28.06.2001 18:30:42

Taivo Rist

Ma ei tea, kas peale minu on keegi selle jutu kaks korda läbi lugenud.

See on tore, et üks superkangelane ei lahenda kogu probleemi, vaid poole peal kutsutakse ta tagasi ja lõpetavad hoopis teised. Päris elus ongi nii.

Lõpus lähevad kaaperdajad lõikuriga läbi kosmoselaeva seina. See pole võimalik. Kosmoselaeva sein peab kaitsma kõigi välismõjude eest, pidama vastu kosmoseprügile ja kergematele vigastustele, nagu autor ka ise kirjeldas. Mitu meetrit keramiiti nagu Lemi "Eedenis".

25.07.2000 15:52:53

Mart

Tühilugemine... Aga vähemalt autoril on tahtmist. Võib-olla järgmised lood on paremad.

30.06.2000 18:31:39

Taivo Rist

Musta Kassiga olen nõus: skeem on ja huvitavamgi kui arvasin. Kohati küll venib, aga konkreetselt ei oskagi öelda, kus. Lõpp mulle meeldis hirmsasti (tavaliselt nurisen just selle üle). Tegelased ei ole inimesed, vaid kriipsujukud. See reedab algajat, kuid kindlasti tasub kirjutamist jätkata.

30.06.2000 16:55:03

Silver Sära

See on tõesti tavatult pikk tekst "Algernoni" kohta. Olen märganud, et ulmeajakirja lugejate-kriitikute ja toimetuse hulgas on inimesi, kelle jaoks loo pikkus on oluline plusstegur iseenesest (mina küll nende hulka ei kuulu). Seekord aga heidavad lugejad autorile jutu mahtu ette. Järelikult - muud vormi osad peale pikkuse, aga eriti sisunõuete tähtsus võib suhteliselt nõrga tasemega töö puhul siiski veel olulisem olla. "Hyperioni" lugemine näiteks läks minusugusel humanitaarsel ning tehnika- ja SF-vaenulikul lugejal suhteliselt lobedalt (ärge ainult küsige, miks ma üldse lugesin pikka eepost, mille zhanr enam vähem teada; muide "Starnet" algab sarnaselt "Hyperioniga" - puhkav tähelaeva komandör saab telefoni teel teate asuda taas tööpostile). "Starneti" puuduste osas olen nõus eelnevate sõnavõtjatega: liiga pikk; liiga palju tehnilisi detaile, mille seos süzheega pole alati selge; veidi lahjavõitu lõpp. Plusside osas tooksin esile teksti teises pooles toimiva hakkavat sündmustikku, üldiselt ka sündmuste käiku ja autori püüdu zhanrile iseloomulikke tunnuseid põhjalikult läbi kirjutada. Ühtlasi rõhutan oma vaadete subjektiivsust ja kartust negatiivset arvamust avaldades autorit ära hirmutada.

30.06.2000 13:50:04

Saara

Oh õudust. Mobiiltelefonid (põuetaskus!)tähtedevaheliste lendude ajastul? Meenutab natuke kuuekümnendate ulmekirjandust... Aga esimesest peatükist edasi oli liiga pikk, liiga tehniline ja üleüldse liiga ilmselt tehnikahuvilisetle teismelistele poistele suunatud - minu meelest. Ja "liit sõnad" võiks tõesti kokku kirjutada (õigekiri, või tegelikult õigekirjatus on muide paljude "Algernoni" juttude puudus)

30.06.2000 10:35:13

Raul Sulbi

Hei, Piloot!

Mulle tundub, et fraas «liit sõnade lahku kirjutamine» on täiesti teadlikult, tahtlikult ja väikese pilke eesmärgil kahest sõnast neljaks muutunud.

30.06.2000 08:32:03

piloot

Alates kolmandast leheküljest läksin diagonaallugemise rezhiimile... Iseenesest - kui kogu see värk kraapida kokku ca 10 leheküljeliseks, siis saaks peatükk mõnes pikemas kosmoseooperis. Keegi (miks mitte autor ise, kui vigadest õpib) võiks selle idee ümber kirjutada ja miks mitte Fabuluse ühismaailma paigutada.

Ja ikka see mõttetu "maailma loomise lugu" kõige alguses, mis tõesti reedab algajat. Selle eest sai kunagi sarjata ka Hargla ise "Gondvana laste" puhul. Indreku enda arvustusega on seekord naljakas lugu juhtunud (ehk taotluslikult?)- nimelt räägib ta liitsõnade lahkukirjutamisest, kui autori pahest, ise samas kirjutades lahku "liit sõna". :)

29.06.2000 17:28:08

Off

Ta"is hardust Indrek Hargla kangelaslikkuses ees v6tan mytsi maha ja kummardan maani... Ta suutis selle jutu la"bi lugeda!!! V6ibolla on Ta ainuke inimene kes suudaks la"bi lugeda ka Udo Truija "K6rvakiil Inimkonnale"...

28.06.2000 11:49:17

Indrek Hargla

Juba esimestest ridadest selge, et tegu väga algajaga, kes rohkelt aga kõiksugu (meedia)ulmet tarbinud. Ja mis edasi kohe raskelt häirima hakkas oli kaamerapaigutus. No satub tähelaeva komandör kuurortisse…ja mida ta teeb? Mõtleb lugeja jaoks metoodiliselt ja memorandumlikult teda ümbritsevast maailmast. Tehes seda veel koolikirjandlikus stiilis. Esimese pt lõpus tekib tunne, et miks seda sissejuhatust üldse tarvis oli? Ka esimene dialoog ebaõnnestunud. Järgneb pikem teadaanne kvantruumist. Midagi ebakohasemat raske ette kujutada. Üsna karjuvalt häirivaks muutub liit sõnade lahku kirjutamine. Ka teise pt lõpuks pole selge, miks jutt just sealt algas, kus algas. Ühtegi põhjendust toimunu kirjapanekuks veel pole. Küll aga kumab läbi autori arusaam, et lugejani toodav peaks äärmiselt põnev olema…mida ta paraku pole. Üsna haiglaselt igav. Tehnikute koosolek…suska kogu see info Heigole parem vupsti implanti, ja kärbi neli-viis korda lühemaks! Ja umbes sealt võiks kogu jutt peale hakata.

Ja siis tuleb lause - "Et asi oleks arusaadavam, alustaksin natuke laiemalt." Püha müristus! - kaeblen ma lugejana...Ja siis - "Nagu ma aru olen saanud, olete te jõudnud juba laevaga tutvuda. Ehk räägiks mulle ka, mida see siis ka oskab" on juba selge sadism!

Edasist suutsin lugeda ainult jõumeetodil... Mööndustega nõustun Musta Kassiga skeemi osas. Aga et sellest ainult autorile taustmaterjalina vajalikuks ürikust jutu saaks... Sinna on ikka väga pikk tee.

27.06.2000 23:44:32

Must Kass

On asjalik skeem koos pettekäikudega jne. On ilmatumapikalt tehnilisi detaile. Inimesi ei ole.