I
Oleks ma seda ette teadnud, ma poleks selle peale läinud.
Ausõna ei oleks.
Kui ma Alfa Luige juures pudru sisse sõitsin, olin täitsa
kuival. Mul jäi sinna poole milli eest sodi, mis pärast
orbitaaljaama laialilendamist tosinale minusugusele tööd
andis. Selle noosi peale mõeldes olin kogu oma pangaarve
kulutanud uuele FSQ generaatorile, see oli paraku esimene koht, kuhu
asteroid sattus. Istusin parajasti peldikus, kui see mürts
käis ja ma pidin pärast katapulteerumist nädal aega
selles ruumis veetma, seina taga avakosmos, enne kui abilaev mu
üles suvatses korjata. Mu kallid kolleegid mind muidugi ei
märganud ja said minu vraki võrra rikkamaks. Kui ma
sellele mõtlen, teeb see mu pea jälle sama haigeks, nagu
see oli olnud peldiku mahamüümisele järgnenud
hommikul, just hetk enne seda, kui see kollase lõustaga
tüüp mu juurde sisse vajus ja oma umbluuga pihta hakkas.
«Härra O'Tee,» hakkas ta viisakalt pihta mu
alkoholistunud näkku vaadates ja nähtavasti endalt
küsides, kas ta ikka õige isiku otsa on kukkunud.
«Härra O'Tee, teie olete minu teada kõige osavam
piloot selles kvadrandis.»
Ta oli ette teatanud, et tal on tööd pakkuda, niisiis
vastasin viisakalt (susi söögu), et jah, arvata
võib, jättes lisamata, et kvadrant koosneb ainult
seitsmest kosmosekolooniast ühe armetu planeedi ümber,
millel elab umbes sada tuhat inimest ühel tillukesel saarel koos
ja kasvatab mingeid seeni ja tigusid, sest miskit muud seal ei kasva.
«Härra O'Tee,» jätkas mölakas, «meil on
vaja head ja usaldusväärset pilooti ekspeditsiooniks
Omanuse kvadranti.»
Ma vaatasdin talle üllatunult otsa. Asi selles, et Omanuse
kvadranti pole olemas, see on üksnes tinglik nimetus
täiesti läbiuurimata ala kohta Galaktika servas. Minu teada
on seal olnud vaid üks koloniaallaev, mis hüppas otse
sellest läbi ühe kauge täheni. Nii kauge, et
praktiliselt see polnudki enam Galaktika, vaid mingi üksik
eksleja, mille ainsalt kaugelt planeedilt polnud Galaktikat
lõunapoolkeral üleüldse näha. Sinna rajasid
need fanaatikud väikese koloonia, mille pinnal punaste vilkuvate
silmadega robotid südapäevaga võidu jooksevad ja
toodavad järjest rohkem omasuguseid, sügavuses aga istuvad
inimesed, joovad väikestest tassidest sügavmusta teed ja
räägivad, kui tähtsat tööd nad teevad. Ise
nad nimetasid selle urka Omanuseks, Lõppude Lõpuks. See
selleks.
«Sealt on vaja koguda teatavat materjali, mille avastas Omanuse
uurimissond kaks nädalat tagasi.»
No muidugi. Must tee. Valjusti ma seda ei ütelnud, vaid
küsisin lühidalt:
«Tasu?»
Võõras vastas täiesti rahulikut:
«Ekspeditsioonilaev teie luigel hukkunud aluse asemele ja sada
tuhat.»
Selgituseks olgu öeldud, et ekspeditsioonilaevu toodab
tippsalajaselt Sõjajõudude Ministeerium Beralil endal
ühes suures tehases, mida terve armee passib. Laevu aga on minu
teada eravalduses vaid viis tükki, kolm neist
konsulaarkindraleil. Saja tonni eest aga võis saada terve
väikese saare ja lossi ja puud selle ümber ja geishad puude
otsas. See selleks.
«Rääkige täpsemalt,» ütlesin
ettevaatlikult.
«Omanuse sond avastas ühe tähe ümbert tolmu,
millel on väga omapärane keemiline iseloom.»
«Võõrelu?»
«Võimalik. Te koguksite seda tolmu ja
pöörduksite kohe tagasi.»
Juba kümme minutit olin juurelnud oma vestluskaaslase isiku
üle. Kindlasti polnud ta see härra Pogee, kellena ta end
oli tutvustanud -- ta nägu tundus liialt tuttav. Mul on
nägude peale hea mälu, kuigi nimed meeles ei seisa.
«Vabandage,» küsisin, «kas te pole ka ise
piloot?»
Tõrjuv naeratus.
«Oh ei. Mina olen kahe jalaga maa peal seisev inimene, mulle on
ainult tehtud ülesandeks selle küsimusega tegeleda.»
