesse saada. Ometi ei osanud nad arvata, et
kaldapealsel ootab neid veel suurem õudus.
Vihmaveest tulvil jõi kobrutas madalamates kohtades
oma sängi veertest üle. Rippsild, mis oli ennem
võdisenud veest poole inimpikkuse jagu kõrgemal,
loksus lainetes. Nagu sellest veel vähe oleks olnud,
tõusis vastu mäslevaid voogusid mööda
jõge ülespoole imelik purjedeta paat. Purpurne
päikesvari lipendas tuules, aga nikerdatud puust karkass
pidas nõiaväel vastu, pimedat pilvealust ilma
valgustasid tuhanded paadi ümber tiirlevad hiilgavad
putukad. Enne sillani jõudmist keeras laevuke kaldale,
otse poiste juurde.
Äikeseiilides lendlevate pikkade hallide juuste ja
habemega vanamees, kullaga tikitud riided üll, hüppas
kergel kummalisest sõidukist välja ja jäi maa
kohale hõljuma. Ta põrnitses paksude rippuvate
kulmude alt kolme mannetut kuju otse enda vastas.
«Oo, kuulsin kutsuvat häält põldude
servalt, oo,» leelotas vana võlur. «Oo, laps,
kellest saama peab võlur kutsus halaval hõikel min
appi, oo!»
Võlur hõljus lähemale ja sirutas käed
vääksuva tite poole, ilmse kavatsusega too Nirko
sülest kätte saada.
«Ei anna!» piiksatas Nirko. Vastuseks kõlas
kõuekõmin.
«Löön maha!» ähvardas
võlur.
Nirko kriiskas, titt oksendas võluri rinnaesise
täis ja tegi end märjaks, Möh-Möh pobises
endale midagi arusaamatut nina alla.
Tabagu sind kõu!
Ja siis see juhtuski. Korraga oli kogu ümbrus paksu
kärssa ja sädemeid täis. Võlur veerles
poris, püüdes kustutada oma raskeid mustunud
rõivaid. Poisid olid valmis plehku pistma, kuid
võimas tuulepööris, mis seltskonda
ümbritses, hoidis neid paigal.
Kui võlur oli end veidi kogunud, läks taevas
nende kohal selgeks.
«Eh-eh-khõh-khõh, eks ma võtan siis
teid kõiki,» itsitas võlur ja tegi samal ajal
Möh-Möhi suunas ebamääraselt
võlurliku käeliigutuse. «Ei mina tea, kes teist
seal põlluveerel kõige kõvemini
karjus...» Ning kogu maailm, mis oli olnud üks ja
ainumas tervik, lagunes jooksvateks piltideks. Nii oli see olnud
esimesel korral...
*
Zen tormas lõõtsutades must-kuldses kuues
väikesekasvulisele võlurile mööda kirjut
vaipa järele. Nad jõudsid Herkeli trooni ette
täpselt -- ei, karvapealt -- ühel ajal.
Nad hingeldasid sõnatult põlvili maas. Valdjas
Herkel nõjatas küünarnuki tooli käetoele,
lõua pihku ning põrnitses kahte võlurit
nii, nagu tal kombeks oli, üks kulm kõrgemal ja pea
pistriku moodi poolviltu.
«Kaks pead on ikka kaks pead, eks?» pressis ta
läbi hammaste. Siis pöördus ta
väiksemakasvulise tegelase poole: «Sa võid ju
asja Zenile selgitada, Nasreddin. Sina ju selle supi lasid kokku
keeta.»
Valdjas tõusis ja läks uhkelt paremale ära,
võttes kaasa kogu oma rohkearvulise saatjaskonna.
Võlurid jäid tühjenenud troonisaali
kahekesi.
«Üritasit mind vahele tõmmada,
väh?» küsis Zen.
Väiksekasvuline võlur silitas valge, hoolitsetud
ja sõrmustatud käega oma nõelpeent
lõuahabet ja vaevumärgatavaid vurre. Tema suurte
mustade silmade pilk oli kelmikas ja kurblik ühteaegu.
«Vabanda mind, ei saanud aru...» ütles ta.
«Sina sitapea, sa oled siin kohalik
õuevõlur või õuenarr, ja
võtad võidujooksust osa nagu sul mingeid eeliseid
poleks! Või kuidas sa seda väikest kollast laiku
seal vaiba peal nimetad?» viipas Zen lõksu
poole.
«Vaata, see hirmus valdjatütrerööv toimus
ju minu haldusalas. Kuidas ma siis sinu meelest pidin toimima?
Lihtsalt kõrvale astuma vä?»
«Oi Nirko, Nirko... Ükskord sa mu käest peksa
saad...» urises Zen, tõusis ja seadis sammud
köögilõhnade poole.
«Oih, anna andeks, kust ma pidin teadma, et just sina
sinna peale astud!» vabandas Nirko, ehk õukondlikus
kõnepruugis Nasreddin, ning sörkis Zenile
järele. Lõpeks pidid nad selle asja koos lahendama,
see tähendab mõnda aega teineteist vähem
või rohkem viisakalt taluma.
*
Leidsin varga raja,
muld pudenes lillepuhmastest
kõvakstambitud maale
musta kirjalise vööna,
kui ta koerte eest pages
Nagu kord mina vindiselt
kihlveo peale sulle valdja aiast
kamaluga küpseid kirsse tõin
Siidpüüridega padjad kippusid küünarnuki
alt ära libisema. Või libises küünarnukk
patjadelt, seda pikakasvuline võlur täpselt ei
teadnud ja ei viitsinudki täpsustada. Kõht oli
täis, mõte töötas, Nasreddin, see
õudne iriseja ja relvavend, oli oma virisemistujust
üle saanud ja jorutas parajasti moes olevat viisijuppi,
veinipeeker ühes, taldrik kreemikoogiga teises käes.
Zen röhatas asjalikult, itsitas korraks absoluutselt
kontekstivabalt ja tukastas mõneks silmapilguks. Heaolu
oli täielik, ööbikud laksutasid lahtise
rõduukse taga valdjas Herkeli aedades.
«Zen, kuule, ärka üles, tolvan, va
igavene...» sikutas äkitselt kainenev Nasreddin Zeni
jalast.
«Möh?»
«Me pole veel asjast rääkida jõudnud.
Aga Herkel, kurivaim, nõuab hommikuks kindlasti esimest
ettekannet, juba, ma arvan,» pudistas Nasreddin kahe
koogiampsu vahepeal.
Jaa-jaa. Ega võlurite elu just kerge ole. Zen
kratsis asjalikult kukalt ja võttis väärikama
hoiaku. Enne töö, siis lõbu (nii palju, kui
seda lõbu üldse oli). Kui sa mõne rikkuri
ülesande vastu võtad, siis oleks viisakas see ka
täita. Muidugi võis ta peaaegu iga hetk endale ise
a'la «lauake kata end» toekamat sortimenti
söömaaja korraldada, aga kui palju ta sellega energiat
kaotaks... Ja maailm pole kunagi selline, nagu me
lapsepõlves unistasime.
«Mes lahti?» asus Zen asja kallale.
«No vaata, Herkelil pandi tütar pihta...
Täitsa minu nina alt, kui täpsem olla...
Lühidalt...»
«Hrrrr! Kõige vastikum asi siin ilmas on kadunud
naisi taga otsida! Oled sa kindel, et ta ise ära ei
jooksnud?»
Nasreddin ohkas sügavalt ja tõmbas järgmise
veinisõõmu kurku. Zen koputas talle
sõbralikult abaluude vahele.
«Lõpeta, khh, sa taod mu nimodi siniseks,»
hädaldas ta ja kirus vaikimisi kõikvõimalikke
jumalaid, et nood talle linnulikult õrna kondikava olid
andnud. Nasreddin oli sale ja nõtke, peaaegu naiselikult
ilus.
«Minu senine juurdlus on näidanud, et meie
kullakese, meie riigi silmaterakese tõmbas ära
kõrgema kategooriaga tüüp,» jätkas
Nasreddin, kui oli end väheke paremini tundma hakanud.
«Viisakalt väljendudes, üks sitapea, keda mina ei
tunne ja kes ilmutab suuremat kavalust kui MINA, lahkus eile
hommikupoolikul (täpsem ajamääratlus teadmata)
koos kõrgeltsündinud neiukesega teadmata suunas.
Otsingud kuulutati ametlikult välja täna, aga seni
nuhkisin nii palju, kui jõudsin. Jälg on
vaevumärgatav ja viib sadama suunas.»
«Kui kõrge kategooria tüüp?»
küsis Zen täpsustuseks.
«Sama mis meil, see tähendab -- ta suutis minus
märkamatult mööda hiilida, aga MINUL on siin
kõik kontrolli all, KOGU SEE KUPATUS SIIN ÕUKONNAS
ON MINU VASTUTUSEL!!! Vähemalt ma arvasin nii. Tegelt ma
olen isegi rõõmus, et sa ka appi jõudsid,
ega ma kedagi teist ei oleks seedind kah ja...»
«Ole vait!» käratas Zen. Ta oli oma
solvumistundest juba üle saamas. Ülesanne oli
välja kuulutatud avalikult, esimesena valdja
«vaibale» jõudnud võlur pidi selle
saama, aga Nasreddin , Herkeli õuevõlur, kelle
osavõtt oli juba ette tema eksimuse tõttu
küsimärgi all, oli iga hinna eest üritanud
lahendusõigust enesele saada. See oli auküsimus, aga
väga rumal temast. Poleks Zeni olnud, oleks Nasreddin
juurdlust edasi kamandanud. Nüüd...
«Nasreddin, sa võta tuurid maha ja kuula, mis mul
asja kohta öelda on. Oli see sell kõrgema või
vähem kõrgema kategooriaga, me peaksime teda nime ja
saba pidi tundma. Ma ei usu, et keegi uus suudaks tüdrukuid
märkamatult sisse vehkida nii kitsast piirkonnast nagu
Herkeli õukond. Muide, oli sul selle plikaga
midagi?»
Nasreddinil ei jäänud üle muud kui noogutada.
Auhaavamine oli olnud täielik ja lõplik.
«Aga ainult selle pärast oli mul afäär
Siiraga, et Aia mind ei tahtnud,» kommenteeris ta
fakti.
«Mida kuradit Aia siit otsib?» prahvatas Zen, kelle
turri tõusnud juuksed ja tumedamaks tõmbunud
nägu väikese võluri paari istepadja
võrra eemale tõmbuma panid.
«Ee-eheee-mmmm, Herkel lapsendas ta juba oma
kolmkümmend aastat tagasi, hmm, enne minu aega,
tähendab. Ta-a elab siin tagasitõmbunult, ma arvan,
et tagasitõmbunult, ja vegeteerib, noh...» seletas
Nasreddin.
*
Helehäälne laul ehitas sildu
üle müüride, tornist torni,
peekrist peekrini
ja puud, mille nime ma tookordki
ei mäletanud,
puistasid kuldseid õisi
Sügisene kask tantsib päikeses
ja tuules sama kaunilt
Oi Aia, mu Aia... Zen uitas mälestustes. Vana
rassi esindajaid oli vähe järele jäänud, mis
se'st , et nad inimestega võrreldes kõvasti kauem
elada suutsid. Nende saar oli uppunud, mingid tegelinskid
vahetasid küll ookeani ja seadsid end seal ühes
soodsalt laevatatavas piirkonnas andkrusse, aga Aia suguseltsi
hiilgeajad olid ammu möödas. Õigemini, need
seal teise ookeani peal ei hoolinud enam omavahelistest
sõdadest, vaid elasid õitsvas heaolus, ehitasid
linnu ja kasvatasid surelikuks muutunud järglaskonda.
