| 
 
 I
Oleks ma seda ette teadnud, ma poleks selle peale läinud. 
Ausõna ei oleks.
 
Kui ma Alfa Luige juures pudru sisse sõitsin, olin täitsa 
kuival. Mul jäi sinna poole milli eest sodi, mis pärast 
orbitaaljaama laialilendamist tosinale minusugusele tööd 
andis. Selle noosi peale mõeldes olin kogu oma pangaarve 
kulutanud uuele FSQ generaatorile, see oli paraku esimene koht, kuhu 
asteroid sattus. Istusin parajasti peldikus, kui see mürts 
käis ja ma pidin pärast katapulteerumist nädal aega 
selles ruumis veetma, seina taga avakosmos, enne kui abilaev mu 
üles suvatses korjata. Mu kallid kolleegid mind muidugi ei 
märganud ja said minu vraki võrra rikkamaks. Kui ma 
sellele mõtlen, teeb see mu pea jälle sama haigeks, nagu 
see oli olnud peldiku mahamüümisele järgnenud 
hommikul, just hetk enne seda, kui see kollase lõustaga 
tüüp mu juurde sisse vajus ja oma umbluuga pihta hakkas.
 
«Härra O'Tee,» hakkas ta viisakalt pihta mu 
alkoholistunud näkku vaadates ja nähtavasti endalt 
küsides, kas ta ikka õige isiku otsa on kukkunud.
 
«Härra O'Tee, teie olete minu teada kõige osavam 
piloot selles kvadrandis.»
 
Ta oli ette teatanud, et tal on tööd pakkuda, niisiis 
vastasin viisakalt (susi söögu), et jah, arvata 
võib, jättes lisamata, et kvadrant koosneb ainult 
seitsmest kosmosekolooniast ühe armetu planeedi ümber, 
millel elab umbes sada tuhat inimest ühel tillukesel saarel koos 
ja kasvatab mingeid seeni ja tigusid, sest miskit muud seal ei kasva.
 
«Härra O'Tee,» jätkas mölakas, «meil on 
vaja head ja usaldusväärset pilooti ekspeditsiooniks 
Omanuse kvadranti.»
 
Ma vaatasdin talle üllatunult otsa. Asi selles, et Omanuse 
kvadranti pole olemas, see on üksnes tinglik nimetus 
täiesti läbiuurimata ala kohta Galaktika servas. Minu teada 
on seal olnud vaid üks koloniaallaev, mis hüppas otse 
sellest läbi ühe kauge täheni. Nii kauge, et 
praktiliselt see polnudki enam Galaktika, vaid mingi üksik 
eksleja, mille ainsalt kaugelt planeedilt polnud Galaktikat 
lõunapoolkeral üleüldse näha. Sinna rajasid 
need fanaatikud väikese koloonia, mille pinnal punaste vilkuvate 
silmadega robotid südapäevaga võidu jooksevad ja 
toodavad järjest rohkem omasuguseid, sügavuses aga istuvad 
inimesed, joovad väikestest tassidest sügavmusta teed ja 
räägivad, kui tähtsat tööd nad teevad. Ise 
nad nimetasid selle urka Omanuseks, Lõppude Lõpuks. See 
selleks.
 
«Sealt on vaja koguda teatavat materjali, mille avastas Omanuse 
uurimissond kaks nädalat tagasi.»
 
No muidugi. Must tee. Valjusti ma seda ei ütelnud, vaid 
küsisin lühidalt:
 
«Tasu?»
 
Võõras vastas täiesti rahulikut:
 
«Ekspeditsioonilaev teie luigel hukkunud aluse asemele ja sada 
tuhat.»
 
Selgituseks olgu öeldud, et ekspeditsioonilaevu toodab 
tippsalajaselt Sõjajõudude Ministeerium Beralil endal 
ühes suures tehases, mida terve armee passib. Laevu aga on minu 
teada eravalduses vaid viis tükki, kolm neist 
konsulaarkindraleil. Saja tonni eest aga võis saada terve 
väikese saare ja lossi ja puud selle ümber ja geishad puude 
otsas. See selleks.
 
«Rääkige täpsemalt,» ütlesin 
ettevaatlikult.
 
«Omanuse sond avastas ühe tähe ümbert tolmu, 
millel on väga omapärane keemiline iseloom.»
 
«Võõrelu?»
 
«Võimalik. Te koguksite seda tolmu ja 
pöörduksite kohe tagasi.»
 
Juba kümme minutit olin juurelnud oma vestluskaaslase isiku 
üle. Kindlasti polnud ta see härra Pogee, kellena ta end 
oli tutvustanud -- ta nägu tundus liialt tuttav. Mul on 
nägude peale hea mälu, kuigi nimed meeles ei seisa.
 
«Vabandage,» küsisin, «kas te pole ka ise 
piloot?»
 
Tõrjuv naeratus.
 
«Oh ei. Mina olen kahe jalaga maa peal seisev inimene, mulle on 
ainult tehtud ülesandeks selle küsimusega tegeleda.»
 