Ta püüdis mängida nohikliku ametniku rolli, mis aga
talle ilmselgelt ei sobinud. Küll aga oli tunnetatav, et
«selle küsimuse» lahendamisest sõltus tema
jaoks väga palju.
«Millised on riskid? Kuidas sõltub asjasse Kosmose
Ohutuse Valitsus?»
«Olulisi riske ei ole teada. Ohutuse Valitsusest ei maksaks teil
aga pärast Hyperoni intsidenti üldse
rääkida.»
Vandusin omaette. See vana asi oli neil ikka meeles.
Ta nimetas tähe koordinaadid. Kauaks ajaks jääb selle
lähimaks naabriks ilmselt vana Maa ise, sest sinna
väljaspoole omal ajal kolooniaid teha ei tahetud ja
nüüd pole sel muidugi enam mingit mõtet. Beral
laieneb alati sissepoole -- see on juba strateegide lemmiklauseks
saanud. Vanad maailmad jäetakse üha kaugemale piiridele ja
sees konsolideeritakse kõike üha enam. See selleks.
«Teie ettepanek on huvitav, härra... Pogee.»
Viivitasin meelega nimega. «Ma soovin ühe päeva
mõtlemisaega.»
«Olge hea.» Libanaeratus. Lühidalt, võtsin
töö vastu. Tegelikult oli asi lihtne. Mul oli ju vaja
ainult selle täheni jõuda ja korra läbi pilve
lennata, automaatkollektorid saavad kümne sekundiga kõik,
mis vaja. Ja tasu oli kuninglik. Tagantjärele tuleb mulle meelde
sada ja üks asja, mis oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema,
kuid sellel segasel hommikul ei huvitanud mind miski peale uue laeva.
Laev oli aga kaunitar. Otseühendus piloodi ajuga
(seetõttu pidin sõitma üksi), kaks FSQ+
generaatorit, võimas kollektor, ristleja kilp ja kerged
pardarelvad, millega võiks kogu Luige orbiidi risti ja
põiki läbi lennata ilma ühegi kriimuta. Lisaks
sellele sõjalaeva hüppetäpsus ja arvuti ning
laskumismoodul, millega võib laskuda igale kehale, mille
raadius on vähemalt 100 meetrit.
Mis see kõik tähendas, ei viitsinud tollal
põhjalikumalt mõelda.
Oleksin pidanud.
II
Ja siis oli mu ees see armetu igivana kääbus, mis oli ammu
kaotanud oma jõu särada ja muutub peagi vaid külmaks
kamakaks, mille surmav gravitatsioon on ohtlik kõigele
lähenevale. Siis ta veel kiirgas valgust ja soojust, pidevalt
jahtudes.
Kääbust ümbritses ülihõre vöö
mingit tolmu ja sellest meeletult kaugel ringles üksik planeet,
ilmselt atmosfääriga, mis oli tekkinud noova plahvatuses.
Sisenesin tolmuvöösse. See oli nii hõre, et pidin
seal viibima vähemalt viis minutit, et kollektor proovi
võetud saaks.
Võtsin valmispandud õlle ja vaatasin, kuidas asteroid
kilpides sähvatades lagunes. Minuti pärast näis tolm
tihedamaks muutuvat. Lülitasin biodetektori sisse. Mingit
süsinikul põhinevat elu see muidugi ei leidnud, küll
aga nõrka elektromagnetkiirgust, mida pidas võimalikuks
märgiks primitiivsest elust. Täht summutas muidugi suurema
osa sagedusribast kohe ära. Küll aga oli tolm tihedamaks
muutunud. Ruum sähvatas valgeks. Asteroid pihustus kilpides.
Võtsin lonksu õlut... ja see purskas mu suust ja ninast
põrandale. Klaas kukkus samasse kildudeks. Mu mälus
ergastusid nähtud keha piirjooned ja langesid täpselt
kokku. Pilk arvutiekraanile kinnitas oletust. Selle asteroidi olin
juba hävitanud!
Pilv oli palju tihedam, biodetektori graafikujoon tegi järsu
hüppe.
Kuradile see ekspeditsioon! Minema siit!
Käsk blokeeriti. Ma polnud ajusidega harjunud ja olin selle
andnud liiga ruttu või kõvasti või tont teab
kuidas.
Kordasin käsku.
Roheline tuli näitas, et see on vastu võetud.
Sajandiksekundi võrra liiga hilja.
Langesin. Atmosfääri põletus hävitas kilbid.
Katapulteerusin. Nägin laeva leekides alla sööstmas,
üht väiksemat osa temast eraldumas.
Maabumiskapsli välispind hõõgus, sees
tõusis igalt poolt suitsu. Kõik aparaadid olid tummad.
Teadsin, et osa atmosfääri sattunud kehi teeb läbi
sekundaarse hüppe ja võib suure tõenäosusega
sattuda planeedi pinna alla. Palusin jumalat, et minuga nii ei
juhtuks.