Ülejäänud saarlased sulandusid
aegamööda inimühiskonda, tekitades siin-seal
paksu pahandust või nõustades valitsejaid.
Oleks inimvõluritest veel puudus!
«Oled sa temaga juba rääkinud?»
küsis Zen.
«Noh, ta tuli ise ja ütles, et ma teda siira
kadumisega ei seostaks. Olevat tühi vaev,» tunnistas
Nasreddin kausist oliive noppides.
«Kui ta sind ei tahtnud, siis keda ta sunnik tahab? Tema
järglased oleksid ju palju etemad, kui Siira omad. Herkel
kargaks suurest õnnest.»
«Noh, alguses kargaski, kui Aia tal ennast lapsendada
lasi. Pärastpoole sai aru, et Aia lapsi ei tee, sihib ise
trooni, või kuidas.»
Võlurid tuiutasid pidusöögi jääke
ja mõtlesid sügavalt järele. Et Aial Siira
röövimise loos käpp sees, oli välja
ütlematagi TÄIESTI selge. Kas ta tunnistas seda
või ei, omad kasud lõikas ta Herkeli
võõrastütrena niikuinii. Vastupandamatult
võluvana, kuigi ealt tublisti üle saja, võis
noor saarlanna ümber sõrme keerata kogu
õukonna ja Herkeli takkapihta. Aga kas ta tahtiski?
«Ma arutan temaga selle röövimise loo
läbi,» teatas Zen.
«Ulluks oled läind vä?! Ta teeb sulle
kümme-null ära, arvestades teie varasemaid suhteid,
muidugi...» püüdis Nasreddin teda otsustuses
kahtlema panna, kuid tulutult.
*
Purpurisse vöötatult minu Aia,
vitsake käes, jõugu eesotsas
vallutas teepaviljoni
mu paabulinnusõdalastelt --
sõlmisime ajutise rahu
Põlvini leekides, minu Aia,
nägin sind viimati keerlemas
lipuna lahingu kohal
Kantsi talveaia roheluse keskel ilutses valge teemaja, selle
keskel omakorda bassein värviliste kalakestega. Basseini
ümbritses istumise, lebamise ja muu tegevuse jaoks soodsalt
lai ja kõrge hallikirjust marmorist äär,
millele oli maitsekalt paigutatud matte, patju, puuviljavaagnaid
ja paar lõhnaküünlahoidikut. Aiasügavuses
häälitsesid eksootilised linnud ja väikesed
ahvipärdikud. Säravatesse kangastesse ja looridesse
mähkunud naine seisis kummargil basseini kohal ja toitis
kalu.
«Aia,» kutsus jämeda palmi taha varjunud
võlur.
Naine pöördus ja suunas loorist läbi kumavate
kuldsete silmade pilgu eksimatult õigele puule.
«Ka näe, keda maailma tuuled siia on
tüürinud! Zen, kullakene, minu pisikene,
musirullikene!»
Zen tuli puu tagant välja ning Aia tõmbas loori
kõrvale. Linnud ja ahvid vaikisid hetkega, kalad
kogunesid veealuse lossikese käikudesse, võimalikult
eemale jäiseilmelistest inimkujudest. Aia osutas basseini-
äärele ning nad võtsid istet.
Ta pole üldse muutunud!
«Sina ka mitte. Ausalt, see oli mõeldud
komplimendina,» alustas Aia.
Zen krimpsutas nina ja naeratas -- üle tema
põskede jooksid kümned peened naerukortsud. Aia oli
temast noorem. Samuti noorem Nasreddinist, sest toda võis
tingimusteta Zeni põlvkonnakaaslaseks lugeda. Nad
mõlemad olid Aia sünni juures tunnistajateks --
ainukordne ja kurb kogemus. Tüdruku isa tapeti mitu kuud
varem, ema suri sünnitades, nagu paljud teisedki
puhtaverelised saarlannad viimase tuhande aasta lõikes.
Aia oli oma suguvõsas viimane. Noored võlurid
pesid ja mähkisid, toitsid ja äiutasid teda, andsid
talle nime ja panid kõik ümbritsevad inimesed
imestama väitega, et see pole neil esimene kord lapse eest
hoolitseda. Kus ja millal varasem kord oli olnud, nad ei
täpsustanud. Aia tuli Zeni ja Nasreddini ellu ajal, mil
nende õpetaja, Tuuletaat oli jäädavalt lahkunud
ja õpikoja leibkond kiseldes laiali lennanud. Nasreddin
õpetas Aiale levitatsiooni ja nähtamatust, Zen
võitluskunste ja mõttekujude materjaliseerimist.
Kõik liikus oma loomulikku rada mööda ehk
sinnamaani, kui Aia ühe neist oma esimeseks kaaslaseks
valis, nii kauaks, kuni tal tundeid jätkus. Muidugi ei
olnud see pikk aeg, kuid võlurite sõprus sai
sellega üsna raske katsumuste osaliseks. See väike
õelusehunnik tegi kõik võimaliku, et neid
tülli ajada...
«Kuulsin, et olete jälle koos. Kas saate hästi
läbi?» küsis Aia.
«Kui hästi nüüd, aga olukord nõuab
selget pead. Pealegi on meie vahel kõik ammu
läbi.»
«Lõpeks istume jälle ühes paadis ja
tüür näib sinu pihus olevat,» naeris naine.
Kalad, ahvid ja linnud vaikisid endiselt ning Zen tunnetas
üha selgemalt viha ja lõpliku otsustatuse
müüri, mis teemaja ümbritses. Naer kõlises
mööda talveaia mosaiik-katust külmalt nagu rahe.
Aia oli muutunud ja võlur ei teadnud enam, mis
suunas.
«Miks sa Herkeli juurde elama tulid?» küsis
Zen pärast veidikest vaikimist. Etiketti arvestades oli see
täiesti kohatu küsimus -- tal oli tegemist valdja
ametlikult tunnustatud hoolealusega, kuid ta lootis ikka veel
naises leida seda loomulikkusesädet, mida ta kunagi nii
palju imetlenud oli. Aia ilme jäi kiviseks.
«Otsustasin avalikult paarilist otsima hakata, näis
sobiv koht olevat. Vist ikka ei olnud.»
Aia erk-kuldsed silmad heleda mee karva näos helkisid
hetkeks kelmikalt. Sujuva liigutusega vabastas ta end kallite
kangaste koorma alt. Kahvaturoheline õhulisest siidist
kleit ei jätnud just palju varjule. Ilus nagu
ikka...
«Siirast said üsna ruttu lahti,» märkis
Zen.
«Ta ei olnud mul ees seni, kuni Nasreddin temaga
sehkendama hakkas. Isa ei tea veel, kuid kuniks seda. Isiklikult
ma arvan, et asja taga on su sõber ise oma isiklikus
hiilguses.»
Zeni taju andis märku muutustest õhustikus.
Kiiresti lasi ta kõiksuse lõpmatusse lendu
taotluse jääda ükskõikseks. See maksis
hetkega kätte -- Aia oli teda ennetanud ja soovinud soodsat
olustikku intiimseks keskusteluks. Väike mõttekuju
võluri kujutluses alustas uute taotluste teelesaatmist.
Katkematu vooluna suundusid igavikku allkirjastatud paberilehed
tahteavaldustega tõe teadasaamise, hingerahu saavutamise,
energeetilise kaitsekilbi saamise ja muude hetkel vajalik
vidinate kohta. Väike koopia Aiast endast istus
võlutari kujutluses ja kirjutas samuti, ehk veidi
kiireminigi kui Zeni mõttekuju. Zeni kirjutaja muutus
neljanäoliseks ja kuueteistkümnekäeliseks, Aia
oma pooldus viieks. Kindlustunde ja vajaliku kiiruse
saavutamiseks suunas võlur oma tervikteadvuse
mõttekujusse, Aia oli vastukäiguks sunnitud viis
minivarianti üheks kokku sulatama ning arvukad kirjutavad
käed läksid kohati sõlme.
Ilmaruumi struktuuridesse tekkis otse basseini kohale valgete
paberilehtede tõusev pööris, mõlemad
võistlejad sirutasid välja oma energiakehade
haarmed, et ümbritsevatelt taimedelt ja loomadelt
lisajõudu ammutada. Aed suri, puude tüved
määndusid silmnähtavalt, lehed mustusid, ahvidest
ja lindudest jäid järele skeletid.
Saavutanud avalduste kirjutamises edumaa, sundis Zen ühe
oma silmapaaridest ümbrust uurima. Kahjutunnet talle
avanenud vaatepilt ei tekitanud, oli ta ju midagi taolist
varemgi palju kordi näinud. Võluri taotluste maht
oli hämmastavalt suur ja neljanäolisele tundus, et
mitte kõik ei tulnud tema käte alt. Ta vaatas
allapoole ja oleks jahmatusest peaaegu otsad andnud. Tuhanded,
sajad tuhanded imepisikesed Zenid andsid allpool võluri
tõelise keha vöökohta katkematu joana sisse
avaldusi liikukumahakkamise ja rünnaku alustamise kohta.
Oeh!?
Kõrvakiil tõi Zeni materiaalse maailma
reaalruumi tagasi. Aia korjas oma hõlstid kokku ja
jooksis närtsinud väänkasvudega kaetud teemajast
minema. Surnud puude vahel hiilis Nasreddin. Zen
sööstis talle vastu, taimed jalgadesse takerdumas ja
lendas ninuli. Lõpuks Nasreddinini jõudnud, haaras
ta väikesel võluril kraest ja tõstis ta
üles.
«Mis siin juhtus, mis kurrath siin juhtus, Nirko?!
Räägi, mida sa nägid!»
«Ee-hmm-eh, te noh, kudas ee öelda, olite valmis,
noh... ja siis sul vajus ära...ja siis ta virutas sulle
sellepärast...»
«Põrguloomad olete....»
«Pane MIND maha ja tõsta oma püksid
üles! MINA ei ole süüdi, see oli SINU mõte
temaga rääkima minna. MINA hoidsin tema tee pealt
targu kõrvale, aga SINA ronisid talle lausa
sülle!»
Ei mingeid lapsi! Nii oli Zen peale Tuuletaadi
lahkumist endale lubanud. Üle draakoni silma hüppamine
eeldas täielikku terviklikkust ja energia jagamatust. Mitte
just ilma naisteta elamist, kuid lastetust küll. Mingi
vahemine variant oli samuti olemas, kuid need lapsed, kes siis
pidid tulema, ei olnud enam sellised, kellest vanemad oleks
võinud täiel määral vanemlikku
rõõmu ja uhkust tunda. Elu Aia kõrval oli
teda ahvatlenud, korduvalt, kui aus olla, aga ta oli suutnud
tüdruku peast välja visata. Tüdruk teda
mitte.
«Mis sadamasse viivast jäljest sa ennist
rääkisid?» küsis Zen, kui nad surnud aiast
välja said.
