|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 1999 |
Uued arvustused ]
Vale-Dmitri senise loomingu kohta üllatavalt hea jutt! Ma ei usu küll, et seda niipea teist korda loen, kuid ega taolisest teemast midagi väga vinget välja pigistagi. Teiselt poolt on meeldiv näha, et on veel mõni autor, kes kasvõi üritabki sotsiaalse alatooniga ulmet kirjutada.
Objektiivselt pole jutule miskit ette heita, ehk vaid liialt plakatlikku lõppu... efektsem oleks olnud, et keemiakombinaadi jäätmed lahustavad leiduri paberid ära ning politsei jääks pika ninaga...
Subjektiivselt jätab selline jutt mind lihtsalt külmaks. Ka sotsiaalne ja satiiriline ulme peab (minu meelest) põnev ja ootamatu olema. Jutt «Leidur» on aga (kahjuks) üsna etteaimatav...
Kiituseks tuleb öelda, et Vale-Dmitri areneb jõudsalt -- tema viimased jutud on juba täiesti aktsepteeritavad, ega jäta enam mingite õpilastööde (või mustandite) muljet... areng on märgatav!
Lugesin läbi. Noh. Ütleme, et huvitav. Üheks korraks.
Olen täitsa hämmastunud. Vale-Dimitri on teinud kõvasti edusamme. Kehvade lugude järel korralik keskmine. Tubli!
Lugu oli veneaegse "Pikri" stiilis. Minule meenutaski jutt rohkem Nõukogude bürokraatiat. Ega see pole jutu puudus.
Leiduri nime autor ei ütle. Ma katsun arvata. Kas polnud mitte Jaan Tatikas? Temal olid ilmatu vägevad leiutised, kuid polnud töötavat eksemplari. Siin sama lugu. Leidur peaks katsuma ehitada töötav eksemplar ja seda ajakirjandusele tutvustada. Siis läheb kõik libedamini.
Tänapäeval on teadus nii kaugele arenenud, et tähtsad leiutised tehakse suurtes uurimisinstituutides. Võiks ka öelda, et kõik, mida eraisik leiutada võib, on juba leiutatud. Kuid nagu TvR targasti ütles, peab ulme olema sotsiaalne ja sotsiaalsuse huvides võib tehnilise tõepäraga vabamalt ümber käia. Just sellesse juttu see sobib.
Minule meeldis ka ametnik. Ta pole liiga eemaletõukavana kujutatud. Ta seletas ju sellele tatikale ilusasti, mida too tegema peab.
Ilmselt esimene ulmeline hoiatuslugu teemal "eurointegratsiooni ohud". Mõte arvatavasti selles, et tuntud süzee meie oludesse kanda a-la "ka meil on see kohe-kohe võimalik". Samas kaugelt liiga plakatlik, et looks saada, kantud "ärategemise" mõnust, millest aga jääb väheks. (Samas õel vihje arvutitundmise kohustuslikkuse kohta haakis hästi kohalikesse oludesse - kas autor Tiigrihüppe-teemalisi artikleid lugenud ?) P.S. (ehkki ilmselt see on globaalne vastuolu ja tegelikult selle jutu suhtes pole oluline) - olen jätkuvalt veendunud, et ulme peab olema sotsiaalne ja sotsiaalse probleemi tekitamiseks võib tehnilise tõepärasusega suhteliselt vabalt ümber käia - KUI VAJA.
| 14.07.1999 03:55:45 |
Must Kass |
Maale langevat kosmilist kiirgust, millest lõviosa muidugi päikesekiirgusel, on koos võimaliku energeetilise toimega uuritud üsna põhjalikult. Pakutud hüpotees ei lähe kokku tänapäeva teaduse seisukohaga ja seetõttu pole õigustatud loo liigitamine SF alla. Pigem siis fantasy (või horror). Kiirte jutuks olles olid ajaloos vist viimasteks juhuslikult leituteks Röntgeni X-kiired. Mida mainin seepärast, et isegi tollal oli nende avastamiseks vaja üsna kobakat aparatuuri. Tänapäevane katseseadmestik ilma arvutita suht mõeldamatu, seega ka peategelase arvuti-ignorantsus väheusutav. (Hea küll, ma sain aru, et rõhk pole tõepärasusel, vaid autor on tahtnud omalt poolt illustreerida tuhandeid kordi läbilüpstud teesi, et ühiskond ei taha geeniusi tunnistada.) Muidugi, paberil on "absoluutselt töökindlate" igiliikurite kirjeldusi oluliselt rohkem kui töötavaid mudeleid... Olgu siis vôi anarhistist sôbra môjul vôinuks tüüp ikkagi töötava massina valmistada ja sellega vihatud Eesti (vôi Euroopa) Energiat tômmata. Edasi on autor konstrueerinud kafkaliku mudelsituatsiooni "pahast ametnikust". No - üks skisoidne klassivend (praegu õnneks Jämejalas hoiul) murdis umbes samajabura leiutisega välja teaduste akadeemia presiidiumini, tema kirjeldus osaks saanud vääritimõistmistest oli oluliselt värvikam... Teine - õigupoolest küll esimene - tõlgendus loole olekski see, et kirjeldatud leidur ongi juba astunud selle geeniust hullumeelsest eraldava sammukese, bürokraatia ei taha sellele aga adekvaatselt reageerida (ja teda ravile suunata). Mõlema tõlgenduse puhul jääb lugu igavaks mudeliks. Omalt poolt olen sunnitud meenutama seda sadu kordi korratud õpetust: noored, kirjutage asjadest, mida te tunnete.
|
