Algernon
Arvustused jutule «Meeletus» (Kalevipoeg)
[ Jutt | Jutulabor: august 1999 | Uued arvustused ]

22.10.2000 20:43:43 Wõrokas

Asjalik lugu. Tähti küll taevast ei too, kuid algaja autori lühijutuna igati äramärkimist väärt. Küll pean nõustuma sellega, et pealkiri pole tõesti eriti õnnetunud.

19.10.2000 11:58:46 A. T. Saul

Nutikas lugu, kaasahaarav...seda enam, et viimasel ajal ei viitsi eriti "Algernoni" jutte lugeda, tuhmivõitu teised.

22.10.1999 13:56:14 Katariina

Igasuguste selliste juttudega, kus jumal ja saatan ja muud säärased symboltegelased peafiguurideks on, on see oht, et algaja autor võtab ette suurema tyki, kui ta suuteline on. Kui öeldu mõte ja selle väljendamise vahendid on lahjad, siis ei aita ka sellised võimsad tegelased mitte, vaid vastupidi, tänu nende pretentsioonikale olemasolule jutus jääb puudujääk eriti valusalt silma. Nii ka selles loos. Esinemised on kuidagi mannetud.

Ka peategelane peaks sellises ekstreemses olukorras läbi elama hoopis sygavamaid tundeid, mida ta kindlasti ei väljendaks nii, nagu jutus kirjas on. Eriti jaburad tundusid sellised lõigud, nagu "Phäh, see kummitus on tobe..." - äärmiselt usutamatu ja veider reaktsioon. Mõelda vaid, inimene, keda NB! kylastab kummitus ja NB! see kummitus ytleb, et ta on antikristus, reageerib sellele vaid plikaliku turtsatusega, nagu oleks naabritydrukuga seelikumoest rääkinud. Selleks ei ole vaja mingit psyhholoogia erikursust läbida, et näha sellise reaktsiooni ebanormaalsust.

Kui jutt oli suuremas osas peategelase hingeliste läbielamiste peale ehitatud - miks muidu siis päevikuvorm - siis oleks autor pidanud sellesse olukorda rohkem sisse elama. Antud hetkel on see joon jutus täiesti alaarenenud. Nagu isand Hargla mainis, jumala reaktsioonid dialoogi käigus, olid päris head. Idee - antikristus kristlikus perekonnas - ka suht hea, aga mitte originaalne ja väga läbi mõtlemata.

Tõenäoliselt aitaks juttu parandada, proovides peategelase läbielamisi usutavamaks muuta. Ka peaks autor võtma selge seisukoha, kas peategelane siis usub kummituste juttu või mitte. Loogiline oleks, et algne uskmatus muutub pikapeale kahtluseks ja siis veendumuseks. Neis päevikulõikudes on aga absoluutne veendumus, et tegemist on valega ja täielik uskumine pidevalt läbisegi. Jällegi suht mitteusutav.

21.10.1999 21:36:22 Frodo

Hmm.. arvax, et parim neist kolmest siiani avaldatud loost...

10.09.1999 19:47:57 Taivo Rist

Jaa, Kalevipojast võib saada tulevikus tegija. Kuid käesoleva loo kohta kaks nüanssi...

Sõdimiseks peab olema kaks sõjaväge. Kus on Antikristuse relvad ja armee?

Oletame, et jumal ütleb: "Kui tahad lunastust, keera oma relvad Beeliali ja Beltsebuli vastu!" Kodusõda Põrgus lähebki lahti. Lõpuks lüüakse isand Belials (ei, valesti läks) maha, sest põrguliste ridades pole üksmeelt.

07.09.1999 16:57:52 Off

No misasja te k6ik kra"unute??? Sihuke l6bus lugu ometi. Loed ja itsitad. Nii ilmselt oligi m6eldud.

18.08.1999 17:04:51 Indrek Hargla

Kõigepealt – pealkiri on halb. Jääb mulje, et autor tegi loo valmis ja viskas nimeks esimesena pähetuleva ja jutuga seonduva mõiste. Ka pealkiri on jutu osa – looming seega – ja temasse ei peaks hooletult suhtuma. Keegi on kunagi öelnud, et pealkiri on nagu jutu esimene arvustus ja see kõige tähtsamgi. Autoripoolne. Muide, ka “pseudonüüm” on autoril ju täiesti jabur, kas pole?