*
Liiga vara, Aia, mu Aia,
sirutan käe su järele
unenägudes külmal maal,
kus valge hobune hallarohtu näksib
hommikuti poolel teel
Liiga hilja, Aia, mu Aia,
astusin õlitatud hingedega väravast
naeru maale
*
Seal, kus Zen astus ühe sammu, tegi Nasreddin kaks,
ometi oli nende minekus teatav kooskõla, rütm ja
nende häältekõmast moodustus kitsaste
linnatänavate kajakodades veider polüfoonia. Taevas
oli selge, puhus soodne purjetuul ning Nasreddini eralaev oli
sõiduvalmis.
Eesliajajad ja eeslid lõugasid, vaatide veeremise
mürin kaldteedel kõlas kõuena. Keegi
üritas maale talutada pikast meresõidust juhmistunud
tõutäkku, kes muulil koperdades oli juba
jõudnud põlvi veristada. Lastekari pakkus juhatust
võõrastemajadesse, kõrtsidesse, saunadesse,
kaubakodadesse, turgudele, äridesse,
meelelahutusasutustesse. Öise püügiga saadud
värske kala siputas ja natuke vanem kala haises. Meremehed
vandusid, laevakuningad sõimasid purjus meremehi, keda
tuli kiiremas korras enam-vähem sõiduvalmis
laevadele toimetada. Naised nõudsid võlgu sisse.
Mere ja taeva vahelt rebis end kõrgemale suur kollane
päike.
Nasreddini laev loksus luksuskaide äärealal ja
nägi üldiselt üsna kobe välja. Kuid
väiksemat sorti aluse kohta oli selle ümber liiga
palju sagimist. Veeti kaubakaste ja kotte, laevakuningas kauples
potentsiaalsete reisijatega. Otse Zeni varvaste eest tassiti
pardale suurt, palakaga kaetud puuri. Sõbra küsivale
kulmukergitusele vastas Nasreddin kukru kõlistamisega.
Kähku kamandas ta enda juurde puuviljakaupmehed, valis
sobiva menüü maiuspalu ja jättis Zeni leivakotte
täitma (kandekorv suitsuliha, soolakala, leivaratastega ja
võrgutäis veekanne). Laeval olid muidugi omad varud,
kuid kunagi ei tea, mida võlurielu tuua võib.
Herkel oli nende kukrud teeleminekuks ääreni kullanud
ning teataval määral ei hoidunud nad seekord teatavast
raiskamisest, aga Bahaca kindlus, mis pidi nende teele
jääma, kauples meelsasti väärtpuidust
mööbliga ning Nasreddin oli linnavahel ühele
ärile käpa peale pannud. Loomulikult suutis ta
sõbrale äripartnerluse osas augu pähe
rääkida. Suuremast osast seisma jäänud
kraamist vabanenud äriomanik koogutas muuliveerel ette ja
taha tänukummardusi teha, jälgides pisarsilmil
turskeid kandjaid, kes kummuteid, järisid ja lauakesi
trümmi ladusid.
Kui ankur hiivati, konutasid võlurid laevaninas
köiepundarde otsas -- üliagar laevaomanik oli kajuti
reisivale juveliirile mõõduka summa eest
välja üürinud. Nasreddin lõpetas
vastumeelselt kuivatatud viigimarjade närimise ja kurtis
hambavalu, Zen uhmerdas ravimipaunast leitud juurikaid pulbriks
ja ähvardas vastava tülika organi mehaanilise
eemaldamisega. Laevalagi oli paksult täis köietatud ja
köietamata pampe, vaate ja kaste, Zeni kõrval
ilutses toosama palakaga kaetu puur.
Puhus mõnus pärituul, kõrgel-kõrgel
ujusid valged pilvetupsud, laeva punase-rohelise kirju
neljakandiline puri paisus kumeraks. Õhk on liiga
mahe...
Peenikese randmega lubivalge käsi, mille erkroosad
küüned olid lühikeseks näritud, kergitas
seestpoolt puurikatet, peatus hetkeks ja sirutus vaikse
aeglusega puuviljavaagna poole. Nasreddin ei märganud
midagi, Zen jälgis asjade käiku suure huviga.
Käsi haaras õuna ja kadus, tuli taas, haaras kaks
pirni ja kadus, tuli taas, haakis ennast kimbutäie
banaanide külge, aga puurivarbade vahelt läbi
tõmmata ei jaksanud. Zen pani rohukausi ja uhmri
käest, keeras banaanid õigesse asendisse ja
lükkas läbi varvavahe. Olen puuris taganes suure
rabina ja kriiskamisega tahapoole. Uudishimust aetuna
tõstis võlur katteriide serva puurilaele üles
ning talle avanev pilt pani ta üllatusest
hüüatama.
«Nirko, vaata, see polegi loom!»
Väike võlur nihutas end lähemale ja vaatas
sisse. Puuri tagumises nurgas kükitas valgepäine
alasti tüdruk. Tema nahk oli ebaloomulikult hele, silmad
helkisid punaselt, ta pobises midagi segast ja toppis parema
käe sõrmed endale suhu, vasakuga hoidis ümber
põlvede. Zen nipsutas esiseina äärde
jäänud õuna ja pirnid tüdruku jalgade
juurde, kuid too ei reageerinud, kössitas niisama.
«Ull vä?» küsis Nasreddin ligi vaarunud
paksult kaupmehelt.
«Ikka-ikka,» vastas mees ja torkis oma
metallostalise terava kepiga läbi varbade tüdruku
poole. «Peast segi nagu pööripäev!
Räägib vähe, sööb, kuidas juhtub, teeb
musta, kuhu juhtub, kisab, kakub ja laamendab, kui aga voli
anda. Sellepärast ma teda puuris peangi.»
«Teenid tema näitamise pealt vist üsna
hästi?» küsis Zen vahele.
«Mis nüüd palju... Selliseid värdjaid
ikka leiab, kui otsimisega tõsist vaeva näha, aga ma
mõtlesin neid terve pesakonnajagu muretseda, et siis on
alles, mida vaadata! Bahacas ühe
väljanäitusepidaja käes on samasugune
meesterahvas. Minu oma pole veel küll täisealine,
kümme-üksteist vast, noh, palju seegi aega
võtab... Ongi hea vahtida, mis saab, kui need kaks valget
kuradit kokku lasta... heh, vaatemäng missugune!
Tüdruk on ju täitsa pöörane
pealekauba...»
Nasreddin viskas last viinamarjaga, nipsutas tema pihta
kirsikividega, hambavalu läks päris meelest. Kaupmees
vaarus tagasi oma kohale, Zen tõstis banaanikimbu
kõrgemale ja ulatas tüdruku poole. Laps tuli
neljakäpukil lähemale ja näpsas viljad enda
kätte. Hakkas sööma.
«Ei ... taha ... meest, vat...» ürises ta
täis suuga. See tahteavaldus pani Zeni muigama.
«Sellepärast laamendadki?» küsis ta
vaikselt.
«Linnud... meeldivad... tahan neid, vat...»
vastas valgepea.
«Või temale meeldivad linnud! Sa vahi, kuidas
fantaseerib! Oot, ma olen üht lugu kuulnud sellest, naine
paaritus luigega ja munes muna. Ho-ho-hoo ... ai-oi-oih,»
lõpetas Nasreddin põse kinnihoidmisega.
Laps hüppas päris nende juurde, rippus varbades
kinni ja karjus väikesele võlurile näkku:
«Linnud lendavad, lendavad, lendavad kaugele-
ee!»
«Torgake teda millegagi, siis ta jääb
vait!» hõikas paks kaupmees oma kohalt.
Zen tõmbas katteriide alla, mispeale laps vaikis nagu
puurilinnud ikka vaikivad, kui arvavad öö tulnud
olevat. Reis läks edasi. Öö tuli mahedailmaline,
uue päeva koites oldi randamööda sõites
Herkeli valdustest väljas, õhtul pidi Bahaca paistma
hakkama. Rannik oli karine, ainult hulljulgete kalurite
pisikesed paadid sebisid vahusest vööndist kaugemal,
avamerepoolses rahulikumas piirkonnas.
Siis märkas vahimees silmapiiril tumedat
pöörist. Samal hetkel kuulsid võlurid
taevakupli alt tundmatu suure linnu ebamaist kriiset. Ja sealt
ta tuligi, nagu kivi, püstloodis ülevalt alla otse
laeva ninasse maha, ja raksakuga läbi tekilaudade...
Mitte täpselt maha ja läbi, sest umbes
mastikõrgusel avas see monstrum tiivad ja potsatas
õige pehmelt Zeni ja Nasreddini vahele vitstest punutud
puuviljavaagnale, mis tõepoolest tema raskuse all
purunes. Suuruse poolest oli lind võrreldav Nasreddiniga,
tema tiivaulatus aga lausa kohutav. Polsterdatud rihmade abil
rippus tema kaelas väike riidepamp. Zen võttis pambu
linnu küljest lahti ja võlurid nihkusid temast nii
palju eemale, kui kitsas ruum võimaldas. Pruuni-
halliseguseid sulgi raputades alustas olevus kummalist tammuvat
tantsu, sekka kõlasid mõned läbitungivad
kriisked. Võlurid kamandasid lähemale rutanud
uudishimulikud ja vibudega varustatud meremehed eemale -- nemad
juba teadsid mis, miks, kuidas ja mismoodi, kõrvaliste
abi polnud siin vaja. Samal ajal paiskusid linnu sulgede vahelt
jugadekaupa vikerkaarevärvilisi sumisevaid sädemeid,
mis aga kedagi ei kõrvetanud. Sädemepilve hajudes
istus korvijäänustel täiesti tavaline, mitte
eriti ahvatlevate kehavormidega kõhnavõitu
naisterahvas, pikad sorakil pruunikad juuksed õlgu ja
rindu katmas. Nasreddin tekitas kohe oma mantlist midagi sirmi
sarnast, Zen aitas naisel riidepampu lahti harutada. Sellest
tulid nähtavale koletislinnu sulgede värvi kuub ja
püksid, valge luksuslik siidhame ja arstimitepaun. End
riietanud, lehvitas naine kokku kogunenud huvilistele, naeratas,
tegi kekutava kummarduse ja pöördus ära
võlurite vahele istuma. Nood naersid lõbusalt.
«Hamzakene, rõõm sind jälle
näha,» kummardus Nasreddin naise käsi
suudlema.
«Tore lend,» kommenteeris Zen ja küsis siis
sõbralikke tundeid alla surudes hästi konkreetse
küsimuse: «Asja kah oli, vä?»
Lindnaine osutas pöidlaga üle õla,
pööris oli silmapiirilt tubli jao merd lähemale
tulnud.
«Lendan rahulikult üle mere ja mida mina näen!
Sõidab laevuke kalda veeres, ja oh imet, keegi on sellele
tormi sappa kleepinud. Eriti sulle, Zen, see lausa kipub sulle
armastust avaldama! Lausa nimeline torm, kui nii väljenduda
võib ja mitte niisama torm, vaid keegi on selle kallal
kõvasti vusserdanud kah!»
Aia kättemaks?
