|
[ Jutt |
Jutulabor: veebruar 2001 |
Uued arvustused ]
Poolaasta leid Algernonis. Selles mõttes, et mõne autori kirjaoskus oli enne teada ja ülejäänud algajad ei suutnud midagi kirjanduselaadset pakkuda.
Pealkirjas esinev läbiv kujund on väga hea. Ja see, et vastaseks on lapsepõlvesõber, on igati usutav, siuke love/hate põimumine on igatahes parem lahendus kui miskile anonüümsele pimedusevürstile pasunasse andmine, mida fantasys pahatihti kohtab. Zen nimena on hea leid, aint et imho pole kogu teksti ulatuses zenbudistlikku suhtumist välja peetud. Pisut on komistatud võimete paikapanekul ja tasakaalustamisel. Ongi raske asi ja selle otsa komistavad kogenumadki autorid. Kuid lugeda pole huvitav, kui kimpu jäädes võetakse taskust lihtsalt suurem malakas või lausutakse vingem loits - tahaks nagu ette teada, milleks kangelane võimeline. Et on piirangud, sellele küll vihjatakse - see seina sisse kinni jäämine, aga rohkem ka mitte. Aga, noh, hea jutt...
Parimaid eesti fantaasiateoseid üldse,igal juhul Top5 kuulub kindlasti.Pitoreskne kaleidoskoop,tegevuse tulevärk,mis pandud kirja meisterlikult.Imepärane on autori oskus leida kuldne kesktee pratcheckliku farsi ja mõnele fantaasiaauitorile omase sünguse vahel.Jään ootama autori järgmisi teoseid ja lootma,et ka need kuuluvad fantaasiazhanrisse,kuna SFi ning õudust on isegi küllalt suur protsent.
| 19.04.2001 11:58:32 |
Katariina |
Muhe ja nauditava sõnavaldamisega kirjutatud lugu. Autori filoloogiline andekus on esimestest lõikudest rõõmustavalt ilmselge.
Kui on tegemist autori esimese avaldatud looga, siis tuleb "Hypet" üheks erakordseks alguseks pidada. Miski jättis siiski mulje kõvast kirjutamiskogemusest, kuigi ma ei ole yhtegi Tuulepäälse varasemat lugu kohanud. Millest on kahju, muidugi :)
Mis mulle loos iseäranis meeldis, oli huumori ja synge elulisuse mänguline vaheldumine. Võisid kord võluripujäänide yle mõnuga irvitada ja veidi hiljem hinge kinni pidada, jälgides poeetiliselt nukrat ja häbenematult muinasjutte uskuvat
looarendust.
Lohed... lohedeks, neis on asju jah, aga mulle meenus pigem Ykssarvik.
Vaga hea jutt. Keelekasutuse koha pealt võinuks autor vaevaks võtta ja natuke uurida, kuidas tegelaste kõneldavat murret kirja panna ;)
| 14.02.2001 16:32:37 |
Akrobaat |
Alustasin seda lugu ning esimene emotsioon oli teatud igavus ja isegi tüdimus. Jäigi pooleli. Hiljem punnisin veidi edasi lugeda ja avastasin, et polnudki selline nagu alguses tundus --sain loo läbi ja hakkas meeldima.
Miks siis tekkis selline imelik esimese-hetke-tunne? Vahest seetõttu, et kohe alguses kerkis silme ette midagi Kettamaailma võlurite söögisaali (või ka Potteri maailma, mis vist on copy eelmisest) laadset ja miski hüüatas peas "oo õudust, jälle!"
Kui see oli taotluslik, siis muidugi on kõik hästi, aga teiseltpoolt võib selline algus lugejat veidi peletada. Kui otsida veel mingeid sarnaseid emotsioone (ei väida siin, et midagi oleks kuskilt maha kirjutatud ja seega halvasti) siis ühel hetkel tabasin ennast mõtlemas Krabati ja Juro peale. Miks küll nii, kas keegi oskab öelda?
Väga hea jutt on. Meeldib. Ja nagu näha pole ma ainuke.
Kiitus autorile. Ole hea ja jätka samas vaimus.
Tõeliselt mõnus ja segane asi üle pika aja. Arenguruumi muidugi on aga midagi otse häirivat lugedes jalgu ei jäänud.
Peab eelarvustajatega nõustuma, et väga hea jutt tõepoolest. Häirisid ainult aeg ajalt esinevad kirjavead ning kohati olid ka üpris rohmakad kiillaused. Sisuliselt aga etteheiteid ei ole - kodumaiste autorite sulest üks paremaid kirjatükke üle pika aja. Ootan lisa.
Väga hea jutt, lisaks eelnenud kommentaaridele lisan omalt poolt, et väga huvitavalt kirjeldati seda kuidas antud jutustuses maagia toimib.
Mulle ka meeldis... St loomulikult on lool objektiivselt vaadates rida puudusi, Jyrka juba rääkis sellest, et toimetaja peaks sellega tükk aega tegelema. Materjal on aga hea ja meeldivalt mänguline. Ja muuhulgas on minu arvates autoril äärmiselt õnnestunud pseudonüüm -- üks mõnusamaid eesti autorite varjunimesid üldse, mida kohanud olen. Igasuguste Bergide ja Barkeritega võrreldes nagu öö ja päev...
Mulle kuratlikult meeldis... kui aus olla esimene stiilne kohalik fantasy... see varem ilmunu on rohkem kas muinasjuttude (või mõistulugude ja maailmaklassika) ümberjutustused olnud... kuigi mitmed neist olid ju head.
Konkreetselt selle jutustuse kohta ütleks, et kusagil tasulises väljaandes oleks toimetajal küll jutuga tööd, aga «Algernonis» ootaks uusi tekste.
Polegi midagi arvustada. Väga hea jutt. Mulle tundus ta originaalne, hea keelega ja huvitav. Õhku jäi rippuma midagi, millest nagu päriselt aru ei saanud, kuid selliste juttude puhul see vist nii olema peabki.
|