Ta püüdis mängida nohikliku ametniku rolli, mis aga 
talle ilmselgelt ei sobinud. Küll aga oli tunnetatav, et 
«selle küsimuse» lahendamisest sõltus tema 
jaoks väga palju.
 
«Millised on riskid? Kuidas sõltub asjasse Kosmose 
Ohutuse Valitsus?»
 
«Olulisi riske ei ole teada. Ohutuse Valitsusest ei maksaks teil 
aga pärast Hyperoni intsidenti üldse 
rääkida.»
 
Vandusin omaette. See vana asi oli neil ikka meeles.
 
Ta nimetas tähe koordinaadid. Kauaks ajaks jääb selle 
lähimaks naabriks ilmselt vana Maa ise, sest sinna 
väljaspoole omal ajal kolooniaid teha ei tahetud ja 
nüüd pole sel muidugi enam mingit mõtet.  Beral 
laieneb alati sissepoole -- see on juba strateegide lemmiklauseks 
saanud. Vanad maailmad jäetakse üha kaugemale piiridele ja 
sees konsolideeritakse kõike üha enam. See selleks.
 
«Teie ettepanek on huvitav, härra... Pogee.» 
Viivitasin meelega nimega. «Ma soovin ühe päeva 
mõtlemisaega.»
 
«Olge hea.» Libanaeratus. Lühidalt, võtsin 
töö vastu. Tegelikult oli asi lihtne. Mul oli ju vaja 
ainult selle täheni jõuda ja korra läbi pilve 
lennata, automaatkollektorid saavad kümne sekundiga kõik, 
mis vaja. Ja tasu oli kuninglik. Tagantjärele tuleb mulle meelde 
sada ja üks asja, mis oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema, 
kuid sellel segasel hommikul ei huvitanud mind miski peale uue laeva.
 
Laev oli aga kaunitar. Otseühendus piloodi ajuga 
(seetõttu pidin sõitma üksi), kaks FSQ+ 
generaatorit, võimas kollektor, ristleja kilp ja kerged 
pardarelvad, millega võiks kogu Luige orbiidi risti ja 
põiki läbi lennata ilma ühegi kriimuta. Lisaks 
sellele sõjalaeva hüppetäpsus ja arvuti ning 
laskumismoodul, millega võib laskuda igale kehale, mille 
raadius on vähemalt 100 meetrit.
 
Mis see kõik tähendas, ei viitsinud tollal 
põhjalikumalt mõelda.
 
Oleksin pidanud.
 
 
 II
Ja siis oli mu ees see armetu igivana kääbus, mis oli ammu 
kaotanud oma jõu särada ja muutub peagi vaid külmaks 
kamakaks, mille surmav gravitatsioon on ohtlik kõigele 
lähenevale. Siis ta veel kiirgas valgust ja soojust, pidevalt 
jahtudes.
 
Kääbust ümbritses ülihõre vöö 
mingit tolmu ja sellest meeletult kaugel ringles üksik planeet, 
ilmselt atmosfääriga, mis oli tekkinud noova plahvatuses. 
Sisenesin tolmuvöösse. See oli nii hõre, et pidin 
seal viibima vähemalt viis minutit, et kollektor proovi 
võetud saaks.
 
Võtsin valmispandud õlle ja vaatasin, kuidas asteroid 
kilpides sähvatades lagunes. Minuti pärast näis tolm 
tihedamaks muutuvat. Lülitasin biodetektori sisse. Mingit 
süsinikul põhinevat elu see muidugi ei leidnud, küll 
aga nõrka elektromagnetkiirgust, mida pidas võimalikuks 
märgiks primitiivsest elust. Täht summutas muidugi suurema 
osa sagedusribast kohe ära. Küll aga oli tolm tihedamaks 
muutunud. Ruum sähvatas valgeks. Asteroid pihustus kilpides.
 
Võtsin lonksu õlut... ja see purskas mu suust ja ninast 
põrandale. Klaas kukkus samasse kildudeks. Mu mälus 
ergastusid nähtud keha piirjooned ja langesid täpselt 
kokku. Pilk arvutiekraanile kinnitas oletust. Selle asteroidi olin 
juba hävitanud!
 
Pilv oli palju tihedam, biodetektori graafikujoon tegi järsu 
hüppe.
 
Kuradile see ekspeditsioon! Minema siit!
 
Käsk blokeeriti. Ma polnud ajusidega harjunud ja olin selle 
andnud liiga ruttu või kõvasti või tont teab 
kuidas.
 
Kordasin käsku.
 
Roheline tuli näitas, et see on vastu võetud.
 
Sajandiksekundi võrra liiga hilja.
 
 
 
Langesin. Atmosfääri põletus hävitas kilbid. 
Katapulteerusin. Nägin laeva leekides alla sööstmas, 
üht väiksemat osa temast eraldumas.
 
Maabumiskapsli välispind hõõgus, sees 
tõusis igalt poolt suitsu. Kõik aparaadid olid tummad. 
Teadsin, et osa atmosfääri sattunud kehi teeb läbi 
sekundaarse hüppe ja võib suure tõenäosusega 
sattuda planeedi pinna alla. Palusin jumalat, et minuga nii ei 
juhtuks.
 