Ja nad hakkasid proovima. Kõik kolm. Aga
tormipööris tuli järgijätmatult
lähemale. Ei aidanud ilmasõnad ega muu loitsimine,
maagilised liigutused ega kõrvalejuhtimisjuhised. Ainus,
mis Nasreddini laeva ja kaluripaate päästa oleks
suutnud, oli jõuga jõule vastamine, vähemalt
nii väitis Nasreddin. Zen oli teist meelt ja Hamza toetas
teda -- jõuga ei tee siin midagi ära. Sa võid
ju kogu oma väe mängu panna ja tormijõuga
ühte sulades asjade käiku muuta, kuid samahästi
kui kindel on see, et torm sind neelab. Eriti, kui on tegemist
vusserdatud tormiga. Tõmbab sind tühjaks, mälub
läbi ja sülitab välja, surnult, laibana,
elustamislootuseta. Nad arutasid
minemaleviteerimisvõimalust ja avastasid, et keegi on
kogu silmaga nähtava kaldaääre barrikadeerinud --
leviteerid veepiirini ja batsti, nagu vastu klaasi, ja sealsamas
on torm kukil, mis muide barjääri millekski ei pea.
Lendavateks olevusteks muutumise jaoks oli ilm juba liiga
tormine, võtab hiidlinnugi otse õhust maha nagu
kärbse.
Sügavalt vees istuval laeval vallandus paanika.
Meremehed lasid alla kaks kipakat päästepaati, millest
üks purunes pardalt pudenevate lahtiste kaubapallide all,
teine jooksis merehädaliste summa all varsti vett
ääreni täis. Paks kaupmees, kes ainsana oli
tormiks kindlustatud, puhus täis nahksed lähkrid, mis
tal vöö küljes rippusid, tõmbas need
tihedalt ümber kere ja hüppas... Rohkem teda ei
nähtud. Hull albiino kisendas ja raputas puuri. Zen
lõi jalaga mõned bambustrellid puruks.
«Lähme ära! Lase omaenda väel otsustada,
kuhu, Zen, aga tõmba meid kaasa!» hüüdis
Hamza läbi marumürina.
Nasreddin protesteeris ägedalt. Hamza põimis oma
pikad jalad talle selja tagant ümber piha, haaras
külitsi kätega Zeni metallnaastudega tugevdatud
vöörihmast ning aheldas kaks meest niimoodi ühte.
Keeris riivas laeva tagaosa ja paiskas võlurite
seltskonna ettepoole veekohale. Samal hetkel neelas nad otse
õhus tekkinud tundmatusse viiv
läbipääs.
*
Suurte suletuttidega peaehteid kandvad poolalasti naised
kummalisel veokil, mis liikus ilma veoloomade abita... Vanker
mürises, kuid see hääl kadus
kõrvulukustava muusika taguvasse rütmi. Voogav
rahvamass mõlemal pool teed, kõik
hõiskasid, karjusid, hööritasid puusi, pimedas
öötaevas prahvatasid värvilised tuled. Veokile
järgnesid väänlevad naisteriietes mehed. Paljude
inimeste näod olid kaetud eriskummaliste maskidega,
ühtset riietusmalli, peale vaevu aimatavate sooliste
vihjete, oli võimatu täheldada.
Esimesena ajas end püsti Zen; Nasreddin ja Hamza
öökisid ühte põimunutena tumedal
teekattel. Pikk võlur haaras kummalgi kraest ja vedas
tahapoole, tantsijatel jalust ära, inimmassist läbi,
valgustatud akendega tänavast kuhugi pimedamasse,
hõredamalt asustatud käänakusse. Seltskond
maandus suurte, arvatavasti prahti täis metallkirstude
taha. Värisevi jalu seadis Zen end istuma ja toetas selja
vastu majaseina. Tema kaks kaaslast vedelesid oimetutena
sealsamas. Esimene selgem tähelepanek oli, et keegi ei
pööranud neile liigset tähelepanu.
Aeglaselt sirutas Zen oma teadvuse sinna sügavustesse,
kus peituvad kõik teadmised, niiöelda viskas
õnge välja. Ta teadis varasemast , et see, mis
näkkab, on just-kõik-see-õigem-ja-
vajaminevaim-asi. Ta tegutses mõtlemata. Kummaline keel,
milles lauldi, oli talle täiesti tundmatu, kuid
hingetõmme hingetõmbe järel muutus see
omasemaks. Algul tuli kõik mõttekaupa, ilma keelt
valdamata, siis hakkasid tasapisi ilmuma sõnad ning
mõistus asus neid ahnelt tõlkima. Tema kaaslased
toimisid nähtavasti samamoodi, sest mõne aja
möödudes suutis Nasreddin peaaegu kuuldavalt
kraaksatada: «Basta la vista, baby!» Hamzat
tabas hüsteeriline naeruhoog. Ikka ei pööranud
keegi möödujatest neile tähelepanu. Kolm
võlurit kükitasid vaikselt prügikastide
kõrval (nüüd teadsid nad enam-vähem isegi
seda, kuidas neid kaste igal hommikul tühjendati ja kuidas
need päeva jooksul ääreni täis said ja mida
tavaliselt sellised kastid sisaldasid) ja vaatlesid
ümbrust.
Nende vastas üle tee asus mahedalt valgustatud baar.
Külastajaid oli vähe, ju vist vahtis enamus
püsikundesid rongkäiku. Baarileti ääres
pukkide otsas istusid kaks meest. Vanem, pikajuukseline ja
pikahabemeline vanamees oli riietatud lohvakasse tumedasse
mantlisse, jalas kandis ta põlviniulatuvaid raskeid
naturaalse väljanägemisega saapaid. Noorema mehe
vanust oli raske määrata, tal oli lühikese kere
kohta natuke suurevõitu pea ja kergelt lokkis
hallisegused juuksed. Tema kehavormid näisid
tüsedusele kalduvat või püüdis ta
tahtlikult sellist muljet jätta. Mõlemad irvitasid
ja vahtisid häbenematult läbi akna vastasmaja
seinaääres vegeteerivat kolmikut. Habemik viipas neile
kutsuvalt. Hamza sai teovõime tagasi ning seadis sammud
üle tee baari poole. Nasreddin ja Zen jälgisid asjade
käiku suurema ettevaatusega ja jäid esialgu veel
paigale. Kolmekesi tegutsedes olid nad alati seda taktikat
kasutanud -- saatsid Hamza ette, ise kindlustasid tagala ja
tulid järgi alles siis, kui eestpoolt soodus märguanne
anti.
Hamza sisenes ruumi, võõrad tüübid
leti ääres ei irvitanud enam, vaid käitusid lausa
viisakalt. Nad platseerusid ümber aknaalusesse lauda,
noorem pakkus võlutarile istet, vanem tellis naise soovi
kohaselt midagi joodavat. End ebamugavalt tundvad võlurid
ületasid ettevaatlikult tee, kusjuures oleksid peaaegu
saanud alla aetud kiiresti liikuva kaherattalise objekti poolt,
mida juhtis ümmarguse kiivriga sõdalane --
mootorrattur.
«Elagu artistid!» hüüdis vanamees, kui
Zen ja Nasreddin istet võtsid.
«Me... me... mh... langesime natuke ära... karneval
ikkagi...» pomises Nasreddin, otsides sobivaid sõnu
olukorra ja isikute väljaselgitamiseks.
«Seda meiegi! Võtsite joogid sealt Komandandi ja
Kindrali ristmikult vä? Õudne solk, eks?» tegi
noorem võõras juttu.
«Nagu te juba vist teate, mind võib kutsuda
lihtsalt C. C. ja tema on Merry,» jätkas noorem.
«Merry pole mu pärisnimi, aga see meie kohtumine on
nii eriline, et kuidagi peab ennast ju tutvustama. Võib
öelda, lapsepõlves kutsuti mind Merryks, ehk
käib vast küll,» lisas vanem.
Mõlemad irvitasid vaoshoitult. Zen ja Nasreddin
tellisid mineraalvett nagu Hamzagi.
«Asja juurde,» otsustas C. C. «Kus teie
laadung on? Ma mõtlen dekoratsiooniauto.
Kostüümid on teil ju seljas, eks ole?»
«Üks krusa sõitis meid enne linnapiiri
kraavi,» teatas Zen. «Need hilbud jõudsime
leekidest välja tirida. Kõik jäi sinna:
värgid-särgid, pangakaardid, dokumendid. Politsei
tõi meid ära...»
Kogu seltskond vangutas dramaatiliselt pead. C. C. mudis
temperamentselt käsi ja sõimas mahlakalt maailma
kõiki purjus krusajuhte. Üle Merry põskede
valgusid vuntsidesse kaks hiiglaslikku pisarat. Laudkonna
halamisele lisas kõrgemaid noote juttu pealt kuulanud
baarimees.
«Egas midagi, tuleb improviseerida,» otsustas C. C.
Tunniga suutis ta baarimehelt välja võluda mingist
eelmisest üritusest alles jäänud piletivihiku ja
lasi Merryl (kellel oli muide haruldaselt ilus käekiri)
hinnad ja etenduse pealkirja, kellaaja ja toimumispaiga
piletitele peale kirjutada; hoogsalt ringi vehkides juhatas ta
võlurid, kes end vaevu nimepidi tutvustanud olid, baarist
välja, kõrvalmaja eesaeda rajatud väikese
amfiteatri juurde lavaruumi üle vaatama; kusagilt ilmusid
tema viipe peale kohale mõned tumedaverelised teismelised
poisid, kes aeda tänavapoolt kaitsvale krohvitud
kivimüürile pihustivärvidega suure reklaami
mäkerdasid: VAIM PUDELIST -- «Lohehamba»
teatritrupp Hongkongist. AINULT TÄNA ÕHTUL!
Ja nad improviseerisid. Kukkus välja midagi
pantomiimitaolist. Kohas, kus vaim pudelist välja
pääseb, läks Nasreddin hoogu ja tekitas endale,
see tähendab vaimule, fantaasiarikka kostüümi.
Hamza võttis väljakutse vastu -- igal printsessi
väljaastel tuli ta uues kleidis. Kogu ürituse
ümber heljus endast kõige andmise hingus. Zenil ei
jäänud muud üle, kui asjale oma panus lisada, ta
lõi kõneleva koera fantoomi. Etenduse
lõpuks, peale juubeldava publiku lahkumist olid tema
meeled nii ergud, et ta suutis läbi tungida C. C. ja Merry
energeetilisest kaitsest. Tema teadvusele avanes ehmatav
teadmine -- neid oli haneks tõmmatud.
Merry energiamustrid kandsid märke laastavatest
lahingutest. See võlur oli taastusfaasis, kaua
jäätunult seisnud hoovused liikusid aeglaselt, kuid
kindlalt. Katkematud pöörised tõid tagasi
võitlustes kaotsi läinud väepahvakuid. C. C.
helendas seevastu ühtlase, piirideta kumana, sarnanedes
seletamatul kombel Tuuletaadiga.
Zen lükkas kurnatud Hamza teadvuse õigele
lainele, Nasreddin sai sellega ise hakkama. Külmast higist
leemendades seisid nad tühjenenud amfiteatri põhjas,
kuna C. C. ja Merry käsi plaksutades esimese rea pinkidelt
braavo! hüüdsid.