Tähtis on iga jutu puhul ka esimene lause, et see edasi lugema sunniks. Selle koha pealt on siin kõik korras!

Asi hakkab huvitavalt peale, kuid edasipidi vajub ära. Helgem koht on vaid dialoog jumalaga, õieti viimase regeeringud. Fantastiliste elementide üleküllus ei luba lool maksvusele pääseda, ohutunnet ei teki. Idee, kui sellele õieti pihta sain seisneks nagu selles, et sündides usinaks kristlaseks, peab antikristus oma elu suitsiidiga lõpetama, kuna muud väljapääsu ta ei näe. Saatana kannupoisid mõtlesid sellise plaani välja, et ise pukki asuda. Ju siis võimaldab sellist skeemi ilmutusraamat. Ei tea. Et siis saatan on sama, mis antikristuski vä? Kuid ikkagi poleks ju nagu vahet, KES see piiblis kardetud antikristus on, kas too esmane saatan, või mõni (samavõimas) usurpaator? Või on iva selles, et antikristuse surm ei tähenda veel midagi, et seda on üldse võimatu hävitada, uus põlvkond tuleb kohe peaele?

Sõnaga, ei jõudnud kogu see ideestik mulle päris pärale, lugesin küll mitu korda aga ikka jäi miskit segaseks. Kui loos oli puänt, oleks ta tulnud lihtsamalt välja tuua. Vähemalt selliste pikajuhtmeliste tarvis, nagu mina.

Samas, teemavalik on ju suhteliselt talutav, kuigi isiklikult mulle asjad, mis piiblile üldse mingit olulist tähendust omistavad väga ei meeldi. “Meeletusest” jääb ähmane mulje, pole see otseselt halb jutt, kuid mingi löövus jääb puudu. Mis aga ei tähenda Kallewi Boegga ei peaks arvama lähitulevikus tegijate hulka.

08.08.1999 03:39:26 Must Kass

Antikristuse sünd muhameedlikus peres oleks tiba totter võinud tunduda küll. Ja et miskis äärmise meeleheite seisundis suudetakse end vaid võru murrakus väljendada selgitab mulle mõndagi etnofuturistide kohta. Aga muidu - miski tapaohvriks viidava lehma (talle vms) määgimine üksi jääb nagu väheütlevaks, kui taust segaseks jääb. No ei tea lihtsalt, miks saatan antikristusena uuesti tulema peaks. Kahtlemata parem kui eelmine katsetus, aga skemaatiline ja liiga vähe jutu sarnane siiski.

07.08.1999 12:07:27 ott

Heh, sellesinase arvustamiseks on mul liiga kehva (irv)hambumus aa-ga mingit niskest asja oli kyll, et järgmised palad tulevad maitsvamad

06.08.1999 12:40:07 Tarts

Nõustun, et jutt on parem kui "Võrumaa mees". Samas olen aga paraku nõus, et umbes samal teemal on ka varem kirjutet. On veel arenguruumi, on kyll. Sellegipoolest, nagu mainitud, tunduvalt etem kui esimene lugu.

04.08.1999 19:58:26 Jüri Kallas

Tunnen endal pisikest süümet, kuna ütlesin ikka hästi s****ti autori jutu «Võrumaa mees» kohta...

Sams kiidan ma juttu «Meeletus» ning kiidan hoolimata süümest... st. süütunne pole üldse kiitmise põhjus!

Loomulikult on selliseid jutte kirjutatud sadu! Aga jutt on kergelt loetav, jutt pani mind mitu korda muigama ning jutul on ka ideed ja mõtet... Noore ja algaja autori kohta pole seda üldsegi vähe!

Eriti kiidan ma aga seda, et jutust kumas läbi teatav autoripoolne suhtumine... võimalik, et see lihtsalt tundus mulle, aga tõesti tundus see suhtumine jutus olemas olevat... Seetõttu eristub antud tekst minu silmis meeldivalt sellest üsna isiku- ja autoripäratuks poleeritud algupärasest ulmest!

Ootan huviga uusi jutte, sest antud tekst on IMHO mäekõrguselt üle jutust «Võrumaa mees»...

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies