|
[ Jutt |
Jutulabor: aprill 1999 |
Uued arvustused ]
Hmm, tundub nagu oleks autor hakanud kirjutama mingit juppi sellisest pooletunnisest nn. "horrorshow'st", mida telekas aeg-ajal näidatakse. Sellised koledama kohad kirja pannud, ja muu kirjutab hiljem juurde.
Aga lugemiseks see asi küll ei ole.
Ainuke küsimus. Mis on õudsem: Kool või King-Kong?
| 15.06.1999 00:10:40 |
KAIRI |
HAA-HAA,horror....
Jah... Üldiselt öeldes nõustun kõige eelöelduga. (Välja arvatud ehk see, et nii jõle naljakas oli, pigem tülgastav)Kes oli see King Kong ja kes oli see pois, kes juhuslikult ellu jäi või midagi sellist?
Read "gorilla-laadne lõust. Ila tilkuvad kihvad, verd täis valgunud silmad, mille vahel rippusid mudased ja pulstunud karvad, kus vahel leidus erinevaid jäledaid parasiite," olid vist küll otse mingist filmikaadrist maha kirjutatud? Nad sadasid koos nende hilisematega kuidagi liiga äkki sisse. Teiseltpoolt oleks nendes räigetes (?) kohtades oma kirjutatut rohkem nautida, et seda päris vere lõhna oleks arvutiekraanilt ka sõõrmeisse jõudnud.
Ise olen Kingkongi vaid ühel korral näind ja ka siis kippus uni kuidagi väga silmisse ronima. Igav oli nagu järgmise sajandi inimese jaoks. Õudusfilmid ja kirjandus on vahepeal (Mis sajandil kingkong tehtigi?) edasi arenenud. Enam ei ole mõtet lapsi mingi ilast tilkuvate kihvadega ahviga üllatama tulla.
Kirjandusõpetajal oli kombeks enne ja pärast kõiki raamatuid ja katkendeid korrutada lugude autorite elulugusid ja hingeseisundeid juttude kirjutamiste ajal. Siin ma parasjagu ei tea, kas Lithium sai just keemiaõpetajalt kahe või suri pinginaaber Kristo ära...
kui horrorjutt algab s6nadega ...siin valitseb surm, siis v6ib olla absoluutselt kindel et selle jutu v6ib vabalt lugemata jätta
ja kui loo kogu jubedus seisneb yksteise otsa kuhjatud koledatest omaduss6nadest, siis on naljakas ja hale(mis enamasti vist ei ole horrorjutu eesmärk)
Algaja jutt... ja seda on igast reast tunda!
Autor on nüüd ühe oma loo avaldatud kujul ära näinud. Nüüd oleks aeg maha istuda ning pisut mõelda: selliste lugudega ilmselt mingit menu ei saavuta! Seega tuleb autoril õppida oma värskeid mõtteid ja ideid välja töötama ning neid ka adekvaatsesse vormi valama.
Eelkõige peaks autor tegema selgeks mõned asjad:
Mida ta kirjutab?
Kellele ta kirjutab?
Miks ta kirjutab?
Kas ta ilma kirjutamata suudab olla?
Kui ta suudab neile küsimustele iseenda jaoks mõistlikud vastused anda, siis võiks ju edasi proovida... Aga vastata tuleks ausalt!!!
Õpilastele on sageli omane viha kooli vastu ja ootus, et "ehk juhtub midagi, nii et kooli ei pea minema". Kord lugesin tuletõrjealaste kirjandite võistluse töid. Üks kirjutas, kuidas keemia labor plahvatas ja kool põlema läks. Nimepidi oli kirjas, kes majja sisse põles ja milline õpetaja mida karjus. Kirjand lõppes: "Nii põleski maha meie koolimaja. Ja mitu aastat polnud meil enam tarvis koolis käia." See oli kuuenda klassi poisi kirjand, aga siiski parem kui see King-Kongi lugu.
Üldiselt ühinen Musta Kassi seisukohaga. Tõepoolest võinuks süzhee konstrueerida mõne elusa olendi peale, mitte unenäo-hirmutisele. Üldse meenutas see tekst klassikirjandit, mis küll ületas keskmise kirjandi taseme, aga..."Algernon" ei ole vist siiski kirjandite kirjutamise koht, selleks on koolivihikud.
Asi pole ainult loo pikkuses või selles, et tegevuspaigaks on koolimaja. H-juttude puhul on minu meelest põhiliseks algupärane ja rabav idee, mis võiks esile tulla puändina lõpulausetes. Viletsa vormistuse annan ma alati andeks. Aga just see idee antud juhul puudus.
| 30.04.1999 02:16:36 |
Must Kass |
Kuidagi asjatu kirjatöö... No môni inime näeb unes ette lähenevat pahandust. Ja siis? Isegi see oleks parem vôimalus olnud, kui tôepoolest King-Kong oleks tulnud koolimaja lammutama. Muidu aga näide sellest, kuidas ikka ei ole lihtne horrorit kirjutada. Kohe üldse ei olnud hirmus - pigem naljakas, kuidas autor püüab koledaid detaile leida.
|