«Eh, ma olen küll rohkem poliitik, aga õiget
kunsti suudan minagi õigesti hinnata,» möirgas
Merry.
Nasreddin läks marru. Ta valis oma häälitsuste
repertuaarist kõige vastikumad helindid ning komponeeris
neist sonatiini jagu dissonantse. Hamza virutas talle vastu
kõrvu. Distsipliini mõiste oli neile kolmele juba
varakult sisse tambitud -- tuleb, mis tuleb, võta see
vastu ja ära halise. C. C. tõstis rahu märgiks
käed. Oma nägu ei suutnud ta aga täielikult
talitseda, suu väändus kord ühele kord teisele
poole, silmist jooksid pisarad, kõrist kostusid
summutatud naerukraaksatused. Asja otsustas värava taga
kannatamatult signaali andev pizza-auto. Merry läks karpe
ära tooma, teised kõmpisid majja. Kas oli see
kohalike võlurite eravaldus, üüritud pind
või murdis C. C. lihtsalt majja sisse, ei tulnud kellelgi
pähe küsida. Ajal, mil majaperemeestena käituvad
mehed lauda katsid, tutvusid «näitlejad»
dušikabiinidega.
Auravate veejugade all lasi Zen silme eest läbi
kõik sarnased juhtumid. Haneks oli teda tõmmatud
kümneid kordi, sama palju oli ta ka kõigist
ebameelivatest olukordadest kaotusteta pääsenud.
Kaotus iseenesest tähendas tema jaoks olukorra
mittemõistmist, õppetunni
kõrvalelükkamist. Materiaalsetest vahendistest
või väeportsionist ilmajäämine ei
tähendanud talle suurt midagi, taastusaeg osutub peaaegu
alati selleks hindamatuks puhkuseks, mida universumit liikuma
panevad rattad niisama ei kingi. Ning ta ei leidnud midagi
sobivat. Teda valdas apaatia, minnalaskmine. Nad olid
lõksus maailmade lõpmatuses. Olles piisavalt
jõudu kogunud, võisid nad üksi, kaksi
või kolmekesi teekonda jätkata, otsides maailma, kus
neid oli tabanud see neetud torm. Ta kujutles, kuidas üks
neist, pole tähtis, kas Nasreddin või Hamza, sureb
teel koju. Lõpuks jääks ta üksi -- ikka
veel teel...
Peale õhtusööki, õllepudelid pihus
telekast lõputuna näivat reklaamipausi vaadates tegi
Zen otsuse.
«Hm, ööh, mul on teie abi vaja...»
alustas ta ebakindlalt.
C. C. ja Merry tegid imestunud näo, kuid ei naernud. Oli
näha, et nad kaalusid asja tõsiselt, ilma
tembutamiseta. Lõpuks laiutas Merry alla-andvalt
käsi.
«Isegi meil viiel kokku pole nii palju jõudu,
momendil muidugi, et teid koju tagasi kupatada. Kümmekond
aastat vahest vähemalt... Ma ise, teate küll, alles
ärkan siin tasapisi, noh, ühest POLIITILISEST
SEIKLUSEST... «
«Noh, ja oled selle SEIKLUSE üle ka maru uhke,
pähh!» näägutas C. C..
«Ehk teate mõnd tüüpi, kelle poole
pöörduda,» küsis Hamza.
See oli juba riskantne samm. Mine sinna, ei tea kuhu, too
seda, ei tea mida. Aga mida muud? C. C. kratsis kukalt.
«Kui prooviks Kahupeaga õnne? Ta on selline, noh,
muhe vennike.»
«Ei-ei-ei-ei-ei!» vaidles Merry. «Ma juba
ükskord suhtlesin temaga, põgusalt. Tuleb jälle
oma armastuse juttu ajama...»
Hamza, Zen ja Nasreddin noogutasid mõistvalt. Too
Kahupea pidi olema teist tüüpi tegelane, armastuse
jutlustajad ei kuulunud tegijate hulgas just eriti
arvestatavasse seltskonda.
«A-aga tal on imede peale kätt, huumorimeelt, ja
krutskeid on ta kah visanud,» vaidles C. C.. «Ta
pidavat Taotlusega ikka täitsa üks olema.»
Ja nii edasi. Hädasolijatele tuli nostalgiahoog peale,
kui nad kahe kohaliku kuti vaidlust pealt vaatasid-kuulasid.
Äge žestikulatsioon, üksteise peale karjumine,
teravad märkused nõrkade külgede pihta. See
kõik oli tuttav värk, lisaks täis kõht
ja õlu.
Vaidluse haripunktis, kui kõik näis olevat veel
täiesti otsustamata (aga ainult näis!), lõi
kööki viiva ukse ees rippuv mustriline helmekardin
värelema ning ei tea kust, ei tea kuidas, taarus läbi
kardina elutuppa suure musta juuksepahmaka ja leekpunase hamega
väikest kasvu mees. Mõned helmenöörid
purunesid ja Kahupea vaarus kõrinal veerevatel
terakestel. C. C. ja Merry tormasid teda toetama, kuid nende
väärikus sai sellega purustatud. Suure rabelemise
lõpul balansseeris Kahupea, käed sulnilt
kõhukesele kokku pandud, kahe soliidse härrasmehe
põrandal väänleva kehakogumi kohal. Ruumi
täitis pingeid maandav naer.
Kahupea muheles mõnusalt ja tegi käega kolme
muulase poole õnnistava liigutuse. Ettevaatlikult tippis
ta rüü-äärt kergitades Merry ja C. C. vahelt
diivani juurde ning keris end sinna istuma. Zen vahtis teda nagu
ilmaimet. See mees mõistis kõike
sõnadetagi, vahetult. Hamza tahtis midagi öelda,
kuid Kahupea vaigistas ta kerge pearaputusega. Nasreddin
püüdis taltsutada oma hammaste plagisemist. C. C.
vedas Merry habetpidi püsti ning nad maandusid
põrandale paigutatud patjadele endisest vähe
viisakamasse poosi.
«Ega me muidu ei oleks Sind tülitanud, kui ise
hakkama oleksime saanud...» vabandas C. C., mille peale
Kahupea jälle vaigistavalt pead võngutas.
«Mida Te täpselt soovite?» küsis
avataara.
«Koju!» niitsatas Nasreddin. «Ja ei midagi
muud...»
Kahupea nohises ja vibutas väikese võluri poole
sõrme. Ta tundus veidi pahasena.
Hamza ja Zeni keelepaelad vallandusid ühel ja samal
hetkel. Üksteist peaaegu kuulamata jutustasid nad tormist,
röövitud tüdrukust, hüppest tundmatusse. Asi
lõppes sellega, et Kahupea pidi oma positsioonilt lahkuma
ja nutva Hamza juurde tugitooli kolima. Ta patsutas naise pead,
embas teda õlgadest, sosistas mingeid rahustavaid silpe.
Üle Hamza juuste sihtisid tema tumedad silmad jalapingil
kükitava Zeni suunas.
«On kojuminek tõesti see ainus asi, mida Sa
soovid?»
Zen vaikis. Kusagil tagavarateadvuse tagavarasopistustes
ilmutas ennast veel üks tagavaraks sisse pakitud ja kinni
pitseeritud soov, mida ta polnud kunagi kellelegi avaldanud.
Veidi aega enne tormi tulekut oli ta «paki» hetkeks
avanud, nagu unistamisele järele andes.
Kahupea noogutas põgusalt ja lükkas siis Hamza
tugitoolist välja. Nasreddin ja Zen liikusid ettepoole tema
kõrvale. Kolmik ühendas käed. Merry ja C. C.
tõmbusid seina veerde, kogu aja mänginud telekas
viskas kerge surtsatuse ja tossupahvaku saatel vedru välja.
Enne veel, kui Kahupea ja elutoa kujutis keereldes igavikku
kadus, kuulis Zen mahajääjaid rääkimas.
Merry: «Kes oleks võinud MINU aegadel arvata, et
pilti saab ilma klaaskuulita ühest maailma otsast
mõõduka tasu eest teise maailma otsa edasi
kanda!»
C. C.: «Eh, seesamune on seesamune klaaskuul ikka edasi,
kergesti purunev ja tuleohtlik. Ega sa siin läheduses
üht punast, musta nokaga metallist silindrit näinud
ole?»
*
Nad langesid plartsatades rannaäärsesse madalasse
vette. Karastav suplus tõi võlurid kiiresti
teadvusele ning olles kaldale sumanud, olid nad jälle
täies mahus võimelised vastutama iseenda, kogu
maailma ja kõigi kadunud valjataride eest.
Õhtueelse maheda meretuule aetud lained proovisid edutult
nilpsata kummuli kaldal lamavaid kaluripaate. Kallas oli
vaieldamatult tuttav, umbes samas piirkonnas, teiselpool
turritavaid rannarahne oli kunagi, miskil ajal uppunud
Nasreddini eralaev. Võlurite jaoks oli möödunud
vaevalt pool päeva, pool õhtut, ööd
või mida iganes, kuid kaldaseljakul kössitavad
meretuulest väänatud puud olid silmnähtavalt
kõrgemaks kasvanud. Aega kaotamata ronisid nad seljakust
üles ja suundusid kiirmarsil lähimate
kalurihüttide suunas. Leekivpunaste pikkade juustega
kahvatupalgeline neiu ajas hanekarja üle tee, tihedamasse
põõsapadrikusse. Linnud polnud tema teguviisiga
kuuldavasti kuigi rahul, aga vihisev vits tegi oma
töö.
Mehed saatsid Hamza jälle ette maad kuulama. Nad
kükitasid kivide ja põõsapuhmaste varjus ja
piilusid, kuidas lähima elamu perenaine tuli vitstest
punutud aia veerde võõraga juttu ajama. Ilmus
peremees, siis jooksid võrgukuuride juurest kohale
lapsed, siis jalutas ligi noorperemees ja lõpuks minia.
Hamza viipas kaaslased lähemale. Nagu Zen oli oma pika elu
jooksul tähele pannud, võisid vaesed olla nii
kõige tigedam, kui ka kõige lahkem rahvas. Seekord
komistasid nad lahke pere otsa. Nasreddin vabastas paar
sõrme sõrmuste alt ja tegi annetuse uue paadi
muretsemise tarbeks. See tegu tõi kaasa vastavad
tagajärjed -- värske kala pandi hauduma,
võlurite ligunud riided riputati kuivama, noorperemees
tõi lagedale vilepilli ja minia otsustas laulda läbi
lähikonna lauluvaramu. Tasapisi viis Hamza jutulõnga
laevahukuni.
«Oh, see oli viis aastat tagasi, kui siin viimati rikas
laev tormiga karidele sõitis,» meenutas
vanaperemees. «Tuli merepoolt ebajalg ja lõi laeva
karidele. Meri mässas veel järgmise päeva
hommikuni, aga ükski laine ei jõudnud kaldal sinna,
kuhu tavaliselt oleks pidand jõudma. Nagu sein oleks
veepiirile ehitatud!»
«Ja selle seina vastu lõid lained kogu kraami
pihuks ja põrmuks, ei ühtegi suuremat tükki
jäänd järele, mida majapidamises kasutada oleks
võind!» jätkas noorpermees.