Juhtimispuldi metallist äär kõrvetas kui tulega.
Viskusin sellest eemale suitsupilve, mu silme ees vilksatasid leegid
ja neid summutav kustutusvaht. Mingi automaatika veel
töötas. Ka langevarjud olid avanenud. Kahmasin alla
langenud hapnikumaski järgi.
Siis litsus tugev tõuge mu vastu kabiinilage, murdes kaks
ribi.
Läks mõni minut aega, enne kui taipasin, et temperatuur
langeb ja õhk muutub puhtamaks. Sõjajõudude
vanadele tuleb au anda.
Laes nihkus üks luuk kõrvale ja ilmus monitor, mis
teatas:
«Avarii raskusklassist A.
Laeva seisukord -- täielik destruktsioon raketi
täistabamuse või atmosfääris lõppenud
hüppe tagajärjel.
Mooduli seisukord -- laskunud vette, elutähtsad süsteemid
töökorras, avariisüsteemid töökorras, muud
süsteemid ei vasta.
Mooduli asukoht -- planeet Maa, ligikaudu 60 ja 28 kraadi, 8 meetri
sügavusel. Laskumine peatatud.
Abinõud pinnale jõudmiseks --...»
Teate viimane rida ütles:
«Õnnitleme! A klassi avarii läbiteinut
autasustatakse III klassi Kosmoselaevastiku ordeniga «Valge
täht».» Tõeline huumor!
Lühidalt -- ujusin välja. Mind korjas üles mingi
sõjaväe veesõiduk (keel tõrgub laevaks
nimetamast) ja ma kaotasin kohe meelemärkuse, kui neid
nägin. Pärast, kui ma haiglas ärkasin, teesklesin
täielikku mälukaotust. Mu laevukese viimane jupp lasi end
õhku kohe pärast seda, kui mind oli sealt ära viidud
ja sel rannakaitsekaatril polnud kedagi, kes oleks võinud
arvata, et tegemist oleks võinud olla millegi muu kui hukkunud
allveelaeva osaga. Kuid see kõik ei lugenud tegelikult midagi.
Ma olin sattunud mitu tuhat aastat tagasi minevikku; võib-olla
kümme tuhat. Ma olin planeedil Maa, inimkonna hällis ja
alles mõni aasta tagasi oli esimene inimene astunud
maavälise kosmosekeha pinnale.
Mina, kes ma olin neli kvadranti edasi-tagasi läbi
sõitnud!
Ilmselt olin sattunud mingile võõrelule, mis tihedalt
koos oli võimeline end häirivad kehad ajas ümber
paigutama. Esimese korraga suutsid nad seda teha umbes minuti jagu,
kontsentratsiooni kasvades aga tuhandeid aastaid. Mu paaniline
käsk oli liiga hilja läbi läinud, kuid ikkagi
täidetud ja ma olin jõudnud lähimale asustatud
planeedile.Suurem osa mu laevast oli langenud kõvasti
põhja poole metsatundrasse ühele poolsaarele ja üks
väike detail tegi läbi hüppe planeedi pinna alla ning
leiti hiljem ühest linnast selle lahe lõunakaldal, kuhu
kukkusin. Mõlemad piirkonnad kuuluvad ühele suurriigile
ja kõige kuuldu põhjal pean olema õnnelik, et
mina sinna ei sattunud. Muidugi ei jätnud ma pardaarvuti
mälus sobramata, kui Omanuse poole lendasin. Mu salapärase
külalise nimi polnud muidugi mingi Pogee. Tegemist oli hoopis
kinralmajor N. A. Akeriga, piloodi ja katselenduriga Berali
kindralstaabist. Arvutis olevate andmete põhjal oli ta varem
kahel korral isiklikult täide viinud missiooni, millega ta
eelkäijad polnud hakkama saanud. Kolm on kohtu seadus. Olen
kuulnud ühest samalaadsest katastroofist 1949. aastal planeedi
läänepoolkeral ühe teise suurriigi territooriumil.
Ilmselt on ta juba surnud ja mul pole võimalust teda pimedal
tänaval kohata. Kahju.
Kuid piirdugu see temaga. Ma teen sellest loost miljon koopiat ja
levitan need üle Maa -- võib-olla mõne koopia
koopia koopia jõuab minu aega kümne tuhande aasta
pärast.
Inimesed minu ajast, Berali kodanikud aastal 671 Berali
tõusust! Hoidke eemale Omanuse kvadrandis asuvast
üksikust kääbusest, mille koordinaadid ma lisan!
Või veel parem -- hävitagu Laevastik
tuumalöögiga see pesa, mis võib oma arengul ohustada
kogu kosmost! Kuulge hoiatust!
Annaks jumal, nagu öeldakse praegu Maal.
Annaks vaid jumal.
|