|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 1999 |
Uued arvustused ]
On jutte, mida on õudselt raske arvustada! See siin kuulub kindlasti nende hulka. Arvan, et Lithium võib palju korralikumalt kirjutama hakata, kui ta liigsest poosetamisest (pardon!) vabaneb.
| 10.08.1999 16:56:16 |
Katariina |
Tegelikult, kui hea tahtega läheneda, võib aru saada, mida kirjutaja edasi anda soovis. Sõnum kui selline (et mitte öelda "moraal kui selline" - see läheks liiga imalaks ära) oli jutus olemas, ainult selle esitamine ei tulnud piisavalt hästi välja. Sõnumi olemasolu on iseenesest lootustäratav, selle lugejatele edasiandmine on õnneks harjutatav.
Kirjutaja võiks yritada sisse elada lugeja rolli, kes esteks ei tunne autorit ega tea tema mõttekäikudest vähimatki ning saab kätte ainult selle infi, mis kirjas on. (Ja sedagi siis, kui see on piisavalt söödavalt serveeritud.) Rolli sisse elada aitab, kui jätta lugu kuuks - paariks settima ja ta siis uuesti läbi töötada. Nii jäävad puudujäägid paremini silma kui kohe peale kirjutamist.
Kui kirjutades on enamvähem selge see, mida looga öelda/saavutada tahetakse, siis peale paarikuist setitamist uuesti yle lugedes peaks näha olema, kas seda ka saavutati.
Sama
| 27.07.1999 21:10:09 |
Tarts |
No milleks?!?!
Sellest arvutimängust ei tea ma midagi, kuigi analoogseid olen küll mänginud...
Tegelikult pärinevad nende arvutimängude ideed kõik ulmekirjandusest, kus mõrtsukaliku spordi idee on palju (reeglina) värdjalikke võrseid andnud. Meenutaks: William Harrisoni juttu «Rollerball Murders», Richard Bachman'i (Stephen King'i) romaani «The Running Man» ja Gary Wrighti juttu «Ice as Mirror»... need kolm tulid esimesena meelde. Lisaks veel ports häid ja vähemhäid lugusid Robert Sheckley sulest. Edasi haaras teatepulga filmikunst, kes kah mõnuga seda teemat trööpas... ja siis tulid need arvutimängud...
Nüüd siis veel ka kohalik ulmeautor teema kallal... eelnev pikk jutt oli selleks, et autor saaks aru, kuivõrd mõtetu on sellisel teemal lugu kirjutada. Et sellisel äranämmutatud teemal miski lugu kirjutada, peab olema ilgelthea kirjanduslik tase ja mingi uus lähenemisnurk. Viimast siin jutus pole ja esimesest on autor veel oi-kui-kaugel...
Üks pluss jutul on! Võrreldes autori esimese looga «Koolimaja», on käesolev jutt siiski samm edasi... Meeldib ka, et autor pole heitunud esimesele loole osaks saanud karmist kriitikast ning kirjutab siiski edasi...
On jah nagu Death Track'i mingi episood, loed ja tunne nagu otse mängust. Sorry, lugu kuskilt otsast kiita ei saa. Umbes nii, ajaviiteks mõtlematult kirjutatud
Ulmejutus peaks olema ulmelist nii palju kui vajalik ning nii vähe kui võimalik. Vaata näiteks Indrek Harglat. Kõik tema jutud toimuvad planeedil Maa, sealhulgas sageli veel Eestis. No kas on vaja seda rallit teise tähesüsteemi toppida?
Ralli taktika on lihtne. Algul tuleb hoida tahapoole ja kõik, kes eespool paistavad, sodiks lasta. Ja kuna teisedki seda teavad, ei taha keegi stardijoonelt esimesena lahkuda. Nii et kogu ralli muutub suht mõttetuks. Autor pole ennast olukorda sisse elanud.
Üks hea leid siiski on. Kohtunik lööb ralli alustuseks mitte gongi, vaid kongi. Kongi trellid võivad ilusasti piniseda küll.
Tegelastel peaksid olema veel nimed ka.
Täiesti mõttetu sõnamulin minu meelest. Kus oli loo mõte, kirjutamise stiil jne jne? Lihtsalt sõnu ritta seades saaks ka huvitavama teksti. Kui tahad midagi kirjutada, siis peaks ikka mingi kandva sisu kah välja mõtlema.
Hm. Jaapanlasi tasuks lugeda. Kõikvõimalik hi-tech ralli on nende ulmes võrdlemisi populaarne motiiv ja seetõttu VäGA põhjalikult lahti kirjutatud, analüüsitud ja nii edasi. Siis hakkaks piinlik kah, arvatavasti.
| 14.07.1999 04:00:21 |
Must Kass |
Kui arvuti oli 286, oli kena mäng Death Track. Kus reeglid siinkirjeldatutega sarnased, aga osalejate iseloomustamisele - päritolust lemmiktoitudeni välja - oli pööratud rohkem tähelepanu kui siinses jutus, kus iseloomustused piirduvad paari lameda solvanguga (nende iseloomustatavate kõnes). Imeliku kokkusattumusena tuleb märkida, et ka Star Warsi seni-siin-linastumata seerias on siukesele võidusõidule üsna pikalt ekraaniaega pühendatud. Ei tahaks aga kuidagi nõus olla arvamusega, et (eluohtlik) võidusõit on kuidagi seotud loetletud inimlike pahedega. Eesti kirjanduses on soodumust selliseks riskiks imho kõige paremini kirjeldanud Vlad. Korzhets - situatsiooniks sõit mootorrattaga põiktänavalt pimesi üle tiheda liiklusega magistraali... Mingi pool hooaegagi hobikardiga ehk kasvõi selle mehhaanikuna annaks kirjanikueeldustega inimesele piisava pagasi, kirjeldamaks edaspidi juba suvalist võidusõitu. Antud juhul annab vastava kogemuse ja ettekujutuse puudumine endast liigagi selgelt märku. Pealkiri ja miski moraalilaadne moodustis lõpus ei lähe kogu ülejäänuga kokku. No et kui juba kord rõhuda sellisele triviaalsele tõdemusele, et motivatsioon kipub aja jooksul kaduma - ja lähtuda jutu eeldustest - oleks tulnud ehk tähelepanu pöörata peategelase psüühikale, mitte aga mingite hõljukite manöövrite pealiskaudsele kirjeldamisele. Tüüplahendus - liiga lihtne, kuid siiski kirjandusele sarnanev lahendus - olnuks lasta peategelasel kaotada valvsus situatsioonis, kui ta mõtleb, millist oma mitmetest armukestest võitjale lubatud preemiareisile kaasa võtta, kuid kuna ükski neist nii väga ka ei huvita... Antud juhul ei ole paraku tegemist tõsiseltvõetava tekstiga.
|