«Aga Lissa pääses äla,» puterdas
pisim peremees, mille peale vanemalt õelt
kuklavõmmu teenis. Kaluripere vaikis mõtlikult,
kuni perenaine käega lõi ja asja selgitas.
«Rissa, see valge tüdruk, oli ainuke, kelle meri
välja andis. Hõljus hommikul, nägu allapoole ja
juuksed veepinnal laiali nagu merilaps madalas vees, aga elu oli
sees. Ei hakand ta köhima ega higistama peale seda suurt
külmetamist. Hull oli ta vist juba ennegi...Aga mis meri
rannarahvale annab, see rannarahva oma!»
«Lissa ajab hanesid!» lisas väikeperemees.
«Oi-jah, algul meeldisid talle linnud, tõime
talle laadalt siis mõned hanetibud,» vadistas minia.
«Ise ta neid kasvatas, ise külvas teri ja
lõikas heina; eelmise raske talve, kui meri mehi vee
peale ei lasnud, elasime nagu valdjad linnuliha peal! Oi-jah, ja
kui ta siis lohesid armastama hakkas! Oi-jah, oli tegemist et
tema juukseid tuju mööda õiget värvi
saada, hennast tuli puudus kätte! Ei võtnud teine
esimestel kordadel ju värvigi külge!»
«Aga on siinkandis veel midagi imepärast
juhtunud?» küsis Zen kahe kalaluu vahelt.
Pere mõtles, lõpuks oskas kohale koperdanud
vanaema sõna sekka öelda: «Enne toda tormi,
vast mõned päevad või nii, kadus
Lahinguvälja oja kuuldavasti täitsa ära. Algul
oleks nagu tagurpidi voolanud ja siis ei tulnd Lahinguvälja
kivimäe seest enam piiskagi vett välja. Sellest ajast
peale olla mäe seest mõnikord naisterahva laulmist
kuulda olnud.»
Võluritele oli sellest küllalt. Veetnud
öö võrguaidas, lahkusid nad varavalges esimeste
kajakakriisete aegu Lahinguvälja suunas -- Hamza linnuna,
Zen ja Nasreddin kiirleviteerimise teel. Ega neil eriti pikka
maad läbida tulnudki, Lahinguväljani kulus jala minnes
pool päeva, lennates ehk paari kämblalaiuseline
lõik päikeserada taevakaarel. Nad tulid maha otse
otsitud kivimäe külje all, vana ojasängi
kõrval. Laulu polnud kosta, aga võlumise
hõngu tundsid kõik kolm kohe ära. Mägi
oli kinni pandud ja miski liigutas ennast seal sees.
Võlurid vaidlesid veidi aega selle üle, kes vanale
Herkelile tema tütre arvatavast leidmisest ja
võlurite ikka-veel-elus-ja-tegevuses-olemisest teatama
läheks. Lõpuks lendas Hamza solvunult klugistades
minema, mehed asusid aga mäelukku lahti muukima. Pitserid
polnud lihtsad, aga avanesid Nasreddini esimese ürituse
peale ning nad astusid avarasse grotti, mille klaasja veepinna
jagas pooleks tagumistesse ruumidesse viiv kitsas
kivijalgrada.
Zen ees, Nasreddin tasakesi tippides järel, sisenesid
võlurid valdjatari oletatavasse vangikongi. Enam polnud
aega vaielda ega arvamusi vahetada. Nad koondasid kogu oma
jõu ühte olevikuhetkede katkematusse ketti, olles
siiski valmis seda igal hetkel purustama, et luua uut,
tõhusamat järgnevust. Esimese koopa tagaküljel
leidsid nad mõned kalastustarbed ja harpuunid, maas
vedelevate soomuste järgi võis arvata, et keegi oli
seal hiljuti kalu puhastanud. Maa-alune oja sai alguse kusagil
mäe all ja voolas nüüd, pitseritest vabastatult,
vana sängi mööda välja. Veetase hakkas
aeglaselt alanema. Varuväljavooluava, mis oli taganud koopa
vee värskuse ja ühtlase veetaseme, korises kurvalt.
Vaatepilt, mis avanes mäe järgmises koopas, näis
Nasreddini üllatavat. Ta turtsus naeruselt ja hakkas
ohtrate peegelseinte ees nägusid tegema. Peegeldavad
kristallid katsid hulknurkse ruumi seinu korrapäraste
paneelidena. Zen piidles peegeldusi hoolikamalt, ta otsis
märke peegelelukatest, kes loomulikus olekus eksisteerivad
kahemõõtmelistena, kuid ühest peeglist teise
peegeldudes võivad kolmemõõtmelisse maailma
tungida. Kui seal oligi mõni elukas, siis märku ta
endast igatahes ei andnud. Seintelt vaatasid vastu kaks
võlurit, üks muretu ja teine umbusklik, ja
kõige erinevates proportsioonivahekordades. Ühes
peeglis oli Zen lühike ja Nasreddin hiiglane, teises
väändusid mõlemad madudeks, järgnesid
kõhnad ja paksud, lühi- ja pikajalgsed, suure- ja
väikesepealised... Ühesõnaga -- laadapalagan.
Järgmisesse ruumi viiva ukseava kõrval kõrguv
viimane paneel moonutas Zeni kujutise vanameheks. Tema
peegelpildi nägu oli kortsuline, põsed rippusid
alla, kogu oli kühmus ja juuksed takuselt hallid. Zen pidas
seda galerii parimaks naljaks.
Zen tundis, et koopakäik muutus madalaks, maapind
tõusis ja õhk oli läppunud. Omavahel vaikselt
aru pidades liikusid võlurid edasi mäe kupliossa.
Nad sattusid aeda. Viletsalt hooldatud ja metsikuks läinud
kristallkasvuhoone, mis väljastpoolt silmapetteloitsudega
osavalt varjatud, sisaldas kõrge
toiteväärtusega viljapuid ja paar umbrohtu täis
kasvanud köögiviljapeenart. Olles aiandi läbinud,
sulgesid nende tee tolmu järgi haisevad vanad
brokaatkardinad. Nasreddin puges ettepoole ja piilus eesriiete
vahelt ettevaatlikult välja. Kuna ta arvatavasti mingit
koletist või muud takistust märgata ei suutnud,
astus väike võlur kangaid kõrvale
lükates julgelt edasi. See oli raamatukogu. Mitte
üldkasutatav ja korralik riiulite poolt liigendatud
lugemisruum, vaid raamatuladu, kus rullid ja lahtised
lehtedepuntrad põrandal virnu, ladestusi, hunnikuid ja ka
lihtsalt määrdunud jalgealust moodustasid.
Aknaorvas, hiiglaslikust looduslikust kristallist aknal,
keedukalataldrik ühel ja narmendav papüürus
teisel põlvel, istus trullakas tumedapäine
naisterahvas. Tema kaua kammimata juuksed olid kurepesana
harali, kortsus kulmude vahelt heidetud pilk ei tundunud sugugi
sõbralik.
«Andis ikka oodata, Nirko, millal ükskord
pärale jõuad!» algas Siira
süüdistuskõne.
Mehed üritasid algul ilmutada vähekestki tahtmist
vahele või kaasa rääkida, kuid loobusid peale
taldriku ja kalaga pihtasaamist. Valdjatar Siiral oli
haruldaselt täpne käsi ja haruldaselt kiireloomuline
kõnevõime. Ta rääkis, rääkis,
rääkis, peaaegu ilma häält tõstmata,
kuid tungival toonil ja järelejätmatult:
«Sa igavene väike vastik jupats. See on
tõsiasi, mitte iseloomustus! See on viimane kord, kui ma
sinu ettevõtmistes kaasa löön. Ja see sinu
raamatukogu mängib siin õige suurt osa; ära
salgagi, et tõid mind siia enamaks, kui lihtsalt paariks
päevaks istuma; ja võib-olla tõesti ainult
paariks päevaks, aga näe, paarist päevast said
viis aastat. Aitähh, pisikene, aitähh! Raamatukogust
on mul tõesti palju abi olnud; paari päevaga ei tee
siin tõesti miskit ära, võta või
jäta, aga viie aastaga olen ma päris palju
õppinud, kas tead? Näiteks, et naised ei olegi
loodud ainult sünnitama ja et saarlannad pole ainsad,
kellel loitsimine hästi välja kukub. Kõigele
lisaks ma olen sulle veel tänulik, kõigi nende
teadmiste eest, kas tead. Kõige selle rahuliku ja nii
vajaliku aja eest, mille sa mulle seda jälki vanameest
kinni püüdes oled kinkinud. Ja nüüd on mul
täiesti ükskõik, kas isa mind enam tagasi
tahab! Ma arvan, et hakkan Aiaga, kui sa teda vahepeal maha pole
tapnud, hästi läbi saama. Ja ma pean veel ütlema,
et see väike õpetus, mille sa lendavate vaipade
kohta oled kirjutanud, on vigane, siin on paar asja puudu. Ma
ajasin seenemahlast natuke tinti ja kirjutasin juurde, hea, et
sul siin vähemalt puhast paberit oli, aga riietega oli
muidugi kõvasti probleeme. Hea, et ma kodus vähemalt
auke lappima olin õppinud!»
Siira kummardus korraks seinaäärsesse nurka ja
tõstis sealt üles väikese vaibarulli.
Lahtikerituna helkles ja leviteeris lendav vaibake kergelt
surisedes vaksajagu põrandapinnast kõrgemal.
«Tegid koopaukse lahti? Noh, tuuletõmbusest on
tunda, et tegid ja see uks oli ainus asi, mis mul üle
jõu käis, pea seda meeles, ja ole nüüd
rõõmus, et selle vastiku äti lõpuks
viie aastaga kätte said. Vean kihla, et mul oli neist
aastatest palju rohkem kasu, kui sul enda.»
Ja läinud ta oligi. Uhkelt keskele ära, tolmujuga
taga, vanad kardinapooled tõmbetuules kohisemas.
Nasredini nägu venis tema senise elu kõige pikemasse
asendisse. Ta ei olnud (tõepoolest) arvanud, et
lihtsameelne või lihtsameelsena näiv hellitatud
valdjatar võtab kätte ja loeb läbi need
riismed, mida ta oli suutnud Tuuletaadi raamatukogu
hävimise järel kokku korjata ja Lahinguvälja
kivikünkasse varjule toimetada. Aga ta polnud arvestanud
ajaga, mis tüdrukule jääb. Ta oli arvestanud
ainult peeglisaali viimase peegliga.
Zen katsus värisevi käsi oma nägu. See oli
kondine, nahk krudises habemetuustide all vastu
tõmblevaid põselihaseid, vähemalt pooled
hambad olid puudu, süda tagus ebaühtlaselt, kopsudes
rögisev kahtlane vedelik ennustas peatset lõppu.
Äkki tahtis ta istuda. Silmad nägid veel selgelt, aga
jalad ei kuulanud enam hästi sõna. Leidmata
vaateulatuses ühtegi istet, vajus ta sinna samma, kus oli
seisnudki. Sisetunne ütles, et ta sealt räpaste
lehtede keskelt enam eales ei tõuse.