Juhtimispuldi metallist äär kõrvetas kui tulega. 
Viskusin sellest eemale suitsupilve, mu silme ees vilksatasid leegid 
ja neid summutav kustutusvaht. Mingi automaatika veel 
töötas. Ka langevarjud olid avanenud. Kahmasin alla 
langenud hapnikumaski järgi.
 
Siis litsus tugev tõuge mu vastu kabiinilage, murdes kaks 
ribi.
 
Läks mõni minut aega, enne kui taipasin, et temperatuur 
langeb ja õhk muutub puhtamaks. Sõjajõudude 
vanadele tuleb au anda.
 
Laes nihkus üks luuk kõrvale ja ilmus monitor, mis 
teatas:
 
«Avarii raskusklassist A. 
Laeva seisukord -- täielik destruktsioon raketi 
täistabamuse või atmosfääris lõppenud 
hüppe tagajärjel. 
Mooduli seisukord -- laskunud vette, elutähtsad süsteemid 
töökorras, avariisüsteemid töökorras, muud 
süsteemid ei vasta. 
Mooduli asukoht -- planeet Maa, ligikaudu 60 ja 28 kraadi, 8 meetri 
sügavusel. Laskumine peatatud. 
Abinõud pinnale jõudmiseks --...»
 
Teate viimane rida ütles:
 
«Õnnitleme! A klassi avarii läbiteinut 
autasustatakse III klassi Kosmoselaevastiku ordeniga «Valge 
täht».» Tõeline huumor!
 
Lühidalt -- ujusin välja. Mind korjas üles mingi 
sõjaväe veesõiduk (keel tõrgub laevaks 
nimetamast) ja ma kaotasin kohe meelemärkuse, kui neid 
nägin. Pärast, kui ma haiglas ärkasin, teesklesin 
täielikku mälukaotust. Mu laevukese viimane jupp lasi end 
õhku kohe pärast seda, kui mind oli sealt ära viidud 
ja sel rannakaitsekaatril polnud kedagi, kes oleks võinud 
arvata, et tegemist oleks võinud olla millegi muu kui hukkunud 
allveelaeva osaga. Kuid see kõik ei lugenud tegelikult midagi.
 
Ma olin sattunud mitu tuhat aastat tagasi minevikku; võib-olla 
kümme tuhat. Ma olin planeedil Maa, inimkonna hällis ja 
alles mõni aasta tagasi oli esimene inimene astunud 
maavälise kosmosekeha pinnale.
 
Mina, kes ma olin neli kvadranti edasi-tagasi läbi 
sõitnud!
 
Ilmselt olin sattunud mingile võõrelule, mis tihedalt 
koos oli võimeline end häirivad kehad ajas ümber 
paigutama. Esimese korraga suutsid nad seda teha umbes minuti jagu, 
kontsentratsiooni kasvades aga tuhandeid aastaid. Mu paaniline 
käsk oli liiga hilja läbi läinud, kuid ikkagi 
täidetud ja ma olin jõudnud lähimale asustatud 
planeedile.Suurem osa mu laevast oli langenud kõvasti 
põhja poole metsatundrasse ühele poolsaarele ja üks 
väike detail tegi läbi hüppe planeedi pinna alla ning 
leiti hiljem ühest linnast selle lahe lõunakaldal, kuhu 
kukkusin. Mõlemad piirkonnad kuuluvad ühele suurriigile 
ja kõige kuuldu põhjal pean olema õnnelik, et 
mina sinna ei sattunud. Muidugi ei jätnud ma pardaarvuti 
mälus sobramata, kui Omanuse poole lendasin. Mu salapärase 
külalise nimi polnud muidugi mingi Pogee. Tegemist oli hoopis 
kinralmajor N. A. Akeriga, piloodi ja katselenduriga Berali 
kindralstaabist. Arvutis olevate andmete põhjal oli ta varem 
kahel korral isiklikult täide viinud missiooni, millega ta 
eelkäijad polnud hakkama saanud. Kolm on kohtu seadus. Olen 
kuulnud ühest samalaadsest katastroofist 1949. aastal planeedi 
läänepoolkeral ühe teise suurriigi territooriumil. 
Ilmselt on ta juba surnud ja mul pole võimalust teda pimedal 
tänaval kohata. Kahju.
 
Kuid piirdugu see temaga. Ma teen sellest loost miljon koopiat ja 
levitan need üle Maa -- võib-olla mõne koopia 
koopia koopia jõuab minu aega kümne tuhande aasta 
pärast.
 
Inimesed minu ajast, Berali kodanikud aastal 671 Berali 
tõusust! Hoidke eemale Omanuse kvadrandis asuvast 
üksikust kääbusest, mille koordinaadid ma lisan! 
Või veel parem -- hävitagu Laevastik 
tuumalöögiga see pesa, mis võib oma arengul ohustada 
kogu kosmost! Kuulge hoiatust!
 
Annaks jumal, nagu öeldakse praegu Maal.
 
Annaks vaid jumal.
 
 
  |