Nasredin heitis talle põgusa pilgu, pööras
ümber ja sammus raamatulaost välja. Veidi aja
pärast jõudis Zenini koopaukse sulgumisest tekkinud
õhulaine. Niiske ja külm hingus pani ta üdini
värisema. Ta ei suutnud enam mõelda, kujutlus-
või mälestuspildid olid katkendlikud ja
hämarad. Muutus oli olnud järsk ja ta oli kaotanud
suurema osa jõust, mida ta polnud veel ära raisata
jõudnud. Hetkeks kerkis vananenud võluri silmade
ette pilt plahvatavast Cerimist.
Ta ei suutnud seda pilti kaua tallele hoida. Kõik
küsimused, mida ta tahtis esitada, endale, Nasredinile
või veel kellelegi, surid enne tekkimist. Ainus, mida Zen
võis, oli magama jääda. Salamisi hõikas
ta välja taotluse näha und...
*
Me olime veel peaaegu lapsed, kui see juhtus. Meie plekist
saablid olid küll juba asendatud ehtsatega (sõja-
akadeemia keskmise astme kursantide aktusel), kuid me elasime
ikka šaraadide ja ballipaažide elu. Ja Martin viis
kogu raha, mille talle andsid uhked daamid vedikute pori kohal
hoidmise eest ja härrad kirjakeste kohale toimetamise eest,
emale vürstliku palee pesukotta. Mina ja vahel ka
poisiriietes Hanna saatsime teda, kuni pesuköök taga-
aia põõsastiku vahelt paistma hakkas. Minu
kodumajast, kesklinnas, paistsid mõlemad Vürsti
poolt viie aastaga ehitada lastud arhitektuuri-imed --
Viis ja Kolm. Tornide arvu järgi neid kutsutigi.
Kuid ühel hommikul, täpset kuupäeva ma
kahjuks ei mäleta, aga entsüklopeediates peaks see
kirjas olema, purunesid kahest järjestikust kahurite
kogupaugust mõlemad, Viis ja Kolm. Meie maja varises
hiljem, kui mina, amm, hulk teenijaid ja vana kutsar koos
parimate hobustega juba põgenemas olime. Ema ja isa
jäid majja pabereid ja ehteid kokku korjama, igaveseks.
Pealemarssivate sõdurite tääkide eest
põiklemisel, ilma kuueta, särk lipendamas ja
jalarättideta jalgade otsa tõmmatud
säärikud kandu hõõrumas, kaotasin omad
silmist. Mind leidis Martin, pagariäri kangialusest. Ta
tõmbas kähku, ei-tea-kust kulunud ja paar numbrit
suurema livree ja päästis mind nõnda
külmasurmast. Mõne aja pärast kaevasime rusude
vahelt välja Hanna. Tal oli õnne, erinevalt tema
vanaema väikesest spitsist, kelle hääl
näitas ära koha, kus nad Hannaga karpi olid
jäänud. Koera tagajalad olid kindlalt kivide vahel
kinni. Me kraapisime oma sõbratari välja
öösel, liikumiskeelu ajal, surudes patrullide
möödamarssimisel end vastu verest ja lumelörtsist
märgi seinalahmakaid. Inimeste rusude alt
väljakaevamise oli kindral parun von Acht ära
keelanud.
Me põgenesime vürstiriigi metsadesse ja
liitusime sõjajärgse lastejõuguga. Meid oli
seal igasuguseid, endisi rikkaid ja endisi vaeseid, kodanlasi ja
aadlikke, sekka mõned vaimuliku seminari poisid. Martin,
endine vaestekooli ja Vürsti poolt toetatud vaeste
kadettide kompanii liige, oli juhiks sündinud. Isegi siis,
kui minu- ja Hanna-suguseid, keda hüüti «les
ptetites nobles», järjest vähemaks jäi,
säilitas meie kolmik oma positsiooni. Kuni Pealik
jõugu leidis ja omaks kuulutas.
Keegi polnud uskunud, et Vürst ellu suudab
jääda. Kahurituli hävitas suurema osa
kesklinnast, agulite mahapõletamine polnud
märkimisväärnegi. Ei olnud teada, kas keegi oli
teda hoiatanud ja ta ei viibinudki pommitamise ajal linnas,
või õnnestus tal pääseda nagu meil.
Vürstile truuks jäänud husaarikompanii moondus
tundmatuseni. Nad kandsid eelmiste sõdade aegseid
auklikke mundreid, peitsid end metsades. Meie väike
jõuk sulandus suurde jõuku. Olime kasvueas,
suutsime kanda musketeid ja muud normeeritud varustust. Hannast
sai väike kuninganna. Keegi ei puutunud teda, kuigi
kõik teadsid, et ta on Martini kihlatu. Martini, kelle
elu ei maksnud punast krossi ei Vürsti ega von Achti
silmis. Vähemalt me kõik arvasime nii.
Kümme pikka aastat valitses Vürst metsas --
le roi régne et ne gouverne pas. Või öeldi seda
kindral von Achti kohta. Ei mäleta. Arvatavasti
sõltus see, millisel poolel parajasti oldi. Rahvas oli
Vürsti, Pealiku poolel. Meil läks üha paremini.
Raha hakkas liikuma, husaarid said oma punased mundrid tagasi.
Martin ja mina, me tegime karjääri. Tõusin
staabi adjutandiks, Martin aga elas mingit erilist
privilegeeritud elu otse Pealiku kõrval, tema vahetus
läheduses. See saladus jäi minu jaoks lahendamata
kauaks, liigagi kauaks. Kuni ma, vist saatusliku haarangu
eelõhtul, nägin neid koos staabi aset täitva
talumaja palkseina ääres -- Vürst istumas valgel
kohvikutoolil, kaardid tema ees laual ning Martin kummardumas
üle tema õla ja jälgimas joont, mida
mööda... tema isa sõrm liikus. Nad oli
ühte nägu. See tuli vanusega. Vürsti pikad hallid
juuksed olid samamoodi laines kui Martini mustad, nende
mõlema silmad olid ühtemoodi suured ja kurvad,
välisnurkadest veidi allapoole kaldu. Kõik
nägid seda, peale minu. Ning siis mõistsin, miks
Vürst muutis vaestekooli ühe teatud klassi poisid
sõjakooli kadettideks, ja miks Hanna valis minu asemel
Martini. Ma olin noor, ilus ja võimekas
sõjaväelane, mu alluvad kuuletusid mulle austusega
ja silmapilkselt. Mis mul puudu oli, et meie väike
ümar ja tõmmu Kuninganna eelistas seda vibalikku
kolget?
Jah, Martin oli Vürsti poeg, ning see teadmine
aitas mul järgmisel hommikul vastu võtta oma elu
kõige tähtsamat, raskemat ja saatuslikumat otsust.
Kohe peale päikesetõusu ärkasime staabis
kohutava peavaluga. Ma olin täies mundris, kandsin punast,
nagu kõik teisedki kõrgemad ohvitserid, lisaks
hõbedast kiivrit, püstoleid ja saablit. Niimoodi
uksel seistes vaatasin alla jõeorgu, kus asus meie
põhilaager. Hallikaskollases vines, mis orgu kattis, ei
olnud märgata mingit liikumist -- von Acht oli meid
gaasitanud. Vürstiriigi ajaloost oli see esimene kord gaasi
kasutada ja tollkorral ei mõistnud ma veel vaatepildi
tõelist tähendust. Vürst oli Martiniga pikalt
vaielnud, millistesse hoonetesse enne määravaid
lahinguid staap paigutada, kas kivide vahele madaliku veerel
või kose juurde seljandikule. Võib öelda, et
küngaste tippudel puhuv püsiv tuulevinu
päästis mu elu.
Hetk hiljem, püüdes peas taguvaid vasaraid
vaigistada, pöörasin pea vinust vaba puudesalu poole
ja märkasin maskeerimiskatete liikumist. Siis, vasemale
vaadates, nägin von Kleisti eriliselt edevat erkroosat
kiivrisulgedetutti kõrgumas läheneva jalaväe
kõrval. Nad sammusid orunõlvu mööda,
rätikud nina ja suu ette tõmmatud. Järelikult
tuli von Acht ise vasemalt puude juurest, sellisest sõja
lõpust (ma olin kindel, et see on lõpp) ei oleks
ta kindlapeale suutnud eemale jääda.
Andsin häire. Staabirühm rivistus kiiresti
kahte leeri, Vürst läks Martiniga Kleisti peale, mina
suundusin von Achti otsima. Taoline asjade käik oli
loomulik, Vürst teadis, et mul on selle kännuga omad
arved klaarida, kasvõi surmas. Me kohtusime
sümboolses paigas, viljapuuaias. Ta tuli üksi ees nagu
minagi, ainult selle vahega, et tema taga turritas
täägimets, minu taga aga astusid värisevijalu
noored staabinolgid. Lähenedes vaatasime üksteisele
silma.
Vasaku käega (ma olen vasakukäeline) saablit
tõstes vormisin huultega ühe sõna: «La
mort!». Von Acht mõistis silmapilkselt. Ta oli
aumees ega jätnud löömata, veidi viltu küll,
kuid käigu pealt ei märganud vahet keegi peale meie
kahe. Tundsin tuima raiuvat valuhoogu vasakul kehapoolel ja
langesin. Liikumatult lamades kuulasin kaasvõitlejate
viimseid karjeid, edasi polnud mul vaja teha muud, kui
mõnda aega magada.
Raisakotkaste kambas oli meie perekonna vana kutsar.
Vürst oli ettenägelikult suurema osa neist vastikutest
elajatest ära ostnud, et nad meie poole haavatuid peale
lahinguid vaikselt kõrvale toimetaksid.
Ettevõtmise õnnestumise eest vastutasid
laibaröövlite hulka sokutatud omamehed. Bertram korjas
mu vaikselt üles, munder sai maha kistud ja mingi
räpane sigudikukuub peale tõmmatud. Mu haav hakkas
tugevasti veritsema, kartsin, et elusast peast linna enam ei
jõua.
Ärkasin lõplikult alles paar päeva
hiljem oma amme väikeses korteris, kui paruness von Acht
mind vaatama tuli. Haava eest oli keegi oskuslikult hoolt
kandnud, värsked puuviljad tõid eluisu tagasi.
Paruness meenutas pisarsilmil seda viimast piduõhtut minu
isa majas, kus me paruni osavõtul, mu vanema õe
kihluse auks šaraade lavastasime. Olin koos paruniga
osalenud mõistatuses, mille lahenduseks oli
«surm». Vaene vananev naine lootis, et ma ühinen
nüüd, peale Vürsti surma tema perekonnaga,
muidugi vaikselt ja tagasihoidlikult. Martin ja Hanna olid ellu
jäänud, von Acht kuulutas end kuni rahutute aegade
möödumiseni asevalitsejaks ning tõstis noore
abielupaari ametlikult vürstitroonile. Rahvas oli rahul. Ma
keeldusin perekonnaga liitumast. Amm värvis mu heledad
juuksed henna-basma seguga pruuniks, pool päeva kandsin
papiljotte nagu mehelemineku eas tütarlaps. Poolteist
nädalat peale Gaasilahingut lahkus riigist üks
kõhn pikakaelaline le brun.
Me kohtusime uuesti veerand sajandit hiljem, kui ma
tulin naabervürstiriigi välisministrina ametlikule
visiidile. Nad mõlemad olid kohutavalt paksuks
läinud. Martin võib-olla veidi vähem kui Hanna.
Neil polnud lapsi, võib-olla sellepärast, et kindral
oli meie Kuningannast tolleks lahingujärgseks päevaks
teinud von Kleisti jalaväelaste hoora. Mida Martin oli
pidanud kannatama, ei võinud ma teada.
Enne vastuvõtule minekut tegin koos oma naisega
(ta on minust paarkümmend aastat noorem, kuldjuus)
linnapeal tiiru. Kolme ja Viie varemete ümber oli rajatud
park, mu kodust polnud järgi mitte midagi. Peale mu tiitli.
Vastuvõtu ajal põrnitsesid von Achti pojad, mu
nõod meid naeruväärse tigedusega. Kopsakas
kompensatsioon, mille maksmine nende isa südameatakiga
hauda oli viinud, lasus neil turjal nagu rist. Ka parunitiitlist
olin nad ilma jätnud -- mu isa oli olnud von Achti
vendadest vanim. Mind pani imestama viha, mis paistis Martini
silmades, kui me naeratades teineteise kätt surusime ja
viisakusavaldusi vahetasime. Jah, ta oli kade.
Ma mõistsin seda siis, kui me naisega peale
vastuvõtu lõppu lossipargis jalutades ehmunult
tema laskevalmis püssitoru ees peatusime. Aiatee
käänak oli vaikne ja kõrvaline, kõrged
rohelised hekid oleksid mõrvari põgenemist
täielikult varjanud, kuid ta ei tulistanud, seisis vaid
mõnda aega omaette pobisedes ja mind sihtides, lasi siis
torul langeda ja nuttis vaikselt. Eemaldusime jalutades,
keerasime varjulisele sillale ja mu Kuldjuus langes
nõrkenuna mu embusesse.
Nüüd siin sillakäsipuu najal oma naist
keppides ma küsin, kas kõik üleelamised olid
seda väärt. Olen ma elanud õigesti, parimal
viisil? Muidugi mitte, ja kui mul oleks võimalus alustada
otsast peale, teeksin ma kõik teisiti. Oleks elu vaid
unenägu, millest ärgata, tegelikkusesse...
Elu on unenägu, ärka üles!
See on võimatu, elu pole uneneägu!
Ürita vähemalt, küll siis näed!
*
Zen ärkas raamatuhunnikute vahel. Õigem oleks
öelda, et see oli tema teine ärkamine. Esimene kord
oli ta ärganud sureva vanamehena ja uinunud uuesti,
ühte teise unenäkku, mida ta veel ähmaselt
mäletas ja kus ta oli olnud heas vormis paarisaja-aastane
mehemürakas.
Nasreddin istus ojapervel ja kitkus suure valge lille
õielehti. Surnud, elus, surnud, elus... Kui Zeni
vari tema peale langes tõstis ta rahulikult pea ja
naeratas. Ta oli ka selleks valmis olnud.
«Miks?» küsis pikakasvuline võlur.
«Sa mäletad seda lahingut, mis siinsamas oli, nii
sada aastat tagasi, kümme siia, kümme tänna? Eks
ole? Siis sa läksid otse keset võitlust ja keegi ei
puudutanud sind, ükski nool ega oda ei tabanud, sa lihtsalt
läksid ja ei tulnud enam tagasi. Me ei kohtunud peale seda
umbes viiekümne aasta jagu, aga kui kohtusime, siis polnud
sa karvavõrdki muutunud. Mulle tundus, et see lahing,
kust sa läbi läksid, oli mingi suur sündmus, aga
sinusse see ei puutunud.»
«Mes to'st siss nii väga oli?»
«Noh, ma otsisin juba tükk aega väärilist
vastast, kellega ennast proovile panna. Sina oma
kõrvalseisja oleku mõistatusega jäid lihtsalt
sõelale.»
«Mes nüit?»
«Egas midagi. Lahingu ma kaotasin, aga sõda ma ei
saanud kaotada, sest sõda pole siin olnudki. Sõja
ma võitsin, enda jaoks. Olen natuke täiskasvanum.
Just praegast mõtlesin õpilast võtta.
Mäletad toda albiinot, kes laevahukus ainsana ellu
jäi?»
«Vaata nüit, Nirko,» ütles Zen eriliselt
mahemagusa häälega. «Rissa ei jäänud
ellu mitte juhuslikult! Kahupea oli valmis täitma veel
ühe minu soovi, ju vist oli tal ükskõik,
peaasi, et inimesed, võlurid, kes tahes, oleksid head ja
austaksid Elu. Ma palusin teda, et ta säästaks
tüdruku elu, ma tahtsin teda ise õpetama hakata. Ta
on andekas, eks? Ise kah märkasid... Ja looda sa nüit,
et ma ta sulle ära rikkuda jätan!»
Oleks võinud arvata, et kaklust alustab -- nagu alati
-- Nasreddin, kuid seekord virutas esimesena Zen. Väike
võlur lendas uperkuuti ojja. Laskmata tal kuju muuta,
hüppas Zen talle otsa ja hakkas rusikatega näkku ja
ribidesse taguma. Kehakaalu märgatavast erinevusest
hoolimata paiskas Nasreddin vastase enda pealt jalahoobiga
minema ning Zenil ei jäänud muud üle, kui
võitluskuju sisse võtta. Mõlemad
võlurid moondusid hetkega hambulisteks kiskjateks, nende
ogadega varustatud sabad peksid üles liiva ja tolmu. Polnud
aega mängida ületrumpamismängu, kus
järgemööda erinevateks loomadeks moondudes
üksteist kavalusega üle trumbatakse. Polnud aega
alustada peitusemängu, kus üksteist ühest
maailmast teise hüpates jälitatakse. Nad
mõlemad olid väest peaaegu tühjaks kurnatud,
jõudu jätkus vaid üheks moondumiseks, kus
inimunenägu muutub kiskja unenäoks. Ja siin olid nad
võrdsed.
Kui võrdsed, oleks pidanud otsustama varasem
energiakulu. Nasreddini kaotuskontosse oli kantud Cerimile
laenatud energia, vaibalõksu toimimiseks sobiva olukorra
kujundamine ja kaldabarjääriga varustatud torm. Zen
polnud saanud valida sündmuste kulgemise tempot,
kõik oli tulnud äraarvamatult kiiresti, samuti oli
ta olnud aldis järgi andma tugevatele emotsioonidele;
lisaks peeglilõks. Kakluse tulemuse määras see
tagajärg, mida kumbki omaette soovis saavutada. Nasreddin
lahmis palju huupi, püüdes vastast täielikult
hävitada, Zen tahtis aga teda vaid teel ära koristada,
tal polnud sooja ega külma, milliseks väikese
võluri saatus edaspidi kujuneb.
Kui Nasreddin jõuetusest inimkuju taastas ja
näoli porri lamama jäi, pühkis Zen oma verise
nina käeseljaga puhtamaks ja lonkas mäekülje alt
tee peale. Tal polnud enam jaksu leviteerida, teekond
kalurihüttideni tuli läbida jalgsi. Zenil isegi vedas,
üks heinavandermees võttis ta pera peale.
Rissa pererahva hüti juurde jõudnud, ei raisanud
ta aega, vaid läks otse kaldaveersesse
põõsastikku. Kui tüdruk ülestaotud
silmnäo ja katkutud olekuga meest otsusekindlalt
lähenemas nägi, pistis ta hanesid peaaegu jalge alla
tallates järelemõtlemata punuma. Sinka-vonka
mööda kaldaveert alla rannale sörkides pressis
Zen hambad valust vastamisi, et mitte oiata. See pisike hull
põrguline võis hirmunud olekus maailma otsa
joosta, ilma, et keegi teda takistada oleks suutnud! Zen
jõudis punapeale järele kiviklibul rannarahnude
vahel. Ta üritas tüdrukut seljatagant haarata, aga sai
kondise rusikaga vastu niigi logisevaid hambaid. Rissa
hüppas lähema kivi otsa, kükitas ja ajas
käed tiibadena kohevile.
«Ma olen lohe, ma söön su ää!»
hoiatas ta ja urises.
Zen oleks nagu midagi taibanud. Ta lähenes
ettevaatlikult, kuni sai tüdruku näo pihkude vahele
võtta.
«Ma olen alati tahtnud teada, mis värvi draakonite
silmad on,» ütles ta.
Tüdruk vaatas talle otsa ja võlur puuris oma
pilgu otse tema vasakusse punasesse silmapõhja. Hetkeks
välgatas selles midagi kuldset, siis merevaiku, siis
kõiki muid värve. See polnud enam inimese silm ja
see pilkus vaid korraks -- selle ühe korra, mida Zen kogu
oma eluaeg oodanud oli. Võlur hüppas, tema alt
vuhises läbi tohutu tiib. Siis saba. Siis tuli vastu midagi
tundmatut...
*
«Hoia faremale, fersse, farremallee, ma
ütlin...» ägises Nasreddin taeva ja maa vahel
lindnaise küüniste otsas rippudes. Tema mustkuldse
kuue räbalad ragisesid kurjakuulutavalt. Neist vasakul
leviteeris Aia, paremal hõljus oma väikesel vaibal
Siira. Hamza raputas väikest võlurit õige
vihaselt, nagu öeldes, et ta teab väga hästi,
kustpoolt ja kuhu lennata.
Rannarahnude vahel märkasid nad hilisõhtu
hämaruses väikest erkpunast laiku ja tulid maha. Hamza
ei vaevunud riideidki selga panema, vaid kiirustas Nasreddini
kaasa vedades otse Rissa juurde.
«Oli ta siin? Oli see suurt kasvu võlur siin keda
sa eile õhtupoolikul nägid?» küsis ta kivi
ääres kägaras konutavalt tüdrukult. Siira ja
Aia piirasid armetut kogu külgedelt. Rissa nuttis ja oli
nutnud arvatavasti juba mitu tundi. Paistes silmalaugude vahelt
ei tulnud enam ühtegi pisarat. Aia põlvitas tema
kõrvale maha ja võttis tal emalikult ümbert
kinni.
«Jätke järele, ta on kõige tavalisem
ära hirmutatud laps! Kasutage oma
nägemisvõimet, kui te mind ei usu!» keelas
võlutar Siirat, Hamzat ja Nasredini, kes olid valmis
Rissa tükkideks rebima.
«Tah...kadus...äääää!»
nuutsus Rissa. «Ta oli... hhh...siin ja-ma-mõtlin-
et-ta-jääb-minu-eest-oolitsema...»
«Sa füha müristus, kuhu ta siis jäi, kuhu
ta läks, ma küsin?!» karjus Nasreddin rusikaid
raputades. Tal endalgi olid pisarad kurgus.
«Tah...tahtis...teada-mis-värvi-lohede-silmad-
on!» tuli vastus.
Nüüd nuttis juba ka Aia. Zen oli läinud,
jäädavalt, nende kõigi jaoks alatiseks
kadunud.
Siira astus paar sammu eemale ja põrnitses Nasredini
kookuvajunud selga. Ta näitas võlurile näpuga
ja hakkas itsitama. Ülejäänud kolm naist vahtisid
särasilmil samas suunas.
«Mis fagan ma teen nende nelja jõleda
nõiaga?» küsis Nasreddin vähekese aja
pärast, kui olukorra tegelik tõsidus talle
täies mahus pärale jõudis.
Ise tead!
|